Teemad

MärksõnaEuroopa ajalugu

Ernst ja Falk. Vestlusi vabamüürlastele

Prindi

Gotthold Ephraim Lessing

1

Tema Hiilgusele Hertsog Ferdinandile

Kõrgeauline Hertsog.

Ka mina olen viibinud tõe lätetel ja ammutanud sealt. Kui sügavalt ma ammutanud olen, selle üle võib otsustada ainult see, kellelt ootan luba ammutada veelgi sügavamalt.

Rahvas vaevleb juba kaua aega janu käes ja sureb janusse.

Teie Hiilguse alandlik teener

KOLMANDA ISIKU EESSÕNA

Kui järgnevad leheküljed ei sisalda vabamüürluse tõelist ontoloogiat, siis tahaksin ma küll väga teada saada, millises neist lugematutest kirjatöödest, millele vabamüürlus on ainet andnud, oleks paremini edasi antud tema olemus.

Kui aga igat liiki vabamüürlased heal meelel tunnistavad, et siin osutatud vaatekoht on ainus, millest nõdrale silmale ei näita end üksnes paljas pettekujutelm, vaid terved silmad märkavad reaalset kuju, siis võiks tekkida ainult veel see küsimus, et miks ei ole seda juba ammu nii selgeil sõnul esitatud.

Sellele küsimusele võiks vastata mitmeti. Ometi on raske leida mõnd teist sellele sarnanevat küsimust kui need: miks on kristluses süstemaatilised õpperaamatud tekkinud nii hilja, miks ei ole kõik need paljud head kristlased iganes suutnud ega tahtnud demonstreerida oma usku kõigile arusaadaval viisil?

Eks oleks see ju kristluse jaoks olnud veel ikka liiga vara, kusjuures usk ise oleks sealjuures ehk võitnud üsna vähe, kui kristlastele ei oleks tulnud mõtet esitada see täiesti mõistusevastasel viisil.

Tehku igaüks siit ise omad järeldused.

ESIMENE VESTLUS

ERNST: Millest mõtled, sõber?

FALK: Ei millestki.

ERNST: Kuid sa oled nii vagusi.

FALK: Just sellepärast. Kes suudaks rõõmu tundes mõtelda? Ja mina tunnen rõõmu hommikuvärskusest.

ERNST: Sul on õigus, ja sa oleksid võinud küsida sama asja mult endalt.

FALK: Kui ma millestki mõtleksin, siis ma ka räägiksin sellest. Pole midagi paremat kui mõtelda valjusti sõbra seltsis.

ERNST: Kindel see.

FALK: Kui sina oled kaunist hommikust juba küllalt rõõmu tundnud ja sulle midagi pähe tuleb, siis räägi sina. Minu pea on tühi.

ERNST: Olgu nii! Mulle meenub, et olen tahtnud sult juba ammu midagi küsida.

FALK: Küsi siis ometi.

ERNST: Sõber, kas on tõsi, et oled vabamüürlane?

FALK: Nii küsib see, kes ise ei ole.

ERNST: Tõsi ta on. Aga anna mulle täpsem vastus. Oled sa vabamüürlane?

FALK: Usun, et olen.

ERNST: Nii vastab see, kes ei ole oma asjas päris kindel.

FALK: Oh ei! Olen oma asjas üsna kindel.

ERNST: Sest sa tead ju ometi, kas ja millal ja kus sind vastu võeti ning kes seda tegi.

FALK: Seda tean ma igal juhul, aga ehk see ei ütlekski sulle teab kui palju?

ERNST: Ei ütleks?

FALK: Kes ei võta vastu ja keda ei võeta vastu!

ERNST: Selgita!

FALK: Usun, et olen vabamüürlane, ja mitte niivõrd sellepärast, et olen vanemate vabamüürlaste poolt seaduslikus loožis vastu võetud, vaid sellepärast, et ma mõistan ja tunnetan, misasi ja misjaoks on vabamüürlus, mis olid millal ja kus ta seda on olnud, kuidas ja mis teda edendab või takistab.

ERNST: Ja ometi väljendud sa nii kõhklevalt - usun, et olen vabamüürlane!

FALK: See väljendus on mulle nii külge harjunud. Mitte et mul veendumusest puudu jääks, vaid mulle lihtsalt ei meeldi kellelegi teisele tee peale ette astuda.

ERNST: Sa vastad mulle nagu võõrale.

FALK: Võõras või sõber!

ERNST: Sa oled vastu võetud, sa tead kõike...

FALK: Ka teised on vastu võetud ja usuvad, et teavad.

ERNST: Võiksid sa siis olla vastu võetud, teadmata seda, mida sa tead?

FALK: Kahjuks küll.

ERNST: Kuidas nii?

FALK: Sest paljud vastuvõtjate seastki ei tea; need vähesed aga, kes teavad, ei saa öelda.

ERNST: Ja võiksid sa siis teada seda, mida sa tead, ilma et oleksid vastu võetud?

FALK: Miks mitte? Vabamüürlus ei ole meelevaldne ega tarbetu, vaid midagi paratamatut, mis põhineb inimese olemusel ja kodanlikul ühiskonnal. Järelikult peaks omaette mõtiskledes olema võimalik selleni jõuda sama hästi kui võõrast õpetust järgides.

ERNST: Vabamüürlus ei olegi meelevaldne? Kas ei leidu seal sõnu ja märke ja kombeid, mis kõik võiksid olla teistsugused, nii et järelikult on need meelevaldsed?

FALK: Neid muidugi on. Aga need sõnad ja need märgid ja need kombed ei ole vabamüürlus.

ERNST: Vabamüürlus ei ole tarbetu? Kuidas inimesed siis hakkama said, kui vabamüürlust veel ei olnud?

FALK: Vabamüürlus on alati olemas olnud.

ERNST: Mille poolest on vabamüürlus aga paratamatu ja hädavajalik?

FALK: Nagu ma sulle juba mõista andsin - millegi niisuguse poolest, mida isegi need, kes seda teavad, öelda ei saa.

ERNST: Järelikult on see mõttetus.

FALK: Ara otsusta nii ülepeakaela.

ERNST: Millest ma aru saan, seda võin ma ka sõnades väljendada.

FALK: Mitte alati, ja sageli vähemasti mitte nii, et teised sellest sõnade kaudu just täpselt samasuguse ettekujutuse saaksid nagu minu oma.

ERNST: Kui mitte täpselt samasuguse, siis mingisuguse ikkagi.

FALK: Mingisugune ettekujutus oleks siin kasutu või ohtlik. Kasutu sel juhul, kui ta ei kätkeks endas piisavalt palju, ja ohtlik siis, kui ta sisaldaks pisut liiga palju.

ERNST: Kummaline! Kui isegi need vabamüürlased, kes teavad oma ordu saladust, ei saa seda sõnades edasi anda, kuidas nad siis ikkagi oma ordut laiendavad?

FALK: Tegudega. Nad lasevad väärt meestel ja noorukitel, keda peavad lähema läbikäimise vääriliseks, oma tegusid aimata, ära arvata - näha, kuivõrd need nähtavad on. Noile hakkab asi meeldima ja nad saadavad korda samasuguseid tegusid.

ERNST: Teod? Vabamüürlaste teod? Mulle pole teada muud kui nende kõned ja laulud, aga needki on enamasti trükitud kujul kenamad kui mõeldult või öeldult.

FALK: See on paljude kõnede ja laulude ühine joon.

ERNST: Või tuleb mul nende tegude pähe võtta seda, millega nad neis kõnedes ja lauludes kiitlevad?

FALK: Aga kui see polegi ainult tühi kiitlemine?

ERNST: Ja millega nad siis kiitlevad? Puha asjadega, mida oodatakse igalt healt inimeselt, igalt korralikult kodanikult. Nad on nii sõbralikud, nii suured heategijad, nii kuulekad, nii väga tulvil isamaa-armastust!

FALK: Kas see siis polegi midagi?

ERNST: Ei ole - et end seepärast teistest inimestest paremaks pidada. Kas ei peaks igaüks selline olema?

FALK: Peaks!

ERNST: Kellel poleks siis ka väljaspool vabamüürlust ajendeid ja võimalust küllaga, et selline olla?

FALK: Aga siiski on vabamüürluses ja vabamüürluse tõttu üks ajend rohkem.

ERNST: Ära tule mulle rääkima hulgast ajenditest! Parem, kui kogu olemasolev intensiivne jõud on pühendatud üheleainsale ajendile! Seesuguste ajendite rohkus on nagu rataste rohkus masinas. Mida enam rattaid, seda ebakindlam.

FALK: Selles osas ei saa ma sulle vastu vaielda.

ERNST: Ja milline ajend rohkem! Säärane, mis kõiki teisi pisendab, kahtlaseks muudab, ennast aga upitab kõige tugevamaks ja paremaks!

FALK: Sõber, ole õiglane! Liialdamine, nende vaimuvaeste kõnede ja laulude quidproquo! Katsetus! Õpipoisi kätetöö!

ERNST: Selle kohta öeldakse: vend kõneleja on lobasuu.

FALK: Selle kohta võib ainult ühte öelda: see, mida vend kõneleja vabamüürlaste juures ülistab, ei ole küll nende teod. Sest lobasuu ei ole vend kõneleja küll mitte; ja teod räägivad ise enda eest.

ERNST: Jah, nüüd ma märkan, kuhu sa sihid. Kuidas nad mulle küll kohe pähe ei tulnud, need teod, need kõnekad teod! Peaaegu tahaksin neid nimetada karjuvateks. Vähe sellest, et vabamüürlased üksteist toetavad, kõige tugevamal moel toetavad; sest see on omadus, mis paratamatult vajalik igale kambale. Mida kõike nad küll teevad kogu rahva heaks igas riigis, mille liikmed nad on!

FALK: Näiteks? Et ma ometi kuuleksin, kas sa oled õigel teel.

ERNST: Näiteks vabamüürlased Stockholmis! Kas ei rajanud nad seal suure leidlaste varjupaiga?

FALK: Kui Stockholmi vabamüürlased ka mõnel teisel puhul agarust üles näidanud oleksid!

