Õllest ja õllejoomisest muistses Sumeris ja Akkadis

Nagu me näeme, on õlu väga muistne nähtus inimkonna ajaloos. Kirjalikes allikates esineb see juba alates ca 3000 eKr, st vahetult pärast seda kui sumerlased, ilmselt esimestena maailmas, lõid kirjasüsteemi – kiilkirja ligikaudu 3400 või 3300 eKr. Õlle joomise ja samuti pruulimise traditsioon on sama vana kui õlu ise. Õlu mängis väga suurt rolli muistsete mesopotaamlaste elus.
{Enki ja Ninmah jõid õlut, (ja) nende südametesse tuli elevus…}
Sumeri loomismüüt „Enki and Ninmah“ (rida 52) {{{Sissejuhatavad märkused}}} Käesolevas populaarteaduslikus artiklis üritan anda väga põgusa ülevaate mõnedest õllesortidest ning õllejoomise traditsioonist muistses Mesopotaamias – eelkõige Sumeris, Akkadis, kuid ka Babüloonias ja Assüürias. Õllepruulimistest ja põhjalikumalt õlle sortidest Mesopotaamias võiks kirjutada koguni monograafia, samuti võiks kirjutada mahuka uurimuse ainuüksi ka kõrtsidest, trahteritest ja kõrtsmikest ning nende rollist muistse Lähis-Ida ajaloos (siia kuuluvad Mesopotaamia, Elam, Anatoolia, Pärsia, Egiptus, Iisrael, Foiniikia). Alkoholi (s.h. õlut, veini jne) tarbisid erinevad muistsed rahvad – egiptlased, sumerlased, akkadlased, hetiidid[[Õllest ja veinist hetiitidel vt näiteks Giuseppe F. del Monte artiklilt – del Monte 1995, lk. 211-224]], pärslased, foiniiklased ja muidugi suurt rolli mängisid alkohoolsed joogid ka rituaalides. Muistse Mesopotaamia õlle ja üldse alkoholi teemaga on tegelenud mitmed mainekad orientalistid ning avaldanud koguni kümneid uurimusi – s.h. monograafiaid ja artikleid[[Vt lähemalt Röllig 1970; Stol 1971, lk. 167-171; Stol 1994, lk. 155-183; Katz, Maytag 1991, lk. 24-31; Trümpelmann 1981, lk. 35-44; Powell 1994, lk. 91-119; Michalowski 1994, lk. 27-44]]. Muidugi on selliseid uurimusi veelgi. Kuid kahjuks pole eesti keeles õllejoomisest muistses Mesopotaamias senini veel midagi kirjutatud. Seega üritan mõningal määral täita seda lünka. M.h. on mitmed assürioloogid[[assürioloogia – akadeemiline teadusdistsipliin, mis tegeleb peamiselt muistse Meopotaamia aladel elanud rahvaste ajaloo, religiooni, filoloogia ja arheoloogiaga. Assürioloogia kui idamaiseid kultuure käsitlev teadusdistsipliin kuulub laiemas plaanis ka orientalistikateaduse alla. Assürioloogia poolt uuritavate rahvaste hulka kuuluvad mitmed muistsed rahvad: sumerlased, akkadlased, babüloonlased, assüürlased, hurriidid ja hetiidid.]] ja arheoloogid üritanud rekonstrueerida muistset õllevalmistamistehnoloogiat. On isegi valmistatud erinevaid õllesid muistsete retseptide järgi või siis isegi rohkem naljatamiseks ja nendel õlledel olid vastavad nimetused nagu „Ninkasi“ või „Enkidu“[[Ühte taolist õlut nimega „Enkidu“, mis soome assürioloogide väitel oli pärit ajast ca 2500 eKr (see oli muidugi nali, sest õlu oli tänapäeval pruulitud) olen ma ise ka proovinud 47. rahvusvahelise assürioloogia kongressi ({XLVIIe Rencontre Assyriologique Internationa}l) raames, mis toimus 2-6. juuli 2001 Helsingis ja Tallinnas.]]. Nagu me teame, on joomine väga muistne ning laialt levinud nähtus inimkonna ajaloos. Võib öelda, et tsiviliseerumine ja joomine tekkisid ning seejärel hõlmasid inimühiskonda paralleelselt ja sünkroonselt, st samaaegselt. Alkohol on niivõrd mõjutanud inimkonda, rituaalse maailmapildi teket, ideoloogia ja religioonide kujunemist, majandust, poliitilist ajalugu, et seda ei saa ülehinnata: alkohol on teatud aspektide puhul põhjustanud progressi, kuid ka regressi, samuti on selle pärast puhkenud isegi mitmeid mässe, rahutusi, koguni sõjalisi konflikte jne. Alkoholi tarbimise traditsioonid ulatuvad koguni eelajaloolisesse ajastusse mil Lähis-Idas hakkasid kerkima esile esimesed tsivilisatsioonikolded – muistne Sumer, Elam ja Egiptus, mis kujunesid välja juba IV eelkristliku aastatuhande viimaseks veerandiks. Üleüldse on isegi sõna „alkohol“ ju pärit Lähis-Idast keskaegsest araabia keelest – al-ġawl. Ja on huvitav, et kuigi