Normaalse mõtlemise armetusest

Augustinus juba julges öelda, et kogu inimkonna kiusatustega täidetud elu on ainult komejant. Villiers de l’Isle-Adam arutas seda pikalt ja väitis, et koguni see inimene, kes kinnitab, et tema on ehtne ega mängi teatavat osa, ometi teeb seda. Sest sellise eitajanagi on ju tal tegelikult kindel osa komejandis või kurbmängus – kuidas keegi võtab. – Küllap neil on õigus.
Kuid vaieldavaks jääb, kas pääle selle näidendiosa, kõikjalt nopitud mälestuste-aarete, inimese “mina”pole siiski veel midagi? Budistid ütlesid, et “mina” on ainult sihukene keskaegse farmakopoia kümneist ravimeist tehtud segu. Aga Buddha ise, ja Tšandrakirti[1] veel kaua pärast teda, oskasid minna sammukese rändamiseteed edasi. Sest: milline osa segust oleks võimeline tunnetama, et ta on üks paljudest? Seda peab tegema keegi väljaspool neid. Tähendab, inimene on muud ometi veel kui vaid see konglomeraat-näidendiosa. Aga, mina küll ei oska öelda, mis või kes on see endakaeja, oma naeruväärsuse kogeja. Ta võib ju olla aegamisi tekkinud isiklikum näidendiosa, see kriitik, kes ise ei ole midagi. Mingi olend, kes ei tee muud, kui reguleerib konglomeraadi koosseisu. Kuid säärasenagi ta on pisut enam kui konglomeraat. Ta ei ühtu psühhoanalüütikute “üliminaga”, too on ainult näitejuht, mitte uute joonte paigutaja näidendiosasse, mitte koosseisu kriitik. Buddha ehk teadis, kes ta on ja, kas ta on suuteline üldse muuks kui konglomeraadi lõhestamiseks ja ettepanekute tegemiseks teisendada struktuuri? Mul on küll hõlbus rääkida sellest vaatlejast-kriitikust, kuigi tema minus alati ei tea, kust on pärit konglomeraadi üksikud osad ja kuidas nad minus on kasvanud edasi ning kokku. Enamik inimesi üldse ei tunne osa, mida nad näitlevad, konglomeraadina, veelgi vähem siis, et see on omandatud tavaliselt raamatuist ja muudelt inimestelt. Nemad peavad seda oma “minaks”, oma kvintessentsiks, mis tegelikult on solk kümneist tinktuuridest, pulbritest ja võietest. (Enne tarvitamist loksutada!) See pole endaülistus, vaid tunnistus, et ma ei kõlba siia maailma, sest ei võta tõsiselt oma “mina”. Olen nii vaene nagu vähesed: mul ei ole “mina” (tavalises mõttes), sest Shaw ja Huxley oma ei erine minu omast. Ta ei tee mind “indiviidiks”, seda teeb ainult konglomeraat-“mina”. Vaevalt leidub inimesi, kelle “minad” ühtuvad, on vaid üksikuid sarnaseid jooni ja üldinimlik taust, nagu mainitud solgis vesi.
Üldinimliku tausta moodustavad tungid ja soovid ning ebamäärased iidolid nagu õnn, saamahimu, kuulsus, võim jt. Kõik need põhjustavad konglomeraadi kogumise ja määravad ta tegutsemise suuna ning sihi. Kui inimene juba on korjanud käputäie tundeid ja tarkusi tsitaatide näol kirjandusest või teistelt, siis ta püüuks jääb “elada nende tasemel”. Kõigil ta endaväljendusil peab olema kirjandusest tuttav kuju või sellega sobiv. (Siit saab alguse “südametunnistus” ja endaga maadlemised, sest “sobimine” on ju ebamäärane mõiste.) Näiteid on selleks rohkem kui vaja. Viimati võib inimene saavutadagi oma“paleuse”. Leidub rohkesti inimesi, kes on väga sarnased mõne kirjaniku sangaritega, kuigi enamasti mitte täiesti, sest ollakse lugenud enam kui üht. Siingi avaldub selgelt ometi erinevus elusa inimese, looja ja palja elukandja, kopisti vahel. Esimesed arutlevad: mida teeks, tunneks, ütleks mu asemel “Õpetaja Metskass”? Teised kulutavad elu selleks, et lavastada loetud situatsioone võimalikult vastavalt originaalile.
Mõni mees hindab naist, kes on “kirglik, kuid ühtlasi pisut kurb ja pisut irooniline” alati või teatavail puhkudel. Ei maksa uskuda tema olnud tabula rasa ja aegamisi kogenud selle ideaalseks. Paarist romaanist kombineeritud või ühestainsast. Aga too mees võib minna niikaugele, et riputab selle sildi igale naisele, kellega tegeleb; tema “mina” muidugi ei tohi tegelda teissugustega! Kuid tema “allkeha” sageli ei funktsioneeri küllalt kirjanduslikult! Oh, pettumusi siis ja piinu patustamise pärast! – Sellest näitest jätkub, sest inimkonna elu koosneb tuhandeist taolisist veidrusist.
Võimalik, et enamik inimese eluavaldusi, tema sihid, ideaalid, “tõekspidamised”, põhimõtted, terve tema näidendiosa – on ainult selleks, et pääseda mõtlemisest. Mõtlemine on inimesele sama vastik nagu lapsele õppida ükskordühte või võõrast keelt. Igatahes, saamahimu kohta Stevenson ütleb õieti: You wish to possess them in order to think no more about them.[2] (Will o’ the mill)
Selle korrelaadiks on hirm igasuguse liikumise eest. Keegi ei taha tunnistada, et ta eile eksis, kuigi see tähendab ju vaid, et ta on targem näha, on muutunud täna. Mulle on heidetud ette, et ma ei mõtlevat sama, mida neljateistkümneselt! Emad ei suuda vist leppida sellega, et lapsed ületavad teatava vanuse! Ja kuidas veel on pahandatud iga muutuse üle ajalookäigus! Magada on inimkonnale ideaaliks ja unistuste sihiks. Ainult rahulikuks magamiseks on inimesed seni vajanud absoluutset tõtt. Kristluse “järelkäijate” paradiis pole igavene elu, vaid igavene unelev mõnulemine. Paljude budistide nirvaana on üksnes igavene ulmadetu uni. Et mulle see ei meeldi, sõltub vaid tundest, et olemises on nuhtlus, mitte olemise avaldusis. Mitteolemine seepärast pole negatsioon, vaid kujuteldamatute võimaluste kogunimi.