ERNST: Millisel teisel?

FALK: Mõnel muul puhul, ma mõtlen.

ERNST: Ja vabamüürlased Dresdenis! Vaeseid noori tüdrukuid tööle panna, lasta neil niblata ja tikkida - et ainult varjupaik võiks väiksem olla.

FALK: Ernst! Sa mõistad ju, kui ma sulle meelde tuletan, mida su nimi tähendab.

ERNST: Jätame siis pilamise. Ja Braunschweigi vabamüürlased! Vaestele võimekatele poistele joonistamist õpetada!

FALK: Miks mitte?

ERNST: Ja Berliini vabamüürlased? Need, kes toetavad Basedow’ filantropiini.

FALK: Mis sa räägid? Vabamüürlased? Filantropiini? Toetavad? Kes sulle selle mõtte pähe pani?

ERNST: Sellest pasundas ajaleht.

FALK: Ajaleht! Siis tahaksin ma küll näha Basedow’ enda käega kirjutatud kviitungit. Ja peaksin kindel olema, et kviitung ei ole välja antud mitte Berliini vabamüürlastele, vaid vabamüürlastele üleüldse.

ERNST: Mida see tähendab? Kas sina siis ei kiida Basedow’ asutust heaks?

FALK: Mina ja ei kiida heaks? Kes võiks olla selle suurem pooldaja?

ERNST: Siis sa ju ei kadesta teda selle toetuse pärast?

FALK: Kadestada? Kes võiks talle rohkem kõike head soovida kui mina?

ERNST: No siis ei saa ma sinust enam üldse aru.

FALK: Seda ma usun. Selleks ei ole mul õigust. Sest ka vabamüürlased üleüldse võivad teha midagi niisugust, mida nad ei tee kui vabamüürlased.

ERNST: Ja peab see käima ka kõigi teiste nende heade tegude kohta?

FALK: Võib-olla! Võib-olla, et kõik need head teod, mida sa mulle nimetasid, on ainult nende teod ad extra, et lühiduse mõttes kasutada skolastilist väljendit.

ERNST: Mida sa sellega mõtled?

FALK: Ainult nende teod, mis rahvale silma torkavad - ainult teod, mida nad selleks sooritavad, et need rahvale silma torkaksid.

ERNST: Et nautida lugupidamist ja sallivust?

FALK: Võib küll olla.

ERNST: Aga millised on siis nende tõelised teod? Sa vaikid?

FALK: Kui ma poleks sulle juba vastanud? Nende tõelised teod on nende saladus.

ERNST: Ha-haa! Nii et ka neid ei saa sõnadega seletada?

FALK: Ega ei saa küll! Ainult niipalju saan ja tohin ma sulle öelda, et vabamüürlaste tõelised teod on nii suured, nii kaugele tulevikku suunatud, et võib mööduda terveid sajandeid, enne kui saab öelda: seda tegid nemad! Kõigest hoolimata tegid nemad kõik hea, mis veel maailmas leida on, - pane hästi tähele: maailmas ja nad jätkavad tööd kõige hea kallal, mis maailmas veel tuleb, - pane hästi tähele: maailmas.

ERNST: Oh jäta! Sa pilkad mind.

FALK: Tõsijutt, ei pilka. Aga näe, seal lendab liblikas, kelle ma pean tingimata kätte saama. See on see, kes areneb piimalilleröövikust. Kähku ütlen ma sulle veel vaid üht: vabamüürlaste teod on suunatud sellele, et muuta ülearuseks suurem osa sellest, mida üldiselt tavatsetakse nimetada headeks tegudeks.

ERNST: Ja mis ju ometi on ka head teod?

FALK: Paremaid ei saa olla. Mõtle üks hetk selle üle järele. Olen kohe jälle sinu juures tagasi.

ERNST: Head teod, mida tehakse sellepärast, et muuta head teod ülearuseks? See on mõistatus. Ja mõistatuste üle ma pead ei murra. Parem viskan vahepeal puu alla pikali ja vaatlen sipelgaid.

TEINE VESTLUS

ERNST: Noh, kuhu sa siis jäid? Ja liblikat ei ole sa ka kätte saanud?

FALK: Ta meelitas mind ühe põõsa juurest teise juurde, ojani välja. Ja siis oli ta teisel pool oja.

ERNST: Jajaa. Leidub selliseid meelitajaid!

FALK: Kas sa mõtlesid järele?

ERNST: Mille üle? Sinu mõistatuse üle? Ka mina ei suuda teda püüda, seda kaunist liblikat! Ta ei pea aga sellepärast jääma mu hinge vaevama. Rääkisin sinuga korra vabamüürlusest ja ei tee seda enam iial. Sest ma näen ju, et oled samasugune nagu nad kõik.

FALK: Kuidas nad kõik? Seda need kõik ei ütle.

ERNST: Ei ütle? Nii et ka vabamüürlaste seas leidub siis ketsereid? Ja sina oled üks neist? Aga kõigil ketseritel on ikkagi midagi ühist õigeusklikega. Ja mina rääkisin sellest.

FALK: Millest sa rääkisid?

ERNST: Õigeusklikud või ketserlikud vabamüürlased - nad kõik mängivad sõnadega ja lasevad endale küsimusi esitada ning vastavad neile, ilma et midagi vastaksid.

FALK: Arvad sa? No hästi, rääkigem siis millestki muust. Kui sa oled mind kord juba sõnatu imestuse mõnusast seisundist välja kiskunud...

ERNST: Ei ole midagi kergemat kui sind sellesse seisundisse jälle tagasi viia. Istu ainult siia minu juurde ja vaata!

FALK: Mida siis?

ERNST: Seda siginat-saginat siin sipelgapesas ja selle ümber. Mäherdune toimekus ja ometi milline kord! Kõik tirivad ja tassivad ja lükkavad midagi ning keegi ei jää teisele jalgu. Vaatavaid! Nad isegi aitavad üksteist!

FALK: Sipelgatel on ühiskond nagu mesilastelgi.

ERNST: Ja veelgi imepärasem ühiskond kui mesilastel. Sest nende hulgas ei leidu kedagi, kes neid ohjes hoiaks ja valitseks.

FALK: Niisiis peab kord püsima ka ilma valitsemiseta.

ERNST: Miks mitte, kui igaüks end ise valitseda oskab.

FALK: Ei tea, kas ka inimesed ükskord nii kaugele jõuavad?

ERNST: Vaevalt küll!

FALK: Kahju!

ERNST: Seda küll!

FALK: Tõuse üles ja mingem edasi. Sest sipelgad hakkavad sind mööda üles ronima; ja just meenus ka mulle midagi, mida ma võimalust kasutades sinu käest küsima pean. Ma ei tunne sinu vaateid selle kohta veel sugugi.

ERNST: Mille kohta?

FALK: Inimeste kodanliku ühiskonna kohta üleüldse. Mis sa sellest arvad?

ERNST: Arvan väga hästi.

FALK: Seda kindlasti. Aga kas sa pead seda eesmärgiks või vahendiks?

ERNST: Ma ei mõista sind.

FALK: Arvad sa, et inimesed on loodud riigi jaoks? Või on riik inimeste jaoks?

ERNST: Paistab, et mõned tahavad väita esimest. Viimane väide on aga ilmselt õigem.

FALK: Ka mina arvan nii. Riik ühendab inimesi, et iga üksik inimene saaks selles ühenduses ja läbi selle seda paremini ja kindlamalt nautida oma osa õnnelikkusest. Kõigi üksikute riigiliikmete õnnelikkuste kogusummaks on riigi õnnelikkus. Peale selle pole midagi muud. Ükski teistsugune riigi õnnelikkus, isegi kui sealjuures vaid üksikud selle osalised kannatavad ja kannatama peavad, ei ole midagi muud kui varjatud türannia.

ERNST: Mina ei kuulutaks seda nii valjul häälel.

FALK: Miks mitte?

ERNST: Tõde, mille üle igaüks otsustab vastavalt oma olukorrale, on kerge kuritarvitada.

FALK: Kas tead, sõber, et sa juba oledki pooleldi vabamüürlane?

ERNST: Mina?

FALK: Sina. Sest sa ju mõistad juba tõdesid, mida parema meelega maha vaikitakse.

ERNST: Kuid mida ometi võiks välja öelda.

FALK: Tark ei saa välja öelda seda, millest ta parem vaikiks.

ERNST: Noh, kuidas soovid! Arme tuleme jälle tagasi vabamüürlaste juurde. Ma ei taha neist rohkem midagi teada.

FALK: Andesta! Sa vähemasti näed, et ma olen valmis sulle neist rohkem rääkima.

ERNST: Sa irvitad. Hästi! Inimese kodanlik elu ja kõik riikide põhiseadused ei ole midagi muud kui vahend inimliku õnnelikkuse saavutamiseks. Mis edasi?

FALK: Ei ole midagi muud kui vahend! Ja inimese leiutatud vahend, kuigi ma ei taha sugugi eitada, et loodus on omalt poolt teinud kõik selleks, et inimene üsna kähku selle leiutiseni jõuaks.

ERNST: Sellest on siis ilmselt tingitud ka tõsiasi, et mõned peavad kodanlikku ühiskonda looduse eesmärgiks. Et kõik, meie kired ja meie vajadused, kõik viivat sellele välja, olevat see järelikult viimane, kuhu loodus välja võib jõuda. Sellise järelduse nad tegid. Nagu ei oleks loodus pidanud otstarbekalt andma ka vahendeid! Nagu oleks looduse eesmärgiks olnud pigem mõne abstraktse mõiste - nagu riik, isamaa või midagi muud seesugust - kui iga tegeliku üksiku olendi õnnelikkus!

FALK: Väga hea! Oled õigel teel. Sest ütle nüüd mulle, kui riikide põhiseadused on vahendid, inimeste leiutatud vahendid, kas peaksid siis nemad üksi pääsema inimlike vahendite saatusest?

ERNST: Mida sa nimetad inimlike vahendite saatuseks?

FALK: Seda, mis on lahutamatult seotud inimlike vahenditega, seda, mis eristab neid veatuist jumalikest vahenditest.

