Kostmine küsimusele: mis on valgustus

Prindi

Immanuel Kant

1

Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Ise ollakse selles alaealisuses süüdi, kui põhjuseks pole mitte aru puudumine, vaid puuduvad otsusekindlus ja mehisus, kasutamaks oma aru kellegi teise juhatuseta. Sapere aude! Ole söakas kasutama omaenese aru! - selline on niisiis valgustuse juhtlause.

Laiskus ja argus on põhjused, miks nii suur osa inimestest, olles looduse poolt ammu võõrast juhatusest vabaks mõistetud (naturaliter maiorennes), jäävad siiski meelsasti eluks ajaks alaealiseks ning miks teistel on nii kerge nende eestkostjaiks hakata. On ju nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviisi ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata. Polekski vajadust mõtelda, kui vaid maksta suudaks: küll teised selle tüütu kohustuse minu eest täidavad. Et inimeste enamikule (sealhulgas kogu kaunile soole) samm täisealisuse poole nii vaevarikas kui ka väga ohtlik tunduks, selle eest hoolitsevad juba need eestkostjad, kes on kõrgema järelvalve lahkesti enda peale võtnud. Pärast seda, kui nad kõigepealt on oma kariloomad rumalaks teinud ja hoolikalt ära hoidnud, et nood rahulikud olendid ei söandaks teha ainsatki sammu ohelikuta, kuhu nad on kütkendatud, osutavad nad ohule, mis kariloomi ähvardab, kui nood üritaksid üksi käia. Aga see oht ei olegi nii suur, sest mõnekordse kukkumise järel õpivad nad lõpuks hästi käima; ainult et juba üksainus sedalaadi juhtum teeb siiski araks ja tavaliselt kohutab ära kõigi edaspidiste katsete ees.

Raske on igal üksikul inimesel eraldi välja rabelda talle peaaegu loomuomaseks saanud alaealisusest. See on talle koguni meeldivaks saanud ja ta on esialgu tõesti võimetu kasutama omaenese aru, sest eales pole tal lastud seda üritadagi. Määrused ja valemid, need tema loomupäraste annete mõistliku tarvitamise või õigemini kuritarvitamise mehaanilised tööriistad, on üha kestva alaealisuse jalaraudadeks. See, kes need ka minema viskaks, teeks üle kitsaimagi kraavi ometi vaid ebakindla hüppe, sest ta pole sedalaadi vaba liikumisega harjunud. Seetõttu on vaid üksikuid, kel on õnnestunud alaealisusest välja rabelda oma vaimu eneseharimise läbi ning veel kindlal sammul edasi astuda.

Pigem on võimalik, et publik (avalikkus) end ise valgustab; niipea kui vabadus antakse, ongi see peaaegu vältimatu. Siis leidub suure hulga etteotsa pandud eestkostjategi seas ikka mõni isemõtleja, kes heidab endalt alaealisuse ikke ja hakkab seejärel enda ümber levitama nii omaenese väärtuse mõistuspärase hindamise kui igale inimesele omase isemõtlemiskutsumuse vaimu. Seejuures on oluline, et publik, kes nende eestkostjate poolt ikke alla oli pandud, sunnib nüüd ikestajaid endid selle alla jääma, kui vaid mõni eestkostja, olgu ta ise ka täiesti valgustusvõimetu, publiku üles ässitab; sedavõrd kahjulik on külvata eelarvamusi, mis lõpuks maksavad kätte noile endile, kes ise või kelle eelkäijad on olnud nende algatajad. Seetõttu võib publik valgustuse vaid tasapisi saavutada. Revolutsiooni läbi võib küll ehk teoks saada vabanemine üksikisiku despotismist ja kasu- ja võimuahnest rõhumisest, kuid mitte ealeski mõtlemisviisi tõeline reform; vaid uued eelarvamused saavad arutule inimkarjale niisamasugusteks juhtohjadeks, nagu olid seda vanad.

