“Antikristus”

 „Antikristus” on Nietzsche üks tuntumaid ja enim vaidlusi põhjustanud teoseid, kirjutatud 1888. a septembris. Nietzsche laskub poleemilisse, ägedasse võitlusse kristluse moraaliga. Sellesse on koondatud tema kristluse vastu suunatud kriitika, mis oli esinenud ka Nietzsche varasemates teostes, ent nüüd kasutab ta sarkastilist tooni, väljendades vastikust selle suhtes. Nietzsche rünnak on suunatud mitte ainult teoloogia ja ametliku kiriku vastu, vaid ka kristlusest tulenevate põhimõtete ja moraalinormide vastu, mis on levinud kaugele väljapoole kiriku piire, moodustades Lääne ühiskonna väärtustesüsteemi tuuma.

Eesti keeles ilmus “Antikristus” esimest korda 1919. aastal pealkirja all “Vastkristlane”, olles esimene tervenisti eesti keelde tõlgitud Nietzsche teos. Võib-olla seepärast, et 20. sajandi alguseks oli selle autor üle kogu Euroopa kurikuulusaks saanud, äratas teos tollal eesti keeles ilmudes suhteliselt suurt tähelepanu, nt vaagis isegi Pühavaimu koguduse õpetaja Tallmeister mitmetuhandelise publiku ees “Antikristuse” kristlust laostavaid seisukohti.

P.S. Vanakreeka keeles on prefiksil “anti” vähemalt kaks erinevat tähendust – kui esimene peab teatavasti silmas vastandust, millegi vastu olemist või eitamist, siis teine, vähem levinud, osutub millegi asendamisele, välja vahetamisele või isegi ületamisele.


