Märkmeid loogikast

Ludwig Wittgenstein


BIRMINGHAMI MÄRKMED

Käsikiri 1

B1. On kahte liiki defineerimatuid: nimed ja vormid. Laused ei saa koosneda ainuüksi nimedest; nad ei saa olla nimede klassid. Mitte ainult, et sama nimi võib esineda kahes eri lauses, vaid see saab mõlemas esineda ka samal viisil.
B2. Laused [mis on tõsiasjadele osutavad sümbolid] on ise tõsiasjad: et see tindipott on sellel laual, võib väljendada seda, et ma istun sellel toolil.
B3. See, et me tähistame kaht objekti sama nimega, aga kahe erineva tähistusviisi abil, ei saa eales näidata nende ühist tunnust, sest kuna nimed on suvalised, võiksime valida ka erinevad nimed —ja milles seisneks siis tähistuste ühine osa? Sellegipoolest tuntakse raskustesse sattudes alati kiusatust leida pääsetee tähistusviiside erinevuses.
B4. Frege ütles “laused on nimed”; Russell ütles “laused vastavad kompleksidele”. Mõlemad eksivad; ja eriti väär on väide, et “laused on komplekside nimed”.
B5. Lihtne on arvata, et ainult need sümbolid on komplekssed, mis sisaldavad objektide nimesid, ja et seetõttu “(∃x, ϕ ) ~ ϕx” või “(∃x, R, y) ~ xRy” peab olema lihtne. Siis on loomulik kutsuda esimest vormi ja teist relatsiooni nimeks. Aga mis on sellisel juhul (näiteks) “∼(x, y) ~ xRy” osutus [meaning]? Kas saame panna “mitte” nime ette?
B6. Põhjendus, miks “∼Sokrates” ei osuta millelegi, on see, et “∼x” ei väljenda x-i omadust.
B7. Leidub positiivseid ja negatiivseid tõsiasju: kui lause “See roos ei ole punane” on tõene, siis tõsiasi, mida see lause tähistab, on negatiivne. Kuid sõna “ei” esinemine viitab sellele vaid juhul, kui teame, et see, mida lause “See roos on punane” (kui see on tõene) tähistab, on positiivne. Ainult mõlemast, nii eitusest kui ka eitatud lausest saame tuletada selle, mis iseloomustab kogu lause tähistatut. (Siinkohal ei räägi me üldlausete, s.t näivmuutujaid sisaldavate lausete eitustest. Negatiivsed tõsiasjad õigustavad ainult atomaarlausete eitusi.)
B8. Positiivseid ja negatiivseid tõsiasju leidub, ent tõeseid ja vääri tõsiasju mitte.
B9. Kui eirame tõsiasja, et lausetel on tähendus [sense], mis ei sõltu nende tõesusest või väärusest, siis võib kergesti näida, et tõene ja väär oleksid justkui kaks võrdõiguslikku suhet märgi ja tähistatu vahel. (Võiksime siis nt öelda, et “q” tähistab tõesel viisil seda, mida “mitte-q” tähistab vääral viisil.) Aga kas siis tõene ja väär polegi tegelikult võrdselt õigustatud? Kas ei ole võimalik end väljendada väärade lausete abil nii nagu siiani tõeste abil, senikaua kui teame, et nad on mõeldud vääradena? Ei! Sest lause on tõene siis, kui on nii, nagu selle lausega väidame; ja seetõttu, kui peame “q” all silmas “mitte-q”-d ja lood ongi nii, nagu silmas pidasime, siis selles uues tõlgenduses on “q” tegelikult tõene, mitte väär. Tähtis on aga see, et võime “q” all mõelda sama, mida “mitte-q” all, sest see näitab, et ei sümbolile “mitte” ega selle “q”-ga seostamise viisile ei vasta mingit “q” denotaadi tunnusjoont.

Käsikiri 3
B10. Võrdpilt tõeteooriale: kujutle musta laiku valgel paberil; sellisel juhul saame laigu vormi kirjeldada nii, et mainime iga tasapinna punkti kohta, kas see on valge või must. Tõsiasjale, et punkt on must, vastab positiivne tõsiasi, tõsiasjale, et punkt on valge (ei ole must), vastab negatiivne tõsiasi. Kui ma tähistan mingi punkti tasapinnal (üks Frege “tõeväärtustest”), oleks see nagu oletuse tegemine, mille kohta tuleb otsus langetada. Suutmaks aga punkti kohta öelda, kas see on must või valge, pean ma esmalt teadma, millal nimetatakse punkti mustaks ja millal valgeks. Suutmaks öelda, et “p” on tõene (või väär), pean ma kõigepealt olema kindlaks määranud, mis tingimustel nimetan ma lauset tõeseks, ja seeläbi määran ma kindlaks lause tähenduse. Koht, kus see võrdpilt enam ei toimi, on aga selline: võin näidata punkti paberil, teadmata, mis on valge ja must; ilma tähenduseta lausele aga ei vasta mitte miski, sest ta ei tähista ühtki asja (tõeväärtust), mille omadusi võiks kutsuda vääraks või tõeseks; lause verb pole mitte “on tõene” või “on väär”, nagu arvab Frege, vaid see, mis on tõene, peab verbi juba sisaldama.
B11. Keele ja tõelisuse vahekord on nagu võrkkesta- ja nägemiskujutise vahel: pimetähnile ei näi nägemiskujutises midagi vastavat ja pimetähni piirid määravad seeläbi nägemiskujutise — nii nagu atomaarlausete tõesed eitused määravad tõelisuse.
B12. Loogilisi tuletusi saab tõepoolest teha kooskõlas Frege või Russelli tuletusreeglitega, aga see ei saa tuletamist õigustada; ja seega ei kuulu need loogika alglausete [primitive propositions] hulka. Kui q-st järeldub p, saab seda ka tuletada q-st, ja “tuletusviis” ise pole oluline. B13. Lauseteks nimetatud sümbolid, kus “esinevad muutujad”, polegi tegelikult laused, vaid kõigest lausete skeemid, millest saavad laused vaid siis, kui muutujad asendada konstantidega. Pole olemas lauset, mida väljendatakse “x = x”, sest “x” ei tähista midagi; küll aga on olemas lause “(x) ~ x = x” ja laused nagu “Sokrates = Sokrates” jne.
B14. Loogikaraamatutes ei tohiks esineda muutujaid, vaid ainult muutujate kasutamist õigustavad üldlaused. Sellest järeldub, et niinimetatud loogikadefinitsioonid pole mitte definitsioonid, vaid kõigest definitsioonide skeemid, ja me peaksime need asendama üldlausetega; ja samamoodi pole niinimetatud loogika algmõisted (Urzeichen) mitte algmõisted, vaid nende skeemid. Eksiarvamus, et on olemas tõsiasjadeks või kompleksideks ja suheteks nimetatud asjad, viib omakorda kergesti arvamuseni, et peab leiduma küsimissuhe tõsiasjadesse, misjärel kerkib küsimus, kas omavahel saab suhtes olla suvaline hulk asju, sest tõsiasi saab järelduda suvalistest juhtudest. On tõsiasi, et lause, mis nt väljendab, et p-st ja p ⊃ q-st järeldub q, on see: p ~ p ⊃ q ~ ⊃p,q ~ q.
B15. Viimases hädas võib tekkida kiusatus tõlgendada “mitte-p”-d kui “kõik muu, ainult mitte p”. Kuid vaevalt on usutav, et ainsast tõsiasjast p järeldub lõpmata palju teisi tõsiasju, nt mitte-mitte-p jne. Inimesel on kaasasündinud võime konstrueerida sümboleid, millega saab väljendada mingit tähendust, ilma et tal seejuures oleks vähimatki aimu, mida iga sõna tähistab. Parim näide sellest on matemaatika, sest alles hiljaaegu kasutasid inimesed arvude tarvis sümboleid teadmata, mida need tähistavad või et nad ei tähista midagi.
B16. Russelli “kompleksidel” pidi olema kasulik omadus olla liitsed [compounded], ja sellega pidi saama ühitada sellist tervitatavat omadust, et neid võiks käsitada “lihtsatena”. Aga ainuüksi seetõttu ei saanud neid kasutada loogiliste tüüpidena, sest siis oleks saanud lihtsa kohta tähenduslikult väita, et see on kompleksne. Ent omadus ei saa olla loogiline tüüp.
B17. Iga näilise kompleksi kohta käiva väite saab taandada koostisosade kohta käiva väite ja kompleksi täielikult kirjeldava lause kohta käiva väite loogiliseks summaks. Kuidas iga kord taandamine läbi viiakse, on oluline küsimus, ent sellele vastata pole loogika konstrueerimiseks tingimata vajalik.
