Teemad

Maailm ilma võimuta

Prindi

Niall Ferguson

1

USA üleilmse domineerimise kriitikud peaksid korraks aja maha võtma ja kaaluma alternatiive. Kui Ühendriigid taganevad hegemooni rollist, kes neid siis asendaks? Selleks poleks võimelised ei Euroopa, Hiina, islamimaailm ega kindlasti mitte ka ÜRO. Kahjuks pole ühe supervõimu alternatiiviks mitte multilateraalne utoopia, vaid uue Pimeduseajastu anarhistlik luupainaja.

Me kaldume eeldama, et võim nagu looduski ei salli tühja kohta. Tundub, et maailma poliitilises ajaloos on alati keegi olnud hegemooniks või vähemalt püüdnud selleks saada. Täna on selleks USA, sajandi eest Suurbritannia. Enne seda Prantsusmaa, Hispaania ja nõnda edasi. Kuulus 19. sajandi Saksa ajaloolane Leopold von Ranke - riigivalitsemiskunsti dojään -, portreteeris uusaegse Euroopa ajalugu kui pidevat võitlust ülemvõimu nimel, milles võimude tasakaal oli võimalik vaid läbi üha korduva konflikti.

Majanduseteaduse mõju diplomaatia uurimisele näib ainult kinnitavat arvamust, et ajalugu on võitlus rivaalitsevate jõudude vahel. Oma 1987. aasta bestselleris The Rise and Fall of the Great Powers: Economic Change and Military Conflict from 1500 to 2000 jõuab Yale Ülikooli ajaloolane Paul Kennedy järeldusele, et nagu mineviku impeeriumid, langevad ka USA ja Venemaa paratamatult ülepingutamise ohvriks. Kuid, nagu väitis Kennedy, nende positsiooni hõivavad peatselt Hiina ja Jaapan, mis mõlemad on praegu veel vabad imperialistlike sõjaliste kohustuste surmraskest koormast.

Oma 2001. aasta raamatus The Tragedy of Great Power Politics uuendab Chicago Ülikooli politoloog John J. Mearsheimer Kennedy seletust. Ta väidab, et ehkki USA pingutusele alla ei vannu ja elab üle nii Saksamaa kui Jaapani väljakutsed, peab ta nüüd end kokku võtma uute rivaalide tulekuks. Hiina tõus on kahekümne esimese sajandi alguses tõsiseim võimalik oht USAle, ning Ühendriikidel on sügav huvi näha eelolevail aastail Hiina majanduskasvu märgatavat aeglustumist. Hiina tõus pole aga ainus, mida Mearsheimer ennustab. Ka Euroopa Liidul on potentsiaali muutuda hirmuäratavaks rivaaliks.

Teisisõnu, võim pole loomulik monopol: võitlus ülemvõimu nimel on nii lakkamatu kui ka universaalne. See, mida mõned kommentaatorid näevad N.Liidu kokkuvarisemisele järgnenud unipolaarsusena, ei saa enam kaua kesta - lihtsalt seepärast, et ajalugu vihkab ülivõime. Varem või hiljem esitatakse neile väljakutse ja me läheme tagasi multipolaarsesse, paljude võimukeskustega maailma.

(JPEG)

Kuid mis siis kui need lugupeetud teoreetikud eksivad? Mis siis kui maailm liigub tegelikult ajastusse, kus polegi hegemooni? Mis siis kui jõudude tasakaalu asemel tuleb hoopis võimu puudumine?

Selline olukord pole ajaloos tundmatu. Kuigi minevikukroonikaid on huvitanud peamiselt suurvõimude saavutused - olgu nendeks siis tsivilisatsioonid, impeeriumid või rahvusriigid - pole nad siiski täiesti mööda vaadanud aegadest, mil võim on laiali pudenenud. Kahjuks pole maailma kogemused võimuvaakumitest (apolaarsuse ajastud, kui soovite) sugugi meeldivad. Igaüks, kellele ei meeldi USA hegemoonia, peaks meeles pidama, et Ühendriikide esirollile ei pruugi tegelikuks alternatiiviks olla mitte võistlevate suurvõimude multipolaarne maailm, vaid maailm ilma hegemoonita.

Apolaarsus võib muutuda anarhistlikuks uueks pimeduseajastuks: kahanevate impeeriumite ja usulise fanatismi ajastuks, endeemiliseks rüüstamiseks maailma unustatud piirkondades, majanduslikuks allakäiguks ja tsivilisatsiooni taandumiseks vähestesse kindlustatud enklaavidesse.