"Antikristus" [lk 50:]
        Kui ma midagi sellest suurest sümbolistist mõistan, siis seda, et tema käsitas realiteetidena, “tõdedena” ainult sisemisi realiteete – muud, kõike loomulikku, ajalist, ruumilist, ajaloolist mõistis ta üksnes sümboli, pelgalt mõistukõne võimalusena. Mõiste “inimesepoeg” ei tähenda konkreetset isikut, kes kuulub ajalukku, midagi üksikisikut, ainukordset, vaid “igavest” tõelust, ajamõistest vabastatud psühholoogilist sümbolit. Sedasama võib veelgi suuremal määral öelda selle tüüpilise sümbolisti jumala kohta, “jumalariigi”, “taevariigi”, “jumalalapseks olemise” kohta. 
Miski ei ole ebakristlikum kui kiriku labased ettekujutused jumalast kui isikust, saabuvast “jumalariigist”, taevariigist teispoolsuses, “jumalapojast”, kolmainsuse teisest isikust. See kõik on – andestagu mulle väljendus – nagu rusikas silmaauku. Ja millisesse silmaauku – evangeeliumi omasse: see on maailmaajalooline künism sümboli rüvetamisel… Aga on ju päevselge, millele viitavad sümbolid “isa” ja “poeg”; möönan, et mitte igaühele. Sõnaga “poeg” väljendatakse sisenemist kõikide asjade absoluutsesse kirgastusseisundisse, sõnaga “isa” seda seisundit ennast, igaviku- ja täideviidustunnet.
“Taevariik” on südame seisund, mitte midagi niisugust, mis tuleb “maa peale” või “pärast surma”. Evangeeliumis puudub täielikult loomuliku surma mõiste: surm ei ole sild ega üleminek, ta puudub, sest ta kuulub täiesti teistsugusele, ainult näilisele maailmale, millel on üksnes sümbolistlik tähendus. “Surmatund” ei ole kristlik mõiste – “tundi”, aega, füüsilist elu ega selle kriise ei ole “rõõmusõnumi” kuulutaja jaoks olemas… “Jumalariik” ei ole midagi niisugust, mida oodatakse, seal pole eilset ega ülehomset päeva, see riik ei tule “tuhande aasta” pärast, see on südame kogemus; ta on kõikjal, teda ei ole mitte kuskil…
Rõõmusõnumi tooja suri, nagu ta oli elanud, nagu õpetanud – mitte “inimesele lunastamiseks”, vaid selleks, et näidata, kuidas peab elama. See, mis ta inimkonnale pärandas, on praktika, tema käitumine kohtunike, jälitajate ja süüdistajatega, tema käitumine, kui teda laimati ja pilgati, tema käitumine ristil. Ta ei osuta vastupanu, ei kaitse oma õigust, ei tee vähimatki, et ära hoida halvimat, veelgi enam – ta kutsub selle esile. Ta anub, kannatab, armastab koos nendega, nendes, kes teevad talle kurja… Sõnades, mida ta ristil röövlile ütleb, kätkeb kogu evangeelium. “See oli tõesti jumalik inimene, jumalalaps,” ütles röövel. “Kui sa seda tunned,” vastas lunastaja, “siis oled sa paradiisis, siis oled sa jumalalaps…” Mitte ennast kaitsta, mitte vihastuda, mitte ihaleda, mittevastutusele võtta… Ka mitte vastu panna kurjale, vaid seda armastada
Ainult meil vabanenud vaimudel, on eeldus mõista midagi niisugust, mida üheksateistkümmend sajandit vääriti mõisteti – too instinktiks ja kireks muutunud ausus, mis kuulutab “pühale valele” sõja veelgi enam kui ühelegi teisele valele… Inimesed olid lõpmata kaugel meie heasoovlikust ettevaatlikust neutraliteedist, sellest vaimu distsipliinist, mille abil ainsana osutub võimalikuks nii võõraste, nii delikaatsete asjade mõistatamine: senini on häbitu egoismiga otsitud neist asjadest ainult omakasu, vastandusest evangeeliumile loodi kirik
Kes sooviks leida märke selle kohta, et sellesse suurde maailmadraamasse on sekkunud irooniline jumalus, ei leiaks kusagilt paremaid tõendeid kui sellest tohutust küsimärgist, mille nimi on kristlus. Et inimkond langeb põlvili selle vastandi ette, mis on evangeeliumi algupära, tähendus, õigus, tõde.
"Antikristus" [lk 54:]
        Meie sajand on uhke oma ajalootunde üle: kuidas võis ta jääda uskuma niisugust mõttetust, et kristluse alguses on jämedavõitu valm imetegijast ja lunastajast ning kõik spirituaalne ja sümboolne on alles hilisem areng? Vastupidi, kristluse ajalugu on – nimelt ristilöömisest peale – algupärase sümbolismi üha labastuva vääritimõistmise ajalugu. Kristluse levikuga ikka laiema, ikka toorema massi hulka, kellel üha enam puuduvad eeldused, millest see oli sündinud, muutus  tarvilikuks kristlust vulgariseerida, barbariseerida – ta ahmis endasse Imperium Romanum’i kõigi maa-aluste kultuste õpetused ja riitused, kõikmõeldaval viisil haiglase mõistuse mõttetused.

Kristluse saatus seisneb paratamatuses, et tema usk pidi muutuma niisama haiglaseks, madalaks ja vulgaarseks, nagu olid vajadused, mida tal tuli rahuldada. Lõpuks koondub see haige barbarismülluse, igasuguse avameelse ja heatahtliku inimkonna vastu. – Kristlikud väärtused – üllad väärtused: alles meie, vabanenud vaimud, taastasime suurima väärtus-vastuolu, mida on võimalik üldse leida! –

Siinkohal ma ei suuda maha suruda ohet. On päevi, mil mind valdab tumedam mõeldavaist melanhooliaist –inimesepõlgus. Ja et ei jääks ühtki kahtlust selles osas, mida ma põlgan, keda ma põlgan – see on tänapäeva inimene, saatuse tahtel minu kaasaegne. Tänapäeva inimene – ma lausa lämbun tema ebapuhtast hingeõhust… Mineviku suhtes olen – nii nagu kõik tunnetajad – küllaltki tolerantne, olen nii-öelda suuremeelselt kannatlik, läbin sünge ettevaatlikkusega kogu aastatuhandete hullumaja – nimetagu seda siis “kristluseks”, “kristlikuks usuks”, “kristlikuks kirikuks” -, ja hoidun tegemast vaimuhaiguste eest vastutavaks inimkonda. Aga minu tunded vallanduvad, niipea kui sisenen uude, meie aega. Meie aeg on teadev… Mis varemalt tähendas lihtsalt haigust, see on muutunud tänapäeval sündsusetuks – tänapäeval kristlane olla on sündsusetu.

