Kirjandus

Prantsusmaa ja Euroopa

Prantsuse vaimulaad Johannes Semper Loomingust nr. 8/1933 Olen teadlik selles, kui hõlpsasti võib rahva omapära iseloomustades sattuda libedale teele. Juhuslikest, ajutistest nähteist võidakse paisutada üldistusi, mis hiljem osutuvad sootu vildakaks. B. Goltzi teosest mitmesuguste rahvaste iseloomust (Der Mensch und die Leute, 1858) võime näit. lugeda, kuidas prantslased on barbarid, kes on toime tulnud verise revolutsiooniga, […]

Portugali eksistentsialismist Vergílio Ferreira põhjal

Ei leidu vist lugejat, kes poleks kuulnud Jean-Paul Sartre’ist või Albert Camus’st. Neid eksistentsialistlikke ideid arendanud kirjanikke teavad ja on lugenud paljud. On selge, et selle kirjandusvoolu viljelemises on enamus tähelepanu osaks langenud Prantsusmaa. Ent kui seada sammud Pürenee poolsaare poole ja kiigata korraks Portugali? Kui paljudele ütleb midagi nimi Vergílio António Ferreira? Tegu on […]

Johannes Üksi, tegelane kirjanduse mitteteadvusest

Jutt on pättkirjanik Johannes Üksist. Üksi oli omaaegses kirjandusmaailmas erandlik, marginaalne kuju. Ta soovis olla kirjanik, näitleja ja ühiskonnategelane; ometi läks tema elukäik nii, et väärtuslikuma osa tema loomingust moodustavad teatud nähtuste kirjeldused, mille loomises ei saanud ta ise olla osaline rohkem, kui nende vahendajana. [[<>Artikkel on algselt ilmunud kirjandusajakirjas [Kriteerium->http://www.kriteerium.ee/kataloog.php?uID=17&lang=est] ]] Jutt on pättkirjanik […]

Kohanemine ja 1990. aastad : Kenderi näide

[[<>Artikkel on algselt ilmunud kogumikus {Kohandumise märgid}. Koost. ja toim. Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann. {Collegium litterarum 16}. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.]] Tööd käesoleva artikli kallal alustasin internetipäringuga {Google}’i{ }otsimootorist: kas sel teemal on tehtud kirjandus- või kultuuriuurimusi? kas ülikoolide õppekavades leidub selle teemaga seotud kursusi? millistele tähendus- ja analüüsivõimalustele viitab üldse […]

Kirjanduse kohandumisi 1990. aastatel ehk kauboikapitalismi kultuuriloogika

Muutused 1990. aastate eesti kirjanduses ja kultuuris on paljuräägitud teema. Samas on see periood niivõrd hiljutine, et enamikku käsitlejatest seovad isiklikud mälestused ja seetõttu võib-olla täiesti objektiivsete üldistusteni pole jõutudki. [[<>Artikkel on algselt ilmunud kogumikus {Kohandumise märgid}. Koost. ja toim. Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann. {Collegium litterarum 16}. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.]] […]

Kaini ja Aabeli heiastusi kodukirjanduses

Eesti kodukirjanduses sellist vennaoopust nagu soomlaste “Seitse Venda” ei ole. Sellele lähim on rivaliteedipaar, mille Tammsaare viisraamatus moodustavad Andres Paas ja Oru Pearu. Igapäine rivaliteet, võitlus üleaedsega, on Andrese sauniku sõnul tõeliseks leivakõrvaseks. Sauna-Madis tõdeb: „elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas“ . Nood kaks kärbest, Pearu ja Andres tahavad üksteisest kõigest hingest erineda. Aga palju […]

« Naistega juhtus teisi asju »

Teine Maailmasõda, vägivald ja rahvuslik identiteet Käbi Laretei teoses Mineviku heli ja Agate Nesaule teoses Naine merevaigus Mis juhtus naistega sõjas ja miks me sellest suurt midagi ei tea? Soouurimuslikust vaatepunktist analüüsitakse seda, kuidas pealkirjas nimetatud teostes kujutatakse kodumaa kaotust, millisel viisil mõjutavad üleelatud sündmused kirjutajate/jutustajate rahvuslikku identiteeti ja nende positsiooni eksiilikogukondades. Teine Maailmasõda, vägivald […]

