« Naistega juhtus teisi asju »

Teine Maailmasõda, vägivald ja rahvuslik identiteet Käbi Laretei teoses Mineviku heli ja Agate Nesaule teoses Naine merevaigus
Mis juhtus naistega sõjas ja miks me sellest suurt midagi ei tea? Soouurimuslikust vaatepunktist analüüsitakse seda, kuidas pealkirjas nimetatud teostes kujutatakse kodumaa kaotust, millisel viisil mõjutavad üleelatud sündmused kirjutajate/jutustajate rahvuslikku identiteeti ja nende positsiooni eksiilikogukondades.
Teine Maailmasõda, vägivald ja rahvuslik identiteet Käbi Laretei teoses Mineviku heli ja Agate Nesaule teoses Naine merevaigus “Sinu soov – ei, pigem sisemine vajadus – vaadata iseendasse ja oma lähedastesse vähemagi teeskluseta ja ajuti isegi armutu avameelsusega, julgus ennast lugejate ees riidest lahti võtta, millest see tuleb?”Agu Sisask
{Eessõna Käbi Laretei teosele Seal kodus – siin võõrsil} “Näen teda tumedas vees meeleheitlikult rabelemas, et koletislik loode, kes tema külge klammerdub, teda vee alla ei tiriks. Hilda püüab midagi öelda, abi kutsuda, selgitada, karjuda, aga sõnad ei tule tal üle huulte. Keegi ei taha teda kuulda”.

Agate Nesaule
{Naine merevaigus} Käesolev artikkel käsitleb kahte Teist Maailmasõda ja sellele järgnevaid aastaid käsitlevat autobiograafilist romaani: {{Käbi Laretei}} teost {Mineviku heli} (1992) ja {{Agate Nesaule}} teost {Naine Merevaigus} ({A Woman in Amber}) (1995) . Artikli eesmärgiks on soouurimuslikust vaatepunktist analüüsida seda, kuidas eelpoolmainitud teostes kujutatakse kodumaa kaotust, millisel viisil mõjutavad üleelatud sündmused kirjutajate/jutustajate rahvuslikku identiteeti ja nende positsiooni eksiilikogukondades. Mõlemaid teoseid eristab paljudest samateemalisest memuaaridest ja elulugudest teatud tabuteemade puudutamine. Keskendun oma analüüsis eelkõige seksuaalse vägivalla kujutamisele ja sellega seonduvaile rahvuslikele enesemääratluslikele aspektidele. 80-ndate alguses kanda kinnitanud uus-historitsism lõhkus ranged piirid kirjanduslike ja ajalooliste tekstide vahel, tõstes esile “kirjanduslike ja mittekirjanduslike tekstide lahutamatut ringlust,” väljendades “vastastikkust huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu” ning leides, et “ükski diskursus, ei kujutluslik ega arhivaarne ei oma juurdepääsu muutumatutele tõdedele ega väljenda muutumatut inimloomust” . Uus-historitsistide analüüsimeetod, antropoloog {{Clifford Geertzilt}} ülevõetud ‘tihe kirjeldus’ ({thick description}) võimaldab tekstides “väikeste detailide kaudu paljastada kogu ühiskonda reguleerivaid käitumuslikke koode, loogikat ja liikumapanevaid jõude”. Kuigi feministlikud kirjanduskriitikud asusid küllaltki kiiresti mõningate uus-historitsistlike paradigmade, eriti aga lõhe suhtes teooria ja praktika vahel kriitilisele positsioonile , võib uus-historitsismi üldjoontes pidada feminismile sobivaks teoreetiliseks suunaks. Seega võiksin igati õigustatult vaadelda teoseid {Mineviku heli} ja {Naine merevaigus} kui ajaloolisi tekste, mis mitte ainult ei anna edasi naistele omast sõja- ja pagulasekogemust, vaid teevad seda eriti radikaalsel viisil, murdes mitmeid vaikimiskoode ja eirates tabusid.
Ajalooline aspekt on minu analüüsis oluline, kuid minu eesmärgiks ei ole püüd määratleda seksuaalse vägivalla kui naiste vastu suunatud sõjategevuse ja poliitilise võitluse vahendi ulatuslikkust või esinemisviise Teise Maailmasõja aastatel ning sellele järgnevate repressioonide käigus.
Mind huvitab, millisele positsioonile paigutavad teoste autorid oma teosed autobiograafia-fiktsiooni skaalal ning milliseid vahendeid nad seda tehes kasutavad. Lisaks sellele keskendub mu analüüs teoste narratiivsele struktuurile, kasutatud kujunditele ja tekstides kasutatavatele mina-loome strateegiatele eelkõige seoses rahvusgruppidega (rahvuskaaslastega, eksiilikogukondadega), mille suhtes teoste jutustajad/peategelased end määratlevad. Artikli esimene osa käsitleb lühidalt mõningaid Siberi- ja Läände põgenemise lugude üldisi aspekte, ning annab põgusa ülevaate seksuaalse sõjavägivallaga seotud uurimustest, millele olen oma analüüsis osaliselt toetunud. Järgnevalt valgustan autobiograafia kui distsipliini ja kui žanri neid aspekte, mis käsitletavaid teoseid puudutavad. {Mineviku heli} ja {Naine merevaigus} analüüsil peatun kõigepealt teoste struktuuri ja žanrit puudutavatel aspektidel, seejärel püüan määratleda ja kirjeldada teoste peategelaste/jutustajate rahvuslikku identiteeti ning lõpuks analüüsin seksuaalset vägivalda kujutavaid episoode käsitlevates teostes. Huvi konkreetse teema vastu sai alguse eesti naiste Siberi-lugude ja Läände põgenemise lugude uurimisest. Eestis kättesaadavaist (nii meeste kui naite kirjutatud) Siberi-lugudest olen tutvunud {{Mart Laari}} toimetatud kogumikuga 14. juuni 1941 (1990) ning {{Rutt Hinrikuse}} koostatud {Eesti Elulugude} sarjas ilmunud {Me tulime tagasi} (1999), samuti mitmete USA-s ja Kanadas ilmunud teostega ({{Silvia Airik-Arula}} {EST! EST! EST!}, {{Maria Koppermanni}} {Minu 12 aastat Siberis}, {{Ellen Liivi}} {Põhjast Lõunasse}(1992)), peale selle Eesti perioodikas ilmunud elulugudega ning väikese valikuga Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivides sisalduvate Siberi- ja Läänepõgenemise lugudega.