tänapäeval on alkohol ametlikult keelatud paljudes islamiriikidest nagu näiteks Iraan, on see sõna ise pärit Lähis-Idast. Õlu on ilmselt kõige vanem alkohoolne jook üleüldse. Veinivalmistamine algas kusagil kuus kuni kaheksa tuhat aastat tagasi Lähis-Idas (tõenäoliselt Väike-Aasia piirkond, Mesopotaamia). Õllepruulimine[[õllepruulimisest muistses Mesopotaamias vt Stol 1971, lk. 167-171]] algas Lähis-Idas (Sumer, Elam, Egiptus) umbes samal ajal st ligikaudu 6000 aastat tagasi või varem. Seega on võimalik, et õlu oli leiutatud isegi varem kui vein. Pole täpselt teada, millal ja kus oli leiutatud õllevalmistamistehnoloogia [[Õllevalmistamistehnoloogia kohta Sumeris vt lähemalt Katz, Maytag 1991, lk. 24-31; vt samuti Oppenheim, Hartman 1950, lk. 1-55]] , aga väga tõenäoline on, et see oli leiutatud Lähis-Idas, kus said alguse kõik tähtsamad tsivilisatsiooni tunnused ja nähtused – seal leiutati ratas, pottsepakeder, keraamika, esimene niisutussüsteem, tekkisid esimesed linnad, jne. Niisiis arvan, et me ei eksi, kui pakume välja, et õlu [[Õlle kohta muistses Mesopotaamias vt näiteks Michalowski 1994, lk. 28]] ja alkohol üldiselt on sama vanad kui leib (sumeri k. b a p p i r [[Bappir, bappiru – „Bierbrot“ ehk siis „õlle leib“, vt Oppenheim, Hartman 1950, lk. 11]]), kuigi pole ka välistatud et õlu võib olla isegi vanem kui leib. Polegi tegelikult ju teada, mis leiutati varem – kas leib või alkohol õlle näol[[Katz, Maytag 1991, lk. 27]]. Õllepruulimine, leiva valmistamine said alguse muidugi tänu sellisele nähtusele nagu „neoliitiline revolutsioon“, mil Lähis-Idas esmakordselt maailma ajaloos hakati kodustama loomi, kasvatama taimi ning tekkis tootmine, sai alguse linnastumisprotsess, leiutati ratas, pottsepakeder ja hakati rajama võimsaid monumentaalseid templeid. Selle protsessi raames, mis algas neoliitikumis [[Noorem kiviaeg ehk {neoliitikum} (ca 10000/9 500 – 5500 eKr)]] ja jätkus vaseajal[[samuti {kalkoliitikum (eneoliitikum)} – vaseaeg, mis algas pärast kiviaja lõppu ja eelnes pronksiajale (ca. 5500-3500/3300 eKr)]] ja seejärel ka pronksiajal[[Pronksiaeg Lähis Idas kestis alates ca 3500 kuni 1200 eKr ning seda jagatakse omakorda kolme perioodi: varem, keskmine ja hiline pronksiaeg.]] leidis aset nisu, odra, kaheteraliste ja muude teraviljade domestikatsioon, leibade valmistamine ja erinevate õlle- ning veinisortide leiutamine Sumeris, Elamis ja Egiptuses. Oder oli kodustatud Lähis-Idas ligikaudu 10 000 aastat tagasi[[Katz, Maytag 1991, lk. 26]]. {{{Õlu kui jumalate ja kuningate lemmikjook}}} Kiilkirjamärk „õlu“ jaoks piktograafialises sumeri keeles oli olemas juba III eelkristliku aastatuhande alguseks.[[Röllig 1970, lk. 13]] Ameerika sumeroloogi Piotr Michalowski sõnul „alkoholi primaarsust tseremoonia keeles ja naudingus võib näha pidusöögi terminoloogias.“[[Michalowski 1994, lk. 29]] See terminoloogia oli tekkinud muistses Sumeris juba III eelkristlikul aastatuhandel – varadünastilisel (2900-2330) ja Akkadi ajastutel (2334-2154). Ja neid sõnu, mis on seotud õllejoomistseremooniatega on päris palju, aga piirduks siinkohal vaid sumeri sõna k a š – d é – a mainimisega, mida võiks tõlkida kui „õlle voolamine“.[[vt Michalowski 1994, lk. 29, kes tõlgib k a š – d é – a kui „{the pouring of beer}“.]] „Õlle voolamisel“ oli tähtis rituaalne alamtekst. Õlut kallati altaritele erinevatele jumalatele (sumeri k. d i n g i r), õlut jõid kuningad (sumeri k. l u g a l) ning muud valitsejad (sumeri k. e n, e n s i ) enne ja pärast võidukat sõjakäiku, seda jõid isegi preestrid (sumeri k. e n, s a n g a). See mõiste k a š – d é – a on teada juba vähemalt Uus-Sumeri ajastu (ca 2112-2004) allikatest, kuid esineb ka hiljem – Isin-Larsa (ca 2004-1792) ja Vana-Babüloonia ajastul (ca 1792-1595)[[vt Michalowski 1994, lk. 29]]. Uus-Sumeri ajastul 22-21 saj. eKr, mis oli Sumeri tsivilisatsiooni üks hiilgavamaid ajastuid – selle tipp, mil kerkis esile tugev tsentraliseeritud Uus-Sumeri suurriik (2112-2004), mis kontrollis suuremat osa Mesopotaamiast – ja mis jäi Sumeri tsivilisatsiooni viimaseks ajalooperioodiks. Taolisi tseremooniaid, kus tarbiti ja ohverdati õlut, esines küllaltki palju ja need olid muidugi seotud jumalustega, jumalikustatud Uus-Sumeri kuningatega nagu Šulgi (valitses 2093-2047), kuningannadega või tähtsate riigiametnikega, preestritega jne.