Kindlasti, mõtlemine inimesel on alles sama rudimentaarne nagu, ütleme, teol nägemine. Päris kindlasti mudakukk ei näe tähti, meie maailmapildile nad saavad aina olulisemaiks. Umbes nii on meie mõtlemisvõimega võrreldes nende – mitteinimeste omaga, kes elavad miljonkondade aastate pärast. Mõtlemine pole ju suutnud veel kasvatada omale organit. Ta elab alles sidejaoskonna pööningul ning teda aina takistatakse.
Üks hõlpsalt suust väljuvaid väiteid on: oled loll. Samuti: terve inimkond on loll. Aga ei vääri vaeva konstateerida seda, nagu muidki endastmõistetavaid vältimatusi. Kui keegi mulle tundtunnilt kordaks, et mu silmad on kõõrdi – milleks seda rääkida?
Teine ja hullem asi: Inimesed teavad väga hästi, et kogu elu on vilets ja koosneb kannatustest. Ja ometi nad käituvad nagu tiisikushaige, kes eelistaks maovähki või pime, kes meelsamini oleks kurttumm. Keegi pole rahul selle kannatusega, mis on temal; teiste omad on kergemad ta meelest, sest tema ei tea teistest midagi. Aga lapski arvab, et teise suhkrusai on magusam!
Kui mõtlejad taipaksid ometi, et erinevad sõnad ei tähenda erinevaid asju, jõuaks inimesed kõik ühe sammukese edasi. Aga, kui nad ei taipa isegi seda, et Jumalat võib hüüda mitmeti, mida loota? Ja ometi, mõtlemise piirideni püüdes ei ole väga erinevate mõtlejate mõtteil enam erinevusi muus kui termineis. Blake pidas end tõeliseks kristlaseks, mõtles aga nagu budistid, kelledest ta polnud kuulnud midagi. Tegi inimese “minast” veidrate nimedega müütilised olendite kompleksid, väites, et kord nad kõik taanduvad ja kaovad. Teadis iga moraalse hoiaku relatiivsust nöökides, et helduse osutamiseks on vaja vaeseid teha – iga moraalne tegu vajab moraali puudumist. Juba 1788, natuke üle 30. eluaasta, Blake ütles, et the Poetic Genius is the true Man,… the body or outward form is derived from the Poetic Genius,[3] ütles keha olevat selle, mida meeled tajuvad hingest! Ja 1810 ütles: All Things are comprehended in their Eternal Forms in the divine body of the Saviour, the True Vine of Eternity.[4] Ja viimati 1820 paigu oli sellest saanud üliselge väide:
      The Eternal Body of Man is Imagination, that is,
      God himself
      The Divine Body, Jesus: we are his members.[5]
Tegelikult on see üksnes protestantliku dogmaatika ubiquitas corporis Christi tõsiselt võtmine. See aga ühtub omakorda budistliku dharmakaya teooriaga. Kõik on jumalik! Aga see pole panteism; Blake ja relativistlikud budistid väga selgesti taipasid tavalise panteismi viga. “Jumalik” nirvaana oleneb sellest, kuidas inimene vaatab. Blake’i sõnastuses meelte konstruktsioon annab pluraliteedi mulje, ekspansioon annab aga “Jeesus on ainus olev”, kes “asus meisse”. Seepärast ongi siis võimalik öelda, et meie oleme ja meid pole, oleme vaid aatomid suures KEHAS, kuid jumalikud ainult siis, kui meie kaudu kogetakse ÜHT. Või nagu Blake sõnab:
      To see a World in a Grain of Sand
      and a Heaven in a Wild Flower,
      hold Infinity in the palm of your hand
      and Eternity in an hour.[6]
Muidugi järgneb siis endastmõistagi, et kõik meie tunded, tungid, teadmised ja kogemused on illusioonid pääle võime näha “ainult Jeesust”. Ükski neist ega nad kokku ei moodusta “mina”. Kuid “mina” ei saa nimetada todagi võimet tajuda ÜHT ega “mittemina” – terve see terminitekompleks on kaotanud mõtte. Ja just sedasama väitsid budistid-relativistid. Järeldusilt on parem vaadata eemale, sest need ei sobi kellelegi. Kogu maailm ju usub võitluse sisse! Võitlus tähendab aga veendumust üksiknähete olemasolus.
Juba seepärast ei saa ükski hävitaja olla tõeline kristlane Blake’i mõttes, ta tunnistab üksiknähteid ja teeb valikut! Õige inimene on kunstnik, kes näeb “igavest” ega kopeeri “loodust”. Seepärast Blake peab prohveteid ning apostleid kunstnikeks ja vihkab teadlasi, kes ei näe kõiksust tervikuna. Neilt eeldusilt on tal kaheldamatult õigus. Teadus ilma sünteesita, analüüsiv ja kirjeldav, on lolluse tippsaavutis (Linné stiili botaanika või kataloogid tähtede positsioonidega jt.). Koosneb väiteist, mis sarnanevad “eksperimentaalselt tõestatud faktile”, et sama puu mõõtudelt vähemad lehed on pisema kaaluga tavaliselt – kuigi esineb erandeid!
