Kiri Lhasast

Järgneva kirja on kirjutanud anonüümseks jääda sooviv Lhasa elanik, kes kirjeldab viimase kuu jooksul linnas toimuvat isiklikust vaatepunktist.

Eile oli väljas päris palav ja sõjaväelased, kes bensiinijaama turvasid, olid ennast kuumade päiksekiirte eest suure päevavarjuga katnud. Täna on vastupidi: külm, pilvine, aeg-ajalt käib üle isegi kiire lumesadu, kui tormipiir üle mägede libiseb ja selle serv vahepeal orgu välja ulatub.

Nagu ilm Lhasas, nii muutuvad ka seadused. Ühel päeval võid minna igale poole, teisel päeval ei lase sõjaväelaste kontrollpunktid sind läbi. Eelmise nädala alguses tundus, et elu pöördub tagasi oma tavalisse rütmi. Valvurid kontrollpunktides muutusid rahulikumaks, nad ei tundunud enam nii tõsised ja tänavatel oli palju vähem sõjaväelasi. Aga järsku tuli suur sõjaväelaste hulk tagasi. Paar päeva tagasi jalutasin Beijingi tänaval. Samal ajal möödusid minust sõjaväeautod ja igal pool olid patrullid, liikusid ainult mõned üksikud eraautod ning tänavad olid tsiviilisikutest peaaegu tühjad. Õhkkond oli pingeline ja muutis äkitselt noore, lapse moodi välja nägeva sõjaväelase hirmuäratavaks.

Raske on Lhasat praegu kirjeldada, sest näha on vaid imepisike osa sellest, mis tegelikult toimub. Kui kiire pilguga üle linna vaadata, siis paistab see tavaline, välja arvatud kesklinn Potala paleest idasuunas. Kesklinnas on kõik alad hõivanud sõjaväelased, kes seisavad igal tänavanurgal ja uurivad hoolega su isikutunnistust. Isegi kõige pisematel põiktänavatel on vähemalt neli sõjaväelast, kellest vähemasti ühel on tääk ning kõigil on kilp, kurikas ja kiiver. Laiematel tänavatel on rohkem sõjaväelasi ja inimesed peavad tihtipeale järjekorda võtma, et läbi pääseda.

Etnilised hiinlased saavad nendest kontrollpunktidest palju kergemini läbi kui etnilised tiibetlased. Tiibetlased, kes elavad Dromsikhangis ja Barkhoris, vajavad politsei eriluba, et oma kodu lähiümbruse piirkonnast sisse ja välja käia.

Tiibeti kõige pühama templi Jokhangi väljak, mis tavaliselt on nagu kummardusi tegev, ümber templi kõndiv ja omavahel suhtlev inimmeri, on nüüd täielikult tühi. Väljaku ees jälgivad kaks sinistes vormides sõjaväelast, et keegi väljakule ei sammuks. Juhul, kui keegi siiski kogemata läbi pääseb, hüppavad tagavaravariandina eikuskilt välja rohelises vormis sõjaväelased ja ajavad inimesed tagasi neilt aladelt, kus varem vabalt liikuda võis.

Jalakäijate ringtänav ümber Jokhangi on samuti tühi. Ainult piirkonnas elavad inimesed pääsevad läbi, kuid budistlik palveringkäik ehk kora ümber templi on keelatud. Muidu kärarikkas müügipiirkonnas ja religioossete rituaalide asemel on nüüd vaid väiksed lapsed, kes jalgpalli ja muid mänge mängivad, proovides niimoodi vaiksetel tänavatel sõjaväelaste seljataga oma igapäevaelu edasi elada.

Beijingi ja Sera tänavatel on valitsus alustanud teetöid. Terved maanteelõigud on üles kaevatud, tee on asendatud uue asfaldiga nendes kohtades, kus 14. märtsi rahutuste ajal põletati autosid, millest jäid maha mustad laigud. Beijingi tänava kõnniteedel on uued tänavakivid, sest protestijad kasutasid kive poeakende lõhkumiseks.

Lhasas kõndides hakkab endiselt silma palju põlenud ja kahjustada saanud kauplusi. Ainuüksi Beijingi tänaval on 16 poodi või kaubakeskust põletatud, nende hulgas Hiina riigipank ja juveelikauplus. Mitte ainult tänavaid ja poode ei ehitata uuesti, vaid samuti ka mõnesid vanu tiibeti traditsioonilisi maju.

Kui rahuloleva pilguga linnas ringi vaadata, siis sõjaväelaste kohalolekut enam ei märka. Ent kui kiigata sisse hotellide ja hoonete siseõuedesse ja akendesse, siis on näha, kuidas need alad kubisevad sõjaväelastest — kõikjal on sõjaväeautod, telgid ja tihti ka sõjaväelased ise harjutamas. Sõjaväelased on igal pool, kus leidub vähegi ruumi. Nad varjuvad igas tühjas majas, majade taga ja isegi Lhasa peahaigla õues.