[[vt Michalowski 1994, lk. 29]] Muistsetel sumerlastel oli õllejoomine levinud nähtus juba vähemalt IV ja III eelkristlikel aastatuhandel, aga võib-olla ka varem. Peale selle oli õlu nii tähtis igapäevaelu osa, ilma milleta ei saanud sumerlane ette kujutada oma elu ja jumalate elu. Õllele, õllejoomisele ja sumeri õllejumalanna Ninkasile pühendati laule, hümne jne.[[On olemas „Hümn Ninkasi auks“, mida koostati sumeri keeles ligikaudu 1800 a. eKr (Katz, Maytag 1991, lk. 26); vt samuti Civil 1964, 67-89; Vt ka ETCSL transliteration: c.4.23.1, „A Hymn to Ninkasi“ (Ninkasi A)]] Ja just õlu oli suuteline tegema metsikust barbarist „tsiviliseeritud inimese“, sest sumerlaste arvamuse kohaselt tsiviliseeritud inimene: elas linnas, sest linn oligi tsivilisatsioonikolle ja keskpaik ning muu, mis ümbritses linna – stepid ja kõrbed olid metsikud, barbaarsed, kus elasid ohtlikud deemonid, kiskjad (lõvid jne), kust tulid ka haigused ja muud nuhtlused ning hädad. Õlu oli tollaegses raskes elus ka üks väheseid meelelahutusi, mis leevendas vaimseid ja kehalisi piinu – maailmas, kus inimese keskmise iga oli vaevalt rohkem kui 35-45 aastat, kus teda ümbritsesid tuhanded deemoned, haigused, needused, kurjad nõiad, kiskjad jne. Õlut serveeriti ilmselt külmana – seda hoiti kaevudes. Õlu polnud ilmselt kallis ja oli kättesaadav kõikidele inimestele. Õlu oli ka selline jook, mis oli mõeldud janu kustutamiseks palavas ja kuivas Mesopotaamia kliimas, sest vesi oli Mesopotaamias tavaliselt suhteliselt mudane ja joomiseks see väga hästi ei sobinud. Seega ilma õlleta polnud sumerlaste elu mõeldav. Ka rituaalides ja muude ürituste puhul oli õlu alati tähtis element. Kultuslikus elus ja mütoloogias oli õlle roll äärmiselt tähtis. Üks sumerlaste tähtsamaid loomismüüte „Enki ja Ninmah“[[vt näiteks Michalowski 1994, lk. 41]] käsitleb inimloomislugu, kus tarkuse, käsitöö, maagia ja inimkonna looja jumal Enki[[Enki kohta vt Peeter Espaki magistritööd Espak 2006; Oma magistritöös sumeri jumalast Enkist mainib Espak õlut seoses jumal Enkiga korduvalt – vt Espak 2006, lk. 42, 43, 115, 118]] jõi õlut koos emajumalanna Ninmahiga ning võisteldes omavahel lõid nad erinevaid inimesi:[[ETCSL c.1.1.2, „Enki and Ninmah“]] {Enki ja Ninmah jõid õlut, (ja) nende südametesse tuli elevus.}[[Vt originaali – ETCSL c.1.1.2, rida 52]] Seega inimkond oli loodud jumalate Enki ja Ninmahi poolt heas meeleolus, mis oli tingitud ilmselt mitte millestki muust, kui õllest, mida sumerlased ise tähistasid sõnaga „k a š“.[[Powell 1994, lk. 92]] Õlle roll erinevates kuninglikes rituaalides Mesopotaamias oli suur. Õlut on mainitud vähemalt säilinud kümnetes hümnides ja mütoloogilistest tekstidest. On teada, et kõik Sumeri ja Akkadi, Babüloonia, Assüüria, Elami ja muistse Pärsia kuningad armastasid juua õlut ja muidugi ka veini. Õlu oli mõeldud nii meelelahutuseks kui ka rituaalide ja muude pidustuste tähistamiseks. Näiteks tuntuim Uus-Sumeri kuningatest Šulgi kelkis ühes oma hümnis („Hümn Šulgi A“): 78. Ma tähistasin e š e š[[Ešeš (akkadi k. eššešu) rituaal, mis esineb Sumeris juba vähemalt 22 saj. eKr. kuningas Gudea ajal. Tõlkes sumeri keelest tähendab e š e š – „pühamud“. See rituaal leidis aset pühamutes. Oli väga tähtis rituaal, mida korraldati erinevate jumalate auks. Emeljanov 2003, lk. 123-124]] festivali Nippuri linnas ja Uri linnas samal päeval. 79. Koos oma venna ja kaaslasega, kangelasega Utuga[[Utu – sumerlaste päikesese ja õiglusejumal. Jumalik Šulgi pidas ennast Utu vennaks.]] 80. Ma jõin õlut palees, mille oli rajanud (jumal) An[[An – sumerlaste taevajumal.]] ,