Naiste lugusid lugedes hakkas lugude põhjal üpris kiiresti tekkima teatud muster: kuigi suur osa lugusid kirjeldasid nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt ränki üleelamisi kirjutajate elus, oli lugude toon üldjoontes kerge ja humoorikas, raskusi tauniv ja visadust ning vastupidavust esiletoov. Kurbust ja kaotusvalu esines neis lugudes enamasti vaid lapse-ema kontekstis, igasugust kirjutaja vastu suunatud vägivalda, veel enam aga seksuaalset vägivalda aga peaaegu mitte üldse. Minu lugemi põhjal võiks teha erinevaid järeldusi, kõige ilmsem neist oleks ehk see, et selline oligi eesti naiste Siberi-aastate ja Läändepõgenemise teekonna kogemus ja et suurem enamus vägivallaga kokku ei puutunudki. Paljud kirjutajad on rõhutanud, et läbielatu ei jätnud neisse sügavamat jälge, mis oleks oluliselt varjutanud nende edasist elu. Järeldada võiks ka seda, et lood on kirjutatud teatud nn. kirjutamata reeglite põhjal, kinni pidades normidest, mida on ühiskonna poolt peetud vastuvõetavaks ning mida mitte ning, veelgi enam, milline on või peaks olema see osa kollektiivsest mälust, mida edastavad naised. On ju ka küllaltki suure osa lugudes edastatud informatsiooni kontrollimine kirjutamise/avaldamise ajaks võimatu. Samuti on perioodikas ja kogumikes avaldatud lugude puhul oluline asjaolu, et trükki jõudnud lood on läbinud teatud sotsiaalse aktsepteeritavuse filtri. Viimase variandi poole näib kalduvat ka {{Tiina Kirss}} oma Eesti naiste Siberi-lugude käsitluses ; tema arvates toimivad elulugude autorid “kultuurkonnale omaste, kuigi mõnevõrra alateadlikult mõjuvate konventsioonide ehk ‘mängureeglite järgi’” Analüüsides Siberi-teemalisi memuaar-teoseid ning romaaniformaadis memuaare, leiab Tiina Kirss, et paljudes teostes on tajutav mehe ja naise kujundite ja perspektiivide erinevus, joonistub välja “kannatav, elukindel, ohvrimeelne ema; ja võitlev, aktiivne, vihane mees”. Rõhutades soo järgi diferentseerumise olulisust Siberi-lugude uurimisel “ajaloo täiuslikkuse nimel” puudutab Tiina Kirss ka ainult naiste sõjakogemusele omase aspektina naiste ohtu langeda vägistamise ohvriks, “naise seksuaalsust kaitsetust, sellega kaasnevat hirmu ja mõlema ärakasutamist võimude poolt” . Nende teemade harva esinemissageduse nii käesoleva kui ka varasemate sajandite ajaloos paneb Tiina Kirss eestlaste “üldise tagasihoidlikkuse ja seksuaalsetel teemadel vaikidakippumise” arvele. Naiste sõjakogemust ja seksuaalset vägivalda käsitleb poola naiste elulugude põhjal ka ameeriklanna {{Katherine R. Jolluck}} oma doktoritöös {Sugu, identiteet ja Poola sõjakogemus 1939-1945}, (1995) . Vägivalda käsitleva peatüki kokkuvõttes leiab töö autor, et naiste elulood näitavad, et seksuaalne ahistamine ja oht langeda vägistamise ohvriks olid poola naiste eksiilikogemuse lahutamatuteks osadeks, lisades ka, et viis kuidas poola naised sellest kogemusest rääkisid, tegi võimatuks probleemi ulatuslikkuse, näiteks vägistamise ohvriks langenud naiste arvu, umbkaudsegi määratlemise . Poola naised käsitlevad oma elulugudes seksuaalset vägivalda üsna sarnasel viisil sama teema käsitlusega eesti naiste elulugudes. Enamus viiteid seksuaalsele vägivallale on kaudsed, viidatakse episoodidele, mis juhtusid kellegi teisega (eesti naiste elulugudes tihti ka teisest rahvusest nais(t)ega), nimesid reeglina ei nimetata, jutustaja hoiab tajutavat distantsi jutustatava ja oma elu vahel. Katherine R. Jolluck mainib ka, et vaatamata sellele, et intervjuudes jutustasid poola naised tihti oma “ähvardavat laadi kokkupuudetest Nõukogude meestega”, näib, et keegi neist ei langenud vägistamise ohvriks. Ka kõige üksikasjalikumad jutustused sellelaadilistest intsidentidest “hajuvad loo keskel või viitavad sellele, et naisel õnnestus põgenema pääseda” . Teine strateegia, mida poola naised oma elulugudes kasutavad, on lünklik jutustamisstiil, nii et jääb ebaselgeks, kuidas mingi seksuaalselt ahistav situatsioon tegelikult lahenes . —– Tõsiasi, et seksuaalse vägivalla käsitlemise strateegiad eesti ja poola naiste elulugudes nii suurel määral kokkulangevad on, on juba iseenesest kõnekas. Sellele vaatamata saab antud materjali põhjal teha vaid kaudseid järeldusi ning selles osas kattuvad Katherine R. Jolluck’i järeldused minu omadega. Nõustun Jolluck-iga väitega, et kuna seksuaalne vägivald oli Nõukogude Liidu vangilaagrites (ja ka Läändepõgenemisel, eriti kui jäädi jalgu rindejoonele) harilik ja sagedane nähtus, on “raske uskuda, et ükski naine vägistamise ohvriks ei langenud” . Ühe võimaliku lahendusvariandina pakub Jolluck välja, et on võimalik, et neil naistel, kelle lood temani on jõudnud, õnnestus ehk tõesti õnnekombel kõige hullemat vältida. Samuti peab ta võimalikuks, et paljud naised, kes tõepoolest võisid seksuaalse vägivalla ohvriks langeda, ei jäänud ellu või ei pääsenud Nõukogude Liidust välja või ei soovinud oma mälestusi kunagi talletada. Kolmanda võimalusena pakub Jolluck välja, et naised, kes midagi taolist tõepoolest läbi elasid, jätavad “kõige painavamad seigad oma lugudest välja” või “loovad oma lugudele lõpud, millega nad edasi elada suudavad” . Jolluck näeb seksuaalse vägivalla ohvriks langemist käsitlevate allikate puudumise ühe põhjusena ohvri häbistatud staatust Poola ühiskonnas. Seksuaalse vägivalla teema koondab endasse mitmeid ainult naiste sõja- ja Siberi-kogemusele iseloomulikke probleeme. Siinjuures pean äärmiselt oluliseks seksuaalse vägivalla käsitlemist õiges kontekstis. {{Vesna Nikolić-Ristanović}} vaatleb sõjaajal toimepandud vägistamisi kui vahendit teatud eesmärkide saavutamiseks millel pole tema arvates midagi pistmist seksuaalsusega. Vastavalt patriarhaadi põhimõtetele on naised meessoost vaenlase omand ja neid tuleb kasutada selleks, et vaenlase üle võitu saavutada, seega sümboliseerib ohver vägistaja jaoks vaenlast. {{Susan Brownmilleri}} arvates käsitletakse sõjaaja vägistamisi tihti osana vapra sõdalase kangelaslikust võitlusest vaenlase vastu . Vägistamised ja sellega tihti kaasnev piinamine teenib sõjaolukorras erinevaid eesmärke: seda kasutatakse kui karistusvahendit ohvriteks langenud naiste abikaasadele, vendadele, isadele, samuti kui survevahendit oma kodust ja kodumaalt väljarändamiseks, tihti ka etnilise puhastuse vahendina , vangistuses teatud informatsiooni saamiseks või tunnistuse väljapressimiseks . Seega peaks seksuaalset vägivalda vaatlema sõjategevuse osana mis mõningatel juhtudel ei olegi otse naiste vastu suunatud. Haavatasaamine lahingus või sõjategevuse käigus annab tunnistust mehe vaprusest, igasuguse vägivalla ohvriks langemine naise puhul põhjustab ambivalentsust naise positsiooni suhtes. Vastupidiselt haavata saanud mehele ei viita see kangelaslikkusele; paremal juhul on sellised naised passiivsed ohvrid, halvemal juhul aga annab see tunnustust nende oskamatusest vaenulike jõude vältida. Siberi- ja läände põgenemise lugusid lugedes on ilmne, et naiste kogemustest rääkides tõstetakse positiivselt representatiivsena esile teisi aspekte: visadust ja ohvrimeelsust laste eest hoolitsemisel, oskuslikkust ränkades tingimustes toidu ja riiete, vahel ka peavarju muretsemisel. Situatsioonides, kus naisi on kujutatud kaitsetutena vägivalla, sealjuures seksuaalse vägivalla ees, tõstetakse esile naiste võimet ähvardav situatsioon kas läbirääkimiste, põgenemise, vaenlase ülekavaldamise jne. abil lahendada. {Mineviku heli} ja {Naine merevaigus} on mõlemad vaadeldavad (autobiograafiliste) romaanidena, erinedes paljudest teistest Siberi- ja Läändepõgenemise lugudest oma neile omistatud (suurema) kirjandusliku väärtuse poolest, omades seega ka suuremat kirjandusteaduslikku tõlgendamispotentsiaali, säilitades aga loomulikult oma väärtuse tõsielulise ja ajaloolise allikana.
