Naistest

Uku Masing

Butleri ilusamaid lauseid igatahes on: Behold and see if there be any happiness like unto the happiness of the devils when they found themselves cast out of Mary Magdalene.[1] Kuid ma ei taipa, mida ta väidab sellega. Ja nii on kõikide sageli ülivaimukate lausetega, mis öeldud naiste kohta: nad tähendavad liiaks palju. – Seepärast aga mittemidagi!
Mees eksisteerib naisele esmalt kui hädavajaline abinõu lapse saamiseks, pärastpoole kui muinasjuttude kulda pasandav eesel või väsimatult saaki koju tassiv lõukoer. Inimesena pole teda olemas, sest inimesed on ainult tüüpilised naised.
Naiste arvates pole ükski aeg küllalt normaalne tema lapse kasvamiseks. Normaalne on aeg ainult siis, kui tema lapse isa on teinud tühjaks kõrveks maa saja kilomeetrilise raadiusega. Siis lapsel pole ohtlik!
Tunded on igale naisele ainsad väärtused, mõistusest ta meeleldi loobuks. Lapse pasandamine paneb ta nutma ja ometi on sel, mida laps heidab välja, suur väärtus, see on ju lapse oma! Lapsega naist on mõttetu hüüda inimeseks, ta ei erine mittemilleski loomast.
Võimalik, Blake on tigedam kui Butler. Ta küsis ju, kas ei olnud juutneitsidel sees rohkem kui seitse kuradit? Kaheksa kindlasti. Nad olid uhked oma puutumatusele. Vaene mees, kes saab naise selle kuradiga. Ta ei jõua siin maailmas tasuda selle väärtuse eest, mis temale olla “kingitud”. Aga abiellumisel just seda ei kingita, selle eest just nõutakse. Üldse harva kingib naine mehele. Lapsele küll. Ja seepärast, et ta ei kingi, lastakse teda koguni “kinkida lapsi” mehele! Kui mees võtaks seda sõnasõnalt, tapaks naine ta varsti. Tegelikult ta kinkis endale, kingi väärtus on aga naise meelest siis suurem, kui keegi teine tahaks teda omale. Teisiti öeldud, aare on aare tõepoolest alles siis, kui ta on võetud ära kelleltki teiselt! Et see siin on teostamatu, siis naine nominaalselt tunnistab lapse mehe omaks! Alles siis on ta omanduse õnn täieline!
Tavaliselt on naised taktitumad kui mehed. Osalt juba seepärast, et nad lobisevad rohkem, osalt seepärast, et armastavad seletada oma hoiaku põhjused. Need ei ole tavaliselt muud kui paremused endale, seepärast naiste toimingute omakasupüüdlik tagapõhi ilmneb alati selgemini kui meeste tegude oma.
Kuigi pean end üsna tasakaalukaks inimeseks, juttu lapse kõhu lahtisusest ma ei suuda võtta vajalisena. Pahandab see toongi, milles last kirjeldatakse imetegejana ja imena ka siis, kui ta ei tee midagi. Mis asi õigustab ema pidama oma last täieliseks imeks võrreldes täiskasvanuga? Mis sunnib? Kas viimaks ikkagi üksnes see, et tema on teinud selle lapse ja lapse varal on hõlbus kiita iseennast? Seepärast on lapse magugi vähemalt sama tähtis kui kogu kosmos. Aga võib olla, ise olles laps, ei osatud end küllalt armastada ja oma lapse varal püütakse teha tasa seda puudujääki? Või ei reageerinud nukud soovitavalt, ei saanud elusaks mängija tahtest ja lapses ükskord ometi võib tunda end jumaliku ning Looja? Ei taipa iial.
Aus olles pean tunnistama, et mulle iga täitmatu meestekütt meeldib enam kui korralik ema või vahelmine aste, naine, kes kirglikult himustab lapsi. Naine lapsega, perekond lapsega ikka meenutab pisihõimu, kes kummardab tähtsusetut privaatpuuslikku. Temale ei ohverdata üksnes vilja ning viina, vaid iseend, ja kui vaja, arvatakse, kogu inimkond. Ja seda tehakse naudinguga! Lastega perekond on ju usklik ainult sel määral, kui see on vajalik lapsele, tegelik jumalus on laps.
Ja nagu mõistlikum on arvestada Jumalaga (olgu ta oma väljamõeldis) kui musta kassiga või mõisnikuga, samuti on mu meelest inimlikum austada oma iharust, kui oma last. Kummardada kätt igatahes on vähem ogar, kui kummardada käsitöid, lingam ning yoni on õigemad objektid kultusele kui laps.
