Pessimismi põhjustavad nähted

Uku Masing

 

Pati enim pueri tamquam hoc
dicunt parentibus suis: Eia,
cogitate ire hinc agamuset nos
mimum nostrum. Mimus est enim
generis humani tota vita
tentationis.
 
      Augustinus Enarrat. in
      Ps. 127.15 (cfr. Conf. I 7)[1]
Olgugi, et ma algan ühe teoloogi, võib olla, kõige suurema, lausega, olen katsunud välja jätta kõik usuline ja anda edasi ainult seisukord, millest tuleb usk ja millel alati puruneb usk. Üldise nimega seda võib nimetada maailm. Maailm terves omas ulatuses on pessimismi põhjustajaks. Pessimism on praegusel ajal halvas kuulsuses, mitte üksi meil, vaid ka mujal, nii nimetab B. Dörries (Der Glaube an die Welt 29) teda otsekohe uskmatuseks. Ja samuti ka siinses viisakas ja harit seltskonnas, sest ta ei edenda seitsmesaja aastase orjapõlve võitmist majandusliku tõusuga, teda nimetatakse jõuetuseks, tahtevaesuseks ja aatelageduseks. Kuigi siunatus nähakse omi vigu, sageligi ei neid tunnistata endile, vaid neile ära neetud pessimistele, kes sugugi neid eitama ei hakka, vaid küsivad ainult, mis mõte sellel kõigel ja, mis otstarve demagoogial.
Pro domo mea ma pean ütlema, et mina isiklikult ei vihka midagi sellest, vaid ta on mulle naeruväärne ja rumal, kõik see, millest kõnelen. Ja siis, täiuslikkust on oodata asjatu, samuti vastuvaidlematult fundeeritust ja selget süstemaatikat, on ainult impressioonid, tsitaadid ei ole mitte tarkuse näitamiseks, vaid selleks, et näidata, et pessimism pole nii võõras nähe, kui arvatakse.
Esmalt siis, mis ma umbes mõtlen pessimismi all, sest täpset definitsiooni ma ei katsugi anda, sest ma ei usu ühegi sellase täpsusse. Esmalt negatiivselt: mitte elust pettumust või tüdimust mõne juhusliku nähte tõttu (Schopenhauer), mitte inimest, kel pole elus või naistega (see teeb välja peaaegu sama) hästi “vedand” ja, kes talitab nagu rebane viinamarjadega, mitte inimest, kes leiab, et maailm ei oska hinnata tema suuri mõtteid või üpris sügavaid tundeid, mitte neid, kelle pessimism on blaseerumine. Vaid pessimist on see, kes ei leia rahuldust inimese ja maailma kahenäosuses, kes ei suuda leppida dualistliku tragöödiaga, ta on samasugune elajas kui teised inimesed, võib olla, ainult vähe peenetundelikum, aga ta ei taha olla elajas – ja sellepärast ta elab alalises kriisis nende kahe vahel, ta tunneb, et ta on kahes köie otsas, mis ühel blokil, kui ta ühes edasi läheb, siis kisub teine tagasi. Ja ta ei saa midagi selle vastu, tunneb end jõuetuna. Richerti sõnadega (Schopenhauer 113): “Pessimism sünnib igatsusest, tundest, et ollakse lõpmata kaugel ideaalist, tundest, et on pandud piirid ja lõpp, patust ja süüst. Ta on lunastuse igatsus, patuteadvus ja tunnistus.” Moodsas religioonis ei tohi aga patust olla juttu, sellepärast on moodne religioon ka pessimismi vaenlane ja ta ise on unerohuks ja õigustajaks kõigile mõttetuile tegudelle, ainult teise sildi all kui maailm.
Pessimismi tingiv hingeline seisukord esineb eriti sel ajal, kus elaja lapsest saab elajas – puberteedi ajal. Muidugi esineb ta meeste juures selgemalt ja teravamalt kui naiste juures, kellede elus psüühiline murdumine vaevalt on selge murdumine. Sellest väljudes hinnatakse ka pessimismi kui puberteediaegist nähet, mida arvatakse suutvat välja juurida kui rumalust, kõneldes noorustulest, hiilgavaist silmist, vabadusest, õnnest, ilusaist mõtteist, töötahtest, lootustest, ootustest, ilusaist tundeist ja kõrgeist aateist, see on lobisedes neile igasugust mõttetust ja lollusi. Või ignoreeritakse see täiesti, sest ta on ju lastehaigus nagu tavalikult arvatakse, aga selle loogika järgi on ka Hiiob, Koheleth, palju vana kiriku isi, Schopenhauer ja Hartmann lastehaiguses, – pessimismis. Ma saan sellest väga hästi aru, sest maailmale on kuju annud vanad ja nad ei suuda seda välja kannatada, et nende eksisteerimisõiguse nende lapsed heidavad vaekausile ja seda, mis nad teind, peavad tühiseks ja mõttetuks; siin on aga osa ka pahal südametunnistusel, kes tunneb küll, et need noored põlgavad pettusi, aga ometi tahab need armsad asjakesed alles hoida.
Kuid see on jällegi kindel, et noor elab oma elu intensiivsemalt, tunneb enam, mõtleb enam kui ta kuuekümneaastane noomija, – ta seisab elule lähemal, sest ta näeb kõiki, mitte ainult seda, mis on harjutud nägema. Ja ma võtaksin siia veel ühe Evelyn Underhilli[2] lause (Mystik), olgugi, et ta on naine, on ta kirjutanud ühe väga mõistliku lause, võibolla kõige targema, mis naine maailma algusest saati üldse on mõelnud, –  n o o r t e n a  v ä h e m a l t  k o r r a  o n  k õ i k  i n i m e s e d  o l n u d  a r m u n u d  t õ t t e. Aga kui nad näevad, et nad teda ei saavuta – siis saavad õnnetutest armastajatest peagi õnnelikud armastajad. Muidugi on nad siis juba unustanud oma esimese armumisobjekti – tõe. See on alatiseks aga absoluutne ja igavene, s.t. väljaspool elu, väljaspool maailma (Spengler II 15) ajatu ja ruumitu (II 331).[3] Tõde ei ole mitte tõsiasjad ja tõest saab lahti sellega, et talle anda nimetus (K. Barth: Die Auferstehung der Toten 85): nii tehakse ka pessimismiga, sest pessimismi tagapõhi on tõde.
Tõe asemel astuvad saavutatavad objektid üks kõik millised ja tõe olemasolugi ei usuta enam. Muidugi on siis rumalad ja naiivid need, kes seda usuvad. Kuid ka sellasel tavalikul inimesel pole hää elada: tal on kolmesuguseid hädasid, millede juhtumise puhul talle jälle tuleb meelde tõde – hädad, mis tulevad iseendast, hädad, mida teevad väljaspool seisvad inimesed ja hädad, mis toob loodus endaga. Need on alaliseks ületamatud, aga nendest ka püütakse saada sellega üle, et neid tunda ei taheta, et neid ei tunta teravalt, või lepitakse selle näruse olukorraga ja katsutakse veel omale saada, niipalju kui võimalik, kasu teiste hädadest, et unustada oma hädad, seda ma nimetan animaalseks egoismiks. Aga hädade puhul, mis tulevad endale, ei leita muud teed, kui mõelda jälle tõele, tihtipääle otsitakse abi Jumalaltki, kuigi inimene selle ammu unustand, mis on palve.
Hädad elus on kaotamatud, sest inimeses seisab häda algpõhjus. Seda tunnistab viimaks ka Freud oma Das Unbehagen in der Kultur’is. Ta näeb häda põhjusena võitlust eros‘e ja surma- ja hävitamistungi vahel (l. c. 97). Nii et häda, mis inimene toob, võib kaduda alles inimesega. Aga ka teine tee näib võimalik, et inimene kaotab endas hädatunde, kuid ega seegi pole täielikult võimalik.
Freud näeb selles raamatus suurema hädapõhjustajana agressioonitungi (l. c. 76 ss.), mille enda vastu juhtimine toob Freudi arvates kaasa südametunnistuse, süütunde ja ülimina (l. c. 108 ss.) – kõik väga mittemeeldivad asjad. Ja ühe inimese agressioonitung saab teisele koormavaks ja raskendab tal selle saavutamise, mis iga inimene tahab saada elades: kõige kõrgemat ja kõige kestvamat õnne (l. c. 23). Freud ei küsi mitte, mis telos on elul, milleks ta on, vaid ainult seda, mis elus tehakse – ta usub selle küsimuse olevat küllaldase ja teine jäägu kuhu tahes. Freudil võib olla inimese seisundilt ju õigus, aga kui me võtame looduse kui terviku ja seda juhtiva intentsiooni, siis ei või see olla kuidagi õnn – sest siis oleksid kõik õnnelikud. Kuid terves looduses maksvat või maksab energia jäävuse seadus, kuigi selle seaduse jäädavuse üle võib kahelda. See on elule ülekantud: elu kvantum peab olema jäädav, mingi hinna eest ei tohi midagi elavat hukkuda ilma jätmata uut elavat. Inimlikus keeles öeldud: elu otstarve on elu, soo edasiandmine.
Ma tean, et sellest kõnelemine praeguseil päevil toob ebamoraalse inimese kuulsuse, aga seksuaalsel alal kompetentne olemine toob inimesele vürstlikke sissetulekuid ja seda peavad ainult “vanad rumalad” ebamoraalseks. Teha võib, aga Jumala pärast – mitte kõnelda!
Muidugi ei ole see veel elu mõte, nagu seda võetakse filosoofilisis arutlusis, sest sääl ei piirduta sellega, mis on nähtav ja kättesaadav, kuid vastuse küsimusele võib siin anda ainult religioon.
Elu edasiandmise kui akti on teind loodus kõige õnnelikumaks silmapilguks inimese elus, aga võttes talt selle juures vähemal või suuremal määral teadvuse. Nii on lõbu ainult võrk, millega püütakse, millega püütakse saada soovitud otstarve. Ja võib olla, siit on võimalik üldistada, et kõik, mis inimesele teeb lõbu, on n.-ö. sissevedamiseks. Augustinus tahtis seda akti näha aga umbes samasena kui käeliigutust, mis iial ei ole seot mingi lõbuga. Kuid ma usun, kui see oleks võimalik, siis ei oleks peagi enam ühtki inimest maapääl, see on muidugi arvamine, sest olematu kohta ei saa keegi midagi väita. – Inimene kaotab oma teadvuse ja saab selle asemel lõbu ja ka siin on maitseasi, kumba inimene eelistab. Kui aga peab loobuma teadvusest, siis näitab see, et teadvus on midagi, mis ei ole oluline inimese elus, kui ta saab täielikult elajaks.
Loodus on ühendand kõigi eelvalmistusena ka armastuse. Tavalikult leitakse, et elu ei oleks midagi väärt ilma armastuseta ja samuti, et inimene, kes pole armastand oma elu kestel, on kindlasti anormaalne. Kuid öelda, mis asi on armastus – kas seda keegi oskab, see sõna on nii ära kulund, et ta võib olla sümboolseks märgiks ka igale lollusele ja sellepärast on mul sama kerge väita: elu on vääritu sellepärast, et tas on armastus. Ka siin pole ju öeldud, mis on armastus – nn. printsiibid on ikka defineerimatud.
Ma ei eita, et see, mis armastuse all tavalikult mõeldakse, võib alguses olla südamlik, võib olla kena ja ilus inimeste endi ja teiste arvates. Aga ainult niikaua, kui sellest midagi ei räägita, sest kõnelemisega objektiveeritakse midagi, samuti ka mingi tegevusega. Ja nagu Strindberg ütleb, ei tohi puudutada liblika tiibu, siis ta lendab kas minema või sureb pikkamisi. Sellepärast on see kõik vaid niikaua ilus, kui inimene kõigub veel teadmise ja mitteteadmise vahel, tunneb oma rippuvust teisest, kes ta elu täidab. Siis see on sümbol mingist suuremast. – Aga niisugune asi kestab tavalikult väga vähe aega, sest sõnadest ja tegudest ei pääse inimene. Ja siis tuleb kaasa süütunne, tuleb kaasa häbi. Ja miks? Psühhoanalüütika annaks sellele vastuse, mis ei ole vastus ja ma usun, et Richerton õieti öelnud (Schopenhauer 82): “Miks nii salaja, ettevaatlikult ja vargsi? Sest armastajad on äraandjad, kes salaja püüavad teha igaveseks häda, mis muidu lõpeks peatselt. Inimsugu edasi kanda tähendab edasi kanda viletsust ja surma. See on häbi sügavam põhjus. Lõbu on patt, ta tulemus surm.” Ma usun, meile kellelegi pole olnud tundmatu, et on naeruväärne, piinlik ja häbi näha paare, kelledel ka on olla piinlik maailmas. Ja nende piinlikkuse põhjuseks on langemine endiselt dialektiliselt säravast julgest sfäärist sinna, kust enam ei vii edasi rohkem teid kui üks. Ja meil on piinlik, sest oleme näind midagi mõttetumat ja rumalamat. Naeratame enam või vähem pilklikult ja arvame siis, et ongi kõik korras.
Aga miks tuleb langus sellest, mida taevalikult hiljem igatsetakse tagasi? See on päris lihtne öelda – loodus ei saavuta selle staadiumiga veel mitte seda, mis ta tahab ja tarvitab seda ainult inimeste lähendamiseks. Ta tarvitab kõike, mis ainult võimalik kokku kraapida, et inimesele meele tuletada, et ta on seksuaalne olend, et ta kohus on anda edasi elu. Selle assotsiatsioonide määratuse on ju leidnud psühhoanalüütika. Ja Mika Waltari ütleb: “Elu ei tohi hävida mingil kombel, seda peab säilitama, maksku, mis maksab ning Jumal halastagu meile hinna pärast, mis me oleme selle eest maksnud. Iga hetk uinub see meie alateadvuses, et tungida esile mingi tillukese idee assotsiatsiooni tõttu ning teha meid elajateks.” Inimene ei tahagi sellele mõelda, aga ta leiab, et ta ometigi mõtleb sellele kõige kiuste, mis ta ette võtab. Seisab raskemana kui painaja ja nõuab, et inimesel jääksid lapsed – oleksid järeltulijad. Nii seisab siis homo sapiens (omoh), loom keset loomi, sest sea elu otstarve on sama kui inimesel ja eeslil niisamuti: sünd, sigitus, suremine. Inimesed ei taha, et neile kõneldakse, et nad on elajad, aga elajad olla nad tahavad. See on pühaduse teotaja ja viisaka seltskonna haavaja, kes julgeb inimest nimetada ja pidada kahejalgseks tõpraks. Sellele öeldakse tavalikult, nii nagu väikesed lapsed teevad, eks sa ise ole tõbras, mina küll ei ole, sest, kes teise kohta arvab, ise on. See ütleja ei vaidlegi selle vastu, et ta on tõbras, ainult ta ei taha midagi isiklikku, vaid igale isikule maksvat öelda. See on raske tunda, et sea ja inimese vahel on oluliselt vähem vahe kui sea ja konna vahel. See on piin, millest suuremat ma ei tea.