Autobiograafiliste teoste positsioon fiktsionaalse ja faktuaalse narratiivi teljel on aga üldse raskesti määratletav, põhiliselt sellest lähtuvalt on ambivalentne ka selliste teoste positsioon ajaloo- ja/või kirjandus-diskursuses.
Kirjanduslikult on autobiograafiat kui žanrit määratleda raske. Kõik nn. traditsioonilist koolkondi esindavad autorid keskenduvad suurmeeste ({{Augustinus, Rousseau, Benjamin Franklin, Goethe, Thomas Carlyle, Henry Adams}}) elulugudele ning toovad autobiograafia kultuurilise eeldusena välja kehtiva individualismi-kontseptisooni, teadlikkuse iga inimese elu unikaalsusest, arusaama isoleeritud eksistentsist, mina kui selgelt eristatava, lõpliku ühiskondliku entiteedi. Autobiograafiat määratletakse “ühtse, kronoloogilise, retrospektiivse ülevaatena autori elust, mida hoiab koos ühtne nägemus identiteedist” , mõningate autorite (näit. {{Georg Mischi}}) jaoks on oluline ka autobiograafia representatiivsus oma ajastu kontekstis. Autobiograafia määratlemisel on suhteliselt suure mõjuga {{Philippe Lejeune}} kasutuselevõetud termin ‘autobiograafiline leping,’ mis põhineb autori ja jutustaja/peategelase samasuses, mida on võimalik lugejale edasi anda pealkirja kaudu, mis määratleb teost kui autobiograafiat või tekstis kasutavate pärsinimede kaudu (autoril ja jutustajal/peategelasel peab olema sama nimi, see viitab sellele, et tegemist on autobiograafiaga, vastasel juhul, ükskõik kui tugev sarnasus on autori elu ja teoses edasiantava vahel, leping ei jõustu. Lejeune’i arvates on vahe kirjanduse (fiktsiooni) ja autobiograafia vahel selge ja lõplik. Pole ilmselt vajalik lisada, et ükski eelpoolmainitud teoreetik ei käsitle isegi möödaminnes ühegi naise autobiograafiat ning et on ilmne, et selliselt konstrueeritud autobiograafia kaanon juba oma olemuselt ühtegi naisautobiograafiat ei hõlmaks. Feministlikud kriitikud tõstavad naisautobiograafiates esile kollektiivse mina tähtsust, fragmentaarsust, representatiivsuse kui kategooria problemaatilisust ning seavad kahtluse alla jutustaja/peategelase ja autori samasuse vajalikkuse žanrimääratluses nimede samasuse kriteeriumi põhjal . Seega ei ole eelpoolmainitud autobiograafiat määratlevatest karakteristikutest erilist abi ka Laretei ja Nesaule teoste puhul. {{Elisabeth Brussi}} autobiograafia määratlus (autor, jutustaja ja peategelane omavad teatud ühist identiteeti (autor on oma teksti looja ja aines), autobiograafia omab teatavat tõeväärtust ja autobiograafia autor väidab uskuvat seda, mida ta väidab ) on teatud määral rakendatav ka naiste tekstide puhul. Autobiograafia ja tõe suhte osas kaldun aga toetama {{Leigh Gilmore’i}} väidet, et autobiograafia “sotsiaalne autoriteet põhineb tema seotusel kultuuriliselt dominantsete tõerääkimise diskursustega mitte tema priviligeeritud juurdepääsul ‘tegelikule elule’.”
Ka on Brussi esimene kriteerium suhteliselt lai, teise ja kolmanda kriteeriumi paikapidavust on aga raske tõestada. {Naine merevaigus} vastab nii Brussi esimesele kriteeriumile kui ka Lejeune’i autobiograafilise pakti tingimustele, kuna autori ja jutustaja/peategelase samasusest annab tunnistust nime samasus.
Samas problematiseerib Nesaule ise Brussi kaks järgnevat kriteeriumit oma mõtisklusega mälu selekteerivast ja moonutavast olemusest ja sõnatute mälestuste kirjapaneku käigus läbi tehtavast transformatsioonist. Mineviku heli on aga raske määratleda mistahes Brussi või Lejeune’i kategooria järgi, kuna peategelane/jutustaja ei kanna autoriga sama nime.