Sellinegi seletus maailmale on näiliselt lihtne, tegelikult täis uusi raskusi. On kindel, et me ei saa öeldud, mis on elevant, kui Džalal-ud-din-Rumi[7] dervišsid teda katsuvad pimedas siit või säält. Me ei saa seletada, mis on kimsukapuu, kui kõikide aastaaegade kujud temast tahta liita. Need lood kehtiksid kõige suhtes, kui suudaksime näha rohkem pisiasju ja elada kauemini. Aga sellest ju veel ei järgne, et elevanti ja kimsukapuud pole olemaski. Järgneb alles siis, kui ruumi saame lõhkuda nii, et mahume aatomisse ja tuhat aastat kahaneb tunniks. Jääb teatav substraat siis, milles need muutused toimuvad ja seda (mateeriat ehk vaimu) me võime hüüda igaveseks, oluliseks jne. Aga ehk on see substraatki samuti illusioon nagu tema “virvendused” – üksiknähted? Kas üldse on midagi primaarset?
Blake ning idealistid väitsid, et kuigi kimsukapuu sureb, tema vorm on igavene. Blake oli targem selles, et pidas “vormi” inimeseks, teised ei osanuks kimsukapuuga hakata midagi pääle, koeragi vormist-ideest pole säilinud muud kui hais. Väitega, et koer tõeliselt on inimene, pääseb küll ühest hädast. Uusi ning hullemaid tuleb asemele. Mis on inimene, kas on inimene see punkt, millest enam ei saa kaugemale? Kuidagi pole pääsemist siis mütoloogiast, teaduslikust või teosoofilisest. Ja mõlema kohta tuleb Butleriga ütelda, et nad on an expression for our ignorance of our own ignorance.[8]
Kui tahe suudab mõjustada meeli sellisel määral, et kuuleme oodatu samme, koguni võime näha teda, kas siis mitte väga palju sellestki, mida tajume, teadmata midagi eelnenud tahteaktist, ei kuulu samasse kategooriasse? Rääkimata hoopis “tõekspidamiste” tõesusest – juba Tšuangtse teadis, et vargaks peetu näib varas. Sama printsiip on rakendatav kõikjale: meie eelarvamused on meie reaalsust konstitueerivad tegurid, jah, Protagoras! Kui oleme soovinud kedagi või midagi nimetada õigeks, hääks või kenaks – oh, iialgi ei tule põhjenditest puudu! Süda on kaval kasutama kurjasti mõistust.
Tahe valmistab meile palju pahandusi, kuigi ta pole vaba või ehk just seepärast. Viimati tingib teda ju kõht ja mõni saamahimu. Tavaliselt samastatakse tahe igasuguste himudega. Aga kõhugi viimne himu on himu eksisteerida. Aga olla teadlikki eksistentsist. Ja täpsemalt teadlik oma eksistentsist on see, kes saab valitseda teiste üle nii, et need kaeblevad. Seepärast on tahegi lõpuks tahe kellelegi “näidata”, kellelegi “ütelda”. Ta on täidesaatev organ ja ta ülesannete segasus tingib ka piiride ähmasuse tema ja tunnete ning himude vahel.
Kui tahet suunavad nähted ei oleks nii isekad, siis vaevalt usundid nii ta vastu sõdiksid ja taotaksid ta rakendamist teisiti. Aga alles siis, kui inimene taipab, et ta tahtesund pole üksnes kuri, vaid väga rumalgi, on võimalik tahtmisele raisatud jõude kasutada paremini.
Just siis, kui inimesele ei näi põhjust elada, kui ta enam ei tee midagi, ei tunne rõõmu millestki, – just siis ta ei taha surra. Kas seepärast, et ootab tagasi endist? Väga kahtlen. Et tal enam pole kaotada midagi muud kui see elukene? Ei usu hästi sedagi. Küllap ei saa iialgi teada, miks raugale surm on vastikum kui lapsele. Rauk vist isegi ei taipa ja muidugi, minagi raugana teps mitte.
Pole igatahes mingit alust arvata “minaks” tahet, kuid ka mitte mõistust, tundeid ja tunge, – kui “minaga” mõelda midagi absoluutset ja muutumatut. Paar kraadi palavikku, nad kõik on teisiti. Isegi mõtlemine, mille hindud õigusega panid kuuendaks meeleks, tegeleb ju siis väga kummaliselt nagu skisofreenikul, avastab tõdesid, mis hiljem on koomilised nagu unenägudest. Kuid teadvuse kaoni liigub inimeses ikkagi päris kindel taip, et palavik on ta meeled kõik muutnud. Kas teab seda mõistus või teadvus – mis vahe üldse on neil sõnadel? Mis juhtub temaga siis, kui palavik veel tõuseb ja inimene hakkab sonima? Kuidas tema kadumisel tekivad väärkujutelmad, – voodist saab vene lainetel?? Kui vähe on teada inimesest! Arvan, kõrges palavikus teadvus magab päriselt nagu sügava une ajalgi; meeled funktsioneerivad küll edasi (mitte nagu unes), aga miski-keski järeldab valesti. Kuid see kehtib vaid ühe mu kogemuse suhtes palavikus, siiski mitte täiesti. Teadsin küll, et olen voodis ja miski vägi ei saa pöörata kummuli, ometi hoidsin kõvasti kinni kätega, et ma õõtsumisel ei kukuks välja. Seinad olid korralikult paigal. Asi endalegi oli naljakas, naersin, kuigi kartsin. Võibolla loeb, et olin siis alles kümne aastane. – Kuid kopsupõletiku palavikus – kuulmine ja nägemine juba olid päris piiratud, seinu ei näinud, mõtelda ei viitsinud (nagu polekski, mille üle mõelda), aga teadvus püsis selge kogu aja. Neist asjust ma ei saa kuidagi aru, nad jäävadki vaevama. Ainus, mis neist järgneb kindlasti: kogu tunnetuse, terve“mina”, iga “tõe” relatiivsus. Vastu võiks väita, et taolisil puhkudel inimene pole normaalses olukorras. Aga, mis tagab meile, et organism 36,5– 37°C vahel on võimeline kogema reaalsust õieti (muud tingimused seekord jäätud kõrvale) ja muidu mitte? Meie“reaalsus” on ehk samuti üldine väärarvamus nagu mõnisada aastat tagasi dogma orjuse ning parunluse jumalikust päritolust? Kui miski oleva õigsuses kahelda, tuleb kahelda kõiges.
