Oo, Puuronija! (Yā ṭāli‘ al-šağara, 1962) Näidend kahes vaatuses. Araabia keelest tõlkinud Amar Annus.

Taufiq al-Hakim https://en.wikipedia.org/wiki/Tawfiq_al-Hakim

Tegelased:
Uurija
Teenija
Naine, proua Kirsi
Mees, härra Tamm Piletikontrolör)
Assistent
Pühamees

ESIMENE VAATUS

(Selles näidendis ei ole stseene, pole ka vahetegemist aegade ja kohtade vahel. Minevik, olevik ja ka tulevik esitatakse mõnikord samal ajal ja mõni tegelane on laval korraga kahes kohas, rääkides oma häälega topelt samal ajal. Iga asi loob siin seoseid teisega. Mingeid kindlaid rekvisiite ei ole – iga tegelane, kes näidendisse ilmub, kannab oma rekvisiidid ja asjad kaasa ning lahkub koos nendega, kui ta on lõpetanud. Just niimoodi ilmub Uurija, kes kannab paremas käes tooli ja toimikut ning tema järel ilmub Teenija, kandes väikest lauda, mille ta asetab Uurija ette ning paneb selle peale pabereid.)

Uurija: Millal perenaine täpselt ära kadus?
Teenija: Just siis kui sisalik oli oma urgu tagasi pöördunud.
Uurija: Kas päikeseloojangu ajal?
Teenija: Ma ei pannud tähele, kas päike oli loojunud.
Uurija: Aga millal sisalik oma urgu tagasi pöördub?
Teenija: Siis kui minu peremees ilmub puu alt välja.
Uurija: Aga millal peremees puu alt välja ilmub?
Teenija: Siis kui minu perenaine teda kutsub.
Uurija: Ja millal perenaine teda kutsub?
Teenija: Siis kui õhk aias hakkab niiskeks minema.
Uurija: Ja millal õhk hakkab aias niiskeks minema?
Teenija: Siis kui minu perenaine talle seda ütleb.
Uurija: Ja millal perenaine talle seda ütleb?
Teenija: Siis kui ma lõpetan siin oma töö ja valmistun koju minema.
Uurija: Aga miks te oma koju lähete?
Teenija: Sest ma ööbin alati kodus koos oma mehega, kes on elatanud ja pime ja kelle eest ma pean hoolitsema.
Uurija: Aga sel päeval kui see juhtus kui te valmistusite minema, kas perenaine oli veel siin?
Teenija: Ei olnud siin.
Uurija: Kus ta siis oli?

Teenija: Ta oli juba välja läinud.
Uurija: Enne ta ei kutsunud oma abikaasat, nagu harilikult?
Teenija: Jah… ta ei kutsunud enne… ta jättis ta aeda maha.
Uurija: Miks?
Teenija: Ta ütles, et ei jää kauemaks kui pooleks tunniks, et ta kõnnib korraks poodi, uut kootud kangatükki ostma, et õmmelda sellest väike kleit oma tütrele.
Uurija: Oma tütrele? Kes see tütar on?
Teenija: Ta pole sündinud.
Uurija: Pole sündinud?!… Aga kunas ta sünnib?
Teenija: Ta pidi sündima neljakümne aasta eest… aga ta ei sündinud…
Uurija: Aga mispärast ta ei sündinud?
Teenija: Ta loobus oma lapsest neljandal kuul… oma mehe käsul…
Uurija: Selle mehe, kes istub aias?
Teenija: Ei, esimese, oma surnud mehe pärast…
Uurija: Aga praegune mees, kes on elus, ei saanud temaga lapsi?
Teenija: Oma praeguse mehega abiellus ta siis kui ta oli juba viiekümne. See oli üheksa aastat tagasi ja enam ta lapsi ei saanud.
Uurija: Aga kui ta enam lapsi ei saanud… ja sünnitanud ei olnud… ja enam sünnitada ei saanudki… siis miks ta pidi oma tütrele kleiti õmbema, keda ei ole sündinud ega saagi sündida?
Teenija: Sest tema arvab, et tütar sünnib iga päev ja ta sünnibki iga päev…
Uurija: Aga kas ta käib sageli majast väljas?
Teenija: Vähe… üsna harva… vahetevahel sisseoste tegemas.
Uurija: Ja ta tuleb alati tagasi… ilma et hilja peale jääks?
Teenija: Ilma et hilja peale jääks… ühe tänavajao kõnnib…
Uurija: Ning seekord ta lahkus ega naasnud?
Teenija: Ei naasnud.
Uurija: Kolme päeva eest, umbes nii enne päikeseloojangut?
Teenija: Jah, enne päikeseloojangut.
Uurija: (vaatab kella) Ühe tunni pärast möödub tema kadumisest kolm ööd ja neli päeva…
Teenija: Seda ei ole temaga kunagi varem juhtunud…

Uurija: Pole juhtunud, et ta ööbiks kuskil väljas?
Teenija: Mitte kunagi… isegi mitte pool ööd.
Uurija: Kas teie olete siin juba pikka aega teenijaks?
Teenija: Üheksa aastat… alates tema abiellumisest härra Tammega… kes käis sel ajal veel ametis…
Uurija: Mida sa tead kadunud perenaisest veel öelda?
Teenija: Proua Kirsi on ümbruskonnas tuntud… Ta päris selle maja Tammelinnas oma esimeselt mehelt, kes oli…
Uurija: Ma sooviksin kuulda teie isiklikke tähelepanekuid tema kohta…
Teenija: Minu isiklikke tähelepanekuid?
Uurija: Jah.. mida te olete temas isiklikult märganud?
Teenija: Kogu tema mõtted on oma tütre juures…
Uurija: Aga peremees?.. Härra Tamm?… Mida tema juures olete täheldanud?
Teenija: Kõik tema mõtted on tema puu juures…
Uurija: Tema puu?… Kas see?
Teenija: Seal ainult üks puu ongi.
Uurija: Tõepoolest ei ole seal ühtegi rohkem … vähemalt sellel maaosal, mida te aiaks nimetate!… Ma arvan, et see on kirsipuu?
Teenija: Jah, see on kirsipuu… ja selle juure all elab keegi…
Uurija: Kes?
Teenija: Seal elab Roheline Leedi.
Uurija: Kes on roheline leedi?
Teenija: See on seesama sisalik, nõnda ta kutsub teda. Mina pole teda kunagi näinud, aga tema näeb iga päev…
Uurija: Aga kas ta peale puu ja sisaliku veel millegagi tegeleb?
Teenija: Mitte millegagi, sest ta on nüüd pensionil. Ta jättis raudteel töötamise juba viie aasta eest…
Uurija: Aga perenaine?… Kas tal ei ole lähedasi, kelle juurde ta oleks võinud minna?

Teenija: Ei… mitte ühtegi… ta on juurteta puu.
Uurija: Kas tal tuttavaid ei ole?
Teenija: Ei ole tuttavaid…
Uurija: Kas see on kindel?
Teenija: Täiesti kindel. Selle aja jooksul, mil mina olen siin olnud, pole ma märganud ühtegi külalist ega ole ka nemad kedagi külastanud…

(Telefon heliseb)
Uurija: Seda telefonikõnet ma olen oodanud.
Teenija: (Kiirustab minema) Üks moment!… Ma toon telefoni!
(Naaseb hetke pärast telefoniga pika juhtme otsas)
Uurija: (Telefoni) Halloo!… Halloo!… Jah!… Mina… kummaline!… Ei ole mingit jälge!… Mitte üheski politseijaoskonnas?… Kas te olete veendunud?… Kõik haiglad?… Traumapunktis ka?… Otsisite põhjalikult?… Ei mingit jälge?!… Tänan… (Asetab toru ja aparaadi lauale)
Teenija: Nad ei ole leidnud ühtegi jälge?!
Uurija: Ei…
Teenija: Vaene proua Kirsi!
Uurija: Kas keegi ei võtnud temaga kontakti enne tema kadumist?
Teenija: Mitte keegi…
Uurija: Aga tema?… Kas tema ei võtnud kellegagi kontakti?
Teenija: Mitte kunagi… See telefon on olnu väga harva kasutusel… alates härra Tamme pensionile jäämisest… ta laskis selle endale sisse panna, sest ta oli teenistuses – tollal teda võidi paluda kasvõi öösel asendama või tulla päeval mõne ootamatu töö pärast. Pärast seda ma ei ole kuulnud seda enam helisemas…
Uurija: Aga suhted abielupaari vahel?
Teenija: Millised suhted?
Uurija: Jah… Kas nad tülitsesid või oli nende vahel arusaamatusi või lahkhelisid?
Teenija: Mitte kunagi… mitte kunagi… Nii kaua kui mina olen siin olnud, pole ma mitte mingeid tülisid pealt näinud.
Uurija: Nad ei tülitsenud kunagi?
Teenija: Mitte kordagi.
Uurija: Kuid suhetes mehe ja naise vahel tuleb ju ette…
Teenija: Välja arvatud selle abielupaari suhetes.
Uurija: Nad on siis sellisel tasemel?
Teenija: Jah… täiuslik harmoonia… kas tahaksite oma silmaga näha, kuidas nad elavad?
Uurija: Loomulikult ma tahaksin… aga kuidas see võimalik oleks?
Teenija: Asi on lihtne… Vaata siin ringi ja sa näed neid.
Uurija: Kus?…
Teenija: (Osutab käega) Seal selles nurgas akna lähedal, mis aia kohal kõrgub… See on minu proua Kirsi oma rohelise kleidiga, mida ta kunagi ei vaheta… tavapäraselt oma tugitoolis istumas…
(Samal ajal ilmub tõesti nähtavale naine. Ta on umbes kuuekümne aastane, tema juuksed on hallid, kleit on roheline ja kannab tugitooli, millele ta istub. Ta hakkab usinalt riiet kuduma.)
Naine: (Pöördudes sinna, kus aken arvatakse olevat) Tule välja mees!… Jäta nüüd oma puu ja tule sisse!… Õhk hakkab juba niiskeks minema!…
Mees: (Tuleb sisse aiariistu kandes) Ma tean… kui õhk hakkab niiskeks minema, siis läheb Roheline Leedi oma tuppa… Kuigi ma ei tea, miks täna, kuigi tuul oli tasane, mõned viljad õunapuult kukkusid!… Mis nad küll kukutas?
Naine: (Ametis kudumistööga) Mina ise olin see, kes ta kukutas… Ta oli mu esimene ihuvili… ja mina kukutasin ta omaenda käega… Tol ajal ta ei tahtnud last… vaesuse tõttu… tol ajal ei olnud tal midagi peale… midagi peale väikese rohukaupluse ja ta ei töötanud veel maal vürtsikauplejana seal piirkonnas, mis oli neil päevil viljatu… Ta ütles mulle: Kannata veel! Ära koorma mind praegu lapsega!
Mees: (Puhastab aiariistu) Tõesti, see koormab mind – täna oli vaikne tuul aga sellegipoolest…
Naine: Ja sellegipoolest kuulasin ma tema sõna ja tegin seda… ma ise tegin seda… iseendale… ja pärast seda hakkasid puhuma õnnelikumad tuuled… mis tõid raha ja kandsid meid siia väikesesse majja ja aeda…
Mees: See aed ei ole tuultele avatud… Sellegipoolest, kui õunapuu õitsele läks, kartsin ma selle õite pärast… aga Jumal oli lahke ja helde…
Naine: Jah… Jumal oli lahke ja helde… kui me vaesuse päevad jätsime seljataha… tuli leevendus ja me tahtsime last saada … aga ei midagi! Kahtlemata oli see minu esimene abort, mis mu üsale oma jälje jättis… Jah, see oli minu esimene abort…
Mees: Jah… igatahes ei tekitanud see suuremat kahju, sest neid oli ainult kolm või neli pähklisuurust rohelist ja väikest nässi…
Naine: See oli neljandal kuul… tüdruk oli juba vormunud… ta oli käsivarre suurune… ma olen kindel, et…
Mees: Jah… ma olen selles kindel… sest oksad liikusid väga aeglaselt…
Naine: Jah… ta liigutas ennas minu kõhus niimoodi… ta tajusin tema liikumises tüdruku liigutusi… sest tüdruku liigutusi on võimalik aimata ning ka mina ise soovisin tütart…
Mees: Mina olin samuti soovinud aeglast liikumist… või üldse mitte mingit liikumist… sest liikumatud oksad hoiavad juba algfaasis ära õite ja viljade kahjustumise…
Naine: Jah… raseduse algfaasis teadsin ma nime, mille ma talle panen ja ma teadsin, et temast tuleb kauni välimuse ja tugeva kondiga tüdruk… See on asi, mida on võimalik teada… Kas pole nii?
Mees: Loomulikult… Seda on võimalik teada saada oksa peal tihedalt kobarasse koondunud viljade välimusest… Tugev kobar oleks nagu määratud püsima ja kasvama…
Naine: Kasvama… Jah… oh ometi oleksin ma jätnud ta kasvama… Kas sa tead kallis, mis oleks juhtunud siis kui ma oleksin jätnud ta kasvama?
Mees: Ma tean väga hästi, mis oleks juhtunud… Iga asi, mis kasvus juurde võtab, vajab rohkem head toitu…
Naine: Jah… head toitu… ja see pani meid tollal muretsema…
Mees: Ja ka mind paneb see praegu muretsema… sest selleks, et vilja suureks kasvama panna, on vaja puud väetada hea väetisega… aga millise hinnaga ma saaksin head väetist? Minu pensionist, nagu sa tead, jätkub vaevalt meie väljaminekute jaoks. Nelikümmend aastat raudtee inspektorina ja pärast seda ei jätku rohkemaks kui ainult pääseda vaesuse viletsusest… Kui poleks seda sinu väikest maja, mis meile peavarju annab… ja seda ilusat aeda, millesse ei mahu rohkem kui üks puu, siis millest me üldse elaksime? Sellegipoolest tänu jumalale ja tema õnnistusele ei ole üheski teises puus selliseid vilju, mis kasvaksid nii suureks kui need…
Naine: Ma olen kindel, et need kasvavad!
Mees: Eks ole ju?… Vaata!… Vaata!… (näitab puu poole)
Naine: Ma tean… ma tean… ma olen kindel tema heas kasvus… kui ma ainult oleksin ta jätnud… oh jah… Mees: Jah… jah… (sügav vaikus abikaasade vahel)
Uurija: (Teenijale) Kas nad alati vestlevad nõnda omavahel…
Teenija: Jah… jah…
Uurija: Jah… jah… (Teenijale) Aitäh… aitäh!
Teenija: Kas ma võin lahkuda?
Uurija: Palun…
(Teenija lahkub… Uurija pöördub aia poole)
Uurija: (kutsub) Härra Tamm!
Mees: (Väljast) Kuidas?
Uurija: Kas võiks ühe hetke…?
Mees: (Ilmub välja, raputades oma kätelt aiatolmu) Jälle?
Uurija: Jah… veel mõningad küsimused…
Mees: Ennekõike, ma peaksin ütlema ühte asja… üks imelik ja veider asi… äärmiselt veider…
Uurija: Asi, mis seondub ärakadumise intsidendiga?
Mees: Jah, ärakadumise…
Uurija: Palun!… Rääkige!
Mees: Ta on kadunud… On’s seda võimalik ette kujutada?!
Uurija: See on ju juba mitu päeva teada asi…
Mees: Aga mina märkasin seda alles täna…
Uurija: Te märkasite oma abikaasa kadumist alles täna?!
Mees: Ma ei räägi oma abikaasast…
Uurija: Kellest siis?
Mees: Rohelisest Leedist!
Uurija: Ahhaa… sisalikust!…
Mees: Tema kadus samuti!… Kadus ära!
Uurija: Kuidas te seda teate?
Mees: Teda pole aias kuskil…
Uurija: Kas te olete kindel?
Mees: Täiesti kindel…
Uurija: Kuidas on võimalik kindel olla?
Mees: Ma pole teda märganud terve päeva… Ma hoidsin ta urul silma peal… ta pole sisse läinud ega välja tulnud… Teda ei saa urus olla… ega ka mitte terves aias… see on esimene kord, kui temaga midagi niisugust juhtub… üheksa… üheksa aasta jooksul…
Uurija: Kas te tunnete seda sisalikku siis juba üheksa aastat?
Mees: Jah… üheksa aastat… alates kui ma tõstsin oma jala sellesse majja… sellesse aeda!
Uurija: Seesama sisalik?
Mees: Jah… seesama…
Uurija: Kuid kas on võimalik, et selline väike sisalik elab üheksa aastat?
Mees: Tema on elanud… ja mina tunnen teda ja olen näinud teda iga päev üheksa aasta jooksul.
Uurija: Võibolla oli see teine sisalik?
Mees: Pole olemas ühtegi teist sisalikku… sest see on tema ise… ma pole märganud siin kunagi ühtegi teist sisalikku…
Uurija: Kuid on võimalik, et te silmasite siin mitut sisalikku…
Mees: Seda pole kunagi juhtunud… ma pole silmanud ühtegi teist sisalikku… ma pole märganud ühtegi teist sisalikku temaga koos… ta on alati üksi… tema ise… ta pole muutunud… ma olen selles kindel… et tema on tema… sest ma tean tema liigutusi, tema pilke ja tema näoilmeid… ja tema väliseid tunnuseid samuti…
Uurija: Väliseid tunnuseid?
Mees: Jah… tema väliseid tunnuseid… üheksa aastat olen ma teda jälginud iga päev… kuidas ma siis ei tea tema väliseid tunnuseid? Kuidas ei oleks ma siis temaga sõbrunenud… Ma olen harjunud tema olemasoluga… ma olen harjunud tema lähedusega… Ma armastan teda.
Uurija: Armastate teda?
Mees: Nüüdseks küll… Kui sa näed midagi oma läheduses iga päev… üheksa aasta vältel… paratamatult sa tunned ja armastad teda… Kas pole nõnda? Ma ei eita: asi ei olnud nõnda kui ma esimest korda tema peale pilgu heitsin… Sellal ma pidasin tema välimust inetuks, kohutavaks, mis äratab hinges tülgastust… Ma pidin peaaegu ta tapma… siis ma heitsin selle mõtte esialgu kõrvale… ma jätsin ta esialgu elama… Siis ma hakkasin teda nägema iga päev, väljumas oma urust ja sinna naasemas regulaarsetel aegadel – ei kestnud kaua kuni ma temaga ära harjusin… Ja nõnda ma mugandusin temaga… Ma seadsin oma tegevuse aias tema elu, korra ja harjumuste järele…
Uurija: See on tõesti imelik!
Mees: Jah… Ta on saanud olendiks, kes on minuga suguluslikult seotud… ei ole siis imelik, et tema kadumine teeb mind kurvaks…
Uurija: Jah… jah…
Mees: Jah… Kui ma praegu mõtlen, et ühel päeval ma olin teda tapmas… Kuid see oli loomulik, et ma tahtsin teda siis tappa… sest ma ei tundnud teda siis õieti…
Uurija: Kuid tapmise mõte teil siiski esines?
Mees: Kahtlemata…
Uurija: Ja millise riistaga te oleksite mõrva toime pannud?
Mees: Kelle mõrva?… Minu abikaasa?
Uurija: Teie abikaasa?… Kas ma mainisin teie abikaasat?… Ahhaa… olgu siis pealegi!… Teie abikaasa siis… jah – teie abikaasa…?
Mees: Aga jutt oli praegu sisalikust…
Uurija: Aitab sellest jutust sisaliku üle… rääkige oma naisest… Kas te olete tundnud kunagi soovi teda tappa?
Mees: Loomulikult.
Uurija: Mida te ütlesite?
Mees: Ma ütlen, et see on loomulik… Kas teie pole kunagi mõelnud oma abikaasat tappa?
Uurija: Aga teie? Kas teie olete mõelnud?
Mees: Ma küsin teie käest…
Uurija: Aga mina küsisin teilt ennem…
Mees: Aga vastake teie mulle esimesena…
Uurija: Mina olen see, kes küsib ja teie see, kes vastab… Palun ärge pöörake järjekorda ümber!
Mees: Mind huvitaks teada saada teie tundeid…
Uurija: Kuid mind huvitab rohkem oma ameti tõttu teada saada teie omasid… Palun teid, vastake mulle… Kas te pole kunagi mõelnud oma naist tappa?
Mees: Aga miks te tahate, et ma oma naise tapaksin?
Uurija: Mina ei taha midagi… teie ise ütlesite…
Mees: Mida ma ütlesin?
Uurija: Te ütlesite, et on loomulik mõelda oma naise tapmisest…
Mees: Jah… see on loomulik minu ja teie puhul…
Uurija: Jätke mind palun praegu mängust välja… Rääkige iseendast!
Mees: Hästi, ma arvan siis, et see mõte on loomulik kui miski naise juures on pinnuks silmas.
Uurija: Ja muidugi on tema juures miski teile pinnuks silmas?
Mees: Ei ole…
Uurija: Ma kahtlen selles…
Mees: Aga miks te kahtlete?
Uurija: Sest ma olen näinud teid mõlemaid omaenda silmaga… ning ma kuulsin teid vestlemas…
Mees: Kas teile ei meeldi, kui abielupaar omavahel vestleb?
Uurija: Mitte sellises laadis!
Mees: Mispärast mitte?
Uurija: Sellepärast, et niisugune asi ei ole võimalik…
Mees: Vastupidi… see on asi, mis juhtub kogu aeg iga abielupaariga… igas kodus igaühega… näiteks ka teiega…
Uurija: Minuga?! Ei, mu härra!
Mees: Kas teiega seda siis ei juhtu?
Uurija: Kui selline asi juhtuks minuga, siis ma oleksin…
Mees: Siis te oleksite oma naise tapnud?
Uurija: Ma pole seda öelnud!
Mees: Öelge siis!… Rääkige avameelselt… te oleksite ta tapnud?
Uurija: Kelle ma oleksin tapnud?
Mees: Oma naise muidugi…
Uurija: Ma palun… me tegeleme praegu teie naisega…
Mees: Aga kuidas oleks teie naisega?
Uurija: Ma palun teid, mu härra!… Minu naine ei ole teie asi… minu naine on kodus elus ja terve…
Mees: No hästi siis… palun vabandage mind… vähemasti…
Uurija: Miks ma pean teid vabandama?
Mees: See on selge sellest, mida te ütlesite…
Uurija: Te siis tapsite ta tõesti?
Mees: Kas te olete kindel?
Uurija: Peaaegu…
Mees: Aga kas te teate, kus asub tema laip?
Uurija: See on muidugi asi, mida teie teate paremini…
Mees: Seda ei ole raske ka teil teada saada…
Uurija: Kuid ma palun, et te ütleksite mulle ise…
Mees: See koht on loomulik ja väga kergesti leitav… mind üllatab, et te seda veel ei tea!
Uurija: Kus siis?
Mees: Arvake ära!
Uurija: Kuidas ma seda suudaksin?
Mees: Kas te siis ei leia siin kohta, mis on laiba paigutamiseks kõige sobivam?
Uurija: (vaatab enda ümber) Kus siis?… Öelge mulle ise!
Mees: Hakake mõistatama!
Uurija: Mõistatama?
Mees: Jah… kas pole siis võimalik ära arvata?
Uurija: Ma palun teid!… Me ei tegele praegu mõistatuste äraarvamisega!
Mees: Annate alla?
Uurija: Jah…
Mees: (Viipab aia poole) Puu all…
Uurija: (Pöörab ennast puu poole) Selle puu?
Mees: Kahtlemata see pidi talle meeldima… et kogu tema keha muutub väetiseks… parimast sordist väetiseks, mis toidab seda puud, nõnda et tulevad suurejoonelise kasvuga viljad… tema, kes hoolis nii väga suurtest viljadest…
Uurija: Tõesti.. ma oleksin pidanud ise selle peale tulema…
Mees: Ma ütlesin teile, et arvake ära ja uurige pisut ümbrust, siis te oleksite ise selle peale tulnud ja ise üles leidnud…
Uurija: Te tunnistate siis ise üles?
Mees: Mille ma üles tunnistan?
Uurija: Et tema laip on maetud selle puu alla?…
Mees: Kas te ei arva nagu minagi, et see oleks parim koht laiba paigutamiseks?
Uurija: Koha mõttes on see kahtlemata parim…
Mees: Seal muutub ta imelisteks õiteks ja küpseteks viljadeks… Kas inimese keha võib ihaldada midagi sellest paremat ja kasulikumat?..
Uurija: Sellest küljest on teil õigus…
Mees: Te olete siis minuga samal arvamusel?
Uurija: Poeetilise kujutluspildina pole paha…
Mees: Me oleme siis ühel meelel?
Uurija: Hea saatuse tõttu!
Mees: Tõesti hea saatuse tõttu on meil vastastikust mõistmist vaadetes asjadele…
Uurija: Tänu sellele vastastikusele üksteisemõistmisele me oleme suutnud jõuda kiirete tulemusteni, milleni jõudmine oleks muidu võtnud nädalaid ja võibolla isegi kuid…
Mees: Jumal tänatud!
Uurija: Selle eduka tulemuseni jõudmisel oli suurim osa teie kaasabil!
Mees: Minu kaasabil?
Uurija: Kahtlemata… Kas keegi oleks olnud suuteline leidma laiba asukoha nii kiiresti? (Tõuseb püsti)
Mees: Kas te lahkute?
Uurija: Ma tahan labidat! Tooge mulle labidas!
Mees: Labidat? Mida te sellega teete?
Uurija: Me kaevame sellega muidugi…
Mees: Kaevate?
Uurija: Jah… puu alt…
Mees: Te kaevate sellega kirsipuu alt?!… Kas te olete hulluks läinud, härra politseinik-uurija?
Uurija: Mul on kahju… Kuid see on hädavajalik.
Mees: Mis mõttes hädavajalik?
Uurija: Me ei saa uurimist teostada ilma kaevamata… see on ilmselge…
Mees: Te tahate hävitada minu puu?! Kas te teate, mida see puu minu jaoks tähendab?
Uurija: Ma tean…
Mees: Ja kogu minu elu jaoks?!
Uurija: Ma tean… Kuid see on küsimus surnukehast ja tahtlikust tapmisest!
Mees: See on minu keha… minu enda keha… ja labidas, mis lööb puu juurte pihta, lööb minu kaela pihta… kas te saate sellest aru?… Kas saate?
Uurija: (jäigalt) Labidat!… Kus on labidas?
Mees: (Üritab teda istuma suruda) Te tapate ju minu… te tapate ju minu… teie sooritate tahtliku tapmise!…
Uurija: Teie sooritasite tahtliku tapmise!… Oma naise tapmise…
Mees: Oma naise tapmise?!… Mis hullus see on, härra politsinik-uurija?!
Uurija: Kuid kas te ei tunnistanud seda just praegu?
Mees: Mida ma tunnistasin?
Uurija: Kuid kas te ei öelnud, just praegu, et te matsite ta selle puu alla, pärast seda, kui te olite ta tapnud?
Mees: Ma rääkisin ju ainult matmisest… Aga ma ei rääkinud tapmisest…
Uurija: Te tahate öelda, et te matsite ta, kuid ei tapnud teda?