 Ja siit algab minu jälestustunne. – Vaatan ringi, sellest, mis kunagi oli “tõde”, pole enam midagi järel. Ma ei suuda enam taluda, kui preester kas või ainult lausub sõna “tõde”. Ka tagasihoidlikemate aususnõuete puhul peabtänapäeval teadma, et teoloog, preester, paavst mitte ainult ei eksi iga lausega, mida ta kõneleb, vaid ainult valetab – et tal ei ole enam vabadust valetada “süütult”, teadmatusest. Nagu me kõik, teab preestergi, et ei ole “jumalat”, “patustajat” ega “lunastajat”, et “vaba tahe” ja “kõlbeline maailmakord” on valed – tõsidus, vaimu ulatuslik eneseületus ei luba kellelgi seda enam mitte teada…

Kiriku kõik mõisted on ära tuntud sellena, mis nad on – kõige kuritahtlikumate võltsingutena, mis on üldse võimalikud: nende eesmärk on vääristustada loodust, loodusväärtusi; isegi preestrit ennast tunnetatakse sellena, mis ta on – kõige ohtlikumat tüüpi parasiidina, elu mürgiämblikuna… Tänapäeval on meil teada, meie südametunnistus teab, mida need preestrite ja kiriku jubedad leiutised väärt on, mis eesmärki nad teenisid, mille abil on saavutatud niisugune inimkonna eneserüvetuse seisund, et teda vaadates peab tundma jälestust.

Mõisted “teispoolsus”, “viimne kohtupäev, “hinge surematus”, isegi “hing”, on piinamisriistad, julmuse süsteemid, millega preester võimu haaras ja selle säilitas… Igaüks teab seda – ja sellegipoolest jääb kõik vanaviisi. Kuhu küll on jäänud sündsustunne ja eneseaustus, kui isegi riigimehed, üldiselt väga jultunud inimesed ja läbinisti antikristlased, nimetavad ennast kristlasteks ja käivad armulaual?… Noor vürst (Wilhelm II) oma rügementide eesotsas väljendab suursuguselt rahva egoismi ja kõrkust, aga nimetab ennast häbitult kristlaseks!… Keda siis kristlus eitab? Mida nimetatakse “maailmaks”? Seda, et peetakse oluliseks oma au, et aetakse taga omakasu, et ollakse uhke… Iga tegu igal silmapilgul, iga instinkt, iga teostuv väärtushinnang – see kõik on tänapäeval antikristlik. Milline valskuse nurisünnitis peab küll tänapäeva inimene olema, kui ta – kõigest hoolimata – ei häbene nimetada ennast kristlaseks!

Juba sõna “kristlus” on arusaamatus. Põhimõtteliselt eksisteeris üksainus kristlane ja ta suri ristil. “Evangeelium” suri ristil. Juba see, mida sellest hetkest alates nimetatakse “evangeeliumiks”, on vastuolus sellega, kuidas oli elanud tema – nimelt “halb sõnum”, düsangeelium. See on mõttetuseni väär, kui kristlase tunnuseks peetakse “usku”, nimelt “usku” lunastusse Kristuse kaudu. Kristlik on üksnes niisuguse elu praktika, mida elas see, kes suri ristil… Veel tänapäevalgi on niisugune elu võimalik, teatud inimestele isegi vajalik, tõeline algkristlus on võimalik kõigil aegadel… Mitte usk, vaid tegu, aga eelkõige paljude asjade tegemata jätmine, teistsugune olemine

Teadvusseisundid, igat liiki uskumused, millegi tõeseks pidamine näiteks, on – iga psühholoog teab seda – täiesti tähtsusetud ja ebaolulised võrreldes instinktide väärtusega; rangemalt väljendudes: kogu vaimse põhjuslikkuse mõiste on väär. Kui kristlaseksolemine, kristlikkus redutseerida üksnes millegi tõeseks pidamisele, pelgale teadvusfenomenile, siis tähendab see kristluse eitamist. Tegelikult pole olemas olnud ühtki kristlast. “Kristlane”, see, keda on kahe aastatuhande vältel nimetatud kristlaseks, on psühholoogiline enese-vääritimõistmine. Täpsemal vaatlusel selgub, et temas valitsesid – hoolimata tema “usust” – ainult instinktid – ja millised veel!