Ja siingi on asi palju halvem, kui näib. Väide: reaalsusest saadud pilt, arvamused tema kohta on altid kliimale, toitumusele, tervislikule seisundile jm., on samuti väide reaalsuse kohta. Milline kliima või kehatemperatuur tekitas tema, milline takistab tema sündi? Või on see väide ise “eksemptne”?
Schleichi[9] järgi kaovad narkoosi võimed järgmises reas: ruumi, aja, kausaalsuse taip, tajumine (Wahrnehmung), kuulmine, nägemine, kompimine, fantaasia, loogika, minatsoon. Ma ei saa küll aru, kuidas fantaasia saab kaduda enne loogikat, kuid algus on õige, sest mõned halvad mürgid mõjuvad samuti. – Kas aga kõik? Kas rida äkki ei olene kasutatud vahendist? Igatahes, kui ruum, aeg, kausaalsus kuidagi on kõrvaldatud, siis on üliimelik, kui teravaks lähevad meeled ja kui hõlbus on neid suunata kohalt teise või ühe asemel võtta teine. Väga lühikese aja vältel inimene võib rakendada mitut, kuid kõik tajud unuvad niipea, kui teine tuleb asemele. Kaugemale ma pole saanud, arvan aga, et palavik mõjub taoliselt. Ruum ning aeg ei kaota olemasolu, vaid on, nagu ei arvestaks “mina” enam nendega; loetu on umbes samuti elus ning siinsamas nagu lapsel. Küllap selles asi ongi, miks lapse fantaasia on hulga elusam ja tema meelteaistingud teravamad – päälmised kihid pole kuigi paksud. Nad vaibuvad ju magadeski.
Kui nüüd sellest reast hakata otsima tõde inimese struktuuri kohta, tuleneb pisut kindlat ja selget. Ilmselt, teadvus mingist minast on olemas siiski veel, kui see “mina” enam ei funktsioneeri. Aga rida ei ole puhtalt geneetiline, meeled on olemas ammu enne kui “mina”, fantaasia, loogika. Kas on siis teadvus cum grano salis öeldud, meelte ühendriikide keskvalitsus ja kõik kõrgemad pinnad tema organid? Kolm võimet, milledel puuduvad füüsilised organid, milledest kausaalsusetaip võiks olla üsna individuaalne, ruumitaip on aga vist peaaegu täpselt sama kõigil inimestel. Nõnda on siis Kanti aprioorsed asjad väga hilised, kuigi jällegi mitte järeldused meeltest vaid pigemini fantaasiast ja loogikast. Kas neil üldse on reaalset alust, kas nad on vaid vormid, mis keskvalitsus teinud oma kogemuste paigutamiseks? Kas vaid erinevail printsiibel korraldatud kataloogid? Või on nad algelised meeled: tuleviku olendeil on nende kogemiseks erilised organid? Seda ei tea. Ja veider on, et Schleichi reas just ruum, mis paistab silmadega tajutav, seisab alguses, kausaalsus, näiliselt vähimal määral meeleline, lõpul. Kuid rida on geneetiliselt õige vähemalt minu suhtes. Mul polnud ruumist taipu kümneaastaseltki veel, ajast küll.
Klassika materialism on mõttetu niipea, kui tunnistab ruumi olemasolu. Kausaalsus ja aeg on mateeria aktsidentidena väga lihtsad, mitte ruum. Ruum ilma mateeriata on mõeldav ja, kui kosmose ainetihedus on 10–34 g/cm3, on tühja ruumi! Mistahes arvu võttagi, sellest faktist pole pääsu. Kui aga mateeria kõrval on ruum, ei ole mateeria enam primaarne ja monistlik seletus universumile on võimalik ainult siis, kui mateeria kuidagi tuletada ruumist.
Sama halb on teine asi mateeriale, neutroni olemasolu. Kui mateeria, energia, elekter, liikumine on mitu külge samale nähtele, siis on võimalik monism. Aga neutroni olemasolu rikub aine mõiste ka sel juhul, kui teda pidada koosnevaks prootonist ja elektronist. Osa mateeriat on energeetiliselt neutraalne, osa mitte! Mindki see vaevab. Tahaksin monismi. Selle saaks vast säilitada mõne uue oletusega aja või ruumi suhtes, kuid ma ei aima, millisega. Neutron on igatahes nuhtlus, teda ei tohiks ju eksisteerida. Kas saaks temast lahti oletusega, et ruum on “negatiivne mateeria”? Kuid säärane nimetus on vaid sõna, mille taga pole midagi. Liiatigi oleks negatiivne mateeria kujuteldav vaid liikumisena mateeria liikumissuunale vastupidises. Võiks arutella edasi, et mateeria liikumissuund on aeg, negatiivne mateeria-ruum peaks siis liikuma vastupidises suunas ajale. Kuigi on võimatu ütelda, mida see väide tähendab, ta ei tarvitse olla ogarus. Aga siit ilmneb vaevalt seletus neutronile, tuleneb ehk vaid mingi uus monism, mida ei saa pidada energeetiliseks, materialistlikuks ega idealistlikuks. Negatiivne aeg peaks aga siis mahutama tavalise aja samuti nagu negatiivne mateeria tavalise mateeria!
Teadvus ja “mina” on erinevad vist ainult ulatuses. Teadvus eeldab kõige tajutu ning kogetu analüüsi tulemusi, “mina” eeldab ainult oma vastandi olemasolu. Arvatavasti tunnevad loomadki end “minadena”, kuid nende teadvus on üpris algeline. Kiil püüab liikuvat, olgu söödav või mitte, kanale ei eksisteeri poeg nägemisele, vaid kuulmisele. Teisi sõnu, teadvus on mõistuse-mõtlemise produkt, mitte komplekt meelte kaudu saadud andmeid. Aga terminoloogia on selles asjas väga segane, sest näiteks teadvus ja tähelepanu sageli täiesti samastatakse, teisal jälle lahutatakse, kuigi tähelepanu on teadvuse pingutamine tulevikku, nii nagu mäletamine minevikku. On kaunis kindel, et inimese silmad funktsioneerivad pidevalt, siiski ta paljutki ei näe ilma, et ta tähelepanu juhitakse sellele. Veel selgemini see avaldub kuulmisega, vähem muude meeltega. Alles siis, kui teadvuse analüüsi kaudu üks fakt on lahutatud teisest, hakkab inimene tajuma seda.
