Kuidas tehti raamat eesti mehest

Mees on taandumas halvastikohastunud äbarikuks. Mees on vapra pealispinna all haige, hirmul ja nõrk. Viiekümne-aastaseid mehi elas teise aastasaja lõpu Eestis juba vähem kui seitsmekümne- aastaseid naisi. Kui hästikorraldatud ühiskonnas on mehi ja naisi võrdselt, siis meil elab vanaks suhteliselt vähe mehi. Kuidas meestekeskus üritab olukorda muuta.
Meestel on Eestis vähe arste. Kui mees julgeb tunnistada, et tal on midagi viga, et ta töövõime on langenud, tal on unehäired, depressioon, probleeme erektsiooniga, rasvumine või lihtsalt tervis halb, võib ta minna meestearstide juurde ja saada abi. Androlooge on kokku kaks. Üks asub Tartus, teine Tallinnas. Tartu meestearst {{Margus Punab}} tuli aastal 1999 välja ideega kirjutada raamat Eesti mehe tervisest. Mujal Euroopas oli hakatud järjest enam märkama, et meestega on midagi lahti. Kunagine uhke looduse kroon paistis kannatavat kohanemisraskuste all. Mehed olid viimase saja aasta jooksul kaotanud ühiskonnas paljud positsioonid naistele. Kui iseloomustada soolist edukust niisuguse objektiivse näitajaga nagu meeste ja naiste hulk ühiskonnas, siis oli Euroopas meestel kuni üheksateistkümnenda sajandi liberaalsete muudatusteni suhteliselt turvaline arvuline ülekaal, eelkõige rahuajal, ent kahekümnenda sajandi mullistustes kadus see täielikult. Enamgi veel, kõigis Euroopas riikides on tänapäeval naisi rohkem kui mehi. Nii palju kui saab võtta tõsiselt arengumaade statistikat, on sama juhtunud peaaegu igal pool maailmas. Muudatust oli ametlikult soositud, seega oli see täiesti loomulik. Üheksateistkümnendal sajandil tegi võidukäigu uus majandussüsteem, mille nähtavaks aluseks olid isikuvabadus ja inimeste formaalne võrdsus. Idee oli panna võimalikult paljud inimesed üksteisega tööturul konkureerima. Inimeses hakati nägema tööjõudu. Tööjõul aga ei ole sugu, nagu ka paljusid muid omadusi. Muude pahede, ebavõrdsuste, hierarhilisuste ja rõhumiste hulgas postuleeriti sedagi, et toimub naise patriarhaalne rõhumine mehe poolt. Peenemalt väljendudes: vahetegemine sootunnuste alusel oli vastuolus ühiskonna liberaliseeruvate suundumustega. Euroopa naised pälvisid suhteliselt lühikese ajaga, põlvkonna-kahe vältel kõik demokraatliku ühiskonna põhiõigused. Ent mündil oli ka teine külg – tegu ei olnud pelgalt võla tagasimaksmisega. Ka pärast segregatsiooni lõppu ei raugenud sooliste näitajate ületähtsustamine. Võibolla oli selle taga õnnetu asjaolu, et indoeuroopa keeltes on igal sõnal kaasas soomääratlus ning kõik räägitu ja kirjutatu paratamatult seksuaalselt pingestatud; pulbitses kammitsetud viktoriaanide alateadvus. Ühiskonna ülesehitajad ja õiglusevalvurid põrutasid mööda mahapandud rööpaid ning jätkasid eritähelepanu osutamist naiste sotsialiseerimisele. Sootemaatiline retoorika nõudis meeste eeliste kärpimist. Samal ajal meeste probleemidest eelistati vaikida. Tekkis robinal naljakaid olukordi. Ent nali oli julm, liberaalsus küündis ajapikku nii sügavale, et paiskas ühiskonna soosuhted segamini. Nähtuse kõige märgatavam tagajärg oli, et kahekümnenda sajandi teisel poolel lõi vankuma Euroopa