81. Mu lauljad ülistasid mind lauludega seitsme tigi-trummi saatel.
82. Minu abikaasa, nooruslik Inanna, emand, taeva ja maa rõõm
83. jagas minuga pidusööki.[[Vt originaali – ETCSL transliteration: c.2.4.2.01 (A praise poem of Šulgi (Šulgi A)), read 78-83; vt ka Michalowski 1994, lk. 32]] Siin me näeme, et leiab aset e š e š festival Nippuri ja Uri linnades, mis olid tollal sumerlaste kõige pühamad ning tähtsamad linnad üleüldse. Nippur oli sumeri kõige püham linn nö „sumerlaste Vatikan“, Ur oli aga Uus-Sumeri suurriigi pealinn ja ka tähtis kultuslik keskus, kuna seal resideerus tähtis sumeri jumal – kuujumal Su’en. Uris muidugi elas ka kuningas (l u g a l) ise. Ning nendes linnades – Uris ja Nippuris jõigi jumalikustatud kuningas Šulgi[[Šulgi jumalikustamise kohta vt Sazonov 2008c, lk. 84-107]] õlut rituaalsel pidusöögil koos oma abikaasaga, kelleks oli mitte keegi teine, kui jumalanna Inanna ise, kes samuti jõi temaga õlut ning veetis meeldivalt aega. Õlut annetati ka erinevatele jumalustele ning ka jumalad tarbisid seda meelsasti. Näiteks hea taolise näite õlle rituaalsest annetusest sumeri armastusjumalanna Inannale leiame me tuntud Isini kuninga Iddin-Dagani hümnist („Iddin-Dagan A“[[Vt originaali – ETCSL transliteration: c.2.5.3; vt ka Reisman 1973, lk. 185-202; Jacobsen 1981, lk.121]] ), mis on pärit 20. saj. eKr, mil elaski Iddin-Dagan. Järgnevalt tsiteerin ühe lõigu sellest hümnist: 152. Nad valavad tumedat õlut tema jaoks,
Nad valavad heledat õlut tema jaoks,
Tume õlu, emmeri õlu,
155. Emmeri õlu minu emanda[[st jumalanna Inanna jaoks.]] jaoks… [[ETCSL transliteration: c.2.5.3, read 152-155; vt ka Micahlowski 1994, lk. 33]] Taolisi näiteid Mesopotaamia kultuuriruumist võiks tuua veel palju, kus kuningas või jumalus osaleb pidusöögil [[pidusöögi ehk banketti kohta Mesopotaamias vt Bottéro, 1994, 3-13; Pinnock 1994, lk. 15-26]] koos rohke alkoholitarbimisega[[vt näiteks Ferrara, 1973, lk. 147-148: vt ka „Ninurta naasmine Nipurisse“ Amar Annuse tõlkes – Annus 2005, lk. 78-86]] , kuid antud populaarteadusliku artikli raames piisab nendest ülaltoodut näidetest täiesti, et näidata, kui tähtis oli õllejoomine ka kultuslikus elus ja mitte ainult tavaliste inimeste, vaid koguni kuningate jaoks. Alkohol, armastus ja seksuaalsus esinevad tihti koos ning muidugi ka muistse Lähis-Ida kultuuris olid nad tihedalt omavahel seotud. Muistses Ugariti linnriigis (tänapäeva Araabia Ras Šamra asula, mis asub Põhja-Süürias Vahemere rannikul) näiteks oli II eelkristliku aastatuhande II poolel ca 1350-1190 a. eKr levinud veini joomine. Veini joodi kultuslike pidustuste raames.[[Loretz 1990, lk. 122]] Veini tarbiti näiteks sügispidustuste ja uusaastapidustuste ajal kevadel (Babüloonias ja Assüürias tuntud kui {akītu}-festival, mis leidis aset iga aasta kevadel) ning samuti ohverduspidustuse raames, mis olid seotud{ marzihu}-pidustustega.[[Loretz 1990, lk. 122]] Ugariti ühe tuntuima uurija Oswald Loretzi sõnul „olid veini ülemäärase nautimisega seotud ka seksuaalorgiad“.[[Loretz 1990, lk. 122]] Sumeri kirjanduses, nagu õieti märkis ära Michalowski, kingiti tihti õlut seksuaalsele partnerile.[[Michalowski 1994, lk. 38-39]] Õlu ja seks olid alati tihedalt seotud. Tõestuseks tsiteerin „Inanna poeemist“ kolm rida: Nagu õlu on ta vulva magus, nagu õlu on magus tõepoolest,
Nagu tema suu on tema vulva magus, nagu õlu on magus tõepoolest,
Tema „väike õlu“, tema õlu on magus tõepoolest. Siin võrreldakse jumalanna Inanna genitaale magusa ja maitsva õllega. Õlut ja armastust mainitakse korduvalt sumeri armastuslüürikas ja muidugi Inanna-Dumuzi lugudes. Peale õlle ja veini joodi Mesopotaamias ilmselt ka tunduvalt kangemaid jooke – näiteks igasuguseid likööre. Selle tõestuseks on meile jällegi sumeri- ja akkadikeelsed tekstid. Näiteks sumerikeelses laulus „Inanna ja Dumuzi laul“ (eriala kirjanduses tuntud kui {Dumuzi-Inanna B1}), leiame me sellele ka tõestust: Rida 34. {Nad[[siin on mõeldud jumal Dumuzi ja tema abikaasa jumalanna Inanna (?]]) jõid {emmeri} õlut ja kanget likööri.