B18. Et “või” ja “ei” jne pole suhted samas tähenduses nagu “parem” ja “vasak” jne, on igale lihtinimesele ilmselge. Vanade loogiliste defineerimatute ristdefineerimise võimalikkus juba iseenesest näitab, et need pole õiged defineerimatud, ja veelgi otsustavamalt näitab see seda, et nad ei viita suhetele.
B19. Kui muudame lauseϕ(a) koostisosa a muutujaks, siis leidub klass ˆ p{(∃x) ~ ϕ (x) = p}. See klass üldiselt sõltub ikkagi sellest, mida me suvalise kokkuleppe kohaselt peame silmas “ϕ (x)”-ga. Aga kui teeme muutujateks kõik need sümbolid, mille tähistatav oli suvaliselt määratud, siis ikkagi leidub selline klass. Ent nüüd ei sõltu see ühestki kokkuleppest, vaid üksnes sümboli “ϕ (x)” loomusest. Ta vastab loogilisele tüübile.
B20. Tüüpe ei saa eales üksteisest eristada, öeldes (nagu sageli tehakse), et ühel on need, aga teisel nood omadused, sest see eeldab, et sellel on osutus, kui väidame kõiki neid mõlema tüübi omadusi. Kuid sellest järeldub parimal juhul, et need omadused võivad olla tüübid, kuid kindlasti mitte objektid, mille kohta neid väidetakse.
B21. Viimases hädas kaldume alati selliste lausete loogiliste funktsioonide seletuste poole, mille eesmärgiks on funktsiooni sisestada kas ainult nende lausete koostisosad või ainult nende vorm jne jne; ja jätame kahe silma vahele, et tavakeel ei sisaldaks terviklauseid, kui neid poleks vaja; kuid selleks, et nt “mitte-p”-d seletada, tuleb alati anda osutus küsimusele “mida eitatakse?”.
B22. Ainuüksi Frege seletuste võimalikkus lausetele “mitte-p” ja “kui p, siis q”, millest järeldub, et “mitte-mitte-p” tähistab sama, mida p, teeb tõenäoliseks, et leidub mingi tähistusmeetod, mille järgi “mitte-mitte-p” vastab samale sümbolile mis “p”. Aga kui sellest tähistusmeetodist loogikale piisab, peab see olema õige meetod.
B23. Nimed on punktid, laused nooled — neil on tähendus. Lause tähendus on määratud kahe pooluse, tõesuse ja väärusega. Lause vorm on nagu sirgjoon, mis jaotab kõik punktid tasapinnal vasakule ja paremale. Joon teeb seda automaatselt, lause vorm ainult kokkuleppeliselt.

B24. Niisama vähe nagu meid loogikas huvitab nime suhe tema osutusse, huvitab meid ka lause suhe tõelisusse, ent me soovime teada nimede osutusi ja lausete tähendusi — nagu toome sisse defineerimatu mõiste “A”, öeldes: ““A” tähistab midagi defineerimatut”, nii toome sisse ka nt lausevormi aRb, öeldes: “Kõikide “x”-i ja “y”-i osutuste korral väljendab “xRy” x-i ja y-i kohta midagi defineerimatut.”
B25. Iga lause“ p” asemel kirjutagem “a bp”. Olgu iga lausetevaheline või nimede ja lausete vaheline korrelatsioon esile kutsutud nende pooluste “a” ja “b” korrelatsioonist. Olgu see korrelatsioon transitiivne. Sellisel juhul on “a−ab−bp” seesama sümbol mis “a bp”. Olgu antud n lauset. Seejärel nimetan ma nende lausete “pooluste klassiks” iga n-liikmelise klassi, mille iga liige on ühe lause poolus n lause seast, nii et igale lausele vastab üks liige. Seejärel seon ma iga pooluste klassi ühega kahest poolusest (a ja b). Nii konstrueeritud sümboliseerimistõsiasja tähendust ei saa ma defineerida, aga ma tean seda.
B26. Kui p = mitte-mitte-p jne, siis näitab see, et traditsiooniline sümboliseerimismeetod on vale, kuna see lubab mitut sama tähendusega sümbolit; ja sellest järeldub, et selliste lausete analüüsimisel ei tohi me juhinduda Russelli sümboliseerimismeetodist.
B27. Tuleb meeles pidada, et nimed pole asjad, vaid klassid: “A” on seesama täht mis “A”. Sellel on iga sümbolkeele jaoks kõige tähtsamad tagajärjed.
B28. Ei lause tähendus ega osutus ole asi. Need sõnad pole täielikud sümbolid.
B29. On võimatu lahti saada lausetest, kus sama argument esineb eri kohtades. Ilmselgelt on kasutu asendadaϕ(a, a) lausega ϕ(a, b) ~ a = b.
B30. Kuna p ab-funktsioonid on jälle bipolaarsed laused, saame neist moodustada ab-funktsioone ja nii edasi. Nii tekib rida lauseid, mille mitmete liikmete kohta kehtivad üldjuhul samad sümboliseerimistõsiasjad. Kui nüüd leiame sellise abfunktsiooni, mille korduva rakendamise korral saab luua igasuguse ab-funktsiooni, siis saame kõikide ab-funktsioonide kogumi sisse tuua sellise kogumina, mis loodi selle ühe funktsiooni rakendamisega. Selline funktsioon on ∼ p ∨ ∼q.
B31. Seda tõsiasja võib kergesti pidada vasturääkivaks: et ühest küljest on iga võimalik kompleksne lause lihtsate lausete lihtne ab-funktsioon ja teisest küljest piisab ühe ab-funktsiooni korduvast rakendamisest kõikide nende lausete loomiseks. Kui nt jaatust saab luua topelteitusega, kas siis eitus sisaldub mingis tähenduses jaatuses? Kas“ p” eitab “mitte-p”-d või jaatab“ p”-d või teeb mõlemat? Ja kuidas on lood “⊃” defineerimisega “∨” ja “∼” kaudu või “∨” defineerimisega “~” ja “⊃” kaudu? Ja kuidas teisiti peaksime sisse tooma nt väljendi p | q (s.t ∼ p ∨ ∼q) kui mitte nii, et see ütleb midagi defineerimatut kõikide argumentide p ja q kohta? Ent ab-funktsioonid tuleks sisse tuua nii: funktsioon p | q on pelgalt mehaaniline tööriist kõikvõimalike ab-funktsioonide sümbolite konstrueerimiseks. Sümboli “|” korduva rakendamise tulemusel tekkinud sümbolid ei sisalda sümbolit“ p | q”. Vajame reeglit, mille järgi moodustada kõiki ab-funktsioonide sümboleid, et saaksime rääkida nende klassist; ja nüüd räägime neist kui nt nendest funktsioonide sümbolitest, mida saab luua tehte “|” korduva rakendamisega. Ja nüüd ütleme: kõikide p-de ja q-de korral ütleb“ p| q” midagi defineerimatut nende lihtlausete tähenduse kohta, mis sisalduvad p-s ja q-s.
B32. Väitmärk on loogiliselt täiesti tähtsusetu. See näitab Frege, Whiteheadi ja Russelli juures vaid seda, et need autorid peavad nii märgitud lauseid tõeseks. “⊢” kuulub seega lausesse niisama vähe kui (näiteks) lause number. Lausel ei ole võimalik väita enese kohta, et ta on tõene.
B33. Iga õige otsustusteooria peab tegema mul võimatuks otsustada, et see laud pliiatsihoiab seda raamatut. Russelli teooria seda tingimust ei rahulda.
B34. On selge, et me saame lausetest aru teadmata, kas nad on tõesed või väärad. Kuid lause osutust saame teada ainult siis, kui teame, kas lause on tõene või väär. See, millest me aru saame, on lause tähendus.
B35. Loogiliste objektide olemasolu eeldamine teeks tähelepanuväärseks selle, et siis oleksid laused kujul“ p ∨ q”,“ p ⊃ q” jne teadustes mitteajutised ainult siis, kui “∨” ja “⊃” langevad üldisusmärgi [näivmuutuja] mõjupiirkonda.
Käsikiri 4
B36. Kui moodustaksime kõik võimalikud atomaarlaused, oleks maailm täielikult kirjeldatud, juhul kui sedastaksime ka igaühe tõesuse ja vääruse. [Ma kahtlen selles.]
B37. Minu teooria põhitunnus on see, et selle järgi on p-l sama osutus mis mitte-p-l.
B38. Väära suheteteooria korral võib kergesti paista, justkui tõsiasja ja koostisosa suhe oleks seesama mis tõsiasja ja sellest tuleneva tõsiasja vahel. Aga nende kahe sarnasust võib väljendada nii: ϕ a ~ ⊃ ~ϕ ,a a = a.