Autori ja tegelase/jutustaja ühist identiteeti saab teatud määral aimata võrdluse kaudu Laretei teise autobiograafilise teosega {Peotäis mulda, lapike maad}, kus autor samastub tegelase/jutustajaga nime kaudu. Mineviku heli tõlgendamisel saabki minu jaoks oluliseks tekstis sisalduvate vihjete avamine, mis teose fiktsiooni/faktuaalse narratiivi piirimaile paigutavad. Mõlemad teosed kalduvad aga kindlasti kõrvale oma kultuuridele omastest ‘tõerääkimise diskursustest’ teatud tabuteemade käsitlemise (näit. seksuaalne vägivald) läbi ning teatud positsioonide (näit. kosmopoliitsus) kaudu. {{{Mineviku heli}}} Mõlemad Käbi Laretei autobiograafilised teosed, Teise Maailmasõja-aegsele pagulaselule Rootsis keskenduv {Mineviku heli} (rootsi ja eesti keeles 1992) ja vanematele ning vanavanematele pühendatud {Peotäis mulda, lapike maad} (rootsi keeles 1980, e. k. 1989) tõusevad teiste sellelaadsete eestlaste kirjutatud teoste seas esile oma kohati lausa halastamatu avatuse tõttu ning julguse tõttu välja öelda asju, millest vaikivad paljud teised memuaarid. Romaanis {Peotäis mulda, lapike maad} tõuseb eelkõige esile viis, kuidas Käbi Laretei oma vanematest kirjutab. Hoolimata oma isa ja vähemal määral ka ema tuntusest avaliku elu tegelastena, analüüsib autor detailselt oma vanemate isiksusi nähtuna seestpoolt ja ka pagulaselu valguses. Kuna teos ei käsitle otseselt sõjasündmusi, siis kasutan käesolevas artiklis põhiliselt {Mineviku heli.} Sõja-vägivallateema läbib teost üksikute kommentaaridena, seksuaalse vägivalla teema esineb vaid ühes episoodis, mis minu arvates on siiski sügavalt sümboolse tähendusega ning õigustab Laretei teose käsitlemist käesolevas kontekstis. Teoses on tajutav autori distantseeritus oma rahvast ja enese pagulasena kaasmaalastest teistsugusele positsioonile asetamine. {Mineviku helis} põimuvad mälestused kosmopoliitsest lapsepõlvest meenutustega autori hilisemast elust juba tuntud pianistina, tegevuskohtadeks Stockholm, Rooma, Vilnius, Moskva, München. Autori kodumaale Eestile on teoses pühendatud võrdlemisi väike osa, mõisted rahvuslik identiteet ja kodumaa on tugevalt problemaatilised. Vaatamata sellele, et {Mineviku heli} minajutustaja/peategelane Heli on fiktiivne tegelane, on teos lugejale äratuntavalt autobiograafiline, kasvõi sellegi läbi, et mitmed romaani kõrvaltegelased (mamma, papa, emaema) esinevad ka teoses Peotäis mulda, lapike maad oma pärisnimede all ning mitmed sündmusedki (näiteks Eesti Saatkonna ruumide üleandmine Stockholmis 1940-nda aasta augustis) korduvad samade isikute/tegelastega. Tekib küsimus, mis on teoste autorit motiveerinud ühte neist esitama ‘tõsielulise’ ja teist justkui ‘fiktiivse’ vaatenurga alt. Mineviku helis on oluline roll autori elus tegelikult eksisteerinud kuid veidi muudetud nimedega/veidi fiktsionaliseeritud isikute kirjadel. Võimatu on täpsemalt määratleda ka seda, kas teoses on kasutatud tegelikult autorile saadetud kirjade veidi muudetud variante või on need läbinisti fiktiivsed kirjad.
Kirjade kasutamine annab autorile võimaluse varieerida tekstis esinevate häältega, see esitab vahetumalt erinevaid tegelasi, samas näitab peategelast Heli nii läbi teiste silmade. Strukturaalselt on {Mineviku heli} tunduvalt katkendlikum kui {Peotäis Mulda}; mõned kirjad on dateeritud, mõned mitte, vahel eelneb kirjadele jutustaja põgusam või põhjalikum kommentaar, vahel juhatab kiri ise sisse mõne mälestuse jutustaja elus. Sündmuste edastamisel on lähtutud vaid visandlikult tajutavast sündmuste jadast mis ei ole kronoloogilises järjestuses. Paljude süzeeliinide puhul (näiteks suhted Giorgio ja Juliusega) ei ole kirjeldatud murdepunktidena toimivaid sündmusi, pigem jääb mulje, et tihti edastab jutustaja mingil hetkel meenunud mälestuskillu. Teos meenutaks justkui harvade sissekannetega ja vahelepistetud kirjadega päevikut, mis ei näi kandvat teadlikke märke lugejast.
Seega, Käbi Laretei kahest autobiograafilisest teosest enam fiktiivsem on esitatud kujul, mis tunduvalt enam viitab vahetule tõsielulisusele. Siinkohal on oluline vahet teha kahe nn. tõetasandi vahel: elus tegelikult aset leidnud sündmuste, muljete jne. (tahtmatu) fiktsionaliseerimine igasuguse autobiograafilist laadi talletamise puhul (näiteks päeviku pidamisel) ja toimetamine/tahtlik fiktsionaliseerimine mingi autobiograafiliste sugemetega teose kirjutamisel. {Mineviku helis} on kahtlemata olemas mõlemad, lugejale on tajutav viimane tasand, kuigi neid, kes fiktsionaalset ja faktuaalset detailselt eristada suudaksid, on ehk mõni üksik. Minu jaoks on tõlgenduslikult huvitav see, et teoses esitatud sündmused on esitatud nii, et (vähemalt eesti) lugejal jääb võimalus siduda neid Käbi Laretei enda eluga, st. et balansseerimine fakti ja fiktsiooni piiril on autori poolt taotluslik. See avaldub ka fiktiivse peategelase nimes – Heli – kuna see on sõnakuju, mida eesti keeles on üheaegselt kasutatakse nii naisenimena kui nimisõnana tähistamaks mingit (enamasti muusikalist) häält või kõla. Teose pealkiri võib seega viidata mingile häälele, kõlale või toonile minevikust (nii seletab seda lahti peategelane ise), samas aga ka peategelasele endale sellisena, nagu ta minevikus oli. Kuna pianistist Heli maailmas on helidel erakordselt oluline osa ja mitmete teoses edasiantud mälestuskillud kulmineeruvad just helide kaudu paigutuvad jutustaja ja jutustatu justkui ühele teljele; jutustav mina (Heli) on samas ka see