rahvaste elujõud. Objektiivse näitajaga väljendudes: järjest enam rahvaid lakkas sünnitamast vähemalt kaht last naise kohta. Mehe positsioonilt vaadatuna ei olnud Euroopa enam eriti mugav eksisteerimiskeskkond. Toimus meessoo halvustamine ja võimaluste kunstlik kitsendamine. See kõlab meeste traditsioonilise mittekurtmise taustal küll veidralt, ent statistika ja uurimused näitasid, et mees on taandumas halvastikohastunud äbarikuks. Kuigi poliitiline juhtkond koosnes ikka veel enamasti meestest ja seega oli meeste käes seaduste tegemise võti, oli aina enam tegemist üksnes fassaadiga. Alamastme ametnikkonna moodustasid suuremas osas naised. Kõrghariduse ja teaduskraadide poole pürgisid pigem naised kui mehed. Mees oli vapra pealispinna all haige, hirmul ja nõrk. Keskmine Euroopa mees elas naisest kümnendiku võrra vähem. Eesti olukord oli veel tunduvalt drastilisem, kolmekümnenda eluaasta järel algas meeste suursuremine, mis ulatus niisuguse määrani, et viiekümne-aastaseid mehi elas teise aastasaja lõpu Eestis juba vähem kui seitsmekümne-aastaseid naisi. Kui hästikorraldatud ühiskonnas on mehi ja naisi võrdselt, siis meil elas vanaks suhteliselt vähe mehi ning meeste hulk oli tervelt kuuendiku võrra naiste hulgast väiksem. Enamik mehi teenis sissetulekutelt kogutavate maksude kaudu vanu naisi, jõudmata ise iial ära oodata hetke, mil neid endid ülal peetakse. Tüüpiline mees Eestis oli sunnitud tegema valiku kahe ebameeldiva variandi vahel: ta kas uppus töösse või siis pidi leppima majanduslikult kehvade oludega, olles pidevalt stressis. Arvates, et omamine annab täisväärtuslikkuse tunde, valis enamik mehi esimese variandi. Ent sageli ei suutnud mees nõudmistele ja tööpingele vastu panna ning oli mõne aja pärast üleväsinud ja samuti stressis. Mehe olukord praeguses ühiskonnas on üsna halb ja tal võiks olla rohkem valikuid. Mehelt nõutakse palju asju, surve talle on tegelikult päris suur. Oodatakse vastamist teatud stereotüüpidele ning kui mees neile ei vasta, siis on ta ühiskonna silmis luuser. Luuseriks osutumine võib mõne jaoks lõppeda üsna õnnetult – arvude keel kõneleb sellest, mis meestega juhtub pärast neljakümnendat-viiekümnendat eluaastat. Naised võivad väga hästi töötada vastutavatel kohtadel ja kui mingi ürgne kutse sealjuures jääb realiseerimata, siis tekivad ka naisel pinged ning ta põleb samamoodi läbi nagu mees. Ühe koha peal sa tahad võrdselt võtta, teises kohas annad kohe ära mingid bioloogilised eelised. Praegu on reaalsus see, et enesetappe teevad rohkem mehed ja meestel on tunduvalt lühem eluiga. Vastutust tuleks anda ka naistele, mees ei tule selle vastutusega enam toime. Mujal on naiste eluiga kolm-neli aastat pikem. See on täiesti normaalne, aga meil on need arvud teistsugused, mõtlemapanevad: naiste ja meest keskmise eluea vahe on kaksteist aastat. See on ainus asi, millega mõõta elu kvaliteeti. Eluea pikkus. —– {MARGUS PUNAB, kommentaar, september 2004