Teadvus seepärast on pigemini ruumiline kui ajaline nähtus. Tema on pigemini kausaalsuse, aja ning ruumi peegeldus kui olemise. Peegeldus ses mõttes, et kaunis primitiivne olend teadlikult tajumisel kogeb vaid põhjust, järgmisel astmel aega-liikuvust ning viimati ruumi. Teisigi on üsna vähe maailmas. Enamiku inimeste maailmapilt on kas staatiline või võitleb igasuguse muutlikkuse vastu. Kolmandate hulka ei julge lugeda ennastki, sest sageli unustan universumi välja teadvusest. Põhjuste kogemisest meeleldi loobuksin, need on sama vähe huvitavad ja õpetlikud nagu haisud või maitsed maailma olu tunnetamiseks.
Unistan siis muidugi uuest inimesest, kel on veel üks pentaad või heksaad meeli, milledest viimseid vaevalt taipan kujutella. Tajun uute võimete võimalust umbes nii nagu olend, kes esmalt tundis päeva ja öö vahet, võinuks unistada silmadest, mida ei saanud tema ise ega ta järglased. Aga ükskord nad tulid!
Magu on iga meele ju arendanud selleks, et saada süüa ja kaitseda ennast. Aga kõik nad on üleannetud lapsed, valetavad emale, et tegutsevad ainult tema kasuks, kuigi hullavad sageli omapääd. Kui inimene suudaks teha selgeks maole, et on vaja mingit supernägemist ja superkuulmist lisaks aja, ruumi ja kausaalsuse tajumisele, – küllap magu arendaks need organidki ja hävitaks nende materjaliks kompimise, haistmise, maitsmise. Need oleksid ju vajadusetud siis, kui inimene sünnil juba silmade ja kõrvadevaral suudaks nad asendada. Ja mingi uus meel, ütleme, kausaalsuse taipamine maastmadalast (mitte mõistuseaktina, vaid aistinguna), teeks need meeled, millede abil me maailmast kogeme väga pisut, koguni mõttetuks.
      Selles uues pentaadis peaksid siis vastama:
      kompimine – kausaalsusetajumisele,
      haistmine ja maitsmine – ruumi ning aja tajumisele. –
Kahele kõrgemale meelele ma mõistan vaid unistada paarimehi, ei oska neid kuidagi nimetada. Olen aga veendunud, et mõnedel inimestel nad on olemas vähemal või suuremal määral – ja nad saavad nende pärast palju kannatada. Teatavasti on ju absoluutse kuulmisega inimesi vähe veel, neid, kel on ruumitaju, veelgi vähem ja neid, kel on rudimentaalseltki kaks nimeta supermeelt, nii pisut, et neid hüütakse jumalikeks.
Ei mäleta enam, kes see oli, küllap vist Butler jälle, kes arvas, et inimene ei koge valu, vaid võrdleb praegust olukorda endisega ja taibates nende erinemist ebameeldiva suunas järeldab, et tal on valus. Kõlab naljakas, aga peaks olema õige. Kui meel ei anna taju, vaid mõistus ehitab selle üles meelte andmeist, siis peaks ju samuti olema kompimismeelegagi. Kui aga valu nõnda on mõistuse produkt, siis võiks psühholoogia teoreetilisest osast kõrvaldada tundefunktsiooni tegurina omaette. Tunded on siis mõistusediktaadid vastavalt konventsioonidele, üks algne liik mõtlemist. Nad vallanduvad peaaegu ebateadlikult, mida algelisemad nad on. Vähe leidub vist inimesi, kes otsustavad: nüüd ma pean tundma valu. Mina pean küll otsustama, kas ma reageerin vihaga või mitte, paljudel seegi protsess toimub ebateadlikult. Öeldust peaks järgnema, et tundeid tehes teadlikuks, on neist üldse võimalik vabaneda. Mõistus ei leia neid vajalised, tema saab nad asendada ja vähema jõukulutusega.
Paljudel usunditel on olnud üheks sooviks juurida välja tunded kui automatismid. Vihasemad vastased sellele soovile on olnud kõik naised ja “elususe” apostlid meeste hulgas. Nende sooviks on inimesest teha reflekside ja automatismide masin ehk loom ehk tegutsev film. Mõistus on üksnes selleks, et selliste konventsionaalsete reaktsioonidega mängida vastavalt kombinatsioonide ja permutatsioonide reegleile – ja selleks, et asetada teisi inimesi soovitud automatismi toovasse olukorda. Aga tal ei tohi olla ütlemist automatismide kohta. Ka ebatavalised automatismid pole soovitavad, sest takistavad mängu dramaatilist arengut.
Olen päris veendunud, et vähemalt koeral puudub ruumi taju üldse. Ta muidu ei vihkaks liikuvat, eriti aga ratast. Aga kuidas ta ruumi tajumata kogeb liikumist, mis see on talle? Kas ime, midagi olla tohtimatut ja seepärast ta püüab seda tappa, kartes ja vihates? Tõepoolest on sama raske mõista inimest, kes vaenab teist moraalsest nördimusest. Kuid selliseid leidub küllalt – “teisitimõtlemine” on ehk inimkonnale sedasama, mis koerale liikumine. Ma ei leia muud seletust, kuigi hädapärast vast võiks liikumist koera seisukohalt vaadelda kui sündmust, mis talle tundub põhjusteta ja seepärast vastu tema looduse seadustele.
