Jumala saadiku elutee

Muḥammad Ibn Isḥāq

Araabia keelest katkendid tõlkinud Amar Annus


Muḥammad Ibn Isḥāq (704–768) oli araabia ajaloolane, kes kogus suulist pärimust islami varase ajaloo ja prohvet Muḥammadi eluloo kohta. Ta koostas oma elu lõpuks nende põhjal mahuka teose „Jumala saadiku elutee („Sīra Rasūl Allāh“). Teos kirjeldab ajaloolisi juhtumusi, mille taustal Muḥammad sai prohvetiks ja tema elu peamisi sündmusi. Raamatus leidub argielulisi kirjeldusi, mille kaudu Koraani tekstid avanevad selgemini. Ibn Isḥāqi algupärane töö läks aja jooksul kaduma, kuid säilis hilisema autori Ibn Hišāmi (srn 833) väljaandes. See on kõige vanem ja hinnatum teos Jumala saadiku eluloost, millel on islami kirjanduses peaaegu kanooniline staatus. Kuna raamatu põhitekst pärineb Ibn Hišāmi sulest, juhatatakse originaali alati sisse fraasiga „Ibn Isḥāq ütles“. Tegemist on traditsiooniliste ja legendaarsete jutustusega, mille ajalooline tõsikindlus on üsna kaheldav. Ibn Isḥāqi koostatud elulugu tsiteerib ka ajaloolane al-Ṭabari (srn 923) oma teoses „Prohvetite ja kuningate ajalugu“. Siinses valimikus on eestindatud mõningaid lõike islamieelse Araabia ajaloost, prohveti eluloost ja tema müütiline taevasse tõusmise lugu.

Esimene tõlgitud katkend sisaldab legendaarset teavet selle kohta, kuidas kristlus jõudis Lõuna-Araabia piirkonda Nağrāni linna, arvatavalt 6. sajandi alguses m.a.j. Kristluse toojaks oli pärimuse järgi püha mees nimega Phemion. Kristluse käekäigu kohta kuuenda sajandi Lõuna-Araabias vt samuti kristliku piiskopi Siimeoni kirja siinses antoloogias. Teine katkend käsitleb islami prohveti noorusaega, kui tema prohvetliku loomuse tundis ära askeetlik munk Bahīra. Kolmas tõlgitud katkend kirjeldab asjade käiku kui prohvet abiellus oma esimese naise Ḫadīğa’ga. Neljas katkend kirjeldab prohvetliku vaimu saamist ja kuulutuse algust, Muḥammadi kohtumist ingel Gabrieliga ja Koraani ilmutuse avaldumist. Kõik need jutustused on legendilaadse olemusega, millele tänapäeva kriitilised uurijad enamasti ajaloolist tõde ei omista. Viies ja kõige pikem siin tõlgitud katkend kirjeldab prohveti külaskäiku taevasse, mis on juba selgesti jutulise loomusega.

Ibn Isḥāq pani esimesena kirja pärimuse prohvet Muḥammadi öisest rännakust Jeruusalemma (araabia keeles ’isrā) ja tema tõusust taevasse (miˤrādž). Koraanis on selle taevase reisi kohta ainult ebamäärane viide 17. suura esimeses salmis: „Kiidetud olgu see, kes viis öösel oma sulase, et näidata talle meie tunnustähti, Pühast Palvepaigast Kaugeimasse Palvepaika, mille ümbrust me olime õnnistanud. Tõesti, Ta on kuulja ja nägija“ (17:1). Alates 9. sajandist täiendasid ja viimistlesid prohveti taevatõusmise pärimust paljud autorid mitmetes keeltes ning selle motiive kujutati ohtralt islamimaade kunstis. Paljusid Ibn Isḥāqi poolt ainult lühidalt mainitud seiku taevases rännakus kirjeldasid hilisemad islami autorid palju üksikasjalikumalt, sageli toetudes suulisele folkloorile.

Prohveti taevaskäigu lugu on seega terve pärimuste kogum, mille põhilised motiivid jäid siiski aja jooksul muutumatuks – ingel Gabriel ilmus Muḥammadi juurde Mekkas ning viis ta müütilise sõidulooma Burāqi seljas Jeruusalemma kohtuma varasemate prohvetite Aabrahami, Moosese ja Jeesusega ning nendega koos palvetama. Seejärel tõusis prohvet ingel Gabrieli saatel läbi seitsme taeva inglite ja Jumala palge ette. Jutustuse järgi näeb Muḥammad taevas ilmutusi, saab juhiseid usuliseks eluks ning pöördub hommikuks Mekkasse tagasi. Jumala algse käsu palvetada 50 korda päevas suudab Muḥammad kahandada viie korrani Moosese nõuande järgi käitudes. Jutustus taevaskäigust oli varase islami kontekstis väga oluline, sest lugu Jumalaga kohtumisest kinnitas prohveti ja tema kehtestatud institutsioonide ainuõigsust. Samuti kinnitas see maiste valitsejate legitiimsust ja toetas nende võimuvõitlusi. Erinevaid versioone kasutati usulahkude omavahelises poleemikas. Pärimus oluliste isikute nagu prohvetite või rahvajuhtide taevas käimisest on Lähis-Ida usundiloos üpris iidne. Muistses Mesopotaamias austati veeuputuse-eelset tarka Adapat, kes käis taevas jumal Anuga kohtumas, ning temast sai āšipu preestriseisuse patroon. Sellel preesterkonnal oli ühiskonnas suur vaimne autoriteet. Adapa müüdis leidub isegi sarnaseid motiive siin tõlgitud tekstiga – Adapa pannakse taevas proovile joomise katsega justnagu Muḥammad Jeruusalemmas. Taevasse tõusid jumalikku juhatust saama ka Vana Testamendi esiisad pseudoepigraafilistes kirjutistes ja gnostilise algupäraga tekstides. Neid esiisasid austati vaimsete autoriteetidena kogukondades, kust tekstid pärinesid. Muḥammadi taevaskäigu lugu sisaldab paljude varasemate juudikristlike apokalüptiliste raamatute motiive, nt taeva seitsmekihilisus. Suur osa taevalikke rännakuid käsitlevast varasemast juudikristlikust kirjavarast keskendus Eenoki tegelaskujule (vt A. Annus, Pärimus veeuputuse-eelsetes tarkadest, Tallinn 2007).

Katkendid on tõlgitud väljaandest: F. Wüstenfeld, Das Leben Muhammed’s nach Muhammed Ibn Ishâq bearbeitet von Abd el-Malik Ibn Hischâm. Göttingen: Dieterichsche Universitäts-Buchhandlung (1858).


Kristluse omaksvõtmise algus Nağrānis1

Nağrānis elasid mõned, kes kuulusid Jeesuse Maarja poja usu rahva sekka, nad olid üllad ja väärikad inimesed, kes järgisid evangeeliumi. Nende peamees oli ˤAbdullah ibn at-Ṯāmir. Paik, kuhu see usk esimesena kanda kinnitas oli Nağrān, mis oli sellel ajal araablaste maa keskus, mille rahvas tollel ajal nagu ka kõik ülejäänud araablased kummardasid ebajumalaid. Üks kristlikku usku mees, kelle nimi oli Phemion, asus nende sekka elama ja juhatas nad oma usku, mille nad omaks võtsid.

Ibn Isḥāq ütles: „Mulle jutustas al-Muġīr ibn Abu Labīd, Aḫnasi isand, jeemenlase Wahb ibn Munabbihi põhjal, kes jutustas neile, et selle usu omaksvõtmine Nağrānis oli seotud ühe mehega, kes sinna oli jäänud Maarja poega Jeesusesse uskuva kogukonna seast. Teda kutsuti Phemioniks, ta oli õiglane ja töökas mees, maailma suhtes askeetlik, kelle palvetele vastati. Ta rändas ringi külade vahel, vaevalt oli ta saanud tuntuks ühes külas kui ta juba sealt ära läks teise külla, mida ta ei tundnud. Ta elatus ainult oma käte teenistusest, ta oli ehitaja, kes töötleb savi. Ta pidas tähtsaks pühapäeva ja ühelgi pühapäeval ta ei teinud mitte mingit tööd, vaid läks välja kõrbesse ja palvetas seal kuni saabus õhtu.

Ja kui ta ükskord oli ühes Süüria külas tegemas oma tööd ennast varjates, märkas tema erilisust üks sealne mees, keda kutsuti Ṣāliḥ. Ṣāliḥ hakkas armastama teda sellise armastusega nagu ei keegi teine enne teda ja järgnes talle, kuhu ta läks. Phemion ei pannud teda tähele kuni ta ühel pühapäeval läks välja kõrbesse nagu tal kombeks oli. Ṣāliḥ järgnes talle, aga Phemion ei märganud seda. Ṣāliḥ istus maha silmaga vaatamise kaugusele tema eest varjudes – talle poleks meeldinud, kui ta oleks teadnud tema peidukohta. Phemion tõusis palvetamiseks püsti ja kui ta palvetas, lähenes tema poole Tinnīn – seitsme peaga elajas – ja kui Phemion teda nägi, siis ta lausus needuse ja madu suri.2 Aga kui Ṣāliḥ teda nägi ta ei teadnud, mis temaga võib juhtuda ja tema pärast kartes ta tegi hädakisa ja karjus: „Oo, Phemion, Tinnīn läheneb sinu poole!“ Tema aga ei pööranud tähelepanu, ta oli hõivatud oma palvetega kuni need said otsa. Õhtu jõudis kätte ja ta hakkas lahkuma. Phemion teadis, et teda oli ära tuntud ja Ṣāliḥ teadis, et tema peidukoht on avastatud. Ta ütles: „Oo, Phemion! Jumala nimel sa tead, et ma ei armasta midagi nii palju kui sind. Ma soovin sinu sõprust ja viibida koos sinuga kus iganes sa oled.“ Ta vastas: „Kuidas soovid. Minu elu on selline, nagu sa näed. Kui sa tead, et sa oled selleks suuteline, siis palun“ ning Ṣāliḥ jäi tema kaaslaseks.