Lumevaring (Neal Stephensoni romaanist)

Neal Stephensoni «Lumevaring» võitis sellel aastal Eesti Ulmeühingu parima tõlkeromaani auhinna. Selle raamatu teemal vesteldi ka Ulmeühingu aastakokkutulekul – religioon ning Stephensoni käsitlus sellest. Mida sellest raamatust arvata? {{Protagonist Hiro}} kihutab musta, tumendatud klaaside ja forsseeritud mootoriga autoga ja veab kohale pizzasid. Et täita Cosa Nostra ja {{Onu Enzo}} lubadust viia iga pizza kohale õigeks […]

Nõnda lausus Jaan Kaplinski

Kirjutan nimme minevikuvormis – „lausus” (originaalgi, kust pealkirja laenasin, kõneleb nii), sest ainult minevikust kavatsen rääkida. Mida ta lausub nüüd (ja arvatavasti edaspidi), seda ma ei puuduta – Kaplinski uue sõnaga kõnelusse ei asu. Räägin selle asemel minevikust (võib-olla sügavastki) – tuhast, nagu Kaplinski ise näib arvavat, sest nõnda on ta lausunud: „„Minas” on see […]

Sissejuhatuseks (Dostojevskist)

Uus Gogol on ilmunud!» hüüdis luuletaja Nekrassov selleaegse mõjuvama arvustaja Belinski juure sisse tormates pärast seda, kus ta Dostojevski esiteose «Бедные люди (Vaesed inimesed)» läbi oli lugenud. «Teil kasvavad Gogolid kui seened,» vastas Belinski umbusklikult. Aga nimetatud teosega tutvunedes pidi ta Nekrassoviga vaimustust jagama ja kärsitult nõudma, et noor kirjanik võimalikult pea tema poole toodaks, […]

Üksindusest

Jätkem kõrvale selle üksildase ja tegeva elu pikk võrdlus ; ja mis puutub sellesse kaunisse lausesse, mille taha poevad auahnus ja ihnsus: „Et me pole sündinud mitte omaenda, vaid üld­suse jaoks”, siis pöördugem julgesti nende poole, kes on selle sagina sees, et nad koputaksid oma südamele ja ütleksid, kas vastupidi ei otsita mitte neid seltskondlikke […]

Eesti kirjanduse põhijooned

esimene joon läheb mööda peipsi läänekallast ja pöörab mustvee silla juurest torma peale teine joon läheb läbi antsla mõniste suunas, teeb hargla küla juures tiiru ja suundub tagasi põhja poole kolmas joon teeb ringi ümber altja kõrtsi ja võtab suuna käsmu kiriku peale neljas joon kulgeb üle kuressaare undva sadama suunas, läheb üle soela väina […]

Esseest, selle olemusest ja vajadusest

Sõnad „essee” ja „esseist” on meil ammugi üldisel tarvitusel. Millal nad meile pääsesid, seda on raske täpsemalt ütelda, kuid tundub, et nad nagu mõnedki muud mõisted toodi meile noor-eestlaste poolt. Meie esimene suurejoonelisem esseist oli Tuglas, kelle „Kriitika” kaheksa osa koosnebki „esseedest”. Tema pikemad kirjutused Vildest ja Petersonist ning meie stiili arengust olid esimesed suuremaid […]

Mees, kes teadis ussisõnu

[[<>Tegemist on 9. oktoobril 2007 a. Tartu Kirjanduse Majas toimunud kriitikaseminaril peetud ettekande märkmetega.]]Käesolevas ettekandes peatun esiteks kõige üldisemal “Mees, kes teadis ussisõnu” retseptsioonil. See näikse väitvat, et Leemet on kõigi segaduses ja kinnismõtetes vaevlevate tegelaste keskel üks väheseid, kes säilitab nn argitarkuse ja kes oskab käituda mõistlikult. Lihtsamalt öeldes, ta ei ole pettekujutelmade kütkes. […]