Aga mitte üksi see, et inimene tunneb, et tema seksuaalsus teda lähendab ja teeb elajaks, vaid veel raskem on see, et kõik, mis inimesed üldse on teind, on tingitud sellest ebajumalast, mida nimetada ei tohi, kas positiivselt või negatiivselt. Kultuur kõigi oma nähetega on meeste töö ju tegelikult, naised on ikka olnud teatud viisi vaenulikud kultuurile (Freud l.c. 69). Kuid see on siiski tingitud sellest, et naised üldse on olemas, kui neid poleks olnud, siis poleks olnud ka kultuuri. Alguses naine valis endale mehe, kes oli tugev, aga tugevuse ületas peagi tarkus kõigis oma avaldumisvormes (osavus, kavalus jt.). Ja kui naine nägi, et tark mees maksab enam kui tugev, siis ta valis targa. Ja siis algas selle tarkuse süvendamine ja sellest kasvas kultuur. Oskus seksuaalsel alal kanti üle muudele aladele. – Kui naised maailmas lepiksid kokku ja loobuksid igasuguseist kultuuride saavutusist, siis oleks kadund ta otstarv ja teda ei oleks enam. Sest võim on maailmas naiste käes, mehed on ainult nende orjad, kui naised oskavad ja tahavad olla naised. Ja seda häda ei paranda miski asi, sellest ei näe üle miski optimism, et inimene orjab oma tunge ja neist päämiselt seksuaalsust.
Terve kultuur on püüdnud seda tungi tahaplaanile suruda, sest kunagi on olnud see viiv, kus sellane rippuvus tundus inimesele häbistav, mehele muidugi. On püütud seda peenendada, õilistada ja inimsustada – aga see on olnud ja jääb asjatuks vaevaks, kasutuks tööks, sest rippuvus jääb alles, ta ainult ei tohi inimesel olla nii suurena teadvuses, ta varjatakse ja peidetakse, aga ta valitseb nagu varemaltki.
Ja ikka maksab see, et ori ostab oma isanda lahkuse. Mees ootab naiselt ta alistuvuse, ükskõik mis kujul. Ibseni “Armastuse komöödias” saab indiaanlaste misjonärist usuõpetaja kusagil puupääde koolis. Mees võib seista baasil juba, kust ta saaks elavana igavikku ja siis tuleb naine ja sunnib ta põlvile, nagu Spengler ütleb (II 405). Sinna ei ole midagi teha, sest selles ei ole süüdi ei naine ega mees, vaid nende mõlemi olemus. Häda on siin teravam, kui sõnadega öelda saab. Et mehele kunagi ei tuleks teadvusse, et tema on õieti ori, mitte naine, kelle üle ta end arvab valitsevat, siis on tehtud naine passiivsemaks, nagu kaliif, kelle ülesanne seisis troonil istumises.
Naised tavalikult leiavad, et mehel pole monogaamilist joont. See on päris õige, sest härg ei ole ka monogaamiline. Suurem osa mehi, kes on selle ära neetud tungi valitsuse all, on vähem või enam sarnased Joonasele Arthur Roose “Võhrupesas”.[4] Kõigile on tähtis neist naised ja hästi tähtis kõht. Aga see on juba nõnda seatud ja sinna ei ole teha midagi, et inimene on elajas. Kuid naistega pole lugu sugugi parem, nende teadvus on juba piiratum kui meestel ja tähtis neile on ainult, et mees suudaks neid toita ja lapsi ja rahuldada muid nõudeid. Kes see mees on, kas neid on mitu või üks, see on ka naisele ükskõik. Aga see on ka elajatele ükskõik.
Ja see piinlemine hakkab juba väikese lapsena. Poisid demonstreerivad oma jõudu ja tarkust tüdrukute ees ja kolmeaastane tüdruk on juba olemuselt sama, mis ta hiljem on – edev ja salakavalalt meelitav. Ja mõlemaid pooli kasvatatakse kavakindlalt, nad ei kasva ainult ise. Tüdruk teeb siin muidugi suuremaid edusamme, sest tema elusisu on lõpuks saada emaks ja selleks on vaja igasuguseid oskusi. Mehel on selle kõrval ka midagi muud teha ja nii on naine võrgutaja, mitte mees. Armastuse märgiks võib ju naine mehelt nõuda, et ta jätaks terve oma senise töö, kui see naisele ei tundu küllalt vastav nõuetavale. Mees on naise ori ja mitte pää! Naine arvab muidugi ümberpöördult ja temal ka on õigus kindlasti. Nii seisab valitsev ikka nende kahe vahel.
Ja nüüd oletame, et üks mees ja naine on abiellund! Meie ajal on abielu monogaamiline – kompromiss-seisukord mehe ja naise nõuete vahel. Ja ta otstarv on lastekasvatus. Abielu on garantia sellele, et laps kasvatatakse kuni ta jõuab elada. Kuna inimeselapse kasvatamine võtab kaua aega, siis on monogaamia loomulikuim nähe vaeste juures, rikaste juures ta pole seda kunagi olnud. Ja kui abielu otstarv on lapsed – siis ta on hädade ja õnnetuste vabrik en gros või en detail. Ka kristlik abielu, sest Stockholmi konverents leiab, et kristliku abielu otstarv olevat lapsed. Aga seda on ka fetiši kummardajate abielud, aga ka tuide ja eeslite. Kas need abielud on kristlikud? Võib olla, et on sellaseid pimedaid, kes seda usuvad. Ma aga usun, et Dibeliusel[5] on õigus: “Lapsed tähendavad kodanlikkust ja juurdumist maailma (Gesch. u. übergesch. Rel. im Christentum 23).” Ka selleski võib näha mõni kristlust.
Vaatame esmalt üldiselt. Mehele, kui ta mees on, ei ole lapsed elu sisu, vaid mingid sageli ebameeldivad kõrvalnähted, nagu vist ka elajate juures. Aga ma olen kuulnud küll ja küll naisi kinnitavat, et mees on kusagilt suurest maailmast tulnud võõras inimene, aga lapsed on kõik, kuigi lapsed sellest ei taha arugi saada! Kuhu jääb siis mees? Talle ei ole laste kõrval kohta ja kui naised ei oleks nii laisad, kui nad on praegu, siis nad sööksid ära mehed nagu ämblikud või tapaksid nad nagu mesilased ja sipelgad. Nende juures võib näha, kui otstarvetu on õieti mees, et neid sünnib ainult sellepärast niipalju, et valik oleks võimalik. Võibolla oleks inimestegi juures parem, kui mehi oleks kolmkümmend korda vähem. Aga ma usun, siis kõik mehed oleksid tülgastunud oma otstarvest ja ühel hääl päeval nad pooksid endid üles ritta. – Aga ka nüüd maksab meeste kohta pärast soovitud arvu lapsi: Mooramees on oma töö teind, Mooramees võib minna – otsigu toitmisvõimalusi oma rumalusile, ta on perekonna ülalpidaja, “laste isa” ja muud otstarvet tal ei ole üldse enam. Et teda sellel ametil hoida ja hävitada ta polügaamilist algupära, tuleb teda vastavalt treneerida.
Öeldakse: lapsed olevat armastuse side, abielupäikesed ja Jumala and. Kuid seda, mida on vaja siduda, ei ole enam olemas – abielupäikene toob tavalikult esimesed pilved ja nad on Jumala nuhtluseks patu pärast, mis on tehtud. Iga isa vihkab oma lapsi enam, kui ta neid armastab; kui viimane on suurem, siis ta ei ole mees või on anormaalne. Sest laste pärast ta peab nägema vaevu, peab töötama sageli aladel, mis teda sugugi ei huvita, aga mis võimaldavad paremad sissetulekud. Tema ei ole enam miskit viisi vaba, vaid on oma laste ori ja sulane, kui ta seda ei ole, siis ta pole õige isa. Ja mida vanemaks saavad lapsed, seda enam nad nõuavad ja seda suuremaks kasvab lõhe vanemate vahel, sest nad ei tohi olla enam muud kui kaks sammast, millede vahe suureneb laste arvuga. – See on hirmus ja naeruväärne olukord inimesele, kuid juba kahekümneaastaselt nõutakse, et ta hakaku hoolitsema selle eest, et tal oleks võimalik toita naine ja lapsed. Just nagu oleks see, kes teab milline haripunkt inimese elus, kes teab milline määratu ideaal nimetada paar räpast olendit oma lasteks. Ei, see on koht, kus inimene on kõige suuremas ulatuses ainult elajas. – Ma ei nimeta siin igasuguseid muid hädasid, mis toob kaasa seksuaalsusele rajatud abielu inimesile, neid on niipalju ju, et neid keegi ei jõua oma elu kestel loetella, õnnelikud viivud on ainult sissevedamiseks.
Ja nüüd selle kõrvale nõuded, mis võivad ainult vihastada. Der Regel nach ist es die einfache sichere Pflicht eines jeden gesunden (kas on ühtki tervet inimest?) in die Ehe zu treten (pattu teha!)… Und es ist unrecht es zu unterlassen (muidugi igaüks vabandab kurja, mis ta teind). Jeder einzelne ist mitverantwortlich für die Zukunft seines Volkes. Es kann sich durchaus nicht darumhandeln, wobei man besser steht und wie man bequemer durchs Leben kommt.[6] (Selles ei seisa küsimus, vaid selles, kuidas teistele kõige vähem häda teha.) Es ist eine Frage die eine recht niedrige Lebensauffassung verrät. Die Frage kann nur lauten, was man zu tun hat um seines Lebens Aufgabe (kurja teha!) zu erfüllen. (Dörries 184). Hää küll, – siis inimese elu ülesanne on iseendalle muretseda kannatusi, siis on optimistide Jumal kõige koledam kõigist. Ja kus nõuab Uus Testament, et iga inimese kohus on iseend piinata ja teisi veel enam?
Sest lastekasvatamine ei ole piinaks mitte üksi vanemaile, vaid lastele endile on nende elu algusest saadik vaid piin. Igakord, kui on saanud laps, on laulev kell jälle üles keeratud, et ta kordaks oma lugemata arv korratud labast viisi, noot noodilt, takt taktilt. Ta tulemine siia ilma on juba piin, lapsele samuti kui emale, aga inimesi on, kes ihaldavad piinu ühelt poolt ja teisal neid kuidagi ei taha. Vanemad ei mõista kunagi last, neil ei ole ta jaoks aega ja kui neil on aega, siis on laps neile narrimisobjekt. Kõik lapse katsed midagi teha tunnistatakse ebaõnnestunuiks ja öeldakse talle seda otsekoheselt, oma kaasvanustele ei julgeta seda, tema toimingud on mäng, vanal aga töö. Ja vahe on ometigi vaid see, et laps ei saa palka ja vana saab. Kuid palk on alati töö hinnang! Vanemad tarvitavad last oma agressioonitungile objektiks ja neil on õigus vihata last, teda peksa ja teisitigi karistada, sest ta on lõhkund nende elu, teind nad oma sulasteks. Aga nad peaksid end ka süüdi tundma lapse ees, sest tihtigi on laps kehaliselt või vaimselt juba sündides enam või vähem kretiin. Ja see ei ole mitte lapse süü, et ta on sündinud halvana ja kurjana, vaid vanemate. Kristlikud vanemad peaksid ju ometi teadma, et see nende süü on, et laps on kuri ja halb. Aga seda ei taha keegi teada ja tavalik on see lugu, et kuri karistab kurja sama kurja pärast tihtigi, mis ta ise teeb. Ja need, kes jaatavad pärivust, peaksid teadma sama. Kuid inimestel ei ole südametunnistust. Ja selle sumbutamiseks mõeldakse veel igasuguseid abinõusid, mis oma tarkuse pärast esialgu läbinägematud. Lapsed ei tohi kunagi pärida vanemate käest, mis otstarveks nad on maailmas, sest sellega oleks puudutatud vanemate südametunnistus, sellase küsimuse eest saab laps peksa. Ja siin on ometi lapse hääl Jumala hääl, mis küsib: mispärast tegite teie pattu? Kristliku kasvatuse saanud lapsed õpivad, õnneks vanaduses, kus nad veel ei taipa, et nemad peavad kandma vanemate patte ja kui nad seda korra taipavad ja näevad. Mis siis? Kuid kindel on, et see ei ole kristlik omi patte laduda teisele inimesele, kes selle vastu suu julgeb lahti teha, ei ole kristlane. Ainult vaevaga vabandada ta end võib, aga ta süü jääb. Ja imelikku viisi palutakse Jumala lepitust igale patule, mitte aga sellele, et maailma ollakse saatnud olendid – tõbised ühel või teisel kujul. Kuid oma patte panna teisele on kerge. Aga siin see on mõttetu püüd, sest oma patud jäävad, ainult teisele on pandud needsamad.
Targad härrad leiavad, et emaarmastus on suur tunne. Võib olla, et see on inimlik, võib olla, et on lapsele rõõmuks? Kõige päält, see ei ole mingi ärateenimatu arm lapsele teoloogilises mõttes, see on loomulik, et inimene hoolitseb selle eest, kellele ta on niipalju häda ja kurja teind! Ma aga leidsin ammu tagasi ühes ajakirjas lause, et emaarmastus olevat tunne, kus kohtavat loom ja inimene. Ja see on päris õigus, ainult ta esineb inimese juures palju piiratumal kujul kui looma juures. Koer kaitseb oma poegi surmani, hobune jookseb enda surnuks varsa pärast, – ema teeb seda laste pärast harva. Nii siis see on täitsa elajalik tunne, mitte midagi kõrget ega inimlikku! Ja Karl König (Das Schicksal 59) ütleb, et inimese patt seisab selles, et ta on seda kultiveerind, seda kõrgeks pidand ja hinnand, mis teda ühendab elajaga. Tehke ise süllogismist järeldus! Ja veel enam: emaarmastus on tunne, mis sageli risti vastu käib igale eetikale. Sest ka elukutselise mõrtsuka ema armastab oma last! Ja mina ei saa aru, miks eetikud on sellasele tundele üldse koha annud eetikas, sest sellega võib hävitada iga eetika süsteemi, olgu ta siis religioosne või filosoofiline. – Ja lapsele on selle tunde avaldus tihtigi häbistav, sest talle on sisse kasvatatud ju häbi iga silmatorkava nähte puhul.
Aga aitab sellest! Kuid ma küsin nüüd: Kas on sellel elul, mis seisab elu edasiandmise tähe all, kas on sellel elul, mis niihästi lastele kui vanematele toob palju unetuid öid, tuhkhalle päevi ja väsinuid mõtteid, valu niipalju kui inimene oskab kujutella, puudusi siin ja sääl, haigusi igaveseks arstimatuid, kas on sellel elul mõtet, kas see peab kestma igavesti? Kristus ütles “ei” ja mina ütlen ka “ei”!
Igatahes on üks kindel: kui lapsed taipaksid, milliseks koormaks nad on vanemaile, siis ei elaks neist keegi kümne aastani, kui vanemad teaksid, millise patu nad teevad sünnitades lapsi, siis nad oleksid alati veel suuremais piinus, kui seda on küsides oma laste tulevikku!