Lhasa tänavatel ringi kõndides ning ebatavaliselt tühje teemaju ja paljusid endiselt suletud poode nähes saame aru, kui hirmunud on inimesed ikka veel. Väga vähesed peatuvad sõpru kohates tänaval, sest igasugust kogunemist peetakse kahtlustäratavaks. Paljud inimesed jäävad koju, kuna kardavad, et neid arreteeritakse mitte millegi eest. Kui lõpuks leida keegi, kes pole sinuga vestluseks liiga hirmul, siis kuuleb dramaatilisi, häirivaid ja hirmuäratavaid lugusid, mis ei lase öösel magada. Aga kuna inimestel nendega juhtunu kohta tõendeid pole, siis on meediat väga raske teavitada.

Lisaks tavalistele turvakaameratele, mis kogu aeg kõike linnas jälgivad, on alates 14. märtsist kohal tohutud sõjaväeüksused. Inimesed olid liiga hirmunud, et Jokhangi templi ees või mujal linnas tanke pildistada. Et sõjaväelased viisid otsekohe minema kõik surnukehad või tegid seda öiste läbiotsimiste ajal inimeste kodudes, siis ei saa keegi tõestada, et nende vend, sugulane või sõber suri. Ainus, mida nad kinnitada saavad, on inimese kadumine. Inimeste seas liiguvad ärevalt ringi üksnes kuulujutud hukkunute ja arreteeritute hulgast.

Vestlesin ühe tiibetlasega, kes rääkis enda ja oma sõprade nimel, et maailm teada saaks, mis siin toimub. Ta küsis minult, kas saaksin kogu info välismeediasse saata, nii et inimesed saaksid abi ja neil poleks vaja nii hirmunud olla.

Minuga rääkides riskib ta arreteerimise ja vanglas piinamisega, aga ta on nii meeleheitel, et ei hooli sellest enam. Tema, ta perekonna ja sõprade kaitsmiseks ja ka minu enda kaitsmiseks ei saa ma meie kohtumise koha, tema vanuse ja töö kohta midagi täpsemalt ütelda.

Aga ta rääkis järgmist:

„14. märtsi pärastlõunal kuulsime, et Ramoche templi ees on meeleavaldus. Hiljem nägime nelja inimest, kes vedasid enda järel Jokhangi ees maha lastud isikut, meil tekkis tõeline hirm. Tavaliselt kasutab valitsus meeleavaldajate laialiajamiseks gaasi või veekahureid, aga nüüd nad lasid nende pihta. Läksime kiiremas korras koju. Õhtul umbes kella kuue paiku läks mu naine last koolist koju tooma. Selleks ajaks olid sõjaväelased juba Jiangsu tänaval, kus asus kool. Sõjaväelased tulistasid kohalikke, kes olid oma lastele järele tulnud. Ühte naist tabas kuul jalga, ühte meest lasti pähe või kaela ning ta suri.

Hiljem tahtis tema vend haiglast tema surnukeha tagasi saada, aga haigla ei tahtnud seda anda. Lõpuks oli vend nii meeleheitel, et lubas nii ennast kui ka haigla põlema panna, kui haigla venna surnukeha perekonnale tagasi ei anna. Haigla andis talle venna surnukeha, aga mõni tund hiljem tulid sõjaväelased neile koju järele ja viisid surnukeha minema.

Pärast 14. märtsi oli ükskõik kelle surma puhul vaja kolme paberit, mis lubavad surnukeha ära viia ja taevamatuste paika toimetada. Kui neid pabereid ei ole, siis tõukab võtab sõjavägi surnukeha endale. Tiibeti kultuuris on see väga halb enne.

Need kolm vajalikku paberit tuleb saada kohalikust politseist, haiglast ja juristilt. Sellise seaduse kehtestamine tagab selle, et valitsusel on võimalik kindlaks teha kõik, kes ei ole surnud loomulikku surma, ning surnukehad omaste käest ära võtta, et keegi ei saaks teha pilte, mida oma sõpradele või välismaa ajakirjanikele näidata. Ent kui ametiasutused on kinni, siis ei saa keegi oma perekonnaliikmeid tiibeti astroloogia järgi sobivatel päevadel taevamatuse paika viia.