ERNST: Mis see on?

FALK: Et nad ei ole veatud. Et nad sageli mitte ainult et ei vasta oma eesmärgile, vaid lausa põhjustavad sellele vastupidist.

ERNST: Too üks näide, kui sulle mõni pähe tuleb!

FALK: Nii on laevasõit ja laevad vahendiks, et jõuda kaugetesse maadesse; ja põhjus, miks paljud inimesed enam iialgi sinna ei jõua.

ERNST: Nimelt need, kes laevahuku läbi elavad ja ära upuvad. Nüüd ma usun, et mõistan sind. Aga on ju teada, mis seda põhjustab, et nii paljud üksikisikud riigi põhiseaduse tõttu kuidagi oma õnnelikkuseni ei jõua. Põhiseadusi on palju; üks on seega teisest parem; mõni on väga vigane, silmanähtavalt oma eesmärgile vasturääkiv; ja kõige parem on ilmselt veel välja mõtlemata.

FALK: Hoolimata sellest! Oletagem, et parim põhiseadus, mida üldse võib ette kujutada, on juba välja mõeldud; oletagem, et kõik inimesed kogu maailmas on selle parima põhiseaduse omaks tunnistanud, kas sulle ei tundu, et ka siis veel, isegi sellest parimast põhiseadusest lähtudes, peavad saama alguse asjad, mis mõjuvad inimlikule õnnelikkusele äärmiselt kahjulikult ja mida loodusinimene poleks osanud ettegi kujutada?

ERNST: Ma arvan, et kui parimast põhiseadusest tuleneksid seesugused asjad, siis ei oleks see parim põhiseadus.

FALK: Ja et võimalik oleks mõni veel parem? No siis võtan ma seda paremat parimana ja esitan sama küsimuse.

ERNST: Näib, et sa tahad mulle siin lihtsalt algusest peale pähevõetud ettekujutusest lähtudes targutada, et iga inimeste väljamõeldud vahend, milleks sa kuulutad eranditult kõik riikide põhiseadused, ei saagi olla teistsugune kui puudulik.

FALK: Mitte ainult seda.

ERNST: Ja sul oleks raske nimetada kasvõi ühte neist kahjulikest asjadest...

FALK: Mis paratamatult peavad ilmnema ka parima riigi põhiseaduse puhul? Oo, kümme ühe asemel.

ERNST: Hakatuseks ainult üks.

FALK: Oletagem niisiis, et on loodud parim riigi põhiseadus; oletagem, et kogu maailma inimesed elavad selle põhiseaduse järgi, kas kogu maailma inimesed moodustaksid siis sellepärast üheainsa riigi?

ERNST: Vaevalt küll. Ükski valitsus ei oleks võimeline juhtima nii tohutut riiki. Niisiis peaks ta jagunema mitmeks väikeseks riigiks, mida kõiki valitsetaks ühesuguste seaduste järgi.

FALK: See tähendab, et inimesed oleksid ka siis veel sakslased ja prantslased, hollandlased ja hispaanlased, venelased ja rootslased ja kuidas nende kõigi nimed nüüd ongi.

ERNST: Päris kindlasti!

FALK: Noh, üks on meil siis juba käes. Sest eks ole, igal neist väiksematest riikidest oleksid oma huvid ja iga nende liige esindaks oma riigi huve?

ERNST: Kuidas siis teisiti?

FALK: Need erinevad huvid satuksid sageli vastuollu, nii nagu nüüdki, ja kaks kahe eri riigi liiget näitaksid omavahelises suhtlemises üles sama vähe siirast meelt kui nüüd sakslane prantslase või prantslane inglasega suheldes.

ERNST: Vägagi tõenäoline!

FALK: See tähendab, et kui nüüd sakslane trehvab kokku prantslasega, prantslane inglasega või vastupidi, siis ei kohta lihtsalt inimene enam lihtsalt inimest, kes oma olemuse tõttu hingesugulust tunnevad, vaid säärane inimene kohtab säärast inimest, ja mõlemad on teadlikud teise erinevatest suundumustest, mis muudab neid teineteise suhtes külmaks, tagasihoidlikuks ja umbusklikuks veel enne seda, kui neil on isiklikul pinnal teineteisega vähimatki pistmist või õiendamist olnud.

ERNST: Kahjuks on see tõsi.

FALK: Nõnda on kahjuks tõsi ka see, et vahend, mis inimesi ühendab, et selle ühenduse läbi nende õnne kindlustada, ühtlasi eraldab neid üksteisest.

ERNST: Kui sa sellest niimoodi aru saad.

FALK: Läheme sammukese edasi. Paljudes neist väikestest riikidest oleks täiesti erinev kliima, järelikult täiesti erinevad vajadused ja viisid nende rahuldamiseks, järelikult täiesti erinevad tavad ja kombed, järelikult täiesti erinev eetika, järelikult täiesti erinevad religioonid. Kas sina ei arva nii?

ERNST: See on tohutu samm!

FALK: Ka siis jaguneksid inimesed veel juutideks ja kristlasteks ja türklasteks ja nii edasi.

ERNST: Ma ei söanda seda eitada.

FALK: Kui see nii oleks, siis ei suhtuks nad, nimetagem neid siis kuidas tahes, ka üksteisesse teisiti kui meie kristlased ja juudid ja türklased juba iidsetest aegadest peale on üksteisesse suhtunud. Mitte kui lihtsalt inimesed lihtsalt inimestesse, vaid kui säärased inimesed säärastesse inimestesse, kes ei tunnista üht teatud vaimset eelist ja rajavad sellele õigusi, mis loomulikule inimesele ilmaski pähegi ei tuleks.

ERNST: See on väga kurb; aga kahjuks ometi vägagi tõenäoline.

FALK: Ainult tõenäoline?

ERNST: Sest igal juhul mõtleksin ma ometi nii, nagu sina siin eeldasid, et kõigil riikidel oleks ühesugune põhiseadus ja et neil kõigil võiks ju olla ka ühesugune religioon. Jah, ma ei mõista, kuidas ühesugune konstitutsioon on üldse võimalik ilma ühesuguse usuta.

FALK: Mina samuti mitte. Ka eeldasin ma seda ainult selleks, et sinu põiklemisele lõpp teha. Selge see, et mõlemad on ühtmoodi võimatud. Üks riik - mitu riiki. Mitu riiki - mitu põhiseadust. Mitu põhiseadust - mitu usku.

ERNST: Jajaa, nii tundub see olevat küll.

FALK: Nii see ongi. Vaadelgem nüüd teist häda, mida täiesti vastupidiselt oma kavatsustele põhjustab kodanlik ühiskond. Ta ei suuda ühendada inimesi neid üksteisest eraldamata; eraldada, süvendamata nendevahelisi lõhesid, rajamata nende vahele vaheseinu.

ERNST: Ja kui õudsed on need lõhed! Kui ületamatud on sageli need müürid!

FALK: Luba mul lisada veel kolmas asi! Vähe sellest, et kodanlik ühiskond jagab ja eraldab inimesed eri rahvasteks ja uskudeks. See jagamine vähesteks suurteks osadeks, millest igaüks oleks omaette tervik, oleks ikkagi parem, kui et üldse ühtki tervikut ei ole. Ei, kodanlik ühiskond jätkab enda lõhestamist ka igaühes neist osadest otse lõpmatuseni.

ERNST: Kuidas nii?

FALK: Või arvad sa, et oleks mõeldav riik ilma seisuste erinevusteta? Olgu see hea või halb, täiuslikkusele rohkem või vähem lähedal, on võimatu, et kõik selle osalised oleksid omavahel ühesugustes suhetes. Kui nad ka kõik seadusandluses osalevad, siis ometi mitte ühevõrra, vähemasti mitte ühevõrra vahetult. Niisiis, oleksid tähtsad ja vähem tähtsad liikmed. Kui alguses kõik riigi maavaldused nende vahel võrdselt jaotatakski, ei kestaks see võrdne jaotus kaht inimpõlvegi. Üks mõistab oma omandit paremini kasutada kui teine. Üks jaotab oma halvemini kasutatud omandi sellegipoolest suurema hulga järeltulijate vahel kui teine. Niisiis oleksid ikkagi rikkamad ja vaesemad liikmed.

ERNST: Iseenesestki mõista!

FALK: Mõtle nüüd selle üle, kui palju leidub maailmas hädasid, mille põhjuseks ei oleks see seisuste erinevus.

ERNST: Kui saaksin sulle ometi vastu vaielda! Aga mis põhjus oli mul sulle üldse vastu vaielda? Nojaa, inimesi saab ühendada ainult neid üksteisest eraldades! Neid saab hoida ühenduses ainult pideva eraldatusega! See on juba kord nii. See ei saagi teisiti olla.

FALK: Just seda ma väidangi!

ERNST: No nii, ja mis sa tahad sellega öelda? Kodanlikku elu mulle vastikuks muuta? Panna mind soovima, et inimesed ei oleks kunagi tulnud mõttele riikidesse ühineda?

FALK: Kas sa mind siis sugugi ei mõista? Kui ka kodanliku ühiskonna ainsaks heaks küljeks oleks vaid see, et üksnes seal saab edendada inimlikku mõistust, siis õnnistaksin ma teda ka tema märksa suurematele pahedele vaatamata.

ERNST: Vanasõna ütleb, et kes tahab tulest rõõmu tunda, peab ka suitsuga leppima.

FALK: Kahtlemata! Aga et suits on tule juures vältimatu, kas ei tohtinud siis leiutada korstnat? Ja kas oli see, kes korstna välja mõtles, siis sellepärast tule vaenlane? Vaat siia tahtsin ma välja jõuda.

ERNST: Kuhu? Ma ei mõista sind.

FALK: Võrdluspilt on ju väga sobilik. Kui inimesi ei saanud ühendada riikidesse teisiti kui neid eraldades, kas muutub see eraldamine siis sellepärast heaks?

ERNST: Seda nüüd küll mitte.

FALK: Kas see eraldamine muutub seeläbi pühaks?

ERNST: Kuidas pühaks?