Ja lapsekasvatus? Tavaliselt kõrvaldatakse kuri kurjaga – ja see peab olema kristlik. Ja kuidas võib üks patune inimene mõelda, et tema võib kasvatada hää ja korraliku lapse? Mis õigusega karistab ta, sest tema pole sugugi parem. Kasvatusmeetodid on tegelikult samasugused kui tsirkuskunstnikkude loomade treneerimismeetodid. Ja milleks kasvatatakse? Samasugusteks närudeks, kui ollakse ise, sest muu on ju võimatu. Mopsikoer ei saa oma pojast mingi meetodiga lõvi, aga kui väike mops satuks lõvide keskele, siis tast kuidagi saaks lõvi sarnane. Aga inimese juures on see võimatu ja sellepärast ei ole pedagoogikal mingit suuremat väärtust, ta tagab ainult selle, et kasvatust saab kasvataja. Siin on iga pedagoogika surmapunkt ja elupunkt.
Ja viimaks saadetakse inimene ellu, nüüd ta saab oma mängimise eest palka. Ja kui ta silmad lahti on, mitte kinni kleebitud igasuguste halbade õpetustega, siis ta näeb elus asju, mis teda kuidagi ei rõõmusta. Ta näeb ainult ülekohut, ainult inimeste piinamisi, ainult jante siin ja sääl. Neid hädasid: sotsiaalseid, vaimlisi, kõlblisi on nii palju. Ja tal eiab, et kõigi põhjuseks on ikka see nimetamatu ebajumal – seksuaalsus. Ja nüüd ta tunneb inimelu kurba konflikti täielikult – viivul, kus ta alles seisab seksuaalsuse ja selle vastandi kaalumomendil, hiljem läheb ka tema kõige ilma teed, saab elajaks nagu teised.
Ja siis ta näeb: mitte ainult, et ühe surm on teise leib, vaid seda, et siin maailmas, inimeste keskel, iga asi hävitab iseenda. Iga asi, iga nähe vajab olemiseks oma vastandit. Surma ei oleks, kui sünde ei oleks ja ümberpöördult, – kohtuid ei oleks ega juriste, kui inimesed oleksid õiglased, arste ei oleks ja apteeke ei oleks, kui poleks haigeid jne. jne. Ja ometi tahavad kohtud olukorda, kus kõik oleksid õiged, tahavad iseend teha olematuks ja samuti arstid, kelle ideaal ometigi on, et kõik inimesed oleksid terved. Ja mis peab inimene ütlema selle narrimängu kohta? Naerda on valus ja muud ei ole lõpuks teha. Ja ta näeb ka, et tavalik religioossus, kõik moraali nõuded, milledes tänapäev laius hulkades leitakse religiooni oluline osa, ka on samale saatusele määratud. Ja kui ta ei leia moraali asemel religioonist midagi muud, siis tast saab ateist. Kui ta suudab jääda inimeseks, siis ta süütunne kasvab määratuseni, kui ta seda ei suuda, siis ta kaob igavesse tühjusse. Ja tas endas on meeleheit. Ta on elajas nagu kõik muudki, aga ta ei taha olla elajas, vaid inimene, see ideaal, mis vist igaveseks jääb teostamata. Vahel ta usub, et kui ta tahab, siis ta saab välja sellest olukorrast, aga siis tuleb puruksrebiv meeleheide, sest see on võimatu ju, et seast saaks midagi muud, see on naeruväärne, kui siga iriseb ja ei taha olla siga, tema soov on täitumatu ja on nonsenss. Niisugusis piinus kaob ta teatud aja, kuid loodus hoolitseb veel siingi sageli selle eest, et ta ei kaotaks ühtki inimest oma võrgust. Ta annab talle religiooni, mille katte all on võimalik teha kõike sama, mis tehakse maailmas, annab talle religiooni, mis ta seob selle eluga. Ja siis jääb vähe neid inimesi, kes ka selle kui enda pette lükkavad tagasi ja tahavad religiooni, mis neid lunastaks ja vabaks teeks sellest kurjusest, mis valitseb selles maailmas. Meie päevil aga tapetakse askeedid või võetakse neilt teisiti eluvõimalused, mida nad ei tahagi hinnata, sest sellane virisemine rikub noorsugu ja viib ära inimese huvid sellest viletsuse maailmast – uki-yoye‘st.[7] Kõigest sellest aga pikemalt terve referaadi lõpul.
Ja sellane vaatleja leiab veel enam, ta leiab, et nähted, mis ette tulevad ainult inimese juures, on kõige ebainimlikumad või iseend hävitavamad kõige suuremas ulatuses. Mis teha? Ainult pääd raputada jääb selle jandi kohta. Aga ka nende puhtinimlikkude nähete aluseks ta leiab ikka sama – seksuaalsuse. – Inimliku elu üks omapärane asi on eraomandus, koeral ja kassil on ta kuidagi olemas, aga selle primitiivse ööbimiskoha asemel on inimesel palju, palju muud. Ma ei usu isiklikult, et eraomandusest kunagi võimalik oleks saada lahti, sest, mis inimene sööb, on ikkagi ainult tema varandus, teatud mõttes naisele mees ja mehele naine, kas või kümneks minutiks. Ja sellepärast on võimatu eraomandust hävitada. Kuid see eraomandus sunnib üksteist tapma ja see on mõttetu juba sellepärast, et inimese tappasuutmisele on siin pandud ometigi viimaks piir. France kirjeldab oma “Pingviinide saares” kuidas üks suur pingviin tapab väikese, et saada ta maa. Ja kui pingviinide apostel selle üle pahandab, siis ütleb talle kurat munkvend Bullochi näol: “Mis teie nimetate tapmiseks ja varguseks, on tõepoolest sõda ja allaheitmine, keiserriikide pühitsetud alusmüürid, iga inimliku vooruse ja suuruse allikad.” Ja püha Augustinus ütleb samuti, et riigid on saanud aluse röövlitekarjadest, kes endile seadused tegid, et nad oleksid karistamatud. Olgu selle alusega lugu kuidas tahes, aga kindel on, et seadused on selleks, et neid olude kohaselt seletada – kaitsja kaebealuse kasuks ja süüdistaja kahjuks. – Sellane vähemalt on võhiku mulje alati olnud.
Nii siis ei ole riik midagi, mille üle inimene olla võiks uhke, see on sama elajalik nähe kui teised, sest sipelgate riik on palju paremini organiseeritud kui inimestel. Riigi üks tähtsam ülesanne on sõda – inimlikkude vooruste allikas! Sõja põhjuseid algsetena leida on raske, sest pääle sipelgate ei sõdi loomad omavahel, niipalju kui ma tean. Aga ma usun, et siingi pole võimalik muu alus, kui sõda naiste pärast. Elajail oli vaja seda teha korra aastas, inimesel oli aga sagedamini soov saada teise mehe naist või naisi. Lugedes Iiri saagasid, mis ju kujutlevad ärkava Lääneeuroopa kõige primitiivsemat aega, ei leidu seal peaaegu muud kui – üks kuningas kuuleb, et teisel on ilus naine, ta läheb ja tapab selle, võtab kaasa naise ja selle toitmiseks karja – ja ta on teinud ajaloolise tähtsusega teo! Et mu seletus on õige, paistab juba sellest, et naised kunagi pole sõdind, sest amatsoonid on muinasjutt. Praegu ei seisa muidugi sellase talitusviisi põhjendused nii esiplaanil, sest naisega koos on tulnud kõik muu, mille pärast sõditakse, majandus, turg etc – aga kõige selle taga seisab naine ja lapsed (cfr. France “Pingviinide saar” kabinetikriis ja sõda.).
Ja naised näevad vaeva lastega ja nõuavad neilt tänulikkust selle eest, et nad on saanud siia ikka enam vereauruks sarnanevasse maailma. Kas peab selle eest tõesti olema tänulik? Ka see ilmasõja sõdur, kelle koerad poolelades ära sõid, oleks pidand oma vanemaid tänama selle elu eest? Kuid naised kasvatavad lapsi enneaegsele surmale, sest Euroopas pole praegu ühelegi sündinule mehele garantiat, et ta sureb vanadusenõrkusse. See on loomulik, et naised ei astu sõjale vastu, sest sõda on ju nende pärast. Kui kaks isapõtra kisuvad, siis vaatab emapõder päält. Naised on ikka militarismi tugi, nad suudavad leppida ka selle terve maailma ajaloos kuulmatu nähtega, – üldise väekohustusega. Naised on sellega ka kristluse kõige suuremad vaenlased, aga teiselt poolt usu ja kiriku kõige suurem tugi. Vastandid ühes inimeses ei ole sugugi nii imelikud, kui paistab – varakristlikke veretunnistajaid ülistatakse, praegusile antakse põlgav nimi ja kõik on korras.
Vana Moltke, kes muuseas oli väga korralik kristlane, on korra väitnud, et sõjas avalduvat inimese õilsamad voorused. Kahju on, et ta neid ei nimeta, aga arvata võib, et need on umbes järgmised: inimesetapmine, mille seadused on tunnistand lubamatuks, röövimised: seadus suhtub samuti, kultuurvarade hävitamised: seadus suhtub samuti, vägistamised: seadus suhtub samuti, inimese hinge lõhkumine, ainult selle kohta ei ütle seadus midagi, sest inimese hing ei ole seaduse asi. Võib olla, siinkohal on paras koht teha üks ettepanek tulevase sõja kohta: tarvitatagu kõik langenud järeljäänute toiduks. Inimeseliha olevat väga kasulik tervisele. Ja pääle selle hoitakse sellega kokku summe sõdurite toitmiseks. – Mõni ehk ütleks, et see ei ole humaanne, aga kumb on humaansem: seatapmine või sealiha söömine – viimane on kergem. Niisama ka siin. Ja kristlikust seisukohast ei ole ka selle vastu midagi öelda, sest “kristlus” hoolitseb hinge ja mitte keha eest, ta on õnneks mõiste, mis praegusel ajal end igapidi annab venitada (cfr. U. Sinclair Love’s Pilgrimage). Ma tean, et patsifismil ei ole praegusel ajal mõtet, kus hoolega valmistatakse ette uutele sõdadele, kus sõdade perioodid alles on ees, kus gaasisõjakeelu konverentsi järgi iga maa endale juure ehitab uusi vabrikuid. Ma tean, et öeldakse ka, et patsifism on sureva rahva tunnus. See on õigus. Mida elujõulisem rahvas, seda enam ta tapab, nii et sõdade arv on väärtuse mõõt. Südametunnistus on teiste inimeste jaoks, mitte neile, kes armastavad alati moraalsest elust kõnelda ja usu asemel asetavad kõlbluse.
Aga vastu võib väita – isamaa on hädaohus! Kuid iga inimese isamaa on naine, lapsed ja koht kust ta saab toitu neile. Ja need ei ole niipalju väärt, et end tappa lasta. Ja ma saaksin veel kuidagi aru sõjast usu ja mõttevabaduse eest. Aga ilmasõda? Siin pole midagi sellest ja õigus on kirikuvaenulikel sektel, et kirik on mängind halba mängu. Kui üks preester Poolast poob üles Saksa preestri, mis siis? Kristlus hävitab ka iseend! Ja ometi ütles mulle eila veel üks kaasvõitleja, et sõjast rääkida on asjatu, sest see on nii kauge asi! Aga meiegi seisame oma surma lävel ja sellest ei päästa meid ilusad naised, kes korra on samasugused kui inetud, ega ka miski muu. Ainukene tee kristlasele ja igale tõsisele inimesele on: õndsam on iseenda tappa kui kaaskristlast või paganat. Kas aga me seda suudame? Vast ei ja ära neetud olgu meie jõuetus!
See ei ole mingi ime kui sellased turukirjanikud nagu Paul Ernst või Rudolf Herzog nõnda ütlesid: Wir sind heute das höchste Volk! Wir haben die Menschheit weiterzuführen und jede Schonung die wir niedrigen Völkern angedeihen lassen, ist eine Sünde gegen unsere Aufgabe.[8] Aga see on võõrastav, et kirikuõpetaja nõnda iseloomustas sõdurit: Er soll dem Feinde das Bajonett zwischen die Rippen rennen; er soll sein Gewehr auf ihre Schädel zerschmettern, das ist seine heilige Pflicht, das ist sein Gottesdienst.[9] Üks Helveetsia teoloog on leidnud võimaliku olevat Jeesust kujutella kuulipildujat reguleerimas ja arvand, et see on dekadentselt nõrk, kes seda ei suuda (Ragaz: Weltreich, Religion und Gottesherrschaft II 180).[10] Ja nüüd nad hädaldavad religioossete huvide languse pärast, aga keegi ei mõtle sellele, et süüdi on tema Jumalat teotavad jutlused ja vaimulikud kõned, mis õhutasid vaenu Inglismaa vastu. Ja sõja tagajärjed? Kakskümmend miljonit surnut, see on tühi asi muidugi! Ja Jumala armust Wilhelm II jalutab pääle rojalistlikku hommikusööki ringi Doornis,[11] samal ajal vaevlevad haigemajades tuhanded, kellede nägu pole muud kui suur haav, kellel pole enam silmi, kellel pole nina, kellel puudub võimalus söömiseks, enda liigutamiseks ja muidugi nad peavad narkoosita nülgimiste juures ütlema: “Mis mul on ja, mis ma olen, – tänu sulle, isamaa!” ja tänama oma vanemaid kuulsusrikka ja suurte lootustega tuleviku eest. Ja miljoneid inimesi, kes oleks veel võind maailmas teha lõpmata palju hääd, on kuuendas või seitsmendas mädanemisstaadiumis ja kasu neist on igaliiki kärbestel! Ja need, kes on sõja toond, need pidutsevad armsate laste ja ühe või enama naisega nii kuidas Jumal kellelegi on kukru annud! Ja mina usun, neile on põrgusse valmis pandud jäädav ase, kus kuradid neid kiskvad ja nurgast nurka viskvad.
Võib olla, et mu vaen paistab põhjendamatu, et sõjast on kasu? Aga ma arvan, et ma pole küllalt terav. Kus on kasu? Kas selles, et sadutuhandeid armeenia lapsi nälgis surnuks süüria kõrves? Kas selles, et hävitati varandusi, millede tasategemine proletariaadilt võtab veel hulga aastaid? Kas selles, et väikesi lapsi õpetati inimesi piinama? Neid ei jõua keegi üles lugeda. (Muidugi ka teiseltpoolt, sõda poleks olnud, kui poleks olnud lapsi, kelledele oli vaja muretseda eluvõimalused, vähemalt senised hoida oleval kõrgusel. Kuspool süü on, ei saa määrata nagu alati ja ikka.) Kuid üks on kindel, et isad magasid kodu, nad olid toond sõja, poegade loorbereil, sest nemad olid ju liiaks vanad, selleks – et surra. /Ja kui keegi usub, et sõda kedagi moraalselt kasvatab, siis palun teda lugeda seda dokumenti (vist: Krieg dem Kriege Friedrich, 165), mis näitab kui kõrgel seisab Euroopa kultuur ja kui kristlik ta on! Vaadake siis ka need pildid läbi ja siis küsige endilt – kas sellane elu on väärt, et seda elada./
Ma ei usu, et siit oleks teed välja, ma ei usu, et neist kehalisist ja vaimlisist hädadest aitaks muu välja kui Jeesuse sõna (II CI XII Clem. Al Strom. III 13. 92), et tema riik tuleb siis: “Kui on kaks üks ja see, mis on väljas, on see, mis on sees ja mees naisega ei mees ega naine”. Sest niikaua kui naised lepivad sõjaga ja teda soodustavad, jääb ta ikka seisma. See mees ei ole huvitav, vaid argpüks, kes inimest ei julge tappa, temaga ei tasu üldse teha tegemist, sest korralikku lasteisa tast ju niikuinii ei saa. Ja nii elatakse ja ollakse optimistlik, nähakse seda, mida nimetatakse roosiliseks tulevikuks, aga ei taheta teadagi, et ise ollakse ära lõigand selle võimalused. Kuid teisiti ei saa, sest seksuaalsus sunnib kõiki, keegi ei vabane tast, keegi ei saa inimeseks. Ja ei või olla vist midagi koledamat, kui seda tunda ja teada, et aasta-aastalt ling kaela ümber kistakse koomale ja ükskõik on, kas panna vastu või mitte.