Mees: Ma ei tapnud teda…
Uurija: Kuid te matsite?
Mees: See on teine asi, minu ja tema vaheline… Kuid ma ei tapnud teda…
Uurija: Aga kes siis tappis?!!
Mees: Kas ta on tapetud?
Uurija: Teie teate seda, sest teie ta matsite!
Mees: Kas ta on tõesti maetud?
Uurija: Kuulake nüüd!… Ma olen olnud teiega kannatlikum kui olema peaks ja avameelsem kui olema peaks!… Aga nüüd ma enam ei kannata sellist enese narritamist… Kas saate aru?…
Mees: Rahunege, härra inspektor-uurija… ja usaldage täiesti minu häid kavatsusi… Rääkigem, nagu me rääkisime hetk tagasi, vastastikuse mõistmise õhkkonnas… Ma olen valmis avameelsuseks kõiges…
Uurija: Olgu siis nii… rääkige mulle kõik avameelselt ära…
Mees: Öelge mulle esiteks: miks te süüdistate mind minu naise mõrvas?! Uurija: Kõik tundemärgid viitavad sellele…
Mees: Aga miks ma pidanuks ta tapma?
Uurija: Väga selgel põhjusel: teie elu koos temaga oli väljakannatamatu…
Mees: Minu elu temaga väljakannatamatu?
Uurija: Kahtlemata… ei ole võimalik välja kannatada elu koos sellise naisega…
Mees: See on teie arvamus…
Uurija: See oleks igaühe arvamus!… Milline inimene suudaks taluda elu koos sellise naisega…
Mees: Kuid ma olen elanud koos temaga mõnusalt juba seitse aastat… Meie vahel pole olnud mingeid arusaamatusi…
Uurija: Kuid teie vahel pole olnud ka mingit vastastikust arusaamist…
Mees: Seda ma pole täheldanud…
Uurija: Kuid mina panin seda tähele…
Mees: Ent mina ei kaeba millegi üle…
Uurija: Kaebuste puudumine ei ole rahulolu märk…
Mees: Mille märk ta siis on?…
Uurija: Lootusetuse…
Mees: Vastupidi… ma elan ainult lootuses…
Uurija: Lootuses oma naisest lahti saada?
Mees: Uskuge, et ma ei ole isegi mõelnud temast lahti saada…
Uurija: Te ei pea olema tingimata sellist mõtet mõelnud, siiralt ja otseselt… Piisab sellestki, kui see mõte on teie peast korraks läbi vilksatanud…
Mees: Võibolla… kuid ma olen kiire unustama oma mõtteid…
Uurija: See tundub teile nii… kuid mõte ise jääb alatiseks nagu seeme, mis teeb vargsi oma tööd edasi…
Mees: Ja mis töö see on, mida ta salaja edasi teeb?
Uurija: Otsib teed temast lahtisaamiseks…
Mees: Minu naisest lahtisaamiseks?… Aga ma ei taha ju seda…
Uurija: Aga te ju tahate… ja püüdlete selle poole, mida te tahate ilma, et te selle üle mõtleksite või seda teadvustaksite…
Mees: Ja miks ma peaksin niimoodi tegema?
Uurija: Sest te ei ole õnnelikus abielus…
Mees: Vastupidi, ma olen õnnelik…
Uurija: See pole tõsi…
Mees: Ma kinnitan teile, et ma olen õnnelik…
Uurija: Aga mina kinnitan teile, et te ei ole õnnelik…
Mees: Kuidas te saate mulle seda kinnitada?… Kas teie olete temaga abielus või mina!!?…
Uurija: Sellel pole tähtsust… On olemas abieluõnne mõõdupuu, mis ei peta…
Mees: Mis see on?
Uurija: Vastastikune üksteisemõistmine…
Mees: Aga meil ju on vastastikune üksteisemõistmine?
Uurija: Kas seda, mida ma nägin ja kuulsin mõne hetke eest, saab nimetada vastastikuseks üksteisemõistmiseks?!!
Mees: Milleks te seda siis nimetaksite?
Uurija: Mina nimetaksin seda lihtsalt vastastikuse üksteisemõistmise puudumiseks…
Mees: Aga mina nimetaksin seda vastastikuseks üksteisemõistmiseks…
Uurija: Selline ei saa olla üksteisemõistmine…
Mees: Minul ja teil puudub üksteisemõistmine vastastikuse üksteismõistmise küsimuses…
Uurija: Sest teie ei nimeta asju nende õigete nimedega…
Mees: Mind ei huvita nimetused… Mina ja minu naine mõistame üksteist ja meie elu toetub üksteisemõistmisele…
Uurija: See on sõnade tähenduste võltsimine…
Mees: Sõnade tähenduste… Mis need tähendused on?… Teie tahate, et mina näeksin üksteisemõistmist ja õnnelikkust nõnda, nagu teie neist aru saate, mitte aga nagu mina neid mõistan…
Uurija: Nagu igaüks neid mõistab…
Mees: Aga mis on minul tegemist igaühega?… Mina räägin ainult iseendast… Kas siis igaüks on minu naisega abielus… Ainult mina olen abikaasa!…
Uurija: Te olete siis abikaasana õnnelik?
Mees: Väga…
Uurija: Ja tema?… Kas tema on õnnelik abikaasa?!
Mees: Väga…
Uurija: Miks ta siis jättis oma abielukodu ja kadus?!
Mees: Seda ma ei tea…

