Rahvad ja juhid

Martin: Küll on vast tulnud pahandust mu nooruse tulipäisuse pärast. Igatsesin ju nii väga oma rahvale ajaloolisust, et olin valmis kaasa minema toonase juhiga. Johann Voldemar: Tere, naaber. Martin: Tere sullegi. Ega sa nüüd mind sõnast võta ja hakka mind hurjutama mu nooruse sümpaatiate pärast? Johann Voldemar: Tean, et oled mõtleja. Seega oleks kohasem näidata kuidas sa oma enda mõtlemisest kõrvale kaldusid. Martin: Kuidas küll? Igatsesin vaid Olemist nooruse tormakusega… Johann Voldemar: Oled kindel? Füürer oli olemas, ta oli midagi ontilist. Martin: Oluline on ju hoopis see, kas tema projektis Olemine end vahetult avas või mitte. Johann Voldemar: Mõte avatusest, mis põrmugi ei varja, ajab lihtsalt ajastule omase ja ajaloolisuse kui sellise segamini. Martin: Kas tõesti ei saa ükski rahvas olla täiesti ajalooline? Johann Voldemar: Sinu eksituse saab sõnastada ka rahvalikkuse mõistetes. Ei tohi segi ajada rahvast mõnes oma ajaloo faasis rahva kui sellega. Martin: Ka rahvalikkus näitab ja varjab end ajaloos? Johann Voldemar: Jah ja sellega seostub rahvuslike liikumiste tehniline külg. Martin: Kas siis rahvuslikel liikumistel on tehniline külg? Johann Voldemar: Ikka. Rahvalikkuse avatus rahvuslike liikumiste esialgses entusiasmis asendub tehniliste vahendite kasutamisega rahvusriigi raamistamiseks. Martin: Riiklikud sümbolid ja rahvuslikud rituaalid on osa seadestust? Johann Voldemar: Jah ja ka juht püüab rohkem rahvalikust välja nõuda rahvast endaga kaasa vedades. Martin: Kas siin pole oluline erinevus? Juht ei tee seda rahvusriiki raamistades, vaid toetudes rahvalikkuse avatusele endas. Johann Voldemar: Siin tulebki mängu avatuse suhtelisus. Juht elab oma ajastus, ta juhib oma ajastu rahvaliikmeid või rahvuslikku liikumist, mitte rahvast kui sellist. Martin: Rahva rahvalikkus varjab ja avab end sajandeid? Johann Voldemar: Just. Martin: Kuidas küll ühe teise rahva esindaja minu ideid nii hästi mõistab? Johann Voldemar: Minu rahvas oli sajandeid võõra võimu all… Martin: Seega on tegemist orjarahvaga. Johann Voldemar: Kui me oleks püüdnud oma kunagist vabadust unustada ja olukorda õiglaseks pidada, siis oleksime olnud küll orjarahvas. Aga meie elasime teadmisega röövitud vabadusest. Martin: Seista silmitsi nii raske saatusega on tõeliselt kangelaslik. Johann Voldemar: Seitsesada aastat oma vabadust oodata – mis võiks olla maldavam?

Karmo Talts