Kuid neid ei tohi austada Lawrence’i või ropendajate külapoiste kombel – teades nende tühisust või patusust. Vaid inimese tööriistadena, millede varal on võimalik teha midagi üleloomalist – üleinimlikku. Kui käsi hangiks üksnes toitu ja pühiks tagumikku, pole ta ime. Aga et ta maalib, kirjutab, teeb muusikat, on ta “jumalik”. Kui lingam ja yoni produtseerivad vaid lapsi, on nad tähtsusetud instrumendid, kui nad kuidagi muudavad inimest, on nad “jumalikud”. Kui nad võimaldavad midagi nagu käsi, võrreldes koera käpaga. Käest on inimene teinud midagi üleloomalist, miks ta ei peaks saama muistki organeist? Sellel kaalutlusel ma loodan tulevikult. Aga väär võib olla kujutlus, et iharad naised viivad ehk inimkonna edasi. Võibolla, sellegi taga on ainult himu sünnitada, mitte mingi sõnadesse pandamatu tung, uue kutse. Vahel mul tuleb naer pääle, kui püüan kujutella, mida inimene tundis, mida mõtlesid tema kaaslased, kui üks käsi esmakordselt hakkas maalima? Võimalik, et koguduse otsusel selline käsi raiuti maha ja põletati, sest ta tegi pattu, mitte seda, mille jaoks ta inimesele “Looduse poolt oli kingitud”. Ja inimene, kel oli säärane pahandav käsi, leppis sellega, sai ju hõlpsalt patu põhjustajast lahti ega tarvitsenud kannatada tervikuna. Kui aga liiaks palju tekkis sääraseid käsi, siis kogudus uuris välja maalimise “mõtte”. Kas midagi taolist tulevikus ei saa juhtuda muude organitegagi?
Muidugi, vahel paistab, et maailmas kõik muutub, liigub mingi sihi poole, midagi pole igavene. Siis järsku selgub, et surevad ainult üksikud inimesed, inimkond üldiselt püsib sama. Juba Swifti vihastasid needsamad seltskondlikud kõnekäänud, mis mind. Jean Pauli Siebenkäs loetleb vigu naistes, mis arvatavasti on akuutsed veel 2950 p. Kr. Sama ja igale mõistetava sündmuse kümneid kordi üle jutustamine igasuguste kõrvalõpetustega. Vahelesegamine jutule surmast või kaugemaist asjust lausetega, nagu: “Ära pane hommikul vasaku jala sokki jalga, see tahab nõeluda!” Kõnelemine stiilis: Es hat vier Viertel auf vier geschlagen![2] Võibolla on Jean Pauli seletus über das Reden der Weiber[3] suhtes vale, et die sparsame Natur[4] on pannud naiste keeled liikuma samaks otstarbeks, milleks puude lehed, et der ewige Pulsschlag der weiblichen Zunge soll der Erschütterung und Umbrüttelung der Atmosphäre forthelfen, die sonst anfaulte.[5] Mulle meeldib rohkem ta esimene filosoofiline seletus: loodus tõestab naiste vadaga üht Jakobi ja Kanti avastatud metafüüsilist seadust. Nimelt seda, et tõestamine on ainult Fortschritt in identischen Sätzen.[6] Usun seda rohkem, sest me ei tohi hoolida ainult asja formaalsest küljest (keele liikumise fakt), vaid ka tema sisulisest elik materiaalsest küljest. Naiste jutus ju teine lause esimesest erineb tavaliselt ainult samade sõnade teisiti järjestamisega ning lõpuks annavad transpositsioonid ometi esimese lause. Vähemalt, kui mitte enne, siis poole tunni pärast. Ja ma arvan, et seda sügavalt täppisteaduslikku tõde on LOODUS püüdnud sel kombel teha arusaadavaks meestele. Muidugi, teleoloogiline uuring üksi pole piisav, on vaja leida põhjusedki. Ja needki on mõistetavad. Naised käituvad nõnda seepärast, et nad on lähemal LOODUSele, kes ju ka üht olendit jätkab miljoneid põlvi enne, kui teeb midagi näiliselt uut. Tegelikult, kordab sama pisut erinevas vormis – kukkurloomade hulgas on kõik imetajate tüübid olemas (kukkurahvi ja kukkurinimese sõid kukkurhundid arvatavasti ära). Eelnevas mainitud muudki naiste tunnused on väga LOODUSlikud. Temagi rikub mõne korraliku asja, paigutades ta juurde sobimatut ja “neli veerandit nelja pääl” ütleb sageli mammi LOODUSki viimistelles mõne koopalõvi puremisevärki.
Eelöeldust vaieldamatult järgneb, et mehed on ebaLOODUSlikud. Et aga LOODUS ei saa taluda midagi ebaLOODUSlikku, siis – tal tuleb hävitada isased inimesed või vähemalt, teha nad ajutiseks nähteks nagu isamesilased. Teatavad eeldused selleks on juba olemas. Juba on kõik naised kogu maailmas veendunud, et nemad on elulähedasemad ja praktilisemad kui mehed, ainuüksi nemad on elu sees kahe jalaga (millest järgneb, et mehed muutuvad ühejalgseiks). Pole olemas naist, kes usuks, et mees pääle sauna oleks sama puhas kui tema ise. Mehed ikka on “mustemad”. See sisaldab LOODUSe ilmse tendentsi naiselt võtta higi ja anda meestele. Teha naistest loomad, kes pidevalt saavad end pesta. Kaks jalga jäävad, üks käsi toodab tulevikus seepi ja juustest areneb supellina. Mees aga degenereerub üksjalgseks mustaks korrarikkujaks puhtustpõlgajaks.