Uurija: Ma ütlen teile… on mitmeid võimalusi: kas on ta õnnetuses kannatada saanud… Ja selle välistavad kindlalt teadete puudumine haiglatest ja politseilt… Või on ta pantvangiks võetud… ning see on ebatõenäoline… sest kes on nii hull, et võtab pantvangiks vaese vanaeide, kes pole millekski kasulik?!… Või on ta läinud külla kellelegi oma sugulasele või tuttavale… ja see on samuti ebatõenäoline… sest ta oli kaotanud sideme oma tuttavate ja sugulastega… Või on siis tegemist tapmisega… mida teie nüüd eitate…
Mees: Loomulikult ma eitan…
Uurija: Loomulikult… Milline on siis teie seletus tema kadumisele?
Mees: Ma ei tea selle kohta mingit seletust…
Uurija: Kuid kindlasti peab olema mingi seletus…
Mees: Ja mis on Rohelise Leedi kadumise seletus?
Uurija: Aitab nüüd sellest sisalikust…
Mees: See on väga tähtis… Kui me leiame seletuse tema kadumisele, siis me ehk leiame seletuse ka minu naise kadumisele?…
Uurija: Ja mis seos seal on?…
Mees: See asi on liiga pikk seletamiseks…
Uurija: Seletage…
Mees: Sellest poleks mingit kasu… Sest te ei mõistaks mind… sest teie saate aru ainult sellest, mille te leiate olevat enese jaoks mõistetava… Teie ülesanne on esitada selgelt määratletud tähendusega küsimusi… millele te tahate saada selgelt määratletud tähendusega vastuseid… Mina ei ole juba pikka aega suunanud kellegi poole küsimusi… ega oodanud kelleltki vastuseid…
Uurija: Tõesti… Ma ei näinud teid kordagi otseselt suunamas küsimust oma naisele… ega nõudmas vastust mõnele oma küsimusele!…
Mees: Sellest te mõistate ka peavalu, mis mind piinab nüüd, kui ma pean tegelema küsimuste ja vastustega…
Uurija: Mul on kahju, et ma seadsin teid sellisesse olukorda… aga kuidas te saate tahta uurijalt, et ta uuriks ja juurdleks ilma esitamata küsimusi ja ootamata vastuseid?
Mees: Ma tunnen kaasa teile teie ameti pärast…
Uurija: Kas on olemas mingi teine vahend tõeni jõudmiseks?
Mees: Millise tõeni?!…
Uurija: Tõeni tema kadumise kohta näiteks…
Mees: Selle tõeni jõudmine on teie asi… teie olete uurija… Mina olen ainult abikaasa…
Uurija: Kadunud naise abikaasa… jah… Kui kas ei ole loomulik, et kadunud naise abikaasat huvitab teada tõde oma naise kadumise kohta!
Mees: Ma olen huvitatud…
Uurija: Ei paista sedamoodi…
Mees: Kuidas te tahate, et ma välja paistaksin…
Uurija: Ärevuses… segaduses…
Mees: Ma olen sellised harjumused kaotanud juba kaua aega tagasi…
Uurija: Kas on võimalik, et keegi inimene kaotab ärevuse ja segaduse tunde!
Mees: Jah… kui sa oled kolmkümmend või nelikümmend aastat raudteeinspektor…
Uurija: Mida te silmas peate?
Mees: Ma pean silmas, et rongi kontrolör on ainuke reisijatest, kes ei tunne ärevust ega segadust, kas rong hilineb, kas see jõuab üldse pärale või ei jõua…
Uurija: Kuid siiski peavad olema nähtused, mis tekitavad teis ärevust ja segadust?
Mees: Mõnikord jaamakell ja rongi vile ärritavad mind pisut… eriti kui ma parajasti magan või olen magama jäämas…
Uurija: Ainult jaamakell ja rongivile?
Mees: Eriti just rongivile…
Uurija: See on kummaline!…
Mees: (Teritab kõrvu) Kuulake!… See on rongivile!… Kas te kuulete?…
Uurija: Ei…
Mees: Kuidas te ei kuule?… Rong tuleb siiapoole… Seal… Kas te ei näe siis!…
Uurija: Kus?…
Mees: (Näitab ühe lava osa poole) Seal!… Vaadake!… Vaadake!…
Uurija: (Vaatab sinnapoole) Jah… jah…
Mees: Te näete!
Uurija: (vaatab) Jah… See on tõesti rong…
(On kuulda rongivile ja rongi liikumise müdinat)
Mees: Natukese aja pärast ma hakkan pileteid kontrollima…
Uurija (Vaatab sinnapoole, kuhu talle osutati) Ma ei näe teid…
Mees: Ma pole veel välja ilmunud… te näete mind hetke pärast…
(Lava sellest küljest ilmub välja ametirõivas ametnik, kandes osa rongi aknast, et seda üles seada. Siis ta toob tooli, asetab selle akna juurde ja istub sellele. Ning hakkab haigutama.)
Uurija: (Vaatab mehe poole) Kes see on?…
Mees: See on inspektori abiline… minu abiline. Ta on laisk mees, nagu näete… Talle meeldib istuda ja magada akna juures… Kui ma teda kõvasti ei kontrolliks, oleks ta oma kohustuste suhtes veelgi hooletum!
Uurija: Kus teie siis olete?
Mees: Täitmas oma kohustusi muidugi…
Uurija: Kus?!
Mees: Selles samas rongis… Mõnes teises vagunis kahtlemata… Minu vastutus on väga suur ja see nõuab minult pidevat ärkvelolekut…
Uurija: Loomulikult…
Mees: (Osutab käega rongi poole) Näed, sealt ma tulen, üllatama norsates magavat härra assistenti!
Uurija: (Vaatab) Tõesti… See olete teie, ametirõivais!
(Ilmub ametnik härra Tamm ametirõivais)
Ametnik: (Koputab oma tangidega tooli seljatoele) Magame?… Härra Assistent!…
Assistent: (Tõuseb ehmatades püsti) Härra inspektor?…
Ametnik: Kas ma äratasin su üles ilusatest unenägudest?
Assistent: Ma ei näinud unenägusid…
Ametnik: See on sinu asi.. Näha unenägusid või mitte… asi oli selles, et sa magasid!…
Assistent: Ma ei maganud… Ma istusin puhkama hetk tagasi…
Ametnik: Hea küll… jätame nüüd selle… Kas sa käisid kõik vagunid läbi?
Assistent: Jah.. kõik, härra Tamm…
Ametnik: Ja kas sa informeerisid mind tulemustest?
Assistent: Informeerisin, härra Tamm…
Ametnik: Aga mis ajal see juhtus?
Assistent: Veerand tundi tagasi…
Ametnik: Kus ma olin?
Assistent: Tühjas kupees, esimeses klassis…
Ametnik: Ja kas ma andsin sulle oma allkirja?
Assistent: Ei…
Ametnik: Ja põhjus?
Assistent: Ma kartsin teid üles äratada…
Ametnik: Mind üles äratada?… Kas ma olin… ma magasin?
Assistent: Te vaatasite aknast välja…
Ametnik: Siis ma ju ei maganud…
Assistent: Te loendasite puid, millest rong mööda sõitis…
Ametnik: Kas sa kuulasid mind pealt?
Assistent: Jah… te ütlesite: “ma tahan seda puud”… ja seda… ja seda… Haarake mulle üks puu nendest puudest, millest rong mööda sõidab… see esimene… siis see teine… see kolmas… see neljas… see viies… ja see… ja see… ja nii edasi.. ja nii edasi…
Ametnik: Sa kuulsid seda kõike?
Assistent: Mitte ainult täna, härra inspektor!…
Ametnik: Sa tahad öelda, et ma teen niimoodi iga päev?
Assistent: Jah… iga päev…
Ametnik: Sa siis luurad minu järele?
Assistent: Ma ei tee seda tahtlikult…
Ametnik: Aga miks sa ei juhtinud sellele minu tähelepanu?
Assistent: Ma proovisin, kuid te olite sellises seisundis, et…
Ametnik: Millise seisundis?…
Assistent: Harmoonilises… ma mõtlen keskendunud…
Ametnik: Hea küll… Võtame aruande käsile…
(Assistent näitab oma aruannet Ametnikule… Samal ajal kostab kaugelt laste häält, kes laulavad.)
Laste hääled: Ai-tai tai-tai tammekene,
tai-tai tamme õksakene,
tamm oli kasnud taeva’ene
õksad pilveje pugenud –
need on pilve pillutajad,
juured jooksvad mööda maada –
need on ilma eksitajad.
Ametnik: (Assistendile) Mis see on?
Assistent: Kooli väljasõit teise klassi vagunis…
Ametnik: Kui palju neid on?
Assitent: Sada õpilast… Arv on paberil täpselt üles märgitud…
Ametnik: (Vaatab paberi läbi) Kas see viimane number on kõikide reisijate üldarv?
Assistent: Jah.. kõigi rongis reisijate…
Ametnik: Ja kõik nad on piletiga?
Assistent: Jah…
Ametnik: Sa ei tabanud ühtegi piletita reisijat…
Assistent: Ei… Välja arvatud…
Ametnik: Välja arvatud?!
Assistent: Välja arvatud see pühamees…
Ametnik: Pühamees?
Assistent: Jah.. Üks pühamees, kellel ei olnud piletit…
Ametnik: Sa võtsid tema suhtes meetmed tarvitusele?
Assistent: Ei…
Ametnik: Mis põhjusel?
Assistent: Ta rääkis midagi, millest ma ei saanud aru…
Ametnik: Kas siis sellel põhjusel sa ei võtnud meetmeid tarvitusele…
Assistent: Ma ootasin kuni ma saan sulle tema juhtumit esitleda…
Ametnik: Aga miks sa ei esitlenud mulle tema juhtumit?
Assistent: Ma olin just seda tegema minemas…
Ametnik: Kunas?… Pärast seda, kui sa unest üles ärkasid?
Assistent: Mitte mina ei pidanud üles ärkama…
Ametnik: Ma palun sind… võta vaevaks, mine ja too ta kiiresti siia!
Assistent: Just… (Läheb ära)
Ametnik: Häbematu!… (Istub toolile, vaatab aknast välja ja laulab)
Ai-tai, tai-tai tammekene,
tai-tai tamme õksakene,
tamm oli kasnud taeva’ene
õksad pilveje pugenud –
need on juurte pillutajad,
pilved jooksvad mööda maada,
need on ilma eksitajad.
Uurija: Kas te vaatate puid?
Mees: Tõepoolest…
Uurija: Näe, sealt tuleb assistent tagasi selle mehega…
Mees: Jah…
(Tuleb assistent koos Pühamehega)
Assistent: Ma tõin ta siia, austatud inspektor…
Ametnik: (Pühamehele) Millises peatuses te peale tulite, austatud härra?
Pühamees: Ma ei tulnud üheski peatuses peale…
Ametnik: Tähendab, et te tulite peale peatuste vahel?
Pühamees: Loomulikult…
Ametnik: Kas rong seisis või liikus aeglaselt?
Pühamees: Ta liikus täiesti tavalise kiirusega…
Ametnik: Hämmastav!… Te suutsite liikuvale rongile peale hüpata! Pühamees: Loomulikult, seda suudavad kõik…
Ametnik: Kõik?… Aga kas kõik inimesed hüppavad rongi peale sõitmise ajal?
Pühamees: Ja lähevad maha samuti sõitmise ajal…
Ametnik: Mis tüüpi inimesed need sellised on?
Pühamees: Kõik inimesed on sellised…
Ametnik: Aga kus teie pilet on?
Pühamees: See on olemas…
Ametnik: (Sirutab käe) Ma paluksin siis…
Pühamees: (Võtab välja ühe paberi) Palun!…
Ametnik: (Uurib seda) See on ju sünnitunnistus!
Pühamees: Minu sünnitunnistus…
Ametnik: Aga mina tahan rongipiletit…
Pühamees: See ongi minu rongipilet…
Ametnik: Ma tahan teie piletit, millega te sõidate selles rongis…
Pühamees: See ongi pilet, millega ma sõidan selles rongis…
Ametnik: Millises rongis?…
Pühamees: Põhimarsruudiga rongis…
Ametnik: Millise põhimarsruudiga?
Pühamees: Selles rongis, mis hakkas liikuma enne kui see haru-rong… Kas teie ei tea sellest midagi?
Ametnik: Kuulake… ma ei saa sellest jutust midagi aru… andke palun mulle pilet, millega te sõidate selles minu rongis siin…
Pühamees: Aga kui ma ei anna teile piletit?
Ametnik: Siis me võtame teie suhtes meetmed tarvitusele…
Pühamees: Millised need meetmed on?
Ametnik: Te maksate pileti hinna koos trahviga…
Pühamees: Aga kui minul ei ole raha…
Ametnik: Ma panen teid maha esimeses peatuses ja annan teid jaamaülemale üle…
Pühamees: Aga mida see jaamaülem minuga teeb?
Ametnik: Annab teid üle politseile…
Pühamees: Aga mida politsei minuga teeb?

Ametnik: Nad koostavad protokolli ja annavad teid kohtule üle…
Pühamees: Ja mida kohus otsustab…
Ametnik: Ta määrab teile trahvi…
Pühamees: Aga kui ma trahvi ei maksa?
Ametnik: Teid pannakse vangi…
Pühamees: Ja mida ma seal vanglas teen?
Ametnik: Mitte midagi…
Pühamees: Ma ei tee ju praegugi midagi…
Ametnik: Te tahate siis, et ma võtaksin teie vastu abinõud tarvitusele…
Pühamees: Aga miks te peaksite minu vastu abinõud tarvitusele võtma?
Ametnik: Sellepärast, et te sõidate ilma piletita…
Pühamees: Kas te tahaksite piletit?
Ametnik: Jah…
Pühamees: Ühte piletit?
Ametnik: Muidugi ühte… sest te olete üksiksõitja…
Pühamees: Siin on teile kümme piletit!
(Sirutab käe aknast välja, tekitab kümme piletit ja annab need Ametnikule)
Ametnik: (Hämmastunult) Mis see on?
Pühamees: Uurige neid tähelepanelikult… Kas need on ikka ehtsad piletid?
Ametnik: (Uurib kümmet piletit hämmastunult) Tõesti… tõesti… need kõik on ehtsad, aga kust te need saite?
Pühamees: See on minu asi…
Ametnik: Aga… mida ma nende piletitega peale hakkan?
Pühamees: Kas te ei tahtnud siis piletit?… Siin ju on mõned…
Ametnik: (Annab talle üheksa tagasi) Ühest aitab küll…Mida ma ülejäänuga teeksin?…
Pühamees: Ülejäänud jaotage neile rongi reisijatele, kellel pole ühtegi…
Ametnik: Peale teie ei olnud ühtegi, kellel poleks olnud piletit…
Pühamees: Te siis ei vaja neid ülejäänud üheksat?
Ametnik: Ei…
Pühamees: Andke siis need mulle tagasi!…
Ametnik: (Annab hämmeldunult tagasi)?…
Pühamees: (Viskab need aknast välja) Ma saadan siis need tagasi sinna, kust nad tulid…
Ametnik: Aga kust nad tulid?
Pühamees: See pole teie asi…
Ametnik: Aga kas see ei ole kummaline?
Pühamees: See on ääretult lihtne… Muretseda pileteid sellele sinu rongile – see on väga lihtne… (Naerab) Piletid sellele teie rongile… lihtne… lihtne…
Ametnik: Teie olete õnnistatud mees… Teie suudate näha varjatut… Kas te lubate mul väheke istuda teie kõrval?…
Pühamees: Ärge esitage mulle küsimusi!… Kuid te võite paluda minult mida te iganes soovite…
Ametnik: Kas te teate, mida ma soovin oma elult?…
Pühamees: (Laulab)