Võib olla, tõelise looma ja tõelise inimese vahe ei seisne muus kui ses, et inimene mäletab oma kogemusi kauemini ja suudab enda hõlpsamalt rabeleda lahti mõnest harjumusega sunniks muutunud reaktsioonist, liiatigi, tal on selliseid ühel hetkel ometi rohkem kui loomal samal hetkel. Lapsed ja paljud inimesed surmani – on loomad, koosnevad kaunis piiratud arvust automatismest. Peavad ebamoraalseks ja ülekohtuks, kui inimene kolmekümneselt erineb sellest, mis oli kahekümneselt, pahanduseks on neile kõik muutused. Teatavad reaktsioonid on neil selged, uutest kogemustest (mida nad ei taha) nad järeldavad vana, poevad mööda neist ja unustavad peatselt. Ainult muutus, ainult liikumine – see vallandab neis “püha viha”, moraalse meelepaha. Võibolla koeralegi tuletab liikumine meelde ta oma kadumist ja surra-vananeda tema ei taha. Nagu sellised inimesedki.
Kuskil on inimese elukäigus põhiline viga. Neegrilapsed on teatava eani jõudsamad arenema ning intelligentsemad eurooplaste lastest. Nende hulgas omakorda on andekaid rohkem kui täiskasvanute seas. Keskmine austraallane mängib paremini malet kui tavaline valge. Ja teises suunas: allpool oma vanusele vastavat intelligentsitaset seisev läti tüdruk taipas teiste inimeste mõtteid. Hüpnoosiski võivad inimese kõik võimed olla võimsamad, mitte ainuüksi meeled. Õppida on hõlpsaim, kui ei mõelda õpitavale, ei tuubita ka mehhaaniliselt, vaid kuidagi kujutellakse. Taolistest olmadest mu meelest järgneb, et inimesel on esialgu mingi võime algmed, kuid see aegamisi atrofeerub, sest tavalises elus midagi takistab kasutamast teda.
Olen püüdnud alati kasutada ja virgutada seda tukkumajäävat võimet. Taipasin asjaloo säärasust juba üliõpilasena ning hakkasin oletama, et ebatavalist saab hoida vaid ebatavalisega. Sellest kõik mu veidrused. Huvi kõige ebahariliku (inimeste, fantastilis-utopistlikkude romaanide, mürkide, absoluutse pornografistika, analüütika printsiibelt veidrate keelte jm.) vastu. Aga ka tüdimus inimestest, kes kaksjalgselt ja “tervemõistuslikult” seisavad elus ja mulle tunduvad vaimult kretiinid. Nagu paleontoloog, kes ühe luu varal rekonstrueerib olese, uurin minevikku, lootes, et talitades nii, virgutan varjusurmas viibiva võime. Aga seni ma pole saavutanud muud kui “selgema pilgu”. Võime pole aktiivne. Arvan ta jäävat magama siis, kui inimene teab end omandanud normikohase sõnastikukasutamise ning vastavad komplektid meelteandmeid ja mõistuse verdikte. Kui teatav kataloog tunnistada reaalsuseks, siis see nimetu võime uinub ega ärka enam. Hoolimata kõigest ta tukub minuski. Seepärast pole usk kataloogi sisse ainus õnnetus sellele võimele, mille pidevas olemasolus ma ei kahtle. Ja minu vahendid pole piisavad.
Tahaksin väga, et ta oleks virge nagu nägemine. Aga ta funktsioneerib kuidagi läbi udu, hetketi ütleb mulle tulevikku, vahel valgustab minevikku, nagu Hoosea ja Hesekieli puhul ilma reflekteerimiseta. Kuid ma suren, kogemata tema ärkvelolekut, ei tea enam, mida teha tema vabastamiseks tõkkeist. Ja seepärast mu eluaeg on kulutatud asjatult. Vahel loodan, et surm vallandab tema kammitsatest, vahel kahtlen selleski. Ma ei suuda ju uskuda, et kiviaja kunstnikest pääle surma saanuks matemaatikuid, kuidas minust siis see, kes tahaksin olla!?
Fechner[10] on liialt lobisenud, kindlasti mõndagi arutlenud valesti, aga ta on mõistlik mees. Ütleb ühes uuemas filosoofilises teoses lugenud lause: Die ganze Natur überhaupt hat eine andere Bestimmung als die der Basis und des Organs für diemenschliche Entwickelung nicht; der Mensch ist die Spitze und der Herr der tellurischen Schöpfung, wo in der Beziehungauf ihn alles einzelne seine Bestimmung findet.[11] Ei tea, kes – küllap Hegel või Feuerbach. Aga Fechner selle kohta ütleb lihtlabaselt: tobedus. Inimene juba seepärast ei saa olla maise arengu piir, et ta ise areneb edasi. Fechner uskus tuleviku inimese erinevat praegusest nagu liblika tõugust. Arvas, et inimene hakkab lendamagi. Ainult enne pidavat lennukaks muutuma inimese mõistus, tema inneres Flugwerkzeug,[12] siis tekkivat das äussere in einer neuen Wandlung der Geschöpfe (Zend-Avesta /4/1919 I, 92j II, 56 jj.). [13] Seegi on vist õige ja ma mõtlen, et mu püüd virgutada kängunud võimet on midagi väga lähedast Fechneri unistusele. Julgen arvata, et Fechneri kõrgeim maine olend pole fantasm. Mingi kirjude tiibadega pää või silm, kes lendab või ujub õhus, on käteta-jalgadeta, puutub maaga kokku ainult katsesarvede taoliste organitega.
Kui mõttetu on ajada taga “miks?” ja pidada vastamist sellele teaduseks, järgneb kasvõi sellest, et jääajad võivad olla tekkinud vähemalt kümnel põhjusel. 1) Päike satub külmemaisse aladesse kosmoses; 2) kiirgus kahaneb sisemisil põhjusil; 3) Maa orbiidi ekstsentrilisus muutlik; 4) telje kaldenurk muutub; 5) mandrid nihkuvad tuumal; 6) mandrite kõrgus ja areaal muutuvad; 7) ookeanide soolsus muutub; 8) maa sisesoojus kõigub; 9) CO2 kvantum õhus kõigub; 10) vulkaanide aktiivsuse kõrgperioodil koguneb õhku liiasti tuhka. Vaevalt neist kunagi on tulnud arvesse ainult üks.