Usk on olnud kõigil aegadel, näiteks Lutheri puhul, üksnes kate, ettekääne, eesriie, mille taga instinktid mängisid oma mängu – taiplik pimedus teatavate instinktide valitsemise suhtes… Usust – ma nimetaksin seda juba tõeliseks taiplikkuseks – aina räägiti, aga tegutseti ikka aina instinktide ajel…
"Antikristus" [lk 70:]
          Kas on üldse mõistetud kuulsat piibli alguses olevat lugu, lugu jumala põrguhirmust teaduse ees (Piibli alguses on kaks loomislugu, mõlema aluseks on erinev pärimuskihistus; Nietzsche toetub eelkõige vanemale, jahvistlikule pärimusele, mida juba Julius Wellhausen iseloomustas kui absoluutset keeldu tunnetusele)? Seda ei ole mõistetud. See preestriraamat par excellence algab, nagu oligi oodata, preestri suure seesmise kimbatusega; teda ähvardabüksainus suur oht, järelikult ähvardab “jumalat” üksainus suur oht. – Vanajumal, tervenisti vaim, tervenisti ülempreester, tervenisti täiuslik, jalutab aias, aga tal on igav. Igavuse vastu võitlevad jumaladki asjatult. Mida ta siis teeb? Ta loob inimese – inimene on huvitav… Aga ennäe, ka inimesel on igav. Jumala halastus selle ainsama puuduse vastu, millest pole vaba ükski paradiis, on piiritu: peatselt lõi jumal ka teised loomad.

Jumala esimene eksitus: inimene ei pidanud loomi huvitavaks – ta valitses nende üle, ta ei tahtnud enam “loom” olla. – Nüüd lõi jumal naise ja see tähendas tõesti igavuse lõppu – aga veel ka millegi muu lõppu! Naine oli jumalateine eksitus. – “Naine on oma olemuselt madu, Eeva” – seda teab iga preester; “naisest tulevad kõik maailma hädad” – seda teab samuti iga preester. “Järelikult tuleb temalt ka teadus“… Alles naise kaudu õppis inimene maitsma vilju hea ja kurja tundmise puult. – Mis oli juhtunud? Vanajumalat valdas põrguhirm. Inimesest endast oli saanud tema suurim eksitus.

Jumal oli loonud endale rivaali, teadus muudab jumalasarnaseks – preestrite ja jumalatega on lõpp, kui inimene muutub teaduslikuks! – Moraal: teadus on keelatu iseeneses – tema üksi on keelatud! Teadus on esimene patt, kõigi pattude alge, pärispatt. Üksnes see ongi moraal. – “Sa ei pea tunnetama” – kõik muu tuleneb sellest. – Põrguhirm ei takistanud jumalat olemast tark. Kuidas kaitsta end teaduse vastu? Sellest sai pikaks ajaks tema põhiprobleem. Vastus: inimene paradiisist välja! Õnn ja jõudeolek sünnitavad mõtteid, kõik mõtted on halvad mõtted…

Inimene ei pea mõtlema. – Ja “preester iseeneses” leiutab häda, surma, raseduse eluohtlikkuse, igat tüüpi viletsuse, vanaduse, vaevused, eelkõige haiguse – kõik pühad vahendid võitluseks teaduse vastu! Häda ei laseinimesel mõelda… Aga hoolimata sellest – oh õudust! – tõuseb teadmiste hoone kui torn, ründab taevast, varjutab jumalad – mida teha! – Vanajumal leiutab sõja, eraldab rahvad, teeb nii, et inimesed vastastikku üksteist hävitavad ( – preestrid on alati vajanud sõda…) Sõda häirib muu hulgas suuresti teadust! – Uskumatu! Teadmine,emantsipatsioon preestritest kasvab isegi sõdade kiuste. – Ja vanajumal langetab viimase otsuse: “Inimene on muutunud teadlikuks – midagi pole parata, ta tuleb uputada!”…