1994. aastal sündinud Eesti poiss võis statistika järgi arvestada, et ta elab kuuskümmend üks aastat vanaks. Mis on kolmveerand sellest, millele võis loota samal ajal sündinud tüdruk meile kultuuri poolest sarnastes Põhjamaades. See oli kolmteist aastat vähem ka naabri-tüdruku elulootusest Eestis.} Avalikkus ei võtnud meeste probleeme piisava tõsidusega. Häirekell käivitas ka teise Eesti meestearsti {{Olev Poolametsa}}. Miks mitte Eesti andmebaasi najal koostatud mehe tervise käsiraamat. Ülevaade haigustest ja probleemidest. Hävituslike eluviiside ohud. Meeste haiguste, õnnetuste, enesetappude, eluea statistika. Ravinõuanded. Mees lööb raamatu pimedas ja teki all – mees ju tagasihoidlik – lahti ning tunneb lugedes ära haiguste ja läbipõlemise sümptomid, võtab neid tõsiselt, teeb vajalikud korrektiivid elus, püüab leida abi, võibolla ammutab ka julguse visiidiks meestearsti juurde. Olev Poolamets oli Eesti Pereplaneerimise Liidu juhatuse liige. Ta taotles ÜRO Rahvastikufondilt terviseraamatu kirjutamiseks vajalikud summad. Mõtteheegeldustest maa peale kolides selgus, et kuigi ka algne idee – Eesti andmestik ja kohalikud autorid – oli ambitsioonikas, avanes teemas aina uusi tahke. Meditsiiniküsimuste vaatlus ei olnud kaugeltki ammendav. Haiguste ja surma põhjuseid ei olnud võimalik seletada keskkonnast ja ühiskonnast lahus. Suurem osa meeste spetsiifilisi probleeme, mis määrasid lühikese eluea kaasaaegses Eestis, olid süüvimisel kas psühhofüsioloogilised või siis sotsiaalse algupäraga. Raamat vajas tingimata ka kolmandat autorit – psühholoogi, veel parem niisugust psühholoogi, kes suuteline hõlmama ka sotsiaalseid teemasid. Otsitav mees väikeses Eestis imekombel leidus. {{Jüri Uljase}} analüütilised kirjutised meeste olukorrast Eesti ühiskonnas – esimene neist 1997. aastal televisioonilehes (!) “Kättemaks isale” – erinesid tonaalsuse poolest tunduvalt muude soouurijate omadest. Huviline võib tollal domineerinud feminiinse diskursuse kvaliteeti hinnata mõni aasta hiljem ilmunud kogumiku “Tilliga või tillita” järgi. Teine oluline suund oli sotsioloogiliste portreede maalimine naisautorite poolt. Kasutati ohtralt statistikat, pikituna muu maailma teadustöödega, tendentsidega, klassifikatsioonidega – mis omakorda olid valdavalt toodetud muu maailma naissotsioloogide poolt. Tulemus oli keskpärane ja umbne. Eelkõige andis see tõsiteaduse maski all legaalse võimaluse valada oma elukibedus meeste peale: perekond on õnnetus, sest mees on hüpersotsiaalne ja hoolimatu, mees ahnitseb enesele paremad palad, järeltulija on naise hukatus, sest paiskab ta viletsusse ja orjusse ning lõikab ära karjäärist. Ehk siis saadi need vastused, mida küsiti. Küsiti aga alates naisliikumise tõusuhetkist enamasti ühtmoodi: kuidas on seotud omavahel töö- ja pereelu, kes teenib palgatöölise ameteis rohkem, kas mees või naine, kellele langeb suurem osa kodutöödest. Psühholoog Jüri Uljas oli veendunud, et meesküsimuse käsitlemine ei saa jääda vaid ja isegi mitte eelkõige naisteadlaste hooleks. Kui see ka ei ole ühiskonnas valitseva mentaliteediga kooskõlas, peavad mehed julgema tõstatada spetsiifiliselt meestega seotud probleeme. Esmatähtis on lubada juhustel juhtuda. Kui Margus Punab ei oleks ideed välja pakkunud, ei oleks Olev Poolamets asunud organiseerima mehe tervise raamatu