Oleks selle kohta veel paljugi öelda, palju on ju hädasid, mis sellest tingitud. Aga ma ei taha kasuistikat ja täielikkus on siin võimatu. Ja ma arvan, et olen ennem vähe rääkind kui palju, sest see kõik on ju inimese elus põhilise tähtsusega. Kõik muu on ainult selle tulemus ja tagajärg, kes siin positiivselt suhtub, see peab seda ka edaspidi tegema. Kes negatiivselt suhtub, see peab veel negatiivsemaks saama. Mitte vaen, vaid üleolek, sest vaen just sunnib seda tegema, mida vihatakse. (Kõige suuremaks piinaks on pessimistile aga ikka see, et, võibolla, et tulevad päevad, kus ta müüb ära oma pärli ja ostab selle loobumisega endale hulga klaasist prahti.) Ja et eemaldada veel üks võimalik arusaamine: ma usun praegu, et ma oma usuga võin seista rahulikult ja julgesti, niipalju kui see surelikul võimalik, selle ees, kes mulle tasub mu olemist mööda. Issanda Rahu olgu meiega!
II
Enne muud ja enne algust inimese vaimlise töö puudulikkuse ja mõttetuse üle, seda, mis on selle tagajärg. Ma ütlesin juba /eelmisel korral/, et kõik, mis on inimlik, hävitab inimese, olgu see inimlik ükskõik, mis alal. Praktilise ja sellega muidugi labase näitena võiksime võtta joomise. See, kes selles oma erinevuse loomadest teostab täiel määral, on muidugi hävitand iseenda, ta saab kas deliiriumi või midagi sellast. Aga parajal määral tarvitatud, ta on looduse poolt üks häist meetodest, et inimest hoida elus. Samuti on lugu ka vaimlise tööga ja püüuga vaimu arendada haripunkti. Kui seda tehakse parajal määral mõne muu toimingu kõrval ja ei seata endalle kättesaamatuid sihte, siis on ta ka looduse käes hää magamapanemisrohi, sest kui sihid on sellased, et nad on saavutatavad, siis jääb inimene magama oma arvatud loorberitele, leiab aega ka teha olulisi asju – kasvatada lapsi ja on selle juures teadlik oma intelligentsusest ja haridusest, tarkusest ja teadmisist. Siin on loodus leidnud tee problemaatiliseks saand elu jälle tagasi juhtida traditsiooniga pühitsetud seksuaalse raamidesse. Siin võib ka see suur tarkus unustada lasta osa eluhädasid. Aga mina usun, et ka sellane inimene ei ole inimene, vaid ainult pügatud, harjatud ja hästi treneeritud elajas. Selle tõestus järgneb. – Muidugi on võimatu enam saada, sest loodus on selle eest hoolitsend, et inimesest ei saaks kunagi vaimline olend, söömata peab ikka ja kõike muud, mis sellega ühenduses. – Inimene, kes aga vaatamata kõigile tahab saada elajast inimeseks võib valida vaid kaks teed, esimene õilsam ja mittemuudetav: end näljutada surnuks, s.o. end tappa (aga ka siingi maksab loodus kätte, sest vaatamata surnuksnäljutamisele inimene jääb ikka tõpraks), teine tee on see, mis lõpeb hulluksjäämisega. Siin on ka karistus looduse poolt sellele tõpranärule, kes on julgend astuda ta vastu. Aga olgu kuidas tahes, on kindel, et igaüks, kes enam tahab olla kui elajas, maksab selle soovi surmaga varem või hiljem. Ja kuna loodus ka teistele inimloomadele on määrand samasuguse saatuse, siis on see viimaks ükskõik ja maitseasi, kas inimene tahab olla inimene või tõbras. Kindel on ka see, et inimene, kes hoolitseb oma inimliku osa eest enam kui oma elajaliku osa eest, on enesetapja ja peaks kandma sama hukkamõistu, kui kannavad needki inimesed. Kui ta on aga “normaalne inimene”, siis ta ei ole väärtki inimese nime ja parem oleks talle endalegi, kui ta ei oskaks kõnelda inimeste keelt ja tal oleks neli jalga ja muud looma tunnused, sest siis ta ei oleks tüliks neile, kes praegu vaevlevad hullumajades, sest need on inimesed!!
Nii siis: inimene on elajas ja sellest järgneb, et vaatamata oma püüetele saada paremaks ta ikka jääb selleks, kuigi võib paista, et ta seda ei ole enam. Ja sellest järgneb taas, et vaatamata oma haridusele ja oma teadmistele ta on ikka niisama rumal kui elajas, kes ei suuda midagi teada sellest, mis on maa all, mis maa pääl ja, mis maa üle. Teiste sõnadega, inimesele on iga välisobjekti adekvaatne tunnetus võimatu. Siin ei maksa teha mingeid spetsiifilisi vahesid üksikute tunnetusliikide ja viiside vahel, vaid võib öelda rahulikult, et inimene tunnetab ainult niipalju, kui tema subjektiivsed soovid ja huvid on puudutatud sellest välisobjektist, aga mitte enam, meie teame ainult, et midagi on olemas, aga milleks see on, ja mis ta on, sellest meil pole mitte vähematki aimu. Selle vastu võib ju vaielda ja leida vastupidist, aga ma tahaksin näidata, et vastupidise leidmine on võimatu ja tõestamine veel enam. Alates inimese juurest, kas ei ole alati mitte nõnda? Üks inimene võib teisele välja rääkida varjamata terve oma “mina” – kõik öelda, mis üldse võimalik. Aga kas siis tunnetab see, kellele on kõneldud, teist inimest täielikult? Tavalikult seda inimesed arvavad, aga ma ei usu seda mitte. – Hää küll, mul oleks miskipärast niisugune naljakas soov ära rääkida teisele inimesele kõik, mis ma mõtlen, mis ma tunnen ja, mis ma tahan ja teen. Aga esmalt need sõnad, mis ma selleks tarvitan, ei ütle kunagi ära seda, mis ma öelda tahan, nad on alati midagi – Bergsoni sõnade järgi – valmisriiete kauplusest ostetut ja mitte ad hoc vajaduseks tehtut /siis ei mõistaks neid keegi inimene pääle mu enda/, teiseks: inimesele, kellele ma räägin, sisaldavad need sõnad hoopis midagi muud kui mulle, sest igal inimesel on igale sõnale oma sisu, vähemalt teatavate piirideni ja kolmandaks: midagi jääb ometi, mida ei saa ära öelda ühegi sõnaga, seda võib ju nimetada üldinimlikuks ja tast üle minna, aga tunne on ikka selle juures, et kõige olulisem just ütlemata jääb. Võib olla oleks võimalik tarvitada ka teisi meetodeid enda väljendamiseks, aga neist on ju teatavasti sõna kõige parem veel ja näiteks silmilt ja näolt lugemine petavad palju enam. Ja kõigil väljendatul on juba see häda, et antakse mingi väline objektiivne raam sellele, millel üldse ei saa olla juures midagi objektiivselt püsivat ja kindlat, sest juba sellal, kui ma teisele inimesele kõik lobiseks, mis ma endast tean, käivad selle lobisemisega kaasas muud nähted, mis sellele väljendusviisile juba annavad teistsuguse kuju, kui ma tahan. Nii siis: kõige lähemal seisja tervest välisilmast: inimene, kes end tahab avaldada, on olulisilt külgedelt tunnetamatu. Ja veel vähem on tunnetatav inimene, kes sugugi ei taha, et teised temast teaks ja näeks ja kuuleks midagi. Ja ometi ta on täiesti meiesugune ja meiesarnane. Ja veel vähem on tunnetatavad asjad, mis meile on täiesti võõrad ja seisavad meist väljaspool. See on ju täiesti arusaadav, sest kui kohtunik ei suuda tunnetada motiive, mis teise inimese viisid teatavale kuritööle ka siis mitte, kui see inimene tahab neid talle teatavaks teha, siis on veel palju vähem võimalik, et inimene tunnetaks omale võhivõõraid välisasju, sest tunnetamiseks peab olema tunnetaja tunnetatava objektiga identne ja see on igaveseks ajaks võimatu ja kes usub tunnetusvõimalusi, usub ka muidugi seda ja petab end. Ma ei taha siin arutada, kas tunnetus on pragmaatiline või mitte, see ei muuda asja, vaid ainult seda, millised küsimused esitatakse enne tunnetusakti. Ja need võib üldiselt eraldada kahte ossa: milleks on midagi (teoloogiline tunnetus) ja mis on miski (ontoloogiline tunnetus). Esimest peavad vanemad inimesed ja materialistlikus ilmavaates harjund inimesed naiiviks, vastamatuks ja sellepärast mõttetuks küsimuseks (nagu oleksid kõik vastamatud küsimused juba eo ipso mõttetud ja rumalad). Kuid ka teine küsimus on niisamuti võimatu vastata, kuigi inimesed seda ei taha uskuda ja alati leiavad midagi vastata, mis ei ole mitte mingi vastus. Nii et võib paista, nagu tuleks minna viimaks üle pragmaatilisele tunnetushinnangule ja tunnetusele, mis tahab teada saada pragmaatilist s. o. praktiliselt tähtsaid asju. Kuid sellane tunnetus ei ole enam midagi, mis oleks eriline inimesele, sest ka koer teab, millest ta kõht saab täis ja millest mitte, ja mis talle lõbu teeb ja mis mitte. Nii, et ma ütleksin, et pragmatism on terve tunnetusavaldiste pankrott; ma pole ju eriteadlane sellel alal, ja mu arvamine võib olla ka piiratult õige, aga midagi sellast tuleb ikka välja. Nii, et on tunnetamatu, mis on asi ja milleks on asi. Esimesele ei räägi vist keegi vastu, sest on ju kindel, et ükski tunnetus, kuna ta piirdub tõsiasjade ilmaga, ei või midagi öelda objektide otstarve ja nende telos‘e kohta, seda võib ainult religioon, mis ka niiviisi kuulub teaduste liiki kui nähe, mis on tingitud inimesest. Teise kohta öeldakse aga kindlasti seda, et mul pole õigus, et on ometi tunnetatav, mis on asi. Aga kui me endast võtame näite, siis leiame otsekohe, et meil sugugi kerge pole öelda, mis see on, mis me tegime või teeme kui see, mis selle toimingu absoluutne otstarve oli või on. Ja nii on ka välisilmas, kuigi teadusapologeedid seda ei usu.
Esmalt definitsiooniliselt. Kindel tundub siin mulle, et ka kõige peenem definitsioon ei ütle midagi asja kohta. Vast võiks olla paralleelsena antud hulga raamatute katalogiseerimine. Sääl talitaks üks inimene üht, teine teist viisi ja kui leitakse midagi üldist, siis see on ainult mitteoluline konventsioon. On võimalik katalogiseerida välimuse ja sisu järgi. Esimese järgi see on enam-vähem lihtne, aga see ei ütle veel mitte midagi asja sisu kohta, aga teise järgi on vaevalt kunagi võimalik saada objektiivset, ja millel poleks võimalik ette heita mingit puudust. Ja ometigi see on veel teaduste juures kõige igapäisem asi ja kui eitada üldse igasugust teadmisvõimalust, viimaks nõuab iga definitsioon omakorda jälle endas esinevate mõistete definitsiooni.
Aga mitte üksi siin ei seisa viga, sest siin võiks ju teaduslik optimist öelda, et viimaks on võimalik adekvaatne ja asjaolu äraütlev definitsioon. Ja ma tahaksin nüüd tõestada kuidagiviisi, et teadus üldse ei ole seda, mis inimene arvab ta olevat, vaid aimamine ja arvamised, millede õiguses võib iga tõsine inimene kahelda ja see, kes ei kahtle, pole muud kui pimedast pääst uskuja, see, mida “teadus” alati heidab ette usule. Teadus – eriti see, mida selle all vulgaarseis ringes mõeldakse, loodusteadus tugeneb eksperimendil ja sellest, kui neid on kogutud hulk, saab viimaks hüpotees, enam või vähem tõenäolik, enam või vähem kindlam. Kuid katse ise eeldab juba teatud hüpoteesi ja teatud teooriat, kui seda mitte, siis ei ole katsel mingit mõtet. Nii aga liigume me siin nõiaringis – sama asi võib olla eelduseks, mis ka on tulemuseks. Ja siis need hüpoteesid ja teooriad, see on imelik inimene, kes neid nimetab seadusteks, sest seadused on muutumatud, kuid iga paarikümne aasta tagant kaob mingi teooria, mis omal ajal on kehastand tervet suurt ja kõrget “teaduslikkust”, on olnud tõde. Nii on hüpoteesid esmalt ajaliselt piiratud, olgu nad korras matemaatiliselt või mitte. Helmholtz ju tõestas ka matemaatiliselt, et lennuk on võimatu, sest õhk ei suuda ju kuidagi kanda masinat, mis tast on raskem, s.t. masin ei suuda omal jõul õhus lennata. Aga hüpotees on piiratud ka selle maaga, sest tihtigi pole meil mitte mingisuguseid võimalusi neid üle kanda mujale ja kolmandaks ei ole hüpotees ka siis, kui ta on saanud loodusteaduseks mitte absoluutne seadus, vaid mitmesuguste nähete keskmine resultaat.