Piibli alguses sisaldub kogu preestri psühholoogia. – Preester tunneb ühtainust suurt ohtu: see on teadus – põhjuse ja tagajärje terve mõiste. Aga teadus edeneb üksnes soodsates tingimustes – “tunnetuseks” on tarvis aja, vaimsuse liiasust… “Järelikult tuleb teha inimesed õnnetuks” – see on alati olnud preestri loogika. – Võib juba aimata, mis selle loogika põhjal maailma tuli – “patt“… Süü ja karistuse mõiste, kogu “kõlbeline maailmakord” on leiutatud teaduse vastu – inimese vabanemise vastu preestrist… Inimene ei pea targalt ja ettevaatlikult vaatama asju, et neist õppida, ta ei pea ülepea vaatama – ta peab kannatama… Ja kannatama peab ta nii, et tal oleks alati vaja preestrit. Tarvis on õnnistegijat.

Süü ja karistuse mõiste, kaasa arvatud õpetus “armust”, “lunastusest”, “andeksandmisest” – valed läbi ja läbi ja ilma igasuguse psühholoogilise tõeluseta – on leiutatud selleks, et hävitada inimese põhjus-meelt: see on rünnak põhjuse ja tagajärje mõiste vastu! – Ja mitte rünnak rusika, noa, aususega armastuses ja vihas, vaid kõige arematest, kavalamatest, madalamatest instinktidest lähtuvalt! Preestri rünnak! Parasiitide rünnak! Kahkjate maa-aluste vereimejate vampirism!…

Kui mingi teo loomulikud tagajärjed ei ole enam “loomulikud”, vaid neid arvatakse olevat põhjustanud eelarvamuse kontseptuaalne kummitus, “jumal”, “vaim”, “hing”, kui neid mõistetakse paljalt “moraalsete” tagajärgedena, tasu, karistuse, märgi, kasvatusabinõuna, siis on eeldus tunnetuseks hävitatud – siis on toime pandud suurim tegu inimkonna kallal. – Patt, olgu veel kord öeldud, see inimese eneserüvetusvorm par excellence, on välja mõeldud selleks, et välistada teadus, kultuur, igasugune inimese ülenemine ja õilsus; Preester võimutseb tänu sellele, et ta leiutas patu. –
"Antikristus" [lk 81:]

        Juba ammu esitasin ma mõtiskeluks teesi, kas veendumused pole mitte ohtlikumad tõe vaenlased kui valed. Siinkohal sooviksin esitada põhimõttelise küsimuse: kas vale ja veendumuse vahel on üldse vastuolu? – Kogu maailm usub seda, aga mida kõike maailm ei usu!- Igal veendumusel on oma ajalugu, oma esialgsed vormid, katsetused ja möödalaskmised: ta kujuneb veendumuseks pärast seda, kui ta seda kaua aega pole olnud, pärast seda, kui ta seda veel kauem aega vaevalt on olnud. Kuidas? Kas nende veendumuste embrüoloogiliste vormide hulgas ei võiks ka vale olla?

Mõnikord on tarvis üksnes isikute vahetumist: see, mis oli isas veel vale, saab pojas veendumuseks. – Nimetan valeks seda, kui ei taheta näha midagi, mida nähakse, kui seda ei taheta näha nii, nagu seda nähakse: see, kas valetatakse tunnistajate juuresolekul või ilma tunnistajateta, ei muuda asja. Kõige tavalisem vale on see, millega petetakse iseennast, teistele valetamine on suhteliselt erandlik. – Tänapäeval on see mitte-näha-tahtmine, mida nähakse, ja mitte-nii-näha-tahtmine, nagu nähakse, peaaegu esimene nõue kõigile, kes teatavas mõttes kuuluvad mingisse parteisse: partei liikmest saab paratamatult valetaja. Kas peab veel selle üle imestama, et kõik parteid teevad instinktiivselt suuri sõnu moraalist – ta moraal peaaegu ainult sellele püsibki, et iga liiki parteilane teda igal silmapilgul vajab?

Olen isegi antisemiite kuulnud väitmas: “See on meie veendumus: me kuulutame seda kogu maailmale, selle nimel me elame ja sureme – austus kõige vastu, millel on veendumus!” Otse vastupidi! Antisemiiti ei tee see siivsamaks, et ta valetab põhimõttest… Preestrid, kes on niisugustes asjades peenetundelisemad ja mõistavad väga hästi vastuväidet, mida veendumuse mõistele, see tähendab põhimõttelisele, sest eesmärgipärasele valele saab esitada, on juutidelt päritud tarkuse alusel juurutatud selle asemele mõisted nagu “jumal”, “jumala tahe”, “jumala ilmutus”. Samamoodi talitas Kant oma katekoorilise imperatiiviga: tema mõistus muutus neis asjus praktiliseks.