B39. Kui sõna loob maailma nii, et loogikaprintsiibid selles on tõesed, loob ta seeläbi maailma, milles kehtib kogu matemaatika; ja samamoodi ei saa ta luua tõest lauset sisaldavat maailma loomata selle lause koostisosi.
B40. Märgid kujul“ p ∨ ∼ p” on tähendusetud, aga lause “( p) ~ p ∨ ∼ p” mitte. Kui ma tean, et see roos kas on punane või pole punane, siis ei tea ma midagi. Sama käib kõigi abfunktsioonide kohta.
B41. Lausest aru saada tähendab teada, millega on tegu, juhul kui ta on tõene. Seega võime temast aru saada teadmata, kas ta on tõene. Me saame lausest aru, kui saame aru tema koostisosadest ja vormidest. Kui teame “a” ja “b” osutust ning kui teame, millele “xRy” osutab kõikide x-ide ja y-ite puhul, siis saame ka aru lausest “aRb”.
B42. Ma saan lausest “aRb” aru siis, kui tean, et sellele vastab kas tõsiasi, et aRb, või tõsiasi, et mitte-aRb; aga seda ei tohi segamini ajada eksiarvamusega, et ma saan aru “aRb”-st, kui tean, et tegu on “aRb või mitte-aRb”-ga.
B43. Kuid lause vorm sümboliseerib järgmiselt. Vaadelgem sümboleid kujul “xRy”; neile vastavad esmajoones objektide paarid, ühel neist nimi “x”, teisel “y”. x-id ja y-id seisavad üksteisega mitmesugustes suhetes, muu hulgas ka suhtes R, aga mitte ainult. “xRy” tähenduse määran nüüd järgmiselt: kui tõsiasjad käituvad “xRy” asjus nii, et “x”-i osutus on “y”-i osutusega suhtes R, siis ma ütlen, et nad [tõsiasjad] on lausega “xRy” “samatähenduslikud” [“gleichsinnig”]; muul juhul aga “vastandtähenduslikud” [“entgegengesetzt”]; ma korreleerin tõsiasjad sümboliga “xRy” seeläbi, et jaotan need niimoodi samatähenduslikeks ja vastandtähenduslikeks. See korrelatsioon vastab nime ja osutuse korrelatsioonile. Mõlemad on psühholoogilised. Ma saan seega vormist “xRy” aru, kui ma tean, et see eristab x-i ja y-i käitumist vastavalt sellele, kas need on suhtes R või mitte. Niiviisi eraldan ma kõikidest võimalikest suhetest suhte R, nagu ma nime abil eraldan selle osutuse kõikidest võimalikest asjadest.
B44. Rangelt võttes pole õige öelda: saame aru lausest p juhul, kui teame, et ““ p” on tõene” ≡ p; sest loomulikult kehtiks see alati, kui laused paremal ja vasakul pool sümbolit “≡” oleksid juhuslikult mõlemad tõesed või mõlemad väärad. Meil pole vaja mitte ainult ekvivalentsust, vaid vormilist ekvivalentsust, mis sõltuks p vormi sissetoomisest.
B45. Lause p ab-funktsiooni tähendus on p tähenduse funktsioon.
B46. ab-funktsioonid kasutavad nende argumentide poolt esile kutsutud tõsiasjade eristamist selleks, et luua uusi eristusi.
B47. Ainult tõsiasjad võivad väljendada tähendust, nimede klass aga mitte. Seda saab hõlpsasti näidata.
B48. Pole sellist asja nagu lause vorm ja pole sellist nime, mis oleks vormi nimi. Seetõttu ei saa me ka öelda, et suhe, mis teatud juhtudel kehtib asjade vahel, kehtiks mõnikord ka vormide ja asjade vahel. See on vastuväide Russelli otsustusteooriale.
B49. Võib väga kergesti ununeda, et kuigi mingis vormis laused saavad olla kas tõesed või väärad, saab neist igaüks olla ainult kas tõene või väär, mitte mõlemat.
B50. Tõsiasjade seas, mis teevad“ p või q” tõeseks, on mõned, mis teevad tõeseks“ p ja q”; aga klass, mis teeb tõeseks“ p või q”, on erinev klassist, mis teeb“ p ja q” tõeseks; ja ainult see loeb. Sest selle klassi toome nii-öelda sisse siis, kui toome sisse ab-funktsioonid.

B51. Väga loomulik vastuväide sellele, kuidas olen sisse toonud nt laused vormiga xRy, on see, et seeläbi pole selgitatud lauseid nagu (∃x, y) ~ xRy ja teisi sellesarnaseid, millel aga ilmsel-gelt on seesama ühisosa lausega aRb, mis lausel cRd on lausega aRb. Aga lausevormi xRy sissetoomisel ei maininud me mitte ühtegi konkreetset lauset selle vormiga; peame vaid sisse tooma (∃x, y) ~ ϕ (x, y) kõikideϕ-de korral viisil, mis teeb nende lausete tähenduse sõltuvaks kõikideϕ(a, b)-vormis lausete tähendusest — seeläbi on meie protseduuri õiguspärasus tõestatud.
B52. Loogika defineerimatud peavad olema üksteisest sõltumatud. Defineerimatu sissetoomisel peab selle sisse tooma kõigis seostes, milles ta võib esineda. Teda ei saa niisiis sisse tuua algul ühes ja seejärel teises seoses; nt kui vorm xRy on sisse toodud, siis seejärel peab seda lausetes vormiga aRb mõistma samamoodi nagu lausetes (∃x, y) ~ xRy jt. Me ei tohi seda sisse tuua kõige- pealt üht ja seejärel teist klassi juhtude jaoks, sest siis jääks kaheldavaks, kas tal on mõlemal juhul sama osutus, ja poleks mingit alust kasutada mõlemal juhul sama sümbolite seostamisviisi. Lühidalt, defineerimatute sümbolite ja nende seoste sissetoomisel kehtib mutatis mutandis seesama, mida Frege on öelnud sümbolite sissetoomisest definitsioonide abil.
B53. On a priori tõenäoline, et atomaarlausete sissetoomine on kõigi teiste lauseliikide mõistmiseks põhiline. Õigupoolest sõltub üldlausete mõistmine ilmselgelt atomaarlausete mõistmisest.
B54. Üldlausete ristdefineeritavus tekitab üsna sarnaseid küsimusi nendega, mis tekkisid ab-funktsioonide juures.
B55. Kui ütleme “A usub, et p”, siis kõlab see tõesti nii, nagu saaksime“ p” asendada pärisnimega; aga võime näha, et siin on tegemist tähenduse, mitte osutusega, kui ütleme nii: “A usub, et “p” on tõene”; ja et p suunda veelgi ilmsemaks teha, võime öelda “A usub, et“ p” on tõene ja “mitte-p” väär”. Siin on väljendatud p bipolaarsust ja näib, et saame väljendada lauset “A usub, et p” õigesti ainult ab-märgistuses; näiteks pannes “A” poolustega “a” ja “b” suhtesse a– p–b. Otsustuse ja uskumuse loomust puudutavaid epistemoloogilisi küsimusi ei saa lahendada lausevormi õigesti adumata.
B56. ab-märgistus näitab või ja mitte omavahelist sõltuvust ja seega ka seda, et neid ei tohi rakendada samaaegsete defineerimatutena.
B57. Mitte: “Kompleksne märk “aRb”” ütleb, et a on b-ga suhtes R, vaid: see, et “a” on teatud suhtes “b”-ga, ütleb, et aRb.
B58. Filosoofias pole tuletusi: ta on puhtalt kirjeldav.
B59. Filosoofia ei anna pilte tõelisusest.
B60. Filosoofia ei saa teaduslikku uurimust kinnitada ega ümber lükata.
B61. Filosoofia koosneb loogikast ja metafüüsikast: loogika on ta alus.
B62. Epistemoloogia on psühholoogia filosoofia.
B63. Usaldamatus grammatika vastu on filosofeerimise esimene tingimus.
B64. Laused ei saa kunagi olla defineerimatud, sest nad on alati komplekssed. Ka sõnad nagu “ambulo” on komplekssed — see selgub tõsiasjast, et nende tüvi annab teise lõpuga teistsuguse tähenduse.
B65. Ainult üldiste defineerimatute õpetus võimaldab meil aru saada funktsioonide loomusest. Selle õpetuse eiramine viib meid läbitungimatusse võpsikusse.
B66. Filosoofia on õpetus teaduslike lausete (mitte ainult alglausete) loogilisest vormist.
B67. Sõna “filosoofia” peaks alati tähistama midagi, mis seisab loodusteadustest ülal-või allpool, aga mitte nende kõrval.
B68. Otsustus, käsk ja küsimus asuvad kõik samal tasemel; aga neil kõigil on ühine lausevorm, mis huvitab meid.