Ai-tai, tai-tai tammekene
tai-tai tamme oksakene…

Ametnik: Paistab,et te teate…
Pühamees: Teadjameest pole vaja teavitada…
Ametnik: Tähendab siis mul pole vaja teile seletada…
Pühamees: Seal Tammelinnas…
Ametnik: Tammelinnas?
Pühamees: Sealt te saate leidma…
Ametnik: Mille ma leian?
Pühamees: Selle puu… talvel kasvatab see apelsine, kevadeti aprikoose, suvel viinamarju… ja sügisel granaatõunu…
Ametnik: Üks ja sama puu?…
Pühamees: Seesama – kõik asjad langevad kokku seal: tammekene, oksakene ja sisalik Roheline Leedi…
Ametnik: Roheline sisalik?!
Pühamees: Iga asi on seal roheline… kõik on roheline…
Ametnik: Kõik on roheline?!… See jutt teeb mu rahulikuks…
Pühamees: Jah, mõneks ajaks…
Ametnik: Kas te näete ka midagi murettekitavat?…
Pühamees: Ärge esitage mulle küsimusi!… Ma ütlesin teile: ärge esitage mulle küsimusi!
Ametnik: Kuid ühe küsimuse ma pean teile esitama: kas te lubate, et minust saab teie õpilane?…
Pühamees: Mispärast?
Ametnik: Sest teie kõrval ma tunnen end turvaliselt…
Pühamees: Tei ei ole ju mingit vajadust turvatunde järele… igaüks, kes istub rongi ilma oma peatust ootamata… see on alati rahulik…
Ametnik: See on õige… aga siiski?
Pühamees: Aga siiski te liialdate aknast välja vaatamisega… ja te näete puid, kui nad mööda vilksatavad…
Ametnik: See on samuti õige… aga siiski?
(Rong vilistab)
Pühamees: Töö kutsub teid, härra inspektor…
Ametnik: Mind on hakanud see töö juba tüütama… Kolmkümmend viis aastat rongis… kas mul pole õigust olla tüdinud?…
Pühamees: Aga rong ei ole tüdinud…
Ametnik: Sest ta ei tea, mis on tüdimus…
Pühamees: Sest tema teab ainult liikumist… mist… mist… mist… mist… mist… Kas teile ei oleks parem, kui te oleksite rong?
Ametnik: Ma olen rong olnud…
Pühamees: Kui te veel väike olite…
Ametnik: Jah…
Pühamees: Ja kas te tundsite tüdimust?
Ametnik: Ei…
Pühamees: Jaah… kui kaunid olid need päevad, kui me olime veel rongid!
Ametnik: Me hoidsime üksteisel särgiservadest kinni… ja veetsime kogu päeva tänavatel joostes tuututades ja puhkides oma väikestest, aga väsimatutest suudest välja mängusuitsu…
Pühamees: Rong ei väsi… aga sõitjad väsivad…
Ametnik: Aga kui me kasvasime suuremaks, siis ei sobinud meil enam olla rongid…
Pühamees: Ning algas väsimus ja algas tüdimus…
Ametnik: Jah…
Pühamees: Minge nüüd oma tööle, härra inspektor…
Ametnik: Kas te ei sooviks, et ma jääksin teiega vestlema?
Pühamees: Tööle, härra inspektor… tööle!…
(Mees uurijale……)
Mees: Miks see mees minu peale pahaseks sai?
Uurija: Ole sina tasa… las ma kuulan, mida te talle vastate!
Mees: Aga ma ei vastagi… sest ma valmistun tööle minema…
Uurija: Vastupidi… Sa valmistud ju rääkima… vaata!
Mees: Tõepoolest… aga mida võiksin ma praegu öelda?…
Uurija: See on asi, mida sa ise ei tea… aga tema teab seda… ma mõtlen, teie…
Mees: Ma ei tea seda… aga ma tean seda…
Uurija: Näed, sa räägid…
Mees: Ma ei ole rääkinud… mul ei ole midagi öelda…
Uurija: Näed!… Vaata!… Vaata… sa räägid!
(Ametnik hakkab rääkima……)
Ametnik: Lugupeetud härra… päästke mind… päästke mind, issanda nimel!…
Pühamees: Mina päästan teid?…
Ametnik: Jah… päästke mind inimesest, kes mulle närvidele käib…
Pühamees: Ta on kogu aeg ju sinuga koos…
Ametnik: Jah…
Pühamees: Ja mõnikord sa ei saa aru, mida tema tahab…
Ametnik: Ma ei saa aru, mida ta tahab…
Pühamees: Kuid ta käib sulle närvidele…
Ametnik: Ta käib mulle närvidele ja ta hirmutab mind ja ma kardan, et ta ühel päeval eksitab mu ära…
Pühamees: Ma tean… ma tean…
(Uurija Mehele…….)
Uurija: Kes on see inimene, kes sulle närvidele käib, kes sind hirmutab ja kes sind ühel päeval ära eksitab?…
Mees: Ma ei tea…
Uurija: Aga sina olid ju see, kes seda ütles?…
Mees: Ma ei tea, miks ma niimoodi ütlesin…
Uurija: Kuid ma arvan, et Pühamees teab seda…
Mees: Pole kahtlustki, et tema teab…
Uurija: Milline võiks olla viis selle asja kindlaks tegemiseks?!
Mees: Ma ei tea ühtegi viisi…
Uurija: Ah, kui ometi meil oleks võimalik küsitleda seda Pühameest!
Mees: Kas te sooviksite teda küsitleda?
Uurija: Kahtlemata suudab tema asjale mingit valgust heita…
Mees: Muidugi suudab… selles pole kahtlustki…
Uurija: Aga kus ta praegu on?
Mees: (Näitab rongi poole) Teie ees… Rongis!
Uurija: Aga kuidas me ta siia toome?
Mees: Kui te tahate, siis me võime teda kutsuda. Aga praegu rong liigub, nagu näete…
Uurija: Ja lahendus?
Mees: Oodakem natuke, kuni rong seisatub järgmises peatuses!…
(Rongis…)
Pühamees: Miks te tahate kutsuda mind politsei ette?…
Ametnik: Kas ma tahan seda?… Enam pole selleks mingit vajadust.. kuna teil on pilet…
Pühamees: Te ikkagi tahate seda…
Ametnik: Miks?
Pühamees: Ma ei tea täpselt… võibolla tunnistusi andma…
Ametnik: Tunnistusi?
Pühamees: Tunnistusi kohtuasjas…
Ametnik: Asjas, mis puudutab mind?..
Pühamees: Jah… puudutab teid…
Ametnik: Millal see juhtub?
Pühamees: Ma ei tea millal…
Ametnik: Aga mina olen praegu teiega siin…
Pühamees: Mitte siin…
Ametnik: Kus siis?…
Pühamees: Seal… Tammelinnas…
Ametnik: Tammelinnas?
Pühamees: Teie majas… teie naise majas…
Ametnik: Minu naise… Kuid ma ei ole ju abielus?!
Pühamees: Pole mingit mõtet oodata rongi järgmist peatust… Parem, kui ma tulen sinna teie poole…
(Pühamees tõuseb ja läheb rongist välja, jättes Ametniku oma kadumise üle imestama)
Ametnik: Lugupeetud härra… lugupeetud härra… Kuhu ta läks?!… Luhu te kadusite?!!…
(Ta kallutab ennast aknast välja, otsides Pühameest, kuid viimane kõnnib lava selles suunas, kus on uurija. On kuulda lahkuva rongi vilet ja puhinat. Kui stseen kerkib uuesti, istuvad mees ja Uurija, ja Pühamees astub neile aeglaselt lähemale)
Pühamees: Rahu teile!
Uurija: Rahu sullegi ja Jumala armu!
Pühamees: Te palusite ja kutsusite mind…
Uurija: Jah…
Mees: Te tulite erakordselt kiiresti, lugupeetud härra!…
Pühamees: Ma ei näinud põhjust, miks ma peaksin teie ootamist pikendama…
Mees: (Annab oma istme Pühamehele) Palun siia, lugupeetud härra!
Pühamees: (Vaatab ümberringi) Kas see on see maja?…
Mees: Jah…
Pühamees: (Pöörab aia poole) Ja puu on seal?
Mees: Jah…
Pühamees: (Näitab uurija poole) Ja see härra on politseist?…
Mees: Jah…
Pühamees: Meeldiv tutvuda!
Uurija: Me vajame teie abi…
Pühamees: Ma olen teie teenistuses…
Uurija: Kas teil on selle asja kohta informatsiooni?
Pühamees: Mis asja kohta?
Uurija: Tema naise kadumise kohta?…
Pühamees: (Mehele) Sa tegid siis seda?
Mees: Mida te silmas peate?…
Pühamees: Sa saad aru, mida ma mõtlen…
Mees: Ei… Palun, lugupeetud härra, me oleme praegu uurija ees… ja iga sõna teie poolt võib tõlgendada viisil, mida te silmas ei pidanud…
Pühamees: See on tõsi…
Uurija: Mida ta tegi?
Pühamees: Kas ma ütlesin, et ta tegi midagi?
Uurija: Te ütlesite talle: Sa tegid siis seda?… Mida ta tegi?
Pühamees: Ärge esitage mulle küsimusi… soovige minult, mida tahate, aga ärge esitage mulle küsimusi…
Uurija: Kuid ma olen uurija… ja selleks, et uurida, ma pean esitama küsimusi!..
Pühamees: Minusse ei puutu teie uurimine… Kui te tahate minult midagi, siis paluge seda ja ärge esitage küsimusi…
Uurija: Ma sooviksin siis teada teie arvamust tema naise kadumise asjus… see on palve ja mitte küsimus…
Pühamees: Tema naine…
Uurija: Jah… Ma palun teie arvamust tema kadumise kohta…
Pühamees: Tema naine… Ta on kas tema tapnud… või ei ole ta teda veel tapnud…
Mees: (hüüab) Mis see on, mida te räägite, lugupeetud härra?
Pühamees: Kas sa tapsid ta?
Mees: Mina?!… Jumal hoidku, härra!
Pühamees: Sa ei ole siis veel teda tapnud?
Mees: Mis jutt see on, mees?!
Uurija: Te arvate siis lugupeetud härra, et ta tappis tema?…
Pühamees: Ta on kas tema tapnud, või ei ole ta teda veel tapnud…
Uurija: Tema saatuseks on siis igal juhul saada tapetud?…
Pühamees: Jah…
Uurija: Ja see sünnib tema mehe käe läbi?…
Pühamees: Jah…
Uurija: (mehele) Mida te nüüd ütlete?…
Mees: (hüüab) See mees on šarlatan, valetaja, laimaja, lobiseja…
Uurija: Kuid kuni praeguse hetkeni te usaldasite teda… ja ihaldasite saada tema õpilaseks…
Mees: Kuid ta süüdistab mind alusetult… ilma põhjuseta…
Uurija: Tal on kindlasti mingi põhjendus…
Mees: Tal pole muud põhjendust kui et ta kannab vimma minu peale, et ma tema käest piletit küsisin…
Uurija: See ei saa olla tõsine salaviha… selliselgi juhul näitas ta teile ühe pileti asemel kümmet piletit…
Pühamees: Öelge talle, lugupeetud uurija… öelge talle!…
Mees: Miks te süüdistate mind minu naise tapmises?…
Pühamees: Ma ei süüdista… ma näen?…
Mees: Te näete, et ma ta tapsin…
Pühamees: Kui sa ei ole teda tapnud, siis sa tapad tema…
Mees: Kas te näete seda?
Pühamees: Jah…
Mees: Aga miks te ei teavitanud mind sellest nägemusest siis, kui me kohtusime rongis?…
Pühamees: Ma ei olnud siis veel seda näinud…
Mees: Kuid te nägite Tammelinna maja, puud ja naist…
Pühamees: Jah, ma nägin seda…
Mees: Kuid ei näinud tapmist?…
Pühamees: Rong ei olnud veel viinud mind sinna, kust ma näeksin kaugemale sellest, mida ma nägin…
Mees: Milline rong?
Pühamees: Minu rong…
Mees: Te olete peast segi, lugupeetud härra…
Pühamees: Ma ütlen seda, mida ma näen… ja kui ma olen näinud, siis ma ütlen…
Mees: Aga miks ma oma naise tapan?
Pühamees: Lubage… ei ole tunnistaja asi vastata sellisele küsimusele… Mõrva sooritamise põhjuseid ja ajendeid võib leiduda igal ajal… ja igal kujul…
Mees: Ma armastan oma naist…
Uurija: Kuid sa armastad puud temast rohkem…
Mees: Tema ei kaevanud selle üle…
Uurija: Aga puu kaebas vähese väetamise üle…
Mees: Mida te tahate öelda?
Uurija: Teie ütlesite seda mõni aeg tagasi…
Mees: Ma ei saa aru, mille poole te vihjate…
Uurija: Jätame nüüd kogu selle jutu ja räägime puude omadustest… ja võtame meie lugupeetud härra samuti vestlusse… sest tema kahtlemata teab neist palju…
Pühamees: Vastupidi, väga vähe…
Uurija: Teie väga vähesest piisab meile täiesti, lugupeetud härra… Kui ma paluksin teilt teie arvamust, kuidas näiteks kirsipuud kasvavad… kasvavad väga suureks…
Pühamees: Räägitakse, et see puu siin kasvatab talvel apelsine, aprikoose kevadel, viinamarju suvel ja granaatõunu sügisel…
Mees: Üksainuke puu kasvatab neid kõiki?!!…
Pühamees: Jah… üksainuke puu…
Mees: Üksainuke puu ühendab kõik need vastandid?… Kas see on loogiline?… Kas selline asi on võimalik?!!… Ma tunnistan, härra uurija, et see mees teeb nalja… kus niisugune puu leidub…
Pühamees: Igal pool, kus tahate – võibolla sinu puu on selline?…
Mees: See minu puu… kirsipuu on võimeline seda tegema?!…
Pühamees: Kas sa ei teadnud seda?… Kas ma ei rääkinud sulle seda rongis!?!…
Mees: Ma mõtlesin, et te teete nalja ja narritate…
Pühamees: Ma ei tee kunagi nalja ega narrita…
Mees: See minu puu võib kasvatada kõiki neid erinevaid vilju erinevatel aastaaegadel?…
Pühamees: Kui sa väetad teda sulle teadaoleva väetisega…
Mees: Millist väetist te silmas peate?
Pühamees: Kui selle alla maetaks terve inimkeha… siis saaksid väetist kõik need vasturääkivad osised…
Mees: Ma ei teadnud seda…
Pühamees: Vastupidi, sa teadsid…
Mees: Võibolla olin ma midagi sellist kuulnud tema või kellegi teise käest… kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu…
Uurija: Piisab, kui midagi sellest imbus teie sisemusse…
Mees: Olgu pealegi… mis on tulemus, milleni te jõuda tahate?…
Uurija: Ma arvan, et mõrva motiiv hakkab juba selgeks saama…
Mees: Seletage siis, palun härra uurija!…
Uurija: Seda asja ei ole enam vaja seletada… tunnistage üles… see oleks teile parim…
Mees: Mida ma üles tunnistan?…
Uurija: Et te tapsite oma naise ja matsite ta selle puu alla?!…
Mees: Selleks et temaga väetada puud, et too kasvataks talvel apelsine, kevadel aprikoose, suvel viinamarju ja sügisel granaatõunu?!…
Uurija: Igal juhul ei ole see kõige kehvem motiiv…
Mees: Kui te arvate, et ma seda tegin, kas mind saaks siis pidada kogu oma mentaalse võimekuse valdajaks?…
Uurija: Mentaalse tervise küsimus on puutub kohtuorganitesse… nemad peavad selle selgitama… minu kohus on uurida kuritegu… ja saada teilt ülestunnistus… parim teile oleks, kui te üles tunnistaksite… eriti pärast tunnistaja väiteid…
Mees: Millise tunnistaja?
Uurija: Selle lugupeetud härra…
Mees: See mees, kes tuli õhust…
Uurija: Õhust… või kosmosest… ta andis tunnistusi, millele võib toetuda…
Mees: Et ma tapsin oma naise, et puud väetada?!… See põhjus on mõttetu väljamõeldis. Kas võib kellelegi inimesele tänapäeval selline mõte pähe tulla?
Uurija: Kas teil on siis ka teine, mõni tänapäevale sobivam põhjus? Ma olen valmis seda kuulama ja selle omaks võtma!
Mees: Vastupidi, mina olen valmis kuulama mõnda mõistlikku põhjendust… või vähemalt midagi mõttekat, mis võiks tänapäeva inimese sundida oma naist tapma. Sel juhul, olgu pealegi, omistage see tegu minule…
Uurija: Te soovite siis teada, mis põhjusel tänapäeva inimene tapaks oma naise?…
Mees: Jah… mainige mulle nendest tähtsamad põhjused… ja mina valin nende hulgast, mis mulle kõige rohkem meeldib…
Uurija: Palun, siin nad on, mu härra: esiteks abieluline truudusetus…
Mees: See on välistatud… mina olen kuuskümmend viis ja minu naine on kuuskümmend… kumbki meist pole ihaldusväärsed…
Uurija: Teiseks – varanduseiha…
Mees: See on samuti välistatud… sest ta on vaene… tal ei ole midagi muud kui see maja, mis on väga väike, nagu näete… oleks lollus tappa teda selle pärast… selleks ei ole mitte mingit vajadust…
Uurija: Kolmandaks – iseloomude sobimatus…
Mees: See ei ole põhjus, mis viiks tapmiseni…
Uurija: Vastupidi, see on tänapäeval üks tähtsamaid motiive tapmisele. Kas te pole kuulnud tapmisjuhtumist, milles mees kägistas oma abikaasa sellepärast, et talle alati meeldis esitada igasuguseid küsimusi… või naisest, kes mürgitas oma mehe, sest see keeldus väljendamast oma arvamust tema soengu kohta?…
Mees: Minu naine ei küsitle mind kunagi ja mina ei küsitle teda kunagi… te nägite ju oma silmaga… ega ole minul ega ka temal selliseid juukseid, mis vääriksid soengut või arvamist selle kohta!…
Pühamees: (Mehele) Rahunege!… Mõrv on tehtud väga tänapäevasel põhjusel.
Mees: Siin on tõesti piir, lugupeetud härra!
Pühamees: Minu ainukene eesmärk on tuua teile rahu südamesse… teie motiiv on kooskõlas tänapäevase filosoofiaga!
Mees: Tänapäeva filosoofia?!…
Pühamees: Mõrv filosoofilisel põhjusel on tänapäeval väga tavaline asi…
Mees: Mina tapsin oma naise filosoofilisel põhjusel?!… See on midagi, mis veel puudus, lugupeetud härra!
Pühamees: Rahunege!… Rahunege!…
Mees: Mina olen väga rahulik… kuid ma tahaksin juhtida teie tähelepanu sellele, et mina ei tea sõnast filosoofia muud, kui seda, mida temast teatakse lihtsa rahva hulgas… ärge unustage, et ma ei ole enamat, kui rongi-inspektor!… Ja ma ei ole oma elus lugenud muid raamatuid kui raudtee sõiduplaani ja mõned krimkad…
Uurija: Krimkasid?!…
Mees: Mõnikord sattusid need mulle kätte… ma leidsin neid mahaunustatuna mõnedel istmetel vahest… kui mõni reisija oli lõpetanud nende lugemise…
Uurija: Te siis loete detektiivijutte?
Mees: Mis seal halba on?
Uurija: Ei… ei midagi… kõik hakkab selgeks saama…
Mees: Mis asi hakkab selgeks saama?… Ma ei eita, et…
Uurija: Mida te ei eita?
Mees: Ma ei eita, et ma loen detektiivijutte, kuid ma pole kunagi lugenud filosoofia raamatuid…
Uurija: Filosoofilised raamatud mind ei huvita…
Mees: Kuid meie lugupeetud härra väidab, et ma tapsin filosoofilisel põhjusel…
Pühamees: Tänapäevase filosoofia…
Mees: (Uurijale) Kas kuulete?… Ta kordab seda…
Pühamees: Teis on tänapäeva filosoofia olemas… ja filosoofia puu kohta on olemas selles…
Mees: Filosoofia puu kohta?
Pühamees: Jah…
Mees: Aga mis see puu filosoofia on?
Pühamees: See kannab vilja ega küsi midagi… see kannab õisi, mis ei lõhna ja selle vilju ei sööda ja see ei küsi miks… seda ei piina ükski küsimus, millele ta ei saa kunagi vastust…
Mees: Tõesti… see on puust väga kena… aga kuidas mina sellega seotud olen?
Pühamees: Sina ei ole puu…
Mees: See on ju ilmselge…
Pühamees: Ja sellepärast tapate te oma naise, kui te seda veel teinud ei ole…
Mees: Kas teie saate sellest midagi aru, härra uurija?
Uurija: Mitte just täpselt… Kuid oluline on igal juhul see, et auväärne tunnistaja on kindlalt näidanud, et te tapsite oma naise…
Mees: Te surute ju mind nurka, selleks et tõestada oma süüdistusi minu vastu.
Uurija: Süüdistus on tõeseks osutunud iseenesest… teile on parem üles tunnistada…
Mees: Et ma tapsin oma naise?…
Uurija: Muide… millega te ta tapsite… kuidas te tapmise sooritasite?… Mingi terava riistaga… või mürgiga või…
Mees: Kõige muuga, aga mitte mürgiga…
Uurija: Polegi oluline!… Pole oluline… Tapmise vahendi selgitab välja kohtuarst surnukeha uurides… Pole vaja seda üldse mainida… sest ma respekteerin teie tundeid…
Mees: Kui te ainult mainiksite mulle mõistliku põhjuse, mis õigustaks tema tapmise?…
Uurija: Unustage see mõistlik põhjus… Kõikidele tapmise-kuritegudele on olemas õigustus nende sooritajate silmis… Olgu siis motiiv mõistusepärane või mitte…
Mees: (Naerab äkki) Kõike muud aga mitte filosoofilisel põhjusel…
Uurija: Ma ei hoia sellest põhjendusest kinni kümne küünega…
Mees: Kuid meie lugupeetud härra näib sellest kinni hoidvat…
Uurija: Kogu minu austuse juures meie lugupeetud härra arvamuse vastu luban ma teile, et ma ei maini uurimisraportis mingeid selliseid motiive, mis teile ei meeldi… Oleme kokku leppinud?…
Mees: Hästi…
Uurija: (Tõuseb püsti) No lähme siis!…
Mees: Kuhu?…
Uurija: Vanglasse…
Mees: Vanglasse?… Milleks?…
Uurija: Kuna te otse loomulikult olete arreteeritud…
Mees: Kas te arreteerite minu?!…
Uurija: Ma kardan, et ma teen seda… Kuid see on paratamatu samm…
Mees: Kas te tõesti tõsiselt?!…
Uurija: Muidugi tõsiselt… Kas te arvate, et ma tulin siia teiega nalja tegema või siis täitma oma ametikohuseid?
Mees: Kuid ma ei ole sooritanud midagi, mis vääriks vangipanemist!…
Uurija: Kui te ei arva, et naise tapmine oma abikaasa poolt ei vääri vangipanemist, siis on see arvamus, mis väärib lugupidamist, kuid igal juhul ei ole selline seaduse arvamus…
Mees: Kuid austatud uurija, mina…
Uurija: Aitab!… Uurimine on veninud liiaks pikale… Oleks tore, kui te annaksite ennast täie rahuga seaduse käsutusse… see on parim nõuanne, mida ma teile annaksin…
Mees: Parim nõuanne, mida te mulle annaksite?
Uurija: Jah… ja palun, võtke minu nõuannet kuulda!… Andke ennast üles!…
Mees: Mina andku ennast üles!…
Uurija: Ja ilma kõhklemata… see oleks teile parim… Kuulake minu nõuannet!
Mees: (Pöördudes pühamehe poole) Kas te olete rahul, lugupeetud härra?!
Pühamees: Ärge küsige minult!… Ma ütlesin teile, et ärge esitage mulle küsimusi!…
Mees: Kuid see on ebaõiglane!…
Pühamees: Kas ma lahkun, härra uurija?
Uurija: Kui te soovite… Palju tänu teile!
Pühamees: (Lahkudes, Mehele) Kohtumiseni, härra inspektor… ma lähen tagasi rongi…
Mees: Jumala needus tulgu sinu peale ja selle peale, kes sind kutsus…
Uurija: Kuna te olete ikka veel kangekaelse hoiakuga, siis pean ma tarvitusele võtma vastavad meetmed… (Läheb ukse poole ja hüüab) Konstaabel!…
(On kuulda kingade kopsimise heli väljastpoolt, ilma et midagi näha oleks)
Uurija: Hoidke seda süüalust politseijaoskonnas ja tooge keegi, kes kaevaks selle puu alt, et laip kätte saada!…
Mees: (Karjudes) Nad kaevavad minu puu alt!… Nad tapavad minu puu! Mõrvarid!… Mõrvarid!…

TEINE VAATUS

(Sama koht… uurija seisab ja vaatleb aeda ja hoiab kaevamisel silma peal, ja räägib kaevajaga, keda pole näha… Teisel pool on elatunud teenija, kes räägib piimamehega, keda pole näha, läbi akna, millest näeb tee peale.)
Uurija: (Kaevajale, kes on aias) Loomulikult, puu alt!… Jah…jah…
Kaevaja: (Tema häält on kuulda, ilma et sõnadest oleks aru saada.)
Uurija: Mis suunas?!… See on tõesti selline asi, mida ma ei oska sulle seletada… Ma ei tea, nagu sinagi…
Kaevaja: (Arusaamatu hääl)?…
Uurija: Sul on õigus… Võibolla on sinu arvamus õige… Kaeva terve puu ümbert… Ära mine liiga sügavale alguses… Võibolla sa lööd millegi pihta, mis sulle suuna ära näitab… ja siis… Mis sa räägid?…
Kaevaja: (Arusaamatu hääl)?…
Uurija: Tõesti… tõesti… alguses kühvliga… ja ole ettevaatlik, kui sa töötad labidaga, et sa ei lööks surnukeha pihta!…
Kaevaja: (Arusaamatu hääl)?…
Uurija: Ei… ei… loomulikult… ma usaldan sinu kogemust…
Kaevaja: (Arusaamatu hääl)?…
Uurija: Jah… just niimoodi… lase käia… lase käia… lase käia…
(Uurija jälgib kaevaja tööd, liigutades oma pead kühvli liikumise taktis)
Teenija: (Piimamehele) Ei… ära too piima enam homme… kelle jaoks sa seda tood?…
Piimamees: (Arusaamatu hääl väljaspool) …
Teenija: Kas pole nii… Sa oled siis kõik naabrite käest teada saanud…
Piimamees: ?…
Teenija: Mitte kedagi peale politseinikute… Nad kaevavad aiast laipa välja…
Piimamees: ?…
Teenija: Jah, vanglas…
Piimamees: ?…
Teenija: Mitte keegi ei tea, miks ta ta tappis…
Piimamees: ?…
Teenija: Mina ka ei tea… Võibolla vihkas teda… saladuslikud inimesed… ei tea, mis nende südametes sünnib…
Piimamees: ?…
Teenija: Mis sa ütlesid?…
Piimamees: ?…
Teenija: Aah, see on lihtne asi… majas on palju selliseid riistu kui labidad ja kühvlid ja aiakääre… Lööd ühega nendest vastu pead ja sellest piisab…
Piimamees: ?…
Teenija: Jah, jumala eest, peremehel oli hea süda… ja temal samuti… aga saladuslikud inimesed…
Piimamees: ?…
Teenija: Kes sulle seda ütles?… Ei… see on vale… Perenaisel polnud mingit raha, mida ihaldada…