heli, millest ta jutustab . Peategelase ‘papa’ diplomaadikarjääri tõttu elas peategelase pere mitmesugustes kombinatsioonides erinevates paikades väljapool Eestit (näit. Heli koos papaga Moskvas, kogu pere Leedus, papa ja mamma Stockholmis, tütred Heli ja Virve Tallinnas). Vahetusse perekonnaringi kuulus vahel ka koduõpetaja ning mõned lähemad sõbrad (Härra Männik), laiemasse tutvusringkonda aga kogu Euroopa diplomaatilised ringkonnad. “Mitte miski ei ole püsiv”, nii mäletab jutustaja enda teadvat juba lapsepõlves ning nendib ,et “nende pere ei jäänud kusagile pikemaks ajaks peatuma, ka mitte Tallinna” (289). Hilisema elus üht unenägu taastades meenub Helile, et oli unenäos öelnud ‘kodusid’, mitte ‘kodu’ (408) ning unenäos endaski sulavad üksteisesse Tallinn ja Veneetsia, Heli vanavanemad ja tema kallima tädi Emilia. Nooruspõlvemälestuste ainsateks konstantideks on mammaga kaasaskäiv “lapsepõlve turvaline lõhn – segu kreemidest ja “Piquet” parfüümist” (275), ja papa pimikud, mis “igal pool, kus me ka ei elanud, sisse olid seatud” (277). Muutumatuna mäletab Heli ka alatist tihedat kirjavahetust perekonnaliikmete vahel ning kirju kirjeldatakse teoses nende paikade osana, kust nad saadetud on: “{Kuigi kirjadest levib iseloomulikku kollaseks tõmbunud paberi lõhna, ümbritseb neid ka Toompea sirelite ja Peipsi karge tuule hõng. Neist õhkub nii Rooma kuumust kui ka mälestusi vihmasest suvest Väimelas}” (264). Kirjad, kandes “kaardilt kadunud maade ja nime muutnud linnade templeid” (264) kehastavad Heli jaoks kõige tajutavamalt Teise Maailmasõjaga kaasnenud muutusi ja lahtimurtud pitsatite ning “nagu lapsekäega sirgeldatud tsensuuri salapäraste märkidega” (303) kirjade kaudu ka sõda ennast. Kodumaa kaotuse valu suuruski (vähemalt teiste jaoks) jõuab Helini läbi hea sõbra, härra Männiku kirjade, kust kõigepealt kaob päisest {Estonian Legation}, aadressid viitavad järjest vaesematele elutingimustele ning ühes kirjas on “ühele leheküljele, kuhu varem poleks isegi neljandikku tema kirjast mahtunud, sõnad kokku pressitud, nagu oleks neil külm” (303). Kirjade selline roll võimaldab ka teoses kasutatud jutustaja teksti vahele lükitud kirjakatkeid teise nurga alt vaadelda: jutustaja (võimalik et ka autor ise) ei taju neid mitte teksti killustava vaid hoopis ühendava elemendina. Kirjade puhul on huvitav ka tõsiasi, et nad koondavad, kinnistavad ning loovad peategelasele tema jaoks muidu raskesti määratletavat identiteeti. Kui põgenikelaine Eestist Rootsi jõuab, eelistab Heli oma vanadele eestlastest sõpradele põgenikke Ida-Euroopa põgenike seltskonda ning käib edasi tantsimas liitlaste saatkondades. Mineviku heli ühes peatükis peatutakse põgusalt koosviibimistel, mis leidsid aset Heli korteris ning kuhu kogunesid noored eesti kunstnikud. Heli ei süüvi eriti oma kaasmaalaste mõtetesse ja lootustesse, kogunemisi kirjeldatakse vaid sissejuhatusena põgusale armuloole ühe noore eestlasest luuletajaga ning sellele järgnevale rasedusele ja illegaalsele abordile, mis omakorda vallandab Helis uuesti painajaliku mälestuse vägistamisest endise baltisakslasest naabripoisi ja hilisema SS-lase Helmuti poolt. Teose üks süngemaid ja võikamaid episoodile algab Heli kahekordse justkui alateadliku püüdega Helmutit vältida: ta ei tunne teda ära ei nende telefonivestluse käigus ega hiljemgi kui mees ta ukse taha ilmub, sellegipoolest on “hääl telefonis avanud hoolega lukustatud ukse” (376). Heli ja Helmuti suhtele on algusest peale omased teatud rahvuslikud pinged: vaatamata sellele, et “eesti tüdrukud saksa poistega ei käinud” (377) jääb ühisesse noorusaega jääb isegi üks kohtamine enne kui Heli Helmutit eesti poistega kaklemise pärast vältima hakkab. Palju aastaid hiljem, kui Helmut saksa sõjaväega Eestisse vene vägede vastu võitlema saadetakse, valdab teda jutustaja sõnutsi “kummaline tunne.” Säärane sõnastus näib viitavat Helmuti üsna segastele tunnetele oma endise kodupaiga suhtes; selline sõnakasutus võib viidata nii kurbuse tundmisele kui ka kahjurõõmule, nii äratundmisrõõmule kui enese võõrana tundmisele. Helmuti üksikasjalikes detailides äratoodud jutustus teenimisest SS-vägedes avab Helis “lüüsid sõjakoleduste valingule” (378). Helmut räägib küünidesse aetud naistest ja lastest kellele tuli otsa pisteti, imikutest, kelle sõdurid jalgade all surnuks trampisid, ühishaudadest, mis hukatavad ise endale kaevama pidid, otsekui joobes üksteise pihta tulistavatest sõduritest (378-379), korraga lisades, et oli võimeline seda kõike taluma vaid tänu sellele, et Heli tal kogu aeg mõtteis oli. Selline informatsioon halvab Heli, tehes tast enda arvates kaasosalise. Justkui kangestunult lebab Heli ka siis kui Helmut tema peale viskub ning ta vägistab, kartes, et mees ta ka tapab. Helmutit kirjeldatakse akti kestel korduvalt kui ebainimlikku tühja kesta: ta laseb kuuldavale “kiunuva heli”, vajub “surnu raskusega” Helile peale, tema “elutuna tunduv keha” prantsatab kumedalt põrandale (379).
Heli ei seosta teda enam oma naabripoisiga, pigem muutub mees sõjakoledusi sümboliseerivaks monstrumiks. Sellegipoolest on võimalik spekuleerida Helmuti arvatavate motiivide üle. On võimalik, et Heli Helmuti SS-lase päevil tema jaoks tõesti mingi helge lootuskiirena toimis ning et vägistamine on lihtsalt hullunud mehe viis jagada oma painavat kogemust, samas võib selle taga olla ka rahvuslikku laadi viha nooruspõlves Heli poolt katkestatud suhete pärast.