Muiste kogusin jutte, mis seletasid, kuidas teatavad loomad “võitluses olemasolu eest” on ometi säilitanud või hankinud ülearuseid, koguni enestele kahjulikke organeid. Oli neid tosina ümber, siis taipasin, et lihtsam olnuks koguda vastupidist. Enamik põhjendusi seisnes ju selles, et näidata: kuidagimoodi olid need iseärasused või on, või muutuvad tulevikus kasulikeks! Lausa nagu Piibli “pahanduste” olematuks seletused.
Selgeimad mäletan mõtted olnud pärast üht sünnipäeva. Olin joonud viina, mis on vastik asi. Võtsin püramidooni, fenamiini ja vitamiine. Ärkasin paar tundi hiljem ja mõtted olid nii värsked nagu vahel meeled. Just nagu meeled kadunuksid mõtlemisse. Kõik “jumalatõestused” seisid mu ees nagu pildid-geomeetrilised kujundid. Ei tarvitsenud juurelda nende vigade kallal, nägin neid. Nauding mõtelda selgelt on vähemalt sama tugev, kui näha või kuulda kõrvalmõjudeta. Seletan asja nii, et alkohol viimati oli halvanud meeled, fenamiin aga virgutas mõistuse. Aga nüüd ma ei leia enam õigeid koguseid. Igatahes see unetu elamus une keskel lohutas mind. On teid selle saamiseks, mida tahan. Mul pole raha ega aega kordamiseks. Mõtlen, et kauaaegsemad katsed teeksid säärase oleku habituaalseks.
Arvan maailmas seni elanud vaid kolm täiskasvanud inimest, kes on jumalikeks tunnistatud seks, et vabandada enda jäämist kuueaastaseks. Laotse, Buddha ja Kristus. Nende täiskasvanus avaldub selles, et nad eitavad kausaalse aheliku tunnetuslikku väärtust. Lükkavad ta kõrvale ja deklareerivad, et sündmuste juures pole vaja küsida immanentset põhjust, – “kas on pattu teinud tema või ta vanemad?” Keskmisele inimlapsele on selle küsimuse vastamisega asi pandud ad actas, täiskasvanule pole vastus oluline. Ka siis mitte, kui ta kausaalse aheliku asemele paneb habituaalse sündmuste järjestuse. Aga nende täiskasvanus avaldub selleski, et nad ei tunnistanud ühtki kataloogimisviisi ega arendanud uusi. Kristus ei lasknud end nimetada hääks, laskis Jumala hoolida häist ja halvust. Juba vaid nende kahegi erinevuse pärast on Laotse, Buddha ja Kristus täiskasvanud. On palju ka muud, nagu emotsionaalsuse lapsikuks pidamine, rumaluse arvamine “patuks” jm. Nad on jumalinimesed.
Pärastised põlved tegid nad jumalaiks. Sest ainult nii oli neid võimalik likvideerida, uskuda nende olemasolu (kui kaval võte teha seegi kaheldatavaks!), nende õpetust ja – jääda sekssamaks, mis oldi! Filosoofe (ja napooleone) püütakse kopeerida, jumalaid ei tarvitse ega saagi! Kahel kohal see avaldub eriti selgelt. Pauluse ja Jaakobuse ideoloogia vastandlikkuses ja ühes Wellsi jutus – kummalgi pool inimesil endil pole taipu, kuhu nad tüürivad.
Kaheldamatult Paulus mõistis õieti Kristust. Inimene saab õndsaks-täiuslikuks uskumisega-autosugestiooniga, mitte teatava koodeksi-kataloogi järel tegutsemisega. Sest viimane arvamus eeldab maailma jagunevaks “tehtavasse” ja “mittetehtavasse” – on seega lapsik, mehhanistlik. Kuid Pauluse väide on õige ainult siis, kui Kristust võtta esimesena vendade hulgas, mitte aga siis, kui ta on inimkonnast erinev ja saavutamatu jumalus. Uskuda Kristuse sisse tähendab uskuda, et “minagi” lähen Kristuseks. Või puht juriidiliselt väljendatult: pretsedent on olemas ja tee on vaba. Ainult ses mõttes on Kristus Lunastaja. Nagu olend, kes on käinud Kuu pääl, sellega kummutanud eksiarvamused, et Kuud pole, et ta on usuobjekt vaid, et pääs sinna on võimatu. Pole oluline, et “mina” ise teen täpselt sama järgi, uskudes seda, saan omaks Kristuse kogemused. Aga niipea, kui Kristus on Jumal, on kogu see õpetus väär. Et Jumal on käinud Kuul, ei avita mind kuidagi. Ma võin seda uskuda ja väriseda nagu Jaakobuse kuradid. Siis“minu” lunastus tõepoolest avaldub ainult mu tegudes, usk sellesse, et Jumal “minu” on lunastanud, ei lunasta mind. Ma ei oska küllalt selgelt sõnastada seda erinevust, mis ometi on väga selge ja lihtne. Kui “mina” usun, et – olen saanud Kristuseks, siis ei vaja “mina” mingit koodi; ma teen tema tegusid. Teod on endastmõistetavad, aga sekundaarse tähendusega. Tõepoolest on tähtis, et olen uus kreatuur ja elan uut elu. Kui aga “mina” ainult vabanen patusest loomusest, siis vajan kohe uut koodi käitumiseks, tähtsad on minu teod, mitte mu uus loomus. Seda tegelikult pole olemas veel, seda ma ehitan alles oma tegudega. Kahtlane, kas kunagi saan valmis.
Need kaks hoiakut, pikk ja lühike tee, on äärmused, millede mõtteviis on selge. Vahelmised, mida leegion, ei kõlba kuskile. Semipelagianism ja teda rajav diofüsitsism on veel midagi, aga alaline õõtsumine semipelagianismi ja ühe või teise äärmuse vahel on hirmus. Jaakobuse, monofüsiitide viga on ilmne – tulemus on reformeeritud juutlus. Aga ka Paulus läheb vigaseks niipea, kui rõhk on pandud usule ja mitte “uuele loomale” ja uuele elule – armastusele. Paulus nägi seda isegi, et usk ja lootus pole suurimad. Aga Jaakobus ei taibanud vist, et “armastus” on enam kui teod. Et ta on uus hoiak kõige suhtes ning vaba dualismist ja üle igast eetikast. Pole “tehtavat”, “mittetehtavat”, hääd ega halba, kui armastatakse. Ja see armastus juba seepärast ei ole emotsionaalne. Ta pole võrreldav vanemate ega noorte armastusega, sest, – ta ei nõua midagi, ka mitte vastuarmastust.
