Vestlused võimalikkusest

Karmo Talts


I

Ontoloog: Hmm, äkki eksisteerib algaine.
Modalist: Olgu olevaga kuidas on, aga kuidas on lood võimalikkusega?
Ontoloog: Mismõttes võimalikkusega?
Modalist: Kui algaine on, siis see teeb võimalikuks erinevad kujud, mis algaine võtab.
Ontoloog: Aga kui algainet polegi ja kõik voolab?
Modalist: Siis ju teeb see voolamine võimalikuks tekkivad ja kaduvad asjad.
Ontoloog: Aga kui on vaid olemine, võimalikkust polegi?
Modalist: Vaevu usutav, sest siis meie vaatepunkt kas eksiteeriks muutumatuna või teadvust polekski, ka teadvus poleks võimalik.
Ontoloog: Aga kui teadvustatud ongi vaid asjade väliskujud?
Modalist: Kui on vaid aatomid ja tühjus, siis on ju võimalikud aatomikeerised.
Ontoloog: Aga kui meeltega nähtavad asjad on veelgi ebatõelisemad ja nad on vaid pelgalt olemuste varjud?
Modalist: Iga olemuse kohta tuleb ju vähemalt üks võimalik vari. Ja sel puhul ei ammenduks võimalikkus ka nende varjudega.
Ontoloog: Kuidas nii?
Modalist: Kuna olemuste varjud on ebatäiuslikud, siis on võimalikke varje juba ühe olemuse puhul mitmeid.
Ontoloog: Siis võib need võimalikud vormid juba ainesse paigutada.
Modalist: Näed, sulle hakkab see võimalikkuste küsimus selgeks saama.
Ontoloog: Või siis on võimalikolemine midagi väljaspool olemasolemist ja moodustab võimalikkuste summa.
Modalist: Sa mõtled, et see summa paikneb jumala mõistuses?
Ontoloog: Ma pole veel läbi mõelnud, miks peaks moodustuma võimalikkustest ja jumala tegelikest aspektidest üks tervik, jumal.
Modalist: Arutaks siis nii kaua mõnda teist võimalust?
Ontoloog: Jah. Kas miski saab eksisteerida ajas, ilma ulatuvuseta?
Modalist: Mis see selline asi olla võiks?
Ontoloog: Teadvus näiteks?
Modalist: Kui konkreetne teadvus on midagi võimalikku, siis see, mis saab teadvusel olla, on midagi konkreetsest teadvusest erinevat.
Ontoloog: Sa tahad öelda, et see substants, mis teeks võimalikuks konkreetsed teadvused, teeks võimalikuks ka konkreetsed ulatuvusega kehad?
Modalist: Just.

II

Epistemoloog: Sul oli ontoloogiga huvitav vestlus.
Modalist: Tore, et sullegi see huvi pakkus.
Epistemoloog: Mind huvitab see, mida sa ütlesid teadvuse võimalikkuse kohta.
Modalist: Nii?
Epistemoloog: Oletame, et on võimalik, et meie vaatepunktid muutuvad. Kas on aga ka võimalik see, et need vaatepunktid isegi oma muutumises ei peegelda tegelikkust?
Modalist: Kuidas siis nii? Uued tajud toovad uusi meeleandmeid.
Epistemoloog: Mis siis, kui tajud ei kanna endas infot millegi muu kui tajude enda kohta?
Modalist: Nende tajude vorm on ju võimalik. Seega kannavad nad endas andmeid ka selle kohta, millised tajud üldse olla saavad.
Epistemoloog: Juba see, et meil ei ole ainult üks muutumatu teadvusseisund, näitab, et on võimalik teadvusseisundeid eitada.
Modalist: Kuhu sa tahad sellega välja jõuda?
Epistemoloog: Võimalike teadvusseisundeid on lõpmatult palju, sest eitamine ületab alati teadvuse senised piirid. Mõtlemist ei iseloomusta staatiline vorm, vaid mõistus areneb.
Modalist: Kas sa tõesti arvad, et motiveerimatu eitamine on võimalik?
Epistemoloog: Miks peaks sellel piirid olema?
Modalist: Eitamise teeb võimalikuks see, et me ei taha seda teadvusseisundit, mis meil on.
Epistemoloog: Teadvustamise teeb võimalikuks tahe?
Modalist:Teadvust poleks ju millegiks vaja, kui me elada ei tahaks.

III

Elufilosoof: Naljakas, et keegi räägib elust, küsimata, mis elu võimalikuks teeb.
Modalist: Hea küll, olen valmis ka sinuga võimalikkuse arutlust jätkama. Mis siis teeb elu võimalikuks?
Elufilosoof: Elavad ju isendid, mitte elu kui selline. Isendid ei taha elada, vaid end teostada ja kehtestada.
Modalist: See, et elu ja teadvuse teeb võimalikuks mitte elutahe, vaid võimutahe, näib mulle detailide küsimus.
Elufilosoof: Võib-olla on ka see detailide küsimus, aga see, kes elada ei taha, ei taha mitte elu kui sellist, vaid endataoliste piiratud, orjalikku elu.
Modalist: Küll on hea, et epistemoloog mulle piiride ületamisest rääkis.
Elufilosoof: Mida sa silmad pead? Teadvus ju ei saa lõputult enda piire ületada, sest tahe ei taha mistahes teadvusseisundeid, vaid neid, milles ta on teostunum ja kehtestunum.
Modalist: Alati saavad orjad tahta suuremat võrdsust ja see teeb võimalikuks ühiskonna sotsiaalse arengu.
Elufilosoof: Areng saab olla vaid individuaalne.
Modalist: Ma arvan, et ma mõistan paremini seda, mis on võimalik ja mis mitte, mu tulipäine vestluspartner.