B69. Tuleb ära tunda lause struktuur, ülejäänu tuleb iseenesest. Kuid tavakeel varjab lause struktuuri: suhted näivad selles nagu predikaadid, predikaadid nagu nimed jne.
B70. Tõsiasju ei saa nimetada.
B71. Lihtne on arvata, et “indiviid”, “partikulaar”, “kompleks” jne on loogika algmõisted. Russell nt ütleb, et “indiviid” ja “maatriks” on “algmõisted”. Seda eksimust saab arvatavasti seletada sellega, et kui rakendada üldisusmärgi asemel muutujaid, siis näib, justkui loogika tegeleks asjadega, mis on puhastatud kõikidest omadustest, välja arvatud asjasus, ja lausetega, mis on puhastatud kõikidest omadustest, välja arvatud komplekssus. Unustame, et sümbolite defineerimatud [Urbilder von Zeichen] esinevad ainult üldisusmärgi all, mitte kunagi sellest väljaspool.
B72. Täpselt nii, nagu inimesed nägid kunagi vaeva, et panna kõik laused subjekt-predikaat-vormi, on nüüd tavaks vaadelda igat lauset nii, nagu väljendaks see suhet, mis on samavõrd ebaõige. Selle püüdluse õigustatud osa on täielikult rahuldatud Russelli tehissuhete teooriaga.
B73. Üks loomulikumaid lahenduskatseid seisneb “mitte-p” käsitamises“ p vastandina”, kus siis “vastandumine” on defineerimatu suhe. Ent on kerge näha, kuidas kõik sellised katsed asendada ab-funktsioonid kirjeldustega on määratud nurjumisele.
B74. Väär eeldus, et laused on nimed, paneb meid uskuma loogiliste objektide olemasollu: sest loogilised laused peaksid siis osutama sellistele asjadele.
B75. Loogiliste lausete õige seletus peab andma neile võrreldes kõikide teiste lausetega ainulaadse koha.
B76. Ükski lause ei saa öelda midagi enda kohta, kuna lausesümbol ei saa sisalduda iseendas; see peab olema loogiliste tüüpide teooria alus.
B77. Iga lause, mis ütleb mingi asja kohta midagi defineerimatut, on subjekt-predikaat-lause; iga lause, mis ütleb midagi defineerimatut kahe asja kohta, väljendab nendevahelist kahepoolset suhet, jne. Seega iga lause, mis sisaldab ainult üht nime ja üht defineerimatut vormi, on subjekt-predikaat-lause jne. Defineerimatu lihtsümbol saab olla ainult nimi ja seetõttu saame atomaarlause sümboli järgi teada, kas see on subjekt-predikaat-lause.

CAMBRIDGE’I MÄRKMED
Käsikiri 2
C1. Peame suutma aru saada lausetest, mida me pole kunagi varem kuulnud. Kuid iga lause on uus sümbol. Seega peavad meil olema üldised defineerimatud sümbolid; need on vältimatud, kui mitte kõik laused pole defineerimatud.
C2. Mis iganes vastab tõelisuses liitlausetele, ei tohi see olla midagi enamat sellest, mis vastab nende mitmele atomaarlausele. (B36)
C3. Niisama vähe, kui loogika tohib tegelda [üksikute] asjadega, tohib ta tegelda ka suhete ja predikaatidega.
C4. Pole olemas lauseid, mis sisaldaksid tõelisi muutujaid.
C5. See, mis tõelisuses vastab lausele, sõltub sellest, kas lause on tõene või väär. Aga me peame suutma aru saada lausest teadmata, kas see on tõene või väär. (B41)
C6. Lausest aru saades teame järgmist: millega on tegu, kui lause on tõene, ja millega on tegu, kui see on väär. Aga me ei tea [tingimata], kas see on tõene või väär. (B41)
C7. Laused pole nimed. (B4)
C8. Me ei saa eales eristada üht loogilist tüüpi teisest, omistades ühe liikmetele omaduse, mida eitame teise liikmete puhul. (B20)
C9. Sümbolid pole need, mis nad näivad olevat. Lauses “aRb” näeb “R” välja nagu nimisõna, aga pole seda. “aRb”-s sümboliseerib see, et R esineb a ja b vahel. (B57) Seega pole “R” lauses “aRb” defineerimatu. Samamoodi näeb “ϕ” lauses “ϕx” välja nagu nimisõna, aga pole seda; lauses “∼ p” näeb “∼” välja nagu “ϕ”, aga pole selle moodi. See on esimene asi, mis viitab sellele, et loogilisi konstante ei pruugi olemas olla. Põhjendus nende olemasolu vastu seisneb loogika üldisuses: loogika ei saa käsitleda erilist asjade hulka.
C10. Molekulaarlaused ei sisalda midagi peale selle, mis sisaldub nende aatomites; nad ei lisa mitte mingit materiaalset teavet sellele, mis juba sisaldus nende aatomites. (B36)
C11. Kõik, mis on molekulaarfunktsioonidele olemuslik, on nende T-V-skeem [s.t nende juhtude sedastus, mil nad on tõesed, ja nende juhtude, mil nad on väärad].
C12. Alternatiivne defineeritavus näitab seda, et defineerimatuteni pole jõutud. (B18)
C13. Iga lause on olemuslikult tõene-väär: lausest arusaamiseks peame teadma nii seda, millega peab olema tegu, kui see on tõene, kui ka seda, millega peab olema tegu, kui see on väär. Seega on lausel kaks poolust vastavalt sellele, kas tegu on lause tõesuse ja väärusega. Me nimetame seda lause tähenduseks.
C14. Mis puudutab märgistust, siis on oluline tähele panna, et mitte kõik sümboli tunnused ei sümboliseeri. Kahes molekulaarfunktsioonis, millel on sama T-V-skeem, peab see, mis sümboliseerib, olema sama. Lauses “mitte-mitte-p” ei esine “mitte-p”; sest “mitte-mitte-p” on sama mis “p”, ja seega, kui “mitte-p” esineks lauses “mitte-mitte-p”, siis ta esineks ka “p”-s. (B22)
C15. Loogilised defineerimatud ei saa olla predikaadid ega suhted, sest lausetel ei saa tähenduse tõttu olla predikaate ega suhteid. Samuti pole “mitte” ja “või” nagu otsustuski sarnased predikaatide või suhetega, sest nad ei too sisse midagi uut.
C16. Laused on alati komplekssed, isegi kui nad ei sisalda nimesid. (B5)
C17. Lause peab olema arusaadav, kui selle kõikidest defineerimatutest on aru saadud. Lause “aRb” defineerimatud tuuakse sisse nii: “a” on defineerimatu; “b” on defineerimatu; millele iganes “x” ja “y” osutavad, “xRy” ütleb nende osutuste kohta midagi defineerimatut. (B24)
C18. Kompleksset sümbolit ei tohi eales sisse tuua üheainsa defineerimatuna. (Seetõttu pole näiteks ükski lause defineerimatu.) Sest kui üks sümboli osa esineb ka mõnes muus seoses, peab sümboli seal uuesti sisse tooma. Ja kas siis oleks selle osutus sama? (B52)
C19. Defineerimatute sissetoomise viisid peavad võimaldama meil konstrueerida kõik laused, millel on tähendus [? osutus], ainuüksi nendest defineerimatutest. On lihtne sisse tuua “kõik” ja “mõned” viisil, mis teeb (näiteks) “(x, y) ~ xRy” konstrueerimise võimalikuks osadest “kõik” ja “xRy”, nagu need varem on sisse toodud. (B51) Kokkuvõte
C20. Üks põhjendus, miks vana märgistust valeks pidada, on see, et on väga ebatõenäoline, et igast lausest p järeldub lõpmatu hulk muid lauseid, nagu mitte-mitte-p, mitte-mitte-mitte-mit-te-p jne. (B15)
C21. Kui ainult pärisnimesid sisaldavad märgid oleksid komplekssed, siis laused, mis ei sisalda mitte midagi peale näivmuutuja, oleksid lihtsad. Kuidas aga siis suhtuda nende eitustesse? (B5)
C22. Lause verb ei saa olla “on tõene” või “on väär”, vaid mis iganes on tõene või väär, peab juba sisaldama verbi.
C23. Tuletused toimuvad ainult vastavalt tuletusreeglitele, ent need reeglid ei saa tuletamist õigustada. (B12)
C24. Üks alus oletuseks, et mitte kõik laused, millel on rohkem kui üks argument, ei väljenda suhet, on see, et siis peaksid otsustus-ja järeldamissuhted kehtima suvalise arvu asjade vahel.
