Arutelu selle artikli le

Metafoorid, moraal ja poliitika

Prindi

George P. Lakoff

1

Me mõtleme metafoorides, kuigi me seda sageli ei tea. Suur hulk meie kõige tavalisemaid mõtteid kasutab laiaulatuslikult, ent alateadlikult, metafooriliste kontseptsioonide süsteemi, st kontseptsioone mõtlemise mingist konkreetsest dimensioonist, mida kasutatakse mõistmaks teist, täiesti erinevat valdkonda. Sageli sellised kontseptsioonid peegelduvad igapäevases keeles, ent nende kõige dramaatilisem mõju ilmneb argumentatsioonis. Kuna suur osa meie sotsiaalsest ja poliitilisest argumentatsioonist kasutab sellist metafooriliste kontseptsioonide süsteemi, on kõige igapäevasema poliitika mõistmiseks vaja näha selle metafoorilist alust. Ent kui ei teata, et see süsteem eksisteerib, siis on võimalik sellest mööda vaadata ja arusaamatuses põrnitseda süsteemi tagajärgi.

Minu arvates üks silmatorkavamaid metafoorilise mõtlemisest teadmatuse tulemusi on liberaalide mõistmatus, miks hiljuti konservatiivid olid nii edukad valimistel. Konservatiivid sageli süüdistavad liberaale, et liberaalid ei mõista neid, ja neil on õigus. Liberaalid ei mõista, kuidas abordi-vastased “õigus elule” aktivistid võivad heaks kiita surmanuhtlust ja vastu seista väikelaste surevust vähendavatele sünnieelse hoolduse programmidele. Nad ei saa aru, miks eelarvet vähendavad konservatiivid ei hoia sentigi kokku vangla vangla järel ehitamisel, isegi mitte-vägivaldsete seaduserikkujate jaoks, või miks nad on valmis kulutama raha võtmaks lapsi ära nende emade juurest ja panema neid lastekodudesse - perekonna väärtuste nimel. Nad ei saa aru, miks konservatiivid ründavad vägivalda meedias, samal ajal kui nõuavad õigust omada relvi kodus. Liberaalid sageli ei saa aru konservatiivide loogikast; nad ei saa aru, missugune kõlblussüsteem teeb konservatiivsete seisukohad kõlbeliseks või mis seos on konservatiivsete perekonnaväärtuste ja ülejäänud konservatiivse poliitika vahel. Põhjuseks on see, et liberaalid ei mõista metafoorilise mõtte vormi, mis ühendab ja teeb loogiliseks väga mitmesugused konservatiivsed seisukohad.

Selleks et mõista, mis seos on metafoori ja konservatiivse poliitika vahel, tuleb alustada selle osaga meie metafoorsest süsteemist, mida kasutatakse kõlbelisuse kontseptualiseerimiseks - süsteem, mis koosneb umbes 20-30 metafoorist. Näiteks üks väljapaistvamaid metafoore selles süsteemis, mille abil moraali ja kõlblust kontseptualiseeritakse, on raamatupidamine.

(JPEG)

Kõlbeline raamatupidamine

Me kõik kontseptualiseerime heaolu rikkusena. Me mõistame heaolu suurenemist kui tulu ja heaolu vähenemist „kaotuse“ või „kuluna“. Seda kombineeritakse väga üldise metafooriga põhjusliku tegevuse jaoks, milles põhjuslikkus tekitab tagajärje mõjutatavale poolele (nt „müra pani mu pea valutama“). Kui kaks inimest põhjuslikult suhtlevad omavahel, siis tavaliselt kontseptualiseeritakse seda vahetuskaubandusena, kumbki kannab üle mingi mõju teisele. Mõju või tulemust, mis suurendab heaolu, kontseptualiseeritakse tuluna; sellist mõju, mis kahjustab, kaotuse või kahjuna. Seega kõlbelist toimimist kontseptualiseeritakse finantstoimingu terminites.

Just nagu tegelik raamatupidamine on eluliselt vajalik majanduse funktsioneerimiseks, nõnda kõlbeline raamatupidamine on eluliselt vajalik sotsiaalseks funktsioneerimiseks. Ja sama oluline kui on see, et eelarve, tulud ja kulud oleks tasakaalus, nii ka kõlbelised raamatupidamised peavad olema tasakaalustatud.