FALK: Nii et oleks keelatud sellele kätt külge panna?

ERNST: Eesmärgiga?...

FALK: Eesmärgiga, et see ei saaks rohkem maad võtta kui paratamatult vajalik. Eesmärgiga teha selle tagajärjed nii kahjutuks kui vähegi võimalik.

ERNST: Kuidas saaks seda keelata?

FALK: Aga soovitud ei saa see ju ka ometi olla; kodanlike seadustega soovitud! Sest kodanlikud seadused ei ulatu kunagi kaugemale oma riigi piiridest. Ja see oleks ju just väljaspool kõigi riikide ja iga üksiku riigi piire. Järelikult võib see olla vaid opus supererogatum ; ja jääb ainult soovida, et iga riigi targimad ja parimad kodanikud vabatahtlikult sellele opus supererogatum’ile alluksid.

ERNST: Jääb ainult soovida, aga kõigest hingest soovida.

FALK: Nii arvan minagi! Kõigest hingest soovida, et igas riigis leiduks mehi, kes oleksid üle oma rahvuse eelarvamustest ja teaksid täpselt, kus patriotism lakkab olemast voorus.

ERNST: Kõigest hingest soovida!

FALK: Ja kui see soov täide läheks?

ERNST: Täide? Kindlasti leidub siin-seal aeg-ajalt mõni selline mees.

FALK: Mitte lihtsalt siin-seal, mitte lihtsalt aeg-ajalt.

ERNST: Teatud aegadel, teatud maades üsna palju.

FALK: Kuidas oleks, kui selliseid mehi leiduks praegu igal pool? Ja niisamuti kogu aeg tulevikus?

ERNST: Annaks jumal!

FALK: Ja need mehed ei elaks jõude aega raisates? Ei elaks alati nähtamatus kirikus?

ERNST: Ilus unistus!

FALK: Et lühidalt teha - ja et need mehed oleksid vabamüürlased?

ERNST: Mis sa ütlesid?

FALK: Kuidas oleks, kui need oleksid vabamüürlased, kes oleksid ühtlasi võtnud oma kohustuseks nii palju kui võimalik taas vähendada seda lõhet, mis inimesi üksteisele nii võõraks muudab.

ERNST: Vabamüürlased?

FALK: Ma ütlen: ühtlasi oma kohustuseks võtaksid.

ERNST: Vabamüürlased?

FALK: Ah! Vabandust! Juba jälle ma unustasin, et sa ei taha vabamüürlastest enam midagi kuulda. Meile antakse märku minna hommikust sööma. Tule!

ERNST: Ei! Oota veel üks hetk! Vabamüürlased, ütled sa...

FALK: Vestlus tõi mind vastu mu enda tahtmist nende juurde tagasi. Anna andeks! Tule! Seal, suuremas seltskonnas, leiame peagi sobivama kõneaine. Tule!

KOLMAS VESTLUS

ERNST: Terve päeva oled sa minust seltskondlikus saginas kõrvale hoidnud. Kuid ma jälitan sind ja järgnen sulle su magamistuppa.

FALK: On sul mulle midagi nii tähtsat öelda? Tühjast lobisemisest olen ma tänaseks väsinud.

ERNST: Sa pilkad minu uudishimu.

FALK: Sinu uudishimu?

ERNST: Mida sa täna hommikul nii meisterlikult üles kütta mõistsid.

FALK: Millest me hommikul rääkisime?

ERNST: Vabamüürlastest.

FALK: Noo? Ega ma ometi Pyrmonteri-uimas sulle saladust ei reetnud?

ERNST: Mida, nagu sa väidad, ei olegi võimalik reeta.

FALK: Tõsi ta on; see rahustab mind jälle maha.

ERNST: Aga sa ütlesid mulle ometi vabamüürlaste kohta midagi säärast, mis oli mulle ootamatus, mis mu meeli köitis ja mind mõtlema pani.

FALK: Ja mis see oli?

ERNST: Oh ära piina mind! Küll sa mäletad.

FALK: Jah, mul tuleb vähehaaval jälle meelde. Ja sellesama asja pärast istusidki sa terve pika päeva nii äraolevana oma sõprade ja sõbrataride seltsis?

ERNST: Just sellepärast. Ja ma ei suuda uinuda, kui sa ei vasta veel vähemalt ühele mu küsimusele.

FALK: Ja see oleks?

ERNST: Mil moel saad sa mulle tõestada, vähemasti mind uskuma panna, et vabamüürlastel tõepoolest on nii suured ja väärikad eesmärgid?

FALK: Kas ma rääkisin sulle nende eesmärkidest? Ma nagu ei mäletaks. Asjalugu oli hoopis nii, et kuna mul ei olnud õiget ettekujutust vabamüürlaste tõelistest tegudest, tahtsin ma lihtsalt juhtida sinu tähelepanu ühele punktile, kus võib juhtuda veel paljugi, mida meie targad riigimehed ei oska uneski näha. Võib-olla töötavad vabamüürlased nende asjade kallal. Võib-olla! Nende asjade kallal! Lihtsalt selleks, et võtta sult su eelarvamus, nagu oleksid kõik ehituskõlblikud platsid juba leitud ja hõivatudki, nagu oleksid kõik tarvilikud tööd juba selleks mõeldud kätepaaride vahel jagatud.

ERNST: Keera nüüd pealegi asi teistpidi. Küllalt, sinu juttude põhjal kujutlen ma nüüd vabamüürlasi inimestena, kes on vabatahtlikult võtnud enda peale ülesande riigi paratamatutele hädadele vastu töötada.

FALK: Sinu arusaam ei saa vabamüürlastele vähemasti häbi teha. Jää selle juurde! Ainult saa sellest õigesti aru. Ara topi sinna asju, mis sinna ei kuulu. Riigi vältimatutele hädadele! Mitte selle ja tolle riigi. Mitte vältimatutele hädadele, mis paratamatult tulenevad konkreetsest riigi põhiseadusest, kui seesugune juba kord vastu on võetud. Nendega ei tegele vabamüürlane kunagi, vähemasti mitte vabamüürlasena. Nende leevendamise ja ravimise jätab ta kodanlase hooleks, kes võib nendega tegelda oma arusaamist mööda, oma riisikol ja sedamööda kuidas tal julgust jätkub. Tema tegeleb hoopis teistmoodi, hoopis kõrgemat liiki hädadega.

ERNST: Sain sellest väga hästi aru. Mitte kodanlase meelepaha põhjustavate hädadega, vaid hädadega, milleta ei saa läbi ka kõige õnnelikum kodanlane.

FALK: Õige! Neile vastu - kuidas sa ütlesid - vastu töötada?

ERNST: Jah!

FALK: See sõna ütleb natuke liiga palju. Vastu töötada! Et need täiesti kõrvaldada? See pole võimalik. Sest koos nendega häviks ka riik. Neid ei ole isegi tarvis märgatavaks teha inimestele, kel pole neist veel mingit aimu. Maksimaalselt võib inimesele anda tõuke selle aimuse tekkeks, soodustada selle tärkamist, tema võsusid ümber istutada, neid rohida, teha kõik, et nad jõudsasti lehti kasvataksid, - see võiks siin tähendada vastutöötamist. Mõistad sa nüüd, miks ma ütlesin, nagu oleksid vabamüürlased juba alati tegutsenud ja et sellest hoolimata võib mööduda sajandeid, ilma et saaks öelda: seda tegid nemad?

ERNST: Ja mõistan nüüd ka mõistatuse teist külge - head teod, mis peavad head teod ülearuseks muutma.

FALK: Seda küll! Mine nüüd ja uuri neid hädasid ning õpi neid kõiki tundma ja vae kõiki nende vastastikuseid mõjusid ja sa võid kindel olla, et see uurimistöö seletab sinu jaoks ära asju, mis raskemeelsuse päevil näivad olevat kõige rusuvamad, kõige kummutamatumad etteheited ettemääratuse ja vooruse pihta. See seletus, see äratundmine teeb sind rahulikuks ja õnnelikuks - ka ilma vabamüürlase nime kandmata.

ERNST: Sa paned sellele nime kandmisele nii suurt rõhku.

FALK: Sest on ju ka võimalik olla keegi, ilma et sind selleks nimetataks.

ERNST: Hästi! Saan aru. Aga tulles tagasi minu küsimuse juurde, mida mul tuleks ainult pisut teisiti rüütada. Et ma nüüd neid hädasid tunnen, millega vabamüürlus tegemist teeb...

FALK: Sa tunned neid?

ERNST: Kas ei nimetanud sa neid mulle ise?

FALK: Nimetasin sulle prooviks mõningad neist. Ainult mõningad neist, mida märkab ka kõige lühinägelikuni silm, ainult mõningad kõige ilmsemad ja kõikehõlmavamad. Aga kui palju leidub peale nende veel selliseid, mis pole küll nii selged, nii ilmsed, mis pole nii kõikehõlmavad, kuid mis sellegipoolest ei ole sugugi vähem tegelikud, vähem paratamatud!

ERNST: Las ma piirdun oma küsimuses siis ainult nende tükikestega, mida sa mulle ise nimetasid. Kuidas tõestad sa mulle kasvõi ainult nende tükkide põhjal, et vabamüürlased tõepoolest neid silmas peavad? Sa vaikid? Mõtled järele?

FALK: Igal juhul mitte selle üle, mida selle küsimuse peale vastata! Aga ma ei suuda leida põhjust, miks sa mulle sellise küsimuse esitad.

ERNST: Ja sa vastad mu küsimusele, kui nimetan sulle need põhjused?

FALK: Luban sulle seda.

ERNST: Ma tunnen ja pelgan sinu teravmeelsust.

FALK: Minu teravmeelsust?

ERNST: Ma kardan, et sa müüd mulle oma spekulatsioonid fakti pähe maha.

FALK: Vägagi loogiline!

ERNST: Solvab see sind?

FALK: Pigem pean sulle tänulik olema, et nimetad teravmeelsuseks seda, millele võinuksid anda hoopis teistsuguse nime.