Selle küla rahvas hakkas tema erilisusest aru saama, sest ükskord tuli talle vastu üks ori, kes oli vigane. Ta palvetas tema eest ja too sai terveks. Aga kui teda kutsuti kellegi haige juurde, siis ta ei läinud. Ühel mehel külarahva seast oli pime poeg, ta küsis Phemioni kohta ja talle öeldi, et ta ei tule kellegi juurde kutsumise peale, aga ta on mees, kes teeb inimestele ehitustöid tasu eest. See mees võttis oma poja, pani ta oma elutuppa ja asetas tema peale riide. Siis ta läks tema juurde ja ütles: „Oo, Phemion, ma tahan, et sa minu kodus tööd teeksid. Tule koos minuga sinna, et seda vaadata ja sinu tasus kokku leppida.“ Ta läks koos temaga kuni sisenes tema elutuppa, siis ütles talle: „Mis tööd sa siin oma majas tahad?“ Mees hakkas rääkima, kuid siis tõmbas riide noormehe pealt ära ja ütles talle: „Oo, Phemion, ühele Jumala teenijatest on osaks langenud see, mida näed. Palu Jumalat tema pärast!“ Phemion palvetas ja noormees tõusis püsti ilma et tal midagi viga oleks. Phemion sai aru, et teda on ära tuntud, ta läks sellest külast minema ja Ṣāliḥ järgnes talle.

Ja kui ta kõndis kuskil Süürias, siis ükskord möödus ta ühest hiiglasuurest puust ja selle seest üks mees hüüdis talle: „Oo, Phemion!“ Ta vastas: „Jah!“ Ta ütles: „Ma olen sind katkematult oodanud ja lausunud: „Millal ta tuleb?“ kuni ma kuulsin sinu häält ja teadsin, et sina oled see. Ära lahku siit enne kui sa minu eest oled hoolt kandnud, sest ma hakkan nüüd surema.“ Ta suri, Phemion kandis tema eest hoolt ja mattis ta maha. Siis ta lahkus sealt ja Ṣāliḥ järgnes talle. Nad jõudsid välja araablaste maale, kes neid ründasid. Üks araablaste karavan võttis nad kinni, viis nad minema ja müüs Nağrānis maha. Neil päevil kummardas Nağrāni rahvas endi keskel araablaste usu järgi kõrget datlipalmi, kelle auks peeti igal aastal pidu. Selle peo ajal nad riputasid puu külge kõik ilusad riided, mis nad leida suutsid ja naiste ehteid. Siis nad läksid välja ja pühendasid sellele kogu päeva. Phemion müüdi maha ühele nende ülikule ja Ṣāliḥ ühele teisele. Aga ükskord Phemion tõusis öösel üles, et ööpalvet pidada majas, kuhu tema peremees oli ta elama pannud ning kui ta palvetas, lõi maja valgusest särama ja hiilgas ilma mingi lambita. Tema peremees nägi seda ja pani imeks, mida ta nägi ning küsis tema usu kohta. Phemion andis talle teada ja ütles: „Teie olete eksituses, sest see datlipuu tõesti ei kahjusta ega aita. Aga kui Jumal, keda mina kummardan, neaks seda puud, siis ta hävitaks selle, sest tema on Jumal üksinda ja tal ei ole kaaslast.“ Tema isand ütles talle: „Tee siis seda! Ja kui sa seda teed, siis me tuleme sinu usku ja jätame praeguse maha.“ Phemion tõusis, puhastas ennast, palvetas, heitis kaks korda maha ning siis kutsus Jumala tema peale. Jumal saatis datlipuu peale tuule, mis kiskus selle juurtega välja ja lükkas pikali. Selle peale järgnes Nağrāni rahvas tema usule ja ta pööras nad Jeesuse, Maarja poja – rahu olgu temaga – seaduse usku. Hiljem juhtusid nendega sündmused, mis juhtusid nende usukaaslastega kogu maal. Selline oli kristluse algus Nağrānis araablaste maal. Ibn Isḥāq ütles: „See on Wahb ibn Munabbihi jutustus Nağrāni rahva kohta.“

Munk Baḥīra tunneb Muḥammadis ära prohveti3

Kui Muḥammadi vanaisa ˤAbdullah ibn ˤAbdulmuṭṭalib suri, elas Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – oma vanaonu Abū Ṭālibi peres, sest väidetakse, et ˤAbdulmuṭṭalib oli ta usaldanud Abū Ṭālibi ülalpeetavaks, sest ˤAbdullah ja Abū Ṭālib olid vennad samast emast, Fāṭima bint ’Amr ibn ˤĀ’idh ibn ˤAbd ibn ˤImrān ibn Maḫzūm. Abū Ṭālib hoolitses prohveti eest pärast tema vanaisa surma ja ta sai tema perekonna liikmeks.

Yaḥyā ibn ˤAbbād ibn ˤAbdullah ibn al-Zubayr jutustas mulle, et tema isa oli talle rääkinud, et üks Lihbi hõimu kuulunud mees oli ennustaja. Kui ta saabus Mekkasse, siis tõid quraišilased talle oma poegi, et ta neid vaataks ja ennustaks. Ka Abū Ṭālib teiste seas tõi Muḥammadi tema juurde, kui see oli veel poisike. Ta hakkas Muḥammadit vaatama, kuid miski katkestas tema tähelepanu. Kui ta sellega lõpetas, ta küsis: „Kus on see poiss? Tooge ta kohe siia!“ Kuid Abū Ṭālib märkas tema indu ja peitis poisi ära. Lihbi mees hakkas hüüdma: „Tooge siia see poiss, keda ma just vaatasin! Jumala nimel, teda ootab suur tulevik!“ Abū Ṭālib viis siiski Muḥammadi sealt ära.

Ibn Isḥāq ütles: „Seejärel läks Abū Ṭālib karavaniga kaubaretkele Süüriasse. Väidetakse, et kui ta oli retkele minemas, siis Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – pani teda heldima ja Abū Ṭālib ütles: „Jumala nimel, ma võtan ta kaasa ega lahku temast kunagi“ või midagi sellesarnast. Ta võttiski poisi kaasa. Viimaks saabus karavan Buṣrasse Süürias. Seal elas eraku hurtsikus munk nimega Baḥīra, kes valdas kogu kristlaskonna teadmisi. Selles hurtsikus olid alati elanud mungad ning ta oli oma teadmised saanud raamatust, mis pärandati põlvest põlve, nagu nad väidavad. Mekkalased olid sageli Baḥīrast mööda käinud ja tema ei olnud kunagi enne seda aastat nendega kõnelenud ega ennast neile näidanud. Kui nad nüüd jäid tema hurtsiku lähedale laagrisse, valmistas ta neile küllusliku söömaaja. Väidetakse, et ta tegi nõnda, sest ta oli oma hurtsikust näinud Jumala saadikut – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – tulemas koos karavaniga kui pilv varjutas ainuüksi teda. Seejärel kui mekkalased tulid oma loomadelt maha, et puhata ühe lähedal asuva puu varjus, nägi Baḥīra, et pilv endiselt varjutas Jumala saadikut – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ja puu painutas oma oksi nii, et need kaitsesid teda päikese eest. Kui Baḥīra seda nägi, ta tuli hurtsikust välja ja saatis neile sõna: „Quraiši hõimlased, ma olen valmistanud teile söömaaja. Mulle meeldiks kui te tuleksite kõik kohale, nii noored kui vanad, nii orjad kui vabad.“ Keegi nendest vastas talle: „Jumala nimel, Baḥīra, täna on juhtunud midagi erilist! Me oleme sageli sinust mööda rännanud, kuid sina pole varem niimoodi teinud. Mis on sinuga täna juhtunud?“

Baḥīra vastas: „Sa räägid õigust. Asi on nõnda nagu sa ütled, kuid nüüd te olete igatahes minu külalised, ma tahan teid austada ja teile söömaaja valmistada, millest te kõik võite osa võtta.“ Quraiši hõimlased kogunesid tema juurde, kuid jätsid Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – puu alla asjade juurde, sest tema oli neist kõige noorem. Baḥīra vaatas oma külalisi, kuid ei näinud seda tunnusjoont, mida ta teadis ja oli leidnud oma raamatust. Ta ütles: „Quraiši hõimlased, ärgu jäägu keegi teist minu söömaajale tulemata!“ Nemad vastasid: „Baḥīra, kõik on saabunud, kes tulema pidid, ainult üks poiss, kes on kõige noorem, jäi meie asjade juurde.“ Ta ütles: „Ärge tehke nii, vaid kutsuge teda, et ta ilmuks sellele söömaajale koos teiega!“ Üks Quraiši meestest vastas: „Al-Lāti ja al-ˤUzzā nimel häbi meile, et me jätsime endi seast söömaajalt kõrvale ˤAbdullah ibn ˤAbdulmuṭṭalibi järeltulija!“ Siis ta läks tema juurde, embas teda ja pani ta istuma koos teistega. Kui Baḥīra teda nägi, siis ta jälgis teda tähelepaneliku pilguga ning märkas tema keha tunnusjoont, mida ta teadis oma raamatu järgi.

