Eesmärk: Elusamus

Uku Masing


Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk -sihiks – ehk elu mõtteks – võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mistahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises.
Sellel pinnal ei ole vastuolus indiviidi ja inimkonna ehk ühiskonna siht, küll aga võivad olla vastuolulised inimkonna olemasolu tegelikult ignoreeriva seltskonna (juhuslik proov inimkonnast) ja inimkonna sihti jaatava indiviidi omad. Mistahes seltskond on alati pidanud ainulubatavaks ja õigeks oma kvaliteeti (mis sisaldab ka võitluse tulusama koha pärast), hoolimata ühiskonnast.
Inimkonna elusamuse saavutamise eelduseks on praegu juba liigsuremise ja liigpaljunemise vältimine ühtaegu. Omandatavate vajalike teadmiste jms. kogus on saanud nii suureks ja kasvab sellises tempos, et inimkond ei saa end enam lohutada ennemuistsel kombel: “Küll järgmine põlv jätkab!” XVI sajandil võis 16-aastane tõesti jätkata. Praegu ei tea ta selles vanuses veel midagi. Seepärast ei saa inimkond enam riskida järgmiste põlvedega, pannes neile ülesandeks jätkata seda, millega praegune ei tule toime. Nagu George Bernard Shaw, Arthur C. Clarke ja Viktor Šklovski on ütelnud: sihiks peab olema vabalt valitava pikkusega eluaeg. Clarke arvab, et see siht on inimkonna meelevallas juba aastal 2090.
Teiseks vajaduseks on elu olemuse, inimese geneetilise struktuuri – koodide – tundmaõppimine ning inimese aju võimaluste ulatuslik kasutamine. Võimalikult ulatuslik, sest vaevalt iial keegi saab kasutada kõike endale antut. Siin on tegemist juhtumiga, millel elusamus sõltub kasutatava kvantiteedist, samuti nagu kvaliteedist. Muidugi ei saa siis enam inimolendi põhiülesandeks olla võitlus hoogsama assimilatsiooni ja rikkalikuma paljunemise eest, vaid mingite koodide võimalikult täielikum avaldumine ja tõelustamine. Arvatavasti tuleb edaspidi koodides geene muuta, sest neis võib olla ka kõlbmatut ja takistavat. Seejuures on esialgu kõrvalise tähtsusega, kas surm on geenidesse sisse kooditud või mitte. Mistahes pinnalt lähtudes kord geene muudetaksegi, ometi enne tuleb geene tunda ja paremini kasutada praegu olemasolevat.
Takistuseks arengu elusamuse poole on alati olnud paljude arvamus, et inimkond ei tohi või ei saa teisendada end ega taha elusamaks, vaid see peab jääma inimkonnaväliste “vägede” hooleks, kes inimkonda arendavat tublimate väljavalikuga. See väide on alati meeldinud valitsevale ladvikule, kildkondlikule seltskonnale, kes väidab end pidavat silmas ühiskonna ehk inimkonna huve ainuüksi. Teda on väga mitmesuguseis kujudes lasknud propageerida aadel, samuti nagu kapitalituusad. Ühed kasutasid selleks “religiooni”, teised “teadust”, lastes teadlasel kuulutada, et darvinism härraste õige ideoloogiana on edukaimaks sotsialismi leviku pidurdajaks.
Moodsaim selle iganenud vaate lansseerimisviis on eksistentsialism, mis kuulutab väikese “siinolemisse visatud” indiviidi elu väärtusetust võrreldes võimurite omadega ja sel alusel propageerib elu mõttetuse teooriat. Nende arust inimene ei ole ega tohi olla muudetav, samuti peavad jääma muudetamatuks inimeste põhjustatud praegused ajaloolised konstellatsioonid. Seega on nad inimkonna taandanud loomakarjaks. Ainult osa neist lubab – enamasti vaid noortele – tõsta nende eneste deklareeritud olukorra vastu mässu, mis aga nagunii peab jääma tulemusetuks. See hoiak on inimese või inimkonna täielik kapitulatsioon “saatuse” ees ja kõikide rängalt kannatanud esivanemate põlvkondade unistuste reetmine.