On küsimusi, mille tõesuse või vääruse üle ei saa inimene otsustada; kõik kõrgemad küsimused, kõik kõrgemad väärtusprobleemid on teispool inimlikku mõistust… Tunnetada mõistuse piire – alles see on tõeline filosoofia… Milleks andis jumal inimesele ilmutuse? Kas jumal oleks teinud midagi ülearust? Inimene ei saa ise teada, mis on hea ja kuri, sellepärast õpetas jumal inimkonnale oma tahet… Moraal: preester ei valeta – neis asjus, millest kõneleb preester, “tõese” ja “väära” küsimust ei teki; need asjad ei luba üldse valetada. Sest valetamine eeldab võimet otsustada, mis on siin tõene, aga seda inimene ei või; preester on nõnda ainult jumala suuvooder.

Niisugune preestrisüllogism ei ole sugugi paljalt juutlik või kristlik; õigus valetada ja “ilmutuse” elutarkus kuuluvad preestri tüübi juurde, décadence-preestri ja ka paganliku preestri juurde (paganad on kõik need, kes elule jah ütlevad, kelle jaoks “jumal” on sõna suureks jahiks kõikidele asjadele). – “Seadus”, “jumala tahe”, “püha raamat”, – kõik need sõnad tähistavad tingimusi, milles vaimulik võimule tuleb, millega ta selle alal hoiab – neile mõistetele tuginevad kõik preestriorganisatsioonid, kõik preesterlikud või filosoofilis-preesterlikud valitsusmoodustised. “Püha vale” on ühiselt omane nii Konfuziusele, Manu koodeksile, Muhamedile kui kristlikule kirikule – ei puudu ta ka Platonil. “Tõde on olemas”: see tähendab, kus iganes see kuulduks, preester valetab

Lõpuks on asi selles, mis eesmärgil valetatakse. See, et kristluses “pühad” eesmärgid puuduvad, on minu vastuväide tema vahendite vastu. Seal on ainult halvad eesmärgid: elu mürgitamine, laimamine, eitamine, kehapõlgus; inimese alavääristamine ja eneseteotus patu mõistega – järelikult on ka tema vahendid halvad.

Kui ma loen Manu koodeksit, võrreldamatult vaimset ja silmapaistvat teost, haaravad mind vastuolulised tunded. Kui mainiksime seda ning piiblit ühe ja sama hingetõmbega, oleks see patustamine vaimu vastu. Silmapilk mõistetakse, et selle taga on tõeline filosoofia, selle sees, mitte mingi lehkav judaism, mis on kokku segatud rabinismist ja eelarvamustest – ka kõige nõudlikum psühholoog saaks sealt midagi hambusse. Mitte unustada peaasja. Manu koodeksi põhierinevust igat sorti piiblist: see on vahend, mille abil kõrgemad seisused, filosoofid ja sõjamehed, hoiavad vaos rahvamasse; õilsad väärtused kõikjal, täiusetunne, elujaatus, triumfeeriv mõnutunne iseendast ja oma elust – päike särab igal leheküljel.

Kõike seda, mida ristiusk peab põhjendamatult labaseks – näiteks sigitamist, naist, abielu -, käsitletakse Manu koodeksis aukartuse, armastuse ja usaldusega. Kuidas tõepoolest tohib anda laste ja naiste kätte raamatut, milles on järgmised nurjatud laused: “Kuid hoorapattude pärast olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees… sest on parem abielluda kui himudes põleda.” Ja kas tohitakse olla kristlane, niikaua kui mõistega immaculata conceptio(patuta eostamine) on inimese teke kristianiseeritud, see tähendab rüvetatud?… Ma ei tea ühtegi teist raamatut, kus naise kohta öeldakse nii palju leebeid ja häid sõnu nagu Manu koodeksis. Neil vanadel hallhabemetel ja pühakutel on komme olla naisterahvaste vastu viisakamad kui ehk kellegil teisel enne ja pärast neid…