}[[Vt originaali – ETCSLtransliteration: c.4.08.28 (A song of Inana and Dumuzid (Dumuzid-Inana B1), rida 34]] Mis likööri, kahjuks, pole teada. Aga ilmselt maitses see muistsetele mesopotaamlastele väga. {{{Õllesordid}}} Õllest ja õlle erinevatest sortidest Mesopotaamias teame me tänu sellele, et muistsed sumerlased koostasid oma tekste kiilkirjas savitahvlitel (sumeri keeles d u b – „tahvel“) ja kuna savi on väga vastupidav materjal, eriti kuivas Mesopotaamia kliimas, siis see võib säilida tuhandeid aastaid. Tänu sellele on meil teada sadu tuhandeid ja koguni miljoneid sumeri-, akkadi-, hetiidi-, urartukeelseid savitahvleid. Enamus on neist majanduslikud või juriidilised tekstid. Leidub ka selliseid, kus on juttu õllepruulimisest, õlle erinevatest sortidest, õlle joomisest jne. Õlut sumeri keeles nimetati k a š ja akkadi keeles {šikaru}.[[Röllig 1970, lk. 28; šikaru kohta vt samuti Oppenheim, Hartman 1950, lk. 12]] Oli olemas väga palju erinevad õlle sorte, näiteks Babüloonas Vana-Babüloonia ajastul (1792-1595) oli m.h. levinud selline kange õlu nagu {šikāru}. Seda valmistati datlitest.[[Powell 1994, lk. 92]] Datliõlu ehk õlu, mis on tehtud palmi viljadest meenutab mõnes mõttes pigem „palmiveini“, mis hiljem oli araablastel tuntud araabiakeelse nimetuse {laqbî} all.[[Stol 1994, lk. 155]] {Šikāru} vaste sumeri keeles võis olla KAŠ.SAG, kuid aga samas ei pruugi see nii alati olla.[[KAŠ.SAG’i kohta vt Stol 1994, lk. 161-164]] Tänapäeval on Araabiamaades tuntud selline destilleeritud alkohoolne jook nagu {araq}. Datlist valmistati alkohoolset siirupit ning seda tehti juba ilmselt muistses Mesopotaamias. Araabiamaades on see nüüd tuntud nimetuse {dibs} all.[[Stol 1994, lk. 156]] Tegelikult nn „datlite mesi“ (làl zú.lum.ma) on ju tuntud sumeri tekstidest juba Uus-Sumeri ajast st ajavahemikust ca 2100 kuni 2000 a.eKr. Kuid olid olemas ka „datlid joomiseks“ (akkadi keeles maštītum) ja seda mainitakse juba Vana-Babüloonia perioodil – 18-16 saj. eKr.[[Stol 1994, lk. 157]] Oli olemas ka {emmeri} õlu, mis alati valmistati odra baasil.[[Powell 1994, lk. 92]] Õlle sorte oli väga erinevaid ja kõigi nende ülesloetlemine antud artiklis poleks asjakohane.[[Powell 1994, lk. 104-118]] Kuid mainime põgusalt mõningaid õlle sorte, mida jõid sumerlased. Huvitava nimetusega oli õlu k a š s i g, samuti kirjutatud kui k a š 2(=KAS) KAL ning oletatavasti tähendas „kuldne õlu“.[[Powell, lk. 104]] Pole aga täpselt teada, kuidas seda õlut valmistati ja millest see koosnes. Teadlaste seas käivad siiamaani diskussioonid. Lisaks ülal mainitud sortidele, oli olemas näiteks ka magus tume õlu, mida sumerlased nimetasid k a š2 g i6 d u g3 – g a.[[Powell 1994, lk. 112]] Magusaid õlle sorte oli erinevaid erinevatel ajastutel. Punakaspruuni õlle jaoks oli oma spetsiaalne nimetus – k a š2 s i4.[[Powell 1994, lk. 113]] Hilisemates tekstides Babülooniast – st kusagil 7-6 saj. eKr esineb mõiste KAŠ.DÙG.GA, mida võib tõlkida erinevalt – kas „hea õlu“ või näiteks „magus õlu“.[[Stol 1994, lk. 165]] Uus-Babüloonia ajastul (626-539 a. eKr) tehti selget vahet vana, magusa ja heleda õlle vahel.[[Stol 1994, lk. 166]] Näiteks W.Röllig mainib oma monograafias „{Das Bier im Alten Mesopotramien}“ sellist õlle sorti nagu {šikaru lābiru} – „vana õlu“, mis esmakordselt esineb muistsetes akkadikeelsetes tekstides Babüloonias ligikaudu 550 a. eKr.[[Röllig 1970, lk.29]] Muistses Lähis-Idas joodi peale õlle muidugi ka veini ja sugugi mitte vähe. Veini nimetati muistses Elamis nähtavasti {sawur} ja seda valmistati datlitest.[[Stol 1994, lk. 157]] Datli veini mainivad ka klassikalised kreeka autorid nagu Herodotos või Xenophon jt ja seda nimetati kreeka keeles kui βάλανος ning see oli just babüloonlaste jook.[[Stol 1994, lk. 157]] Akkadi keeles tähistati veini ja viinamarja järgmiselt – {karânu} või {karnu}. Sellest tüvest tuletatud sõna {kurunnu}[[Vt ka del Monte 1995, 211]] aga tähendas „datli veini“, „datli sikeerat“ ja samuti vahel ka kanget õlut. W. Röllig kirjutab: „Siiani on raskesti tõlgendatavaks jäänud akkadi {kurunnu}, sumeri keeles nimetatud gurunx, kúrun jook, mida tõenäoliselt mõistetakse tavaliselt kui „alkohoolset jooki“, tihti aga samuti kui „peenveini“.[[Röllig 1970, lk. 30]] Probleem seisneb assürioloog W. Rölligi sõnul aga selles, et pole säilinud retsepti selle õllesordi (veini?) kohta ja me ei tea midagi selle valmistamistehnoloogiast ning isegi seda, millest jooki tehti.