Piimamees: ?…

Teenija: Ei… ka mitte juveele…
Piimamees: ?…
Teenija: Teine naine?… Ei… Selles eas ei aeleta enam ringi… Kui oli küsimuseks üldse armastus, siis oli see puu ainuke asi, mida ta armastas.
Piimamees: ?…
Teenija: Tunnistas?… Jah… ta ütles uurimise ajal, et ta tappis ja mattis ta selle puu alla…
Piimamees: ?…
Teenija: Maja saatus?… Ma kuulsin, kui ohvitser ütles, et see lukustatakse ja pitseeritakse punase vahaga…
Piimamees: ?…
Teenija: Mina?… Ma tõesti ei tea, mida ma tegema hakkan… Ma vihkan kodutöid… See maja oli ootamatu juhus… Ei ole lapsi ega lärmi… ja maja perenaine tegi ise enamus töid ja vajas mind ainult põrandate pesemisel ja küürimisel… Ta lubas mul pärast töö lõppu koju tagasi minna… Sellepärast ma olen jäänud siia paljudeks aastateks täielikus rahus… Aga iga kodu ei ole selline nagu see kodu… Ja kae, see maja lõpetab ka kuritööga, suletakse ja pitseeritakse punase vahaga!…
Piimamees: ?…
Teenija: Mis sa räägid?… Sul on mulle tööd?… Kus?…
Piimamees: ?…
Teenija: Ei… Mulle ei meeldi töö haiglates… Pesijaks halastushaiglasse?… Jumal kaitsku!… Veeta kogu päev pestes vastikuid riideid, kus on igasuguste haiguste pisikuid…
Piimamees: ?…
Teenija: Sul on õigus… Meil on Issand taevas!… Meie Issand hoolitseb kõigi eest lõpmata hoolega… Mida?…
Piimamees: ?…
Teenija: Kui palju täpselt?…
Piimamees: ?…
Teenija: Kas see on maksuviivis?…
Piimamees: ?…
Teenija: Ma ei tea sellest… Proua ei öelnud mulle… tähendab, lahkunu…
Piimamees: ?…
Teenija: Ei, palun… Päev enne ta tapmist ütles ta mulle, et piima arve on makstud…
Piimamees: ?…
Teenija: Absoluutselt kindel… Ma kuulsin oma kõrvaga… Ta ütles mulle just niimoodi: võta teadmiseks, et piima arve on makstud… ja meil ei ole viiviseid…
Piimamees: ?…
Teenija: Ja mida ma teen sinu arvelehega?… Hoia see endale… Kes teda siin nüüd vahib ja sinuga selle üle tingib?…
Piimamees: ?…
Teenija: Ma tean seda sama palju kui sina…
Piimamees: ?…
Teenija: Jumal tasub sulle!
Piimamees: ?…
Teenija: Minu olukord on samasugune… Minule ei ole samuti ülejäänud kuu eest makstud… Aga mida me saame teha? Kelle käest ma küsin?… Oma peremehe käest, kes on vanglas?… Või oma perenaise käest, kes on maetud selle puu alla?…
Piimamees: ?…
Teenija: Politsei? Valitsus?… Valitsusel võtab aastaid, sa tead seda ise… jumala pärast, ära kurvasta!… Meie probleem on igal juhul väike – see võiks ka palju tõsisem olla…
Piimamees:
Teenija: Head aega…
(Teenija suundub sinnapoole, kus on uurija… uurija ei pööra talle tähelepanu ja on ametis kaevaja töö jälgimisega aias…)
Uurija: (Kaevajale) Kas sa pole veel midagi leidnud?…
Kaevaja: ?…
Uurija: Mis sa räägid?… Peaaegu oled jõudnud?… Kas sa oled ikka piisavalt sügaval?…
Kaevaja: ?…
Uurija: Jätka siis!… Aga ettevaatlikult!…
Teenija: (Jälgib kaevajat) Palun tehke seda rahulikult… Et te ei vigastaks tema nägu labidaga… Lahkunud on pühad…
Uurija: (Pöördub teenija poole) Sa vestlesid kellegagi aknast?…
Teenija: Piimamehega… Ta oli tänaval…
Uurija: Sa ütlesid talle, et süüdistatav tappis oma naise labidalöögiga, või kühvli või aiakääridega!… Kuidas sa seda tead?…
Teenija: Kas ma siis tean midagi või olen oma silmaga midagi näinud?… See on lihtsalt oletus…
Uurija: Aga miks sa suunasid oma mõtted ja oletused just sellele?…
Teenija: Ja kuidas ta siis tema tappis?…
Uurija: Kas ta on kunagi juhtunud, et ta sinu ees on ähvardanud teda mõne sellise riistaga?…
Teenija: Mitte kunagi… isegi mitte sõnadega…
Uurija: Sa siis arvad, et kõige loomulikum viis tema tapmiseks oli kasutada sedasorti riista…
Teenija: Sest need on tal kogu aeg käe-jala juures… ta töötab nendega aias iga päev, ja puhastab neid ise, nagu nägid…
Uurija: (Pöörab ennast kaevaja poole) Igal juhul saame näha mõne aja pärast… Tapmise viis on laiba juures selgelt märgatav…
(Välisuksele koputetakse…)
Teenija: See on koputus välisuksele…
Uurija: Kes see võib olla…
Teenija: Võibolla lihunik või poemüüja… Kas ma lähen vaatama…
Uurija: Mine!…
Teenija: (Vastab koputajale ukse poole kiirustades) Rahunege… ma tulen kohe!…
Uurija: Kaeva… kaeva… lase käia…
(Teenija toob väljast kuuldavale valju hirmukarjatuse…)
Teenija: (Ilmub välja, jookseb uurija poole) Tema vaim… Päästke mind!…
Uurija: (Teenijale) Mis juhtus?!…
Teenija: Tema… tema… tapetu… minu perenaine…
(Siseneb imestunud Naine õueriietes)
Naine: (Teenijale) Mis hullus see on?!… Mis sinuga juhtus?!… Miks sa karjud niimoodi?…
Uurija: (imestunud ja hämmeldunud) Kas see on tema?..
Teenija: (Uurijale) Jah… tema… tema ise…
Naine: (Teenijale) Mis juhtus?… Kes on see härra?…
Teenija: (Oma emandale) Kas sa ei olegi tapetud?…
Naine: Kas sa oled hulluks läinud?… Ta on kahtlemata hullunud?…
Uurija: Proua?… (Vaatab pingsalt tema näkku) Jah?… Teie… tõesti?
Naine: Mina olen selle maja perenaine… Ja kes teie olete?…
Uurija: Mina… olen politseinik…
Naine: Politsei… kena. Kas midagi on juhtunud?…
Uurija: Juhtus see, et meie…et teie…
Naine: Et mina mis?… Mis võib sundida politseid meie majja tulema?… Kus mu mees on?…
Uurija: Teie mees, mu proua on… on vanglas…
Naine: Vanglas?…
Uurija: Me arvasime, et te olete tapetud…
Naine: Tapetud?…
Uurija: Teie kadumine äratas kahtlusi…
Naine: Minu kadumine?… Ma olin tõesti ära… aga… kas te kahtlustate, et igaüks, kes on ära oma kodust, on…
Uurija: Nii et… te olite lihtsalt ära?…
Naine: Loomulikult…
Uurija: Aga teie mees?…
Naine: Minu mees… kus on mu mees… te ütlesite, et vanglas?…
Uurija: Jah… kuid lubage mul parandada viga kohe… otsekohe…
Naine: See on väga kummaline!… Mis õigusega ta vanglasse pandi?!… Ta on ju hea mees… Ta ei ole kunagi oma elus midagi halba teinud…
Uurija: Ma palun teid… ma palun… üks hetk!… Kus on telefon?…
(Läheb kiiresti sinna, kus on telefon…)
Naine: See on imelik!… See kõik on nii imelik!…
Uurija: (Telefoni) Halloo… halloo… kuulge… ma räägin sellest mõrva-majast… jah… jah… Tammelinnast… Kuulake, mis ma teile ütlen…Ei ole mõrva… Tuleb kohe kahtlusalune vabaks lasta… loomulikult… ei olnud tapmist… muidugi kindel… sada protsenti… jah, austatud härra, ei ole tapmist… kas te kuulete mind? Kuidas ma kindel olen?… Sest mõrvatu on siin, meie ees, elus… ma mõtlen ohver… see tähendab, see, kellest me arvasime, et ta… jah… jah… ta oli ainult ära… tähtis on see, et mees tuleb otsekohe välja lasta, nii kiiresti, kui võimalik… olgu nii… ma ootan siis siin… (Paneb telefoni ära)
Naine: (Teenijale) Mis sinuga on?… Räägi mulle… miks sa vaatad mind niimoodi?… See on imelik… sa ei ole mind kunagi niimoodi vaadanud… miks su nägu nii kahvatu on?!…
Teenija: Vabandust, proua… ma olin… ma olin…
Naine: Ma ei saa aru… ma ei saa ikka veel aru, mis siin toimub…
Uurija: Ma seletan teile, proua… tõmmake hinge veidi ja ma seletan teile…
Kaevaja: (Hüüab aiast) !…
Uurija: Mida?… Kas sa leidsid ta?
Kaevaja: (Ilmub nähtavale) Ma ei ole veel midagi leidnud. Kas ma jätkan?
Uurija: Ei, lõpeta nüüd… ta on siin…
Kaevaja: Surnukeha?…
Uurija: Psss!… Ole vait… Jäta kogu asi sinnapaika ja lase jalga!… Selleks ei ole praegu mingit vajadust… Lase jalga… ma palun sind… kiiresti!…
Naine: (Vaatab aia poole) Kes see mees on?… Ja mida ta seal aias teeb… imelik!?… Kes see on, kes on niimoodi kaevanud kirsipuu alt?… Minu mees saab väga-väga vihaseks…
Uurija: Meil on väga kahju, proua… aga…
Naine: Aga miks on kaevatud kirsipuu alt?…
Uurija: Me üritasime otsida…
Naine: Otsida?… Mida otsida?…
Uurija: Teid… vabandage meid…
Naine: Mind?… Te otsisite mind puu alt?!…
Uurija: Me mõtlesime, et te olete selle alla maetud… Teie etteteatamatu äraolek äratas meis kahtlusi terves selles asjas…
Naine: Et ma olen maetud selle puu alla?…
Uurija: Me mõtlesime, et te olete tapetud ja maetud siia…
Naine: Ja kes oli see, kes mu tappis ja siia mattis?…
Uurija: Kahtlus langes teie mehe peale…
Naine: Minu mehe?… Minu mees tegi seda minuga?… Miks?…
Uurija: Assotsiatsioonid ja kahtlused… ja veel… tema ülestunnistus…
Naine: Ülestunnistus?… Mida ta üles tunnistas?…
Uurija: Ta ei tunnistanud seda otse… Aga ta ütles asju, mida võis võtta kui ülestunnistuse-sarnaseid…
Naine: Mis asja ülestunnistamise?…
Uurija: Et ta on teid tapnud ja matnud selle puu alla…
Naine: Kas ta tõesti ütles, et ta on mind tapnud ja maha matnud?… Miks ta valetas? Miks ta ütles seda, mida pole juhtunud?…
Uurija: Tõsi, et see on üks arusaamatu asi…
Naine: Aga mis põhjus võis teda viia mõtteni mind tappa?…
Uurija: Praegu me pole veel jõudnud veenva põhjuseni…
Naine: Sest me oleme armastav abielupaar…
Uurija: Ma tean…
Naine: Meie vahel pole kunagi lahkhelisid…
Uurija: Ma tean ka seda…
Naine: Kuidas te seda teate?…
Uurija: Ta ise ütles mulle…
Naine: Ta ütles teile, et me oleme armastav abielupaar ja et meie vahel ei ole kunagi lahkhelisid?…
Uurija: Jah… ta ütles seda…
Naine: Ja sellestki hoolimata ta ütles, et ta tappis minu?…
Uurija: Ta ei öelnud seda otse… aga mina sain tema sõnadest justnagu aru, et ta on sooritanud mõrva…
Naine: Kas tema sõnadest ei olnud võimalik aru saada kuidagi teisiti?…
Uurija: Kuidas teisiti?
Naine: Mina sain tema sõnadest alati kuidagi teisiti aru…
Uurija: Tegelikult ma…
Naine: Te ei saanud siis hästi aru, mida ta ütles…
Uurija: Võimalik…
Naine: Võibolla, et te saite aru temast vääriti?…
Uurija: Võimalik…
Naine: Võibolla ta ei rääkinud midagi tapmisest ega matmisest…
Uurija: Võimalik…
Naine: Kuidas te siis ta kinni võtsite ja vangi panite?…
Uurija: Tõesti… kuidas see teoks sai?… Aga oodake… oodake… siin oli üks tunnistaja…
Naine: Milline tunnistaja?…
Uurija: Pühamees…
Naine: Pühamees?… Kes see on?…
Uurija: Mees, kes teab kõike ja näeb kõike… Tema tunnistas, et teie mees tappis oma abikaasa ja mattis ta selle puu alla…
Naine: Ta tunnistas seda?… Ta tunnistas, et mu mees tappis mu ja mattis maha?… Aga kust see mees tuli?…
Uurija: Ta tuli rongiga…
Naine: Millise rongiga?
Uurija: Õhust… ma pean silmas,et… ta oli rongis… koos teie mehega rongis… Siis me kutsusime teda ja ta jättis teie mehe rongi inspekteerima ja tuli meie juurde siia ja istus koos minu ja teie mehega siinsamas…
Naine: Mis segane lugu!… Kas te ise saate aru, mida te räägite?!…
Uurija: Ei…
Naine: Mina samuti mitte… ma ei saa aru…
Uurija: Tegelikult ma ei saa aru, mida ma ütlesin… tundub, et jutus ei ei ole mingit mõtet…
Naine: Loomulikult ei ole…
Uurija: Aga ometi see juhtus… kõik see juhtus… Pühamees tuli meie juurde ja rääkis palju juttu ja teie mees nõustus sellega… ta ei nõustunud selle kõigega loomulikult… Kuid assotsiatsioonid ja kahtlused tema vastu olid tugevad…
Naine: Kuid äsja te tunnistasite, et kogu teie jutul ei olnud mõtet, kuidas siis assotsiatsioonid ja kahtlused tugevad olid?…
Uurija: Tegelikult tundus siis sellel kõigel olevat mõte… ja ma ei tea, miks see kõik on nüüd kadunud…
Naine: Kui ma ei oleks õigel ajal tagasi tulnud, kas siis ei oleks teie jaoks midagi kadunud?…
Uurija: Loomulikult…
Naine: Ja minu mees oleks jäänud vanglasse?…
Uurija: Loomulikult…
Naine: Ja tema kohta oleks langetatud kohtuotsus ja see oleks täide viidud?…
Uurija: Loomulikult…
Naine: Ja võibolla oleks talle määratud surmanuhtlus minu pärast, sellal kui mina olen elu ja tervise juures?!…
Uurija: Võimalik…
Naine: Ning teie oleksite veetnud kogu oma elu rahuliku südamega, uskudes, et teie assotsiatsioonid ja kahtlused, teie tunnistaja ja kogu see segapudru – vabandage mind – olid tõelised ja mõttekad asjad, kas pole nii?…
Uurija: Tõepoolest…
Naine: Ja teid oleks see tulemus rahuldanud?…
Uurija: Vabandage mind, proua… vabandage… teie mees on samuti süüdi… jah, teie mees ise aitas mul luua juhtunust sellise ebatõelise pildi…
Naine: Minu mees ise aitas teid?…
Uurija: See oli üsna ebaharilik abi… Meie vahel oli mõnikord peaaegu koostöö… usalduslik koostöö juurdluses… Ja kuidas ma oleksin üldse teadnud sellest pühamehest… tema oli see, kes tõi ta siia…
Naine: Minu mees ei ole kellegagi läbi käinud juba viis aastat… sellest ajast peale, kui ta jättis oma teenistuse ja jäi pensionile…
Uurija: Ma tean seda… Kuid ta kohtas pühameest rongis veel siis, kui ta oli teenistuses…
Naine: Aga kuidas ta siis tema nüüd teie juurde tõi?…
Uurija: Tema kutsus teda siit, ja tema oli rongis ja vastas kutsele…
Naine: Tema vastas kutsele?!…
Uurija: Paistab, et ta kuulis seal teie mehe kutset, jättis teie mehe oma rongi pileteid kontrollima ja tuli siia meiega, minuga ja teie mehega vestlema..
Naine: Loogiline!
Uurija: Kas pole?… Nii et teie arvate, et see oli loogiline?…
Naine: Igatepidi… Kui te olete tõesti kindel, et niimoodi juhtus…
Uurija: Ma vannun teile, et niimoodi juhtus… ma vannun oma ametiau nimel!
Naine: Ärge vanduge!… Sest nii juhtus ju tõesti…
Uurija: Juhtus tõesti?!… Te siis usute?!…
Naine: Täiesti…
Uurija: Kuid mõne aja eest pidasite mind valetajaks ja süüdistasite mind meeltesegaduses!
Naine: Sest ma rääkisin oma mõistuse vaatepunktist…
Uurija: Aga nüüd?
Naine: Selle vaatepunktist, mis toimus…
Uurija: Uskuge täie kindlusega, et nii juhtus…
Naine: Ma ju usun… Nüüd ma olen tõesti valmis nägema seda, mida teie näete, kõike, mida teie ja minu mees nägite… Rong oli… seal!… Kas rong läks sealtpoolt mööda?… (Viipab sinna, kus rong oli)…
Uurija: Täpselt!
Naine: Jah… Ning teie ja minu mees olite siin teisel pool? (Viipab sinnapoole)
Uurija: Täpselt!
Naine: Ja Pühamees tuli teie juurde siit! (Viipab sinna)
Uurija: Täpselt… täpselt!…
Naine: Nüüd ma näen seda kõike!…
Uurija: Kõik see oli siis tõsi?!…
Naine: Loomulikult…
Uurija: Ja sellel oli mõte?…
Naine: Loomulikult…
Uurija: Siis ei ole midagi valesti… Kogu pilt on õige…
Naine: Loomulikult õige… Kõik see on õige… Sest see kõik juhtus… Kuid siiski oli veel üks asi, mis juhtus…
Uurija: Mis see on?
Naine: Et ma tulin tagasi… Nüüd juhtus see, et ma tulin tagasi…
Uurija: Tõesti… Nii juhtus, et te tulite tagasi täie tervise juures! Ja sellega tuleb kõike seda muuta… ja teha midagi teisiti ja seda ma ka tegin viivitamata… Kas ma siis ei võtnud telefonikõne teie mehe otsekoheseks vabastamiseks?!… Ja natukese aja pärast me näeme teda siin…
Naine: Kas ta on praegu teel siiapoole?…
Uurija: Võimalik…
Naine: Ma kardan, et vangla on tema tervisele jälje jätnud…
Uurija: Ta ei viibinud seal pikka aega…
Naine: Ta vaeseke pole kunagi varem vangis olnud…
Uurija: Meie vangla ei ole igatahes nii väga väsitav… Sellistele inimestele nagu tema tavaliselt tehakse mööndus ja pannakse mugavamasse kohta…
Naine: Tema on harjunud värske õhuga…
Uurija: Vanglas on olemas aknad…
Naine: Akendest oli ta harjunud vaatama asju, mis liiguvad…
Uurija: Kuid sellest ajast peale, kui ta jättis teenistuse ja jäi pensionile ei näinud ta enam midagi liikuvat…
Naine: Ta näeb ju puud liikumas…
Uurija: Jah… puud…
Naine: (Vaatab puu poole) Miks te temaga niimoodi tegite?… Ta saab ju väga kurvaks…
Uurija: See oli vältimatu… Kuid siiski ma arvan, et midagi halba ei juhtunud… juured on terved…
Naine: Ma loodan seda… see on ju tema elu…
Uurija: Ma tean… ma nägin seda oma silmaga…
Naine: Mida te nägite?…
Uurija: Ma nägin teda siin teiega rääkimas… ta ei rääkinud just teiega… ta rääkis oma puust…
Naine: Tema?… Ta ei ole kunagi puust midagi rääkinud…
Uurija: Kuid ma kuulsin oma kõrvaga…
Naine: Võibolla te kuulsite valesti, härra… Mina olin see, kes rääkis talle puust… ja ma rääkisin talle alati sellest, sest ma teadsin, et see meeldib talle…
Uurija: Aga teie rääkisite ju hoopis… oma tütrest…
Naine: Minu tütrest… tõepoolest… kuid tema on see, kes alati rääkis mulle minu tütrest… ta räägib mulle alati temast…
Uurija: See on imelik… Aga ma olen kindel selles, mida ma ütlen… Ei ole võimalik, et ma oleksin nii palju eksinud…
Naine: Ei ole võimalik, et see oli nii, nagu te ütlete… Sest tema räägib alati sellest, mismulle meeldib… ja mina räägin sellest, mis talle meeldib…Sellepärast me olemegi armastav ja üksteist mõistev paar…
Uurija: See on loomulik… Aga see ei olnud see, mis juhtus… ma olen kindel… ei ole võimalik, et ma oleksin nii palju eksinud… ma lähen hulluks… ma lähen hulluks selles majas…
Naine: Tuletage uuesti meelde, härra…
Uurija: Minu mäluga on kõik korras… tuletage teie ise, proua… sest teie istusite siinsamas ja tegelesite õmblemisega ja rääkisite oma tütrest, kes pole sündinud… tema aga seisis seal teie ees ja puhastas oma kääre ja oma kühvlit… ja ta rääkis puust ja selle viljadest ja selle kasvust…
Naine: Üldse mitte, ta rääkis viljast, mis liigutas end minu sees… ja sellest, kuidas saatus oli määranud tal kasvada…
Uurija: Aga see olite teie, proua…
Naine: Ei, see oli tema…
Uurija: Kas te tahate tõestust? Te mainisite pidu seitsmendal päeval pärast tema sündi, ja mina kuulsin oma kõrvaga peohääli ja mördi tampimise heli…
Naine: Teie kuulsite seda?…
Uurija: Samamoodi, nagu ma kuulsin rongivilet, selle rataste mürinat ja õpilaste hääli kooliõuel, kes laulsid “Ai-tai, tai-tai tammekene, tai-tai tamme õksakene.”
Naine: Aga kus te olite?
Uurija: Mina istusin siinsamas… sellessamas paigas…
Naine: Mina teid ei näinud…
Uurija: Ma usun, et te ei näinud…
Naine: Ja mida te tegite selles paigas?!…
Uurija: Ma viisin läbi juurdlust…
Naine: Juurdlust?… Uurija: Jah… Teie ärakadumise küsimuse üle…
Naine: Aga ma ei olnud veel ju ära läinud… ma ei olnud majast välja läinud…
Uurija: Aga mina olin tulnud siia, sest teie olite majast välja läinud, olite ära läinud ja ära kadunud…
Naine: Aga te nägite mind siin oma mehega rääkimas ja teda minuga rääkimas…
Uurija: Jah… seda ma nägin oma silmaga ja kuulsin oma kõrvaga…
Naine: See peab olema juhtunud… kuna te olete kindel, et te nägite oma silmaga ja kuulsite oma kõrvaga…
Uurija: Ma olen kindel ja veendunud…
Naine: Aga… kuna te nägite oma silmaga ja kuulsite oma kõrvaga mind siin oma mehega rääkimas ja teda minuga rääkimas, siis miks te jätkasite juurdlust minu äramineku ja ärakadumise küsimuse üle?…
Uurija: Sest enne seda mind informeeriti teie äramineku ja ärakadumise faktist…
Naine: Kes teid informeeris?
Uurija: Ma ei tea täpselt… oli telefonikõne politseijaoskonda… teie majast… teenijalt või teie mehelt… ma ei ole veel seda detaili uurinud… ja enam loomulikult ei ole vajadust seda uurida… kas pole nii?…
Naine: Vastupidi, on vaja seda uurida… mind huvitab, kes oli see, kes politseid teavitas?…
Uurija: Kuna teie olete välja ilmunud ja mingit kuritegu pole toimunud, ei ole ma õigustatud uurimist edasi viima…
Naine: Kas te lubate mul küsida teenijalt?…
Uurija: Olge lahke!
Naine: (viipab teenijale, kes seisab sissekäigu lähedal) Tule siia!… Kuna sa oled kõike kuulanud, vasta siis küsimusele…
Teenija: Mina ei võtnud politseiga ühendust…
Naine: Siis oli see mu mees…