Võtame siis füüsika. Tema opereerib printsiipidega, mis on defineerimatud, milledest keegi midagi ei tea. Mis on viimaks jõud? Mis on liikumine? Mis on energia? Kas mitte ainult jumalad, millede sisse vagad usuvad ja uskmatud nad ära salgavad ja eitavad. Siin on muidugi see häda, et siin salgajat peetakse naiiviks, aga Jumala salgajat tavalikult mitte. Võibolla füüsik vastaks: ärgu küsitagu tema käest niisuguste metafüüsilise värvinguga hüpoteeside üle midagi, vaid parem päritagu talt seletust tõsiasjade kohta ja siis ta vastab nii, et kellelgi midagi segaseks ei jää. Hakakem siis ta käest küsima. Küsime ta käest, mis on valgus, mis läbi määratu ilmaruumi liigub? Ja mis füüsik, Maxwelli jünger, meile vastaks? Ainult seda, et valgus on hüpoteetilise eetri hüpoteetilised võnked! Võhik võib sellega rahule jääda, sest füüsik ei ütle ju talle mitte, et ta kunagi pole eetrit näind, et ta kunagi pole eetrit võnkumas näind, et ta üldse neist asjust midagi ei tea. Kõik see on aga teatud mõttes paralleelne primitiivsele jumalateenistusele, kus ka preestri käest kunagi ei tohi küsida, mis on ta jumal. Ja muude füüsika aladega pole lugu sugugi parem: elektri on Maxwell sarnastand valgusele, kuid teadmata on ikka, mis asi on siis viimaks elekter. Becher ütleb, et ta on hüpoteetiliste elektronide hüpoteetiline paigaltnihkumine. Ja see elektron, siin tuleb alati niisugune tunne, et inimesed leiutavad alati ikka vähemaid osakesi, millede abil midagi seletada ja asi võimaldab ka seda, sest keegi pole veel kuidagi tegelend ei elektroniga ega aatomiga. Küsimus on ainult kaugemale lükatud ja see peab olema päris eesel, kes usub, et ta sellega juba on lahendatud. Ja sellest tuleb gravitatsioon? On ainult üks mõistatus teise kõrval. Soojuse kohta väidetakse ju, et energialiikidel olevat kalduvus muutuda soojuseks, kuidas see muutumine sünnib, seda me ei tea. Ja veel keerulisemaks ja irratsionaalsemaks läheb lugu, kui väidetakse, et soojus olevat aatomite sihita liikumine. Sest siis entroopia seaduse järele on lõpptulemus maailmale kaos. Ja see on just nagu vana idamaine õpetus maailma lõpust, et alguses oli kaos ja lõpul on jälle kaos. Ja üldse terve füüsika on ainult religioossete “tõdede” ümberrakendamine materiaalsesse ilma, on teatud liiki panteismi. Piiril keemia ja füüsika vahel seisab elektrolüüs. Võib olla, et ma ei ole siin kõige uuemaga tuttav, aga ma arvan, et inimestel on õigus naeratada Arrheniuse teooria üle, mis küll kõik seletab. Aga usk seletab ka kõik ja sama hästi või pareminigi veel kui sellased koomilised teooriad. Ja ka siin maksab keemik Klingeri arvamine, et ometigi ei ole vastuvõetavat teooriat, mis seletaks selle nähte.
Ja keemia ise? Keemia alus on element, see printsiip, mida ta ei oska defineerida nii, et selle definitsiooniga oleks midagi öeldud. Sest raadium on ka teatavasti element ja kui tast saab heelium ja seatina, siis on võimatu öelda, et element oleks muutumatu ja püsiv algaine. Aine ise koosneb aga aatomitest rp. elektronidest, aga mis asjakesed need on, seda ei tea keegi: mis asi “aine” ise on, seda ka ei tea keegi. Keemilised vormulid on ainult komejandid, sest nad on määratud ainult teatava status quo tarvis ja keegi ei garanteeri meile, et nad on alatiseks maksvad. Me teame näiteks, et vesinik ja hapnik annavad vee ja me teame ka, et veest on võimalik saada vesinikku ja hapnikku. Aga, mis see on, mis nende segu teeb veeks, seda me ei tea. Ja seda me ka ei tea, kas vee vesi olemise ajal sääl veel midagi ei ole, mis kaob siis, kui me nad lahutame ja mida me mingi meetodiga enam kätte ei saa.
Ja nii võime arutada läbi kõik teadused. Bioloog ei saa meile vastata, mis on elu, sest Haeckeli aeg, kes kõiki arvas mehhaaniliselt seletada võivat, on üle. Psühholoog ei saa meile kuidagiviisi selgeks teha, mis on hing ja matemaatik ei ütle meile kunagi, mis on arv. Nii siis on defineerimatud iga teaduse põhiprintsiibid ja kui seda nähakse ja püütakse ometi anda definitsioone, siis ei ole neist mitte midagi kasu, sest nad lükkavad asja ainult ühe sammu võrra tagasi, sest iga definitsioon nõuab jälle endas esinevate mõistete definitsiooni ja kui me konstrueeriksime teatava aheldefinitsiooni, siis ei tohi selles tulla ette kaks korda sama mõiste, sest siis oleks saand circulus ja sellega asi juba iseendast otsas. Võib olla, et printsiibid on meeleldi valitud sellased, mis defineerimatud??? Ja võib olla mõnigi neist, kellelt küsime midagi, ütleks meile: milleks te seda küsite, seda te teate ju ise – aga ta peaks viimaks vastama igale meie küsimusele nõnda. Ja sellega ta oleks ka öelnud, et teadused ei saa üldse inimesele enam teadmisi anda, kui tal juba on! See kõlab küll paradoksne, aga on selge ja puhas ja ilma võltsimata tõde, sest teadused asetavad labasena ja igapäisena näiva tõe saladusliku ja müstilise VALEMIGA, mille sisse uskudes inimene saab õndsaks ja kui ta seda ei taha, siis tal ei ole midagi teha. Nii on teadus niisamasugune absoluutselt subjektiivne nähe nagu “religioongi”, niisamasugune teadus, mille kohta võib öelda nii hästi ei kui ka ja. Bioloog J. v. Uexküll ütleb sellepärast päris õieti, et teaduslik tõsiasi on ein Irrtum von heute.[12] Võtame näiteks selle, mis arvatakse usule täiesti vastu käivat ja asjatuks tegevat igasuguse religiooni – destsendentsiteooria. Areng on eeldus, millega inimene läheb asja juure ja mitte midagi, mis ta on asjadest lugend välja, sest ei vasta tõele ju arenemisõpetus; siis oleks võimatu, et on geoloogilised ladestud, siis oleks võimatu, et on teatavad loomaliigid eksisteerinud teatava aja ja äkki on kadund ja ei tule enam kunagi tagasi, siis ei oleks võimalik öelda, et on elanud trilobiidid, et on olnud saurused ja muud sellased ilusad loomakesed. Ja see ei pruugi üldse pikka kõnelust, sest arenemisõpetus ei arvesta üldse katastrofaalsete muudatustega, mis muutsid ka olendite eluviisi, huvitavaks näiteks on just Jaava pitekantroopus, kellest viimaks siiski leiti, et ta on ahv selle sõna tõsises mõttes. Mingit vaheliiki eiole leitud Neanderthali ja Cro-Magnon’ tüübi vahel minu teada ja Prantsusmaal, võibolla ka mujal, elab viimane veel praegugi, kuigi ta oleks pidand olema ammugi kadund. Iseasi on siin, kas usk evolutsiooni võib jaatada või mitte, kuid ta ka filosoofiliselt ja loogiliselt on võimatu, sest esmalt kuidas on võimalik, et kolmnurgast saaks arengu teel nelinurk? Ja siis: embkumb, kas aeg on lõplik või lõpmatu ja kumbalgi juhusel on mõttetu arengu jaatamine, sest lõpmatu aeg ei ole enam aeg ja lõplikus ajas kõnelda arengust on selles mõttes juba vilets, et siis ikka küsida võib, mis edasi sünnib. Sellepärast mulle paistab, et R. Seeberg on oma dogmaatikaga teinud asjatu kompromissi darvinismiga.[13] Darvinism on ka religioon, mitte enamega vähem kui kõik teised teooriad ja teadused ja on kindlasti mõne kristliku dogma ülekanne loodusesse, nagu ka kõik muud. Ei ole ka selles midagi naeruväärist kui psühhoanalüütik Theodor Reik tõendab, et moodsad kindlustusseltsid olevat oma alguse saanud religioonist. Ja viimaks lõpevad ka kõik usuteaduslikud teooriad selle küsimusega, mis on universum? Ja see, kes sellele võib anda vastuse, on vist küll ainult Jumal, siin ei ole inimesel midagi pääle hakata muud, kui vaikida ja küsida. Universumi saamine on kahtlane, sest igal targal mehel on selle kohta arvamine ja midagi deus ex machina laadilist on igal sellasel teoorial juures, olgu ta nüüd Kant–Laplace’i üpris vananend vaated, mis aga ometigi on võhiku dogma,[14] või ilmajää teooria.[15] Millest universum koosneb,seda võime enam aimata kui teada, sest päikese ja tähtede spektraaljoontest on selged ainult vaevalt üks kolmandik, mis universumise on, kas tal on piirid, kas liikumisel tas on mingi lõplik siht ja muud sellased küsimused, me ei tea nende kohta midagi öelda ja nii jääb terve universum meile seletamatuks mõistatuseks. Võime tas avalduva nimetada Jumalaks ja nii saaksime viimaks küsimusreal “mis” kohta tavalise panteismi, teadused on nii kõik panteistlikud kas nad seda olla tahavad või mitte, see siin ei muuda kuigi palju. Nii aga on ka teadused ainult illusoorne soov teadmatu ja mõistmatu ja salapärase asemele panna midagi, mis oleks kindel ja ma julgen siin selle väite, et primitiivse inimese ilmatunne oli eksistentsiaalselt sügavam ja õigem kui moodsa teadlase. Ja viimaks küsimus “mis” kohta ripub ära inimesest ja K. E. v. Baer on väga kenasti näidand, kui palju inimese vereringjooksu kiirusest kõik oleneb. (Sellele on ju ka ehitund Einstein, kes aga ka omal seisundil jätab lahendamata.) Midagi ei ole tõestatav ilma inimeseta ja sellepärast on kõik ainult subjektiivne kindluseta usk. Kausaalsus on ainult inimese ajus, mitte looduses. Mis on aksioomid muud kui dogmad ilma milledeta ei saa õndsaks? Mis on energia jäävusseadus muud kui panteistlik väide, et jumalus on igavene? Millega on tõestatav identiteedi lause, et A on A? Ja nii võib päris rahulikult öelda, et moodsas teaduses on sektideloojaid, on misjon uskmatute seas, on ketsereid, on vanne ja on index librorum prohibitorum ja sellele indeksile seadmisele vastab vaikimine. On igavesi tõdesid, on dogme, on õigeusklikkude teadusisade tsiteerimine ja teaduslikud ketserikohtud. Ja Spengler ütleb päris õieti (II 429) Nach dem Tode sind die Irrlehrer ausgeschlossen von der ewigen Seligkeit des Lehrbuchs und in das Fegefeuer der Anmerkungen verwiesen, von wannen sie auf die Fürbitte der Gläubigen geläutert aufsteigen in das Paradies der Paragraphen.[16]
Aga nii oleme saanud üle teoloogilisele tunnetusele, mida esitab päämiselt ainult religioon. Lihtsale inimesele on vastused iga asja jaoks otsekohe valmis, kui tal küsimus on. Olen kuulnud näiteks sellaseid asju, et kivid on selle jaoks, et linaleotusel oleks midagi panna raskuseks ja, et puud kasvavad just sellepärast, et inimesel oleks võimalik omale ehitada elamu. Niisugune ilmavaade on iseendast antropotsentriline ja tal ei ole vaja mingit religiooni, sest siin on inimene kõige telos ja siht. Niikaua on kõik korras, kui inimene veel pole küsind, milleks ta ise on maapääl. Selle küsimusega alles ärkab inimeses inimlik, sellega, et tõsiasjale seatakse ülesanne, talt midagi nõutakse (T. Steinmann 109). Aga sellega tuleb muidugi ka kahtlus esimeste vastuste tõe kohta ja sellel teel inimene leiab Jumala, kes talle seletab, mis otstarve on kõigel. Suurem osa inimesi rahuldub, vähemalt kultuuri alguses, aga sama nähe võib tulla ka terve kultuurikäigu lõpus, kus inimene on tüdind puurimast ja uurimast küsimusi, milledele ta kuidagi ei saa vastust ja viimaks resigneerub ja jätab kõik Jumala teada ja ise ainult elab. Keskteel ta muidugi kahtleb, kas üldse ühelgi asjal on mingit telos‘t. See küsimus võib inimese teha hulluks ja teeb seda päris sagedasti, sest kui inimene ka kõigis eitab telos‘t, siis on ometi universum terves omas ulatuses ja sellel peaks ometi olema mingi telos, sest seda ei suuda inimene kuidagi kannatada, et ka see on mõttetu ja otstarvetu; kui ta seda teeb, siis ta lahtub ainult elavaks piinaks ja ta saatus on kõikide küsijate saatus – hullumaja.
Usupsühholoog Leubale on religioon väga praktiline teadus, millega võib saavutada seda, mida muidu ei saa. Usk ei ole vastus küsimusele, mis kõik on, see kuulub nn. teaduse alla, vaid usk on vastus küsimusele, milleks kõik on. Ja tavalikult on see küsimus primaarne ja mitte teine, seda võib juba laste juures panna tähele. Oluliselt ei ole muidugi mingit vahet teoreetilise usu ja teaduse vahel, sest nagu teadusel, puudub usul võimalus defineerida oma printsiipi Jumalat. On ju küll igasuguseid Jumala omaduste katalooge, aga need omadused on alati niisugused, milledest inimesel pole vähematki kujutelu. Ja just nagu teadus ei tohigi teoreetiline usk kunagi tunnetada täielikult oma printsiipi, sest siis peaks inimene otsima hakkamauut sellest kõrgemat (cfr. Buddha vaikimine Nirvâna kohta), nii et üldise hääkorra ja rahu mõttes on väga tarvilik, et inimesel oleks mingi seletamatu printsiip. Sellepärast on ka võimalik, et iga inimene räägib Jumala kohta isesugust juttu, et monism ja dualism on mõlemad samahästi fundeeritud, et teoditsees[17] võib väita, et Jumal tahab kurja ja, et ta ei taha. Kuid ka see teadmine, et inimesel peab midagi seletamatut jääma, on looduse poolt ainult üks kinnipidamise meetod ja elualalhoidmise jaoks olemas, sest kui inimene ainult läheks ühest sügavusest teise ja viimaks ise saaks mingiks irratsionaalseks ja imaginaarseks suuruseks, siis ta unustaks oma suure ja tähtsa ülesande elus ja pääseks juba elavalt kaduvusest. Tõsise religiooni “ülesanne” pole mitte aga inimesile elu teha kergemaks (Dibelius 160). Sellepärast on loodus talle pannud piirid, et ta kuidagiviisi mitte ei saaks üle oma määratusest. Targad inimesed, kes midagi ei tea, ei lepi muidugi sellega, et neile antakse unerohtu ja soovitatakse magada ja und näha. Rumalad inimesed, need, kes kõik arvavad teadvat, on muidugi rahul oma olukorraga ja kiidavad teadust ja neid inimesi, kes neile on annud sellased suured teadmised – kasvatavad lapsi selleks, et neid nende suurte teadmistega tapetaks, on kõigiti õnnelikud ja korralikud kodanikud, optimistid, panteistid, esteedid ja muud sellased läbiläbitargad rumalad, kelledega tõepoolest on vaevalt midagi pääle hakata ja teadus on selleks, et koerapoegadel poleks mitte igav maa pääl.