C25. Igat lauset, mis näib käivat kompleksi kohta, saab analüüsida lauseks selle koostisosade kohta ja lauseks selle lause kohta, mis kirjeldab kompleksi täielikult; s.t lause kohta, mis on ekvivalentne ütlemisega, et see kompleks on olemas. (B17)
C26. Idee, et laused on komplekside nimed, viitab sellele, et kui miski pole pärisnimi, siis on see suhte märk. Sellepärast, et ruumilised kompleksid1 koosnevad ainult Asjadest ja Suhetest ning kompleksi-idee on võetud ruumist.
C27. Teisenda kõik lause defineerimatud muutujateks; siis jääb järele lausete klass, mis pole mitte kõik laused, vaid tüüp. (B19)
C28. Niisiis on kaks viisi, kuidas märgid saavad sarnased olla. Nimed Sokrates ja Platon on sarnased: nad on mõlemad nimed. Aga mis iganes on neil ühist, seda ei tohi sisse tuua enne Sokratest ja Platonit. Sama kehtib subjekt-predikaat-vormi kohta jne. Seega, asi, lause, subjekt-predikaat-vorm jne pole defineerimatud, s.t tüübid pole defineerimatud.
C29. Kui ütleme, et A otsustab, et jne, siis peame mainima kogu lauset, mida A otsustab. Ei piisa ainult selle koostisosade mainimisest või selle koostisosade ja vormi mainimisest vales järjestuses. (B55) See näitab, et lause ise peab esinema väites, mida otsustati; kuidas iganes näiteks “mitte-p”-d seletada, peab küsimusel “mida eitatakse?” olema osutus. (B21)
C30. Lausest p arusaamiseks ei piisa teadmisest, et p implitseerib ““ p” on tõene”, vaid peame teadma ka seda, et ∼ p implitseerib, et“ p on väär”. See näitab lause bipolaarsust. (B55)
C31. Igale molekulaarfunktsioonile vastab WF-skeem.2 Seega võime funktsiooni asemel kasutada WF-skeemi ennast. WFskeem teeb seda, et seab iga lausega vastavusse tähed W ja F. Need kaks tähte on atomaarlausete poolused. Seejärel seab skeem nende poolustega vastavusse järgmised W ja F. Selles märgistuses loeb ainult välimiste pooluste vastavus atomaarlausete poolustega. Seetõttu on mitte-mitte-p sama sümbol mis p. Ja seetõttu ei saa me kunagi kahte erinevat sümbolit ühe ja sama molekulaarfunktsiooni jaoks.
C32. Lause osutus on lausele tegelikult vastav tõsiasi.
C33. Kuna atomaarlausete ab-funktsioonid on omakorda bipolaarsed laused, saame neilgi sooritada ab-tehteid. Nii tehes seame kaks uut välispoolust vanade välispooluste kaudu vastavusse atomaarlausete poolustega. (B30)
C34. Sümboliseerimistõsiasi skeemis a– p–b on näiteks3 see, et a on p-st vasakul ja b paremal; seejärel peab uute pooluste vastavusse seadmine olema transitiivne, nii et näiteks kui uus poolus a on mis iganes viisil, s.t mis iganes pooluste kaudu vastavusse seatud seespoolse a-ga, siis sümbol ei ole seeläbi muutunud. Seega on võimalik konstrueerida kõikvõimalikud ab-funktsioonid ühe ab-tehte korduva rakendamise teel ja nii saame rääkida kõikidest ab-funktsioonidest kui kõigist neist funktsioonidest, mida saab tekitada seda ab- tehet korduvalt rakendades. 4 (B25)
C35. Nimetamine on nagu näitamine. Funktsioon on nagu joon, mis jaotab punktid tasapinnal parem- ja vasakpoolseteks; lausel p või mitte-p” pole siis osutust, sest see ei jaota tasapinda kaheks. (B23)
C36. Kuigi konkreetsel lausel“ üldlausel “kõikide p-de korral p või mitte-p” osutus, sest see ei p või mitte-p” pole osutust, on üldlausel “kõikide p-de korral p või mitte-p” osutus, sest see ei sisalda tähendusetut funktsiooni“ p või mitte-p”, vaid funktsiooni“ p või mitte-q”, täpselt nii, nagu “kõikide x-ide korral xRx” sisaldab funktsiooni “xRy”. (B40)
C37. Lause on standard, mille järgi tõsiasjad käituvad, nimedega on teisiti; seeläbi tulebki mängu bipolaarsus ja tähendus; täpselt nagu üks nool suhestub teise noolega nii, et on sellega kas samavõi vastandtähenduslik, niimoodi suhestub ka tõsiasi lausega.
C38. Lause vormil on osutus järgmisel viisil. Võtame sümboli “xRy”. Sellises vormis sümbolitele vastavad asjade paarid, mille nimed on vastavalt “x” ja “y”. Asjad x/y on teineteisega kõiksugustes suhetes, mõned neist on muu hulgas suhtes R, teised jälle mitte; nii nagu ma eraldan kindla nimega välja kindla asja, eraldan ma ka kõik punktide x ja y käitumised suhte R suhtes. Ma ütlen, et kui x seisab y-iga suhtes R, tuleb märki “xRy” nimetada tõeseks selle tõsiasja kohtaja muul juhul vääraks. See on tähenduse definitsioon. (B43)
C39. Minu teoorias on p osutus sama mis mitte-p-l, aga vastupidine tähendus. Osutus on tõsiasi. Õige otsustusteooria peab tegema võimatuks otsustada tähendusetust. (B33)
C40. Rangelt võttes pole õige öelda, et saame lausest p aru juhul, kui teame, et p on ekvivalentne lausega “p on tõene”, sest see peaks paika ka siis, kui mõlemad oleksid juhuslikult tõesed või väärad. Vaja on vormilist ekvivalentsust lausevormide jaoks, s.t sellist, kuhu oleks kaasatud kõik üldised defineerimatud. (B44) Lause ab-funktsiooni tähendus on lause tähenduse funktsioon. (B45) On olemas ainult väitmata laused. Väitmine on pelgalt psühholoogiline. (B32) Mitte-p-s on p täpselt sama, mis see on üksinda; see on absoluutselt fundamentaalne mõte. Tõsiasjade seas, mis teevad tõeseks “p või q”, on samuti tõsiasjad, mis teevad tõeseks“ p ja q”; kui lausetel oleks ainult osutus, peaksime sellisel juhul ütlema, et need kaks lauset on identsed, aga tegelikult on nende tähendus erinev, sest tõime tähenduse sisse seeläbi, et rääkisime kõikidest p-dest ja q-dest. (B50) Seetõttu kasutatakse molekulaarlauseid ainult neil juhtudel, mil nende abfunktsioon kuulub üldisusmärgi või mõne muu funktsiooni alla, nagu näiteks “ma usun, et jne”, sest siis tuuakse sisse tähendus.
C41. Lauses “a otsustab, et p” ei saa p-d asendada pärisnimega. See selgub siis, kui asendame selle lausega “a otsustab, et p on tõene ja mitte-p on väär”. Lause “a otsustab, et p” koosneb pärisnimest a, lausest p selle kahe poolusega ja sellest, et a on mõlema poolusega kindlal viisil seotud. Ilmselgelt pole see suhe tavapärases mõttes. (B55)
C42. ab-märgistus teeb selgeks, et mitte ja või sõltuvad üksteisest ning seega ei saa neid kasutada samaaegsete defineerimatutena. Samad vastuväited kehtivad näivmuutujatega tavapäraste vanade defineerimatute kohta, nagu molekulaarfunktsioonide puhul: abmärgistuse rakendamine näivmuutujatega lausetele saab selgeks, kui mõtleme selle peale, et näiteks lause “kõikide x-ide korral ϕx” on tõene, kuiϕx on tõene kõikide x-ide korral, ja väär, kui ϕx on väär mõne x-i korral. Näeme, et mõni ja kõik esinevad korrektses näivmuutujaga märgistuses samaaegselt.
C43. Märgistus on: (x)ϕx korral: a–(x)–aϕxb–(∃x)–b ja (∃x)ϕx korral: a–(∃x)–aϕxb–(x)–b Vanad definitsioonid muutuvad nüüd tautoloogiateks.
C44. Lauses aRb pole mitte kompleks see, mis sümboliseerib, vaid tõsiasi, et sümbol a on teatud suhtes sümboliga b. Seega tõsiasju sümboliseerivad tõsiasjad, või õigemini: see, et sümbolis on teatud asjaga tegu, ütleb, et maailmas on teatud asjaga tegu. (B57)
C45. Otsustus, käsk ja küsimus on kõik samal tasemel. See, mis neis loogikasse puutub, on ainult väitmata lause. (B68) Tõsiasju ei saa nimetada. (B70)
C46. Lause ei saa esineda iseendas. See on tüüpideteooria põhiline tõde. (B76)
C47. Iga lause, mis ütleb ühe asja kohta midagi defineerimatut, on subjekt-predikaat-lause, jne. (B77)
C48. Seetõttu tunneme ära subjekt-predikaat-lause siis, kui teame, et see sisaldab ainult ühte nime ja ühte vormi jne. See annab tüüpide ülesehituse. Seega saab lause tüübi ära tunda ainuüksi selle sümboli alusel. (B77)
C49. Korrektsele näivmuutujate märgistusele on olemuslik see: (1) see peab mainima lausete tüüpi; (2) see peab näitama, millised seda tüüpi lause osad on konstandid.