Kummaline seos on ka Helmuti loo ja vägistamise ning Eestist endiste tuttavate ja sõprade käest tulevate kirjade vahel. Paljud kirjad sisaldavad viiteid Heli heale elule ja justkui süüdistavad teda kodumaa mahasalgamises, sellisena võiks kaudselt tõlgendada ka Helmuti käitumist, kuigi kümnekordselt moonutatud ja võimendatud kujul. Heli võib peast välja visata küll sõprade ja tuttavate kirjad, aga episood Helmutiga kisub ta otse lahingutandrile; vägistamise kaudu alistab Helmut Heli kodumaad sümboolselt ja/või maksab Helile kätte saatuse eest, mis ta seni sõjamöllust eemal on hoidnud. Kuigi ka Helmut on teatud mõttes Heli kunagine kaasmaalane, tõmbab lugeja tema ja teiste põgenike vahele selge joone: “Hiljem kui mul tekkis võimalus jälle oma emakeelt rääkida, muutusid isegi võõrad sugulasteks, omadeks, sest nad olid kaasmaalased. Kuid enne kõiki teisi tuli Helmut” (375). Kui mõne aja pärast ilmneb, et Heli ootab last ja illegaalseid aborte tegev võõramaalasest arst teda läbi vaatab vastab Heli arsti küsimusele lapse isa kohta, et tegemist oli vägistamisega, samas tunneb end ise süüdi sellise sõnavaliku pärast. Pärast kardinateta akna all tema enda köögilaual tuimestuseta sooritatud aborti, kirjutab Heli hirmust, et teda “võidakse elusalt maha matta” paberilehele suurte trükitähtedega sõnad “MA EI OLE SURNUD” (380) ja paneb selle oma rinnale. Ülekantult saab sellises käitumises näha ka vastandumist Helmutile (keda eelnevalt kirjeldati surmaga seotud kujundites) ja kõigele, mida ta sümboliseerib, tegelase keeldumist olema paratamatusestki ühel poolel sõja hävitavate jõududega. Elamisloata põgenikuna ei ole tal ka võimalust juhtumist ka politseile teatada, abordi läbiviimise käigus valdab teda hirm, et hoopis teda võidakse seaduste rikkumise eest üles anda. Kogu episoodi pehmendab tõsiasi, et ühte abordini viinud lugu meenutatakse teise kaudu, mälestus põgusast armuloost noore eesti luuletajaga Indrekuga viib mälestuseni vägistamisest ja mõlemad lõpevad ühtviisi nii füüsiliselt kui psüühiliselt kurnava abordiga. Kuigi Indrekuga veedetud öö on kahtlemata kokkuleppeline, on kirjeldatud Heli oskuslikku võrgutamist Indreku poolt. Nad armatsevad Leedu metsadest pärit karunahal, mis Heli jaoks sümboliseerib lapsepõlve turvalisust ja ülekantud tähenduses teatud määral ehk isegi balti rahvaste mütoloogilist minevikku. Heli häirib, et kuigi ta uinus “turvalisel karunahal”, leidis ta end ärgates hoopis oma kõval ja “ilma igasuguste lapsepõlvemälestusteta kušetil”(373), karunahal aga lebas hoopis Indrek. Indrekut on kujutatud kui sissetungijat, kes võtab oma valdusse midagi Helile kuuluvat, mida ta sellisel viisil Indrekuga jagada ei soovi. Paradoksaalselt annab kahe episoodi koos mainimine seiklusele Indrekuga ähvardavama varjundi ja pehmendab vägistamis-stseeni. {{{Naine merevaigus}}} Agate Nesaule teose keskmes on tema perekonna põgenemisteekond Läände ja tema ema, vanaema ja noorema õe jalgujäämine rindejoone liikumisele, mil autor-jutustaja koos oma perekonnaga on tahtmatuks tunnistajaks armutule vägivallale, hukkamistele ja vägistamistele vene armee sõdurite poolt umbes kahe ööpäeva jooksul. Millisel määral vägivald ja vägistamised autori enda perekonda puudutasid, jääb sõnadeks vormimata, küll aga kannab autor hirmsaid mälestusi endaga kaasas terve oma elu, need on nagu tema “pealuu sisse uuristatud” (79).
Teos {Naine merevaigus}, mis on kirjutatud inglise keeles ning mida 1996. aastal autasustati maineka USA kirjandusauhinnaga {American Book Award} on nii kaudses kui otseses mõttes vaadeldav teraapiana, mõttelise vabastusteekonnana painava minekukoorma raskuse alt välja. Oma julguses otse valupunktide keskmesse tungida ja neid tasand-tasandilt lahti kirjutada ja analüüsida on Nesaule romaan Siberi- ja Läände põgenemise lugude seas ainulaadne. Kui Käbi Laretei peitis end {Mineviku helis} oma fiktiivse tegelase maski taha ja mängis lugejaga äratuntavuse tasanditega, siis Nesaule tõstab esile mälu selekteeriva, moonutava, ja maskeeriva olemuse: “Ma saan rääkida vaid sellest, mida ma mäletan. Oma loole kuju ja ühtsuse andmiseks olen pidanud spekuleerima ja mõistatama, isegi välja (juurde) mõtlema” (vii). Sarnaselt Laretei teosega, võbeleb ka {Naine merevaigus} teadlikult fiktsionaalse ja faktuaalse narratiivi piirimail, andmata lugejaile võimalust neid tasandeid eristada või lahutada. Eelpooltoodud tsitaadis juhib Nesaule lugeja tähelepanu kahele filtrile, mis seisavad autobigraafia ja tegeliku elatud elu vahel: mälu ebausaldatavus adekvaatse ja objektiivse informatsiooniallikana ja kirjandusliku teksti normatiivsetest nõuetest tulenevad muutused.
Viidates {{Judith Lewis Hermanile}}, vaatleb Nesaule mälestusi kui algselt keeleväliseid nähtusi, mille sõnadessepanek neid paratamatult transformeerib ning, nõustudes William Zinsseri väitega, et “kõik memuaarid kujutavad endast katset tõde leiutada” , rõhutab siiski vajadust alati autentsuse ja aususe poole püüelda. Kui Laretei teost iseloomustas fragmenteeritus, siis Nesuale teos on narratiivselt suhteliselt ühtne: sündmused on ära toodud kergesti jälgitavas enam-vähem kronoloogilises järjestuses ning ka narratiivne struktuur (Agate kui mina-jutustaja, kes tagasivaatena kirjeldab oma põgenemist Lätist Ameerikasse. Koherentne jutustus tundub teose puhul olevat teadlik jutustamise strateegia, et lugejale edastada ränki sündmusi kogu nende raskuses. Teose avapeatükkides on tajutav tugev apologeetiline toon: Agate leiab, et tema enda sõja- ja kodumaa kaotuse kogemus ei olnud nii hull kui paljudel teistel ning peab end läbikukkunuks, kuna pole suutnud unustada. Tema küsimus “Kuidas tõelised ellujäänud oma mälestusi taluvad?” jääb “õhku rippuma”(11). Kuigi antud kontekstis näib lause puudutavat Aasia, Aafrika ja Kesk-Ameerika sõjakoldeid, Siberi vangilaagreid ja Saksamaa koonduslaagreid, on võimalik, et Agate viitab ka oma emale, kelle täpne käekäik üleelatud vägistamislaine ajal on talle teadmata. Jutustaja küsimus jääb õhku rippuma, kuna ema käest küsida pole võimalik, kuivõrd Agate kontakt emaga halvenes pere USA-sse emigreerudes järgjärgult, muutudes peaaegu olematuks, kui Agate vastu vanemate tahtmist ameeriklasega abiellub. Eessõnas kirjutab Nesaule: “{Mul pole olnud võimalik oma mälestusi teiste omadega võrrelda. Mitte keegi minu perekonnas ei soovi sõjast rääkida: võimalik, et neil on sellest oma sõnatu pilt või kujund aga lugusid nad igatahes ei räägi}”. Tema lugu on katse murda tema jaoks minevikuraskusest talumatuks muutunud vaikust ja aastakümneid hiljem ravitseda sõja ja põgenikuelu jäetud traumasid:
Sõjakoledused on kõigest lugude algus. Juhul, kui väike poiss, kes seisab silm-silma vastu temale suunatud püssitorudega ja väike tüdruk, keda sunnitakse tunnistajaks olema vägistamisele sõja üle elavad, peavad nad õppima elama oma hirmsate mälestusega. Rohkem kui neljakümne aasta vältel kängitses mu elu hirm, viha ja süütunne. Mind päästsid teiste lood … minu enda lugu näitab, et paranemine on võimalik. Samuti kannustab Agatet rääkima ja kirjutama moraalne võlg hukkunute ees. Tihti näeb ta unes sakslannat Hildat, kes vägistamisest rasedaks jäi ning end hiljem järve uputas (vt. artikli alguses toodud tsitaati). Agate painajalikus unenäos on vaikusel, mis antud juhul Hildat peaaegu füüsilise müürina ümbritseb, oluline roll. Hilda enesetapu esmane põhjus ei olnud mitte niivõrd vägistamise ohvriks langemine, vaid ühiskonna suutmatus teda hiljem oma liikmena näha ning sellest tulenev isolatsioon. Hilda kui lugu ei saa eksisteerida ja Agate enda lugu väljendub 40 aasta jooksul ühel lauses, mida ta ühe hingetõmbega on suuteline ette kandma: “{Ma sündisin Lätis, läksin sõja ajal Saksamaale ja tulin kaheteistaastaselt Ühendriikidesse}”. Kui Heli Laretei teoses määratleb end kosmopoliidina, siis Agate elus on rahvuslik identiteet suhteliselt oluline, kuigi ta suhe oma kodumaasse ja hilisemaisse eksiilikogukondadesse Saksamaal ja Indianapolises on mõneti problemaatiline. Romaanis sisalduvad mõned üksikud Lätiga seotud mälestused, millesse on põimunud Agate ema mälestused õnnelikust lapsepõlvest Venemaa metsades. Läti mälestusi pingestab meenutus rohkem kirikla orelimängijale kui oma perekonnale tähelepanu pööravast emast. Rahvuslik identiteet tuleb sageli esile erinevais piirsituatsioonides. Piir ‘oma’ ja ‘võõra’ vahel on selgelt tajutav vägistamis-stseenis, kui vene armee sõduritele viidatakse kui mongoolia talupoegadele, kellele veevärk ja elekter on võõrad ning kes “armastasid ja hellitasid oma hobuseid, kuid peksid oma naisi”, samuti toob jutustaja ära anekdoodi mongoolia talupojast kes olevat proovinud päevavalgust ämbriga oma onni tuua” (72). Rõhutatakse sõdurite barbaarsust, nende kuuluvust erinevasse, teisel arengutasemel ning teiste normidega kultuuri.