kirjutamise jaoks raha, seda leidmata ei oleks ta saanud kaasa tõmmata Jüri Uljast, kes andis tekstile laiema mõõtme. Käsikirja toimetajaks võeti psühholoog {{Mait Raun}}. Selgus, et üheseltmõistetavat nähtust “tekst”, mida toimetada, ei olegi. Olid vaid ajakirjanduses laialipillatult ilmunud artiklid mehe haigustest ja vananemisest, pärit meestearstide suust, ent enamasti kokku kirjutatud ajakirjanike sulega. Puuduvate teemade loend tuli pikk. Et kirjutajaid nappis, sai temast õige mitme psühholoogilise ja sotsioloogilise kirjakoha autor. Ühtlasi ehitas ta raamatule bestselleri põhiplaani – et kui tekst juhtub jääma nõrgaks, peab struktuur raamatut üleval. Kuivõrd Punab-Poolamets moodustasid tugeva arstitandemi ning käsikiri nõudis samaväärset esindust ka sotsiaalpsühholoogilisel poolel, oli harmoonia jaoks hädavajalik, et moodustus mõttekaasluse tandem Uljas-Raun. Lõppude lõpuks oli psühholoogide näol tegemist ammuste kolleegide ja töökaaslastega, kes söönud koos ära puuda soola. Käsikiri valmis 2000. aasta kahe vihmase suvekuu jooksul suure maailma melust eraldatud Laulasmaal. Ei olnud seal televiisorit ega raadiot, ei käinud ajalehed. Sõnad, ainult sõnad. Mait Raun istus Olev Poolametsa mereäärses suvilas ja täitis põhiplaani bestselleriväärilise sisuga, vormides tekstikuhjadest lauseid, lõike, peatükke. Olev Poolamets ei puhanud sellel suvel hetkekski. Päevast päeva ja ööst öösse tsirkuleeris ta Tallinna, Tartu, kodu, vanematekodu ja Laulasmaa vahel, kuhu tõi kuhjaviisi enese ja Jüri Uljase tekste, veel enam teadusuurimusi, statistikat, olulisi raamatuid. Tüüpilist meeste-arsti võis kohata vajutamas jalga öisel maanteel auto gaasipedaalile.
Samal ajal kirjutas ta raamatusse: “Kui noor mees tohib rahulikult mitu ööd järjest üleval olla, siis vanemale võib kurja teha ka üks magamata öö. Kuid tavaliselt ei anna mees endale aru, et tema kehas on toimunud ealised muutused ja on aeg teha midagi oma tervise heaks, et säilida terve ja elujõulisena. Mees jätkab töötamist ja rabamist, pillates oma kahanevaid jõuvarusid sedavõrd, et võib ühtäkki kõigile ootamatult kokku variseda.”Kord nädalas korraldas Olev Poolamets Laulasmaal või Tallinnas raamatuga seotud inimeste koosolekuid, mis kujunesid tulisteks vaidlusteks absoluutselt iga sõna üle käsikirjas. Neil jõuti tõdemuseni, et käsikirja trumbiks peab kujunema asise ja vaimse sümbioos. Väga spetsiifilised meditsiiniprobleemid tuli jätta ootama uut käsiraamatu kirjutamise katset. —– Esiteks, iga tervisesõna eeldas samaväärset sõna hingest ja ühiskonnast, et säilitada tasakaal – see oleks paisutanud mahtu. Ent mitte vähem oluline: haiguskirjelduste paratamatult muserdav alatoon. Kui depressiooni saab palju, ei võta masendunud mees ehk raamatu peamine sihtgrupp raamatut kätte.
Koosolekutel osales tunduvalt laiem seltskond kui vaid raamatu põhiautorid. Probleemid koorusid, kuhjusid, lõpuks hakkas tunduma, et raskused kohtavad meie mehi ja poisse lausa igal sammul. Raske on ka naistel. Vaevalt pakub rõõmu elada koos poolpiduste “vanade kändudega” ning seejärel paarkümmend aastat üksi, sest tänapäeva mehed ei kesta kaua.