C50. [Osad on vormid ja koostisosad.]
C51. Võtame (ϕ)~ϕ !x. Kui me kirjeldame siis sümbolite liiki, midaϕ! tähistab ja millest eelneva alusel piisab tüübi määramiseks, siis ei saa lauset “(ϕ )~ ϕ!x” automaatselt selle kirjeldusega sobitada, sest see sisaldab väljendit “ϕ!x” ja kirjeldus peaks kirjeldama kõike, mis ϕ!-liiki sümbolites sümboliseerib. Kui kirjeldus on niiviisi täielik, saab pahaloomulisi ringe niisama vähe esineda kui näiteks lause (ϕ)~(x) ϕ puhul (kus (x)ϕ on subjekt-predikaat-lause).
WITTGENSTEINI MÄRKMEID LOOGIKAST
Sissejuhatus
1911. a saabus Wittgenstein Cambridge’i, et Russelli juures filosoofiat õppida. 1913. a, vahetult enne seda, kui ta hingerahu leidmiseks aastaks Norrasse läks, koostas ta Märkmeid loogikast — omalaadse kokkuvõtte järeldustest, milleni ta Cambridge’is veedetud ajajooksul oli jõudnud, ja mis on ühtlasi tema esimene filosoofiline teos. Minu eesmärk on järgnevalt seda perioodi ja teost uurida. Enamik Wittgensteini Traktaadi-eelsetest säilinud kirjatöödest avaldati osade kaupa mõnda aega tagasi (1957., 1961. ja 1979. a). Sellest peale on kõikidel tõsisematel Traktaadi-uurijatel olnud tavaks nendest kirjutistest välja kaevata märkusi, mis toetavad nende endi tõlgendusi. Üks põhjendus selliseks teguviisiks on lihtsalt see, et seda on võimalik teha: kuigi Wittgenstein hävitas oma sõjaeelsed Cambridge’i-aegsed märkmikud ja kaks tema hilisemat märkmikku on ilmselt kadunud, moodustavad allesjäänud kirjutised (juba mainitud Märkmeid loogikast, Moore’ile dikteeritud märkmed, kolm säilinud sõjaaegset märkmikku ja peotäis kirju) just paraja materjalikoguse, et pühendunud õpetlast mitte pelutada, vaid paeluda. Ent teine põhjendus on see, et Traktaadi-uurijad ka lihtsalt peavad pöörduma varasemate tekstide poole: mõned lõigud Traktaadis on niivõrd läbitungimatud, et nende tähendust on meil lootust haarata ainult varasematele märkmikele toetudes. [-] A. Teksti ajalugu Selles raamatus** on enamjaolt tegeldud Märkmeid loogikast sisu seletamisega. Siinses lisas on aga minu eesmärk rekonstrueerida need asjaolud, milles Wittgensteini esimene säilinud filosoofiline teos sündis.

Kuna mitte ükski säilinud versioon Märkmetest pole Wittgensteini käekirjas (välja arvatud mõned parandused ja lisandused ühel käsikirjal), peame ette võtma märkimisväärsel hulgal üksikasjalikku detektiivitööd. Eesmärgiks on välja selgitada, milline neist versioonidest klapib kõige paremini tema enda kavatsustega ja mis kavatsused tal õigupoolest üldse olid. Loodetavasti selgub selle tulemusena, et arusaamine sellest, kuidas Märkmeid loogikast koostati, tuleb kasuks ka selle sisu mõistmisel. A.1. Narratiiv 1913. a septembris veetis Wittgenstein koos oma ülikoolisõbra David Pinsentiga kolmenädalase puhkuse Norras. Juba puhkuse ajal tegi ta plaane peaaegu kohe Norrasse naasta, et viibida seal kogu järgneva aasta. Ta kirjutas Russellile palvega kohtuda temaga nii kiiresti kui võimalik, neid plaane seejuures veel mainimata. “Eralda mulle piisavalt aega, et saaksin anda sulle ülevaate kõigest, mida olen siiani teinud, ja kui võimalik, luba mul sinu juuresolekul teha sinu jaoks märkmeid.” Russell pakkus välja kokkusaamisaja (4. okt kell 13.00), aga Wittgenstein ilmselt ei mallanud nii kaua oodata ja läks temaga kohtuma niipea, kui ta kolmapäeval, 2. oktoobril Cambridge’i tagasi jõudis. Mingi aja sellest kohtumisest lugesid nad koos Whiteheadi viimast käsikirja ruumist; ja mõnda aega arutasid nad Wittgensteini plaani veeta järgmine aasta Norras. Seejärel, kirjutab Russell, Wittgenstein “jäi kauemaks [—] ja luges mulle lõike oma tööst, mida ta oli teinud. Ma arvan, et see on sama hea kui kõik muu, mis kunagi loogikas tehtud.” Ta “selgitas mõningaid väga keerulisi loogika-alaseid ideid, millest ma sain aru ainult oma mõistust viimase piirini pingutades”. Ent väärib märkimist, et kuigi Russell keelitas Wittgensteini mõningaid oma ideid üles kirjutama, ei mainita seejuures, et too oleks seda teinud: ehk oli see üks neist juhtudest, mil “teda takistas tema loomealane südametunnistus — kuna ta ei suutnud seda teha täiuslikult, siis ei teinud ta seda üldse”.
Järgneva nelja päeva jooksul kohtus Wittgenstein kolmel korral Moore’iga (neljapäeval, reedel ja pühapäeval). Russell seevastu viibis ilmselt reede pärastlõunast pühapäevani Londonis ja puuduvad tõendid, et Wittgenstein teda veel enne seda näinud oleks, kui ta ise esmaspäeval, 6. oktoobril ära Birminghami sõitis, et paar ööd Pinsenti perekonna juures veeta. Selleks ajaks oli ta jõudnud Russellile lubada, et kirjutab “enne Norrasse lahkumist üles, mida ta oli juba valmis mõelnud”. Järgmisel päeval (teisipäev, 7. okt) läks ta Birminghami kesklinnas New Streeti raudteejaama kõrval asuvasse Berlitzi keeltekooli, kus tal õnnestus leida saksa keele kiirkirjutaja, kellele dikteerida “väljavõtteid oma märkmikust”. Pinsenti päevikusse on märgitud, et Wittgenstein lahkus majast kella 17.30 ja naasis 20.30 paiku, mistõttu võime oletada, et dikteerimisseanss ise kestis õhtul kella kuuest kaheksani. Kolmapäeva hommikul sõitis Wittgenstein Cambridge’i tagasi, jõudes kohale vahetult enne lõunat. Russell oli Wittgensteiniga kokku leppinud jalutuskäigu, et minna Jourdaini juurde teed jooma, aga kui see ja üks lühike ajavahemik, mil Russell tegeles ühe teise külalisega, välja arvata, olid nad (arvatavasti alates lõunast) kuni “peaaegu keskööni” kahekesi, nagu Russell Ottoline’ile mainis. (Moore’i päevikus on kirjas, et ta kohtus Wittgensteiniga sel õhtul uuesti kella 21.30-st 22.30-ni — võimalik, et sel ajal võttis Russell mainitud teist külalist vastu.) Russelli sõnul tulid jutuks uuemad teemad [kui need, mida Wittgenstein oli Birminghamis dikteerinud] ja mõned asjad, mis vajasid veel selgitamist. Ta ütles, et kirjutab need üles, ja istus maha seda tegema. Pärast pikka ägamist ütles ta, et ei suuda seda teha. Ma pinnisin teda kõvasti ja me vaidlesime omajagu. Lõpuks ta ütles, et ta räägib ja kirjutab üles kõik need märkused, mis minu arvates seda väärt on, nii me ka tegime ja see toimis päris hästi. Aga me mõlemad olime lõpuks täiesti kurnatud ja see läks väga aeglaselt. Enne seda maratonseanssi oli Russell arvanud, et see on talle “viimane annus” Wittgensteini, aga asjalood kujunesid nii, et nad leppisid kokku veel ühe kohtumise järgmiseks päevaks. Vahepeal õnnestus Russellil enda käsutusse saada (inglise) sekretär, kes Wittgensteini selgitused üles kirjutaks ja nii kogu seda protsessi kiirendaks. Jourdaini sekretär (kes on nägusam kui Waterlow’ mõrsja) tuleb meie vestlusi kiirkirjas üles kirjutama. Õnneks saatis Jourdain ta hommikul minu juurde, et mult raamatut laenata, nii et sain tal sabast kinni. Täna lõpeb tööpäev varakult, seetõttu pole kedagi saadaval, ainult tutvuste kaudu. Homme läheb Wittgenstein Londonisse ja laupäeval Norrasse. Täna keskpäeval pean ma Lucy Donnelly