14., 15. ja 16. märtsil tulid sõjaväelased südaööl meie piirkonda inimeste kodusid kontrollima, otsiti dalai-laama fotosid. Kaasa võeti ka kõik need, kellel polnud ette näidata isikutunnistust. Samuti olid läbiotsijatel kaasas meeleavaldustel osalenute fotod ja nad võrdlesid meie nägusid piltidel olevatega. Umbes 50 püssidega sõjaväelast otsis meie maja läbi. Jäime kolmeks päevaks koju, läksime välja vaid tualetti ja söögiks oli meil ainult tsampat (röstitud odrajahu). Samas neil, kellel gaas otsa sai, polnud võimalik isegi vett keeta. Meie maja peavärav suleti ja selle ette pandi valvama sõjaväelased. Kes tahtis välja minna, see peksti korralikult läbi.

Kolm päeva hiljem helistati kõigile neile, kes valitsuse heaks töötasid, ja kästi tagasi tööle minna. Ilma selle tööloata ei saanud me endiselt välja minna. Ma tean vähemalt seitset inimest, kes arreteeriti, ja ühte, kes lasti maha.

Kui välismaa ajakirjanikud Lhasas olid, vist 27.–29. märtsini, siis kadus sõjavägi äkitselt tänavatelt. Sõjaväevormi asemel kandsid nad nüüd liikluspolitsei mundrit, majahoidja vormi või erariideid ja peitsid ennast majadesse või nurgatagustesse, kust ajakirjanikud neid näha ei saanud.

Meil lubati äkitselt igale poole minna; nendel päevadel ei olnud ühtegi kontrollpunkti. Kui ajakirjanikel lubati ise ringi kõndida, tavalisi või traditsioonilisi riideid kandvad ametnikud järgnesid neile, vastasid nende küsimustele ja tegid pilte nendest, kes ajakirjanikega rääkisid. Me tahtsime ajakirjanikele rääkida, mis tegelikult selle etenduse taga toimub, aga meil ei tekkinud mingit võimalust nende lähedusse pääseda, ilma et meid selle eest karistataks. Kui me lõpuks kuulsime, et Jokhangi mungad neile ütlesid, mis tegelikult toimub, siis olime väga õnnelikud.

Jokhangi templis käinud palverändurid olid kõik vanad ametnikud, keda sunniti tollel päeval palverännakut tegema. Tavaliselt ei lubata neil mingisuguseid religioosseid toiminguid teha, aga tollel päeval nad pidid. Paljudele teistele ametnikele anti vaba päev, et nad läheksid Barkhorile ja Potalasse, kui võimalik, siis koos perega, et nõnda jätta mulje, kuidas Lhasas on kõik vaba.

Peale seda, kui ajakirjanikud lahkusid, tuli sõjavägi kohe tagasi ja kuulsime, et Jokhangi mungad arreteeriti kaks päeva pärast välismeediaga kohtumist.

17. ja 20. aprilli vahel viidi Sera kloostri mungad teadmata kohta. Tavaliselt on Sera kloostris umbes 300 munka, nüüd on aga järel käputäis munki, kes templeid korras hoiavad. Kesköö paiku tuli viisteist kuni kakskümmend sõjaväeautot, mis mungad ära viisid. Kuulsime seda kloostrist ja samuti piirnevate alade elanikelt. Me ei tea, mis toimub Drepungis ja Gandenis, kahes suuremas Lhasa läheduses asuvas kloostris, aga oleme kuulnud, et mungad on arreteeritud ja ära viidud.

Lhasa läheduses asuvatest kloostritest on paljud nunnad ja mungad ära viidud ning kohalejäänud viibivad koduarestis. Arvame, et valitsus kardab, et kui olümpiatuli läheb Lhasast läbi, siis hakkavad mungad ja nunnad uuesti protestima, seepärast hoiavad nad neid kinni. Üldiselt viidi kõik minema, ükskõik kas nad 10. märtsil ja järgnevatel päevadel protestisid või mitte, ainult templite korrashoidjad, autojuhid ja veel mõned kloostritöölised võivad kohapeal olla.

Viimasel ajal on tänavatel väga vähe munki näha. Tänaval liikumine on neile ohtlik, sest Tiibeti televisioonis öeldi, et igast kahtlustäratavast inimesest politseile teatamise eest antakse preemiaks 20 000 jüääni. Tegelikult antakse ainult 2000 jüääni, aga inimesed ikkagi helistavad, kui nad munki või nunnasid näevad.

Eelmisest nädalast alates on kõik inimesed, kes ei ela Lhasas, sunnitud tagasi minema oma kodupaikadesse, välja arvatud valitsuse hallatavate koolide üliõpilased ja õpetajad. Politsei tuleb su koju ja saadab sind Lhasast ära, kui sa siit pärit pole. Kui olümpiatõrvik Lhasasse jõuab, võivad kohapeal olla ainult kohalikud ja hiinlased. Sama tehti mõni aasta tagasi Tiibeti rahumeelse vabastamise 50. aastapäeva tähistamise ajal.