ERNST: Kindlasti mitte. Ma vaid tean, kui kergesti teravmeelne inimene iseennast petab, kui kergesti laenutab ja omistab ta teistele inimestele plaane ning kavatsusi, millele nood ilmaski isegi mõelnud pole.

FALK: Aga mille põhjal otsustatakse inimeste plaanide ja kavatsuste üle? Nende üksikute tegude põhjal ju ometi?

ERNST: Kuidas siis veel? Ja nii jõuan ma jälle oma küsimuse juurde. Millised on vabamüürlaste need üksikud ja ilmsed teod, mille põhjal võib järeldada, et kasvõi muu hulgas on nende eesmärgiks ühendada taas läbi enda ja endas see sinu mainitud lõhe, mille riik ja riigid inimeste hulgas peavad paratamatult tekitama?

FALK: Ja nimelt ilma sellele riigile ja neile riikidele kahju toomata.

ERNST: Seda parem! Võib-olla ei pruugigi need olla teod, mille põhjal seda saab järeldada. Ehk on need ainult teatud eripärad, iseärasused, mis selleni viivad või sellest tulenevad. Neist pidid sa lähtuma isegi oma spekulatsiooni puhul - eeldades, et sinu süsteem on vaid hüpotees.

FALK: Sinu umbusaldus annab end ikka veel tunda. Kuid ma loodan, et ta kaob, kui toon su vaimusilma ette ühe vabamüürlaste põhiseadustest.

ERNST: Ja millise?

FALK: Selle, millest nad kunagi ei ole saladust teinud. Selle, mida nad on alati järginud kogu maailma silme all.

ERNST: Ja see oleks?

FALK: See on see, et ordusse võetakse vastu iga sobilike aanetega seda vääriv mees, olenemata tema isamaast, usutunnistusest ja kodanlikust seisusest.

ERNST: Tõepoolest!

FALK: See põhiseadus näib niisuguseid mehi, kes on ületanud need lõhed, pigem eeldavat kui kavatsevat kujundada. Ainult et õhus peab leiduma lämmastikku, enne kui ta salpeetrina seintele ladestub.

ERNST: Oo jaa!

FALK: Ja miks ei oleks tohtinud vabamüürlased siin kasutada üht tavalist kavalust? Nimelt et üht osa oma salajastest kavatsustest teostatakse täiesti avalikult, et viia eksiteele umbusaldust, mis oletab alati midagi hoopis muud kui seda, mida silmaga näeb.

ERNST: Miks mitte?

FALK: Miks ei võiks kunstnik, kes suudab hõbedat teha, kaubelda vana hõbedapuruga, et teda vähem kahtlustataks oskuses seda teha?

ERNST: Miks mitte?

FALK: Ernst! Kuuled sa mind? Mulle tundub, et sa vastad mulle nagu unes.

ERNST: ...

FALK: Mine, sa oled unine. Mina ka.

ERNST: Ei, sõber! Aga aitab mulle, aitab täna õhtuks. Homme varahommikul sõidan ma linna tagasi.

FALK: Juba? Ja miks nii kähku?

ERNST: Sa ju tunned mind ja küsid veel? Kui kaua sinu tervisveekuur veel kestab?

FALK: Alustasin sellega alles üleeile.

ERNST: No siis näeme enne selle lõppu veel uuesti. Ela hästi! Head ööd!

FALK: Head ööd! Ela hästi!

TEADMISEKS

Säde oli süüdanud leegi. Ernst saigi vabamüürlaseks. See, mida ta kõigepealt sealt eest leidis, on neljanda ja viienda vestluse teemaks, kus - tee lahku läheb.

KOLMANDA ISIKU EESSÕNA

Nagu teada, oli esimese kolme vestluse autoril selle järje käsikiri trükivalmis, kui kõrgemalt poolt paluvalt mõista anti, et seda ei maksa avaldada. Enne seda oli ta aga näidanud neljandat ja viiendat vestlust mõningatele sõpradele, kes, tõenäoliselt ilma tema loata, olid endale teinud sellest ärakirju. Üks neist ärakirjadest sattus kummalise juhuse tõttu praeguse väljaandja kätte. Ta kahetses, et nõnda palju suurepäraseid tõdesid peab varjule jääma, ja otsustas kellegi näpunäiteid ootamata käsikirja trükki anda.

Kui seda sammu ei vabanda piisavalt kirglik soov valgustada laiemalt nii tähtsaid asju, siis pole väljaandja kaitseks öelda muud kui seda, et see inimene ei kuulu vabamüürlaste hulka.

Peale selle võib siiski märgata, et austusest ja tähelepanust selle seltskonna ühe teatud haru vastu ei ole ta väljaandmisel nimetanud mõningaid nimesid, täiesti välja kirjutatud.

NELJAS VESTLUS

FALK: Ernst! Tere tulemast! Lõpuks ometi! Lõpetasin oma tervisveekuuri juba ammu.

ERNST: Ja tunned end nüüd hästi? Rõõm kuulda.

FALK: Mis see siis tähendab? Ma ei ole ealeski kuulnud, et keegi oleks öelnud "rõõm kuulda" pahuramal toonil.

ERNST: Ma olengi pahur ja vähe puudub, et oleksin seda sinu pärast.

FALK: Minu pärast!

ERNST: Sina ahvatlesid mind seda narri sammu astuma. Vaata! Anna mulle käsi! Mida sa ütled? Sa kehitad õlgu? See mul veel puuduski.

FALK: Mina sind ahvatlenud?

ERNST: Võib-olla ise seda soovimata.

ERNST: Jumalamees kõneleb rahvale maast, kus voolab piima ja mett, ja rahvas ei peaks selle järele igatsema? Ja ei peaks nurisema jumalamehe üle, kui see nad selle kiidetud maa asemel põuasesse kõrbesse viib?

FALK: Nonoh! Nii suur ei saa see kahju ju ka olla! Peale selle näen maju, et oled juba töötanud meie esivanemate haudadel.

ERNST: Aga nad polnud ümbritsetud mitte leekidest, vaid suitsust.

FALK: Siis oota, kuni suits taganeb, ja leek hakkab helendama ja sooja andma.

ERNST: Suits lämmatab mind enne, kui leek mulle helendama lööb, ja end soojendama hakkavad tema juures teised, need, kes suitsu paremini taluvad.

FALK: Sa ei kõnele ometi inimestest, kes meelsasti lasevad silmadel suitsust kipitada, oleks see vaid võõra rammusa köögi suits?

ERNST: Sa niisiis ikkagi tunned neid?

FALK: Olen neist kuulnud.

ERNST: Seda enam - mis põhjusel sa pidid mind sellele teele meelitama? Näidates mulle sealjuures vales valguses asju, mille alusetust sa liigagi hästi tundsid?

FALK: Pahameel muudab su väga ebaõiglaseks. Nagu oleksin ma rääkinud sinuga vabamüürlusest, andmata sulle rohkem kui ühel viisil mõista, kui kasutu see oleks, et iga aus mees vabamüürlaseks hakkaks - kui kasutu ometi! Ja kui kahjulik koguni!

ERNST: Võimalik küll.

FALK: Nagu ma ei oleks sulle öelnud, et vabamüürluse kõrgemaid kohustusi võib täita ka vabamüürlase nime kandmata!

ERNST: Pigem mäletan ma seda. Aga sa ju tead, kui minu fantaasia juba kord tiibu sirutab, korraks nad laiali lööb - saan mina siis teda enam peatada? Ma ei heida sulle ette muud kui seda, et näitasid talle sellist peibutussööta.

FALK: Mida püüdmast saju ka väga kähku väsisid. Ja miks ei lausunud sa mulle sõnakestki oma kavatsusest?

ERNST: Kas sa oleksid mu nõu maha laitnud?

FALK: Päris kindlasti! Kes söandaks keelitada väledat põngerjat uuesti titekärusse istuma, sest et ta veel aegajalt käpuli kukub? Ma ei tee sulle komplimenti, sa oled jõudnud juba liiga kaugele, et sealt uuesti alustada. Sellest hoolimata ei saadud sinu osas erandit teha. Sellele teele peavad kõik astuma.

ERNST: Mul ei tohiks ka kahju olla, et ma sinna astusin, kui mul oleks ülejäänud tee suhtes suuremaid lootusi. Kuid need on tühipaljad lubadused ja lohutused ning veel kord tühipaljad lubadused, ei midagi muud kui tühipaljad lubadused!

FALK: Kui sulle vähemasti lubataksegi! Ja mida sulle siis lubatakse?

ERNST: Sa tead ju hästi - šoti vabamüürlust, šoti rüütlit.

FALK: Nojaa, täiesti õige. Aga millega peab end siis lohutama šoti rüütel?

ERNST: Kes seda teaks!

FALK: Ja teised sinutaolised ordu uustulnukad, kas need ei tea siis ka midagi?

ERNST: Oh, need! Need teavad nii palju! Need ootavad nii palju! Üks tahab kulda valmistada, teine tahab vaime välja kutsuda, kolmas tahab taastada templirüütlite seisuse. Sa naeratad... Sa ainult naeratad?

FALK: Mida muud saan ma teha?

ERNST: Väljendada oma pahameelt selliste iseärakute üle!

FALK: Kui mind ei lepitaks nendega taas üks asi.

ERNST: Ja mis see on?

FALK: See, et kõigis neis unistustes näen ma püüdlemist tegelikkuse poole, et kõigist neist eksiteedest võib veel aimata, kuhu viib õige tee.

ERNST: Kas ka kullategemisest?

FALK: Ka kullategemisest. Kas kulda tõepoolest valmistada saab või ei saa, on mulle ükspuha. Aga ma olen täiesti kindel, et mõistlikud inimesed soovivad seda suuta ainult vabamüürlust silmas pidades. Ka saab esimesest inimesest, kellele saab osaks tarkade kivi saladus, selsamal hetkel parim vabamüürlane. Ja on ju iseenesest kummaline, et seda kinnitavad kõik teated, mis liiguvad ringi tõeliste ja vale-kullategijate maailmas.

ERNST: Ja vaimude väljakutsujad?