Troonipretendendid

Miks võiks 21. sajandi alul tekkida võimuvaakum? Põhjuseid pole kuigi raske ette kujutada.

(JPEG) Ühendriikide kolossi savijalad. Tundudes küll väga võimsana - nii majandusnäitajate, sõjalise võimsuse kui „pehme“ kultuurilise mõju poolest - kannatab USA vähemalt kolme strukturaalse puudujäägi all, mis võivad hakata piirama ta kvaasiimpeeriumlikku rolli maailmas.

Esimene faktor on riigi kasvav sõltuvus väliskapitalist, finantseerimaks kasvavat riiklikku ja eratarbimist. On raske meenutada mõnda minevikuimpeeriumi, mis pärast välislaenudest sedavõrd sõltuvaks muutumist nii pikalt vastu pidanud oleks.

Teine puudujääk on seotud sõjaliste jõududega: USA on inimeste netoimportöör ja ei saa seetõttu toestada oma hegemoonia püüdlusi tegeliku kolonisatsiooniga. Samal ajal on suured ja jätkuvad operatsioonid Afganistanis ja Iraagis USA suhteliselt väikese vabatahtliku armee juba väga õhukeseks kulutanud. Viimaks - ja see on kõige tähtsam - kannatab USA selle all, mida oleks võibolla kõige parem nimetada huvipuuduseks. Vabariiklikud institutsioonid ja poliitilised traditsioonid muudavad konsensuse saavutamise pikaajaliste rahvustehitavate projektide jaoks keeruliseks. Enamus möödunud sajandi USA interventsioone on, väheste eranditega, olnud suhteliselt lühiajalised. Rohkem kui 50 aastat on USA väed püsinud Lääne-Saksamaal, Jaapanis ja Lõuna-Koreas; nii pikalt pole nad venitanud Filipiinidel, Dominikaani Vabariigis, Haiitil või Vietnamis, rääkimata Liibanonist ja Somaaliast. Hiljutised arvamusuuringud Iraagi sõja kohta näitavad, et Ühendriikide valijaskonna valmisolek ohverdada välislahinguväljadel rahvuslikku verd ja varandust on isegi veel väiksem kui Vietnami sõja ajal.

„Vana Euroopa“ vananeb. Need, kes unistavad Euroopa Liidust kui vastukaalust USA ülivõimule, peaksid jätkama oma lõunauinakut. Kui muljetavaldav Euroopa Liidu selleaastane laienemine ka polnud - rääkimata 12 riiki hõlmava rahaliidu edukast projektist - on reaalsus siiski see, et demograafia määrab EL-u rahvusvahelise mõju ja tähtsuse aina kahanema. Langeva sündivuse ja kasvava eluea tõttu võib Lääne-Euroopa keskmine vanus vähem kui 50 aastaga kerkida üle 40. Seega on Euroopa „sõltuvusmäär“ (dependency ratio) - mittetöötavate kodanike arv iga töötava kodaniku kohta - määratud muutuma halvavalt kõrgeks. Lühidalt, Vana Euroopa saab peatselt tõeliselt vanaks.

2050. aastaks on iga kolmas itaallane, hispaanlane ja kreeklane 65-aastane või vanem ja seda isegi siis, kui immigratsioonil lubatakse jätkuda. Eurooplased on seeläbi silmitsi piinava valikuga: kas majanduse amerikaniseerumine - st piiride avamine palju suuremale immigratsioonile koos sellega kaasnevate kultuuriliste muutustega - või kindlustunud vanadekodu. Samas tähendavad EL-u seiskunud institutsionaalreformid, et individualistlikud Euroopa rahvusriigid jätkavad märkimisväärse autonoomia harrastamist väljaspool majandussfääri, peamiselt välis- ja kaitsepoliitikas.