Deemonid ja trilobiidid

Telefon tiriseb. Mõtlen, kas vastata või mitte – helin on maha keeratud, kostab vaid vaevukuuldav tuhm plõgin. Selleks, et ma ootamatu lärmi peale iga kord ei võpataks. Jõuan lõpuks otsusele ja võtan toru. ‘Jah!’ Katariina räägib, kuidagi häiritud ja pahase häälega. Võibolla on isegi pisut hämmingus. ‘Tulen kohe,’ ütlen talle. ‘Kümne minuti pärast, või nii, […]

Eesti keel

Ervin istus laua taga ning sorteeris närviliselt hunnikut helesinisele paberile kirjutatud kirju. Tema hall kortsunud ülikond andis tunnistust, et selles võis olla magatud või vähemalt polnud need riided juba väga pikka aega puu peal rippunud, lips oli seotud lõdvalt ja lohakalt. Ümmargused traatraamidega prillid särasid seevastu puhtalt ja peegeldasid sinakaid pabereid, tuhatoosi ja mitut tühja […]

Kolmekesi

Külas oli sõnnikuveo aeg. Värske põlluväe lõhn hõljus taluõuedes, külatänaval, põlluteedel ja kesapõllul. See muile nii vastik lehk oli põllupidajale meeldivam kui kirjude metsalillekeste oma. Ta tahaks, et laudas ikka veel paksem sõnnikukord oleks, et puuvankrite redelid veel kaua kollase sõnnikuga kokku määritud oleksid, – siis võiks ta kesale ikka paksemalt ja paksemalt ja viimaks […]

Naisevõtmine

Matla külas oli suur uudiste aeg kätte jõudnud, see aastalüli, kus kõige rohkem ihaldusi, lootusi ja ootusi noorte keskel täide läks – kolmekuningapüha ja küünlapäeva vaheaeg. Siin külas oli palju noori ja parajaealisi meeste ja naiste sugupooli, sest talusid oli palju ja igas talus oli jälle mitmepealine perekond mõnesuguste liikmetega. See oli mõisarentnike küla, laenatud […]

Johann Wolfgang Goethet imetledes

{“Siin näen teid jälle, viirastuvad kujud, kes olnud noore, nukra pilgu troost! Kas, kangastus, jään võrku, mida kujud? Kas hing veel haarat muistsest petteloost? Sa tuled, tunglev parv, sa voolad, ujud – hää küll, siis tõuse öisest uduvoost! Mu põu täis liigutust, täis noorusjõudu su tundes sahisevat võlusõudu.” Johann Wolfgang Goethe} {{{Goethe sajanda surmapäeva puhul}}} […]

Kui rändaja talvisel ööl

„Kui rändaja talvisel ööl väljaspool Malborki asulat, küünitades järsul nõlval kartmata tuult ja peapööritust vaatab alla tihenevasse pimedusse põimuvate liinide võrgus, ristuvate liinide võrgus, lehevaibal, kuhu kuu heidab valgust ümber tühja haua. „Milline neist lugudest jõuab lõpule?” küsib ta, kannatamatult jutustust oodates”. Kui üks kriitik süüdistab Italo Calvino romaani “Kui rändaja talvisel ööl” kõikehõlmavuse püüdes, […]

Sünnipäev

{Vaino Vahingule} Elasin sel suvel oma naiseema juures, päev möödus päeva järel nagu unes, veetsin kõik päevad üksi rannas, enamasti selili, ja kuulasin mere kohinat; tuul püsis juba nädal aega ühtviisi tugev ja soe. Aeg-ajalt keerasin kõhuli, vaatasin merele ja jälgisin möödakõndivaid naisi ning imetlesin ja ihaldasin neid ühekorraga. Mu naine oli ära sõitnud, pidin […]

Montaigne

Kaks vaimlist tippu on prantsuse renessansi kirjandusest jäänud selgelt nähtavaks ja imesteldavaks läbi sajandite: Rabelais ja Montaigne. Üks pillava ja vallatu fantaasiaga, gallialikult rõõmsa elutundega suurejooneline kujudemeister ja satiirik, harukordse süü­tega sõnu panna tantsima, kobrutama, kohisema ja nende kaudu ette manama värvikat, kirevat, jõhkratki kujudemaailma. Teine – mõt­leja, kelle siiraste enesevaatluste varjust ja vabalt voolavate […]

Tarapita !