Mida aeg edasi, seda enam tunnetati, et midagi juhuslikku ei tohi raamatus olla. Et see on kutsutud ja seatud väljendama mehega seotud põhilisi eluväärtusi. Et sellest peab saama läbini krestomaatiline lugu, mis püüab mehe kinni väga mitmetes valdkondades. Iga mõttearendus, millega igaüks nõus ei olnud, heideti armutult kõrvale, olgu see kuitahes nõtke ja põnev. Lugu algas sünniga või isegi veel varem, sest elumärgid avalduvad juba ähmases looteeas, ning kandis lugeja nagu jõgi üle probleemikärestike vanaduse ja surmani, saarekestena katkestamas jõevoolu meeste pihtimuslood oma elust. Purunenud abielust, vangi suhtumisest naistesse, emata laste kasvatamisest ja nii edasi. Üks nende seast oli ka sensitiiv {{Gunnar Aarma}} pika sündmusterohke targa elu viimaseid mõtteavaldusi. Ette rutates: just konsensuse otsimine ka suurimates vaidlustes ja lõhedes tegi võimalikuks hilisemad positiivsed arengud ja Pilistvere programmi. Meesteraamatu sisekaanele kirjutati viieteistkümne mehe nimed. Saatesõna kirjeldas, milleks see raamat ja millest: “{Eesti teadlaste, mõtlejate ja publitsistide pilgud on peatunud siiani paraku pigem naistel kui meestel. Suur osa sellest, mis puutub mehelikkusse, on jäänud meie jaoks peaaegu suletud valdkonnaks, kus kareda pealispinna all ringlevad veidrad ja sageli lausa ohtlikud kujutelmad. Valdavat suhtumist mehesse võib nimetada ükskõikseks. Raamat “Mees muutuvas maailmas” on esimene Eesti psühholoogide ja meestearstide koostöö, mis püüab seda ükskõiksust ületada. Raamat püüab olla mehele heatahtlikuks kaaslaseks, kirjeldades talle tema eluteel varitsevaid ohte ja pakkudes ka lahendusi. Loetu ärgitab tekstiga kaasa mõtlema, avardab vaatenurki elule, annab võimaluse korrigeerida käitumisjoonist ja süstib usku selleks, et raskel hetkel on alati võimalik saada nõu erialaspetsialistidelt. Naislugejale annab raamat tõdemuse, et mees on samamoodi haavatav nagu naine ning temagi vajab mõistmist ja tähelepanu.}” Järgmine juhuslik paratamatus oli see, et ühel koosolekul tegi fotograaf {{Toomas Volkmann}} ettepaneku anda sündivale raamatule nimeks “Mees muutuvas maailmas”. See leiti olevat õige ja ainuvõimalik. Sellest veel järgmise juhuse põhjustas Olev Poolametsa karakter. Milleski sisemisele veendumusele jõudnud, puistas ta kõik, kes tema teele sattusid, üle sädeluse ja oivaliste ideedega. Pildus lubadusi, sõlmis kokkuleppeid ning käivitas suured vaimujõud, toimides nagu pöörane demiurg maailma luues. Mida suuremad jõud liikvele läksid, seda vägevam oli tulemus, hoolimata lubaduste muutumisest ja kokkulepete ununemisest. Lubaduste rahega kostitas ta Mait Raunagi raamatut kirjutama ärgitades. Mitmed neist ta täitis. Alates sellest, et kirjutamiskoht pidi tingimata asuma mere ääres. Kuid ühe unustas: otsida talle sügiseks Tartusse uus elamispind. Panna käsikirjale punkt, tõsta silmad üles ja leida end eraklikust suvilast, õues vilu sügis – pole just meeldiv avastada end kodutuna. Õnneks leidis olukord lahenduse. {{Mati Kiirend}} teatas, et maamunal leidub üks koht, mis valmis kasvõi kohe saama Mait Rauna keha ulualuseks ja vaimu peatuspaigaks. Kuigi raamat “Mees muutuvas maailmas” väitis, et meeste toetusvõrgustikud on tunduvalt nõrgemad kui naistel – osaliselt seetõttu mehed varem surevadki -, tegi elu teooriasse esimesel võimalusel korrektiivi. Käe ulatas endiste vabadusvõitlejate võrgustik. Elektri-insener ja kunstnik, hilisem poliitvang Mati Kiirend oli kommunistliku anastuse päevil üks olulisemaid Eesti iseseisvuslasi. Tema vana hea võitluskaaslane oli Pilistvere luteri kiriku pastor {{Vello Salum}}.