Sellise valgustuse tarvis on nõutav üksnes vabadus, ei miski muu; ja just ohutuim kõigest sellest, mida iganes võib tähendada vabadus, nimelt: oma mõistuse igas suhtes avalik tarvitus. Nüüd kuulen ma aga kõikjalt hüüdeid: ärge arutlege [räsoniert nicht!] Ohvitser ütleb: ärge arutlege, vaid tehke õppust! Finantsnõunik: ärge arutlege, vaid makske! Vaimulik: ärge arutlege, vaid uskuge! (Vaid üksainus isand [1] ilmas ütleb: arutlege niipalju kui tahate ja mille üle tahate, aga kuulake sõna!) Siin on kõikjal tegu vabaduse piiramisega. Milline piiramine takistab valgustust, milline mitte, viies seda isegi edasi? - Ma vastan: oma mõistuse avalik tarvitus peab olema vaba igal ajal, ja ainult see saab inimeste seas valgustust teoks teha; samas aga võib mõistuse eratarvitus sageli olla vägagi rangelt piiratud, seejuures valgustuse edenemist oluliselt takistamata. Aga omaenese mõistuse avaliku tarvituse all mõistan ma seda, mida keegi selle abil teeb õpetlasena kogu publiku kui lugejaskonna ees. Eratarvituseks nimetan seda, mida üksikisik võib oma mõistusega teatud temale usaldatud tsiviilametis või -teenistuskohas teha. Sest mõningate toimetuste puhul, mis puudutavad ühiskonna [gemeines Wesen] huvisid, on hädavajalik teatud mehhanism, mis sunniks mõningaid ühiskonnaliikmeid käituma vaid passiivselt, et valitsus saaks neid suunata kunstliku üksmeele kaudu avalike eesmärkide poole või neid vähemalt eemal hoida nimetatud eesmärkide hävitamisest. Siin igatahes pole lubatud arutleda - peab sõna kuulama. Kuni masina see osa end kogu ühiskonna ja isegi maailma kodanikkonna liikmeks peab, eriti õpetlasena, kes kirjutiste kaudu pöördub päris publiku poole, võib ta igatahes arutleda, ilma et seeläbi kannataksid toimingud, millest ta passiivse liikmena on pandud osalema. Oleks väga kahjulik, kui ohvitser, kellele tema ülemused annavad kasu, hakkaks teenistuses olles kasu otstarbekuse ja vajalikkuse üle kõva häälega targutama [vernünfteln] - ta peab sõna kuulama. Õigupoolest ei saa aga talle keelata õpetlasena teha märkusi puuduste kohta väeteenistuses ning esitada neid hindamiseks oma publikule. Kodanik ei saa keelduda talle pealepandud maksude tasumisest; täitmiseks mõeldud kohustuste ninatarka mahategemist võib isegi karistada kui skandaali (mis võiks üldisi vastuhakke põhjustada). Ja sellest hoolimata ei oleks kodanikukohuse-vastane, kui ta õpetlasena avalikult oma mõtteid väljendab selliste ettekirjutuste ebakohasuse või isegi ebaõigluse kohta. Niisamuti on vaimulik kohustatud õpetama oma õpilastele katekismust ja pidama oma kogudusele jutlust selle kiriku sümboli kohaselt, mida ta teenib; sest sel tingimusel on ta vastu võetud. Kuid õpetlasena on tal täielik vabadus, koguni kutsumus avaldada publikule kõiki oma hoolikalt läbikaalutud ja heatahtlikke mõtteid selle sümboli puuduste kohta ning ettepanekuid religiooni ja kirikuasjade paremaks korraldamiseks. Seejuures poleks ka südametunnistusele midagi ette heita. Sest mida ta oma ameti tõttu, kirikumehena õpetab, seda esitab ta nagu midagi niisugust, mille suhtes tal pole vaba voli omaenese heaksarvamise järgi õpetada, vaid ta on pandud ette kandma eeskirja kohaselt ja kellegi teise nimel. Ta ütleb: meie kirik õpetab üht või teist; need on põhjendused, mida see kasutab. Siis ta saab oma kogudusele kogu praktilise kasu määrustest, millele ta ise küll täie veendumusega alla ei kirjutaks, kuid mille ettekandmiseks saab ta end sellegipoolest kohustada, sest pole siiski täiesti võimatu, et selles on tõde varjul, igal juhul aga ei leidu selles midagi vähemalt sisemisele religioonile vasturääkivat. Kui ta seda viimast ei usuks sealt leidvat, ei saaks ta oma ametit südametunnistusega pidada - ta peaks selle maha panema. Niisiis tarvitus, mille ametis olev õpetaja oma mõistusele oma koguduse ees annab, on ainult eratarvitus, sest see on alati vaid kodune kogunemine, olgugi et nõnda suur. Ja selles suhtes pole ta preestrina vaba ning ei võigi seda olla, sest ta täidab võõrast ülesannet. Seevastu õpetlasena, kes oma teoste kaudu räägib päris publikule, nimelt ilmale, on vaimulikul mõistuse avalikiis tarvituses piiramatu vabadus kasutada omaenda mõistust ja rääkida omaenda nimel. See, kui rahva eestkostjad (vaimulikes asjus) ise omakorda oleksid alaealised, oleks mõttetus, mille tulemus oleks mõttetuse põlistamine.