Ma olen teise osa lõpul: inimene ei saa midagi teada, ta peab arvestama nagu tuhandeid aastaid tagasi ta esivanemad mana ja orenda‘ga, ta seisab siin kinnisilmi, tal ei ole kusagil alust, kusagil kindlat kohta, mille kohta ta võiks öelda: nii see on ja mitte teisiti, ta teab ainult, et midagi on, mis ta on ja, milleks ta on, seda ei saa ta kunagi teada, seda ta võib ainult uskuda. Ta on elajas, kes oma teadmisi tarvitab selleks, et oma elajalikkust edendada, mitte selleks, et kuidagi tõusta üle elaja. Seda ma nimetan patuks, ja see on niisama vana kui inimesed. Sest inimese põhitunnus on laiskus – ta tahab olla kusagil paigal ja maitsta, ta ei taha alati küsida ja otsida, vaid leida ja peab alalist ja tagajärjetut otsimist naiivsuseks ja lapsikuks.
III
Kui inimene on sellases olukorras, siis võib teda sellest päästa ainult üks asi veel. Kui inimene on ääretu optimist, nii selles, mis puutub seksuaalsust, kui ka seda, mis puutub teadust, siis on veel üks asi, mis teda sellest võib välja kiskuda ja teha pessimistiks, eeldades muidugi, et tal on võimed näha häda, sest palju inimesi on, kes hädasid üldse ei näe. See kolmas häda on – vananemine ja surm. Kui ei oleks neid, siis ei pruugiks inimesel olla pessimist täielikult, sest ta võiks ju loota, et inimene siiski viimaks midagi saavutab. (Kuigi suurem osa elust kaob tühjade asjadega: poole võtab noorus ja raugaiga, järeljäänust poole uni ja raiskund aeg, haigused, mured, kaotused, õnnetused võtavad järeljäänust poole, nii et jääb vaid üks kaheksandik. – cfr. Tschung Hü Dschen GingVII 2.).[18] Kuid ta on. Harilikult ignoreeritakse surma, tast ei kõnelda ja teda püütakse unustada, kuigi see on ainuke asi, millele inimene võib olla kaljukindel, et ta surema peab. Paljudel inimestel ei ole üldse teadvuseski, et nad peavad surema. See on suure massi eluviis ja filosoofia, mis tunneb ainult surmajuhtumeid aga mitte suremist ja surma. Elatakse nõnda nagu oleks elu igavene üksikule, elatakse ikka selle rumala als ob filosoofia ja eetika maneeris. Võib olla, et ei ole üldse võimalik, et mõnel inimesel oleks surm alaliselt teadvuses, aga ta tuleb siiski vahetevahel ja on seda koledam, mida harvemini ta esineb. Surm on inimestel soovitud või soovimata rahu igaveseks, vähemalt ta paistab igavene, sest meil pole mingeid kindlaid andmeid selle kohta, mis sünnib inimese hingega pääle surma. Ja Omar-i-Khajjam ütleb:
      Selle ilma mõistatust ei lahenda sina ega mina,
toda saladuslikku raamatut ei loe sina ega mina.
Tahaksime mõlemad meeleldi teada, mis varjab loor,
aga kui langeb loor, siis pole enam sina ega mina.
 
Inimene vananeb pikkamööda nagu elajas ja võib olla ei ole paljudelgi üldse hirmu surma eest, vaid hirm kõdunemise eest ajas ja hirm kõdunemise eest hauas. Vananemine ei ole ju mitte üksi sellepärast kole, et keha vananeb (Barbusse 85), vaid ka sellepärast, et vaim kustub ja tüdineb pikkamisi. Kuidas see olukord vaimuga on õieti, seda ei teata kuigi hästi,sest ülekohtuselt uuritakse küll noore inimese psühholoogiat, aga mitte sugugi rauga oma – see on loomulik, sest rauga on ju kõik unustand ja tast ei ole rahvale ja riigile enam mingisugust kasu, aga ometi peaks olema vist rauga psühholoogia sama huvitav kui noorel ja ta seisab surma lävel, – oleks vaja teada, mis on surma lävel vähemalt. Vananemine seisab igal inimesel selgesti silmi ees, aga suremine ja mädanemine mitte, sellepärast ka inimene kardab rohkem seda, kardab, et ta muutub, aga samas kardab jälle, et ta igaveseks jääb (vähemalt oma elu kesteks) samasuguseks eesliks kui ta on olnud.
Teine, mida kardetakse, on kõdunemine hauas. Ei ole mingi rõõm ja õnn, mingi ilus ja südantülendav asi inimest kujutella mädanevana ja haisevana, välja arvatud vast mõned depressiooni sügavamad viivud, kus inimest ei saa enam nimetada normaalseks. Kuid kujutella on ikka võimalik teist inimest mädanevana ja kui see inimene seisab kuidagiviisi lähedal, siis on selle kujutlemine suuremaks koleduseks kui iseenda kujutlemine mädanevana, eriti muidugi neid, kes on ilusad, sest paar päeva pärast surma ei ole enam mingit vahet ilusa ja inetu inimese vahel ja luustik on viimaks samasugune targal ja rumalal inimesel, ilusal ja inetul. – Teoreetiliselt on muidugi lein mõttetu selle hiina loo järgi (T. H. D. G. VI 13): “We inimeste seas elas mees nimega Wu idaväravalt. Kui ta poeg suri, ta ei saand kurvaks. Siis majavalitseja ütles talle: “Terves maailmas polnud inimest, kes oma poega oleks nii armastand kui Teie. Nüüd kui Teie poeg on surnud, miks pole Teil kurb?” Wu idaväraval tütles: “Oli aeg, kus ma alati olin pojata ja siis kui mul poega polnud, ma ei olnud kurb. Nüüd on mu poeg surnud ja kõik on jälle nagu ennemalt, siis kui mul polnud poega. Miks ma peaksin siis olema kurb?” – Selle eest on hirm suur eriti rahvail, kes religioosselt seisavad kõige suuremal kõrgusel – semiitidel. Araabia matuslaulude nukrust ei ületa mingi asi ja araablase pessimismi ei ületa ka miski muu rahva pessimism. Palutakse tavaliselt ussi, kes sööb, et ta ei sööks musti silmi, et ta ei sööks ilusaid käsi ja huuli. Aga uss ei hooli ka araablase palveist. Ma ei pääse sellest, et teile loeksin ühe ilusama surmalaulu terves maailmas, Hudbatu laulu, kes oli vangis kakskümmend aastat ja nüüd teadis, et ta peagi tapetakse:
      Oh andke mulle juua, enne nutunaiste nuttu,
ja enne kui hing kistaks välja südamest,
ja enne õhtut, oh mu hingel häda, enne õhtut
kui koju tulevad mu sõbrad ja ei tule koju ma,
kui koju tulevad mu sõbrad, silmist nõrgub pisaraid
ja mina olen maha jäetud kivivare alla.
Neilt küsitakse: “Kas te venna hästi matsite?”
Kuid pole tühjal kõrvelagendikul haud ealgi hää.
 
Ja ma loeksin nüüd ühe osa Barbusse’i “Põrgust”; ma ei tea, kas ta teaduslikult küllalt hästi on fundeeritud, aga umbes on tal ikka õigus. Ma ei tea küll, kas ta kõigile mõjub nõnda kui mulle, aga eks humeeritud surnut nähes võiks inimene küll hulluks minna koleduse tundest… Sellane on looduskrooni viimane saatus, olgu ta siis optimist või pessimist. Oleks ju võimalik pääseda mädanemisest ja ma imestan, miks tarvitatakse nii vähe krematooriume, igatahes ei võiks nõuda mingi usk, et ma pean olema taimelavaks ussidelle ja kärbestelle. Aga nii tuleks inimese kaduvus teistele veel lähemale. Sest kühvlitäis tuhka seisab inimesele tühjuse sümbolina veel lähemal kui seisab kolletanud luudehunnik. Ja surnuist ei tea keegi, kes nad olnud. “Elus nad olid patriarhid, surmas on nad pehkind kondid, elus nad olid koletised, surmas nad on pehkind kondid. (T. D. H. G.VII 3).
Nii siis surma kui sündmuse ees on väga vähedel hirm ja võib olla, et see hirm on ka kõige sügavam, kui ta üldse tuleb, sest häda ei seisa mitte selles, et inimene vananeb ja mädaneb, vaid selles, et seda inimest ei ole äkki mitte enam. Selle üle järelmõeldes on kasvand kõik, mida inimene julgeb nimetada inimlikuks. Kõik, mis maapääl on, on leiutatud selleks, et oma silmi eest eemale hoida seksuaalsuse viimast needust ja patu palka – surma. Mida enam inimene mõtleb surmale, seda enam ta on inimene ja, kes ei tee seda, see on animaalne, sest surmateadvus on küll vist ainult inimesele antud, mitte ühelegi muule loomale, sellepärast peab inimene kultiveerima endas seda teadvust ja alati mõtlema surmale, siis ta on kõige enam inimene. Sellepärast on mungad ja askeedid ja sellased inimesed kõige enam inimesed, kes sarnaselt Omar-i-Khajjamile mõtlevad:
      Oleta: su elu on olnud nagu sa soovind – mis siis?
Ja kui nüüd on läbi loetud eluraamat – mis siis?
Oleta, et elaksid sa rõõmsalt sada aastat – mis siis?
Oleta neid mu poolest kakssada – mis siis?
Ja kui sa elaks sadu kolm ja enam veel,
sest karavanseraist pead ikka väljumakas
olid kuningas või kerjus tolmus teel
see täiesti ükskõik on päeval viimasel.
 
Muidugi inimesed on igaviisi katsund surmateadvusest üle saada. Võibolla katsutakse sellega vähendada surma koledust, et seletatakse, et elu on igavene, kuigi üksikud indiviidid kaovad täiesti. Nii argumenteerivad tavalikult inimesed, kelledel pole üldse suuremat mõtlemisvõimet – loodusteadlased ja muud sellased intelligentsed mitteintelligentsed. Aga Huxley on korra öelnud (Lafcadio Hearni Nirvana): Mis rõõmu see teeb eohippusele, et miljonite aastate järgi üks ta järeltulija, puhast rassi araabia hobune, võidab Derby võidujooksu? Ja üks saksa pettunud sotsialist: “Mispärast ma pean end ohverdama ja tapma, et 32. sajandi töölistel poleks puudust toidust ja seksuaalseist lõbudest? Kurat võtku meid, kõiki töölisi ja kapitaliste terves maailmas (K. Heim73). Inimene on ikkagi indiviid ja mitte osa mingist kollektiivsusest, mille olemasolu üle võib kahelda – inimkonnast ja sellepärast ei aita midagi see, et ta end lohutab sellega, et inimkond on igavene, sest viimaks pole ju ka see mitte tõde. – Ja siis individuaalsed ületamismeetodid: kõneldakse igavesest kuulsusest ja surematusest inimkonnas. Aga see peab üks inimlik inimene olema, kes selles, et ta nime paarsada aastat pääle ta surma veel nimetatakse, leiab endalle mingi lohutuse, sest hiljem ta on kindlasti ununend ja viimaks kaob ta nimigi ja kõige viimaks teve inimkond, ja Yang Dschu ütleb (Tschung Hü Dschen Ging VII 1): “Mis tõde, ei saa kuulsaks, mis kuulus, pole tõde (cfr. Tao Te King ja VII 14). Vaksapikkuse aja kestel võtta kiitust või laitust nii südamesse, et keha ja vaim saab rahutuks ja vaeva näha, et surma järgi mõneks sajandiks anda oma nimele kestvus, mis siiski ei suuda elustada kõdunevaid konte, mis elurõõm see küll on.” Kui see elu oleks igavene, ei elaks küll keegi. “Sest kui seda kõiki on korra kuuldud, kui seda on nähtud, kui see on kaasa tehtud, siis ollakse juba saja aasta kestel üleküllastund, kui mõru siis on veel elu pikendamine”(T. H. D. G. VII 10).
Kolmas ületamisviis on usk hinge surematusse. See on usk ja mitte teadmine, sest teadmisi ei ole ju üldse mitte olemas pääle kolme dogma. Mingit viisi ei ole hinge surematus tõestatava loomuga, ta on ainult nõue. Aga kui oleks võimalik kindlaks teha vastupidist, siis oleksin mina esimene, kes enda kõige rafineerituma meetodiga piinaks surnuks. Inimesed, kes eitavad hinge surematust, ei tea ise mitte, mis nad on endiga teind. Sest kui ei ole hingelgi igavest elu, siis on absoluutselt võimatu, et inimene kunagi saaks inimeseks, et ta kunagi selleks saaks, mis ta tahab. Ja see, kes seda eitab, peab seletama ju, kust tuleb see soov inimesesse olla igavene ja see soov olla inimene, ja nii on eitajal lahendada raskem ülesanne kui jaatajal. Aga igavene elu on nõue, on kisendamine õiguse järele, on Jumalaga võitlemine ja kõige suurem küsimus, mis inimene võib esitada üldse. Pessimistiga on tavalikult nõnda, et ta ei ole kindel sellele, et Jumal talle alati on armuline. Vahel on ta kindel, et on igavene elu ja siis kaob see teadmine jällegi ja tuleb meeleheitude meeleheit, sest kui ei ole igavest elu, kui ei ole palgamaksmist suurel vihapäeval, siis on mõttetu soov inimeseks saada ja siis on kõik saand oma absoluutse mõttetuse tipule. Võibolla on siin pessimisti ja pessimismi mõistmispunkt – pessimist ei taha surra, ta tahab elada, sageli küll vaid selleks, et põhjalikumalt tundma õppida inimese närusust (Roose). Aga ta ei taha ka, et selle närususe nägemine kestaks igavesti. Ta ootab surma, et pääseda ja kardab surma sellepärast, et ta kardab, et temal üldse on sellega lõpp ja sellepärast on talle niihästi lohutuseks kui ka hirmuks see, et ta ei tea oma surmaaega.