Marki on oli viimane, kes mõistis Kristust ja Paulust. Pärast teda positi ja soperdati. Ja mina, mu eluaeg on kulunud ära selle fakti taipamisele ning jaakobusliku vaateviisi väljajuurimisele enesest, vast ka – rääkimisele oma taibust. Aega pole olnud elada “uue kreatuurina”. Ja seepärast mind väga liigutaski Wellsi Men like Gods. Tema utoopilises maailmas the whole world followed that Teacher of Teachers, but no one worshipped him.[14] Wellski taipas, et inimesed oma tahtmatuse peitmiseks, kuid ometi tundes, et Kristusel on õigus, played a trick upon their own uneasy consciences by treating him as amagical god instead asof a light to their souls.[15] Ta ei räägi suuremat Kristuse õpetusest, aga tol kohal see pole oluline. On aga väga oluline, et tüüpiline pastor kuidagi ei saa leppida maailmaga, kus ei kummardata Kristust, vaid, sõna reaalses mõttes, “käiakse ta järel”. Isa Amerton ei saa öelda muud kui: I don’t understand this. It is too terrible. I am at a loss. I do not understand.[16]
Sellist hoiakut Kristuse suhtes on saksa idealistid-teoloogid õigustanud, väites Kristuse saavutatamatuks sihiks, kiites rännakut ja otsimist, mitte sihti ja leidmist. Nagu peljates, et Kristuse taoliseks saanud inimesel on igav ja tal pole midagi enam püüda! Kristus ise ei pidanud end nii lõplikuks. Iga sihi taga on uus siht, kuhu lõpeb tee, ei tea meie. Kui me aga tunnistame sihi juurdepääsmatuks, see tähendab, räägime kõndimisest, lootes, et sõnad ongi liikumine! Kristuse oleme siis lükanud taevasse valmistama paradiisi, kuhu meie ei suvatse minna. Maailma me teada ei taha, sest ta kõneleks meile uuekssaamisest. See oleks meile äärmiselt ebamugav. Teaksime ju, et tal on õigus, aga me ei viitsi olla muud kui “normaalsed” inimesed!, s.t., et kõik peab jääma nagu on, et Kristuselegi olnuks parem elada normaalset elu. Meie ise oleme need õiged ja kõiketeadjad. Aga meiega ei sure tarkus ära. Hoolitseme ju, et lapsed situksid samasse paika, kuhu vanemad.
Kõik see on väga hale. Aga, mis ma nutan, oh Jumal – minu elu on kulutatud selle taipamiseks. Ma pole parem nendest, kes ei taha. Oskamatus ei vabanda, süüdistada teisi, et nemad mind ei lase, ma ei saa. Sest ikka veel mõtlen: vast ei takista mind “normaalsed inimesed”, vaid Jumal. Ma ei ole veendunud, et olen “uus kreatuur” ja seepärast – ma ei olegi.
Märkused ja viited
 
[1] Tšandrakirti – Madhyamika, “kesktee” koolkonna esindaja budismis. Elas 8. saj. e. Kr. ja püüdis esitada Nagarjuna õpetust tema algsel kujul. Rõhutas loogiliste otsustuste suhtelisust.
[2] “Sa tahad seda omada selleks, et sellele enam mitte mõelda.”
[3] “Luulevaim on Tõeline Inimene, …keha või väliskuju on pärit Luulevaimust.”
[4] “Kõik asjad sisalduvad nende igavikulisel kujul Lunastaja jumalikus kehas, igaviku tõelises viinapuus.”
[5] /“Inimese igavene keha on kujutlus, see on,
     Jumal ise
     Jumalik keha Jeu’a, Jeesus: me oleme tema liikmed.”/
[6] /“Näha maailma liivateras
     ja taevast metsalilles,
     hoida lõpmatust su peopesal
     ja igavikku ühes tunnis.”/
[7] Džalal-ud-din Rumi (1207-1273), pärsia luuletaja, müstik. Tema kauni keele ja kujundliku ilmekusega looming on olulisel kohal pärsia ja türgi kultuuris.
[8] “meie enda teadmatuse väljendus meie teadmatuse jaoks”
[9] Carl Ludwig Schleich (1859-1922), saksa arst ja kirjanik. Avaldas arstiteaduslikke, filosoofilisi ja biograafilisi töid.
[10] Gustav Theodor Fechner (1801-1887), saksa psühholoog ja filosoof, eksperimentaalse meeltepsühholoogia rajajaid. Vastandas füüsikalis-matemaatilise maailmapildi hingestatud meelelisele maailmale.
[11] “Kogu loodusel üldse on teine määratlus kui olla inimese arengu baasiks ja organiks; inimene on telluurse loomise tipp ja isand, kus temaga suhestatult leiavad oma määratluse kõik üksikasjad.”
[12] “seesmine lennuaparaat”
[13] “välispidine loodu uues muutumises” (Tsiteeritud Fechneri teost Zend-Avesta oder über die Dinge des Himmels und Jenseits)
[14] “Terve maailm järgis toda Õpetajate Õpetajat, kuid keegi ei pidanud teda Jumalaks.”
[15] “nad tüssasid omaenda musta südametunnistust, suhtudes temasse kui maagilisse jumalasse, selle asemel et näha temas oma hingede valgust.”
[16] “Ma ei mõista seda. See on liiga kohutav. Ma olen kimbatuses. Ma ei mõista.”
Allikas: Uku Masing “Pessimismi põhjendus” http://www.apollo.ee/pessimismi-pohjendus.html