Niisuguste “valitseva seltskonna” ideoloogia taaspuhangutega on rööbiti liikunud inimese killustamine ja kõikväelise “tõelise mina” otsimine kildude hulgast. Selleks oli u. 1660-1760 aru, u. 1760-1860 tunded ja u. 1860-19** (2***) inimesele ja loomale ühised tungid, misjuures “tervet mõistust” on alati kasutatud nende erinevate vaateviiside ainuõigustamiseks. Üldistatavad tungid ei ole viimasel sajandil püsinud ühendamas, vaid nad on olnud “moes”, läinud moest ja võivad tulla tagasi. Ümbritsevas seltskonnas kehtivat “moearvamust” on “vähemad vennad” alati olnud kohustatud pidama paratamatuks ja ainsaks õigeks, ning lapselikult uskuma, et kehtiv moearvamus “elu” ja ta “eesmärgi” suhtes on ka tema “tõeline mina” ainus siht. Ainult teatavad teadmised muist kultuuridest ja nende psühholoogiast ning mõned isiklikud kogemused võivad seltskonna alistatud inimese panna küsima: Kes olen mina? Mis on minu elu siht? Mis on inimkond?
Selliste küsimuste tulemuseks on vahel, et inimene tunnetab endast pseudomina, kes elab pseudoelu. Veel harvemini juhtub, et ta siis end püüab enamvähem edukalt vabastada täisverelisest pseudoelust.
Et viimast on väga palju, piirdun kahe näitega.
Seltskondlik tegevus: kohvikud, koosolekud, sünnipäevad jne., kus inimene käib teistele silmahakkamiseks ja seepärast, et kõik käivad; kus ta ei õpi midagi, kus ta pole lõbuski. Seda enamvähem “intelligentset” ajatapmist nimetatakse kõnekeeles “kahe jalaga elus seismiseks”, “arenguga kursis olemiseks” jne. Et aga sääraseks seltskondlikuks tegevuseks tuleb siiski eraldada teatavaid rahalisi vahendeid, siis eelistab enamik inimesi pseudoelu vormi, mis on sadistlik-masohhistlik seksuaalne tegevus. See ei nõua suuri kulutusi ja on Sigmund Freudi poolt (kes on moes, hoolimata sellest, et keegi temast midagi ei tea) kuulutatud XX sajandi “tõeliste minade” tõeliselt täisvereliseks eluks. Siin elavad sadistlik “elumees” ja masohhistlik “elunaine” ning kogu “tõeline elu” koosneb seega võimalikult pikantseist vägistamisaktidest. Seda janti nimetatakse kõnekeeles “armastuseks”, “elu sügavuste põhjani tunnetamiseks” ja muude seesuguste eksistentsialismi terminitega.
Pseudomina ja pseudoelust vabaneval inimesel on suuremad võimalused kasutada oma hingevõimeid, oma aju. Mõnel puhul ta tõenäoliselt suudab aimata oma geneetilist struktuuri, oma koodi, ja näha selle talitlemist. Tal on võimalik “elada teisiti”. See olukord erineb nii palju pseudoelust, et inimesele enam ei tundu siis võimatu muuta oma geneetilist struktuuri, kasutada teisiti oma aju ja olla täiesti “oma meelevallas”. Pseudominast ja pseudoelust vabanev inimene on elusam.
Arvestades selliste fantastiliste nähtuste reaalsust, nagu hüpnoos, ei ole võimatu, et ükskord pseudominast vabanenud inimene suudab teha iseendast kõike elusamuseks vajalikku. Ta võib, piltlikult üteldult, vabalt muuta omaenda elektromagnetiliste lainete pikkust või sagedust vastavalt sellele, mis just on tarvis ärkvemal olemiseks ehk elusamuseks.