Aga kas ei peaks üks vaimulike seltskond, kes on midagi kirikukogu-taolist või üks auväärne klass (klassis, nagu nad hollandlaste seas end ise nimetavad) olema volitatud üksteisele vandega ühe teatud muutumatu sümboli suhtes kohustuma, et niimoodi kehtestada ja koguni põlistada iga selle liikme ning seeläbi rahva üle lakkamatu kõrgem eestkostmine? Ma ütlen: see on täiesti võimatu. Selline leping, mis sõlmitakse takistamaks alatiseks inimsoo edasist valgustust, on täiesti tähtsusetu ja tühine; isegi kui see peaks kinnitatama kõrgeima võimu, riigipäeva ja pidulikemate rahusõlmimiste poolt. Ükski ajastu ei saa enesele kohuseks võtta ja seda tõotada, mis seaks järeltuleva olukorda, kus tal oleks võimatu edendada (eelkõige nii hädavajalikke) omaenda teadmisi, puhastuda eksitustest ja üldse valgustuses edasi minna. See oleks kuritegu inimloomuse vastu, mis on algselt määratletud just selles edasiminekus; ja järeltulijail on täielik õigus nood otsused kõrvale heita kui ebapädeval ja jultunul kombel vastu võetud otsused. Kõige selle proovikiviks, mis seadusena rahva üle otsustada võib, on küsimus: kas rahvas ise võiks sellise seaduse endale täitmiseks võtta? Nüüd, millegi parema ootuses, justkui oleks võimalik mingiks kindlaks lühikeseks ajaks kehtestada teatud korda, kusjuures ühtlasi jäetaks igale kodanikule vabadus õpetlase rollis avalikult, s. t teoste kaudu, teha märkusi tollase ühiskonnakorralduse puuduste kohta, sellal kui kehtestatud kord veel edasi kestaks, kuniks arusaam nende asjade loomusest avalikult niikaugele on jõudnud ja kui on kindel, et vaimulikud saaksid oma häälte (kuigi korraga mitte kõigi) ühendamisega tuua trooni ette ettepaneku võtta kaitse alla need kogudused, mis nende endi kujutluses ehk kokkuleppele jõudnud parima arusaama kohaselt uuendatud religioonikorralduse suhtes, samas siiski takistamata neid, kes rahuldunuks vanaga. Kuid täiesti lubamatu on leppida visalt püsiva religioonikäsitlusega, milles keegi avalikult ei kahtle, kasvõi ainult ühe inimelu vältel ja sellega otsekui hävitada ja teha viljatuks terve ajajärk inimkonna edenemisel paremusele, seeläbi kahjustades ka järeltulijaid. Inimene võib küll oma isiku tarbeks, ja ka siis ainult mõneks ajaks selles, mida ta on kohustatud teadma, valgustust edasi lükata; kuid sellest lahtiütlemine tähendaks tema isikule, veel enam aga järeltulijaile, inimkonna pühade õiguste rikkumist ja jalge alla tallamist. Kuid mida isegi rahvas ise enda üle otsustada ei või, seda võib veel vähem otsustada monarh rahva üle, sest tema seadusandlik mõjuvõim kord juba põhinebki sellel, et ta kogu rahva tahte enda omas ühendab. Kui ta peab silmas ainult seda, et kõik tõelised või näilised täiustused oleksid kooskõlas tsiviilkorraga [mit der bürgerlichen Ordnung]; väljaspool seda võiks ta oma alamail endil lasta teha, mida need leiavad oma hingeõndsuseks vajaliku olevat; see ei lähe talle korda, küll aga hoiaks ära, et üks ei takistaks vägivaldselt teist töötamast selle õnnistuse äratundmisel ja edendamisel kõigi oma võimete kohaselt. See kahjustab Tema Majesteeti ennast, kui ta sekkub, pidades kirjutisi, milles alamad üritavad oma vaateid selgitada, oma valitsus järel valve vääriliseks või kui ta teeb seda nii oma kõrgeimast äranägemisest, tõmmates endale kaela etteheite Caesar поп est supra Grammaticos [2], või - enamgi - kui ta alandab oma ülemvõimu sedavõrd, et toetab oma riigis mõnede türannide vaimset despotismi ülejäänud alamate vastu.

Kui nüüd küsitakse: kas me elame praegu valgustatud ajastul? - siis on vastuseks: Ei, kuid valgustuse ajastul küll. Praegu puudub inimestel tervikuna veel väga palju sellest, et nad oleksid juba võimelised religiooniasjus kindlalt ja hästi kasutama omaenese mõistust teiste abita või võiksid saada selleks võimeliseks. Siiski on meil olemas selged märgid, et tasapisi jääb vähemaks kõike seda, mis takistab üleüldist valgustust ja inimeste väljumist omasüülisest alaealisusest. Ses suhtes on meie ajastu valgustuse ajastu või Friedrichi sajand.