Kui rahvas oli oma söömaaja lõpetanud ja hakkas ära minema, siis läks Baḥīra tema juurde ja ütles talle: „Oo, noormees, ma küsin sinult al-Lāti ja al-ˤUzzā nimel, et sa mulle selle kohta teada annaksid, mida ma küsin.“ Baḥīra ütles talle niimoodi ainult sellepärast, et ta oli kuulnud tema rahvast nende kahe nimel vandumas.4 Väidetakse, et Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ütles talle: „Ära küsi minult midagi al-Lāti ja al-ˤUzzā nimel, sest Jumala pärast ma ei jälesta midagi rohkem kui neid kahte.“ Siis ütles Baḥīra: „Jumala nimel, anna mulle teada, mille kohta ma sinult küsin!“ Tema ütles: „Küsi minult!“ Siis ta hakkas temale küsimusi esitama tema tervise ja asjade kohta unes, harjumustes ja üldisemalt. Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – andis talle vastused ja need langesid kokku, mida Baḥīra teadis tema tunnusjoonte kohta. Siis ta vaatas tema selga ja nägi seal prohvetluse pitserit tema õlgade vahel, mis oli tema raamatu järgi kindel tunnusjoon. Ibn Hišām ütles, et see on kupupanemise jälje sarnane.

Ibn Isḥāq ütles: „Kui ta oli lõpetanud, siis ta läks tema onu Abū Ṭālibi juurde ja küsis: „Kes see poiss sulle on?“ Ta vastas: „Minu poeg.“ Baḥīra ütles talle: „See ei ole sinu poeg, sest sellel poisil ei saa isa elus olla.“ Ta vastas: „See on minu vennapoeg.“ Ta küsis: „Aga mida tegi tema isa?“ Ta vastas: „Ta suri kui ta ema oli käima peal.“ Baḥīra ütles: „Sa räägid tõtt. Pöördu oma vennapojaga tagasi oma maale ja hoia teda juutide eest, sest Jumala nimel, kui nad teda näevad ja saavad teada temast seda, mida mina tean, siis nad teeksid talle kindlasti palju kurja. Sinu vennapojal on vägev saatus, nõnda et kiirusta temaga oma maale.“

Tema onu Abū Ṭālib läks sealt kiiresti minema ja jõudis Mekkasse, kui oli lõpetanud oma kaubaretke Süürias. Väidetakse samuti, kuigi see on inimeste jutt, et kolm raamatu rahva sekka kuuluvat isikut – Zurayr, Tammām ja Darīs – nägid Jumala saadikus sedasama kui Baḥīra selle reisi ajal. Nad tahtsid tema juurde pääseda, kuid Baḥīra hoidis neid tagasi, ta tuletas neile meelde Jumalat ja mida on leida raamatus tema poja ja tema tunnusjoonte kohta. Baḥīra ütles, et kui nad teeksid nõnda kui nad olid soovinud, siis nad ei pääseks oma teost vabaks. Ta rääkis, kuni nad said aru, et tal on õigus ning lahkusid sealt ja jätsid ta rahule.

Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – kasvas nooreks meheks. Jumal hoidis ja kaitses teda ning varjas paganluse aja rüveduste eest, sest ta tahtis talle tema prohvetlusega talle au teha. Kui ta jõudis meheikka, siis ta tegi tema kuju ülevaks ja mehelikuks, kõige kaunimaks loodud olendiks, ta oli parim kommetelt, ülevaim oma tegude poolest, hea naabrina, kõige südamlikum ja tõde armastavam, usaldusväärseim, kõige kaugemal rikutusest ja moraalitusest, mis meest alandavad. Nende heade omaduste tõttu teda hakati teda tundma nimega ’Amīn – „Usaldusväärne“.

Jumala saadik– Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – jutustas ise, nagu mulle on mainitud, kuidas Jumal hoidis teda lapsena paganluse ajal: „Ma leidsin ennast koos Quraiši hõimu poistega kandmas kivisid, millega poisid tavatsevad mängida. Me kõik olime alasti, igaüks oli võtnud särgi seljast ja pannud selle ümber kaela, et kanda sellega kive. Mina käisin edasi-tagasi koos teistega kuni tundsin valusat lööki, kuid ei näinud kedagi. Siis ütles mulle üks hääl: „Pane särk selga!“ Ma võtsin selle ja panin endale selga ning hakkasin kive oma turjal kandma särk seljas, ainsana oma kaaslaste seas.“

Muḥammadi abiellumine Ḫadīğa’ga5

Ibn Isḥāq ütles: „Kui Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – sai kahekümne viie aastaseks, siis ta võttis endale naiseks Ḫadīğa bint Ḫuwailidi. Ḫadīğa oli ärinaine, kellel oli mainet ja vara ja kes palkas mehi enese jaoks kaubaretkedel käima ning andis neile palgaks veidi oma omandust kauplemise jaoks – sellel ajal oli Quraiši rahvas kauplejad. Kui Ḫadīğa kuulis jutte Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – usaldusväärsusest, suurest õilsusest ja üllusest, siis ta kutsus ta enese juurde ning tegi ettepaneku, et ta läheks tema eest kaubareisile Süüriasse. Ḫadīğa andis Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – suurema palga kui ühelegi muule oma kaupmehele ja saatis temaga kaasa noore mehe Maisara. Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – nõustus ettepanekuga ja läks teele koos Maisaraga Süüria poole.

Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – tegi peatuse puu varjus ühe munga hurtsiku läheduses. See munk tuli Maisara juurde ja küsis: „Kes on see mees, kes jäi peatuma selle puu alla?“ Maisara vastas talle: „See on üks mees Quraiši hõimust, püha templi rahva seast.“ Munk ütles talle: „Selle puu all ei peatu ükski teine kui prohvet!“

Kui Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – oli müünud ja ostnud asju, mis ta pidi ostma, siis ta hakkas koos Maisaraga Mekka poole tagasi minema. Väidetakse, et Maisara nägi kui keskpäeval oli kuumus kõige tugevam, kuidas kaks inglit pakkusid talle varju kui ta kulges oma kaameli seljas. Kui nad jõudsid pärale Mekkasse, siis Ḫadīğa müüs tema toodud asjad maha kahekordse kasumiga või ligilähedaselt. Maisara jutustas talle, mida munk oli öelnud ja sellest, kuidas kaks inglit teda varjasid. Ḫadīğa oli tarmukas, hea mainega ja tark naine, kellele Jumal tahtis au teha. Kui Maisara oli kõigest sellest talle teada andnud, siis ta kutsus Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ja ütles talle, niimoodi väidetakse: „Onupoeg, sinu lähedus meeldib mulle, sest sa oled oluline oma rahva seas ning usaldusväärne, kena loomu poolest ja tõtt kõnelev.“ Siis ta tegi talle abieluettepaneku. Ḫadīğa oli neil päevil üks kõige olulisemaid naisi Quraiši hõimus, kõige vägevama mainega ja suurema varandusega, kõik tema hõimu mehed ihaldasid teda endale, kui see oleks võimalik olnud.

Ḫadīğa oli Ḫuwailidi tütar, kes oli ibn ’Asad ibn ˤAbdulˤuzzā ibn Quṣayy ibn Kilāb ibn Murra ibn Kaˤb ibn Lu’ayy ibn Ġālib ibn Fihr. Tema ema oli Fāṭima, Zā’ida tütar, kes oli ibn al-’Aṣamm ibn Rawāḥa ibn Ḥağar ibn ˤAbd ibn Maˤīs ibn ˤĀmir ibn Lu’ayy ibn Ġālib ibn Fihr. Ja Fāṭima ema Hāla oli ˤAbdu Manāfi tütar, kes oli ibn al-Ḥāriṯ ibn ˤAmr ibn Munqiḏ ibn ˤAmr ibn Maˤīs ibn ˤAmir ibn Lu’ayy ibn Ġālib ibn Fihr. Ja Hāla ema Qilāba oli Suˤaydi tütar, kes oli ibn Saˤd ibn Sahm ibn ˤAmr ibn Huṣayṣ ibn Kaˤb ibn Lu’ayy ibn Ġālib ibn Fihr.

Kui Ḫadīğa oli Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – seda öelnud, siis Muḥammad mainis seda oma onudele ja ta läks koos oma onu Ḥamza ibn ˤAbdul-muṭṭalibiga kuni nad jõudsid Ḫuwailid ibn ’Asadi juurde. Ta palus naitumiseks luba ja abiellus temaga. Ibn Hišām ütles Ḫadīğa mõrsjaraha kohta nii: „Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – andis mõrsjarahaks kakskümmend kaamelit. Ḫadīğa oli Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – esimene naine ning ta ei abiellunud tema eluajal kellegi teisega.“ Tema ja Ḫadīğa laste kohta ütles Ibn Isḥāq: „Ta sünnitas Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – kõik tema lapsed, välja arvatud ’Ibrāhīm, nimelt al-Qāsimi, kelle järgi teda hakati nimetama Abū al-Qāsim ehk „al-Qāsimi isaks“, samuti al-Ṭāhir, al-Ṭayyib, Zainab, Ruqayya, Umm Kulṯūm ja Fāṭima. Pojad al-Qāsim, al-Ṭayyib ja al-Ṭāhir hukkusid paganluse ajal, kuid kõik tema tütred elasid islami ajani ning võtsid selle omaks ja tegid kaasa rännaku Mediinasse koos temaga. Ibrāhīmi ema kohta ütles Ibn Hišām: „Ibrāhīmi ema oli kopti naine Mariya. Meile jutustas ˤAbdullah ibn Wahb ibn Lahīˤa põhjal, et Ibrāhīmi ema oli Mariya, prohveti liignaine, kelle oli talle kinkinud al-Muqauqis.