Eristamine toimib kõige elementaarsemal hea/halb, valge/must tasandil kuna sõdurid on näiteks oma ohvritest ka tõmmuma nahaga. Teises vastanduses Nõukogude armeega, kui Agate ja ta õde vene armee sõduritelt süüa kerjates ema õpetatud vene laulukest peavad ümisema, on oma-võõra piir tunduvalt ambivalentsem, eriti kuna episood antakse edasi nähtuna läbi seitsme-aastase tüdruku silmade.
Vene rahvalaulu ümisev põgenikust tüdrukuke tekitab vene sõdurites segadust ja head-meelt, kaaspõgenikes aga viha ja põlgust, tüdrukutes endas hirmu ja ärapõlatud olemise tunnet. Saksamaal põgenikelaagris olles aga kutsuvad saksa lapsed, keda nad vahel laagri juures kohtavad Agatet ja tema õde Verfluchte Ausländer, neetud välismaalasteks. Palju aastaid hiljem kui Agate saab juudi soost ärimeestelt suure stipendiumi, mis aitab ta ülikooli minna, peab ta intervjuul komiteele seletama, “kes olid hullemad, venelased või sakslased ning kas ta eelistab fašiste või kommuniste” (184). Vastates, et talle ei meeldi kumbki, kuna mõlemad on Lätit “okupeerinud ja laastanud”, mõtleb ta endamisi oma emale, kes siiani leinab taga lahkumist ‘emakese Venemaa’ rüpest ja sakslannale Hildale, kes 12-aastase läti tüdruku vägistamisest päästis, pakkudes end tema asemel. Ta imestab miks peavad “kõik, kes sõja läbi on teinud, omavahel võistlema”, aru saamata, et “ka ta ise võistleb samamoodi” (184-1285). Ülikooli minnes tutvub ta üsna pea oma tulevase abikaasa Joe’ga, kes tema ema ja vähemal määral ka tema enda jaoks sümboliseerib (nende arvates) nn. ‘tava-ameeriklikkust: praktilist meelt, kehvavõitu kombeid, kultuuritust. Pooleldi vastu tahtmist Joe’ga abielludes on Agate jaoks mehe tgevate külgede hulgas naise arusaam, et juhul, kui uus sõda peaks tulema, paneks Joe Agate “viimasele laevale, viimasele rongile, viimasele lennukile, mis viib hädaohust eemale” (193). Paradoksaalselt märkab Agate hilisemas elus ühe unenäost saadud impulsi ajel Joe tuntavat sarnasust sõduritega, kelle vägistamistele ja teistele vägivallaaktidele naine lapsena tunnistajaks oli. Sarnaselt vägistamisepisoodiga Laretei “Mineviku helis”, kus kahe episoodi sidumine nende mõju muudab, paneb Joe sidumine barbaarsete vägivaldsete sõdurite mehe tunduvalt pahaendelisemasse valgusse. Kui Nõukogude armees sõdurid sümboliseerivad okupatsiooni, mille tõttu esimest korda oma kodumaa kaotas, siis Joe kaudu toimub omamoodi teistkordne kaotus, kuna mees lahutab Agate oma perekonnast, kultuurist ja kaasmaalastest. Paljusid rahvuslikku identiteeti käsitlevaid episoode läbib aga ka teadmine, et rahvuslik identiteet ei pruugigi olla loomulik ja kõigile inimestele iseenesestmõistetavalt omane joon, pigem avaldub see piir- ja konflikt-situatsioonides, olukordades, kus üks kultuur võimuvõituse erinevais vormides teisele vastandub. Kõik teoses esiletõusvad valulised eristusjooned ei lähe siiski rahvuspiire mööda. Teose põhiliseks valupunktiks on pingeline suhe ema ja tütre vahel, mille juured viivad tagasi sõjaaegsesse Lobenthali, mil Agate koos oma perega elas üle vene armee sõduri vägistamiste laine. Kui esimene vägistamise ohvriks langenud naine, sakslanna Hilda, oma kohale tagasi tuli, olid ta “nägu ja kael häbist tulipunased,” teised naised aga “tõmbasid seelikud endale tihedamalt ümber ja nihkusid Hildast eemale. Hilda hoidis pilgu maas, nii et tundus, nagu oleks tema millegi kohutavaga hakkama saanud” (61). Naiste reaktsioon jääb samaks ka hiljem kui Hilda päästis vägistamisest 12-aastase läti tüdruku. Episoodi jutustamisel on tajutav, et häbi oli kahtlemata kõige hullem trauma, mis naistele keldris osaks sai, see ei ole võrreldav mistahes füüsiliste vigastuste, hirmu või muude psüühiliste traumadega. Võimalik, et ka Hilda tegu, vaatamata üllatele motiividele, võis olla omamoodi ebaõnnestunud katse end teiste naiste ees ‘heastada’. Hiljem kui Agate ema hakkab vastu vene armee sõdurile, kes ühe vana naise valehambaid ära tahab võtta, viivad sõdurid ta minema. Nesaule toob ära ka ema jutustuse kui see päev hiljem naaseb, mäletades ise vaid seda, kuidas ema üle keldri ukseläve astub, nägu punane, laud langetatud ja mantel tihedalt ümber: “Ta näib sama moodi häbi tundvat nagu Hilda, kuigi ma ehk vaid kujutan seda ette” (73). Agate ei räägi sel teemal oma emaga kunagi ja ema tõmbub üha rohkem endasse, katkestades Ameerikasse saabudes suurel määral suhted lastega. Taoliste episoodide puhul on jälle tajutav, kui raske on antud autobiograafilise teksti analüüsis rakendada autobiograafiat määratleva kriteeriumina näiteks Brussi väidet, et “autobiograafia autor väidab uskuvat seda, mida ta väidab.”