[[Röllig 1970, lk. 30]] Normaalne ehk tavaline õlu, mida sumeri keeles nimetati kui k a š.g i n esineb juba väga tihti majanduslikes Uus-Sumeri ajastu tekstides st ligikaudu 2112-2004 a. eKr.[[Röllig 1970, lk. 31]] On teada, et eksisteerisid kõrge, keskmise ja madala kvaliteediga õlled. Näiteks üks taoline madala ehk kehva kvaliteediga õlu oli „väljapressitud õlu“, mida sumeri keeles nimetati kui kaš.sur.ra ja akkadi keeles {šikaru mazû}.[[Röllig 1970, lk. 33]] {{{Õlu (alkohol) kui tsivilisatsiooni üks peamiseid tunnuseid}}} „Tsiviliseeritud sumerlane“ oli inimene, kes jõi alkoholi – õlut ning kes oskas seda hinnata ja nautida. Õllejoomisstseene õllelauas on muistses Sumeris juba kujutatud vähemalt alates ca 3000 a. eKr. Ka jumalad armastasid õlut ja veini ning neid mütoloogias kujutati tihti joovatena.[[vt lähemalt Michalowski 1994, lk. 27-44]] Veel üheks nö „tsivilisatsiooni“ nähtuseks võib pidada seda, et iga „tsiviliseeritud“ mees Sumeris armastas muidugi ka naisi, s.h. külastas ka prostituute – nii kultuslikke kui ka ilmselt küla- või turuprostituute. Sellise arusaama metsiku mehe „tsiviliseerimisest“ Sumeris ja üleüldse Mesopotaamias heaks illustreerimiseks võib pidada akkadikeelse „Gilgameši eepose“ I ja II tahvlit.[[Vt lähemalt Gilgameši eepost – The Epic of Gilgamesh (2001) Tablet I-II, lk 3-22; vt ka Röllig 1970, lk. 10]] Nendel kahel tahvlil on m.h. päris pikalt juttu ka sellest, kuidas metsikust kangelasest Enkidust, kes elas stepis koos loomadega ning jõi ja sõi loomade viisil, sai lõpuks „tsiviliseeritud inimene“, pärast seda kui ta magas 7 ööd ja 7 päeva külaprostituudi Šamhatiga[[The Epic of Gilgamesh (2001) Tablet II, lk. 13-14]], kes pärast seda andis Enkidule süüa leiba ja juua õlut.[[The Epic of Gilgamesh (2001) Tablet I, lk. 14, read 30-39]] Seejärel andis prostituut Šamhat Enkidule rõivad ja viis ta Uruki linna pooljumaliku Gilgameši juurde, kes oli selle linna valitseja, maailmas kõige targem kuningas. Nii saigi Enkidust Gilgameši parem sõber, kaaslane ja sulane. [[The Epic of Gilgamesh (2001) Tablet I-II, lk.15-22]] Nii saigi Enkidust tänu Šamhatile ja 7 õlle anumale ning sellele järgnenud tutvumisele Uruki linna ja ilmselt ka selle linna vaatamisväärsustega[[siia võisid kuuluda templid, kõrtsid ja lõbumajad ning ka muud Uruki linnas asuvad avalikud ehitised]] inimene, piisavalt „haritud“ ja „tsiviliseeritud“ sumerlaste mõistes muidugi. {{{Kõrtsid, kõrtsmikud ja veinikandjad ning nende roll Lähis-Ida ajaloos}}} Kõrtsmikke ehk trahteri peremehi (selleks võis, muide, olla ka naine) nimetati akkadi keeles {sabū} ja sumeri keeles LÚ.TIN.NA.MEŠ.[[Götze 1965, lk. 214]] Kõrtsmike ja kõrtside rolli Lähis-Idas ei tohi sugugi alahinnata. Seal veetsid inimesed päris palju aega – kaupmehed, meremehed, prostituudid, lihtsalt rändurid ja muud tegelased külastasid selliseid kohti tavaliselt väga sageli. Suurtes linnades nagu Uruk, Ur, Babülon, Kiš, Borsippa oli kõrtse mitmeid, väiksematest kohtades ilmselt üks või kaks. On teada, et üks naissoost kõrtsmik nimega Ku-Baba (ehk Kug-Bau) sai umbkaudu 25-24 saj. eKr uue kuningliku dünastia rajajaks Põhja-Sumeris Kiši kuningriigis. Ku-Baba oli III Kiši dünastia rajaja ja valitses Kišis kuningannana. Sumerlased ja hiljem ka teised mesopotaamlased austasid teda väga, kuna teda on mainitud mitmetes Mesopotaamia kroonikates (nii sumeri kui akkadi), näiteks tuntud „{Weidneri kroonikas}“ ehk „{Esagila kroonikas}“ ({Weidner Chronicle, ABC 19})[[.[http://www.livius.org/cg-cm/chronicles/abc19/weidner.html->http://www.livius.org/cg-cm/chronicles/abc19/weidner.html]; vt ka Glassner 2004, Chronicle of Esagila, lk. 266 ja 267, read 51-55]] ridades 51-55 on juttu Ku-Babast, kes oli kõrtsmik ning kes sai tänu Mardukile, Babüloonia peajumalale, kuningavõimu enda kätte Kišis ja väidetavasti ka üle terve maailma – rida 55 „Temale (Ku-Babale) oli usaldatud kuninglus üle kõikide maade“.[[vt Glassner 2004, Chronicle of the Esagila, lk. 266 ja 267, rida 55]] Siin Ku-Babat mainitakse koguni maailma valitsejana. Veelgi tuntum isik ajaloost, kuid seekord mitte kõrtsmik, aga siiski tihedalt seotud alkoholiga, oli suur vallutaja akkadlane Sargon I (2334-2279), kellest sai esimese impeeriumi rajaja maailma ajaloos. Ja selleks oli võimas Akkadi impeerium, mille eksisteerimisperiood kestis ligikaudu 200 aastat – 2334 kuni 2154 a. eKr. Kuigi Sargon polnud sumerlane, vaid ida-semiit (akkadlane), oli ta samuti pärit sumeri Kiši linnast ja alustas oma karjääri Kiši kuninga Ur-Zababa teenistuses veinikandjana (sumeri k. s a g i).