Muidugi on selle metafoori „allikal“, finantsvahekordadel, oma moraal: kõlbeline on tasuda oma võlad ja kõlbluseta mitte maksta. Kui kõlbelist toimingut mõistetakse metafooriliselt finantsvahekorrana, siis finantsmoraal kandub üle moraali üldiselt: tekib kõlbeline imperatiiv - mitte ainult finantsvõlad, vaid ka kõlbelised võlad tuleb tasuda.

Kõlbelise raamatupidamise skeemid

Kõlbelise Raamatupidamise üldine metafoor realiseerub piiratud hulgas põhilistes kõlbelistes skeemides: vastastikkus, rekompensatsioon, kättemaks, ennistamine, altruism jne. Kõik need kõlbelised skeemid kasutavad kõlbelise raamatupidamise metafoori, ent nad kasutavad seda metafoori erinevalt. St nad erinevad sedavõrd, kuivõrd erineb nende sisemine loogika. Põhilised skeemid on järgmised:

-  Vastastikkus

Kui sa teed midagi head mulle, siis ma ‘võlgnen’ sulle midagi, minust saab võlglane. Kui ma teen midagi võrdselt head sulle, siis ma olen ‘tasunud’ sulle, ja me oleme tasa. Raamatupidamine on tasakaalus. Me teame, et siin toimib metafoor osaliselt sellest, et finantsargumente kasutatakse mõtlemiseks kõlbluse üle, ja osaliselt seetõttu, et finantsalalt pärinevaid sõnu, nagu võlgnema, võlg, tasuma, tagasi maksma jmt kasutatakse selleks, et rääkida moraalist.

Isegi sel lihtsakoelisel puhul on kõlbelisel käitumisel kaks printsiipi.

Esimene printsiip: Kõlbeline käitumine annab midagi positiivse väärtusega; mittekõlbeline käitumine annab midagi negatiivse väärtusega.

Teine printsiip: kõlbeliseks imperatiiviks on tasuda oma kõlbelised võlad; kõlbeliste võlgade tasumata jätmine on kõlblusetu.

Seega, kui sa tegid mulle midagi head, siis sa toimisid kõlbelise toimimise esimese printsiibi järgi. Kui mina vastasin sinu heale teole võrdselt hea teoga, siis ma rakendasin mõlemat kõlbelise toimimise vormi. Ma tegin midagi head sulle ja tasusin oma võla. Siin mõlemad printsiibid rakenduvad korraga.

-  Retributsioon / õiglane tasu-karistus

Kõlbelised suhted muutuvad keerukamaks negatiivse toimingu puhul. Komplikatsioonid tulenevad sellest, et moraalset raamatupidamist valitseb aritmeetilise arvepidamise moraalne versioon, milles tulu saavutamine on võrdväärne võla kaotamisega ja võla tekitamine on võrdväärne tulu kaotamisega.

Oletagem, et ma teen midagi, mis sind kahjustab. Siis, kuna heaolu on rikkus, olen ma andnud sulle midagi negatiivse väärtusega. Sa oled mulle võlgu nüüd midagi samavõrd (negatiivse) väärtusega. Moraalse aritmeetika järgi millegi negatiivse andmine võrdub millegi positiivse äravõtmisega. Selle läbi, et ma sulle kahju teen, olen ma võtnud midagi väärtuslikku sinult.

Sind kahjustades olen ma asetanud sinu potentsiaalsesse kõlbelisesse dilemmasse, võttes arvesse 1. ja 2. printsiipi kõlbelises raamatupidamises. Dilemma sarved/harud on järgmised:

Esimene sarv: kui sa nüüd teed midagi samaväärselt negatiivset mulle, oled sa teinud midagi kahetise kõlbelise tõlgendusega: esimese printsiibi kohaselt oled sa toiminud ebamoraalselt, sest sa tegid midagi kahjulikku mulle (kaks valet ei anna kokku tõde). Teise printsiibi kohaselt oled sa toiminud kõlbeliselt, sest sa oled tasunud oma moraalse võla.

Teine sarv/võimalus: Kui sa ei tee midagi, et mind karistada sinu kahjustamise eest, siis oled sa käitunud kõlbeliselt esimese printsiibi kohaselt, kuna sa oled vältinud teise inimese kahjustamist. Ent teise printsiibi järgi oled käitunud ebamoraalselt: selle läbi, et lasid mul karistamatult minna, ei täitnud sa oma moraalset kohust, milleks on sundida mind ‘maksma’ selle eest, mis ma teinud olen.