1 Harva on Eesti vaimuelu viimaste aastakymnete jooksul sarnast kriisiaega yle eland kui praegu. Väliselt näib kõik kõige pareman korran olevat. Sõjad on võidurikkalt lõpetet ja riigi organism kõveneb. Korraldub kultuurriigi väline ilme, juhit tendent­sist Lääne poole. Ohun on veel poliitilise iseseisvuse joovas­tust, mesinädalate illusioonid pööritavad päid, paljud tege­vusalad avanevad alles nyyd esimest korda ja […]

Kaheksa aastat Juhan Liivi elust

KATKE MONOGRAAFIAST. 1. VÄIKE-MAARJAS. Nagu tihti, nii olenes ka Juhan Liivi iseseisev elluastumine juhuslikest asjaoludest. Kuid nagu niisama tihti, määrasid need juhuslikud algsammud kogu tema tulevase elu suuna. Tema vend Jakob oli pärast Kodavere kihelkonnakooli lõpetamist ja õpetajaeksami õiendamist saanud a. 1879 Kavastu Varujas abikooliõpetaja koha, kust siirdus järgmisel aastal Virumaale Väike-Maarjasse Triigi Avispeale kooliõpetajaks […]

Hispaania inimene ta kirjanduse valguses

Hiiglaslikumalt kui ükski teine rüütlikirjanduse kangelane ker­kib meie ette 17. sajandi alguses rändava rüütli Don Quijote kuju. Vaimusilma ees viirastused rüütliromaanidest, mida ta alla neelanud, südames naise kuju, keda kunagi pole olemas olnud, ja käes oda, mis ülekohut peab uuesti heaks tegema, nii lahkub Don Quijote ühel hommikul oma külast, kaasas truu Sancho Pansa. Kihutet […]

Luhta-minek

Alljärgnev on ühe ammuse ettekande tagantjärele üleskirjutus. Ka üleskirjutus on ammune, sest tehtud umbes kuu aega peale ettekannet. Toon selle loo nüüd uuesti avalikkuse ette, sedapuhku kirjapandud kujul. Mida olen kunagi ütelnud, on mulle praeguseks mõneti võõraks jäänud, seepärast pole võimalik teha kuigivõrd olulisi (sisulisi) parandusi, öeldu peab jääma enam-vähem samaks, nagu ta kunagi öeldi […]

Luulekunstist

Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt. Algselt ilmunud ajakirja “Keel ja Kirjandus” numbreis 7-8/1982. Kommentaaridega tekst on siin: [http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/index.html->http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/index.html] Kommentaarid sisaldavad teksti mõistmiseks hädavajalike selgituste miinimumi minimaalses mahus. — 1. Luulekunstist endast ja tema liikidest; millised on neist igaühe võimalused; kuidas peavad lood olema üles ehitatud, et luuleteos hea oleks; ja veel: kui paljudest […]

Eesti vennastekoguduse kirjandusest XVIII sajandi keskel

Raske on algaja sulega kirjutada midagi meie vanemast kirjandusest, sest et olemasolevad andmed on korduvalt läbi sõelutud, ja uusi pole kerge avastada kodustes oludes. Kirju­tada aga midagi vanemast vennastekoguduse kirjan­dusest, see on julge katse luua mitte millestki: puuduvad vajalised selgitavad allikad ja on üsna jäljetult kadunud uuritavad teosed ise, mis kunagi kodu- või välismaal vargsi […]