[[Sargoni ja Akkadi impeeriumi kohta vt lähemalt Espak, Sazonov 2005, lk. 34-41; Sazonov 2007a, lk. 11-23; Sazonov 2007b, lk. 325-342; Sazonov 2008a, lk. 14-24; Sazonov 2008b, lk. 195-214]] Pärast seda, kui Ur-Zababa oli mingitel teadmata põhjustel kaotanud oma võimu, haaras endine veinikandja ja veinivalaja Sargon võimu Kišis ning sealt juba alustas oma vallutusi – vallutas Sumeri, tänapäeva Süüria alad jne, seni kuni ta ei vallutanud tervet Mesopotaamiat Vahemerest kuni Pärsia laheni ning ei loonud võimsat despootlikku Akkadi impeeriumit. {{{Kokkuvõte}}} Nagu me näeme, on õlu väga muistne nähtus inimkonna ajaloos. Kirjalikes allikates esineb see juba alates ca 3000 eKr, st vahetult pärast seda kui sumerlased, ilmselt esimestena maailmas, lõid kirjasüsteemi – kiilkirja ligikaudu 3400 või 3300 eKr. Õlle joomise ja samuti pruulimise traditsioon on sama vana kui õlu ise. Õlu mängis väga suurt rolli muistsete mesopotaamlaste elus. See oli mõnes mõttes rohi, nii hinge kui ka keha jaoks. See tõstis meeleolu, seda peeti ka jumalate joogiks. Samuti oli õlu tsiviliseeritud inimeste tunnusmärk. Sest see, kes jõi õlut, elas linnas, oli tsiviliseeritud, see, kes ei joonud seda ja elas linnast väljas, polnud. Nii jumalad kui kuningad osalesid pidusöökidel, kus tarbisid rohkesti õlut või veini. Õlu oli paljude rituaalidega kaasnev jook. Selle pruulimine oli väga tähtis tegu. Õlut oli väga erinevaid sorte, alates magusast meemaitselisest õllest või datliõllest, heledast, tumedast, punakast kuni kange õlleni. Inimesed eristasid erinevaid õllesorte ka kvaliteedi järgi ja selle, kus need olid tehtud. Kõrtside traditsioon hakkas levima Mesopotaamias ja Elamis ilmselt juba III eelkristlikul aastatuhandel, kuid pole välistatud, et ka varem. Kõrtsid ja kõrtsmikud mängisid suurt rolli ka ühiskonna mõjutamisel. Nad teadsid alati kõiki uudiseid ja kuulujutte. On teada, et koguni üks naissoost kõrtsmik Ku-Baba sai ca 25-24 saj. eKr kuningliku dünastia rajajaks Kiši kuningriigis, mis asus Põhja-Sumeris. Veinikandja akkadlane Sargon rajas koguni esimese impeeriumi maailma ajaloos ja sai kõikide muistsete idamaisete valitsejate prototüübiks ning mustervalitsejaks, kohati kuni tänapäevani välja, sest just Sargoni ja tema järglaste poolt (Sargoniidide dünastia) leiutatud tiitlid „maailma kuningas“ ning „nelja ilmakaare kuningas“ olid kasutusel Lähis-Idas väga pikka aega. {{{Kasutatud kirjandus}}} Annus 2005: (koost.) Annus A., (autorid) Annus A., Heltzet M., Kasemaa K., Masing U., Puhvel J., Sazonov V., Soosaar S.-E., Stadnikov S., Veede R., {Muinasaja kirjanduse antoloogia}, Varrak, Tallinn 2005
Bottéro 1994: Bottéro J., Boisson, banquet et vie sociale en Mésopotamie, in: {Drinking in Ancient Societies, History and Culture of Drinks in the Ancient Near East}, Papers of a Symposium heldi n Rome, May 17-19 1990, ed. By L.Milano, History of the Ancient Near East/ Studies – VI, Sargon srl. Padova 1994, 3-13
Civil 1964: Civil M., A Hymn to the Beer Goddes and a Drinking song, in: Festschrift L.Oppenheim, 1964, 67-89
Del Monte: del Monte G.F., Bier und Wein bei den Hethitern, in: {Studio Historiae Ardens}, Ancient Near Eastern Studies Presented tp Philo H.J. Houwink ten Cate on the Occasion of his 65th Birthday, ed. By. Theo P-J. van den Hout and Johan de Roos, Niederlands Historisch-Archeologische Instituut te Instanbul, 1995, 211-224
Emeljanov 2003: Емельянов В.В., Ритуал в древней Месопотамии, Издательство «Азбука-классика», «Петербургское востоковедение», Санкт-Петербург, 2003
Espak, Sazonov 2005: Espak P., Sazonov V., Idamaise despotismi lätted. Kuningavõim muistses Sumeris ja Akkadis. – Horisont 2005, nr. 5, 34-41
Espak 2006: Espak P., {Ancient Near Eastern gods Enki and Ea: diachronical analysis of texts and images from the earliest sources to the Neo-Sumerian period}, Master’s thesis, Tartu University, Faculty of Theology, Chair for Ancient Near Eastern Studies, Tartu Ülikool, 2006