Ja nüüd siis üksildus ja selle tagajärjetu võitapüüdmine. Võib olla, et ainult pessimist on see, kes tunneb, et teda maailmast ja inimestest lahutavad ülepääsmatud müürid, et tal ei ole ühtegi kaaslast, et igal inimesel on oma tee. Ja ta teab ka, et ta ei saa kellelegi olla kaaslaseks sellel vaevalisel teel mädanemise poole ja kui ta arvab, et ta on leidnud endale kaaslase, siis ta eksib. Iga inimene kannab siin ise oma risti Kolgatale. Selle tunde pärast on pessimist ka võõras kultuurile. Teistel inimestel ei ole see tunne nii sügav, või on seda ainult üksikutel viivudel, kuid võõras on iga inimene teisele, võõram võib olla kui koerale hiilgavpunane peoonia või konnale aster Vergilii. Ja inimene ei karda midagi ometi niipalju kui üksiolemist iseendaga ja hirmust püüab lahti saada iga inimene. Spengler ütleb (II, 17): Hirm viib inimese ikka viimaks niikaugele, et ta meelsamini on rahul näiliku lahendusega ja näiliku leidmisega kui pilguga eimidagisse. Ja nii püüab inimene ületada ka seda hirmu, mis talle toob üksiolemise, ta loob omale pettekujutelusid nagu üks neist on ka inimkond, sest inimene suudab elada ainult iseend kuidagiviisi pettes ja omale maalides lootusi, millede saatus on kaduda. Ja et maailmas on inimesi, siis ta katsub ligi pääseda nendele, tahab midagi öelda teisele, et see võtaks talt ära osagi hirmu, et selle enda avaldusaktiga hirm ei oleks enam mitte subjektiivne painaja, vaid olles saanud objektiivseks, kaotaks inimeselt piinava tühjuse. Tahetakse luua midagi inimestevahelist, midagi, millele oleks võimalik toetuda udus ja üksilduses. Üks sellane nähe on keel. Aga sellest oli veel liiga vähe ja siis teine sellane nähe – kultuur. See sõna on tavalikult määramata sisult ja sellepärast mõtleb iga inimene selle all midagi hoopis isesugust. Mina mõtlen kultuuri all tervet seda iseenda ületamiskatse avaldust, teise mõistapüüdmist sellega, et konstrueeritakse midagi enamvähem üldinimlikku, selle järgi kuidas inimeste maailma geograafilised piirid olid. Alguses ma ütlesin, et siin on tähtis osa ka seksuaalsusel – ühelt küljelt seksuaalsus on toonud üldse selle mõtte, et inimene võib tunda teist inimest ja ei pea üksi olema ja teisest küljest on iga kultuur, katse seksuaalsust ületada, sündind teadmisest, et vaatamata seksuaalsusele inimesed on ikka sama võõrad üksteisele kui nad olid alguses, nii on kultuur teatud mõttes alati olnud seksuaalsuse piiraja ja püüd leida mingit muud mõistmisviisi.
Inimene elab vähe päivi ja mõtleb, et see kultuurperiood, milles ta elab, on jäädav, vähemalt maailma lõpuni. Seda loodavad ka eurooplased praegu, kuigi nad hästi teavad, et suur hulk kultuure on tõusnud ja jälle kadunud. Inimene ei suuda seda uskuda, et kultuur on kaduv, samasugune nähe kui teisedki, mis ühenduses inimesega. Spengler on minu arvates ainus inimene, kellel on julgust olnud teha järeldused vaatamata sellele, kui valusad nad on olnud. Ma tean, et Spengleri vihatakse, enamasti sellepärast, et teatakse neist asjust vähe või sellepärast, et ta suurteosel ei ole ilus päälkiri. Muidugi on ka neid, kes taga nõus, aga neid on ka väga vähe. Spengler näeb nagu Eduard v. Hartmanngi, et kultuur on organism kõigi nende nähetega, mis esinevad organismi juures. Ülearune oleks siin Spengleri meetodist kõnelda, see võtaks ka liiga palju aega. Ainult ma võtaksin veel lähema asja suurema osa inimestele, sest me oleme võrdlemisi noored, ja kes pole iseenda vananemist ja suremist eland veel läbi, sellele ei ole lähedal ka see võrdlus. Kultuur on nagu armastus, mis sünnib äkki või pikkamisi selle järgi, kuidas on eelnevad olukorrad. Alguses udune, selgusetu ja maagiline püüd midagi üksteisele öelda. See tunne kasvab, selgineb ja täieneb, kuni tuleb viimaks viiv, kus arvatakse, et ollakse saand üksteist täiesti mõistma, et ollakse jõudnud ajale, kus kõik on selge ja arusaadav, kus kõik on korras nii nagu see üldse võib olla. Ja siis tuleb pettumus sellest, leitakse, et ei ole tõepoolest saadud midagi ja kõik on sama võõras kui alguses. Ja siis tuleb püüd eitada seda, mis ollakse teind, püüd saada tagasi seda, mis oli enne seda loetud haripunkti, sest teadlikult inimene ei taha minna vastu surmale. Ja nüüd läheb ta tahtmata vastu sellele, sest mis on olnud, seda ei saa enam olematuks teha, seda ei saa tagasi pöörata. Kui aga igatsetakse tagasi olnut, siis tähendab see, et lõpp on ligi. Elu saab problemaatiliseks alles siis, kui ollakse eland elu ära, sündigu see kahekümne aastaga või kaheksakümnega, kui elul pole enam väärtust. Ja nii kaob viimaks kõik. Võibolla ja muidugi mu paralleelitamine ei ole selge, aga ma ei saa sinna midagi teha, igatahes ta on enamvähem sarnane vaatamata sellele, kui hästi üks või teine inimene proportsionaalselt oma kogemuste hulgale neid oskab paralleeli seada. Lõpp igatahes on mõlemil pool meeleheitlikult kole, siis on viimane kui nähe tujukus, harjund mood, millest ollakse tüdind, aga millele ei suudeta enam mingit sisu anda. Viinalähkrid on tühjaks joodud ja uut ei saa enam asemele panna. Näiteks Spengler leiab, et kultuuri lõpp-perioodi inimene on eo ipso irreligioosne, just nagu vana inimene ei usu enam mingi ideaalse armastuse olemasolu. Siin võib inimene tahta tõsiselt religioosne olla sisemise tühjuse ja vaesusetunde pärast, aga ta ei saa enam ja nii on tsivilisatsiooni religioon ainult endapete (I, 531). Spengler annab üldise kokkuvõtte omast vaatest, mille ma küll tahaksin ette lugeda (I, 143): “Silmavaatega piiramatu mass inimlikke olendeid, kaldatu meri, mis tuleb tumedast minevikust säält, kus meie ajatunne kaotab oma korraldava tegelemisvõimaluse ja kus rahutu fantaasia ehk hirm meisse on võlunud kujutelu geoloogilisist perioodest, et varjata sinna igaveseks lahendamatu mõistatus, meri, mis kaob sama tumedasse ja ajatusse tulevikku: see on faustilise inimesteajaloo tagapõhi. Ikka samane lugematute generatsioonide laintevirvendus liigitab laia pinda. Sädelevad viirud laiuvad. Vargsed helgid liiguvad ja tantsivad veepinna üle, segavad ja teevad uduseks selle selge pinna, muutuvad, helklevad ja kaovad. Meie oleme neid nimetand sugukondadeks, suguharudeks, rahvasteks, rassideks… Aga selle pinna üle vajuvad laiali suurte kultuuride majesteetlikud ringlained. Nad tõusevad äkki, laiuvad suurepäraseis joonis, tasanduvad, kaovad ja vee pind on jälle üksildane ja uinuv.”
Meile võiks olla ainult lohutuseks, et me pole kunagi kuulund Lääneeuroopa kultuuri ja kõik Eesti Lääneeuroopasse viimise katsed on mõttetud ja asjatud. Oleme üldse üks väga imelik nähe nagu mõni neegrikuningriik Aafrikas: ürgrahvale on pääle laotud tsivilisatsioon ja küsimus on, kas me selle kuidagi välja kannatame või mitte. Ma usun esimest. Meil on ajaloos niisama vähe tähendust kui tasmaanlastel – Euroopa hävitas nemad ja hävitab meidki ja kultuuriloole see on täiesti ükskõik. Oleme olnud alati Aasiast, aga oleme teind selle rumaluse, et oleme endale võtnud kanda Euroopa nagu neegridki ja nüüd on meie saatus enamvähem kindel – embkumb, kas meie hävitame iseend, nagu seda teeb surev Euroopa või hävitab meid tõusev Aasia. Meie peame teadlikud olema sellest, et oleme niikuinii surmale määratud rahvas lähemas tulevikus ja sellepärast pole me ülesanne sugugi mitte selle eest hoolitseda, et ei sureks kuidagiviisi välja eestlaste sugu, see oleks ka läbiläbi mõttetu ettevõte, sest me oleme maitseda saand mürki ja nüüd ei päästa meid enam sellest miski, ka mitte Taarareligioon. Ja võibolla, et me peame olema samas seisukorras kui Juudamaa Augustuse ja järeltulijate ajal – ühelpool halvav Rooma ja teisel pool kasvav Pärsia, et ka meie peame olema maaks, millele alla võib tulla Jumal, aga ma tean, et see on utoopia, sest me oleme niipalju euroopaseeritud, et meid ei päästa midagi – ja kolmesaja aasta pärast ei ole enam maapääl ühtegi inimest, kes oleks eestlane.
Kui me nüüd seda kõike, kõiki neid kultuure, mis on olnud ja surnud, vaatame, siis ei leia ma neis mingit otstarvet, mitte mingisugustki mõtet. Mis mõte oli sellel, et hispaanlased hävitasid Mexico-Maya või Peru-Quiché, mis mõte oli Napoleonil, mis mõte oli Agade Sargonil, Ramessu II’l või Schi-Hoang Til. Iga seletuskatse on samasugune kui Šoti kalameeste düünide seletus. Ainult usk tundmatusse ja tuntusse Jumalasse võib kõigil sellel leida mõtte, aga seda usku on siin saada eriti raske. Igatahes jääb ilma Jumalata lõpmatuks mõistatuseks see, milleks siis kõik need rabelemised, milleks kõik need püüdmised, ekslikud sageli ja kurjust täiesti täis. Milleks on kultuurid, kes teaks seda?
Spengler ei näe kõigi nende nähete taga Jumalat, vaid midagi, millele ta ei anna ühemõtteliselt kindlat /nime/; ta nimetab seda saatuseks – ajaks. Aga mis on aeg? Kantist saati paistis asi päris lihtne. Aeg on nagu ruum meie vaatlusvorm, või nagu dogmaatik F. H. R. Frank ütleb: Die Zeit ist die Formbestimmtheit des Endlichen.[19] Sellega oli aeg tehtud olenevaks meist, oli tehtud paralleelseks mõisteks ruumile. Ja pääasi – ta oli mõiste ja inimene arvas, et ta sellega on saand valitsuse aja üle, andes talle nime, on ta ka aja koleduse endast eemaldanud. Ja nii leiab viimasena sel joonel psühhoanalüütik Stephan Hollós, et aeg on inimliku libido rütmiga kaasas käiv nähe. Nii siis aeg on midagi puht subjektiivset, midagi, mis kaob inimese olemasoluga. Kuid sellega ei ole midagi seletatud, sest juba Hollósel oleneb libidorütm kosmilisist nähteist nagu maa pöördumisest päikese ümber. Ja siis on ka selles aeg, siis on aeg ka universumis, ta on ümberpööramatu ja ta tunnus on vananemine ja nii ei ole inimese kadumisega veel mitte kadund aeg, vaid jääb ja sama salapärasena kui alguses, nii et võib ikkagi öelda Augustiiniga (Conf.XI 14): Si nemo ex me querat, scio; si quaerenti explicare velim nescio.[20]
Spengleri kaudu on aeg saand eriti teoloogilise mõtlemise keskkohale. Aeg on talle tundmatu Jumal, ta seisab terve universumi üle nagu igavene veto, nagu kõigi loodu südametunnistus. Aeg on sõna, et tähendada midagi mõistmatut; sümbol, mida täiesti valesti mõistetakse, kui teda kunagi paralleeli seatakse ruumiga. Inimene on talle sõna loond, et eemaldadata endast. Ja suhtumisest sellele loodud mõistele oleneb terve kultuuri käik. Kuna ma olen orientalist, siis ma tähendaksin, et araablasile dahr või zaman tähendavad niihästi aega kui saatust kui maailma – ja viimaks mõtleb araablane saatuse all surma. – See ilmatunne, mis sellaseis sõnus väljendub, on meile enamvähem mõistmatu, kuigi me talle lähemal seisame kui Lääneeuroopa. – Spengleri kaudu on kõige uuema teoloogilise voolu, dialektilise teoloogia põhiprobleem just vallandumine Spengleri loodud ajamõistest, sest see mõiste sisaldab enda ja viimaks ka surma ja kadumise. Sakslased nimetavad, näiteks Dörries, et dialektiline teoloogia olevat undeutsch ja mis on undeutsch on ka unwahr – kas ta meil poolehoidjaid kunagi leiab, on kahtlane, sest meil pole niipalju mõtlemisvõimelisi ja mõeldatahtvaid inimesi. – Pääprobleem seisab siin selles, kuidas suhtuvad aeg ja igavik. Kas on igavik lõpmata aeg või midagi täielikult difereeruvat. Esimesega ei saa praegu enam ükski mõtleja inimene pääle hakata, aeg ei või olla igavene, sest siis ei oleks teda enam olemas. Kuid teine vaade kisub suure lõhe igavese ja ajalise vahele (ja kas see, millel aega ei ole, üldse eksisteerib) ja nii saab dialektilise teoloogia raskuspunktiks, kuidas igavene võib end teada anda, end ilmutada ajas. Kas finitum capax infiniti?[21] Seda jaatab viimaks ka dialektiline teoloogia, aga see on siis sellane paradoks, et inimene usuga on tõstetud üle aja ja väljaspoole aega (99.101). See on niisiis arvestamine inimese vaimse osaga, et sellel on pääsmisvõimalus.
Dialektilise teoloogia vahe Spengleriga ei ole siis muu kui, et ta asetab üle aja veel igaviku, Spengler aga on panteist. Muidugi aeg võib olla ju viimaks ka igavese ilmumisvorm maailmas ja sellega on muidugi öeldud, et see igavene on veel salapärasem ja tundmatum kui see aeg. Sest me aimame, et korra kustub terve universum. Ja siis? Kas siis veel edasi on aega kui ei ole liikumist? Ma ei tea seda. Aga me ei tea ka muudki. Kus on iga inimese kui ka kosmose minevik? Kas viivus “nüüd” mineviku ja tuleviku vahel on terve aeg või ainult osa? Tavalikult oskavad hullud kõige paremini kõnelda ajast, kuigi neil puudub tihtigi ajateadvus (kas see on lunastus?), aga nad ei tea ka, mis on aeg.
Terve see arutlus võib tunduda sofistika, aga ta ei taha seda olla. – Ja teine sellane nähe on ruum. Kas lõpmatu ruum üldse on ruum, kas mitte sellega, et midagi nimetatakse lõpmatuks pole konstitueerit mingi jumalus. Ja kui ruum on lõpulik, mis on väljaspool teda? Sumerlased sarnastasid aja ja ruumi ja neil võis olla õigus (mis vahe on kahe lõpmatu vahel!), sest kõik on ju kaduv ka sellepärast, et tal on ruumiline kuju (ruum – surnud aeg); kui inimene oleks dimensioonidetu, siis ta poleks kaduv, aga kas siis teda üldse veel on? Ja viimaks, kas on kindlasti kõik ainult kolmedimensionaalne, kas ei või olla neid enam või vähem?
Kuid siin me seisame ja ütleme: meie ei tea? Kui inimene mõtleb universumile, mõtleb selle suurusele, siis võib küll juhtuda, et ta enda hädad saavad talle tähtsusetuteks ja väikesteks. Aga see tuleb ainult sellest, et ta ise saand ka tähtsusetuks, kõik ta toimingud, kõik naeruväärsed askeldused siit sinna, kõik ta mõtted ja terveni. End alandades inimene leiab rahu, aga see ei kesta kaua, sest mida tühisema inimene enda tunneb, seda mõttetuma ja siis saavad küsimused jällegi sama teravaks. (Ja ma arvan: igavene aeg ja lõpmatu ruum on ainult selleks loodud mõisted, et lahti saada igavesest Jumalast.)