Vürst, kes ei pea endale ebaväärikaks öelda, et tema kohus on inimestele religiooniasjus täielik vabadus jätta ja neile mitte midagi ette kirjutada, ise seejuures uhkustamata oma tolerantsiga, on valgustatud ning pälvib sellisena tänulikelt kaasaegseilt ja järeltulijailt ülistusi selle eest, et vabastas inimsoo vähemalt valitsuse poole pealt alaealisusest ning andis igaühele vabaduse kõiges, mis puutub südametunnistusse, kasutada omaenese mõistust.

Sellise vürsti ajal tohivad auväärsed vaimulikud, olles ühtlasi õpetlased, oma ametikohust kahjustamata esitada vabalt ja avalikult omaksvõetud sümbolist siin-seal kõrvale kalduvaid otsuseid ja viiteid ilmale järelekatsumiseks; veel enam võib seda teha iga teine, kes pole ametikohustest piiratud. See vabaduse vaim levib ka väljaspool, isegi seal, kus ta peab võitlema mõistmatu valitsuse poolsete väliste takistustega. Ometi ilmneb neilegi eeskuju selles, et vabaduse korral poleks kõige vähematki muretseda avaliku rahu ja ühiskonna ühtsuse pärast. Inimesed iseenesest töötavad end järk-järgult toorusest välja, kui mitte just meelega ei kavaldata, hoidmaks neid selles.

Ma määratlesin valgustuse põhipunktina inimeste väljumist nende omasüülisest alaealisusest eelkõige religiooniasjus, sest kunstide ja teaduste suhtes pole meie valitsejail huvi mängida oma alamate üle eestkostjat; pealegi on see alaealisus teistest niihästi kahjulikum kui ka autum. Kuid riigipea, kes soosib religiooniasjus valgustust, läheb veelgi edasi oma mõtlemisviisis ning mõistab, et isegi seadusandluse suhtes oleks ohutu lubada alamail avalikult tarvitada omaenese mõistust ning esitada ilmale avalikult mõtteid, koguni koos juba olemasoleva otsekohese kriitikaga - parema seadusandluse loomiseks. Selle kohta on meil olemas hiilgav näide, ja veel ükski monarh pole ületanud seda, keda me austame.

Kuid ka ainult see, kes ise valgustatuna varju ei karda, samas aga käsutab avaliku rahu tagamiseks hästi distsiplineeritud arvukat väge, võib öelda seda, mida ei tohi söandada vabariik: arutlege niipalju kui tahate ja mille üle tahate - ainult kuulake sõna! Nii ilmneb siin võõrastav, inimlike asjade ootamatu käik; kui vaadata üldiselt, siis on ju paradoksaalne peaaegu kõik. Kodanikuvabaduste suurem määr näib rahva vaimu vabadusele soodus olevat, kuid paneb sellele siiski ületamatu tõkke; sellest vähem määr seevastu loob ruumi vaimu arenemiseks kõigi oma võimete kohaselt. Kui loodus on kõva kesta all valla päästnud eo, mille eest ta kõige hellemalt hoolitseb, nimelt kalduvuse ja kutsumuse eest vabalt mõelda, siis sellel on vähehaaval tagasimõju rahva meelsusele (misläbi see saab järk-järgult tegutsemisvabadusevõimelisemaks) ning lõpuks isegi selle valitsuse põhimõtteile, kes peab iseendale kasutoovaks kohelda inimest inimese vääriliselt, sest ta on enam kui masin.

Königsberg Preisis, 30. septembril 1784

13. sept. Büschingi «Wöchentliche Nachrichten’ist» ma lugesin täna, 30. skp, selle kuu «Berlinische Monatsschrifti» teadaannet, milles viidatakse härra Mendelssohni vastusele just samale küsimusele. Minu kätte pole see veel sattunud; vastasel korral oleks viivitatud käesolevaga, mis võib siin vaid katseks olla, kuivõrd juhus saab mõtteid kooskõlastada.

Beantwortung der Frage: Was ist Aufklärung? - BerlinischeMonatsschrift. 1784. Zwölftes Stuck. Dezember. S 481-494.

Tõlkinud Eduard Parhomenko

1

[1] Preisi kuningas Friedrich Suur (1712- 1786), kes oli sisse võetud prantsuse valgustusajastu kultuurist ja filosoofiast.

[2] Keiser pole üle grammatikutest

2018-03-03

MärksõnaÕigus

MärksõnaÕppimine

MärksõnaSallivus

MärksõnaSõnavabadus

MärksõnaUsk ja uskmatus