Mait Raun ei olnud iial käinud Pilistveres. Nagu mitte ka kolm ülejäänut, kes varsti algatasid – tol hetkel seda aimamata – Pilistvere programmi. {Genius loci… Pilistvere on täiesti eriline paik Eestimaa südames, kuhu on raske jõuda ja kust veel raskem lahkuda. Seal on igavese kohalejõudmise või kohaloleku tunne, aimdus, et õieti nagu poleks vaja enam kuhugi kiirustada, kui juba tuldud sai. Nagu hoitaks seal varjul mingeid igavikulisi väärtusi, mis mujal unustuse hõlma langenud. Küll pole päris selge, kas see aura on tekkinud kohast, sealsetest inimestest või millestki kõrgemast.
KRISTEL VALK, kommentaar, august 2004} {{{MMM JA PPP}}} Raamatu kirjastamise perioodil viibis meestearst Olev Poolamets sageli Pilistveres. Talle jäi silma umbes kümnepealine poistekamp, mis konutas igavledes ja ehk ka igatsedes pastoraadi ees muruväljakul, mõistmata midagi huvitavat ette võtta. Poisid uudistasid järjekordset uhket lahkuvat autot.
Limusiinid olid Pilistveres igapäevane nähtus, ikka ja jälle tõid need pastoraati või viisid sealt ära mõne tähtsa inimese. Pastoraadis toimusid üritused külalistele Eestist ja kaugemalt. Kontserdid, konverentsid. Noortelaagrid, õppepäevad. Sageli saabuti suurte bussidega. Öösiti paistis massiivne valgustatud akendega pastoraat külasse nagu metsade vahele eksinud laevamürakas. Ent külast vuhisesid autod ja bussid peatumatult läbi.
Ka kohalikud lapsed käisid mõnikord pastoraadis. Kas siis jõu-kohase töö pärast või justkui midagi otsides ja oodates köögipoolel juttu vestmas. Töötegemisel oli ka reaalne alus. Nad olid mitme aasta vältel tühjaks varastanud kiriku korjanduskarbi ning konstaabel määras lapsed pastori järelvalve alla. Pastor Vello Salum kasutas tööteraapiat. Töö teeb vabaks, oli Pilistvere pastori elukreedo. Tema ettekuju-tusse oli füüsilisel tööl imeline võime inimest distsiplineerida ja hoida eemal kurjast. Pastori grandioosne pastoraadi ja kirikumaade surnust elluäratamise kava neelas ka lõputult tööjõudu. Tähtsusetu ei olnud seegi, et lapsed olid tekitanud luteri kirikule rahalise kahju – nad pidid selle tagasi teenima.
Nad olid 1980. aastate lõpu beebibuumi ajal sündinud teismelised poisid, eestlaste noor sugupõlv, laulva revolutsiooni lapsed. Nad paistsid tegevusetud ja ilma hooleta. Olev Poolametsal hakkas neist kahju. Ta tegi meesteraamatu kaasautoritele ettepaneku algatada Pilistvere poistele suunatud tegevus. {Olen alates 1996. aastast tegelenud nõustamisega Eesti Pereplaneerimise Liidu noortekabineti juures. Pidades loenguid väga erineva saatusega noormeestele, kujunes arusaam, et arsti töö on ainult piisake meres. Probleemid hakkavad peale mujalt: juba sünnist, väikelapse suhtest vanematega, abikaasade suhetest. Üks elu murdepunkte on vanus, mille kohta kasutatakse eesti keeles väga tabavat väljendit murdeiga. Murdeealist noort võetakse tihti kui tüütut kärbest, kellele on parem öelda – ära sega, tegele oma asjadega… Ent tulevikule laome vundamendi noores eas. Loogiline järeldus on, et kõige olulisem punkt mehe elujärje parandamiseks Eestis on töö – õigemini tegevus – noortega. Seetõttu alustasimegi oma tegevust Pilistverest, kohast, mis on kuulus legendide poolest, isamaalisuse poolest, kohast, mille pastoraadis on mõtlev ja ennekõike oma rahva peale mõtlev kirikuõpetaja, üks vähestest Uku Masingu õpilastest Vello Salum.