Vanemast vennastekoguduse kirjandusest

Vaesed olid eesti vaimutoitlustamise päevad pärast Põhja­sõda, sügavama pärisorjuse varjudes, veel XVIII ja XIX sajandi käänakulgi. Need olid suitsutare elanikkude vähevalgustatud päevad. Saksa armust antud raamatute vaesuses seisis muidugi Piibel esikohal. Aga saksa kirikuõpetajate hoiak ei suutnud kirjasõnast elavamaid meeleolusid äratada, lugemishimu sütitada. Vennaste­koguduse lugemised ja ettelugemised olid iseäralikumad. Ven­nastekoguduse laul hämariklaste „valitud” ringis mõjus […]

Ilukirjanduse tähtsusest tänapäeval

Rääkida ilukirjanduse tähtsusest, tähendab rääkida ilukirjan­duse mõjust lugejaskonnasse. Aga selle mõju kindlaksmäära­mine ja hindamine on üpris ebamäärane asi. Siin liigume palju enam igasuguste eelduste ja oletuste kui sündmuste ja tõsiasjade vallas. Isegi kui asuda laiemale alusele ja küsida, kuidas mõjub luge­mine üldse lugejaskonnasse – arvestades mitte ainult ilukirjan­dust, – on väga raske anda kindlat positiivset […]

Saatkonnalinn – keel kui maailm

{China Miéville romaanist Embassytown (2011)} Romaanile pealkirja andnud Saatkonnalinn on inimeste eelpost hõivatud kosmose servas asuval planeedil Arieka. Planeeti asustavad putukasarnased kohalikud elanikud Ariekeid, keda formaalselt ja austavalt kutsutakse peremeesteks (Host). Tegemist on intelligentse liigiga, kelledega suhtlemine on aga äärmiselt komplitseeritud, kuna nende keel erineb fundamentaalselt inimeste keeltest. Tegemist on inimestest äärmiselt erineva liigiga. Ariekeide […]

Matemaatiline huumor

„Kõik on siin hullud,” ütleb Alice’ile Cheshire’i kass, kes on nii osav nägematuks muutuma, kuni jääb õhku vaid irevil suu. Kõik on hullud, kuid selles hulluses onmeetodit. Ei ole olemas ainsatki inglast, kes ei tunneks „Alice’i imedemaal” või „Läbi peegli”. Veelgi rohkem kui meil „Tuhat üks ööd” või Anderseni muinasjutud või Lutsu Tootsi-raamatud on kõigil […]

Meil on sõnadest maa (arvustus Mahmud Darwishi luulekogu eesti tõlkele)

{[Mahmud Darwish, „Meil on sõnadest maa“->http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?200510] Valitud luuletusi aastatest 1984-2008, araabia keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Amar Annus, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2011, 94 lk.} Eriti hea on tõdeda, et ka eesti keeles on viimasel ajal hakanud üha rohkem ilmuma tõlkeid araabia ja muudest idakeeltest. Araabia keelest on tõlgitud „Koraan“ (Haljand Udami poolt, ilmus 2007. […]

Hea, mis meil on, andkem teistele edasi

Sa pead endale, mis kuulub su naabrile, kui teadmise ja elokventsi andidega kaunistad head sõna, mis saaks kasulik olla paljudele, kasutult katad kinni põlgava vaikimisega, kuna öeldakse, et on neetud, kes varjab inimeste eest vilja. Hiljuti oli ajakirjanduses (nt [http://www.epl.ee/artikkel/460059->http://www.epl.ee/artikkel/460059]) kõva vaidlus selle üle, kas google algatus raamatute digitaliseerimiseks on hea või halb. Kuigi [books.google->http://books.google.com] […]

Meditatiivsed raamatud

On veel üks hulk raamatuid, mida ma tahaksin lugeda, kuid mida ma ei tea olemas olevat. Ma nimetan neid meditatiivseteks raamatuteks. Mis need on – meditatiivsed raamatud? Meditatiivsed raamatud on need, mida ei loeta silmadega, vaid kogu kehaga – häälte ja liigutuste abil. Raamat koosneb küll visuaalsetest kujunditest, kuid nende piirjooni aimatakse järele liigutuste ja […]

D’Artagnan ratsutab lavale

“Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu kuid mitte […]