Dialoog traditsioonilisest teadmisest

Vanur: Hei, kuhu tõttad nooruk? Nooruk: Olen juba keskeas, auväärne. Mis nooruk ma enam olen? Vanur: Ma ei pea ainult vanust silmas. Nagu tead, olen ma jutuvestja. Nooruk: Nii ja mis siis sellest? Vanur: Aga jutuvestmine on vana ja auväärt amet. Nooruk: Võrreldes millega? Vanur: Eks ikka va sinu teadusega, noor sõber. Nooruk: Aga võibolla on sinu amet juba vanaks ja „seniilseks“ saanud? Vanur: Aga mõtle sellele, et teadusega tegeleb väike ring inimesi. Nooruk: Ja mis sellest, auväärt sõber? Vanur: Lugude lihvimise ja täiendamisega on aga tegelenud tohutud inimhulgad. Nooruk: Nii see võib ju olla, aga neil inimestel puudub kvalifikatsioon. Vanur: Aga sõber, lugu pole ju nõnda, et meil oleks tegemist kahe rühma, kvalifitseeritute ja mittekvalifitseeritute teadmistega. Nooruk: Kuidas nii, et pole? Vanur: Teadust on tehtud lühemat aega ja juttude vestmine esindab rohkemate põlvede kogemust. Nooruk: Midagi ju selles jutus on. Aga hea vanake, ma olen lisaks teadusega tegelemise filosoof ja see on juba auväärsem amet. Vanur: Tõsi filosoofiaga on tegeldud kauem -suhteliselt kauem. Aga filosoofia viga on see, et filosoof on teadlasega võrreldes individualistlikum Nooruk: Mis siis sellest? Vanur: Aga seda, et iga filosoofia on loodud veel vähemate inimeste poolt kui teaduslik teooria. Nooruk: Sa siis ei taha usaldada väikese hulga inimeste lühikest kogemust, tarkuse isa? Vanur: Nii just ongi, teadmise poeg.

Karmo Talts