Ja nüüd siis viimaks  e e t i k a  ja  a s k e e t i k a  ehk see, kuidas pessimist tahaks suhtuda elule ja maailmale. Esimene asi, mis pessimist teeb, on, et ta aru ei saa optimistist. Elu “positiivsed küljed” on naeruväärsed ja negatiivsed ammugi. Optimist on täielik elajas, kes rahul on oma instinktidega, ta sünnitab ja tapab, nii kuidas tal sel momendil on tuju. Ta katsub elajat endas igapidi täiendada: ilustab seda väliselt igasuguste hilbukestega ja seestpidi “õilistab” s.t. täiendab igasuguste uute metoodiliste võtetega omal erialal. Tal ei ole muud siseelu, kui kõhutäitmine ja armastus ja vihkamine stiilis: “Süda, mis tahad sa veel?” Ta on Augustiini sõnadega haige, kes kiitleb, et ta on terve, selleks, et mitte terveks saada (Tract III 14 in ev. Joh.). Ma ei viitsi teda enam kirjeldada. Mulle ta ütleks kindlasti, et ma sugugi ei hinda mõistuse abil saadud varasid, et ma ei ole moodne ja pean mõistust kuratlikuks. Tema mõistusel on väga väga kõrge ja pilviulatav ülesanne, – teenida ja sõnakuulelik olla oma elu elementaarseile potentsidele ja sellepärast on tema suurem mõistusevaenlane kui mina, tema sarnastab mõistuse instinktiga. Aga minu mõistus ei ole mitte selleks, et mitte kuidagiviisi hädasid näha, pole mitte selleks, et ma rahulikult täidaksin oma kõrged kohused, kasvataksin kõhtu ja lapsi, pole mitte selleks, et ma elu hindaksin kui võimalust oma kõrgeid kohuseid täita. Ja mood on ainult enne surma, mood olgu ta milline tahes, on ilmatunde eksponent ja nüüd on surmaheitlus, aasta aastalt vaheldub kõik. Ja võibolla ta ütleks viimaks, et ma ei ole usklik inimene.
Ma ütlesin juba alguses, et tahan anda olukorda, millest sünnib usk ja millel ta puruneb. Mina ei usu mitte, et usk on selleks, et inimesele teha vastuvõetavaks kõik siinse elu patud ja lollused, vaid usk on selleks, et nendest üle saada. Usk ei või ometi olla selleks, et lubada neid kurje asju – lastekasvatamist, sõda ja igasuguseid muid. See on igavene õnnetus, et evangeeliumist, mis kuulutas maailma lõppu, on tehtud eetika süsteem (cfr. Dibelius 145). Iga eetika on interimlahendus, on kompromiss (157), on selleks, et inimesele võimaldada elu kuidagiviisi. Pessimistile on sellane eetika kombejuht hällist hauani, s.t. on nonsenss. Sest kurjaga ei tohi teha mingit kompromissi, instinktidega ei tohi katsuda leppida. Mina ei saa üldse sellest aru, kuidas see on võimalik, aga võimalik on see olnud juba sadandeid aastaid. Iga õige eetika on askeetika, sellane eetika, kus igale loodusseadusele-dogmale seatakse vastu oma dogma, rahulikult ja kindlalt. Ja sellepärast ei ole pessimisti elu talle endalle alati mitte kurb, talle on päris naljakas tunda, kuidas loodus teda püüab, milliste võtete ja tunnetega tas endas, askeetide sõnadega öeldud, millised kuradid teda kiusavad: tunne, et ta on üksi ja vaja on seltsiks inimesi, tunne, et kõigil ta toiminguil pole mõtet ja kõik niisugused ja veel hullemad kuradid, vahel võibolla isegi näilikult reaalselt.
Ma katsun nüüd anda mingi pessimisti psühholoogia. Ma tean, et see katse on poolik, aga ma soovitaksin kõigile lugeda üht väga tundmatut suurust Gérard de Nervali, siis saaksid ehk mu seletused olulisema aluspõhja.
Ta elu möödub teravusis, alalises võnkumises rõõmust sügavamasse õnnetusse. Ta neab end, ta peab elama keset seda lõpmatult väiklast prahti ja ta kannatab vastuolude all iseendas ja väljas, sest kuradid tulevad siiski sageli nõnda, et neid ei märkagi, ja et saada maailmast lahti, ta peab elama ja see paradoks ei rõõmusta teda sugugi. Ta ootab kõige aja lunastust sellest olukorrast, millesse ta on pandud, ta tunneb, et inimesed ei ole lunastund, kuigi nad sellest kõnelevad, sest nad ei suuda käia selle teed, kes üksi läks läbi maailma. Ta ei suuda kõnelda Jumala armastusest, vaid Jumala vihast selle maailma üle. Ta ei tea sageli enam midagi teha, ta ei suuda uskuda sellesse, et tema askeetika purustaks terve selle mõttetuse. Ta ei saa ju uskuda iseenda kindlusse ja vääramatusse jonni, ta tunneb end alati absoluutselt tühisena ja alaväärtuslikuna, kellel pole mingit õigustki midagi saada. Ta teab ainult seda, et ta ei ole rahul sellega, mis maailmas on, aga ta mõtleb jällegi, et see rahulolematus on sama mõttetu kui savipotil, mis ei taha olla pott. Ja nii on ta alalises tugevamas või nõrgemas meeleheites, kuid alati ta sõdib Jumalaga, sõdib ja sõdib ja ootab ometi selle juures, et Jumal talle vastu tuleb. Ta ei tea midagi, ega taha muud teada kui seda, mis ta vabastaks, mis ta üle viiks nendest hästituntud kolmest dogmast. Ta nõuab, et ta nendest vabastataks.
Harilikult on ta per aspera ad astra, mitte ümberpöördult nagu müstikute juures. Keset seda häda, kus ta tunneb, et kõik ta puruks surub, kus ta peaaegu reaalselt näeb seda, mida nimetatakse Kuradiks, keset neid kiusatusi järele anda ja olla teadlikult ja tahtlikult elajas, tuleb äkki teadmine, nagu valgustus, et kõik ei või olla ainult kuri, et ka Jumal ei või olla ainult kuri. Ja siis ta elab läbi selle apra õnneviivu, kus, nagu Markus ütleb, inglid tulevad ja teda teenivad. Siis tal on kerge ja siis tal on rahu mõneks viivuks ja ta näeb valgust, valgemat kui päike paistab valgele seinale, siis ta tunneb, et ta on lunastatud ja on vaba.
Aga seegi ei kesta kaua, pikkamisi tuleb jälle inimlik – ta peab end püüdma ju elus hoida. Ja tal tuleb häbi jällegi sellepärast, et tal on keha. Tal ei ole lunastuskindlust, pole õndsuskindlust, sest ta tunneb peagi jälle, et ta ei ole seda väärt, ta pettub üksilugu iseendas ja otsib jälle ja loodab, et pääle surma tal õigus on saada lux perpetua.[22] Ma ei tahaks palju lobiseda, ma niikuinii lobisen liiga palju iseendast, sest maailm on võõras, õitsva tulbi asemel on peagi vaid kuivand varred. Aga ma ütleksin veel mõned sõnad inimlikkuse kohta. Inimese tunnus on rahulolematus. Sellega, mis on, on ainult elajas rahul, kui on saand, mis tahtnud. See rahulolematus on aga praktilises elus väga kasutu. Inimesega on ikka nõnda nagu Strindbergi “Unenäomängus” mehega, kes tahab endalle rohelist keppi. Kui ta on saanud, siis ta ei ole enam rahul. Muidugi jääb siis ikka see küsimus, kas see rahulolematus midagi aitab, kas päästab see inimese looma, rumaluse ja kaduvuse põlvest, et ta ei taha olla ühtki nendest. See on probleem, mille suurus on kõigist suurem. Optimist ei tunne üldse seda probleemi või on see talle fraasidesse ära kulund, aga ma usun, et kui me mõnikord kõneleksime tõsiselt, oskaksime seda ja suudaksime, siis hakkaksime kõik nutma. Muidugi ka seda võib veel loodus kasutada oma otstarveks. Aga siis on saavutatud selle nutmisega midagi ühendavat. Ja ma usun, et kui me pole veel praegu kaduvusele määratud, siis meist võib saada alguse umbes samasugune traagiline kultuur kui semiitide. Ma mõtlen, lääneeurooplane võib olla ainult blaseerunud (Schopenhauer), aga mitte kunagi pessimist. Meie seas on neid enam ja imelikku viisi need ei hinda ka kuigi kõrgelt Lääneeuroopat. Aga need teised, need on teada intelligentsed ja targad, need tunduvad mulle vähemalt nii tühjad ja nii elutumad nagu oleks papist normaalinimene saand elavaks, nad on midagi golemitaolist. Kirjeldus oleks asjata, neid inimesi on niipalju, et neid ei jõua kirjeldada. Optimistil on häämeel kui tal on täis kõht, üks või enam naisi ja lõbus ajaleht. Pessimist tahab näha enam, ka temale on maailm võõras, aga optimist tahab, et maailm talle võõraks jääks, pessimist aga mitte. Optimist ei tunne ega taha tunda iseend ega inimesi, pessimist tahab, kuigi ta teab, et see ainult häda teeb, sest mida enam inimene end tunneb, seda vääritumaks ta saab iseendalle.
Aga ma võiksin sellases stiilis lobiseda mitmed tunnid. Igatahes, kui pessimist veel midagi loota suudab, siis tal ei ole midagi loota sellest maailmast, sest halvemat sellest ei või olla. Ja ma lõpetaksin mõne tsitaadiga. Max Strauch ütleb (Die Theologie Karl Barths 14) ja see on terve dialektilise kooli seisund: “Selle αἰων οὔτος’ε[23] põhiseadus, kuju, skeem on tung elule, küllusele, sünnitamisele, loodule: üldnimetaja, mille all kõik siin sünnib on: biospathoseros. Erootiline, libido‘st, tungist elada on tulvil täis kõik selles maailmas; alates selle tungi demoonilisest karikatuurist ebaloomulikes perversiteedes kuni tõrjutud seksuaalsuse kõigis vikerkaarevärves särava rikkuseni, milles käsitlevad müüt ja müstika religioosset suhet. Aga just sellepärast, et eros, tung elule niisuguse kõikvõimuga valitseb seda maailma, just sellepärast ta on tulvil täis kaduvust, tühjust ja surma. Sest iga elutungi telos on ta ots – surm. Temas vajub maise sündmustiku terve laiuse üle hiiglasuur absoluutse mõistatuslikkusevari, mis Hiiobist Dostojevskini polnud varjatud ühelegi mõtlejale ja mida endalle näha ei luba ainult õhtumaise inimese närune optimism.” Ja Karl Barth ütleb (Auferstehung 107): “Viimati ei ole võimalik mingi vahelmine tee tõsise endaärasalgamise ja looma instinktelu vahel.”Ja Spengler ütleb (II), et inimene on embkumb, kas püha või näru ja keskel on ainult keskpärasus. Ja Jeesus Kristus ütleb: “Otsija ei jää mitte rahule enne, kui ta leiab ja olles leidnud, ta kohkub ära imestuse pärast ja olles kohkund imestuse pärast ta saab valitsuse ja valitsuse saanud, ta jääb viimaks rahule.” (Cl. Al. Stromateis V 14, 96).
Ja minul on ainult niipalju öelda. Ma pole meelega lisand igale mainitud pahele, igale hädale juure midagi hädalevat, sest ma loodan, et suudate ise teha järeldused, ise tunda, olen lootnud, et mul pole vaja hakata õpetama tundeid nende kohta, vaid neid ainult nägema. Ma olen rääkind ja ma ei tea mitte milleks, tean ainult seda, et olen väsinum ja õnnetum kui alguses.
Märkused ja viited
 
Autori dateering: 20. II 1930-6. IV 1930
[1] “Lapsed ju otsekui ütlevad oma vanematele: Noh, mõtelge siit äraminekule, et meiegi saaksime mängida oma kometit. Tüütusega täidetud inimelu on ju komet.”
[2] Evelyn Underhill (1875-1941), inglise müstik. Teoses Mysticism (1911) kirjeldas üksikasjalikult oma usulisi elamusi.
[3] Siin ja edaspidi on Spenglerile viidates tsiteeritud tema peateost Der Untergang des Abendlandes.
[4] Arthur Roose (1903-1929), eesti kirjanik, kriitik ja tõlkija. Romaan “Võhrupesa” (1927).
[5] Martin Franz Dibelius (1883-1947), saksa protestantlik teoloog, oikumeenilise liikumise edendajaid.
[6] “Reeglina on iga terve inimese tavaliseks kindlaks kohuseks abiellu astuda? Ning on vale seda mitte teha. Igaüks on kaasvastutav oma rahva tuleviku ees. Seetõttu pole asi mitte selles, mismoodi paremini hakkama saada ja mugavamalt elus läbi tulla.”
[7] uki-yoye – viletsuse maailm (jaapani k.)
[8] “Me oleme tänapäeva kõrgeim rahvas! Me peame inimkonda edasi juhtima ja igasugune halastus, mida me alamatele rahvastele osutame, on patt meie ülesande vastu.”
[9] “Ta peab sööstma täägiga vaenlasele ribidesse; ta peab oma püssi nende kolpade vastu puruks taguma, see on tema püha kohus, tema jumalateenimine.”
[10] Leonhard Ragaz (1868-1945), Šveitsi protestantlik teoloog. I maailmasõja järel jõudis siiski vägivallatuse ideedeni.
[11] Doorn – linn Hollandis, kus Wilhelm II elas pärast troonilt kukutamist (1920-1941).
[12] “tänane eksitus”
[13] Reinhold Seeberg (1859-1935), baltisaksa päritoluga protestantlik teoloog. Tartu ülikooli süstemaatilise teoloogia prof. 1885-1889, hiljem tegutses Saksamaal. Püüdis ühendada ranget luterlust positivistliku teaduse seisukohtadega.
[14] Kant-Laplace’i vaated – nebulaarhüpotees: päikesesüsteem on moodustunud pöörleva hajusaine tihenemisel.
[15] Ilmajää teooria – austria inseneri Hans Hörbigeri (1860- 1931) esitatud teooria, mis seostas universumi tekkimist ja arenemist ilmaruumis leiduva jääga.
[16] “Pärast surma on eksiõpetajad ilma jäetud õpiku igavesest õndsusest ning aetud märkuste puhastustulle, kust nad usklike eestkostel tõusevad õnnistatult paragrahvide paradiisi.”
[17] teoditsees (kr. teodiike) – Jumala õigustamine, püüd leida vastust küsimusele, miks eksisteerivad maailmas headus ja kurjus.
[18] Tschung Hü Dschen Ging – hiina filosoofi Yang Zhu (Yang Dschu) peateos.
[19] “aeg on lõpliku vormimääratlus”
[20] “Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea.”
[21] “lõplik mahutab lõpmatu”
[22] “igavene valgus”
[23] “see ajastu”
Allikas: Uku Masing “Pessimismi põhjendus” http://www.apollo.ee/pessimismi-pohjendus.html