saadetud noore daamiga teed jooma — see annab veidi hingamisruumi. Pole kahtlust, et mõned päevad hiljem tõi sekretär (Wittgenstein viitab talle oma kirjas kui preili Harwoodile) selle viimase dikteerimisseansi ärakirja Russellile. Ta sai peagi ka Birminghamis dikteeritud masinakirjas teksti. Võimalik, et Wittgenstein oli palunud saksa stenografistil saata see otse Russellile, ent see tähendanuks seda, et ta usaldas stenografisti loogilise märgistuse ülesmärkimise osas. Minu arvates on tõenäolisem, et masinakiri saadeti postiga Wittgensteinile, kes lisas kiiresti loogikavalemid ja postitas selle siis vahetult enne Norrasse lahkumist Russellile. Wittgenstein kirjutas Russellile laevalt: “Loodan, et saite masinakirjas tehtud asjad korda.” Kuid ta unustas kirja posti panna — keegi teine tegi seda tema eest — ja seetõttu kirjutas ta paar päeva hiljem uuesti. “Kas saite mu käsikirja koopia kätte?” küsis ta. Ma oletan, et esimene neist järelepärimistest võis puudutada nii ühte kui teist masinakirjateksti, ent teine viitab kindlasti Birminghamis dikteeritud tekstile. Õige pea pärast seda pidi Russelli omanduses olema seega kaks masinakirjateksti, üks tehtud Birminghamis saksa stenografisti poolt ja teine Jourdaini sekretäri oma, mis tehtud Cambridge’is. Lisaks nendele veel käsikiri, mille Wittgenstein oli suutnud koos Russelliga kirja panna kolmapäevase maratonseansi lõpuks. 25. oktoobril saatis Russell Cambridge’i käsikirja koos vahepeal tekkinud küsimustega paranduste tegemiseks Wittgensteinile, kes oli selleks ajaks Norrasse jõudnud. Samuti teame seda, et Birminghami masinakirjatekst pidi Russellil selleks ajaks juba käes olema, sest ta tsiteerib seda ühes oma küsimuses. A.2. Käsikirjad Cambridge’is neljapäeval dikteeritud masinakirjatekst on säilinud. Russell on sellele pealkirjaks pannud Kokkuvõte ja see sisaldab nii tema kui Wittgensteini enda käega tehtud parandusi. Aga Birminghami masinakirjatekst ja Wittgensteini kolmapäevane käsikiri on nüüdseks kaduma läinud. Meil on selle asemel Russelli käekirjas ingliskeelne käsikiri, mis ilmselt pärineb 1914. a veebruarist. Sel ajal kirjutas ta Ottoline’ile nii: “Tõlgin, kirjutan ümber ja klassifitseerin Wittgensteini märkmeid, sest ma tahan neid Harvardis loogikaloengute pidamisel kasutada — see võtab palju aega, aga on nüüd valmis.” Russelli käsikiri koosneb neljast osast ja ta pealkirjastas need MS1, MS2, MS3 ja MS4. Üks küsimus, millega tuleb tegeleda, on niisiis see, et kuidas selle käsikirja osad vastavad eespool kirjeldatud seanssidele. Mina kaitsen seisukohta, et MS1, 3 ja 4 on Russelli tõlge inglise keelde, mis tehtud Birminghamis dikteeritud masinakirjateksti põhjal, ning MS2 on Russelli ärakiri sellest, mida Wittgenstein oli kirjutanud (vähemalt enamjaolt inglise keeles) Russelli juuresolekul kolmapäeval, 8. oktoobril. Üks põhjendus niimoodi arvata on, et MS2 ja teiste käsikirjade vahel on märkimisväärseid erinevusi. Russelli käekirjas MS1, 3 ja 4 sisaldavad igal juhul selgeid märke sellest, et tegemist on tõlgetega: sõnu on maha tõmmatud ja parandatud viisil, mis oleks veider, kui tegu oleks kõigest ingliskeelse teksti ümberkirjutusega. MS2-s sellised parandused puuduvad. Kuid Russelli enda kirjeldused oma tegevustest 1914. a veebruaris viitavad nii tõlkimisele kui ka ümberkirjutamisele: kuna kokkuvõtet ei pidanud enam ümber kirjutama, sest see juba oli masinakirjas, jääb ainsana järele MS2, mida Russell võinuks kopeerida. Ka stiili poolest sarnaneb MS2 ülejäänud märkmetest kõige rohkem Kokkuvõttega: suur osa MS2-st on MS1-s, 3-s ja 4-s esinevate mõtete (arvatavasti need, mis Wittgensteini meelest “polnud piisavalt selgitatud”) ümbersõnastused ning tekst on ülejäänuga võrreldes katkendlikum ja kordavam. Üks lisatunnus, mis eristab MS2 ja Kokkuvõtet osadest MS1, 3 ja 4, on see, kuidas Wittgenstein hiljem neis sisalduvat materjali kasutas. Ühes Prototraktaadi* osas kasutatakse märkusi osadest MS1, 3 ja 4 (üldiselt selles järjestuses) väga ligidaselt, sõnastuses esineb ainult väikeseid muudatusi. Seevastu MS2 või Kokkuvõtte teksti Prototraktaadis niiviisi sõna-sõnalt ei kasutata: leidub küll samu mõtteid väljendavaid lauseid, ent sõnastused on alati erinevad. See klapib hästi kokku oletusega, et MS2 ja Kokkuvõte esitavad Wittgensteini katseid selgitada inglise keeles oma ideid Russellile, mida ühel juhul pani kirja Wittgenstein ise ja teisel preili Harwood, samas kui MS1, 3ja4 on Wittgensteini märkmikest pärinevate kommentaaride Russelli tõlked. Ükskõik, kas Prototraktaadi koostamise ajal olid Wittgensteini käsutuses MS2 ja Kokkuvõtte koopiad või mitte, otseselt ta neid igatahes ei kasutanud, sest nende päritolu oli hoopis teine. Kas Wittgenstein ja Russell suhtlesid omavahel tavaliselt saksa keeles? Russelli meenutused 40 aastat hiljem (kommenteerides Saksa raadiosaates nende omavahelist suhet) viitavad igatahes sellele, et nii see oli. Ühel hetkel meie tutvuse jooksul hakkasime üksteisele ütlema “du” ja nii tegime alati ka oma kirjavahetuses. Suhtlemisel oli õige jääda “sie” juurde kuni ja kaasa arvatud hetkeni, mil ma ütlesin talle, et ta ei peaks lenduriks hakkama, aga pärast seda vastaks ajaloolisele tõele rohkem see, et ütlesime üksteisele “sie” asemel “du”. Aga seda oletust, millele see Russelli meenutus vihjab, nagu oleksid Russell ja Wittgenstein rääkinud omavahel tavaliselt saksa keeles, on üsna raske uskuda. Teame, et kui Wittgenstein esmakordselt Cambridge’i saabus, suhtlesid nad Wittgensteini nõudmisel inglise keeles, kuigi Russelli järgi rääkis Wittgenstein “väga vähe inglise keelt”. (Kuna Wittgenstein oli selleks ajaks elanud Inglismaal juba kolm aastat, oli see arvatavasti märk ärevusest, mis oli tingitud esmakordsest kohtumisest Russelliga; igal juhul ei leidu ühtegi muud tõendit Wittgensteini nii viletsa inglise keele kohta, et see oleks probleeme tekitanud.) Näib väga tõenäoline, et kogu ülejäänud aja, mil Wittgenstein Cambridge’is viibis, jätkasid nad suhtlemist inglise keeles. Sest tema kirjad Russellile jäid ingliskeelseks ka mõnda aega pärast Norrasse minemist ja kui ta viimaks soovis saksa keelele üle minna, polnud ta kindel, kas pöörduda Russelli poole familiaarselt või mitte. See kõhklus olnuks kummaline, kui nad kõnes olid selleks ajaks harjunud üksteise poole pöörduma “Du”. Ent oletus, et nad rääkisid teineteisega alati inglise keeles, on usutav ka neist asjaoludest sõltumata: Russell oli küll noore mehena veetnud aasta Saksamaal, aga 1913. aastaks oli sellest peaaegu kakskümmend aastat möödas, nii et on raske uskuda, et tema saksa kõnekeel olnuks sel ajal samavõrd sorav nagu Wittgensteini inglise keel. (Mis muidugi ei välista võimalust, et Wittgenstein luges Russellile oma märkmikest mõnikord ette saksakeelseid lauseid.) Sellegipoolest on minu väljapakutud versiooni juures veidi veider see, et Russell otsustas MS2 käsitsi