Kui kombekas ja siivas on XX ja XIX sajandi kirjandus võrreldes XVII sajandi omaga! On raske leida 1600 ja 1700 vahel kirjanikku, kes poleks kirjutanud midagi “roppu”. Ja ometi, XVII sajandi kirjanduse sisemine suurus ületab XIX oma mitmekordselt. Ometi tolleaegsed inimesed elasid, XIX sajandil nad urgitsesid ning õõtsusid minestuste, tapmiste, igasuguste õuduste ja melodramaatiliste dialoogide vahel. XVII sajandil ehitati, maaliti, tehti muusikat; XIX sajandil aeti kive kokku muistseis stiiles, määriti lõuendit ja pläristati. Jules Verne’i või Dickensi sangarid panna mõne pikareskse romaani omade kõrvale, isegi Defoe või Smolletti, siis ei saa muud, kui kiruda XIX sajandi ogarusi. Võimalik, et see allakäik oli paratamatu, aga ratsionalistide moraalijutlused on süüdi kindlasti. Ükski pastor 1900 paigu poleks tohtinud käituda nii nagu Swift jaTennyson poleks saanud eladagi, kui ta kirjutanuks Shakespeare’i Venus and Adonis’e”. Aga Dickens olnuks 1650 naerdav. XVII sajandil pole “ritterlikke” mehi mujal kui rüütliromaanes, XIX sajandil on kõik kohad täis daamide kaitsemist ning moraali. Aga mulle näib, et XIX sajandil prostitutsioon oli levinenum ja halvustatum kui XVII sajandil. Tegelik moraal on ehk vastu proportsionaalses suhtes moraalse kirjanduse kogusega. Kui kunstist räägitakse palju, tehakse teda vähe.
Kummaline on lugeda saksa romantikuist, kuidas noormehed omavahel käituvad nagu tõelised armastajad. Oleme harjunud juba sellega, et ainult plikad kallistavad teineteist ja suudlevad. Nutmine on meestele samuti tavaks sellal nagu naistele minestamine. Mis on siis juhtunud möödunud sajandi vältel meestega? Või polnud nad kunagi sellised, nagu romantikud neid kirjeldavad?
Jules Verne’i raamatuis pole naistel pisimatki ülesannet tavaliselt. – Nad on temale nähtavasti vaid voodiloomad. Aga sel on omajagu hale tulemus. Ta sangarid sisaldavad kõik vead, mida harilikult peetakse naiste eritunnusteks.
Naiste hoiak meeste suhtes avaldub selgeimini neitsistsünni dogmas. See ju tähendab, et meeste meelest on jumalik kõik, mida nemad ei ole teinud. Naiste arvates kõik, mis nemad on teinud ilma meeste abita. Ja nad ei mõtle nõnda üksnes Kristuse, vaid iga lapse, turul käimise, klatši ja toakoristamise kohta. Ma ei ütle seda tigeduses, sest see asi on koomiline. Aga ta on nii. Kõik, mis mehed teevad, on ju naiste arvates alatu, madal, must, hingetu, peenema tundmiseta jne. Mehed pole kunagi pööranud arvamusi naiste kohta sellele pinnale. Nad väidavad ainult naiste rumalamust ja need, kes mõistusega hädas, ühes sellega nende jumalamust.
Kes mõtleb harva, peab vajaliseks lobiseda igast mõttest. See, kes harva sööb saia, peab paratamatuks näidata saia neile, kes söövad teda alati või – veelgi harvemini. Seepärast naised lobisevad enam kui mehed ja on üldse konventsionaalsemad. Nad mõtlevad harvemini aga ehk ainult seepärast, et mamma on selle öelnud sobimatuks tütarlapsele. Mõtlemine takistab “naiselike”omaduste kujunemist. Seepärast naine, kes mõtleb, on nagu plika, kes mängiks jalgpalli. Ta vaikib sellest koguni või kõõretab kõikjal oma sangarlikkusest. Kui ta kord on avastanud, et jalgpalli terminoloogiat saab kasutada muustki rääkimisel, alles siis on asi päris põrgu. Siis naine hakkab pakkuma mõtteina koguni oma sümpaatiaid ning antipaatiaid.
Arvamused naiste kohta on ülisageli täiesti dogmatistlikud. Põlvest teise lohistatakse neid edasi ja tsiteeritakse autoriteete, kes pole ise mõelnud, vaid korranud esiisade tarkust. Üks selliseid väiteid on naiste kindlusetus, püsimatus, muutlikkus. See väide on nii üldsõnaline ja ekslik kui üldse väide võib olla, sest sageli needsamad mehed peavad naisi traditsioonide tugedeks ja konservatiivsuse sammasteks. Et vastandid siin satuvad kokku, siis taolised väitjad tulevad lõppotsusele: naine on mõistatus!
Kuid siin pole midagi mõistatuslikku. Naised on äärmiselt konservatiivsed üldtunnustatud ühiskondlike dogmade suhtes, ka siis, kui nad toimivad neile vastu. Abielurikkuja mõistab selle teo hukka ja teeb edasi. Aga nad on äärmiselt muutlikud, otsustades isiklike sümpaatiate alusel. Hommikust sõbratari lõunal kirutakse ja õhtul ülistatakse uuesti. Ja kogu aeg nad püüavad selliselegi otsusele anda seltskondliku, kirjutamata dogma vormi. Juba sellegagi, et nad oma sümpaatia või antipaatia jalamaid sõnastavad.