Ibn Isḥāq ütles: „Ḫadīğa bint Ḫuwailid mainis oma onupoeg Waraqa ibn Naufal ibn ’Asad ibn ˤAbdul-ˤuzzā’le, kes oli kristlane ja uurinud raamatuid ning kõiksugu teadusi, mida talle oli jutustanud tema teenija Maisara selle munga ütlemise kohta ja kuidas ta oli näinud kahte inglit teda varjamas. Waraqa ütles: „Kui see on tõsi, oo Ḫadīğa, siis on Muḥammad selle rahva prohvet. Ma teadsin, et sellele rahvale on prohvetit oodata, tema aeg on käes“ või midagi sellesarnast. Waraqa oli pidanud ootama kaua aega ja sageli ütelnud: „Kui kaua veel?“ Waraqa oli öelnud ka seda:

Ma jäin kindlaks oma mäletamises ja ärevuses sageli mis otsis pisaraid

Ḫadīğa lisas tunnusmärke tema kohta ja mu ootus pikaks venis, oo Ḫadīğa

Mekka orus lootsin ammugi su juttu näha saamas tõeks

Ja mida meile teada andis munk selle täideminekut ma seirasin

Et Muḥammad ilmuks meie keskele ja jagu saaks ta oma vaenlastest

Et paistma hakkaks hiilgus maal roiskumisest tõuseks püsti inimlaps

Need kaotavad, kes tema vastu sõdivad ja tema sõbrad võitu naudivad

Kui oleksin ma siin, et seda näha siis kohe tema poolehoidjaks hakkaksin

Mida jälestab Quraiši hõim ma toetaksin kui valjusti ka nemad Mekkas karjuksid

Ma usaldan ju seda, mis nad vihkavad ja tõusen trooni manu, kus nad lebavad

Kas on ebausust vaba olla alandav ta valitud on selle poolt kes tähed rajanud

Kui mina jään ja nemad jäävad ka siis uskmatud peagi hädakisa tõstavad

Ja kui ma hukkun, on see surelike tee kes kaduma kord peavad alati

Prohvetliku kuulutuse algus6

Ibn Isḥāq ütles: „Ja kui Muḥammad, Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – jõudis neljakümnendasse eluaastasse, saatis Jumal teda oma armust maailma elanikele, kõigile inimestele jutlustajaks. Jumal sõlmis lepingu iga prohvetiga, kelle ta oli saatnud enne teda, et see temasse usuks, usaldaks teda ja aitaks teda tema vaenlaste vastu. Ja tema leppis kokku nendega, et nad annaksid selle edasi kõigile, kes neisse usuvad ja neid usaldavad ning nood annaksid edasi seda, mille suhtes neil on õigus. Jumal ütles Muḥammadile – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – et Jumal sõlmis prohvetitega sellise lepingu: „Ma andsin teile raamatu ja tarkuse, aga hiljem tuleb teie juurde saadik, kes kinnitab seda, mis teil on, et te temasse usuksite ja teda aitaksite.“ Ta küsis: „Kas te olete nõus ja võtate enda peale minu koorma – minu lepingu raskuse, mis ma teie kanda andsin?“ Nad vastasid: „Me oleme nõus.“ Tema ütles: „Siis tunnistage ja mina olen tunnistaja koos teiega.“ Siis sõlmis Jumal lepingu kõikide prohvetitega tema tunnistamise ja tema vaenlaste vastu aitamise kohta ja nemad andsid selle edasi igaühele, kes neisse uskus. Ja neid tunnistasid mõlemad raamatu rahvad.

Ibn Isḥāq ütles: „Al-Zuhrī mainis ˤUrwa ibn Zubayri põhjal, et ˤAīša oli talle jutustanud, et kui Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – tegi prohvetliku kuulutusega algust, siis andis Jumal oma helduses ja halastuses inimkonna suhtes talle osaks usaldusväärsed nägemused, mida Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – näidati tema magamise ajal. Need tulid nagu hommiku sära. ˤAīša ütles: Jumal tegi talle meeldivaks üksinduse, sest ei ta ei armastanud midagi rohkem kui üksinduses viibimist.“

Ibn Isḥāq ütles: „Mulle jutustas thaqafilane ˤAbd al-Malik ibn ˤUbaydullah ibn ’Abu Sufyān ibn al-ˤAlā ibn Ğāriya, kes oli hea mäluga ja teaduserahva seast, et Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – andis Jumal oma helduses osaks, et ta tegi algust tema prohvetlusega. Kui ta ükskord läks linnast välja ühe asja pärast nii kaugele, et maju polnud enam paista, ta jõudis Mekka orgu ja selle soppidesse. Ja alati, kui Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – möödus mõnest puust või kivist, siis öeldi talle: „Rahu sulle, oo Jumala saadik!“ Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – vaatas ümberringi ning pööras paremale, vasakule ja selja taha, kuid ei näinud midagi peale puude ja kivide. Ja Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – jäi sinna vaatama ja kuulama nii kauaks kui Jumal tahtis, et ta jääks. Siis tuli tema juurde Gabriel ja tõi talle rahusõnumi Jumala heldusest, kui ta oli ramadaanikuu ajal Ḥirā’s.“

Ibn Isḥāq ütles: „Mulle jutustas Wahb ibn Kaisān, kes elas al-Zubayri perekonna teenistuses, et ta kuulis pealt, kuidas ˤAbdullah ibn al-Zubayr ütles laithilasele ˤUbayd ibn ˤUmayr ibn Qatādale: „Jutusta meile, oo ˤUbaid, kuidas sai alguse Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – prohvetlik kuulutamine kui Gabriel tuli tema juurde rahusõnumiga!“ Ning ˤUbayd minu juuresolekul jutustas ˤAbdullah ibn al-Zubayrile ja neile, kes olid koos temaga, et Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – elas igas aastas ühe kuu pühendunult Ḥirā’s tegelemaks vagadusega, mida Quraiši hõim paganluse ajal harrastas. Abū Ṭālib on öelnud selle kohta: „Ṯauri ja selle nimel, kes kinnitas Ṯabīri oma kohale, mäkke tõusja ronib Ḥirā’ peale ja laskub.“7

Ibn Isḥāq ütles: „Mulle jutustas Wahb ibn Kaisān, et ˤUbaid olevat öelnud: „Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – elas nõnda pühendunult ühe kuu igal aastal ja toitis vaeseid, kes tema juurde tulid. Ja kui Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – oli lõpetanud oma ühekuise pühendumise, siis pühendumise järel esimese asjana ta suundus Kaaba kivi juurde enne kui ta oma koju läks ja käis selle ümber seitse tiiru või nii palju kui Jumal tahtis. Siis ta pöördus tagasi oma koju. See oli nõnda nii kaua kuni jõudis kätte see kuu kui kõrgeauline Jumal teda tahtma hakkas. Jumal tahtis teda oma helduses alates aastast kui kõrgeauline Jumal tema järele saatis ja see juhtus ramadaanikuus.

Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – väljus linnast Ḥirā’ poole ja ta oli minemas koos oma rahvaga pühendumisele. Siis saabus öö kui Jumal heldelt kinkis talle prohvetiameti ja halastas sellega oma teenijatele. Tema juurde tuli Gabriel Jumala käsul. Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ütles: „Kui ma magasin tuli minu juurde Gabriel tikandiga ehitud korviga, milles oli raamat ja ta ütles: „Loe!“ Mina küsisin: „Mida ma loen?“ Ta pigistas mind sellega kuni ma arvasin, et surm on käes, siis lasi vabaks ja ütles: „Loe!“ Mina küsisin: „Mida ma loen?“ Ta pigistas mind veelkord sellega kuni ma arvasin, et surm on käes, siis lasi vabaks ja ütles: „Loe!“ Mina küsisin: „Mida ma loen?“ Ta pigistas mind sellega kolmandat korda kuni ma arvasin, et surm on käes, siis lasi vabaks ja ütles: „Loe!“ Ma küsisin: „Mida ma siis loen?“, aga ma ütlesin seda ainult selleks, et ennast temast vabastada, sest muidu ta oleks teinud seda kõike mulle uuesti. Tema lausus:

Loe oma Issanda nimel, kes lõi, lõi inimese vereklombist!

Loe, sest su Issand on heldeim, kes õpetas inimest kirjasulega,

õpetas inimesele, mida ta ei teadnud!“8

Ma lugesin seda, siis lõpetasin ja tema lahkus minu juurest. Ma ärkasin oma unest ning need sõnad olid otsekui üles kirjutatud minu südamesse. Ma lahkusin sealt ja keset mäge ma kuulsin häält taevast ütlevat: „Oo, Muḥammad, sina oled Jumala saadik ja mina olen Gabriel!“ Ma tõstsin oma pea taeva poole ja vaatasin ning ennäe, Gabriel oli seal mehe kujul ja tema jalad laiusid taeva horisondil. Ta ütles: „Oo, Muḥammad, sina oled Jumala saadik ja mina olen Gabriel!“ Ma seisin ja vaatasin tema poole, ma ei liikunud edasi ega tagasi. Ma hakkasin oma nägu tema pealt mööda taeva horisonti ära pöörama, kuid ma ei näinud kuskil tema lõppu kui ma nõnda vaatasin. Ja ma jäin sinna seisma, ma ei astunud sammukestki edasi ega tagasi, kuni Ḫadīğa saatis käskjalad mind otsima. Nad jõudsid välja Mekka kõrgendikele, kuid pöördusid tagasi tema juurde, ning mina ikka seisin selle sama koha peal. Siis Gabriel lahkus minust ja ka mina lahkusin ja läksin tagasi oma rahva juurde.9 Ma tulin Ḫadīğa juurde ja istusin tema jalgade ligidusse. Ta küsis: „Oo, Abū al-Qāsim10, kus sa oled olnud? Jumala nimel, ma saatsin oma käskjalad sind otsima, nad jõudsid Mekka kõrgendikele, kuid pöördusid tagasi minu juurde.“ Siis ma jutustasin talle, mida ma olin näinud ja ta ütles: „Rõõmusta, oo minu onupoeg ja ole tugev, sest tema nimel, kelle käes on Ḫadīğa hing ma loodan, et sinust saab selle rahva prohvet!“