ETCSL: Black, J.A., Cunningham, G., Ebeling, J., Flückiger-Hawker, E., Robson, E., Taylor, J., and Zólyomi, G., The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature (http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/), Oxford 1998-
. Ferrara 1973: Ferrara A.J., Nanna-Suen’s Journey to Nippur, Rome 1973, 147-148
Glassner 2004: Glassner J.-J., {Mesopotamian Chronicles}, Writings from the Ancient World, Society of Biblical Literature, Atlanta, 2004
Goetze 1965: Goetze A., Tavern Keepers and the Like in Ancient Babylonia, in: {Studies of Benno Landsberger on his Sevnth-Fith Birthday April 21, 1965}, The Oriental Institute of the University of Chicago, Assyriological Studies No. 16., The University of Chicago Press, Chicago, Illinois, 1965, 211-215
Jacobsen 1987: Jacobsen Th., {The Harps That Once…: Sumerin Poetry in Translation}, New Haven, 1981 Loretz 1990: Loretz O., {Ugait und Bibel, Kanaanäische Götter und Religion im Alten Testament}, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt, 1990
Katz, Maytag 1991: Katz S.H., Maytag F., Brewing an Ancient Beer, {Archaeology}, 1991 44/4, 24-31
Oppenheim, Hartman 1950: Oppenheim, A.L., Hartman L.F, On Beer and Brewing Techniques in Ancient Mesopotamia, {Journal of the American Oriental Society Suppl. }10, 1950, 1-55
Michalowski 1994: Michalowski P., The Drinking God: Alcohol in Mesopotamian Ritual and Mythology, in: {Drinking in Ancient Societies, History and Culture of Drinks in the Ancient Near East}, Papers of a Symposium heldi n Rome, May 17-19 1990, ed. By L.Milano, History of the Ancient Near East/ Studies – VI, Sargon srl. Padova 1994, 27-44
Pinnock 1994: Pinnock F., Consideration on the „Banquet Theme“ in the figurative Art of Mesopotamia and Syria, in: {Drinking in Ancient Societies, History and Culture of Drinks in the Ancient Near East}, Papers of a Symposium heldi n Rome, May 17-19 1990, ed. By L.Milano, History of the Ancient Near East/ Studies – VI, Sargon srl. Padova 1994, 15-26
Powell 1994: Powell M.A., Metron Ariston: Measure as a Tool for Studying Beer in Ancient Mesopotamia, in: {Drinking in Ancient Societies, History and Culture of Drinks in the Ancient Near East}, Papers of a Symposium heldi n Rome, May 17-19 1990, ed. By L.Milano, History of the Ancient Near East/ Studies – VI, Sargon srl. Padova 1994, 91-119
Reisman 1973: Reisman D., Iddin-Dagan’s Sacred Marriage Hymn, JCS 25, 1973, 185-202;
Röllig 1970: Röllig W., {Das Bier im Alten Mesopotramien}, Gesellschaft für die Geschichte und Bibliographie des Brauwesens E.V., Institut für Gärungsgewerbe und Biotechnologie, Berlin, 1970
Sazonov 2007a: Sazonov V., Akkadi kuningate jumalikustamine, Tuna 2/2007, lk. 11-23
Sazonov 2007b: Sazonov V., Vergöttlichung der Könige von Akkade, in: Studien zu Ritual und Sozialgeschichte im Alten Orient/Studies on Ritual and Society in the Ancient Near East, Beihefte zur Zeitshrift für alttestamentliche Wissenschaft, Bd. 374, hrsg. von Th.R.Kämmerer, Walter de Gruyter & Co, 2007, 325 – 342
Sazonov 2008a: Sazonov V., Sargoniidide uus religioonipoliitika templite suhtes ning selle poliitika paradigmaatilisus, {Verbum Habet Sakala nova series}, Nr 1, toimetajad T.Kulmar, P.Espak, V.Sazonov, T.Olbrei, Tartu, 2008, lk. 14-24
Sazonov 2008b: Sazonov V., Akkadi kuningavõim kui arhetüüp, {Ajalooline Ajakiri}, 2008/3, lk 195-214
Sazonov 2008c: V.Sazonov, Kuningas Šulgi laul: mõned märkused uus-sumeri kuninga Šulgi (2093-2046) kuningavõimu ideoloogia kohta, {Usuteaduslik Ajakiri}, 2008/1, lk 84-107
Stol 1971: Stol M., Zur altmesopotamischen Bierbereitung, Bibliotheca Orientalis XXVIII, No. ¾, Mei-Juli 1971, 167-171
Stol 1994: Stol M., Beer in Neo-Babylonian Times, in: {Drinking in Ancient Societies, History and Culture of Drinks in the Ancient Near Eas}t, Papers of a Symposium heldi n Rome, May 17-19 1990, ed. By L.Milano, History of the Ancient Near East/ Studies – VI, Sargon srl. Padova 1994, 155-183
The Epic of Gilgamesh (2001): Foster B.R. (transl. and ed.), {The Epic of Gilgamesh}, A Norton Critilal Edition, W.W.Norton&Conpany, New York – London, 2001
Trümpelmann 1981: Trümpelmann L., Eine Kneipe in Susa, {Iranica Antiqua} 16, 1981, 35-44

Vladimir Sazonov