Hiina tulevane majanduskriis. Optimistlikud vaatlejad kinnitavad, et Hiina viimase kümnendi majandusime jätkub sellise tulise kiiruga, et 30 või 40 aastaga ületab Hiina SKP Ühendriikide oma. Pole aga kaugeltki selge, kas tärkava turu normaalseid reegleid on ikka muudetud Pekingi kasuks. Esiteks eksisteerib fundamentaalne ühildamatus vabaturumajanduse, mis põhineb vältimatult eraomandusel ja õigusriigil, ning kommunistliku võimumonopoli vahel, mis toidab korruptsiooni ja takistab transparentsete fiskaal-, monetaar- ja regulatsiooniinstitutsioonide loomist. Nagu on tavaline „Aasia tiigermajandustes“, liigub tootmine kaugele ette sisetarbimisest - mis muudab majanduse äärmiselt sõltuvaks ekspordist - ja kaugele ette siseriiklikust finantsarengust. Keegi ei tea Hiina siseriikliku pangandussektori probleemide kogu ulatust. Need Lääne pangad, mis ostavad üles halbu laene, et liikuda Hiinasse, peavad meeles pidama, et seda strateegiat on katsetatud ükskord varemgi: sajandi eest, avatud uste poliitika aegu, mil USA ja Euroopa firmad tormasid Hiinasse vaid selleks, et näha oma investeeringuid haihtumas sõja- ja revolutsioonikeerises.

Siis, nagu ka nüüd, olid ootused Hiina arenguks eufooriliselt kõrged, eriti Ühendriikides. Kuid need lootused purunesid ja pill võib pika ilu peale tulla ka nüüd. Hiina rahandus- või panganduskriisil võivad olla vapustavad tagajärjed, eriti kui välisinvestorid aru saavad, kui keeruline on oma vara Hiinast kätte saada. Tasub meeles pidada, et juhul kui välisinvestorid investeerivad mitte läbi vahendajate (näiteks läbi väärtpaberiturgude), vaid otse vabrikutesse, siis pole vajadust siseriiklikuks kapitalikontrolliks. Lõpeks, kuidas viia maalt välja terasetehast?

Islamitsivilisatsiooni killustumine. Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida islamimaade sündivus, mis ületab Euroopa keskmist kahekordselt, mõistab need riigid aastateks Euroopale ja USAle survet avaldama. Kui Jeemeni elanikkond ületab 2050. aastaks Venemaa oma (nagu ÜRO sündivusele tuginedes ennustab), peab tulema üks kahest: kas Lähis-Ida majanduse drastiline paranemine või märgatav emigreerumine Araabiamaadest vananevasse Euroopasse. Kuid tüüne moslemikolonisatsioon Euroopa linnades - kõige silmatorkavam paikades nagu näiteks Marseille, kus põhja-aafriklased asustavad terveid äärelinnu - ei pea ilmtingimata ennustama uue ja kurjakuulutava „Euraabia“ saabumist. Tegelikult on moslemimaailm nagu alati jagunenud - ja mitte ainult piki traditsioonilist sunniitide-šiiitide vahelist lõhet. Veelahe jookseb ka moslemite vahel, kelle eesmärgiks on rahulik modus vivendi Läänega (impulss, mis on kehastunud Türgi valitsuse soovis liituda Euroopa Liiduga) ja nende vahel, keda tõmbavad islamibolševismi al-Qaeda liidri Osama bin Ladeni taolised renegaadid. Arvamusuuringud Marokost Pakistanini näitavad suurt Ameerika-vastasust, kuid mitte üksmeelsust.

Euroopas väljendab vaid vähemus varjamatut sümpaatiat terroriorganisatsioonide vastu; enamik noori moslemeid Inglismaal eelistab assimileerumist džihaadile. Me oleme kaugel bipolaarsest tsivilisatsioonide kokkupõrkest ja veel enam uue kalifaadi tõusust, mis suudaks olla geopoliitiliseks ähvarduseks Ühendriikidele ja ta liitlastele.

Lühidalt, kõik 21. sajandi potentsiaalsed hegemoonid: USA, Euroopa või Hiina - tunduvad sisaldavat allakäigu haigusidusid. Islam jääb aga maailmapoliitikas pihustunud jõuks, millel puuduvad ressursid saamaks supervõimuks.

Pime ja ühendusteta

Oletagem, et halvima stsenaariumi kohaselt saab USA neokonservatiivne ülbus Iraagis alanduse osaliseks, Bushi administratsiooni projekt demokratiseerida Lähis-Ida relva ähvardusel lõpeb häbistava taandumisega ning liikumine impeeriumist dekolonisatsiooni toimub vähem kui kahe aastaga. Oletagem ka, et ükski edasipüüdlik rivaalitsev ülivõim ei näita üles huvi selle tulemusena tekkinud vaakumi täitmise vastu - toimetulekul mitte ainult Iraagiga, vaid ka Afganistani, Balkanimaade ja Haiitiga. Milline võiks välja näha apolaarne tulevik?