Siis ta tõusis ja kogus kokku oma riided ning ruttas Waraqa ibn Naufal ibn Asad ibn ˤAbdulˤuzzā ibn Quṣayy juurde, kes oli tema onupoeg. Waraqa oli kristlaseks hakanud ja ta luges pühakirja ning kuulas Toora ja evangeeliumite rahvast. Ta jutustas talle, mida talle oli teada andnud Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – sellest, mida ta oli näinud ja kuulnud. Waraqa ibn Naufal ütles: „Püha, püha! Selle nimel, kelle käes on Waraqa hing, kui sa mulle tõtt rääkisid, oo Ḫadīğa, siis on tema juurde tulnud suur al-Nāmūs, kes viibis ka Moosega ning tema on selle rahva prohvet! Ütle talle, et ta jääks rahulikuks.“ Ḫadīğa pöördus tagasi Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – juurde ning andis talle teada, mida Waraqa ibn Naufal oli öelnud. Kui Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – lõpetas oma pühendumise, siis ta läks sealt ära ja ta tegi nagu ta alati oli teinud ja käis kõigepealt Kaaba kivi ümber. Kui ta käis ümber Kaaba, kohtas teda Waraqa ibn Naufal, kes ütles: „Oo, mu vennapoeg, anna mulle teada, mida sa nägid ja kuulsid!“ Ja Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – andis talle teada. Waraqa ütles: „Selle nimel, kelle käes on Waraqa hing, sina oled selle rahva prohvet! Sinu juurde tuli ju suur al-Nāmūs, kes tuli varem Moosese juurde. Sind hakatakse kutsuma valetajaks, sulle tehakse kurja, sind heidetakse välja ja sinuga tapeldakse. Kui mina elan selle päevani, siis ma aitan Jumalal seda võitu saavutada, mida ta juba ette teab!“ Siis ta tõmbas tema pea endale lähemale ja suudles tema otsaesist. Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – läks ära oma koju.

Ibn Isḥāq ütles: „Mulle jutustas Ismāˤīl ibn Abū Ḥakīm, kes oli al-Zubayri perekonna teenistuses, et talle oli rääkinud Ḫadīğa, et ta olevat Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – öelnud: „Oo, mu onupoeg, kas sa suudad mulle kirjeldada oma kaaslast, kes sinu juurde tuli, kui ta käis? Ta vastas: „Jah.“ Ḫadīğa ütles: „Anna mulle teada, kui ta tuleb.“ Kui Gabriel tuli nagu tavaliselt, siis Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ütles Ḫadīğale: „Oo Ḫadīğa, see on Gabriel, kes minu juurde tuli.“ Tema ütles: „Oo, mu onupoeg, tõuse ja istu minu vasaku reie juurde!“ Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – istus sinna ja ta küsis: „Kas sa näed teda?“ Tema vastas: „Jah.“ Ḫadīğa palus tal seejärel ennast liigutada ja istuda oma parema reie juurde ning Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – liigutas end ja istuski tema parema reie juurde. Ḫadīğa küsis: „Kas sa näed teda?“ Tema vastas: „Jah.“ Ḫadīğa palus tal seejärel ennast liigutada ja istuda oma sülle ning Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – liigutas end ja istuski tema sülle. Ḫadīğa küsis: „Kas sa näed teda?“ Tema vastas: „Jah.“ Siis ta paljastas end ja võttis eest oma loori ning Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – istus tema süles. Siis Ḫadīğa küsis: „Kas sa näed teda?“ Tema vastas: „Ei.“ Ta ütles: „Ole kindel ja rõõmusta, sest see on ingel ja mitte Saatan.“

Ibn Isḥāq ütles: „Ma jutustasin ˤAbdullah ibn Ḥasanile selle loo ja ta ütles: „Ma olen kuulnud oma ema Fāṭima, Ḥusaini tütre käest seda lugu Ḫadīğa kohta, kuid nõnda kui mina seda kuulsin, oli Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – temasse sisenenud tema riide vahelt ja Gabriel olevat selle peale ära läinud. Ja Ḫadīğa ütles Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – „See on tõesti ingel ja mitte Saatan!“

Koraani taevast laskumise algus

Ibn Isḥāq ütles: „Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – hakkas taevaseid sõnumeid saama ramadaanikuus, tugeva ja üleva Jumala sõnade kohaselt: „Ramadaanikuu, mille kestel laskus alla Koraan inimestele juhatuseks, selgeks juhatuseks ja vahetegijaks.“11 Ja kõrgeauline Jumal on öelnud: „Tõesti, me läkitasime ta alla määratud ööl, aga kas te aimate, mis on määratud öö – määratud öö on ülevam tuhandest kuust. Sel ööl tulevad inglid ja vaim oma Isanda loal alla kõike tegema ja päikesetõusuni valitseb rahu.“12 Ja kõrgeauline Jumal ütles veel: „HM ja selge raamatu nimel! Me saatsime selle ju alla õnnistatud ööl. Tõesti, me hoiatasime! Iga asi on selles targasti lahendatud meie käsu kohaselt, mille me läkitasime!“13 Ja kõrgeauline ütles: „Kui te usute Jumalasse ja sellesse, mille me läkitasime alla vahetegemise päeval, päeval, mil kaks väesalka kohtasid“,14 mis oli Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ja Badri ebajumalakummardajate kohtumine.

Ibn Isḥāq ütles: „Mulle jutustas Abū Ğaˤfar Muḥammad ibn ˤAlī ibn Ḥusain, et Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – kohtus ebajumalakummardajatega Badris reede hommikul ramadaanikuu seitsmeteistkümnendal päeval.“

Ibn Isḥāq ütles: „Siis sai Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ilmutus täielikuks ning ta uskus Jumalasse ja pidas tõeks seda, mis talle osaks langes. Ta võttis selle täielikult vastu ja kandis kogu selle koormat, nii inimeste hea- kui pahameeleks. Prohvetlus on raske koorem, mida suudab kanda ainult tugev ja meelekindel inimene kõrgeaulise Jumala abi ja juhatusega selle vastuseisu tõttu, mida ta kohtab inimestelt, kui ta neile kuulutab seda, mis talle helde ja kõrgeaulise Jumala poolt osaks on langenud. Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – täitis Jumala korraldusi, kuigi ta kohtas oma rahva seas vastuseisu ja halba kohtlemist.“

Ḫadīğa bint Ḫuwaylid uskus teda ja usaldas seda, mis talle Jumala poolt osaks langes ning aitas teda tema töös. Tema oli esimene, kes hakkas uskuma Jumalasse ja tema saadikusse ning usaldas seda, mis talle osaks langes. Selle läbi kergendas Jumal oma prohveti olukorda – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ta ei jäänud kuulama midagi jäledat ega süüdistusi valetamises. See tegi teda ainult kurvaks, kuid Jumal lohutas teda kui ta läks tagasi Ḫadīğa juurde. Ta tegi teda tugevamaks, kergendas tema koormat, kuulutas tema õigust ja vähendas rahva vastuseisu. Kõrgeaulise Jumala arm olgu temaga!

Öise rännaku ja taevasse tõusmise tõsilugu15

Ibn Isḥāq ütles: „Siis tehti Jumala saadikuga – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – öine rännak Pühast mošeest Mekkas al-Aqṣā mošeesse, see on Aelia pühakoda,16 kui islam levis Quraiši ja kõikide teiste hõimude seas.“ Ibn Isḥāq ütles: „See on jutustus, mis jõudis minuni tema öise rännaku kohta Abdullah ibn Masˤūdi, Abu Saˤīd al-Ḫudrī, prohveti naise ˤAīša, Muˤāwiya ibn Abū Sufyāni, al-Ḥasan ibn Abū al-Ḥasan al-Baṣrī, Ibn Šihāb az-Zuhrī, Qatāda ja teiste asjatundjate kaudu, samuti Umm Ḥāni, Abū Ṭālibi tütrelt. Mis on kokku pandud siinsesse loosse, on kõik nende poolt temast jutustatud, mida üks või teine mainis tõsiloos selle kohta, kui temaga – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – toimus öine rännak. Tema öise rännaku asjaolud ja mida selle kohta mainitakse, on proovile panek ja läbikatsumine ning tõsilugu Jumala asjade seas, kes on tugev ja ülev oma vägevuses ja võimsuses. Selles peitub õppetund mõistlikkudele ning juhatus, arm ja hingekosutus sellele, kes usub. See on kindlasti Jumala tõsiasjade seast, et ta tõesti tegi talle öise rännaku oma äranägemise järgi, et näidata talle oma tunnustähti, mida ta soovis, et ta silmitseks ja tunnistaks tema mõjukust ja ta ülisuurt võimu ja tema vägevust, millega ta valmistab, mida ise soovib.