OLEV POOLAMETS, kommentaar, oktoober 2004} —– Selles suhtes oli pastor väga tänuväärt – vähemalt keegi, kes lastega tegeles ja rakendas neid tööle. Muidugi ei saa öelda, nagu poleks maalastel mitte midagi teha. Neil on tööd seal küll, aga sellist huviala või enese muud moodi väljendamisviisi neil ei olnud. Eks pastoraadis olnud ka peamiselt heakorrastustööd, heinavõtt, tammede istutamine, tõrude korjamine… aga meelelahutuslikku ja huvialapoolt oli vähem. {OLAVI LAURIMAA, kommentaar, september 2004
Algse idee järgi pidid meesteraamatu koostajad koonduma Eesti Pereplaneerimise Liidu juurde omaette üksuseks Mehe Tervise Nõukogu. Olev Poolametsa meelest oli ühiskonna tähelepanust ilma-jäetud maapoiste toetamine sobiv raamatu jätk.} Teda vapustas ulatuslik ja traagilisi vorme võttev riskikäitumine, millest oli raamatus palju juttu tehtud statistiliste andmete ja meditsiiniliste tähelepanekute najal. Pilistvere pastoraadi arhitekt oli nüüd-sama end maha lasknud: keskmiselt eduka keskealise mehe pikaajaline depressioon. Parajasti maeti kolmekümnendate eluaastate keskele jõudnud Pilistvere traktoristi, kes oli ennast surnuks joonud ja kelle teismeline poeg nentis kurvalt, et tema isa tasemeni ei küündi ning peab piirduma karjaku elukutsega; niisugune oli noorte unistuste mänguruum. Veel üks noorepoolne mees oli sooritanud Pilistvere kandis äsja enesetapu. Teisalt olid raamatu kirjutamise käigus toimunud tulised diskussioonid mehe saatuse üle. Avaldus tugev, isegi üllatavalt tugev missioonitunne. Protsessi jätkamine praktikas oli auküsimus. Kolmas asjaolu oli algatuse kooskõla pea olematute finants-võimalustega. Kõige enam paistis meie ühiskonnas vajaka meeste kriisiabikeskustest, nagu need olid levinud Põhjamaades. Need keskused oleksid tuum, mille najal arendada välja meeste tugivõrgustikud Eestis. Kuid selleks pidi toimuma muutus ühiskonna üldises mentaliteedis, mis võis võtta aastaid. Meeste probleemide leevendamisel õnnestus sooritada nihkeid ainult väga väikeste sammude haaval. Ka üheainsa keskuse rajamine nõudis palju raha. Kes osanuks meestekeskuste rajamise Kanossa-teekonda paremini ette näha, kui kümmekond aastat seda teed astunud meestearst. Olev Poolamets leidis Pilistvere olevat sobiva väikese idu, et jätkata normaalse ühiskonna kasvatamist. Neljandaks – mõtte realiseerimine paistis võimalik. Tegevus oli jõukohane. Poiste toetamisse neelduv rahahulk selgepiiriline. Pilistvere pastor Vello Salum hindas väga meestearstide tööd, deklameeris valitud katkendeid meesteraamatust pühapäeviti kirikukantslist ning lubas pastoraadi ruumid kohalikest poistest meeste kasvatamise teenistusse. Katke pärineb raamatust {Ääremaa Eesti südames Koostajad Piret Bristol, Mait Raun MR Piller, 2004, 178 lk} Edasi loe: [http://www.meestekeskus.ee/->http://www.meestekeskus.ee/]


Mait Raun