Vastata pole kerge, kuna maailma ajaloos on olnud väga vähe perioode ilma üleilmse või vähemalt kohaliku hegemooni rolli taotlejata. Lähimaks võrdluseks uusajal võiksid olla 1920ndad aastad, mil USA loobus president Woodrow Wilsoni rahvasteliidule keskendunud globaalse demokraatia ja kollektiivse julgeoleku projektist. Kindlasti oli Kesk- ja Ida-Euroopas pärast Romanovite, Habsburgide, Hohenzollernite ja Ottomanide impeeriumite kokkuvarisemist võimuvaakum, kuid see ei kestnud kaua. Vanad Lääne-Euroopa impeeriumid napsasid valikuliselt jääke Ottomanide valitsusalast Lähis-Idas. Bolševikud taastasid tsaari-impeeriumi 1922. aastaks. Ja 1936. aastaks oli Saksamaa oma revanšiga juba kaugele jõunud.

Peab minema palju kaugemale ajalukku, et leida tegeliku ja kestva apolaarsuse periood, koguni nii kaugele kui üheksandasse ja kümnendasse sajandisse. Sel ajal olid Rooma impeeriumi jäänused - Lääne-Rooma ja Bütsants - taandunud oma võimutäiusest. Lääne juhtimine oli jagatud paavsti, kes juhtis kristlaskonda, ja Karl Suure pärijate vahel, kes olid tükeldanud tema lühiealise impeeriumi Verduni leppega 843. aastal. Arvestatavat trooninõudlejat imperaatori tiitlile ei tekkinud kuni Otto kroonimiseni 962. aastal ja isegi tema oli peamiselt Saksamaa valitseja, pretensiooniga (mis iial ei täitunud) valitseda Itaaliat. Samal ajal tegeles Bütsants bulgarite mässuga põhjas.

900. aastaks oli Abu al-Abbasi 750. aastal loodud abbassiitide kalifaat läbinud oma kõrgaja, kümnenda sajandi keskpaigaks oli see juba järsus languses. Ka Hiinas oli impeerium T’angi ja Sungi dünastiate vahelises madalseisus. Mõlemal impeeriumil olid vaimustavad pealinnad: Bagdad ja Ch’ang-an - kuid kummalgi polnud erilist huvi territoriaalsete vallutuste vastu. Vanade impeeriumite nõrkus lubas uutel ja väiksematel üksustel õitseda. Kui kasaaride hõim pöördus 740. aastal judaismi, täitis nende khaaniriik Euraasia võimuvaakumi Musta ja Kaspia mere vahel. Kaugel Bütsantsi valdustest, Kiievis, pani regent Olga õigeusku pöördumisega aluse Vene impeeriumile. Kui Abbassiidide kalifaat kaotas oma haarde Väike-Aasia üle, tükeldasid seldžukid - ottomani türklaste esivanemad - Rumi sultanaadi. Aafrikal oli oma mini-impeerium Ghanas, Kesk-Ameerikal oli Maia tsivilisatsioon. Sidemed nende üksuste vahel olid minimaalsed või puudusid. See oli globaliseerumise antitees: maailm, mis jagunenud eraldatud, introvertsetesse tsivilisatsioonidesse.

Üks ajastu tunnuseid oli see, et tugeva sekulaarse poliitilise jõu puudumisel põhjustasid usulised küsimused sageli tõsiseid konvulsioone. Lühidalt, religioossed institutsioonid määrasid sageli poliitilise agenda. Nii näiteks lõhestasid 8.ja 9. sajandi Bütsantsi vastakad arusaamad ikoonide õigest rollist jumalateenistusel. 11. sajandiks tundis paavst end piisavalt kindlalt selleks, et alandada Püha Rooma keisrit Heinrich IV võitluses selle üle, kummal neist peaks olema õigus määrata piiskoppe. Uued mungaordud omandasid kristlaskonnas märgatava jõu, eriti Cluny, esimene ordu, mis tsentraliseeris kloostrite juhtimise. Islamimaailmas oli tõeliseks valitsejaks ulema (vaimulikkond). Selline õhkkond seletabki, miks periood lõppes ristisõdade nime all tuntuks saanud erakordsete ususõdadega, millest esimese algatasid Euroopa kristlased 1095. aastal.