Teenija: Ma ei näinud teda seda tegemas… ma olin köögis tööl…
Uurija: Kas ta ei öelnud sulle, et ta kavatseb politseiga ühendust võtta?…
Teenija: Ei… ta ütles mulle ainult: Kui palju aega võtab minek ühte lõngavihku ostma ja sealt tagasitulek… ning ma vastasin talle, mida minu proua oli öelnud: poole tunni jagu. Ning tema ütles: Teata mulle, kui pool tundi läbi saab, jättis mu sinnapaika ja läks labidaga aeda… See juhtus teisel päeval…
Uurija: Teisel päeval?…
Teenija: Jah… Proua välja minekust oli möödunud üks öö…
Uurija: Ja ta ei muutunud ärevaks?…
Teenija: Esimesel päeval mitte… ta ütles mulle: Kuna sinu prouat ei ole veel, ei ole pool tundi läbi saanud… tema on oma arvepidamistes väga täpne… Mina usun sellesse arvepidamisse rohkem kui maa pöörlemisse… ja ülejärgmisel päeval pärast kolmandat ööd…
Uurija: Mida ta ütles teisel päeval?…
Teenija: Ta ütles, et on võimalik, et maa on katkestanud üheks päevaks pöörlemise, selleks et sinu proua jõuaks lubatud ajal koju…
Uurija: Aga kolmandal päeval?
Teenija: Kolmandal päeval ta muutus ärevaks…
Naine: Vaeseke!…
Uurija: Ja mida ta ütles?…
Teenija: Ta ütles, et lõngavihk, mille sinu proua ostis, võib kahtlemata maa panna pöörlema kaks tiiru, aga et üks lõngavihk paneb pöörlema kolmeks tiiruks… seda on liiga palju…
Naine: Tõesti… tal on õigus…
Uurija: Ja mida ta tegi?…
Teenija: Alles siis ma sain aru, et ta kavatseb midagi teha…
Naine: Tema oli siis see, kes politseiga ühendust võttis…
Teenija: Keegi muu see ei saa olla…
Naine: Oi kui kahju!… See on halb märk…
Uurija: Kas teid kurvastab see, kui ta on ärevuses?…
Naine: Mulle ei meeldi, kui ta närveerib…
Uurija: Sarnases olukorras on ärevus vajalik…
Naine: Tema ei teadnud muretsemisest midagi… ei olnud vaja, et ta teaks…
Uurija: See on märk teie kohast tema südames…
(Koputus välisuksele….)
Naine: See on tema…
Teenija: (kiirustab avama) Jah, tema…
Uurija: Mina jäin siia spetsiaalselt, et isiklikult vabandada tema ees!…
Teenija: (väljast) Härra!… Härra!…
(Mees ilmub välja, väsinud moega…)
Naine: Mu kallis mees!…
Mees: Mu kallis naine!…
(Nad kallistavad………)
Naine: (uurib oma meest) Kas sinuga on kõik korras?…
Mees: (uurib teda) Aga sinuga?
Naine: Minuga on kõik korras nagu näed…
Mees: Minuga samuti…
Uurija: Kas te lubate mul nüüd lahkuda… Ma ootasin teid spetsiaalselt, et ise edastada teile oma vabandused…
Mees: Vabandused?… Milleks?…
Uurija: Nende ebamugavuste pärast…
Mees: Kas te peate silmas vanglat?…
Uurija: Mul on väga-väga kahju…
Mees: Pole vaja… minul isiklikult ei olnud kahju… sest vangla ei põhjustanud mulle mingeid ebamugavusi… vastupidi…
Uurija: Kas tõesti?!!…
Mees: Uskuge mind… Ma ei kujutanud ette, et vanglal on selliseid eeliseid…
Uurija: (hämmastunult) Milliseid eeliseid?…
Mees: Kas teie ei ole proovinud vanglas olla?…
Uurija: Kes?… Mina?…
Mees: Loomulikult te ei ole juhtunud vangis olema…
Uurija: Loomulikult mitte…
Mees: Te olete millestki olulisest ilma jäänud…
Uurija: Mis see on?…
Mees: Tundest, et sa oled loode, kes on naasnud oma ema kõhtu… Toitub sellest, mis on seespool… ja hingab sellest, mis on seespool… ja ootab kätt, mis tõmbaks ta välja teatud hetkel…
Naine: Kui tore oleks olnud, kui ta oleks tagasi läinud kõhtu ja oleks sealt väljunud elusalt!…
Mees: Sest sellel hetkel, kui ta välja tuleb – ei ole taolisele rõõmule võrdset!
Uurija: Loomulikult… väljapääsemise hetk on alati rõõmuks vangisolijale…
Mees: Hetk, mil seeme tuleb maa üsast välja rohelise ja elavana!…
Naine: (korrates) Kui tore oleks olnud, kui ta oleks tagasi läinud kõhtu ja oleks sealt väljunud elusalt!…
Uurija: Jumal tänatud, te olete välja tulnud elusa ja tervena ning rõõmsa meelga… Ja teie vangisolemise aeg ei olnud pikk… ja nüüd… surugem käsi!… Ma kordan veel teile oma vabandused ja palun andestust… Ma lahkun…
(Surub mehel, siis naisel kätt ja lahkub.)
Mees: (Tuleb tagasi uurijat välisukse juurde saatmast) Ja nüüd, mu kallis naine… töö juurde… Kus on minu kühvel ja labidas?…
Naine: Kas sa lähed kohe sinna oma aeda peitu ja hakkad ennast vaevama?
Mees: Kas sa ütled sündida tahtvale liigutajale tema väljumise hetkel oma ema kõhust – ära hakka ennast vaevama?…
Naine: Ei… Vaid ma kiljun rõõmust…
Mees: Kilju siis!… kilju!… (Suundub aia poole, vaatab seda ja karjatab) Oh õnnetust!… Oh õnnetust!…
Naine: Mis on, mu kallis?!…
Mees: Mida tähendab kõik see kaevamine?… Mida tähendab kõik see kaevamine?!… Ma ei arvanud, et nad kaevavad sellisel määral… Häda neile ja mulle, kui nad on teinud puule midagi halba…
Naine: Ma teadsin, et sa saad vihaseks ja kurvaks!…
Mees: (Kaob aeda) Häda neile ja mulle!… Häda neile ja mulle!…
Teenija: (ilmub välja) Miks härra niimoodi hüüab?…
Naine: Puu!
Mees: Nad on kaevanud seda nagu hullud!…
Naine: Kas sina olid kogu aeg siin?
Teenija: Jah…
Naine: Sa võid nüüd koju minna ja tulla homme hommikul… Ma ei arva, et me vajame sind täna… Piisab sellest, et sa jäid majja ja valvasid selle järele, kui me ära olime…
Teenija: Tänan teid, proua… tänan… Minu pime mees oli täna tegelikult haige… Ja ta vajab mind täna… Ma jätan teid headesse kätesse, proua!… (Lahkub…)
Mees: (Hüüab aias) See on imelik!… See on imelik!…
Naine: (Nõjatub välja) Mis juhtus?…
Mees: (Ilmub välja) Sisalik!… Sisalik ilmus välja… tuli tagasi…
Naine: Tuli tagasi?!…
Mees: Jah… Roheline Leedi tuli tagasi… Ma silmasin teda kulgemas oma rohelisis rõivis… suundumas oma eluaseme poole… siis ta seisatus, justkui hämmeldunult… kui ta leidis selle hiiglaslikku kaevise ennast ees ootamas…
Naine: Teda eest ootamas?!!…
Mees: Kus ta oli, mis sa arvad?…
Naine: Kahtlemata ta oli mingis kohas…
Mees: Mis koht see selline on, kus ta võib olla kaugel oma elukohast nii kaua?!… Sellega seoses: kus sa olid?
Naine: Mina…
Mees: Muidugi sina… Kus sa olid kogu selle aja?…
Naine: Ma läksin, nagu sa tead, lõnga ostma…
Mees: Selge… Pooleks tunniks?…
Naine: Õige…
Mees: Aga sa ei tulnud tagasi poole tunni pärast… vaid hoopis kolme päeva pärast…
Naine: Kolme päeva?… Oled sa kindel?…
Mees: Täiesti kindel…
Naine: Õige… õige… sul on õigus…
Mees: Sa olid kahtlemata mingis kohas kõik need kolm päeva…
Naine: Õige… mingis kohas…
Mees: Mis koht see selline on, kus on võimalik olla kaugel kodust kolme päeva jooksul?…
Naine: Õige, sellise küsimuse võib esitada…
Mees: Seda isegi peab küsima…
Naine: Peab?… Aga miks peab?…
Mees: Sest… sest… sest ma pean teadma…
Naine: Kas sa pead tingimata teadma?
Mees: Ilmtingimata… Kas sina ei arva, et ma peaksin tingimata teadma, kus sa viibisid kogu selle aja?…
Naine: Aga kui ma ei ütle seda sulle!?
Mees: Miks sa seda mulle ei ütle?… Siis on mingi põhjus seda varjata…
Naine: Mis põhjus?!!…
Mees: Kõige tõenäolisemalt kõlvatu põhjus…
Naine: Kõlvatu?!…
Mees: Ma ütlen ‘kõige tõenäolisemalt’… Sest inimesel ei ole varjamiseks muud mõtet kui põhjuste korral, mis kutsuksid esile häbi… kuid see ei ole iga juhtumi puhul vältimatu tingimus…
Naine: Eriti minu puhul…
Mees: Eriti sinu puhul… Seepärast ma eemaldan juhtunu juurest kõlvatu elemendi…
Naine: Sa ajad mind naerma…
Mees: Ma võtan oma sõnad tagasi…
Naine: Hästi tehtud… jõudsime siis kokkuleppele… Räägime siis millestki muust…
Mees: Ma saan sellest niimoodi aru, et sa oled otsustanud varjamise kasuks?!..
Naine: Ma ei ole kunagi näinud niimoodi küsitlemas…
Mees: Sest olukord nõuab küsitlemist… Võibolla tegelikkuses asi ei vaja varjamist… Kuid ainuüksi sinu varjamine sunnib mind põhjust teada saama… miks sa varjad?… Kui olekski midagi häbiväärset, millest ma võiksin aru saada… Kuid kuna me oleme selle motiivi välistanud, siis mis oleks see muu põhjus?…
Naine: Muu põhjus?!… Missugune muu põhjus?…
Mees: Põhjus, mis ei ole kõlvatu…
Naine: Kõlvatu nagu mis?…
Mees: Ma ei taha tuua mingeid näiteid… Iga põhjus, mida sa häbened nimetada, on kõlvatu… ma tahan seda öelda… isegi kui kõigi muude inimeste arvates ei ole selles midagi häbiväärset… Aga usu mind… ja ma vannun sulle… kuigi ma arvan, et ei ole vajadust sellise vandumise järele, nagu sa tead… Tähtis on, et mistahes põhjus… ja tähtis on, et mistahes koht, kus sa ka ei viibinud… ja tähtis on, et mis tegusid ka sinu poolt ei sündinud nende kolme päeva jooksul… see kõik ei tee mind vihaseks ega muuda meie suhet üksteise suhtes… oled sa selles kindel… Kas sa oled!?…
Naine: Õige… Ma olen kindel…
Mees: Meie elu on niisuguses faasis, kus ei ole enam võimalik kohut mõista üksteise üle mitte millegi pärast ega üleüldse…
Naine: Õige…
Mees: Meil on katus, mis meile varju annab ja se on kõik, mis meil on… ja mitte ükski asi peale selle ega alla selle ei saa meid erutada…
Naine: Õige…
Mees: Meil ei ole enam elus aega… ega energiat, et seda kasutada üksteise suhtes tõsiseks selgitustööks, mida sobib teha ja mida mitte… Oletagem, et sa sooritasid nende kolme päeva jooksul raskeid kuritegusid: sa rikkusid abielu, varastasid ja tapsid… või isegi veel õudsemaid…
Naine: Mida sa nüüd räägid?…
Mees: Oletagem… oletagem!… Mida sa ootasid, et ma teen?… Sellistes aastates nagu mina ja sina oma aastates, kui ma ei prooviks sind päästa, siis minu tegu ei oleks vähemalt põhjuseks sinu allakäigule… Kas seda sa minult ootad?!…
Naine: Loomulikult…
Mees: Siis… Üks inimene, kelle eest sa ei tohiks varjata, olen mina…
Naine: Loomulikult…
Mees: Kas sul on praegu sellessinases maailmas mõni teine?…
Naine: Ei…
Mees: Siis… Miks sa varjad minu eest?!…
Naine: Ma ei mõelnud varjamise peale… Mind hämmastab, et sina räägid pikka juttu varjamisest… Ma ei ole üritanud midagi varjata… Mul pole selline mõtegi pähe tulnud, et ma midagi varjan sinu eest või ei varja… Kust sulle sihukene mõte tuli?!… Mõte varjamisest?!…
Mees: Hämmastav!… Sa ei taha siis varjata?!… See on siis minu väljamõeldud?!!…
Naine: Loomulikult… see on sinu mõte…
Mees: Siis… on küsimus lahendatud…
Naine: Sina olid see, kes asja keeruliseks ajas…
Mees: Tundub nii… kuid asjades selliselt nähtuna on iga asi omal kohal!…
Naine: Loomulikult…
Mees: Nii et ma saan sinu käest vastused oma küsimustele?…
Naine: Kas me hakkame jälle küsimusi esitama?…
Mees: Hämmastav!… Kas sa ei lubanudki vastata?…
Naine: Kas ma lubasin?!…
Mees: Püha taevas!… Kas sa ei öelnud just praegu, et sa ei taha midagi minu eest varjata?…
Naine: Jah… ütlesin…
Mees: Ütle siis: kus sa olid?
Naine: Ma olin ühes kohas…
Mees: Loomulikult… sa pidid tingimata kuskil kohas olema… sest ei ole ju võimalik olla mitte üheski kohas… Aga mis koht see selline on?… Mõne sinu lähedase juures?…
Naine: Ei…
Mees: Mõne sinu tuttava juures?
Naine: Ei…
Mees: Aga igatahes kellegi juures?…
Naine: Ei…
Mees: Hotell?…
Naine: Ei…
Mees: Haigla?…