See on, mis ˤAbdullah ibn Masˤūd on öelnud ja minuni jõudis: „Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – toodi Burāq. See on sõiduloom, kelle seljas kanti prohveteid enne teda. Ta seadis oma sammu nii kaugele, kui pilk ulatub, ja teda kanti tema seljas. Siis leidis teda ka tema kaaslane (Gabriel), et näidata tunnustähti, mis on taeva ja maa vahel, kuni nad jõudsid pärale Jeruusalemma templisse. Ta leidis sealt Aabrahami, Moosese ja Jeesuse prohvetite seltskonda kogunenuna ja ta palvetas koos nendega. Siis toodi talle kolm jooginõu – nõu piimaga, nõu veiniga ja nõu veega. Ja Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – olevat öelnud: „Ma kuulsin häält ütlevat, kui neid mulle näidati – kui ta võtab vett, siis ta upub ja upub ka tema rahvas. Kui ta võtab veini, siis ta läheb eksiteele ja eksiteele läheb ka tema rahvas. Aga kui ta võtab piima, siis juhitakse teda õigesti ja õigesti juhitakse ka tema rahvast.“ Ning ma võtsin nõu piimaga ja jõin sellest. Gabriel ütles mulle: „Sind on õigesti juhitud ja õigesti juhitakse ka sinu rahvast, oo Muḥammad.““17

Ibn Isḥāq ütles, et Ḥasan rääkis, et Jumala saadik olevat öelnud: „Siis kui ma magasin Ḥiğris, tuli minu juurde Gabriel ja koputas mind jalaga. Ma tõusin istukile, kuid ei näinud midagi ja pöördusin tagasi oma asemele. Siis tuli ta minu juurde teist korda ja koputas mind jalaga. Ma tõusin istukile, kuid ei näinud midagi ja pöördusin tagasi oma asemele. Siis tuli ta minu juurde kolmandat korda ja koputas mind jalaga. Ma tõusin istukile ja ta haaras minu õlavarrest ning ma seisin koos temaga. Ta väljus koos minuga mošee väravale. Ja ennäe, seal oli valge sõiduloom, muula ja eesli vahepealne, kelle reite küljes olid kaks tiiba, millega ta liigutas oma jalgu, ning seadis oma esijalad nii kaugele, kui pilk ulatub. Ja ta pani mind tema selga sõitma. Siis ta sõitis välja koos minuga ning me hoidsime üksteise ligi.

Ibn Isḥāq ütles, et Qatāda rääkis, et talle jutustati, kuidas Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – olevat öelnud: „Kui ma läksin tema juurde, et temaga ratsutada, siis ta hakkas vastu. Gabriel pani oma käe tema laka peale ja ütles: „Kas sul pole häbi, Burāq, oma käitumise pärast? Jumala nimel, sinuga pole varem ratsutanud ükski temast auväärsem Jumala teenija.“ Ta häbenes, kuni tal hakkas higi voolama, siis jäi seisma ja ma sain temaga ratsutada.

Al-Ḥasan ütles oma loos: „Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – kulges ja koos temaga kulges ka Gabriel, kuni nad jõudsid pärale Jeruusalemma templisse. Ta leidis sealt Aabrahami, Moosese ja Jeesuse prohvetite seltskonnas. Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – palvetas koos nendega nende ees seistes. Siis toodi talle kaks jooginõu, ühes oli vein ja teises piim. Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – võttis nõu piimaga ja jõi sellest ning jättis puutumata nõu veiniga. Gabriel ütles talle: „Sind on juhatatud algupärase usu juurde ja nõnda juhatatakse ka sinu rahvas. Vein on teile keelatud.“ Siis Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – läks ära Mekkasse Quraiši hõimu juurde ja kui saabus hommik, ta andis neile juhtunust teada. Suurem osa rahvast ütles: „Jumala nimel, see on selge valejutt! Jumala nimel, karavanil võtab kuu aega, et minna Mekkast Süüriasse, kuu minekuks ja kuu tulekuks. Kas see Muḥammad käib Mekkast ühe ööga ja tuleb tagasi?“ Paljud nendest, kes olid uskuma hakanud, pöördusid tagasi ja osa rahvast läks Abū Bakri juurde ning ütles talle: „Mida, sa, Abū Bakr, arvad oma sõbrast? Ta väidab, et ta läks sellel öösel Jeruusalemma pühakotta, palvetas seal ja pöördus tagasi Mekkasse.“ Abū Bakr vastas: „Te valetate mulle.“ Nad ütlesid: „Vastupidi, vaata, ta on seal pühakojas rahvale rääkimas!“ Abū Bakr ütles: „Jumala nimel, kui ta seda ütles, siis peab see tõsi olema. Mis teid selles imestama paneb? Ta andis mulle teada, et temale tuuakse teateid Jumalalt taevast maa peale öisel või päevasel tunnil ja mina usaldan teda. See on erilisem kui asi, mille üle teie imestate!“ Siis ta lähenes, kuni jõudis Jumala prohveti juurde – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ja küsis: „oo Jumala prohvet, kas sa jutustasid, et sa käisid Jeruusalemma pühamus sel öösel?“ Ta vastas: „Jah!“ Ta ütles: „Oo, Jumala prohvet, kirjelda mulle teda, sest ma olen seal käinud!“

Al-Ḥasan ütles, et Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ütles: „Minule sai ta nähtavaks, kuni ma teda vaatasin.“ Ja Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – hakkas peale ja kirjeldas Abū Bakrile seda linna. Abū Bakr ütles „Sul on õigus! Ma tunnistan, et sina oled Jumala saadik!“ iga kord, kui ta oli kirjeldanud talle sellest mõne osa. Ta ütles: „Sul on õigus! Ma tunnistan, et sina oled Jumala saadik!“, kui ta lõpule jõudis. Jumala saadik ütles Abū Bakrile: „Aga sina, Abū Bakr, oled tõe tunnistaja!“ Sel päeval nimetati teda tiitliga Tunnistaja.18

Al-Ḥasan ütles: „Ja Jumal andis ilmutuse neile, kes olid sellepärast oma usust taganenud – me ei valmistanud seda nägemust, mida me lasksime sul näha, millekski muuks kui kiusatuseks rahvale ja neetud puule Koraanis. Me hirmutasime neid, aga see lisas ainult suurust nende üleastumisele.“19 See on al-Ḥasani jutustus Jumala saadikust – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ja mida sellele lisandus Qatāda jutustusest.

Ibn Isḥāq ütles: „Mulle jutustas keegi Abū Bakri perekonnast, et ˤAīša olevat öelnud, et Jumala prohveti – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – keha jäi paigale, kuid Jumal viis öisele rännakule tema vaimu.“

Ibn Isḥāq ütles: „Mulle jutustas Yaˤqūb ibn ˤUtba ibn Muġīra ibn al-Aḥnas, et Muˤāwiya ibn Abū Sufyān, kui talt küsiti Jumala prohveti – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – öise rännaku kohta, ütles ta: „See oli tõeline nägemus Jumalalt.“ Ning al-Ḥasani öeldu ei lähe lahku nende kahe ütlustest, sest niisugune koraanisalm laskus alla sellises kõrgeaulise ja vägeva Jumala ütluses: „Me ei teinud seda nägemust, mida me lasksime sul näha, millekski muuks kui kiusatuseks rahvale“, ega lahkne sellestki kõrgeaulise ja vägeva Jumala sõnast Aabrahami loos – olgu rahu temaga –, kui ta ütles oma pojale: „Oo, mu poeg, ma nägin unes, et ma pean su ohverdama.“20 Seejärel ta nii ka tegi. Ma tean, et Jumala ilmutus tuleb prohvetitele nii ärkvel olles kui magades.

Ibn Isḥāq ütles: „Minuni on jõudnud, et Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – tavatses öelda: „Minu silmad magavad, aga mu süda on ärkvel.“ Ainult Jumal teab, kuidas see ilmutus tuli ja ta nägi, mida nägi. Jumala asi on see, millises seisundis ta oli, kas magamas või ärkvel – kõik see on tõsi ja usaldusväärne.21

Al-Zuhri väitis Saˤīd ibn Musayyabile toetudes, et Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – kirjeldas oma kaaslastele Aabrahami, Moosest ja Jeesust, nagu ta oli neid näinud sellel ööl, ning ütles: „Mis puutub Aabrahami, ma pole näinud ühtegi meest, kes oleks sarnasem teie kaaslasega, ega pole ükski teie kaaslane sarnasem temaga. Mis puutub Moosesesse, siis ta oli mees punetava nahaga, pikka kasvu, lokkidega, kongus ninaga, justnagu ta oleks Šanū’a hõimust. Mis puutub Jeesusesse, Maarja poega, siis tema oli mees punase nahaga, lühikese ja pika vahepeal, pikkade juuste ja paljude tedretähnidega, justnagu ta oleks just kümblemast tulnud. Tundus, et tema peast tilgub vett, kuigi seal ei olnud vett, teie meestest ta oli kõige sarnasem ˤUrwa ibn Masˤūd al-Taqafi’ga.

