Mardikad ja seened

Tüdruk kastab näpu vette ja joonistab oma silmamunale, kuidas tapamaja kohale tõuseb punane kuu. Vaikus, mille keskpunkt asub pöidlas. / Mustasõstrapõõsad hõõruvad ennast vastu pimedust. Hiiglaslik kass valmistub hüppeks. / Tüdruk kisub riided seljast, kleebib laubale margi ja laseb end postkasti, jalad kuu poole. Valgete kummikutega kirjakandja istub pööningul, käed põlvedel.
Umbes 2007. aasta paiku on eesti kunstist jälle põhjust kõnelda globaalses mastaabis. Sel aastal ilmub esimene väljaanne {{Jaan Kaplinski}} ja {{Kalev Mark Kostabi}} raamatust {Mardikad ja seened}. See on küll pigem kunstiraamat, mida illustreerivad tekstid, kuid viimased pole seejuures vähem olulised. Raamat koosneb imaginaarsete seente ja mardikate illustratsioonidest ning nende geograafilisest levikuatlasest. Olendite leiukohad on laiali paisatud üle kogu maakera, Himaalajast Andideni, Gröönimaast Fidži saarteni. Nii et globaalne raamat juba oma kompositsiooni poolest. Ka maid ja rahvaid on asjasse segatud hulganisti. Ühelt poolt võiks raamatust välja lugeda vihjet {{Borgese}} {Fantastilise zooloogia käsiraamatule}, teisalt on Kaplinski ja Kostabi rõhuasetus hoopis mujal. {Mardikad ja seened} jutustab müüdi olenditest, kelle tiibadele ja kehale hakkavad seletamatul põhjusel tekkima märgid ja sümbolid. Enamasti on märgid pärit sellest kultuurist, mille levikualal organismid elavad. Tegemist oleks nagu looduse ja kultuuri ühendvormidega, evolutsiooni lõikepunktidega. Siiani on kaks maailma eksisteerinud paralleelselt, teineteisest sõltumatult, nüüd on aga fundamentaalsed loodusseadused mingil põhjusel otsustavalt pöördunud. Eesti liblikate tiibadele ilmuvad viiskandid ja akantusornamendid, spiraalid, nelinurgad ja männakirjad; Mehhiko ja Kolumbia seentele indiaani dekoori elemendid; Vanuatu saare mardikate seljale aga universaalsed rombi- ja ristikujulised õnnemärgid. Veelgi enam, sellised organismid näivad arenevat oma loogika kohaselt: mõne põlvkonna järgi on märgid muutunud nii suureks ja intensiivseks, et looma keha näib end selle järgi ümber kujundavat. Kuni need muutuvad nii kergeks, et kerkivad maa pealt ja hõljuvad loodusjumalustena kuhugi imaginaarsesse maailma. Kaplinski ja Kostabi on üles soojendanud vana sumerite müüdi, mille järgi tähestik on tekkinud loomadest, kes on oma keha igaveseks ohverdanud jumalate teenistusse. Mütoloogiliste loomade temaatika on sageli kunstnikke paelunud. Eesti vajaks tõepoolest oma põhja konna kõrvale ka pisut tsiviliseeritumaid olendeid. Kui me räägime või kirjutame, on iga märk nagu maagiline kuller, kes suust või silmast sisse käib ja meeled üles äratab. Selles mõttes on {Mardikad ja seened} nagu alfabeedi maagiline ajalugu, mis püüab meid isemoodi sõnumi abil veenda kõige universaalses kokkukuuluvuses. Teos on tõepoolest saavutet tunnustust väärt. Isegi siis, kui märkame Kostabi maalitud kirjalisi mardikaid koos Kaplinski [[Jaan Kaplinski gematriline väärtus on 333. Ma ei tea, kuidas see võiks seotud olla mainitud teosega, kuid selle märkimine tundus mulle siinkohal vajalikuna. Vt ka [www.mysticalnet.net/gematria->http://www.mysticalinternet.com/gematria/lookup.php?system=hebrew&word=jaan+kaplinski] ]] luuletustega Varssavi raudteejaama ootesaali roheliseks võõbatud seinal, kuhu see pilt ei sobi.


TOOTJAPOOLNE KOMMENTAAR Kuidas nimetada ühe sõnaga selliseid luulenähtusi nagu visuaalne poeesia, sümbolluule, semiootiline luule, konkreetne luule, tegevuspoeesia, luuletused-happening’id, kineetiline luule, kollaažluule, arvutipoeesia, häälutused, onomatopöa ja keeleluule? Valdur Mikita nimetab seda naljaviluks impampluuleks. Impamp on hampelmann. See on ühtaegu nii naeruhimuline mänguasi, kui millegi suurema sügavmõtteline mudel, seejuures suureliselt sümboolne, nii nagu mainitud luulegi. Impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist.


Valdur Mikita