FALK: Nendega on umbes sama lugu - on võimatu, et vaimud võtaksid kuulda kellegi teise kui ainult vabamüürlase häält.

ERNST: Kui tõsimeeli sa sääraseid asju öelda oskad!

FALK: Kõige nimel, mis on püha! Mitte tõsisemalt, kui nad on.

ERNST: Oleks see nii! Aga lõpuks uued templirüütlid, kui Jumal seda tahab?

FALK: Kõigele lisaks veel need!

ERNST: Näed sa nüüd! Nende kohta ei oska ma midagi kosta. Sest templirüütlid olid ju kord olemas, kullategijaid ja vaimude väljakutsujaid pole aga ehk kunagi olnudki. Ja kindlasti on lihtsam öelda, kuidas vabamüürlased suhtuvad sellistesse kujutluste viljana loodud olendeisse kui tegelikesse.

FALK: Saan end siin väljendada siiski vaid kasutades dilemmat: kas... või...

ERNST: Pole ka paha! Kui vähemasti võib kindel olla, et üks neist kahest teesist on õige. Noh! Kas need templars-would-be...

FALK: Ernst! Enne kui järjekordse pilkamisega lõpule jõuad! Jäägu see minu hingele! Nemad - just nemad on kas kindlalt õigel teel või siis sellest niivõrd kaugel, et neile pole enam jäänud nõrka lootustki kunagi sinnani jõuda.

ERNST: Pean su jutu niisama ära kuulama. Sest sinult lähemat selgitust paluda...

FALK: Miks mitte? Juba küllalt kaua on salaasjadest tehtud saladust.

ERNST: Kuidas sa seda mõistad?

FALK: Vabamüürluse saladus, nagu ma sulle juba ütlesin, on see, mida vabamüürlane ei saa üle huulte tuua, isegi kui oleks võimalik, et ta seda tahaks. Aga salaasjad on asjad, mida saab öelda ja mida on ainult teatud aegadel, teatud maades, osalt kadedusest varjatud, osalt hirmust maha vaikitud, osalt tarkusest enda teada hoitud.

ERNST: Näiteks?

FALK: Näiteks! Kasvõi seesama sugulus templirüütlite ja vabamüürlaste vahel. Võib vägagi olla, et kunagi oli vajalik ja hea see, et mitte midagi sellest välja ei näidatud. Aga nüüd, nüüd on vastupidi: võib osutuda äärmiselt hukatuslikuks, kui seda sugulust kauem saladuses hoitakse. Pigem peaks seda avalikult tunnistama, tuleks ainult kindlaks määrata vajalik punkt, mis osas templirüütlid olid oma aja vabamüürlased.

ERNST: Kas.ma tohiksin seda punkti teada saada?

FALK: Loe hoolikalt templirüütlite ajalugu! See tuleb sul ära arvata. Ja sa aimad ta kindlapeale ära, ning just see oli põhjus, miks sa ei oleks pidanud vabamüürlaseks hakkama.

ERNST: Oh, et ma ka parajasti oma raamatute keskel ei istu! Ja kui ma ta ära arvan, kinnitad sa mulle, et ma ta ka õigesti ära arvasin?

FALK: Sa leiad ühtlasi, et sa ei vaja seda kinnitust. Aga tulgem tagasi minu dilemma juurde. Just see on see ainus punkt, kust tuleb sellele lahendust otsida. Kui kõik vabamüürlased, kelle vaim nüüd templirüütleist tiine, seda õiget punkti näevad ja tunnevad, siis võib neid õnnelikuks pidada! Õnnelik on siis kogu maailm! õnnistus kõigele, mida nad teevad! õnnistus kõigele, mida nad tegemata jätavad! Kui nad aga seda punkti ära ei tunne; kui neid on viinud segadusse tühipaljas sarnasus; kui neid on lihtsalt selles suures templis teeniv vabamüürlane templirüütlite juurde juhatanud; kui nad on pimesi armunud vaid punasesse risti valgel mantlil; kui nad tahaksid heal meelel ainult tulutoovaid orduhooneid, kopsakaid prebende enda ja oma sõprade vahel jaotada - no sel juhul kinkigu taevas meile piisavalt kaastunnet, et suudaksime naeru pidada.

ERNST: Vaata aga vaata! Sa suudad siiski veel mõnest asjast tuld võtta ja mõnes suhtes sapine olla.

FALK: Kahjuks küll! Aitäh sulle märkuse eest, olen taas külm kui jää.

ERNST: Ja mis sa arvad, kumb neist kahest variandist käib nende härraste kohta?

FALK: Kardan, et viimane. Kui ma ometi eksiksin! Sest kui see oleks esimene, kuidas saab neil siis olla nii kummaline kavatsus - taastada templirüütlid! See suur punkt, milles templirüütlid olid vabamüürlased, ei kehti enam. Vähemalt Euroopa on ammugi sellest üle saanud ning ei vaja ses osas enam mingit erilist toetust. Mida nad siis tahavad? Kas nad tahavad, et ka neist saaks vett täis käsn, mille selle ilma vägevad ükskord tühjaks pigistavad? Kuid kellelt seda küsida? Ja kelle vastu? Ütlesid sa mulle... Kas võiksid sa siis mulle öelda, et nende kullategijate, vaimude väljakutsujate ja templirüütlite tujudega jändab keegi teine peale ordu uustulnukate? Keegi teine peale laste, peale inimeste, kes ei kõhkle lapsi kuritarvitamast? Aga lastest saavad mehed. Lase neil vaid olla! Nagu öeldud, on küllalt sellestki, et ma mängukannides näen relvi, mida mehed kord kindlameelselt käsitsema hakkavad.

ERNST: Põhimõtteliselt, mu sõber, ei ole ka need lapsikused, mis mind tusaseks teevad. Aimamata, et nende taga võiks olla midagi tõsist, ei pööranud ma neile tähelepanu. Ma mõtlesin, et need on nagu noortele valaskaladele visatud tünnid! Aga mind vaevab see, et ma ei näe ega kuule kuskil muud kui neidsamu lapsikusi, et keegi ei taha midagi teada sellest, mille ootuse sina minus äratasid. Ma võin selle hääle kätte anda kui tihti tahes ja kus tahes, keegi ei taha minuga kaasa laulma hakata, alati ja igal pool sügavaim vaikimine.

FALK: Sa mõtled...

ERNST: Seda võrdsust, millest sa rääkisid mulle kui ordu põhiseadusest; seda võrdsust, mis täitis mu hinge nii ootamatu lootusega seda lõpuks sisse hingata inimeste seltsis, kes mõistavad mõelda kõrgemal kõigist kodanlikest modifikatsioonidest, patustamata ühes neist kellegi kolmanda kahjuks...

FALK: Noo?

ERNST: Kas see siis eksisteerib veel? Kui ta üldse kunagi olemas on olnud! Tulgu üks valgustatud juut ja esitlegu end. "Jaa," öeldaks siis, "juut? Kristlane vähemasti peab kahtlemata olema vabamüürlane. On ainult täiesti ükskõik, milline kristlane. Religioonide vahel vahet tegemata, see tähendab ainult: tegemata vahet kolme Pühas Rooma Riigis avalikult tunnustatud religiooni vahel. Kas ka sina arvad nii?

FALK: Mina nüüd küll mitte.

ERNST: Pruugib ainult ausal kingsepal, kel oma liistude juures küllalt jõudeaega jääb, tulla mõni hea mõte (olgu ta või Jakob Böhme või Hans Sachs), pruugib tal tulla ja end esitleda! "Jah," öeldakse siis, "kingsepp! Muidugi kingsepp." Pruugib tulla ustaval, kogenud, järeleproovitud teenril ja end esitleda. "Jah," öeldakse, "muidugi sellised inimesed, kes ise oma kuue värvigi ei vali! Me moodustame omavahel nii kena seltskonna."

FALK: Ja kui hea seltskond nad siis on?

ERNST: Einoh! Ma ei näe siin muud laita, kui et see on ainult hea seltskond, mis siin ilmas nii ära väsitab - printsid, krahvid, härrased, von’id, ohvitserid, igat masti nõunikud, kaupmehed, kunstnikud - need kõik veedavad kindlasti oma seisusest hoolimata loožides omavahel lõbusasti aega. Aga tegelikult on ju kõik ometi ühest seisusest, nimelt sellest, millest teevad seisuse igavus ja vajadus endale mingit tegevust leida.

FALK: No minu ajal see küll nüüd nõnda ei olnud. Aga ikkagi! Ma ei tea, ma võin ainult nõu anda. Liiga kaua aega ei ole mul enam mingit sidet loožidega, olgu need siis mis liiki tahes. See, et sind mõnda aega endisaegsesse looži ei lubata, ja see, et oleksid vabamüürlusest kõrvale jäetud, on ju kaks ise asja.

ERNST: Kuidas nii?

FALK: Sest loož on vabamüürlusega samas vahekorras mis kirik usuga. Kiriku välise heaolu põhjal ei saa midagi, mitte midagi järeldada koguduse liikmete usu kohta. Pigem on teatud väline heaolu see, mille puhul oleks ime, kui see tõelise usu korral püsima jääks. Ka ei ole need kaks kunagi kokku sobinud, vaid üks on teise, nagu ajalugu õpetab, alati hävingule viinud. Ja nõnda ka, ma kardan... ma kardan...

ERNST: Mida?

FALK: Lühidalt! Loožimajandus sellisel kujul, nagu sellest viimasel ajal kuulda võib, ei taha mulle kuidagi pähe mahtuda. Pidada kassat, teha kapitale, neid kapitale paigutada, püüda neid viimse pennini maksimaalselt hästi ära kasutada, tahta endale kinnisvara soetada, lasta kuningatel ja vürstidel endale privileege anda, kasutada nende lugupidamist ja ka võimu nende vendade rõhumiseks, kes järgivad teistsuguseid ordureegleid kui need, mida nii meelsasti tahetaks näha kogu asja olemusena... Kui kaua saab see nõnda hästi edasi kesta! Küll tahaksin, et mu ennustused täide ei läheks!

