Kant

Prantsusmaa ja Euroopa

Prantsuse vaimulaad Johannes Semper Loomingust nr. 8/1933 Olen teadlik selles, kui hõlpsasti võib rahva omapära iseloomustades sattuda libedale teele. Juhuslikest, ajutistest nähteist võidakse paisutada üldistusi, mis hiljem osutuvad sootu vildakaks. B. Goltzi teosest mitmesuguste rahvaste iseloomust (Der Mensch und die Leute, 1858) võime näit. lugeda, kuidas prantslased on barbarid, kes on toime tulnud verise revolutsiooniga, […]

Valest

Immanuel Kant Selle kohustuse suurim rikkumine, mis on inimesel iseenda ees, kui inimest vaadelda pelgalt moraalse olevusena (inimsus tema isikus), on tõemeelsuse vastand: {vale}. [[<>Tõlgitud teosest: {{Von der Lüge. – Immanuel Kant. {Metaphysik der Sitten}. Hrsg. von Karl Vorländer. Leipzig: Verlag von Felix Meiner, 1919, S. 277-281.}} Tõlge on varem ilmunud {{Akadeemias 12/2004}}. Tõlke autor […]

Sõida tasa üle silla

Kui ma kõnnin mööda rada, mida mõlemal pool ääristavad puud moodustavad tee kohale varjava katuse, kuni suure kivist sillani ja edasi selle silla keskele, et vaadata alla igivoolavasse vette, siis pean ma tõstma pilgu ja laskma päikesel paista endale, nagu ta on. Ta paistab tõusvat idast, liikuvat sooja, aga siiski ükskõikse silmana üle taevavõlvi ja […]

Nõnda lausus Jaan Kaplinski

Kirjutan nimme minevikuvormis – „lausus” (originaalgi, kust pealkirja laenasin, kõneleb nii), sest ainult minevikust kavatsen rääkida. Mida ta lausub nüüd (ja arvatavasti edaspidi), seda ma ei puuduta – Kaplinski uue sõnaga kõnelusse ei asu. Räägin selle asemel minevikust (võib-olla sügavastki) – tuhast, nagu Kaplinski ise näib arvavat, sest nõnda on ta lausunud: „„Minas” on see […]

Merekoletis

{Piglierà il primo volo il grande uccello, sopra del dosso del suo magno cecero, empiendo l’universo di stupore, di sua fama tutte le scritture e gloria eterna il nido dove nacque. Leonardo da Vinci Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud […]

Kirjaoskuse kütkes

Kirju peaks kirjutama käsitsi. Äärmisel juhul kirjutusmasinaga, kusjuures siis tuleks kasutada kaupmehelikke “&”-märke ja alustama peaks pöördumisega “Auuline härra!” Kiri nõuab pingutust, mis ilmutab kõige varjamatumal moel seda austust adressaadi vastu, mida me e-mailidest küberpolitseiga ka ei leia. Kui elektrooniline kirjavahetus on muutunud tigedaks lahmimiste ja salvamiste jadaks, siis on vaja aeg maha võtta. Tuleb […]

Kostmine küsimusele : mis on valgustus

Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Ise ollakse selles alaealisuses süüdi, kui põhjuseks pole mitte aru puudumine, vaid puuduvad otsusekindlus ja mehisus, kasutamaks oma aru kellegi teise juhatuseta. {Sapere aude!} Ole söakas kasutama omaenese aru! – selline on niisiis valgustuse juhtlause. Laiskus ja argus on […]

Liberalistlikke mõtteid

{{{Aristoteles}}} {Poliitika} „Kui süstikud kooksid ise ja plektron lööks kitarat, ei vajaks ehitusmeistrid abilisi ja isandad orje.” (1253b38) „On õige, et selle eest, mis kuulub enamusele ühiselt, muretsetakse kõige vähem, sest nad hoolitsevad omaenese asjade eest kõigepealt ja ühiste pärast vähem.” (1261b34) „Nagu öeldud, on kahesugust teenimiskunsti: ühel juhul on tegemist kauplemisega, teisel juhul majapidamisega […]

Nõnda tekkinudki Maa peale inimsugu

Kõikidel aegadel on end targaks pidajad (või filosoofid), pööramata väärilist tähelepanu inimloomuse headusekalduvusele, pingutanud, et luua vaenulikke, osalt vastikuidki võrdkujusid meie maise maailma, inimeste peatuspaiga põlastusväärsena kujutamiseks: 1) võõrastemaja (karavanserai), kus nagu arvab derviš, igaüks, kes oma elurännakul sinna sisse astunud, peab olema valmis, et uued saabujad ta välja ajavad; 2) karistusmaja – nagu arvavad […]

Süsteemiteooria

Süsteemiteooria on süsteeme modelleeriv teadusharu. Süsteemi mõiste oli määratletud juba antiikajal nii: süsteem – see on objektide hulk koos suhetega objektide ja nende omaduste vahel. 20. sajandi keskel nö taasavastati süsteemi mõiste ja hakati interpreteerima selle metodoloogilisi külgi nagu süsteemne mõtlemine, süsteemne lähenemine, süsteemsus, süsteemkäsitlus jt, mille baasil tekkis nö üldine süsteemiteooria ehk süsteemide üldteooria. […]

Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis

Missugust {tahtevabaduse} [[Vabadusel on Kanti käsituses mitu aspekti: esiteks empiirilispsühholoogiline vabadus, s.o tahteaktide sõltumatus välistest teguritest, määratus pigem kujutlustest ja tunnetest. Sellise vabaduse puhul on õigupoolest tegu sisemise determinatsiooni, psühholoogiliskausaalse paratamatusega. Teiseks kõlbeline vabadus, s.o sõltumatus ihadest ja tungidest, tahte määratus puhtalt praktilise mõistuse, kõlblusseaduse teavustamise, kõlbelise idee kaudu. Viimane on transtsendentaalse vabaduse positiivne vorm, […]

Otsustusvõime kriitika

{{{Esimese trüki eessõna, 1790}}} Tunnetamise võimet aprioorsete printsiipide alusel võib nimetada puhtaks mõistuseks ning tema võimalikkuse ja piiride uurimist üldse puhta mõistuse kriitikaks, kuigi selle võime all mõistetakse ainult mõistust tema teoreetilises tarvituses, nagu see esimeses teoses selle nime all ka oli, tahtmata veel uurimise alla võtta tema võimet praktilise mõistusena tema eriliste printsiipide järgi. […]

Tardo liin

Nõnda seda linna omal ajal kutsuti. Siis, kui saksad nimetasid teda Dorpatiks, ka siis, kui ta sai ametliku nime Jurjev. Ja siis ikka veel, kui nimi hakkas Tallinnamaa meeste ja naiste mõjul oma kõla muutma ja läks üle Tartuks. Põlva ja Kanepi kandis ja kaugemalgi lõunas tundis seda linna iga sealne kikas, kes hommikul päikesetõusul […]