Sellise konservatiivsuse kauniks kehastuseks on tubade koristamine, kõige paigaltlükkamine selleks, et paistaks hirmus segadus, mis taastatakse olnud korda. Sellega on naiste südamed rahuldatud täiesti. Nad nimetavad sellist toimingut puhastamiseks, korraldamiseks jne., aga ta sügav mõte on revolutsioon, mis lõpeb sinna, kust algas, ei tohigi lõppeda teisiti. Seda, et selline segiajamine toodab rohkem tolmu kui oli enne, ei mõtle ükski naine. Tähendab, kogu toimingu juures polegi tähtis puhtus, vaid midagi muud. Seepärast on mõistetav, miks koguni haiguseks võib minna tubade koristamine. Nii saab tõestada endale, et traditsioonid on õiged, kui nendega alatasa tegeleda.
Üldiselt on seepärast asi nii, et naiste alaline askeldamine on katse põgeneda tegemise eest, mis muudab midagi erinevaks endisest, mis ei võimalda pojukesel kenade “nunnikeste” tegemist paigale, mis meeldis emale. See on suurim õnnetus, mis võib tabada emasüdant, ühtlasi lubamatum kõigist uuendusist, tegutsemine looduseseaduste ja moraali põhialuste vastu. Igasugused askeldamised ei puuduta traditsioonilise peldiku struktuuri, teevad ta vaid silmahakkavaks ja meelitavaks.
Üldse on vist hirmsaim liik naisi see, mida hüütakse naiselikuks. Seda tõugu ei muuda austajad, meesega lapsed. Teistele vähemalt ajutiselt mõned neist tegureist mõjuvad, nende kurat ei lähe välja paastumise ja palvegagi. Ja ta tunnuseid on mitu, mis ühekaupa esinevad harva. Põhiline nendest on ambivalentne hoiak meeste suhtes. Ta nõustub, et mees ta vägistaks, kuid kogu jõuga võitleb selle vastu, sest – vägistamine on talle nähtavasti ainult siis nauding, kui ta pole enam suutnud võidelda. Pärast see muidugi tasutakse kuhjaga, mees peab tundma, et ta on olnud siga, sikk, sõnn või taolist. Vägistamise saavutamiseks ehk “mehe metsaliseks tegemiseks” on lubatud kõik mõeldavad vahendid üksikult või ridamisi: uje põgenemine, ekshibitsionism sõnades ja tegudes, amelemine teiste meestega jne. Kõik need on – üleskutsed vägistamisele. Kui mees neid ignoreerib, otsib naine uue vägistaja. Kui ta laseb end võrgutada, saab temast pikkamisi olend, kes ajuti on türann, enamasti ori. Sest karistuseks selle eest, et ta õrna naist on kohelnud toorelt, ta peab andma kõiki kujuteldavaid hüvitusi. Aga, kas säärase elulaadi on tinginud võimuhimu või pettumus olla sündinud naiseks, s.t. meeste kadestamine ja vihkamine, seda ma ei tea. Võibolla, need on sama põhja kaks külge.
Tujukas on säärane olend muidugi. Hüvitamise perioodil ei tohi mees mingil moel käskida või arvustada, õpetada või hoiatada. Iga tema mõtet, lauset ja tegu naine analüüsib ses suhtes. Tavaliselt leiab, et mees pidevalt tõrgub olemast kuulekas ja hüvitamast ning ei austa küllalt naist, kelle vastu ta on olnud jõhker ja lubanud käituda paremini. Siis lavastab naine riiu. Kui mees vägistamise ettevalmistamisel ei käitu nõuete kohaselt, siis teda hüütakse tossikeseks, mittemeheks, kurdetakse ta külmust ja hoolimatust!
Sama on säärase naise hoiak kogu maailma suhtes. Kõik inimesed peavad kartma ja vihkama tema meest ja naine teeb kõik, et hankida mehele sellist positsiooni. Alles siis on ju tema mees õige mees, kui ta tülitseb kõikidega ja need alistab. Teisi naisi säärane naine üldse ei salli. Nende üle ei saa valitseda sellise meetodiga, nad võivad võrgutada temalt mehe ja nad on süüdi selleski, et nad piiravad temale meeste valikut. Naiselik naine teab väga hästi, et ta ise on “kuratlik” ja seepärast ta ilmtingimata räägib alati naiste vigadest, arvates end välja naiste hulgast. Ta on ju tahtnud sündida meheks. Kõige selle tulemusena: sõpru säärasel naisel pole. Ta tunnistab vaid neid, keda saab kasutada ja neid, kes teda imetlevad. On kogu maailmaga sõjas, arvab, et kõik kavatsevad kurja temale nagu tema teistele.