IV

Analüütik: Sa oled kõigi oma vestlusparteritega rääkinud nii, nagu oleks võimalikkus seotud erilise olemisega.
Modalist: Millist olemist sa silmas pead?
Analüütik: Võimalikolemist.
Modalist: Kas siis võimalikkus pole sellega seotud?
Analüütik: Võimalikkus on seotud mitte olemisega, vaid väidetega. Väidetega, mis on loogiliselt võimalikud.
Modalist: Aga mis teeb üldse võimalikuks mõtlemise analüüsi?
Analüütik: Kuidas mis? Selleks pole ju midagi vaja.
Modalist: Selle teeb võimalikuks mõtlemine. Sinu idealiseeritud analüüs ja see, milliseid reegleid tegelikult keeles, milles me mõtleme, kasutatakse, on erinevad asjad.
Analüütik: Sa tahad mõtlemise taandada millelegi sotsiaalsele. Mõtlevad inimesed, inimesed on aga sotsiaalsed olendid.
Modalist: Mõtlemine pole ju ilma nende olenditeta võimalik.
Analüütik: Väide, et inimesed on sotsiaalsed olendid, on ise kooskõlalisusele ja tõesusele pretendeeriv väide.
Modalist: Püüe analüüsida tegelikku keelekasutust on senise mõtlemise piire ületav. Eesmärgiks pole siin ja praegu selgelt ja loogiliselt tõde tunnetada, vaid üha eitada seda, mis meie senises keeleanalüüsis väära on.
Analüütik: Sinu ideaal ei erine minu omast, lihtsalt sa ei looda selle ideaalini kunagi täielikult jõuda.
Modalist: Ma ei näe seda nii. Enda meelest ma püüan vaid praktikas teha meie keelekasutusele üha paremat teraapiat.

V

Ontoloog: Puhh.
Modalist: Sa hingeldad. Millest selline rutt?
Ontoloog: Meil jäi enne võimalikkuste summa teema juurde tagasi pöördumata.
Modalist: Ja sa tahtsid mulle sellest nii kangesti rääkida?
Ontoloog: Loomulikult. Võimalikkuste summa ei pea olema osa mingist aktuaalsest substantsist või jumalast.
Modalist: Nii?
Ontoloog: Võimalikkused peituvad olemises kui sellises, mille avanemisel need võimalikkused saavad tegelikult olevateks.
Modalist: Kas pole seegi vaid lakkamatu piiride ületus?
Ontoloog: Ei, sest olemasolemine ei eita olemist, vaid ainult avab seda.
Modalist: Ja erinevad olevad ei eita ka üksteist?
Ontoloog: Ei, sest millegi ei tee võimalikuks eristumine oma eitusest, vaid tervest tingimuste komplektist.
Modalist: Ja tingimused muutuvad ja seega ka see, mis on võimalik?
Ontoloog: Just. Olev on alati ajaline.

VI

Strukturalist: Pidid sa selle ontoloogiga vahepeal rääkima. Ma oleksin peaaegu ära unustanud, mida ma analüütiku ja sinu vestluse kohta öelda tahtsin.
Modalist: Näib, et see on sulle siiski meelde tulnud ja sa tahad sellest mulle rääkida.
Strukturalist: Mis siin keerutada. Naljakas, et sa keele puhul reeglitest rääkisid.
Modalist: Miks naljakas?
Strukturalist: Sest kui sa oleks oma vestlused üles kirjutanud, oleksid sa märganud, et neil on struktuur. Kommunikatsiooni ei tee võimalikuks mitte iga üksiku ütluse puhul seda laadi ütlustele omaste reeglite kasutamine, vaid tekstide tootmine.
Modalist: Ja tekstid teeb võimalikuks nende sisestruktuur?
Strukturalist: Just.
Modalist: Kuidas on siis ikkagi võimalik üksiku märgi juurest teksti loomise juurde jõuda? Üksikul märgil ju pole teksti struktuuri.
Strukturalist: Ja mida selleks sinu meelest vaja on?
Modalist: Teksti loomiseks on vaja märgist eristada teine märk. Eristamine teeb teksti loomise võimalikuks, aga teistsuguste eristuste korral saame me teistsuguse struktuuriga teksti.
Strukturalist: Jälle tahad sa oma piiride ületamise triki teha.
Modalist: Ma ei ole üldse kindel, kas ma enam piiride ületamist mõistan sellena, millena enne. Tegelikkuses on meil juba olemasolevate tekstide kogumik ja see, millise tekstiloome traditsiooniga ma saan kaasa minna või millest ma saan mingil määral eristuda, ei ole määratud eituse ja jaatuse dialektikaga, vaid terve tekstiloomega seotud ajalooliselt kujunenud tingimuste võrgustikuga.
Strukturalist: Ütle nüüd veel, et tekstuaalsus avab end tekstides.
Modalist: Ma võiksin nii öelda. Aga ma võin siinkohal oma keelekasutuse ka ontoloogi omast eristada, hea vestluspartner.