Jumala saadiku kirjeldus – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu! 22

Ibn Hišām ütles: „Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – kirjelduses, mida mainis Ġufara isand ˤUmar selle põhjal, mida Ibrahīm ibn Muḥammad ibn ˤAli ibn Abū Ṭālib oli öelnud, kuidas ˤAli iseloomustas prohvetit – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu. Ta ütles: „Ta ei olnud venitatult pikk ega vaoshoitult lühike, ta oli keskmise kehaehitusega, tema lokid polnud liiga kräsulised ega sirged, vaid mehelikud lokid. Tema nägu ei olnud täiuslik ega ka lihav, ta oli punakasvalge nahaga, tumedate silmadega, pikkade ripsmetega, tugeva pea ja õlgadega, väheste õrnade rinnakarvadega, tervete käte ja jalgadega. Ja kui ta nendel kõndis, siis nii kergelt nagu voolav vesi ja kui ta ennast pööras, siis pööras kogu oma kehaga. Tema õlgade vahel oli prohvetluse pitser ja tema ise – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – oli prohvetite pitser, inimestest parim, julgeim käsivars inimeste seas, tema rind oli kõige siiram inimestest, tema keel kõige usaldusväärsem inimeste seas, kõige pehmem oma kaaskonnas, kõige ülevama loomusega seltsiliste seas. Kes teda ootamatult nägi, täitus aukartusega, ja kellel temaga tegemist oli, armastas teda, ning tema kirjeldaja pidi ütlema: „Ma pole näinud ei enne ega pärast teda kedagi sarnast.“

Ibn Isḥāq ütles: „See on, mis minuni jõudis Umm Hānī’lt, Abū Ṭālibi tütrelt, kelle nimi on Hind, Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – öise rännaku kohta. Ta olevat öelnud: „Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – tehti öine rännak siis, kui ta oli minu juures kodus ja magas sellel ööl minu majas. Ta palvetas viimase õhtupalvuse, siis läks magama ja me magasime. Ja veidi enne koitu Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – äratas meid ning kui ta palvetas hommikupalvust ja meie palvetasime koos temaga, ta ütles: „Oo, Umm Hānī! Ma palvetasin teiega viimast õhtupalvust siinses orus, nagu sa nägid. Siis ma läksin Jeruusalemma pühakotta ja palvetasin seal. Nüüd ma olen palvetanud koos teiega hommikupalvuse, nagu sa näed.“ Siis ta tõusis, et välja minna, ja ma võtsin kinni tema riideservast, mis paljastas tema kõhu, justnagu see oleks Egiptuse üles volditud rüü. Ma ütlesin talle: „Oo, Jumala prohvet, ära jutusta sellest rahvale, sest nad hakkavad süüdistama sind valetamises ja sind solvama.“ Ta ütles: „Jumala nimel, ma pean kindlasti sellest jutustama!“ Siis ma ütlesin oma Etioopia orjatarile: „Oh häda, mine järgne Jumala saadikule – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu –, kuni sa kuuled, mida ta rahvale ütleb ja mida nad talle vastavad.“

Ja kui Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – läks välja rahva juurde, siis ta andis sellest neile teada ja nad imestasid ning ütlesid: „Mis on tunnustäht selle kohta, oo Muḥammad? Me pole midagi sarnast iialgi kuulnud.“ Ta vastas: „Selle tunnustäht on, et ma möödusin sellest-ja-sellest karavanist selles-ja-selles orus. Mu sõidulooma häälitsus hirmutas neid jooksule ja üks kaamel põgenes. Ma näitasin neile teed, sest ma suundusin Süüria poole. Siis ma lähenesin ja kui olin Ḍağnāni mäe juures, ma möödusin selle-ja-selle hõimu karavanist. Ma leidsin nende rahva magamas. Neil oli nõu veega, see oli millegagi pealt kaetud. Ma võtsin kaane pealt ära ja jõin ära vee, mis seal oli. Siis panin kaane peale tagasi. Selle tunnustäheks on, et nende karavan praegu laskub alla al-Baiḍā künkalt al-Tanˤīmi rada mööda. Selle ees kõnnib kollakas kaamel, kelle seljas on kaks kotti – üks must ja teine kirju.“

(Umm Hānī) ütles: „Rahvas kiirustas raja juurde ja esimene kaamel, keda nad kohtasid, oli selline, nagu ta neile kirjeldas. Nad küsisid ka jooginõu kohta ja nood andsid neile teada, et nad olid pannud selle vett täis ja kaane peale, aga kui nad ärkasid, nad leidsid selle kaanega kaetult, aga ei leidnud selles enam vett. Nad küsisid ka teistelt, kes olid Mekkas, ja need ütlesid: „See on tõsi, Jumala nimel, meid hirmutati selle-ja-selle nimega orus ja üks kaamel põgenes. Me kuulsime mehe häält, mis meid kutsus, kuni me võtsime ta kinni.““

Lugu taevaskäigust ja millistele tunnustähtedele seal Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – tunnistajaks oli

Ibn Isḥāq ütles: „Minule jutustas keegi, kelles ma ei kahtle, Abū Saˤīd al-Ḫudrī (sõnade) põhjal, et ta kuulis Jumala saadikut – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ütlevat: „Kui ma viisin lõpule, mille pärast ma olin Jeruusalemma templis, toodi mulle redel, millest ma polnud midagi ilusamat iialgi näinud. See on, mis ulatatakse teie surijate silme ette, kui nad lahkuvad.23 Minu kaaslane pani mind seda mööda ronima, kuni lõpuks jõudsin ühe väravani taeva väravatest, mida kutsutakse Langenud Inglite väravaks, mille juures oli üks ingel, keda kutsutakse ’Ismāˤīl, kelle alluvuses oli kaksteist tuhat inglit, kellest iga ingli alluvuses oli kaksteist tuhat inglit. Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ütles, kui ta seda lugu jutustas: „Keegi ei tea sinu Issanda vägesid kui Tema.“24 Ja kui ta tuli minuga sisse, siis (’Ismāˤīl) küsis: „Kes on see, Gabriel?“, ja ta vastas: „See on Muḥammad.“ Ta küsis: „Kas teda on saadetud?“ (Gabriel) vastas: „Jah!“ Ta ütles: „Soovin õnne!“

Ibn Isḥāq ütles: „Minule jutustas teadja rahva hulgast keegi, kellele oli jutustatud Jumala saadiku kohta – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu –, et ta ütles: „Kõik inglid, kellega ma alumisse taevasse sisse tulles kohtusin, naersid, rõõmustasid, tervitasid ja soovisid õnne, kuni mind kohtas üks ingel inglite seast, kes tervitas samamoodi ja soovis sama, kuid ta ei naeratanud ja ma ei näinud rõõmu, nagu ma olin näinud teistel. Ja ma küsisin Gabrielilt: „Oo, Gabriel, kes on see ingel, kes ütles mulle sedasama, mida teisedki inglid olid öelnud, kuid ei naeratanud ja ma ei näinud temas rõõmu, nagu ma olin näinud teistel?“ Gabriel ütles mulle: „Kuigi ta eales pole kellelegi naeratanud ei enne sind ega naeratanud kellelegi teisele, ta oleks ikkagi naeratanud sinule – kuid tema ei naerata, sest see on Mālik, põrgutule valitseja.“ Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ütles: „Ma ütlesin Gabrielile, kes on Jumala suhtes asendis, mida ta teile kirjeldas kui „kuulekas, tõepoolest usaldusväärne“25 – „Kas sa võiksid teda käskida, et ta laseks mul näha põrgutuld?“ Ta ütles: „Kindlasti! Oo, Mālik, näita Muḥammadile põrgutuld!“ Ta võttis sellelt ära kaane ja tuli kerkis, kuni ma arvasin, et see õgib ära kõik, mida ma näen. Ma ütlesin Gabrielile: „Käsi teda, et ta saadaks selle tagasi oma paika!“ Ta käskis ja (ingel Mālik) ütles: „Varja ennast!“ Ja tuli pöördus tagasi paika, kust ta oli välja tulnud. Ma võrdleksin selle tagasipöördumist varju langemisega, seni kui tuli sisenes sinna, kust oli välja tulnud, kui ta sellele kaane tagasi peale pani.

Abū Saˤīd ütles oma jutustuses Jumala saadiku kohta – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu –, et ta ütles: „Kui ma sisenesin alumisse taevasse, ma nägin seal istuvat meest, kellele ennast näitasid inimeselaste hinged. Ta ütles mõnele, kui see ennast talle näitas: „Tore!“, tundis kergendust ja ütles: „Hea hing on välja tulnud heast kehast!“ Ja ta ütles mõnele teisele, kui see ennast talle näitas: „Fui!“, kortsutas oma palet ja ütles: „Halb hing on välja tulnud halvast kehast!“ Ma küsisin: „Kes see on, oo Gabriel?“ Ta vastas: „See on sinu esiisa Aadam, kellele näitavad ennast tema järeltulijad. Kui temast möödub mõne uskliku hing, siis ta rõõmustab tema üle ja ütleb: „Hea hing on välja tulnud heast kehast!“ Aga kui temast möödub mõne uskmatu hing, siis ta pahandab selle üle, tunneb jälestust ja kahju tema pärast ja ütleb: „Halb hing on välja tulnud halvast kehast!“

Ta ütles: „Siis ma nägin mehi, kelle huuled olid nagu kaameli huuled, ja kelle käes olid põrgutule tükid nagu kivid, mida nad viskasid oma suhu ja mis tulid välja nende taguotstest.“ Ma küsisin: „Kes need on, oo Gabriel?“ Ta vastas: „Need on vaeslaste vara pahatahtlikud õgijad.“ Siis ma nägin mehi vaarao perekonna teel,26 kellel olid kõhud, mille sarnaseid ma polnud iialgi varem näinud. Nendest jooksid üle janust hullunud kaamelite sarnased (olendid) ning nad heideti põrgutulle ja trambiti sinna, nad ei suutnud oma kohalt end liigutada. Ma küsisin: „Kes need on, oo Gabriel?“ Ta vastas: „Need on liiakasuvõtjad.“

Ta ütles: „Siis ma nägin mehi, kelle ees oli maitsev rasvane lihatükk ja selle kõrval pisike roiskunud lihatükk, kuid nad sõid pisikest roiskunud tükki ning jätsid järele maitsva rasvase tüki.“ Ma küsisin: „Kes need on, oo Gabriel?“ Ta vastas: „Need on, kes jätavad maha Jumala poolt neile lubatud naised ja kõnnivad nende järgi, kelle Jumal neile keelas.“

Ta ütles: „Siis ma nägin naisi, kes olid üles riputatud oma rindade külge.“ Ma küsisin: „Kes need on, oo Gabriel?“ Ta vastas: „Need on sisse laskvad naised, kelle mehed said lapsi, kes polnud nende omad.“ Ibn Isḥāq ütles: „Minule jutustas Ğaˤfar ibn ˤAmr toetudes al-Qāsim ibn Muḥammadile, et Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – olevat öelnud: „Võimas on Jumala viha naiste vastu, kes lasevad sisse inimesi, kes pole nende hulgast – ta võtab ära nende pärisosa ja saab teadlikuks nende nõrkustest!“