ümber kirjutada enne, kui lasi selle masinakirja panna. Miks ta nii tegi? Üks võimalus on see — mille pakkus välja tegelikult McGuinness —, et tegemist polegi ümberkirjutisega: meieni säilinud teksti kirjutas Russell 1913. a oktoobris Wittgensteini dikteerimisel. Aga millisel kohtumisel? Arvatavasti mitte kolmapäeval, mille kohta Russell väljendas selgelt, et sel korral kirjutas Wittgenstein ise, samuti mitte neljapäeval, mil oli dikteerimiseks kohale palutud preili Harwood. Ja milline peaks siis McGuinnessi versiooni järgi olema see tekst, mida Russell veebruaris oma sõnade järgi “ümber kirjutas”? Kui seega McGuinnessi hüpotees tagasi lükata ja nõustuda, et meie käsutuses on Russelli ärakiri tekstist, mis on kolmapäevasel kohtumisel Wittgensteini enda kirjutatud, aga nüüdseks kadunud, siis peame nähtavasti selgitama, miks Russell üldse vaevus seda ümber kirjutama. Igatahes oli Wittgensteini käekiri tavaliselt üsna loetav. Üks võimalus on see, et kohtumisel tehtud käsikiri, isegi kui loetav, oli siiski nii korratu, et Russelli arvates poleks preili Harwood saanud seda masinakirja ümber lüüa. Nagu juba mainisin, ka meie käsutuses olev käsikiri on katkendlik ja kordav. Minu välja pakutud versiooni järgi oleks siis nii, et isegi sellisel kujul on Russell selle juba ühe korra läbi toimetanud. Teine võimalus on see, et isegi kui äsja selgitatud põhjustel oli Wittgensteini käsikiri enamjaolt ingliskeelne, võis see paiguti olla ka saksa keeles (ilmselt siis, kui Wittgenstein luges otse oma märkmikust ette), nii et seda oli vaja osalt tõlkida. Kui see versioon MS2-st on vastuvõetav, pöördugem nüüd siis kolme ülejäänud käsikirja poole. Vähemalt selles võime kindlad olla, et MS3 dikteeriti Birminghamis, sest Russell on palju hiljem meenutanud sellist seika: kui Wittgenstein jõudis lauseni ““A” on sama täht mis “A”” (mis esineb ainult MS3-s), olevat stenografist märkinud: “No see on nüüd küll tõsi.” Samuti teame, et Russell oli selleks ajaks, kui ta saatis Wittgensteinile oma küsimuste nimekirja, masinakirjas MS3 igatahes kätte saanud, sest (nagu varem mainisin) ühes küsimuses tsiteeritakse saksakeelset lauset MS3-st. Ja kuigi me ei saa samavõrd kindlad olla, et masinakirjas tekst, mille Russell Birminghamist sai, sisaldas ka MS1 ja MS4, siis minu arvates see siiski nii oli ja peamine põhjendus on, et raske on välja mõelda mõnda teist hüpoteesi, mis meile kättesaadavat teavet selgitaks. Igal juhul on MS1, 3 ja 4 kogupikkus (ligikaudu 4000 sõna) pädevale stenografistile kahe tunni jooksul mugavalt dikteeritav, isegi kui arvestada, et paiguti ettetulevaid loogilisi märgistusi pidi stenografist täies pikkuses välja kirjutama. Kui see on õige, siis Wittgenstein oli Birminghami seansil oluliselt viljakam kui järgmisel päeval, mil ta suutis ligi kuue tunni jooksul kirjutada kõigest 600 sõna. Wittgensteini “loomealane südametunnistus”, mis “ei võimalda tal kirjutada midagi enne, kui see on täiuslik”, painas teda ilmselt valikuliselt ja oli eriti halvav Russelli juuresolekul. Samas tasub märkida, et kui minu hüpotees on õige, siis olid tingimused neil kahel juhul väga erinevad: Birminghamis Wittgenstein lihtsalt luges stenografistile ette märgitud lõike oma märkmikest, seevastu Cambridge’is selgitas ta vaevaliselt oma ideid Russellile, vaidles nende üle ja pani jooksvalt kirja selle, mis Russelli arvates oli säilitamist väärt. [-] A.6. Kokkuvõte Olen püüdnud selles lisas põhjendada ideed, et Märkmeid loogikast tuleks käsitada kui kahte erinevat, üpriski eriilmelist teksti, üks loodud Birminghamis ja teine Cambridge’is. Esimene neist, Birminghami Märkmeid loogikast koosneb MS1-st, 3-st ja 4-st. Need on väljavõtted Wittgensteini Cambridge’i märkmikest, mida ta dikteeris Birminghamis stenografistile saksa keeles. Nendest Birminghami Märkmetest on säilinud Russelli neli kuud hiljem tehtud tõlge. Need kolm osa vastavad tõenäoliselt kolmele eri märkmikule. Meil pole enam võimalik kindlaks teha, kas Birminghami Märkmetes on säilitatud märkmike sissekannete ajaline järjestus, aga ma ei näe ühtegi head põhjust arvata, et ei ole. Teine tekst, Cambridge’i Märkmeid loogikast koosneb MS2-st ja Kokkuvõttest. MS2 kirjutas Wittgenstein ise (enamasti, kui mitte tervenisti inglise keeles) Russelli ruumides Cambridge’is. Kokkuvõtte dikteeris ta järgmisel päeval täielikult inglise keeles. See Cambridge’i tekst näib sisaldavat mõnda väljavõtet Wittgensteini märkmikest, tegu on arvatavasti Wittgensteini enda kiirtõlgetega, vähemalt Kokkuvõtte puhul. Ent põhiliselt on see tekst kommentaar Birminghami Märkmetele. Ainult mõned lõigud selles pole kas Birminghami märkmete tõlked või neid selgitavad lisandused: need üksikud lisakommentaarid võivad olla need, mida Russell nimetas “uuemateks asjadeks” — ideed, mis olid Wittgensteinil tulnud alles hiljuti, Norra puhkuse ajal. Suur osa siinsest teekonnast nende järeldusteni jõudmiseks pakub heal juhul huvi pigem eluloolises, mitte filosoofilises mõttes. (Vähemalt annab see peenetundelist tunnistust Russelli erakordsest kannatlikkusest Wittgensteiniga tegelemisel ja sellest, kui kõrgelt ta Wittgensteini tööd hindas.) Sellegipoolest tasub seda ülevaadet Märkmete uurimisel silmas pidada, sest see annab nende lugemiseks kindla lähenemisnurga: loe Birminghami Märkmeid esimesena ja käsitle Cambridge’i Märkmeid nii, nagu Wittgenstein neid kavatses — peamiselt alternatiivsete sõnastustena, mis mõnel juhul võivad olla algsetest märkmetest selgemad ja selgitavamad. Märkused teksti kohta See tekst põhineb kolmel allikal: R 23-leheküljeline käsikiri MS1–4 Russelli käekirjas (RA1.710.057823); S 7-leheküljeline masinakirjas Kokkuvõte Russelli ja Wittgensteini parandustega (RA1.710.057822); T R-i ja parandatud S-i alusel tehtud masinakiri, mis sisaldab edasisi Russelli parandusi (RA1.710.057824). Tekst järgib üldiselt T-d koos Russelli parandustega. Mõnedes üksikutes kohtades, kus T erineb R-i ja S-i parandatud versioonidest, mille alusel T on kokku pandud, valisin ma selle variandi, mis tundus kõige mõistlikum. Mõnes kohas (B10, B17, C12) on parandatud selged T-sse jäänud vead. Lugejatele, kes on huvitatud originaalide täpsetest ja standardiseeritud väljaannetest, soovitan tutvuda tekstidega Bergeni ülikooli Wittgensteini arhiivis, mis on kättesaadavad veebisaidi http://wab.aksis.uib.no/ kaudu. Siinne tekst on esitatud kahes osas, märgitud kui Birminghami ja Cambridge’i versioonid Märkmetest: sellist esitusviisi on õigustatud Lisas A. Lisatud on lõigunumbrid ja sulgudes numbrid Cambridge’i Märkmetesse, mis viitavad sarnase sisuga lõikudele Birminghami Märkmetes. Nurksulud esinevad ka originaalides ja on ilmselt Russelli enda lisandused. Loogiliste märkidena kasutatud tähtede (p, q, r jne) kaldkiri, mis alliktekstides esineb vaid hajusalt, on siin vaikimisi tehtud läbivaks. [-] Michael Potter
Tõlkinud Henrik Sova