Naine: Ei…
Mees: Sanatoorium?
Naine: Ei…
Mees: Vangla?
Naine: Ei…
Mees: Pansion?…
Naine: Ei…
Mees: Lõbumaja?
Naine: Ei…
Mees: Disko?… Ööklubi?…
Naine: Ei… ei…
Mees: Toidupood?… Moemaja?…
Naine: Ei… Ei…
Mees: Vürtsipood?… Parfümeeria?… Pudupood?…
Naine: Ei… Ei… Ei…
Mees: Lastekodu?…
Naine: Ei…
Mees: Lasteaed?…
Naine: Ei…
Mees: Tütarlastekool?…
Naine: Ei…
Mees: Ennustaja juures?
Naine: Ei…
Mees: Sensitiivi juures?…
Naine: Ei…
Mees: Kirikus?…
Naine: Ei…
Mees: Pühade Jumala õigete juures?…
Naine: Ei…
Mees: Kupeldajate ja taskuvaraste juures?…
Naine: Ei…
Mees: Laeval Emajõe peal?…
Naine: Ei…
Mees: Pontooni peal?…
Naine: Ei…
Mees: Rongis?…
Naine: Ei…
Mees: Autos?…
Naine: Ei…
Mees: Lennukis?…
Naine: Ei…
Mees: Paadis?…
Naine: Ei…
Mees: Allveelaevas?…
Naine: Ei…
Mees: Maal talus?…
Naine: Ei…
Mees: Kõrbes telgis?!…
Naine: Ei…
Mees: Kaameli seljas?…
Naine: Ei…
Mees: Hobuse seljas?…
Naine: Ei…
Mees: Eesli seljas…
Naine: Ei…
Mees: Mootorratta peal…
Naine: Ei…
Mees: Püramiidi otsas?…
Naine: Ei…
Mees: Katuseterrassil?
Naine:Ei…
Mees: Kõnnitee peal?…
Naine: Ei…
Mees: Muru peal?…
Naine: Ei…
Mees: Rannas?…
Naine: Ei…
Mees: Kümbluskabiinis?…
Naine: Ei…
Mees: Päikesevarjude all!…
Naine: Ei…
Mees: Sildade all?!…
Naine: Ei…
Mees: Arsti juures?…
Naine: Ei…
Mees: Ämmaemanda juures?
Naine: Ei…
Mees: Juuksuri juures?…
Naine: Ei…
Mees: Armukese juures?…
Naine: Ei…
Mees: Gängsteri juures?
Naine: Ei…
Mees: Hašiši-urkas?
Naine: Ei…
Mees: Juurviljaturul?…
Naine: Ei…
Mees: Kalaturul?…
Naine: Ei…
Mees: Kirbuturul?…
Naine: Ei…
Mees: Relvaturul?…
Naine: Ei…
Mees: Tehases?…
Naine: Ei…
Mees: Töökojas?…
Naine: Ei…
Mees: McDonaldsis?…
Naine: Ei…
Mees: Kaubaladudes?…
Naine: Ei…
Mees: Surnuaedadel?…
Naine: Ei…
Mees: Kus sa siis olid?… Kus sa olid?… Kus?… Kus?… Kus?… Mu pea lõhkeb… Ma lähen hulluks!…
Naine: Mis tähtsust sellel kohal on, kus ma olin?…
Mees: Miks ma omistan nii palju tähendust?… Kas sa ei näe siis selle tähtsust?… Pärast seda, kui ma olen sind viinud kõikidesse kohtadesse maa ja taeva vahel ega ole seda leidnud?…
Naine: Ma ei näe sellel mingit tähtsust…
Mees: Sina ei näe, sest sina tead, kus see on… Samal ajal kui minu jaoks on see omandanud kohutavalt suure tähtsuse…
Naine: Kohutavalt suure tähtsuse?!…
Mees: Kindlasti… Ma pean tingimata teadma, kus see koht on… See koht, mille nime ei ei ole võimalik teada saada…
Naine: Aga miks sa ei anna oma ajule ja minu ajule puhkust sellest asjast?!… Kas see ei oleks parem?…
Mees: Võimatu… Nüüd on see võimatu… Kuidas sa seda ette kujutad??… Kas sa kujutad ette, et see on võimalik??… Kas minu aju saab puhata magades või töötades, süües või juues, ilma et minu peas ei pöörleks ikka ja jälle see küsimus?… Naine: Kas sa kahtled minus siis nii palju?!!…
Mees: See ei ole kahtlus… See ei ole kahtlus… Küsimus ei seondu üldse sinus kahtlemisega ega sinu käitumise kritiseerimisega… Mitte midagi sellist… Kas ma enne ei garanteerinud seda sulle?… Sa pead minust õigesti aru saama… Küsimus on praegu palju olulisem!…
Naine: Sa liialdad… Mina ei arva, et see oleks üldse oluline?…
Mees: Võibolla… Võib-olla on asi tõesti nii, nagu sa ütled… võibolla on see erakordselt mõttetu… erakordselt lihtne… kuid lihtsalt varjamine… lihtsalt teadmatus sellest… Kas sa taipad, mida ma mõtlen?…
Naine: Ei…
Mees: Lihtsalt see, et sa jätad mind vastuseta lihtsale küsimusele, ei lase mul rahuneda… Kas sa nüüd saad aru?…
Naine: Kas see on siis ikkagi kahtlus minu suhtes?…
Mees: Ei… ei… ei ole see… see on midagi muud… Ma ei tea, kuidas seda sulle seletada…
Naine: Ma ei saa tõesti enam sinust aru… Ma ei ole kunagi näinud sind sellises meeleolus…
Mees: Sest mina ei ole kunagi seisnud vastamisi sellise situatsiooniga!… Lihtne küsimus, millele ma ei leia vastust… ega leidu ka viisi, kuidas vastus teada saada…
Naine: See on midagi, mida juhtub iga päev… see ei peaks esile kutsuma meeleärritust ega muremõtteid…
Mees: Mitte sellises situatsioonis… mitte sellises olukorras nagu meie oma… Kuula!… Ja saa õigesti aru!… Oletagem, et me jätame selle küsimuse sinnapaika… Ja me mõlemad lähme oma töö ja askelduste juurde… kas on võimalik, et ma loobun küsimast: kus oli minu naine nende kolme päeva jooksul?… Kus kohas?… Sest sa pidid tingimata olema mingis kohas… omaenda tunnistuse põhjal… ja see on ka loomulik… Ei ole võimalik muidu, kui et sa olid mingis kohas… Nüüdseks me oleme koos läbi käinud kõik kohad, kus on võimalik olla; ning sa vastasid, et sa pole seal olnud… Ma ei kahtle hetkeksi, et sa räägid õigust… sest ei ole midagi, mis sunniks sind valetama…
Naine: Jah… Ma ei valetanud…
Mees: Kui sa ütlesid ei, siis see oli tõesti ei…
Naine: Sa võid sellesse uskuda…
Mees: Ma usun… Siiski jääb sul vastata algsele küsimusele: kus kohas sa olid?… See koht, kus sa olid?… Kuid sa siin jätkad vaikimist… ühemõttelist vaikimist… kohutavat… hirmsat… õudset vaikimist…
Naine: Sa kasutad kummalisi väljendeid!…
Mees: Need on kõige lihtsamad väljendid, ütlemaks seda, mis minu hinges praegu toimub… ma tahaksin pigemini öelda… tapvat vaikimist…
Naine: Tapvat?!…
Mees: Jah… sa tapad mu tõesti… Kui mind jäetakse veel üheks tunniks sellisesse seisundisse nagu praegu… siis ma sooritan kuriteo!…
Naine: Mis juttu sa räägid?…
Mees: Sa räägid nii külmalt ja osavõtmatult, nagu oleks kogu see küsimus erakordselt lihtne…
Naine: Ja see ongi erakordselt lihtne…
Mees: Sinu arvates… sest sa tahad, nagu paistab, mind piinata!…
Naine: Sina oled see, kes ennast piinab selle tühja jutuga…
Mees: See ei ole ju tühi… see on tähtis asi… väga tähtis…
Naine: Ma ei saa enam sinust aru… Pärast sinu tagasitulekut vanglast ma ei saa aru, mida sa räägid…
Mees: Aga kas vangistus ei olnud just sinu pärast?!…
Naine: See ei olnud minu pärast…
Mees: Sinu ärakadumise pärast?…
Naine: Ma ei olnud kadunud…
Mees: Sa olid kohas, mida mitte keegi ei tea – isegi mitte politsei…
Naine: Minul pole politseiga midagi tegemist!!…
Mees: Ja oma mehega ei ole sul ka midagi tegemist??!…
Naine: Mis see asjasse puutub?!…
Mees: Nad süüdistasid mind sinu tapmises… sest sina olid sellises kohas, mida keegi ei tea…
Naine: See on nende viga, kes sind süüdistasid…
Mees: Ja sinu viga see ei ole?…
Naine: Ei…
Mees: Sa ei proovinud teavitada oma eemalolemisest mulle telefonitsi?…
Naine: Ei…
Mees: Kas sa ei mõelnud kurvastusele, mida võib põhjustada see eemalolek kolmel järjestikusel päeval…
Naine: Ei…
Mees: Kas sul ei tulnud pähe, et sinu selline käitumine võib kaasa tuua halbu tagajärgi…
Naine: Ei…
Mees: Kui sa välja läksid, kas sa olid otsustanud, et sa jääd ära nendeks kolmeks päevaks?…
Naine: Ei…
Mees: Siis sa läksid välja ning asjaolud, millega sa kokku põrkasid, sundisid sind eemal viibima, ilma et sa enne oleksid mõelnud…
Naine: Ei…
Mees: Siis sa mõtlesid äraolekule enne väljaminekut?…
Naine: Ei…
Mees: Kuula ja saa täpselt aru, et ei ole võimalik mõlemal korral vastata “ei”… Sa kas mõtlesid ära jääda või ei mõelnud… kas sa mõtlesid?…
Naine: Ei…
Mees: Kas sa ei mõelnud?…
Naine: Ei…
Mees: Sa ju teed minu üle nalja… see on ju täiesti selge… Sa tahad minu üle nalja teha… Kas mitte seda sa praegu ei püüa?… Minu üle naermine on see, millele sa sihid?… Kas pole nii?…
Naine: Ei…
Mees: Ma ei kannata enam välja sinu sellist hoiakut… ma hoiatan sind… Kas sa soovid, et ma et ma võtan kasutusele vägivalla?…
Naine: Ei…
Mees: Ma ei ole kunagi olnud sinuga vägivaldne… Kuid ohjad võivad minu käest välja libiseda… ja ma võin teha sulle haiget… või teha enale haiget… Kas sa tahad, et ma teen sulle haiget?!…
Naine: Ei…
Mees: Kas sa tahad, et ma teen endale haiget?…
Naine: Ei…
Mees: Räägi siis… ütle midagi… Mul hakkab kops üle maksa minema… Mida sa selle vaikimisega öelda tahad?… Kas sa kardad, et kõnelemisest ja selgitamisest tuleb midagi halba?…
Naine: Ei…
Mees: Milleks siis vaikimine?… Mis head selles on?… Võibolla on sul selle jaoks mingi õigustus… Võibolla sinu arvates on see hea… Kas see vaikimine on sinu arvates millekski hea?…
Naine: Ei…
Mees: Sellisel juhul, kui see vaikimine ei ole millekski hea, ei taha midagi öelda ega pole õigustatud, siis mis mõte sellel on?… Kas sellel on mingi mõte?…
Naine: Ei…
Mees: Räägi siis… Kas sa ei suuda rääkida?…
Naine: Ei…
Mees: Miks?… Sa ei ole ju tumm… sul on keel, mis oskab rääkida… Aga tummus tabab sinu keelt, kui ma küsin sinult, et sa vastaksid… Sest sa ei taha vastata… sest sa ei taha vastust… see on kõik, mis siin on… sa ei taha… kas pole?…
Naine: Ei…
Mees: Iga kord “ei”!… Kas ei aita juba sellest naljast?!… Kas lõpeb juba see naljategemine minu üle?… Milline inimene suudaks seda välja kannatada!… Mitte ükski inimene… Ma olen olnud sinuga kannatlikum kui on vajalik… Aga ma tean, kuidas sundida sind rääkima… küll ma juba sunnin sind!… Ma panen selle su keele kõnelema… ma näitan sulle, kuidas see vastamiseks rääkima hakkab!… (Pigistab tema kõri) Räägi nüüd!…
Naine: Ei… ei…
Mees: Ma ütlesin sulle räägi!… Kõnele!…
Naine: Ei… ei… ei…
Mees: Ära sunni mind mind pigistama sinu kõri veel tugevamini!… Räägi!… Räägi!… Las sinu keel kõneleb vastuseks!…
Naine: (Kähisedes) Ei… ei… ei… ei…
Mees: Sa ei taha!… Räägi, ma ütlesin sulle… Kõnele… Ma ütlesin sulle, tee suu lahti… tee suu lahti!…
(On näha, et Naise pea langeb alla kätele… mees raputab teda hirmunult nähes, et ta on siitilmast lahkunud…)
Kirsi!…Kirsi!… Minu naine!… Mu kallis!… Kirsi!…Kirsi!… Ei ole väge ega võimu muud kui Jumalal!… Kas tema sundis mind selleks… selleks… mis tegu see nüüd oligi?… Mis tegu?… Ma pean midagi tegema!… Ja kiiresti!… Kiiresti!… Enne kõike muud mul tuleb teatada politseile… ja anda ennast üles… see on kõige olulisem… ma tapsin oma naise, sest ta… sest ta … sest ta… (Ta jätkab oma sõnade korrutamist suundudes sinna, kus on telefon laua peal, siiski ta pöörab sellest kõrvale ja kaob hetkeks siseruumidesse, siis tuleb tagasi valge voodilinaga ja paneb selle oma surnud naise üle. Ta nihutab teda natuke, nägemisväljast kõrvale. Siis ta läheb tagasi telefoni juurde, valib numbri ja tõstab toru oma kõrva juurde. Samal ajal paistab teisel pool lava uurija, kes istub oma kirjutuslaua taga, ta tõstab toru. Nende vahel läheb vestluseks)
Mees: Halloo… härra detektiiv!…
Uurija: Härra Tamm?!… Ma tundsin teid häälest ära…
Mees: Jah… jah, mina olen…
Uurija: Väga tore!… Ma kordan teile veelkord oma vabandused… Jah, härra!… Ma olen teie teenistuses!…
Mees: Tänan!… Mina… ma räägin praegu oma kodust ühest…
Uurija: Ühest millest?…
Mees: Olukord on selline, et ma tahtsin… ma tahan… teavitada…
Uurija: Palun!… Ma olen teie teenistuses… Ärge kõhelge… öelge, mida te soovite!…
Mees: Olukord on selline, et ma arvasin, et minu kohus on teavitada…
Uurija: Teavitada?… Kas teie naisega on kõik korras?…
Mees: Ei…
Uurija: Ärge öelge, et ta on jälle kaduma läinud…
Mees: Tõesti… tõesti… ta on tõesti kaduma läinud… aga…
Uurija: Jälle?!… Ta kadus jälle ära?!!…
Mees: Jah… aga…
Uurija: See on kummaline… Lubage mul öelda, et teie naisel on veidrad tuurid!… See korduv kadumine on saanud tema juures juba teatud hobiks!…
Mees: Tõepoolest… aga…
Uurija: Kas ta ei öelnud teile sellelgi korral, kuhu ta läheb?…
Mees: Ei…
Uurija: Võibolla ta läks sinnasamasse, kus ta oli ellmisel korral…
Mees: Ei… aga…
Uurija: Kes teab?… Kas ta ütles teile seda?…
Mees: Ta ei öelnud mulle mitte midagi…
Uurija: Te küsisite muidugi temalt, kus ta oli viimasel korral…
Mees: Ma küsisin… ma küsisin, aga ta ei tahtnud mulle mitte midagi öelda…
Uurija: Te siis ei tea, kus ta on?…
Mees: Absoluutselt ei tea…
Uurija: See on kummaline… ta on seekord jälle läinud…
Mees. Ta läks… jah, ta läks… aga…
Uurija: Ta ei öelnud teile kuhu?…
Mees: Ei… ta ei öelnud midagi… aga…
Uurija: Aga mis paneb teid arvama, et ta ei läinud sel korral sinnasamasse, kuhu ta läks eelmisel korral?…
Mees: Ma ei tea… aga…
Uurija: Te ei tea siis mitte midagi tema isiklikest saladustest?…
Mees: Mitte midagi…
Uurija: Ja tema ei taha teile midagi rääkida…
Mees: Ei…
Uurija: Ja ta läks seekord samamoodi, nagu ta varem oli läinud, eelmisel korral?…
Mees: Jah… ta läks… aga…
Uurija: Kuulake siis!… Kuulake minu nõuannet!… Ärge minge endast välja!…
Mees: Endast välja?…
Uurija: Üldse mitte… sest ta tuleb tagasi… nagu ta tuli tagasi eelmisel korral…
Mees: Ta tuleb tagasi?!…
Uurija: Ma olen kindel… ärge muretsege tema pärast…
Mees: Ärge muretsege tema pärast…
Uurija: See oleks parim, mida ma teile soovitaksin… Rahunege… ärge vaevake oma pead ja toimetage oma aias ja laske tal teha oma meele järele, nagu ta tahab… ning ta tuleb tagasi oma koju siis, kui ta tahab tulla…
Mees: Kas see on teie arvamus?!…
Uurija: Jah, see on minu arvamus… ja see on parim nõuanne, mida ma võin teile anda… jätke asi sinnapaika ja ärge üldse vaevake oma pead sellega… Olge vaikne ja rahunege… ja ärge muretsege!…
Mees: Ma olen vaikne ja rahulik ja ei muretse!…
Uurija: Absoluutselt…
Mees: Ja kas ma ei tee üldse mitte midagi!.. . Uurija: See on minu soovitus… täie siirusega!…
Mees: Tänan… tänan…
Uurija: Pole tänu väärt… ma olen alati teie teenistuses!…
(Mõlemad panevad toru ära… ja Uurija kaob)
Mees: Kuna see on politsei nõuanne… Ma pean siis jääma vaikseks ja rahulikuks ning mitte muretsema!… See on tõesti parim, mida ma saan teha!… Aga… laip!… See tuleb kindlasti maha matta… Kuhu?… Suurepärane!… (Vaatab aia poole) Ennäe, seal on tema haud juba olemaski… Ja selle kaevas samuti politsei!… Politsei ise!… Aitäh… aitäh… ta saagu siis maetud vaikuses ja rahus!…
(Suundub sinnapoole, kuhu ta oli jätnud laiba, võtab selle õlgadele ja astub sellega aia poole… Sel hetkel on kuulda koputust uksele, ta peidab laiba samasse kohta ja läheb avama….)
Mees: (uksele ilmunud Pühamehele) See oled sina!?…
Pühamees: Jah… see olen mina…
Mees: Mis sulle praegu minu meelde tõi?!…
Pühamees: Ma sain teada, et sa oled vanglast välja saanud…
Mees: Ja kas see pakub sulle pinget?!…
Pühamees: Loomulikult, ma ei taha, et sinuga midagi halba juhtuks…
Mees: Ma loodan seda… aga…
Pühamees: Kas sa kahtled minu heades kavatsustes?!… (Vaatab Mehe ümber, justnagu otsiks midagi…)
Mees: Miks sa niimoodi ringi vahid?… Keda sa otsid?!…
Pühamees: Räägitakse, et sinu naine olevat tagasi tulnud…
Mees: Jah…
Pühamees: Siis ta on siin?…
Mees: Jah…
Pühamees: Kas ta magab?!…
Mees: Jah, magab…
Pühamees: Vaikus majas viitab sellele…
Mees: Jah…
Pühamees: Ja sinu näoilme viitab sellele…
Mees: Minu näoilme?!!…
Pühamees: Näitab, et kõik siin on vaikne… Ma kardan, et minu siiasaabumine häirib sind praegu…
Mees: Ei… ei… üldse mitte…
Pühamees: Sinu hääle kõla viitab sellele, et sa oled… ärritatud!…
Mees: Tegelikult ma… ei olnud valmis sinu küllatulekuks…
Pühamees: See on selge… Minu küllatulek praegu tuli sulle üllatusena… Võibolla üllatus ei olnud ebameeldiv?…
Mees: Miks ebameeldiv?!…
Pühamees: Ma lihtsalt küsin… Sest külaline kardab alati, et ta saabub ebasobival ajal…
Mees: Ebasobival ajal… miks?!…
Pühamees: Lihtsalt oletus…
Mees: Selliseks oletuseks pole mingit põhjust…
Pühamees: Sel juhul… ma ei seganud sind mingi töö juures, mida sa hakkasid tegema enne minu saabumist?!…
Mees: Ei… üldse mitte…
Pühamees: Jumal tänatud!… Ma võin siis jääda sinuga mõneks ajaks puhta südametunnistusega…
Mees: Aga…
Pühamees: Aga mis?!…
Mees: Ei… ei… ei midagi… ei midagi…
Pühamees: Ma palun sind… Räägi!… Ole minuga avameelne!…
Mees: Ma kavatsesin natuke aias töötada…
Pühamees: Kirsipuu kallal?…
Mees: Jah…
Pühamees: Sa oled leidnud sellele vajaliku väetise imepärase kasvamise jaoks, ma arvan…
Mees: Kas sa arvad nii?…
Pühamees: See on kindel…
Mees: Kuidas sa tead?…
Pühamees: Ma tean… Ma tean seda juba kaua… Aga sinul on nõrk mälu…
Mees: Tõepoolest… tõepoolest… Sina tead palju asju…
Pühamees: Ära erutu!… Sul ei ole vaja erutuda!…
Mees: Ja kas mina erutusin?!…
Pühamees: Usu, et mina ei taha sulle halba… Ma tulin praegu ainult külla… külastama sind ja sinu proua abikaasat!…
Mees: Minu abikaasat?!…
Pühamees: Ta magab… Sa ütlesid mulle…
Mees: Jah…
Pühamees: Ja kas tema magamine kestab kaua?!…
Mees: Võib olla…
Pühamees: Jah… Võibolla kestab see kauem, kui me arvame…
Mees: Mida sa silmas pead?!..
Pühamees: Magamist… Mõned inimesed ju magavad kaua?…
Mees: Mida sa mõtled pika magamise all?…
Pühamees: Surma loomulikult…
Mees: Surma?!… Mis seoses?!…
Pühamees: Kas sina ei näe seost?!…
Mees: Sina siis tead?…
Pühamees: Loomulikult ma tean… ma ütlesin sulle juba enne… aga sinul on nõrk mälu…