Et ta on tahtnud sündida meheks, siis ta üpris hellalt armastab oma poega ja rikub ta ära. Võimalikult noorelt poeg peab hakkama tegema seda, mida ema oleks tahtnud ise toimetada, olles üks suur naistekütt. Aga kõik oma retked ta peab jutustama oma emale ning armastama tõeliselt vaid ema. Kuid tema tütred kunagi ei tohi saada muude taoliste “memmepoegade” jahisaagiks. Ta hoolitseb kõigiti selle eest, et tütred oleksid täiesti teadlikud meeste koleduses, tooruses ja kõige seksuaalse vastikuses, et neid teha sarnaseid endale. Ta peab meest koletislikuks, ometi tahab olla mees. See tähendab: ta põhiline soov on olla kuri ja valmistada maailma võimalikult palju kannatust.
Mulle tundub, et mõneski asjas iga naine sisaldab jooni säärasest olendist, et kirjeldatud tüüp on vaid äärmus. Säärane, mis loobunud olemast inimene ja taandunud eelajalooliseks monstrumiks.
Tavaliselt väidetakse naine passiivseks pooleks armastuses. Kuid – seegi on asi, mille vastandit kinnitatakse samuti. Viga on jällegi termini absoluutselt võtmises. Tema passiivsus avaldub vaid selles, et teda huvitab armunud olles ainult too mees kui mees. Ta ei tee vähematki katset meeldida mehele miski tegemisega, vaid väidab, et mees peab armastama teda ennast, s.t., tema välimust ja tema jutlemisi arvestamata nende sisuga. Sel põhjusel ta näib passiivne. Mees soovib tegelikult sama, aga tema mina koosneb ta meelest tavaliselt sellest, mida ta mõtleb ja teeb, mitte nii palju ta välimusest ja konversatsioonist. Sel põhjusel armunud mees näib aktiivne. Naine unistab siis, mees teeb. Muidugi selle erinevuse taha võiks näha kauge loodusliku: mees on koguja, naine sööja ning sünnitaja. Kahtlen aga, kas see tööjaotus on põhjustanud kogu erinevuse “minade” vahel? Ma ei näe muid tegureid, aga neid ehk ometi leidub.
Kuidagi meeldivad kõigile naistele purjus mehed. Arvatavasti seepärast, et mehed säärases olekus on naiselikumad, rohkem tunnete kui mõistuse küljes. Ainult – oma mees ei tohi see joodik olla! Ma pole sellele iseärasusele leidnud lahendust. Võibolla, mõtleb naine raha kulule. Võibolla, tunneb liiaks hästi teda, muutus mõjub võõristavalt ja on usutamatu. Kuid küllap on tegureid, mida naised ehk isegi ei taipa.
Piibli loomislugugi uskuv naine on ometi veendunud, et Jehoova on mehe loonud hiljem kui naise, nuhtluseks ja ristiks mehele. Mispärast Jumal tegi nii, seda nad küll ei mõtle, küllap aga sobiks arvata arendades lugu nende eelduselt, et Jumal tegi Aadama kiusteks Eevale. Siis, kui Eeva ei võtnud kuulda Jehoova armuavaldusi, vajades sangarlikumat. Ja vihane Jumal tasus sellega, et andis Eevale Aadama, kes vastas Eeva soovidele ülemääraselt!
Üks liik vastikuid naisi sugereerib mehele teatava hoiaku või teotsemisviisi, ja kui mees kõneleb sellest muudele, nemad tunnevad oma kohuse aidata kaasa ning õigustada mehe sõnu. Teisiti öeldult: säärased naised kiidavad kaasa mehele ainult siis, kui mees on olnud naise häälekõvendajaks.
Enamvähem on kõik XIX sajandi autorid veendunud, et läbikäimine daamidega õilistab, peenendab, pehmendab meest, kes juba loomult on karm ning toores. Peenenemine päämiselt avaldub sõnastikus. Huvitav oleks avastada, mis põhjustas säärase veidra eksiõpetuse tekke või muutuse daamides. Rabelais, Swift, Defoe, Sterne, Voltaire jt. ei tea veel midagi daamide sellest loomuomadusest. Võibolla, on selle vaate kehtimasaamises süüdi mõned eriti populaarsed kirjanikud-vanatüdrukud, aga nendest üksinda vaevalt piisab. Liiatigi, nemadki (nagu Jane Austen, koguni Fanny Tarnow) tunnistavad teissuguste, endist laadi naiste olemasolu. Kas siis tõesti mehed XIX sajandi algusel nii palju toorenesid? Napoleoni sõjad, USA koloniseerimine? Aga Emma Hamilton, naised Prantsuse Revolutsioonis olid lurjused. Kust leiti sääraseid ingleid, kellede paradiisitsemist oli täis XIX sajandi kirjandus Baudelaire’ni?
Lugesin Jaak Valga pabereid. Milline tahes olnuks tema ja psühhopaat ta kindlasti oli, kuid ühe mehe pääle tuleb kolm jõledat naist. Tema naine, naise õde ja naise ema. Paistab nagu maailmas üldse oleks hirmsaid naisi enam kui selliseid mehi. Enamasti arvatakse vastupidi küll ja vabandatakse naisi igal juhul. Aga nagu Valga puhulgi see on eelarvamus: naise süüdistusi peetakse alati õigeiks, mehe kaebuste üle muiatakse. Valga naise esimesi lauseid oli, et maja on ehitatud tema rahaga; ta annab küll raamatud konsistooriumile (sest neid pole vaja pojale, nagu ta ütles), kuid mitte kappi jne. Polnud võtnud vaevaks vaadatagi raamatuid! Sellist olukorda hüütakse abieluks!