Vanglates on praegu suur probleem. Pole piisavalt toitu, vett ega tekke. Vangid peavad magama põrandal ning vahel antakse neile ainult tass vett päevas. Nende kehad on kurnatud ja sageli nad surevad juba vanglas või pärast vabakslaskmist. Vange pekstakse julmalt. Eelkõige pekstakse neerude, maksa ja sapi piirkonda, vangidel tekivad sisemised vigastused ja nad surevad aeglaselt. Teame seda kolmelt sõbralt, kes just vanglast vabastati.

Samuti oleme mures oma vangisolevate sõprade ja perekonnaliikmete pärast. Me peame neid aitama, aga ei tea, mida teha. Seetõttu peamegi rääkima välismaalastele, et maailm teada saaks ja nad meid aitaksid.

Lhasas on endiselt väga jäik olukord. Ilma isikutunnistuseta välja minna ei saa ja Dromsikhangi või Barkhori elanikel on väljaminekuks vaja eriluba. Ükskõik, kus ka ei oleks kogunemine või tekiks mõttevahetus, arreteeritakse seal inimesi.

Koolides ja töökohtades peavad kõik kirjutama kirjandeid 14. märtsi kohta ning dalai-laamast halvasti rääkima. Kui nad peavad dalai-laamast kirjutama, siis tohivad nad kirja panna ainult dalai, vastasel juhul tuleb neil lugu uuesti kirjutada. Minu laps on pidanud juba kolm korda selliseid kirjandeid kirjutama.

Oleme vangide pärast hirmul ja mures. Peale meeleavaldusi nägime sõjaväemasinaid, selliseid, mida Iraagi sõjas kasutatakse. Mõtlesin, et neid masinaid võib kasutada ainult siis, kui kahe maa vahel on sõjaline konflikt. Tiibeti televisiooni uudistesaates ütles üks esinejatest, et sõjaväelased tegid väga head tööd, kuna see oli nende esimene sõjasarnane kogemus, ja neil oli hea võimalus inimeste pihta laskmist ja nende tapmist harjutada.

Nüüd on nad juba alustanud olümpiatule saabumise ettevalmistustega. Nad panevad kaunistusi Potala ette ja Jokhangi väljakule (Jokhangi ette olid eile pandud suured olümpiarõngad, aga õhtuks olid need uuesti ära võetud).

Sarnast juttu kuulsin ka teistelt inimestelt.

Ma olen täiesti kindel, et Hiina valitsus keelab järgnevateks kuudeks turistide pääsu Tiibetisse. Tiibetlased püüavad rääkida lugu oma vaatenurgast, sellest, mis nendega juhtus. Nad teavad, et neil on väljastpoolt abi vaja, ja seetõttu ma usun, et turismi takistades saab valitsus olukorda kontrollida, tsenseerida ja alla suruda. See, mis Lhasas juhtus ja edasi jätkub, on äärmiselt kurb ja hirmutav. Ma pole kunagi varem kuulnud munki rääkimas kohalike vanglate piinamismeetoditest ja laskerelvadest, mida sõjaväelased selle aasta meeleavalduste ajal kasutasid. Ja mitte kunagi varem pole ma tiibeti inimesi näinud nii meeleheitel ja vihasena, et nad teevad asju, mis võib neile maksta elu või mille eest võidakse nad aastateks vangi panna.

Iga päev vaidlevad inimesed kontrollpunktides sõjaväelastega. Isa ja tütar tahavad kontrollpunktist läbi minna, aga sõjaväelased ütlevad neile, et mees võib läbi minna, aga tütart ei või, sest ta pole vanuse tõttu isikutunnistust.

Ent isegi sellistel rasketel aegadel võib näha julgeid ja häid tegusid. Eile nägin väikest poissi, kes oli äsja kõndima õppinud, ta jalutas koos oma vanaema ja väikse koeraga. Nad seisid Jokhangi väljaku ees, kus sõjaväelased valvasid, et keegi väljakule ei läheks. Laps astus kolm sammu väljaku peale ning hakkas Jokhangi suunas kummardusi tegema, vanaema oli samuti palves, kuid tema nõrk keha ei lubanud tal kummardusi teha.

Kui poiss lõpetas, vaatas ta valvurite suunas, siis vanaema poole, ja hakkas seejärel üle väljaku templi poole astuma. Valvurid vaatasid poissi ega teadnud, mida teha. Umbes kümne meetri pärast laps peatus ja tegi uuesti kummardusi, seejärel pöördus tagasi, surudes head aega öeldes ühe valvuri kätt. Seda nähes meenus mulle, et kõik, mida tiibeti rahvas tahab, on usuvabadus ja õigus oma kultuuri alal hoida.

Nad on väsinud dalai-laama vastu kirjandite kirjutamisest, patriootilisest ümberharimisest ja reeglitest, mis nende elu nii raskeks teevad.

Lhasa, 27. aprill 2008

Tõlkinud Laur Järv