Siis ta pöördus tagasi Abū Saˤīd al-Ḫudrī jutustuse juurde, öeldes: „Siis mind viidi üles teise taevasse ja seal olid Jeesuse, Maarja poja ja Johannese, Sakarja poja kaks onupoega.“ Ta ütles: „Siis mind viidi üles kolmandasse taevasse ja seal oli mees, kelle väline kuju oli nagu kuu täiskuu öösel.“ Ma küsisin: „Kes see on, oo Gabriel?“ Ta vastas: „See on su vend, Jaakobi poeg Joosep.“ Ta ütles: „Siis mind viidi üles neljandasse taevasse ja seal oli mees ning ma küsisin: „Kes see on?“ Ta vastas: „See on Idris.“ Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ütles: „Me tõstsime ta kõrgele kohale.“27 Ta ütles: „Siis mind viidi üles viiendasse taevasse ja seal oli keskealine mees valge pea ja vägeva täishabemega. Ma pole temast ilusamat meest näinud.“ Ma küsisin: „Kes see on, oo Gabriel?“ Ta ütles: „See on oma rahva hulgas armastatud Aaron, Amrami poeg.“ Ta ütles: „Siis mind viidi üles kuuendasse taevasse ja seal oli punetava nahaga, pikka kasvu ja kongus ninaga mees, justnagu ta oleks Šanū’a hõimu meeste seast.“ Ma küsisin: „Kes see on, oo Gabriel?“ Ta vastas: „See on sinu vend Mooses, Amrami poeg.“ Siis mind viidi üles seitsmendasse taevasse ja seal oli keskealine mees, kes istus troonil elavate koja väraval. Iga päev sisenes sellesse seitsekümmend tuhat inglit, kes ei tule sealt välja kuni ülestõusmise päevani. Kunagi pole ma näinud meest, kes oleks sarnasem teie kaaslasega, ega pole ükski teie kaaslane sarnasem temaga. Ma küsisin: „Kes see on, oo Gabriel?“ Ta vastas: „See on sinu isa Aabraham.“ Ta ütles: „Siis mind viidi sisse paradiisi ja ma nägin seal punaste huultega teenijannat ja ma küsisin temalt: „Kelle oma sa oled?“, sest ta hämmastas mind, kui ma teda nägin. Ja ta vastas: „Zaid ibn Ḥārita.“ Ja Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – tõi temast häid sõnumeid Zaid ibn Ḥāritale.28

Ibn Isḥāq ütles: „ˤAbdullah ibn Masˤūdi jutustusest Jumala saadiku – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – kohta on minuni jõudnud, et kui Gabriel viis teda üles ühest taevast järgmisesse, siis ta palus sisenemiseks luba ja temalt küsiti: „Kes see on, oo Gabriel?“ Ja ta vastas: „See on Muḥammad.“ Ja nad küsisid: „Kas teda on saadetud?“ Ta vastas: „Jah!“ Seejärel nad ütlesid: „Jumal andku talle elu, ta on vend ja kaaslane!“, kuni nad jõudsid välja seitsmendasse taevasse ja tema Issanda juurde. Seal määrati talle iga päev viiskümmend palvekorda.

Jumala saadik – Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu – ütles: „Kui ma hakkasin tagasi pöörduma ja läksin mööda Moosesest, Amrami pojast – milline meeldiv kaaslane ta teie jaoks on –, siis ta küsis minult: „Kui palju palvekordi sulle määrati?“ Ma vastasin: „Viiskümmend palvekorda iga päev.“ Ta ütles: „Palvetada on ju raske ja sinu rahvas on nõrk. Mine tagasi oma Issanda juurde ja palu, et ta kergendaks koormat sinu ja sinu rahva pealt.“ Ma pöördusin tagasi ja palusin oma Issandalt, et ta kergendaks koormat minu ja minu rahva pealt ning ta võttis kümme vähemaks. Siis ma lahkusin ja läksin mööda Moosesest ning ta ütles mulle samamoodi. Ma pöördusin tagasi ja palusin oma Issandat ning ta võttis veel kümme vähemaks. Siis ma läksin uuesti ja möödusin Moosesest ja ta ütles mulle jälle samamoodi ja ma pöördusin tagasi ning palusin teda ja ta võttis kümme vähemaks. Kuid ta ei jätnud mulle samamoodi ütlemast iga kord, kui ma tagasi hakkasin minema, ja ma palusin Issandat, kuni lõpuks ta määras ainult viis palvuskorda igas ööpäevas. Siis ma pöördusin tagasi ja möödusin Moosesest ning ta ütles mulle jälle samamoodi. Ma vastasin: „Ma olen oma Issanda juurde korduvalt tagasi pöördunud ja teda palunud, kuni mul hakkas piinlik tema ees, ja ma ei tee seda enam. Aga kes teie seast usklikult ja ustavalt nendest kordadest kinni peab, see saab tasu viiekümne palvekorra eest, nagu Jumal algselt ette kirjutas. Jumala õnnistus Muḥammadile ja tema perekonnale!

1 Tõlgitud väljaandest: F. Wüstenfeld, lk 20-22.

2 Tinnīn oli müütiline seitsme peaga lohemadu. Kristlikes süüriakeelsetes pühakute elulugudes esineb siin kirjeldatud motiivi – needuse abiga müütiliste ebardite kahjutuks tegemist – juba varem.

3 F. Wüstenfeld, Das Leben Muhammeds, lk. 115-117.

4 Al-Lāti ja al-ˤUzzā olid Mekka paganluse aja jumalad.

5 F. Wüstenfeld, Das Leben Muhammeds, lk. 119-122.

6 F. Wüstenfeld, Das Leben Muhammeds, lk 150-155.

7 Ṯaur ja Ṯabīr on mäed Mekka lähedal, siin on juttu Araabia paganluse-aegsest vagaduse praktikast, mida araabia keeles nimetatakse taḥannuṯ, mis arvatavalt tähendas üksinduses palvetamist.

8 Koraan, suura 96: 1-5. Need värsid on esimesed, mis pärimuse järgi prohvetile ilmutati.

9 Araabia ajaloolase al-Ṭabari teoses on sama prohveti eluloo episoodi käsitledes mainitud prohveti algset kartust, et ta on hulluks läinud nagu luuletaja. Selle kahtluse suutis tema naine hajutada.

10 Abū al-Qāsim ehk „Qāsimi isa“ oli prohveti üks kunya ehk aunimi, tema poja Qāsimi järgi.

11 Koraan, suura 2: 185.

12 Koraan, suura 97, osundatud Haljand Udami tõlke järgi.

13 Koraan, suura 44, 1-5.

14 Koraan, suura 8, 41.

15 F. Wüstenfeld, Das Leben Muhammeds, lk 263-271.

16 Aelia Capitolina oli Rooma koloonia, mis ehitati Rooma keiser Hadrianuse (valitses 117–138 m.a.j) ajal Jeruusalemma. Seda kasutati linna ametliku nimena, kuni araablased selle 638. aastal vallutasid ja võtsid üle nimetuse kujul Iliyā’.

17 Teine variant samast joomise katsest jutustatakse allpool, kus prohvetil on ainult kaks valikut. Piima sümboolne väärtus on teada näiteks süüriakeelsetest „Saalomoni oodidest“ (19:1–4), kus Kolmainsuse sümboolikat antakse edasi piima ja lüpsmise kujunditega. Piima joomist võidi seostada ristimise tseremooniaga mõningates süüria kristluse vormides, järelikult ka vaimse staatuse muutumisega.

18 Sunniitlike islami allikate järgi andis prohvet tiitli „tunnistaja, tõerääkija“ (araabia keeles ṣiddiq) ainult esimesele kaliifile Abū Bakrile ja tema tütrele, prohveti naisele ˤAīšale. Laiemas kasutuses tähistab see prohvetile kõige lähemat järgijate ringi või ka lihtsalt väga usaldusväärset isikut.

19 Vt Koraan, suura 17:60.

20 Vt Koraan, suura 37:102. Aabrahami poja ohverdamise lugu pärineb 1Ms 22.

21 Ibn Isḥāqi tekst annab aimu, et juba esimestel sajanditel pärast islami tekkimist põhjustas prohveti taevaskäigu lugu palju lahkarvamusi ja erinevaid tõlgendusi, samadest motiividest olid käibel eri versioonid.

22 Järgnev lõik prohvet Muḥammadi kirjeldusega pärineb Ibn Hišāmi lisandusest, mida arvatavasti ei leidunud Ibn Isḥāqi algses tekstis.

23 Muḥammadi taevaskäik võrdsustatakse selles lauses inimese hinge saatusega peale surma. Mõnedes hilisemates taevaskäigu versioonides jutustatakse, kuidas Muḥammadi rind enne taevasse tõusmist avatakse ja tema südant pestakse Zamzami püha allika veega, millega prohvet omandab jumaliku tarkuse ja julguse.

24 Vrd Koraan, suura 74:31: „Ja Jumala väehulga suurust ei tea keegi peale tema.“

25 Vrd Koraan, suura 81:21.

26 Vaarao suguvõsale põrgus osaks langeva karistuse kohta vt Koraan, suura 40:45–50.

27 Vt Koraan, suura 19:56–57. Idrise kuju pärineb Vana Testamendi Eenokist, kes pärimuse järgi võeti taevasse (1Mo 5:24) ja kellele omistatakse mitmete apokalüptiliste teoste autorlus.

28 Zaid ibn Ḥārita oli prohvet Muḥammadi üks kaaslastest, keda on mainitud ka Koraanis (33:37).