Ei pea vist keegi pornograafiliseks raamatut nagu Mary Webbi “Õnnenool”. Mulle ta oli vastikum kui Lawrence või Aldingtongi. Ei taibanud esialgu põhjust, nüüd leidsin. Kui kirjeldatakse armastust, tuleb kirjutada üksmeelest, harmoonilisest suhtest naise ja mehe vahel. Kui aga mehe ja naise vahel käib kogu aeg seksuaalsuse mitmetimõistmisest tingitud lahing, siis kirjeldus ei saa ollagi muud kui “ebamoraalne”. Ükskõik siis, mida kirjeldatakse. Naise kannatustes ega ta soovides (aheldada meest kodu ja lapse külge) pole midagi õilsat, mehe rahutuses, kires ning askeesis samuti mitte. Sääraseid minu meelest ebamoraalseid raamatuid loetakse lihtsalt elulisteks. Mu arvates nad teevad maailmas rohkem kurja kui Beauté või Sex-Appeal’i” tavaliselt üsna magedad novellid. Sest nendes pornograafilisiks tunnistatud lugudes vähemalt ei vägista mees naist ega vastupidi. Selliseis armulugudes ei kirjeldatagi tegelikult muud. Ja kõik lõpevad sellega, et üks pool alistub ja parandab meelt, kui aga mitte, siis õilsam pool leiab vastassoost kellegi sobivama. Sellega on kehtiv kord päästetud, aga on aetud pikantset juttugi. Vägistamised aga üldiselt meeldivad lugeda naistele. Kui populaarne oli “Šeik”! Kui aga keegi kirjeldab armastust nagu ta olema peaks ja võiks olla, siis seda tingimata hüütakse pornograafiaks. Nähtavasti on vägistamine moraalsem kui armastamine.
Muidugi on aga igal pahal asjal oma voorusedki. Isegi säärane läila pahn nagu True Confessions või True Stories oma võib olla kasulik – vältimiseks. Aga kahjuks ei saa neid ju võtta vaid nii. Palju ma pole neid lugenud, üks eriti vastik on meeles. Tüdruk rikub abielu oma õemehega. Põhjendatud seda millegagi pole, kirg tuleb neile kallale katastroofina. Ja selle teostamist kirjeldatakse küll mõistamisi vastikult, aga ometi midagi ei puudu. Kui sellest otsida õpetust, siis tuletada saab ainult: kirg üldse on pahe! Muidugi see on ogarus, sest siis abielu peaks olema vaid majariistade osaühing. Aga kirjeldada kirge abielus – siis selle läila loo kirjutaja öelnuks, et see pole huvitav, või et see on ebamoraalne! Nõnda siis, mitte üksnes vägistamine, vaid abielurikkuminegi sobivad moraaliga, armastus aga mitte! Kõik toimingud maailmas on vähem ebamoraalsed kui armastada oma naist või meest. See on üks eluala, kus on rangelt kirjutatud ette “kuidas”. Kümme aastat olnud abielus, peab olema mees tüdinenud naisest. Kui ta pole seda, siis nad elavad ebamoraalselt. Aga, kui mehel kümne aastaga on olnud viiskümmend naist, siis ta ei ole ebamoraalne, tal on vaid “selline iseloom”.
Hirmus on lugeda Maarjast ütlemas Kristuse kohta “minu poeg ja meie Jumal”. Tean küll, et Maarja ei ütelnud iialgi nii, mida aga mõtlesid temast need inimesed, kes panid ta rääkima nii? Tundub küll, nagu tahaks iga naine väita sama oma poja kohta, igatahes on aga iga naine päris kindel, et kellegi teise poeg ei saa olla “meie Jumal”.
Võõrasisa ei figureeri muinasjuttudes ega äi anekdootides. Sellest paratamatult järgneb, et meeste tigedus on pisikene võrreldes naiste omaga. Veelgi halvemat. Naine armastab ju lastes iseend, tähendab ta vihkab kõike pääle iseenda, ainult tema tohib sünnitada ning häda sellele, kes püüab riisuda talt tema produkte. Igatahes ükski võõrasisa ei kasutaks kaane teise mehe lapse piinamiseks.
“Korralik” naine ei asetu iialgi teise inimese seisukohale. Mitte seepärast, et ta ei taha, vaid seepärast, et ta ei oska, talle ei eksisteeri muud kui tema seisukoht. Üteldakse, naine elavat kaasa raamatu, filmi… See on ekslik väljendus. Ta ei ela kaasa, vaid paneb enda elama samadesse situatsioonidesse. Seepärast ei saa säärane “kaasaelaja” iialgi anda täpset kirjeldust loetust või nähtust ja reedab oma olemuse neil kohtadel, kus ta moondab. Tõeline kaasaelamine tähendab hoopis vastupidiselt “mina” täielist unustamist. Kas naised seda üldse saavad? Selles inimene teab, et ta pole too olend, aga ei pääse lahti. Praegu meenub Conradi The Rescue ja unenäod (tasumata võlg ministeeriumile, Levin muiste minuga koos tapnud kellegi ja saanud liigse karistuse), mis jätavad veende, et inimesel hiljuti on olnud mälukaotus – või eelmise ja praeguse elu vahel. Säärane“fiksidee meelevallasolek” on kaasaelamine.