ERNST: Mis sa räägid! Mis võib siis juhtuda? Riik ei püsi nüüd enam niimoodi edasi. Ja lisaks sellele leidub nende inimeste hulgas, kes tema seadusi teevad või rakendavad, ilmselt juba liiga palju vabamüürlasi...

FALK: Hästi! Kui neil niisiis ka riigi ees hirmu ei tarvitse tunda, mis sa arvad, mis mõju on sellisel põhiseadusel neile endile? Kas ei satu nad seeläbi jälle ilmselgelt tagasi samasse kohta, kust tahtsid end lahti rebida? Kas nad ei lakka olemast need, kes nad olla tahavad? Ma ei tea, kas sa mind päriselt mõistad...

ERNST: Kõnele aga edasi!

FALK: Nimelt! Jah muidugi - miski ei kesta igavesti... Ehk peab just see olema kõrgemalt poolt ette määratud tee, kogu praeguse vabamüürluse skeemi hävitamiseks...

ERNST: Noh! Skeem, ümbris, kest.

ERNST: Ma ei tea veel...

FALK: Sa ei usu ometi, et vabamüürlus on alati vabamüürlust mänginud?

ERNST: Mis see siis nüüd tähendab? Vabamüürlus ei ole alati mänginud vabamüürlust?

FALK: Teiste sõnadega: kas sa arvad siis, et see, mis on vabamüürlus, on alati kandnud vabamüürluse nime? Aga näe! Keskpäev juba möödas! Sealt tulevadki juba minu külalised. Sa jääd ometi siia?

ERNST: Ma ei oleks seda soovinud, kuid nüüd tuleb mul ilmselt jääda. Sest mind ootab kahekordne küllastumine.

FALK: Ainult palun sind, lauas mitte üks sõna.

VIIES VESTLUS

ERNST: Lõpuks ometi on nad läinud! Oh neid lobasuid! Ja kas sa siis ei märganud või ei teinud sa märkama, et üks neist, see, kellel oli soolatüügas lõua otsas - jäägu ta nimi sinnapaika-on vabamüürlane? Ta andis sellest nii mitu korda märku.

FALK: Ma kuulsin teda küll. Ma märkasin tema juttudes isegi seda, mis sulle ilmselt nii väga silma ei hakanud. Ta on üks neist, kes Euroopas ameeriklaste eest võitlevad.

ERNST: See ei tohiks tema juures see kõige halvem asi olla.

FALK: Ja tal on luul, et kongress on loož, et vabamüürlased rajavad just seal, relvad käes, lõpuks oma riigi.

ERNST: Kas leidub siis ka selliseid unistajaid?

FALK: Ilmselt neid ikka peab olema.

ERNST: Ja millest sa seda järeldad?

FALK: Ühe joone põhjal, mis ükskord ka sulle hakkab selgemini silma paistma.

ERNST: Jumala eest! Kui ma oleksin teadnud, et ma vabamüürlastega nii hirmsasti petta saan!

FALK: Ole mureta, vabamüürlane ootab rahulikult päikesetõusu ja jätab küünlad seniks põlema, kuni need põleda tahavad ja saavad. Ei ole vabamüürlase asi küünlaid kustutada, ja kui nad kustunud on, märgata, et küünlajupid tuleks ometi uuesti läita või koguni uute küünaldega asendada.

ERNST: Seda arvan ka mina. See, mille eest verega makstakse, ei ole kindlasti verd väärt.

FALK: Suurepärane! Küsi nüüd mida tahes! Mul tuleb sulle vastata.

ERNST: Nõnda ei tule mu küsimustel lõppu.

FALK: Sa ei suuda ainult kuidagi alustada.

ERNST: Kas ma mõistsin sind või ei, kui meid katkestati? Rääkisid sa endale vastu või ei? Igatahes kui sa mulle ükskord ütlesid, et vabamüürlus olevat alati olemas olnud, mõistsin ma seda nii, et mitte ainult tema olemus, vaid ka tema praegune põhiseadus pärineb iidsetest aegadest.

FALK: Kui asjalugu nende mõlemaga ühtmoodi oleks! Oma olemuselt on vabamüürlus sama vana kui kodanlik ühiskond. Nad mõlemad ei saanud tekkida kuidagi teisiti kui üheskoos. Kui kodanlik ühiskond ei ole koguni vabamüürlusest võrsunud. Sest ka süttimispunktis sündinud leek on päikesest tingitud.

ERNST: Ka mulle tundub nõnda...

FALK: Aga olgu need siis ema ja tütar või õde ja õde, mõlema saatus on alati teineteist mõjutanud. Nii kuidas läks kodanlikul ühiskonnal, nõnda käis ka vabamüürluse käsi, ja vastupidi. Alati on olnud terve, elujõulise riigi põhiseaduse kindlaimaks tunnusmärgiks, kui ta on lasknud enda kõrval õilmitseda ka vabamüürlusel; mis veel nüüdki on nõrga, pelgliku riigi ilmeksimatuks tunnuseks, kui ta ei taha avalikult sallida seda, mida tal salaja ometi sallida tuleb, tahab ta siis või ei.

ERNST: Selle all tuleb mõista vabamüürlust!

FALK: Kindlasti! Sest see ei põhine mitte välistel seostel, mis nii kergesti muutuvad kodanlikeks ettekirjutusteks, vaid üksteisele sümpatiseerivate mõttekaaslaste ühisel vaistul.

ERNST: Ja kes söandab seda nõuda?

FALK: Kuid ometi on vabamüürlus alati ja igal pool pidanud end painutama ja koolutama kodanliku ühiskonna järgi, sest see on ikka olnud tugevam. Nii mitmekesine kui on olnud kodanlik ühiskond, nii mitmekesiseid vorme on pidanud omandama ka vabamüürlus, ainult et iga vormi, nagu see ongi loomulik, on nimetatud uutmoodi. Kuidas võid sa uskuda, et nimetus "vabamüürlus" on vanem kui too neis riikides valitsev mõttelaad, mille järgi nad täpselt ära kaaluti?

ERNST: Ja milline on see valitsev mõttelaad?

FALK: See tuleb sul endal välja uurida. Piisab, kui ütlen sulle, et nimetus "vabamüürlane", mis tähistab meie salajase vennastuse üht liiget, oli enne käesoleva sajandi algust täiesti tundmatu. Usaldusväärsetel andmetel ei esine ta enne seda aega mitte üheski trükitud raamatus, ja ma tahaksin näha meest, kes näitaks seda mulle kasvõi ühesainsas varasemas kirjalikus ürikus.

ERNST: Sa pead silmas selle nime saksakeelset kuju.

FALK: Ei, ei! Ka algset free-mason’it, nagu ka kõiki selle põhjal kujundatud tõlkevorme ükskõik mis keeles.

ERNST: See pole ometi nii! Mõtle järele. Mitte üheski trükitud raamatus enne käesoleva sajandi algust? Mitte üheski?

FALK: Mitte üheski.

ERNST: Ometi olen ma ise...

FALK: Jah? Kas ka sulle on silma sattunud seda tolmu, mida ikka veel ei lakata üles keerutamast?

ERNST: Aga see koht...

FALK: "Londinopolises"? Eks ole? Tolm!

ERNST: Ja Henry VI aegsed parlamendiaktid?

FALK: Tolm!

ERNST: Ja need suured privileegid, mis Karl XI, Rootsi kuningas, andis Göteborgi loožile?

FALK: Tolm!

ERNST: Ja Locke?

FALK: Milline Locke?

ERNST: See filosoof. Tema kiri krahv Pembroke’ile, tema märkmed ühe ülekuulamise kohta, mis on kirja pandud Henry VI enda käega?

FALK: See peab ilmselt olema päris uus leid, seda ma ei tunne. Aga jälle see Henry VI? Tolm! Ei midagi muud kui tolm!

ERNST: Jäägu see igaveseks sinnapaika!

FALK: Tead sa mõnd leebemat nimetust, mida passiks kasutada sõnade moonutamise, võltsitud ürikute kohta?

ERNST: Ja seda asja oleksid nad nii kaua saanud ajada maailma silme ees, sealjuures pettust kasutamata?

FALK: Miks mitte? Leidub liiga vähe tarku, et need suudaksid kõigi narritempude vastu kohe nende tekkides protesti tõsta. Piisab sellestki, et nad ei aegu... Muidugi oleks parem, kui publiku ees üldse narritempe ei tehtaks. Sest just kõige põlastusväärseni temp võib just nimelt seeläbi, et ta on see kõige põlastusväärsem ja et keegi ei vaevu tema vastu midagi ette võtma, aja jooksul omandada väga tõsise, püha ürituse ilme. Siis öeldakse tuhat aastat hiljem: "Kas oleks siis see asi maailmajaoks nõnda kirja pandud, kui see poleks olnud tõsi? Neile usaldusväärsetele meestele ei vaieldud toona vastu ja teie tahate neile nüüd vastu vaielda?"

ERNST: Oo ajalugu! Oo ajalugu! Mida sa küll endast kujutad?

FALK: Andersoni nigelavõitu rapsoodia, milles ehituskunsti ajalugu vahetatakse ära ordu ajalooga - no sellest võiks veel mööda vaadata! Kunagi ammu ja tollaseid olusid arvestades võis see heagi olla. Pealegi oli pettus päevselge. Aga et veel nüüdki sellele mädale pinnasele edasi ehitatakse, et ikka veel püütakse esitada trükitu pähe seda, mida häbenetakse tõsimeelsetele meestele serveerida suulisel kujul, et selle nalja jätkuna, mille ammugi oleks pidanud lõpetama, lubatakse endale forgery , mispeale, kui asi puudutab tühist kodanlikku huvi, ootab ees pillory ...

ERNST: Kui nüüd aga tõsi oleks, et siin oli tegemist millegi enama kui lihtsalt sõnamänguga? Kui nüüd oleks tõsi, et ordu saladus on iidsetest aegadest peale säilinud eelkõige sama nime kandva käsitöö varjus?

FALK: Kui see tõsi oleks?

ERNST: Ja miks ei võiks see tõsi olla? Sest kuidas oleks ordu muidu tulnud mõttele laenata just selle käsitööliigi sümbolid? Just selle? Ja miks mitte mõne muu?

