Muutuvatest ja suubuvatest

Õpilane: Küll see olemisküsimus on raske. Aga ma ei jäta, vaid pusin Meistri tekstide kallal edasi. Isehakanu: See on ju pseudoküsimus. Ja terekest sulle. Õpilane: Tervitan sindki. Kas siis sinu meelest ei ole olemine miski olevatest erinevat? Isehakanu: Mina pole mingeid olevaid näinud. Küll olen ma näinud muutuvaid. Õpilane: Mida sa silmas pead? Isehakanu: Sinagi oled üks muutuv – alles oli sul kulm mõtlikult kortsus, nüüd on see üllatunult tõstetud. Õpilane: Sa kõlksutad sõnu. Isehakanu: Kas sinu meelest on asjade muutuvateks pidamine pealiskaudne? On ka olemuslikumaid muutusi näoilmete ja kehaasendi muutustest, võrdle ennast näiteks oma lapsepõlvepiltidega. Õpilane: Tõdemusest, et kõik voolab, pole kuhugi edasi minna. Isehakanu: Kuidas ei ole? Kui kõik on otsekui jõed, siis tekivad uued küsimused nagu: millised on voolusängid, millise kiirusega voolatakse ja kuhu suubutakse. Õpilane: Mis kenad kujundid, sa oleks pidanud pigem poeediks hakkama. Isehakanu: Ma arvan, et mitte, sest suubumise mõiste tundub mulle üsna asjalik. Õpilane: Seleta. Isehakanu: Meil on surma ja suremise mõisted ja me liigitame väga erinevad nähtused suremise alamliikide alla: enneaegseteks surmadeks ja vanadussurmadeks. Õpilane: Mulle näib elu lõppemiste kohta ühe ja sama mõistet kasutada mõistlik. Isehakanu: Kui me oleme muutuvad, siis on mõned muutused meile olemuslikud – vananemine ja suubumine. Õpilane: Öeldakse, et inimene on surelik ja sellega öeldakse õieti midagi olemuslikku? Isehakanu: Just. Inimene on suubuv ja inimese suubumist nimetada sama sõnaga, millega nimetatakse elamise-muutumise enneaegset lõppu, on tõesti kohatu. Õpilane: Kas oskad sa ka midagi lähemat öelda suubuvate muutumiste enneaegse lõpu kohta? Isehakanu: On ebaloomulik sängist suubumata välja sattuda ja levinud on hirm, et sellisel viisil sängist välja sattunu on midagi ebaloomulikku, on ju ajast aega kardetud „ebasurnuid“. Õpilane: Kas on ka surmajärgset elu, kuhu asjade loomuliku käigu järel suubutakse? Isehakanu: Pigem on elujärgne surm. Pealegi oleks surmajärgne elu absurdne. Suubutakse ju sihtpunkti ja surmajärgsesse ellu minnes lahkuksime me sihtpunktist. Õpilane: On vist nii jah, Meister. Isehakanu: Nüüd pead sa juba mind oma meistriks. Sa oled muutuv nagu me kõik.

Karmo Talts