Naiseliku “kaasaelamise” näiteks võib olla lugu nagu: keegi loeb True Confessions seeriast loo baaridaamist-libust, kes kirjeldab meeste häbematust nii kohutavalt kui võimalik (libu pakub mehele raha, et see võimaldaks talle natuke aega puhata oma kohuste täitmisest, aga mees ei nõustu). Sellist lugu ta “usub” nii, et kohtleb iga oma tuttavat nagu oleks too mees, kuid ise ta pole siiski see baaridaam, vaid keegi, kellele too on jutustanud oma kurva loo. Kui ta tõepoolest elaks kaasa, siis ta kannataks ega kasutaks lugu moraalilugemiseks kellelegi muule. Arvan, vahe on selge, kuid vaevalt naistele, mulgi ta vahel libiseb käest. Seepärast sõnastan veel korra: elades kaasa jääb säärane naine selleks, mis ta oli, on kogu aja seesama mina uues olustikus, tõeline kaasaelamine tähendab aga, et inimese tavaline mina ei funktsioneeri, inimene on paratamatult keegi teine.
Muidugi, oleks võimalik avastada õilsaid sihte, mis õigustavad iseärasusi, aga naiste vigade seletamiseks või vabandamiseks tavaliselt ei leita muud, kui et nad on inimkonna jatkajad. Kahtlane on, kas inimkond sellisena nagu ta on, väärib püsimist. Minu meelest on vigasus vabandatav ainult siis, kui on teoksil midagi uut. Tuhandete inimpõlvede vigade kordamisel ei ole vabandust. Laps võib tunduda emale permanentne ime, kuigi kõik, mis ta teeb, on tehtud miljoneid kordi. Arvan aga, ta on seda seepärast, et ta pole kunagi enne vaadelnud teisi ega iseennast. Kui ta seda oleks teinud, siis ta hirmuga näeks vaid, kuidas laps esiteks õpib vaid vigu ja siis vaeva ning valuga kistakse neid temast välja ega saada iial täiesti. Teisi sõnu, mida egotsentrilisem ema, seda suurem ime on talle tema laps. Ta esmakordselt näeb ja näeb iseennast. Kaks imet korraga!
Naiste ja primitiivsete inimeste introvertsus on suurem kui keskpärasel mehel. Salme Niilend ei olnud kolme aasta kestel jõudnud õppida ümbruse struktuuri, ta hoolis vaid oma meeleoludest. Kui säärane inimene läheb pisutki välja oma sümpaatiate ning antipaatiate kongist, siis ta ekstravertsus avaldub kohe hävitamises. Laastamine ja tapmine on primaarne ekstravertne toiming lapselgi. Ehitada tahab vaid täiskasvanu ja naisarhitekte on vast kümmekond kogu maailmas.
Muiste läksin tigedaks, nähes midagi taoliselt rumalat naiste juures või üldse maailmas. Nüüd mul on kahju ja sellega koos teadmine: pole midagi parata! Avastan vigu küll veel, ei nõua ega loodagi nende õiendamist. Mida saan teha sinna mina, kui inimkond tahab enda madaldada? Mida saan mina teha naistele, kui keegi ei mäletagi ühtki mu sõna? Pole viitsimist minna emotsionaalseks.
Vähemalt kord aastas tundub mehele koomiline konstateerida kausaalsusi aabitsast stiilis: “Pane rohkem suhkrut, siis saab magusam!” või joomisel: “Sõin soolast, nüüd ajab jooma!” Naistele on need igavesed ja alati elulised tõed, mida tuleb korrata lõpmatuseni, nagu laps teeb vastsete sõnadega. Nähtavasti naised on nende tasemel, kes hakkasid avastama põhjuslikkuse majesteetsust. Kui mees kõneleb samuti, tuleks ta panna kooli või kuulama grammofonist selliseid tõdesid igapäev kaheksa tundi.
Ma pole midagi kirjutanud olendeist, keda hüüan “prouadeks”. Lastega prouad on tavaliselt tüüpilised emased loomad, mitte alati. Vahel on nendelgi lõpmata igav, neid ei mõisteta, nende elu on läinud raisku viletsate tingimuste pärast. Seda nad käivad kaebamas arstidele, et pääseda valla südametunnistuse käsust midagi teha. Omataolistega kohvikus nad kirjeldavad oma meeste või laste tähtsust ning halvustavad eemalviibijaid, omistades nendele kõik puudused, mida teavad enestel. Need on inimesed, kes on pattu teinud Vaimu vastu. Enamasti on nad õppinud midagi. Kuid üksnes sildiks: “Mina kõlban haritud mehele!” Tegelikult nad ei kõlba kellelegi, sest nad ei tea midagi ning vihkavad teadmisi enam kui oma mehi. Veendunud on aga, et targemaid nendest ei saa ega tohigi olla.