FALK: Igal juhul on see üks kiuslik küsimus.

ERNST: Sellisel asjaolul peab ju ometi olema põhjus?

FALK: Ja ongi.

ERNST: Ja ongi? Ja tal on teine põhjus kui see, mida mina ekslikult silmas pidasin?

FALK: Hoopis teine.

ERNST: Kas ma pean selle ära arvama või tohin ma küsida?

FALK: Kui sa oleksid mulle juba varem esitanud ühe teise küsimuse, mida ma ammugi ootan, siis ei oleks äraarvamine sulle nüüd sugugi raske.

ERNST: Ühe teise küsimuse, mida sa ammu ootad?

FALK: Sest kui ma sulle ütlesin, et see, mis on vabamüürlus, ei ole alati kandnud vabamüürluse nime, mis oleks olnud loomulikum ja asjakohaseni...

ERNST: Kui küsida, kuidas seda siis nimetati? Jah muidugi! Ma küsin seda siis nüüd.

FALK: Kuidas nimetati vabamüürlust enne seda, kui ta nimeks sai vabamüürlus, küsid sa? Massoonlus.

ERNST: No muidugi! Inglise keeles masonry...

FALK: Inglise keeles mitte masonry, vaid masony. See ei tulene mitte mason’ist, müürsepast, vaid mase’ist, mis tähendab lauda.

ERNST: Mase, laud? Mis keeles?

FALK: Anglosaksi keeles , kuid mitte selles üksi, vaid ka gootide ja frankide keeles, järelikult on see algselt sab sõna, mille mõned tuletised on käibel veel nüüdki või olid alles hiljuti, näiteks Maskopie, Masleidig, Masgenosse . Isegi Masonei oli Lutheri eluajal veel sagedasti käibel; ainult et tema hea tähendus oli pisut halvenenud.

ERNST: Ma ei tea midagi ei tema heast ega halvenenud tähendusest.

FALK: Aga sulle on ju tuttav meie esivanemate komme ka kõige tähtsamate asjade üle laua ääres nõu pidada? Mase on niisiis laud ja massoonlus suletud, usaldusväärne lauaseltskond. Ja seda, mil moel sai suletud, intiimsest koosviibimisest joomapidu, millises tähenduses Agricola sõna massoonlus kasutab, võid sa kergesti ise ära arvata

ERNST: Kas nime loož käsi oleks mõne aja eest paremini käinud?

FALK: Aga enne kui massoonide vennaskonnad nii mandusid ja nende hea maine rahva silmis langes, olid nad seda suurema au sees. Saksamaal ei leidunud ühtki mõisat, ei väikest ega suurt, kus poleks olnud oma vennaskonda. Seda tunnistavad vanad laulu- ja ajalooraamatud. Omaette hooned, mis olid ühendatud valitsevate härraste losside ja paleedega või paiknesid nende vahetus naabruses, olid neilt saanud oma nime, mida uuemal ajal on nii mõnigi kord põhjendamatult valesti tõlgitsetud. Ja mida muud pruugib mul sulle nende kiituseks veel öelda, kui et ümarlauaseltskond oli kõige esimene ja kõige vanem massoonide vennaskond, millest nad kõik pärinevad?

ERNST: Ümarlaua? See ulatub ju otsaga muinasjutulisse vanaaega...

FALK: Kuningas Arturi lugu võib olla kui muinasjutuline tahes, ümarlaud ei ole sugugi nii muinasjutuline.

ERNST: Artur pidi ju olema selle asja ellukutsuja.

FALK: Sugugi mitte! Isegi pärimus räägib teist juttu - Artur või ta isa võttis selle üle anglosaksidelt, millele vihjab juba massoonluse nimigi. Ja mis võiks olla endastmõistetavam kui see, et anglosaksid ei toonud Inglismaale kaasa ühtki kommet, mida nad kodumaale poleks maha jätnud? Ka paljude tolleaegsete saksa hõimude peält võib näha, et neile oli omane kalduvus moodustada suures kodanlikus ühiskonnas ja selle kõrval väiksemaid, intiimsemaid seltskondi.

ERNST: Sellega pead sa silmas...

FALK: Luban, et järgmisel korral, kui me sinuga linnas minu raamatute seltsis viibime, tõestan sulle mustvalgel kõik selle, mida ütlen sulle siin vaid põgusalt ja ehk asjakohase täpsuseta. Kuula mind praegu ainult nii, nagu kuulatakse esimest kuuldust mõnest suurest sündmusest. See pigem äratab kui rahuldab uudishimu.

ERNST: Kuhu sa jäid?

FALK: Niisiis oli massoonlus saksa komme, mille saksid Inglismaale juurutasid. Õpetlased ei ole jõudnud ühele meelele, kes nende hulgast olid mase-thanes’id . Kõige tõenäolisemalt olid seda aadlikud massoonide seast. Massoonlus juurdus selles uues pinnases nii hästi, et jäi püsima kõigist järgnevaist riigikorra muutusist hoolimata ning lõi aeg-ajalt uhkesti õitsele. Eriti kuulsad olid kaheteistkümnendal ja kolmeteistkümnendal sajandil templirüütlite vennaskonnad. Ja just üks templivennaskond oli see, mis vihuti ordu likvideerimisele keset Londoni linna seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuni püsima jäi. Ja siit algab aeg, mille kohta kirjapandud ajaloost leiab väga vähe vihjeid, kuid seda puudust on valmis korvama hoolikalt alalhoitud traditsioon, milles leidub nii palju tõe tundemärke.

ERNST: Ja mis takistab seda traditsiooni lõpuks ometi kord kirjaliku ülestähendamisega ajalooks tõstmast?

FALK: Takistab? Miski ei takista! Kõik pigem õhutab seda tagant. Vähemasti ma tunnen... tunnen, et mul on õigus, isegi kohustus sinu ja kõigi teiste ees, kes viibivad sinuga sarnases olukorras, et ma sellest enam saladust ei teeks.

ERNST: No lase siis tulla! Ma olen ülimalt põnevil.

FALK: Niisiis, see templivennaskond, mis oli veel möödunud sajandi lõpul Londonis säilinud, kuid eksisteeris salaja, käis koos toona uuesti üles ehitatud Püha Pauli kiriku läheduses. Selle, maailma teise kiriku ehitusmeistriks oli...

ERNST: Christopher Wren...

FALK: Ja sa nimetasid kogu tänapäeva vabamüürluse looja nime...

ERNST: Tema?

FALK: Lühidalt, Wren, kes oli ehitusmeistriks Püha Pauli kirikus, mille läheduses käis iidsetest aegadest peale koos üks igivana massoonide vennaskond, oli selle vennaskonna liige, mida ta kõik need kolmkümmend aastat, mis ehitus kestis, ka sagedasti külastas.

ERNST: Ma hakkan aimama mingit arusaamatust.

FALK: Nii see ongi. Sõna "massoonlus" tegelik tähendus oli inglise rahval ununenud, kaotsi läinud. Üks masony, mis asus nii tähtsa ehitise läheduses, kust võis askeldamas leida selle ehituse meistri, mis võis see olla muud kui masonry, ehituse asjatundjate selts, kellega Wren peab aru töö käigus ettetulevate raskuste üle.

ERNST: Loomulikult oli sellest küllalt!

FALK: Sellise kiriku sellise ehituse edenemine pakkus huvi kogu Londonile. Et selle kohta esimesest allikast teateid saada, püüdis igaüks, kes arvas, et tal on vähegi teadmisi ehituskunstist, pääseda arvatavasse masonry’sse - ja püüdis asjatult. Lõpuks - sa ju tunned Christopher Wreni, mitte ainult nime järgi, sa tead, milline leidlik, toimekas mees ta oli. Ta oli tookord aidanud visandada ühe teadusühingu plaani, mis pidi spekulatiivseid tõdesid muutma üldkasulikumaks ja kodanlikule elule tulutoovamaks. Korraga turgatas talle pähe ühingu teisik, mis tõuseks kodanliku elu praktikast spekulatsiooniks. "Seal," mõtles ta, "uuritaks, mis on tõe hulgas tarvitamiskõlblikku, ja siin, mis tarvitamiskõlbliku hulgas on tõsi. Kuidas oleks, kui ma muudaksin mõned massoonluse põhimõtted eksoteerilisteks? Kuidas oleks, kui ma selle, mida eksoteeriliseks muuta ei saa, peidaksin sellesama käsitöö hieroglüüfide ja sümbolite taha, mida nüüd nii kangekaelselt loodetakse leida sõna masony taga? Kuidas oleks, kui ma laiendaksin masony free masonry’ks, milles saaksid osaleda paljud?" Nii mõtles Wren, ja vabamüürlus saigi... Ernst! Mis tunne sul on?

ERNST: Nagu silmist pimestatul.

FALK: Hakkad sa nüüd pisut taipama?

ERNST: Pisut? Liiga palju korraga.

FALK: Mõistad sa nüüd...

ERNST: Palun, sõber, mitte sõnagi enam! Aga kas pole sul peagi linnas asjatoimetusi?

FALK: Sooviksid sa mind seal näha?

ERNST: Sooviksin? Pärast seda, kui oled mulle lubanud...

FALK: No siis on mul toimetusi küllaga. Ütlen veel üks kord! Mälu järgi kõneldes väljendasin ma end küllap mõnes osas liig kõhklevalt, ebarahuldavalt. Minu raamatute keskel sa näed ja mõistad... Päike läheb looja, sul on aeg linna minna. Ela hästi!

ERNST: Minu jaoks on tõusnud uus päike. Ela hästi!

TEADMISEKS

Kuuendat vestlust, mis sõprade vahel aset leidis, ei ole võimalik taastada. Aga olulisem osa sellest puudutab kriitilisi märkusi viienda vestluse kohta, millega praegu veel viivitatakse.

Ernst und Falk (1778) tõlkinud Krista Läänemets

1

2018-02-17

MärksõnaMythos

MärksõnaÕigus

MärksõnaÕppimine

MärksõnaRaha