Vägistamisteema käsitlemine iseenesest käsitleb endast teatud kultuurinormide eiramist: Agate sõnutsi oleks informatsioon kasvõi selle kohta, et tema perekond oli tunnistajaks sellisele vägivallale, 50-ndate aastate lõpu Indianapolise lätlaste hulgas põhjuseks, et kõik teda “põlgama hakkaksid ning ka ta ema heidetaks kogukonnast välja” (183). Kas Nesaule ise teab rohkem kui ta oma teoses räägib? Kust läheb see piir, millest ka kõige ausam autobiograafia-kirjutaja üle ei astu? Naiste kogemuse staatusest annab tunnistust ka iseloomulik episood Indianapolise Läti Majas. Ühel koosolekul kerkib küsimus sellest, kes kannatas sõjas rohkem, mehed või naised.
Agate kirjeldab noori mehi, kes “räägivad väsimusest, haavadest ja surmast. Nad tsiteerivaid arvandmeid ja kadude protsente, nimetavad kaaslaste nimesid, kes sõjas oma silmanägemisest või käest-jalast ilma jäid. Nende valjenevais häältes on tajuda viha ja valu” (183).
Kui naised püüavad näidata, et ka nende elu sõja ajal polnud kerge, aga kuna neil pole ma väidete tõestuseks välja käia tõendusmaterjali ega statistikat, ei ole nende väidetel mingit kaalu. Agate ema võtab sõna, sõnades, et
“- “Naistega juhtus teisi, kohutavaid asju, mis on omal viisil veelgi destruktiivsemad”. – “Mis võib olla veel kohutavam kui saada haavata või surra?, segab keegi vahele. – “Kohutavaid asju”, kordab mu ema. /../ Meeste ja naiste seltskonnas ei ole mõeldav valjusti välja öelda sõna ‘vägistama’” (182). Vaidlus viib üldise hääletamiseni selle üle, kes siis ikkagi sõjal rohkem kannatas: “meestel oli raskem,” võidab. Agate hääletab võitva poole poolt. Selles episoodis eristub selgelt kollektiivse mälu sooliselt eristatav struktuur. Nn. ‘Meeste ajalugu’ on ajalooraamatus seisev kanooniline ajalugu, mis muu hulgas ning väljendub ‘kõvas tõendusmaterjalis’ nagu protsentides ja arvandmetes, aga samas ka teatud normeeritud koodides, näiteks sobiva jututeemana. Muidugi, juhul kui tegemist on mingi marginaalse ja ühiskondlikult allasurutud grupiga, siis on ka ametlikku rahvus-ideoloogiat kandvad diskursused marginaalsel positsioonil, seda enam nõutakse aga grupi liikmetelt ustavust grupi ‘suurele narratiivile.’ Naiste kogemusele vastav narratiiv ei eksisteeri isegi mitte kogukonna naiste tasandil, vaid koosneb üksikutest fragmentidest, mida naised harva omavahel kombineerida või ühtlustada püüavad. Naiste ajalugu sümboliseerib omal moel teose pealkiri: (Üks) naine merevaigus. Naiste lood on olemas, nad ei ole unustatud või kadunud, nad on vaid tardunud suletud eelarvamuste ja patriarhaalsete kitsendavate kivisse. Merevaiku kivistunud olendid koondavad endasse Agate ema vaikimise, Hildat ümbritseva vaikuse müüri Agate unenägudes, Agate enda piinavad ja tema sisse kängitsetud mõtted enam kui neljakümne aasta jooksul. Samas on ema merevaigust ripats ka justkui võluväega talisman, mis aitab Agatel unenägude kaudu endas selgusele jõuda ja paneb alguse ka tema kirjutatud loole. {{{Kokkuvõte}}} Käbi Laretei {Mineviku heli} ja Agate Nesule {Naine merevaigus} on Teist Maailmasõda käsitlevate autobiograafiliste teostena oma žanris erandlikud, eirates mitmeid tabusid ja vaikimisnorme. Mõlemas teoses esinevad teistes samalaadsetes teostes praktiliselt puuduvad vägivalla- ja vägistamis-stseenid, moodustades Nesaule teose keskse osa ja Laretei teoses tõlgenduslikult olulise episoodi. Seksuaalse vägivalla kujutamine Laretei ja Nesaule teostes ei sarnane üldiselt sama teema esinemisega samalaadsetes elulugudes või memuaar-teostes, kuna mõlemates teostes käsitletakse seda teema otse.
Artikli alguses äratoodud seksuaalse vägivalla levinud käsitlus-strateegiad naiste elulugudes avalduvad Laretei teoses näiteks tuntavalt autobiograafilisele teosele fiktiivse peategelase/minajutustaja valimise läbi, mis teeb võimatuks kirjeldatud vägistamis-stseeni üks-ühese seostamise autori enda isikuga ja Nesaule teoses episoodis, mis puudutab tema ema. Agate ema jutustatud loos päästab ta galantne ohvitser, ja kuigi Agate loos kahtleb, on see ainus versioon, mida ka tema oma lugejale välja pakub.
Mõlemates teostes on seksuaalset vägivalda kujutatud kui sõjalist ja poliitilist (või poliitilise värvinguga) survemeetodit ning kui ainult naise sõjakogemusele omast äärmiselt traumeerivat aspekti. Nesaule teoses tõuseb psüühiliselt enim kurnava joonena esile seksuaalse vägivalla ohvriks langenud või sellele tunnistajaks olnud naisi ümbritsev nn. vaikimismüür, ehk teisisõnu nende ühiskonna (näit. eksiilikogukonna) võimetus seda tunnistada, hinnata või leevendada.
Teoste paigutumisel nii eksiili- kui Eesti ja Läti lugeja suhtes on oluline, et mõlemad teosed on algselt ilmunud rootsi (Laretei) ja inglise (Nesaule) keeles, olles seega suunatud ka (või eelkõige) laiemale ja üldisemale lugejaskonnale. Selle aspekti puhul jääb võimalus eeldada, et teoste autoritel on olnud kergem väljendada oma kogemust ja mõtteid väljapool oma otsese rahvusgrupi piire ja mõjuala , kuigi ei saa välistada ka keeleoskuse rolli kirjutus-keele valikul. Nesaule teos on kindlasti katse luua uut representatsiooni naiste sõjakogemusest rääkides, seda võib vaadelda omamoodi teerajajaliku aktina naiste lugude kaardistamisel ajaloo ja autobiograafia diskursuses. Artikkel on algselt ilmunud ajakirjas {Adriane lõng} I aastakäik 1/2, 2000


Leena Kurvet-Käosaar