Tüüpilised normaalse naise jutuained teistega on sellised: “Mis number kingad sul on? Mis number mantel? Mihukese hambaarsti juures käid?” Teda ei huvita teise tegemised, vaid nende küsimuste varal ta saab poolpooliti võimaluse kataloogida teist, aga ka ütelda, mida tema auline mina teeb või tema laps. Teiste emakeste laste käekäik huvitab poeginud ema üksnes lootes, et ehk teise ema pisut vanem laps, annaks Jumal, oleks arengus jäänud maha tema lapsest. Ta pärib muid lapsi ainult selleks, et rääkida kolm korda pikemalt omast. Nii saab ta üldistada ennast ja võristada maha oma kaardi kataloogist.
Umbes taolisi mehigi leidub. Üks, kes teab pliiatseist vaid Faberit, küsib tingimata teiselt, keda näeb joonistamas, et kas ta kasutab Faberit? Ja nõnda muudegi asjadega: kas ta on lugenud teatavat raamatut, näinud teatavat filmi jne. Kõrvalseisjale peab jääma ning tavaliselt jääbki mulje, et esimene küsija, kes end deklareerib kasutavat Faberit, on see tõeline asjatundja pliiatsite alal. Mõne mehe kataloogimisetarve on nii suur, et iga inimese kohta, kes on öelnud kellegi teise tuttavaks ja sugulaseks, ta tingimata peab ka teadma, kuidas. Aga ta vähemalt ei eelda ega nõua, et tunneksin kogu tema sugulaskonna hierarhiat, naine teeks aga nõnda. Selline lapsik, koernuusutavlik uurimine on inimeste tavaline käitumine. Kui naisi manitseda selle eest, nad vastavad, et millest siis üldse jääks rääkida!?
Kõik tuttavad on veendunud meie elamise olulises võrdumises eneste omaga. Nad ei tule mõttelegi, et kümme aastat kooselanuil võib olla kahekesigi rääkida midagi, et nad võivad huvitada teineteist veel – ja koguni enam kui külaliste venitav, mittemidagiütlev või klatšiv jutt. Nad kõik on veendunud, et meil on igav ja nende külastus lahutab meie meeli. Veider on: mina külas tundun endale teiste ekspluataator ja püüan võimalikult lühendada viibimist. Aga tuttavad enamasti tulevad siis, kui neil pole midagi paremat teha jne. Siis nad ülilahke käega ning helde südamega kingivad meile nuhtluseks aja, millega ei oska hakata pääle midagi või kõik oma ülejääned ja seedimisesaastad. Nähtavasti võib meid seedeprotsessis kasutada katalüsaatorina ja nemad arvavad, et teevad hääd meile, pakkudes meile võimaluse toimetada meie funktsioone.
Alati on mind lõbustanud üks eriti silmahakkav erinevus meeste ning naiste vahel. Peatselt surevalt mehelt naine ei taha “mälestuseks” iialgi muud kui poega ja pangaraamatu. Meest, kes himustab naiselt niisuguses olukorras mälestuseks tütart ja talu, annab otsida. Igatahes üteldi, selline ei armastanud naist. Aga naist väidetakse armastavat meest hoolimata sellest kalduvusest vahetada.
Käitugu nad kuidastahes: ropendavaid mehi ma ei suuda taluda juba seepärast mitte, et kogu nende hoiak on valetamine ning endale sugereerimine. Nad tahavad teha endile vaieldamatult kindlaks eneste moraalsuse, halvustades seda, mida himustavad. Muidu võiks mitmemõtteline jutt olla väga lõbuski.
Paistab, nagu oleks normaalsele “tervemõistuslikule” mehele omasugustega koosviibimisel ropendamine samasugune eluline vajadus nagu säärastele naistele hooplemine uute ostudega või rõivastega. Nad ei suuda nendest vaikida ka siis mitte, kui neid palutakse, manitsetakse või keelatakse. Teise naise kadestus on hõrk maiusroog ja seda igal tingimusel saavutada tuleb.
Dajakid räägivad, et päädeküttimine alanud ühe ilusa daami soovil, kes eelistanud inimestepäid tiigrite omadest. Samuti on selge ka, et ükski ema ei taha lasta tappa oma poega, aga kui “ema südant tunned sa”, siis tead ka, et see ei himusta midagi nii kui seda, et tema poeg väga rohkesti tapaks teiste emade poegi. Asjata ei unistanud Hektor Astyanaxi tulevikust:
      φεροι δ εναρα βροτοεντα
      κτειναζ δηιον ανδρα, χαςειη δε φρενα μητης[7]
Märkused ja viited
 
[1] “Ennäe ja vaata, kas on mingit niisugust rõõmu nagu kuraditel, kui nad leiaksid end Maarja Magdaleenast väljaaetuna.”
[2] “Kell lõi neli veerandit nelja peal!”
[3] “naiste kõnelemine”
[4] “säästlik loodus”
[5] “naisterahva keele igavene pulsilöök peab edasi aitama atmosfääri võnkumist ja võppumist, mis muidu jääks soiku”
[6] “edasiminek identsetes lausetes”
[7]       “Las tuleb taplusetandrilt ta tapetud vaenlaste rakmeid
             hurmeseid kandes, ja saab ema rind temast rõõmu nii tunda!”
                              (August Annisti tõlge)