See näiline tsivilisatsioonide kokkupõrge oli mitmes mõttes lihtsalt järjekordne näide apolaarse maailma vastuvõtlikkusest ulatuslikele sõjakäikudele, mida mahajäänumad rahvad sooritavad kaugete linnastunud keskuste vastu. Viikingid ründasid 9. sajandil korduvalt Lääne-Euroopa linnu: Nantes’i 842, Sevillat 844, kui nimetada vaid kahte. Üks frangi kroonik halab „viikingite lõputu tulva“ üle, mis tungib peatumatult lõunasse. Ka Bütsantsi rüüstasid 860. aastal riisujad Rus’ist, tulevase Venemaa südamikust. Nagu kurtis Bütsantsi patriarh, ei näidanud see „raevukas ja metsik hõim“ üles mingit halastust. See oli kui „möirgav meri... hävitades kõik, säästmata midagi.“
Selline oli siis anarhistlik ajastu. Pole imestada, et tulevik paistis olevat väikeste, kaitstavate poliitiliste üksuste loomises: Veneetsia vabariik - linnriigi kvintessents, mis 840. aastal viis läbi omaenese välispoliitikat - või Alfred Suure 886. aasta Inglismaa, väidetavalt esimene rahvusriiki meenutav asi Euroopa ajaloos.

(JPEG)

Ülivõimu läbikukkumine

Kas apolaarne maailm tekitaks tänapäeval ajastu, mis sarnaneb Alfredi aegadega? Võib, kuigi mõne tähtsa ja murettekitava erinevusega.
Lihtne on kujutleda maailma esijõude - USAd, Euroopat ja Hiinat - tõmbumas tagasi nende endi regionaalsesse mõjusfääri.
Kuid mis saab pärast II maailmasõda USA juhtimisel loodud rahvusülestest organisatsioonidest? Ühinenud Rahvaste Organisatsioonist, Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF), Maailmapangast ja Maailma Kaubandusorganisatsioonist (WTO, endise nimega GATT (Üldine tolli ja kaubanduskokkulepe)), mis kõik peavad end mingil viisil „rahvusvahelise üldsuse“ esindajaks. Võiks ju uskuda, et nende püüded valitseda kogu maailma on põhimõtteliselt erinevad pimeduse ajastu vaimust?

Kuid siiski, ka universaalsusepüüetel oli oluline osa selle ajastu retoorikas. Kõik impeeriumid püüdlesid kogu maailma valitsemisele ning mõned, olles teadmatuses teiste olemasolust, võibolla isegi uskusid, et nad olid selle saavutanud.
Reaalsus polnud aga üleilmne kristlaskond, ega ka kõikehõlmav Taeva Impeerium, vaid poliitiline killustatus. Ja see on nõnda ka tänapäeval. Meie ajale on iseloomulik mitte võimu nihkumine ülespoole, rahvusüleste institutsioonide kätte, vaid allapoole. Riigi vägivallamonopoli lõppemise ja kontrolli kadumisega kommunikatsioonikanalite üle on inimkond sisenenud ajastusse, mida iseloomustavad võrdselt nii integratsioon kui desintegratsioon.

Kui informatsiooni ja tootmisvahendite vaba vool toidab multinatsionaalseid korporatsioone ja valitsusväliseid organisatsioone (nagu ka kõigi konfessioonide evangeliseerivaid suundi), siis destruktiivse tehnoloogia vaba voog toidab nii kuritegelikke organisatsioone kui terrorirühmitusi. Jääb mulje, et viimatimainitud saavad tegutseda kus iganes soovivad - Hamburgist Gazani. Vastupidiselt sellele pole aga rahvusvahelise üldsuse ettekirjutised üldsegi globaalsed. Lühidalt - tegelikult on nad üha enam aheldatud mõnedesse strateegilistesse linnadesse nagu Kabul ja Pristina. Just mitteriiklike tegutsejate (non-state actors) käes on tegelikult globaalne võim, nende seas on nii kaasaja mungad kui viikingid.