Mees: Tõepoolest… Sina ütlesid mulle ja mina võtsin kätte ja tegin selle ära…
Pühamees: Just… just… Sa tegid selle ära!… Praegu!…
Mees: Peale sinu ei ole minu vastu ühtegi tunnistajat…Sina oled praegu ainus, kes võib mind trellide taha panna…
Pühamees: Aga kes ütles, et mina tahan sinu vastu tunnistada… või trellide taha panna?!…
Mees: Enne sa ju tegid seda!…
Pühamees: See sündis sinu nõudmisel… Sina olid see, kes tõi mu õhust välja tunnistama…
Mees: Ning sina tunnistasid minu vastu…
Pühamees: Ma ütlesin, mida ma tean… ja kui sa küsiksid minult uuesti, siis ma ütleksin jälle, mida ma tean…
Mees: Aga kui ma ei tahaks midagi teada?…
Pühamees: Siis ma ei ütleks midagi…
Mees: Kas ma võin sind usaldada?…

Pühamees: Täiesti… Mina ei liiguta ennast oma tahte järgi… ja ma ei räägi vabatahtlikult, kui sina seda ei taha…
Mees: Ja mina ei taha…
Pühamees: Ja mina ei räägi…
Mees: Aga kuidas ma võin kindel olla?!…
Pühamees: Ole kindel!… Mina usaldan iseennast… aga ma ei usalda sind…
Mees: Sa ei usalda mind?!…
Pühamees: Kes teab, äkki sa muudad oma meelt… ja sa käsid mul tulla ja rääkida ühel päeval?!…
Mees: Mina käsin seda?!… Käsin endale halba teha?… Käsin ennast hävitada?!…
Pühamees: Ma ei saa pead anda sinu eest… ainult enese eest… Ma ei räägi muidu kui sina käsid mul rääkida… Ja kui ma juba räägin, siis ma ütlen seda, mida ma tean…
Mees: Mind ei huvita see, mida sa tead… mind huvitab see, et sa ei räägiks… Lähme siis!…
Pühamees: Kuhu?…
Mees: Aita mind natuke…
Pühamees: Mis asjus?…
Mees: Teda matta… Tema haud on valmis… politsei ise kaevas selle!…
Pühamees: Jumal hoidku!…
Mees: Kas sa keeldud?…
Pühamees: Muidugi ma keeldun…
Mees: Aga sina ju teadsid, et mina ta tapan…
Pühamees: Teadmine ei tähenda heakskiitmist…
Mees: Ole minu suhtes natuke õiglasem!… Tema tapmine tuli kogemata… ja see oli tema, kes tõukas mind sellele… Kas oli võimalik elada koos sellise naisega?!…
Pühamees: Sa olid elanud koos temaga juba pikki aastaid…
Mees: Kuid lõpuks muutus ta millekski hirmuäratavaks… vaikuse müüriks… Kui sa oleksid minu asemel olnud, oleksid sa teinud sedasama…
Pühamees: Mina ju ei ole sinu asemel…
Mees: Ära siis ole minu suhtes ebaõiglane!…
Pühamees: Ma tunnen sulle kaasa… sa võtsid endale kogu selle risti kanda ühe küsimuse pärast, millele sulle ei antud vastust!…
Mees: Ma ei suutnud seda ise vältida… see oli üle minu suutlikkuse…
Pühamees: Ma tean…
Mees: Kas ma oleksin suutnud elada kogu oma elu teadmatuses…
Pühamees: Ei… sina mitte
Mees: Ma pidin seda tingimata tegema… ma ütlesin sulle…
Pühamees: Jah… see oli vältimatu… mine ja mata ta siis maha!…
Mees: Kas sa aitaksid mind?…
Pühamees: Ära oota kelleltki abi… kanna teda ise!…
Mees Olgu pealegi… ma kannan teda ise… ma kannan ta ära… ja matan ta puu alla… ma ei kahetse midagi… tema elu oli mõttetu… ta hävitas oma vilja… ja ta elas ainult emaduse illusioonis…
Pühamees: See ei ole mõttetu… kuna sa annad ta hõrguks toiduks oma puule…
Mees: Sul on õigus… sellest vaatepunktist on tast kasu…
Pühamees: Kui kellegi elu on mõttetu, siis see on puu oma…
Mees: Kuidas?… Puu oma?!!…
Pühamees: Ta toob esile vilju, mida ta ei nuusuta, värve, mida ta ei näe ja vilju, mida ta ei söö… ja ta kordab seda mõttetut tegevust igal aastal…
Mees: See ei ole mõttetu… see on kasulik tegevus…
Pühamees: Sinu suhtes kasulik?…
Mees: Loomulikult…
Pühamees: Tunnista siis, et sa nimetad mõttetuks seda, mis on mõttetu sinu suhtes… Mees: Kas sa tahad öelda, et minu naise elul oli tähendus?…
Pühamees: Iga olendi tähendus on temas eneses… mitte sinu peas!…
Mees: Aga minu jaoks on ta tähenduseta enne, kui ma annan ta toiduks puule… ja selle abil puu kasvab suureks, ja kasvatab imepäraseid vilju…
Pühamees: Apelsiine talvel… ja aprikoose kevadel, viinamarju suvel ja granaatõunu sügisel…
Mees: Jah… jah…
Pühamees: Mine siis ja valmista oma puule pidusöök!…
Mees: Ma lähen… aga…
Pühamees: Aga mis?…
Mees: Kas tõesti see puu hakkab kandma kõiki neid erinevaid vilju igal aastaajal?!…
Pühamees: Ära küsi seda minult!!…
Mees: Noh, proovime siis!… Kui eksperiment läheb korda… milline ime siis teoks saab!…
Pühamees: Tõesti!… Milline ime!…
Mees: Aga puud, mis kannab kõiki neid, ei ole enam kirsipuu!…
Pühamees: Ei ole… loomulikult ei ole selle nimi kirsipuu…
Mees: Milleks võiks teda siis nimetada?…
Pühamees: Nime küsimuse võid sa edasi lükata…
Mees: Sul on õigus… lükkame selle pärastiseks… Kes teab?… Võibolla nimetatakse seda minu nimega… “Tamme” puuks…
Pühamees: Või puuks nimega “tamm”…
Mees: Tõepoolest, “tammeks” kirsi asemel… “tamm” on üsna sobilik nimi, kas pole?…
Pühamees: Väga sobilik…
Mees: Ja see nimi pannakse raamatutesse ja sõnastikesse!…
Pühamees: Loomulikult… ja õpetatakse ülikoolides!…
Mees: Ja siis öeldakse, et see imeline puu on üks kõige tähtsamatest nüüdisaegse teaduse saavutustest!…
Pühamees: Kahtlemata… ja teadlased võtavad ette selle puu uuringuid…
Mees: Uuringuid?…Teadlased tulevad siis sellesse aeda?!…
Pühamees: Loomulikult… loomulikult… ja nad uurivad läbi sellest iga tolli…
Mees: Uurivad läbi iga tolli?!…
Pühamees: Selge ju… selleks, et teada saada selle ime põhjuseid!…
Mees: Ja nad kaevavad siis puu alt?!…
Pühamees: Kuni juurte põhjani…
Mees: Aga nad avastavad siis laiba!?…
Pühamees: Või luukere!…
Mees: Inimkeha jäänuseid igal juhul!…
Pühamees: Loomulikult…
Mees: Ja siis saab olema palju küsimusi ja vastuseid!?…
Pühamees: Kindlasti…
Mees: Ja politsei sekkub asjasse!?…
Pühamees: Kahtlemata!…
Mees: Aga see imeline puu ja see imeline avastus ja kasu teadusele ja inimkonnale sellest kõigest…
Pühamees: Teadus ja inimkond saab sellest kõigest kasu…
Mees: Nad saavad kasu “Tamme” puust!…
Pühamees: Jah… nad saavad kasu “Tamme” puust… aga härra Tamm ise pannakse trellide taha…
Mees: Mida sa räägid?…
Pühamees: Seadus…
Mees: Seadus mõistab minu üle kohut selle kuriteo eest?!…
Pühamees: Loomulikult… sest seda nimetatakse mõrvaks!…
Mees: Aga mina tegin kasuliku avastuse…
Pühamees: Aga seadus nimetab seda ikkagi mõrvaks…
Mees: Miks teadus nimetust ei muuda?!…
Pühamees: Milleks ta seda siis nimetama peab?… Kas “Tamme mõrvaks” tavalise “mõrva” asemel või?…
Mees: Kasvõi… ei tohiks karistada … vaid hoopis alal hoidma…
Pühamees: Alal hoidma üldiseks heaoluks!…
Mees: Tõesti… Täpselt!…
Pühamees: Nõnda, et asja selgitamine vajab samuti juurateadlasi, juriste ja seadusandlust!…
Mees: Miks mitte…
Pühamees: Ja see võib viia paljude asjade tähenduste muutumiseni: näiteks tapmine, tapja ja tapetu…
Mees: Miks mitte… Muutugu see kõik… las muutugu!…
Pühamees: Jah… las muutugu kõik see!…
Mees: Kuna kirsipuu ei ole enam kirsipuu, siis peab iga asi muutma oma nime ja tähendust…
Pühamees: Tõepoolest… aga…
Mees: Aga mis?…
Pühamees: Igatahes läheb veel mõnda aega, kuni “vanglat” hakatakse nimetama mõne muu nimega kui “vangla”… et oleks võimalik päästa sind nende trellide vahelt…
Mees: Kas sa arvad, et minu üle tõesti mõistetakse kohut?!…
Pühamees: Ja sind mõistetakse surma!… aga sealjuures… mis sulle surmamõistmine korda läheb?…
Mees: Mis ta mulle korda läheb?!…
Pühamees: Kas sa just äärepealt ei tunnistanud kuritegu üles ega andnud ennast üles?!… Kuigi sel hetkel sa ei olnud eriti tõsine…
Mees: Vastupidi, ma olin alguses tõsine… aga…
Pühamees: Sa muutsid siis meelt?!…
Mees: Ühesõnaga, sa tahad mind nüüd hirmutada ja panna mind loobuma ja oma meelt muutma…
Pühamees: Ma tahan, et sa näeksid küsimust täie selgusega… ja teaksid täpselt, mis sind ees ootab!…
Mees: Avastus tähendab siis ka minu kuriteo avastamist!…
Pühamees: Täpselt…
Mees: Selle eest tuleb hinda maksta!…
Pühamees: Täpselt…
Mees: (Mõtlikult) Ma pean siis otsustama…
Pühamees: Võta vastu oma otsus pärast hoolikat kaalutlemist…
Mees: Ei ole vajadust hoolikaks kaalutlemiseks… otsus on valmis… ja sellest ei ole mingit taganemist… Ja mitte miski ei pane mind kartma ega loobuma… isegi kui mind surma mõistetakse!… Sest siis ei oleks minu elu mitte midagi väärt…
Pühamees: Milline see otsus on?!…
Mees: Ma tahan imelist puud!…
Pühamees: Mine siis ja kanna ta sellele söögiks!…
Mees: Ma lähen…
(Ta läheb sinnapoole, kuhu ta oli pannud laiba… siis ei möödu kaua, kui kostub tema karjumist ja ta ilmub välja äärmiselt üllatunult)
Pühamees: Mis juhtus?!…
Mees: Laip!… Minu naine!… Laip!?…
Pühamees: Mis temaga on?!…
Mees: Kadunud… laip on kadunud…
Pühamees: Kadunud… sealt, kuhu sa ta panid?!…
Mees: Kadunud… teda ei ole seal, kuhu ma ta jätsin…
Pühamees: Võibolla on see aias?!…
Mees: Kes ta sinna viis?!… Ma ei ole teda sinna veel viinud?…
Pühamees: Igal juhul mine ja vaata…
Mees: See on imelik!… Imelik!…
(Läheb aeda, Pühamees järgneb talle teda vaadates……….)
Pühamees: Kas sa leidsid?!…
Mees: Ei… Ei leidnud teda… vaid… Rohelise Leedi…
Pühamees: Mis temaga on?… Rohelise Leediga?…
Mees: Surnud… ja lebab augus!…
Pühamees: Tõesti, me oleme pärit Jumala juurest ja läheme tema juurde tagasi!… Ma lähen ära postijaoskonda… ja saadan sulle telegrammi kaastundeavaldusega!…
(Pühamees kaob ja lava jääb tühjaks. Siis hakkab äkki kostma rongimürinat ja -vilet ja samaegselt laulu “ai-tai tai-tai tammekene, tai-tai tamme õksakene jne.”, mis sulavad üksteisesse.)