Mis jääb järele? Kahanevad impeeriumid, usuline taasärkamine, kujunev anarhia, taganemine kindlustatud linnadesse. Need on pimeduseajastu kogemused, mida ilma ülivõimuta maailm võib peatselt läbi elama hakata. Probleem on loomulikult selles, et saabuv pimeduseajastu oleks palju ohtlikum kui üheksandal sajandil. Maailm on palju enam rahvastatud, laias laastus 20 korda enam, nii et hõõrdumine maailma kokkusobimatute “hõimude” vahel on ilmselt palju sagedasem. Tehnoloogia on muutnud tootmist - nüüd sõltuvad inimühiskonnad mitte ainult puhtast veest ja viljasaagist, vaid ka piiratud fossiilkütuste varudest. Tehnoloogia on kasvatanud ka hävitusvõimet, nii et nüüd pole võimalik linna mitte ainult rüüstata, vaid ta maamunalt minema pühkida.

Enam kui kaks aastakümmet on globaliseerumine - integreerides maailma hüviste turud, tööjõu ja kapitali - tõstnud elatustaset üle maailma, välja arvatud seal, kus riigid on ennast ise sellest protsessist türannia või kodusõja abil välja lülitanud.
Deglobaliseerumine - mille uus pimeduseajastu kaasa tooks - viiks kindlasti majanduslikku stagnatsiooni ja isegi allakäiku. Kui USA otsustaks end kaitsta pärast teist 11. septembrit, mis hävitaks näiteks Houstoni või Chicago, muutuks ta vääramatult palju vähem avatud ühiskonnaks, vähem külalislahkeks töödotsivate, külastavate või äriajavate välismaalaste suhtes. Samal ajal - kui Euroopa moslemienklaavid kasvavad - muutub islamiekstremistide infiltreerumine EL-u pöördumatuks, kasvatades üleatlantilisi pingeid Lähis-Ida küsimuses kuni murdumispunktini.

Hiina majanduslik kokkuvarisemine võib lükata kommunistliku süsteemi kriisi, vallandades tsentrifugaaljõud, mis õõnestasid varasemaid Hiina impeeriume. Lääne investorid võivad araks lüüa ja järeldada, et madalamad sissetulekud kodus on eelistatavamad piiritagustest paratamatutest riskidest.

Kõige valusamalt annab pimeduseajastu end tunda kahanevate suurvõimude äärealadel. Rikkad maailmamajanduse sadamad New Yorgist Rotterdami ja Šanghaini oleksid piraatide ja rüüstajate sihtmärkideks. Terroristidel on lihtne häirida meresõidu vabadust rünnates naftatankereid, lennukiemalaevu ja kruiisilaevu, sellal kui Lääne rahvad keskenduvad palavikuliselt oma lennuväljade turvaliseks muutmisele. Piiratud ulatusega tuumasõjad võivad hävitada mitmeid regioone, alates Korea poolsaarest ja Kashmirist ning võibolla lõppedes katastroofiga Lähis-Idas. Ladina Ameerikas otsivad näruselt vaesed kodanikud pääsu Ühendriikide usuordude poolt imporditud evangeelses kristluses. Aafrikas jätkavad AIDSi ja malaaria katkupuhangud oma tapatööd. Vähesed allesjäänud maksujõulised lennuväljad lõpetavad lennud nendele mandritele, sest kes ikka sooviks lahkuda oma privaatselt valvatud turvasadamatest?

Kõige nende põhjuste pärast peaks väljavaade apolaarsest maailmast meid hirmutama palju enam, kui see hirmutas Karl Suure järeltulijaid. Kui Ühendriigid taanduvad oma globaalsest hegemooniast, sest nende habras enesehinnang on saanud haiget impeeriumi piiridel saadud väikestest tagasilöökidest - siis tema kriitikud kodus ja võõrsil ei tohiks teeselda, et nad jutlustavad uut multipolaarset harmoonia ajastut või isegi tagasipöördumist vanasse heasse jõudude tasakaalu.

Tasub ette vaadata, mida soovida. Alternatiiviks unipolaarsele maailmale ei pruugi üldsegi olla multipolaarsus - selleks võib saada apolaarne globaalne võimuvaakum. Ja rivaalitsevatest suurvõimudest kaugelt ohtlikumad jõud võiksid kasu lõigata sellest mitte-nii-uuest maailma korratusest.

Artikkel on algselt ilmunud Foreign Policy July/August 2004

1

2005-01-07

MärksõnaAasia

MärksõnaAjastu ahistavad asjad

MärksõnaAmeerika

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaGlobaliseerumine

MärksõnaHiina

MärksõnaHõim

MärksõnaIndia

MärksõnaIraak ja islam

MärksõnaSõda