Seega, ükskõik mida sa teed, sa lähed vastuollu ühega neist kahest printsiibist. Sul tuleb teha valik. Ühele printsiibile tuleb anda prioriteet. Absoluutse Headuse Moraal asetab esimese printsiibi esmaseks. Õiglase tasu/karistuse Moraal asetab teise printsiibi esimeseks. Nagu võibki eeldada, erinevad inimesed ja erinevad kultuurid lahendavad selle dilemma erinevalt, mõned eelistavad õiglast tasu, teised eelistavad absoluutset headust.

Vaidlustes surmanuhtluse üle asetavad liberaalid Absoluutse Headuse kõrgemale Õiglasest Tasust, ja konservatiivid kalduvad eelistama Õiglast tasu / kättemaksu: elu elu eest.

(JPEG)

-  Kättemaks

Oletagem jälle, et sa teed midagi, mis kahjustab mind, mis metafoorselt väljendub nõnda, et sa annad mulle midagi negatiivse väärtusega. Kõlbeline aritmeetika pakub alternatiivina õiglase kättemaksu võimalust. Kõlbelise aritmeetika järgi sa oled võtnud minult midagi positiivse väärtusega, kui sa kahjustad mind. Kui ma võtan midagi võrdselt positiivse väärtusega tagasi sinult, siis olen ma ‘kätte maksnud’. Kättemaks on õiglase tasu kõlbeline ekvivalent, üks viis, kuidas tasakaalustada kõlbelist raamatupidamist.

-  Ennistamine/hüvitamine

Kui ma teen midagi kahjulikku sulle, siis ma annan sulle midagi negatiivse väärtusega ja kõlbelise aritmeetika kohaselt olen võtnud midagi positiivse väärtusega. Seega ma võlgnen sulle midagi võrdselt positiivse väärtusega. Seepärast võin ma hüvitada, heastada seda, makstes sulle tagasi midagi võrdselt positiivse väärtusega. Muidugi paljudel juhtudel täielik ennistamine on võimatu, ent osaline heastamine võib olla võimalik.

Ennistamise huvitav eelis on see, et see ei aseta sind moraalsesse dilemmasse 1 ja 2 printsiibi suhtes. Sul ei tule teha mingit kahju ega ei ole mingit moraalset võlga, mida sa tasuma pead, kuna täielik heastamine, kui see on võimalik, kustutab kõik võlad.

-  Altruism

Kui ma teen midagi head sulle, siis kõlbelise raamatupidamise järgi ma olen andnud sulle midagi positiivse väärtusega. Sa oled siis mulle võlgu. Altruismi puhul ma tühistan võla, kuna ma ei taha midagi vastutasuks. Sellegipoolest ma kogun kõlbelist ‘krediiti’.

-  Teise põse pööramine

Kui ma kahjustan sind, olen ma (heaolu on rikkus) andnud sulle midagi negatiivse väärtusega ja (kõlbelise aritmeetika järgi) võtnud midagi positiivse väärtusega. Seepärast ma võlgnen sulle midagi, millel on positiivne väärtus. Oletagem, et sa keeldud nii kättemaksust kui ka õiglasest kättetasumisest. Sa kas lubad mul end kahjustada edasi või sa ehk isegi teed midagi head mulle. Kõlbelise raamatupidamise kohaselt nii edasine kahjustamine kui ka millegi hea vastuvõtmine sinult viiks mind üha suuremasse võlga: teise põse keeramise läbi teed sa mind üha suuremaks kõlbeliseks võlglaseks. Kui sul on südametunnistus, siis sa peaksid veelgi enam end süüdi tundma. Teise põse keeramine toob kaasa õiglase tasumise ja kättemaksu hülgamise ja põhimise headuse aktsepteerimise - ja kui see töötab, siis see töötab kõlbelise raamatupidamise mehhanismi kaudu.

See näide illustreerib, mida kognitiivne psühholoog peab silmas, kui ta kõneleb ‘kontseptuaalsest metafoorist’. See on alateadlik, automaatne mehhanism, mille puhul inferentsimudeleid ja ühest valdkonnast pärinevat keelt kasutatakse teises. See näitab ka, et metafooriline mõtlemine ei ole ilmtingimata piiratud ühe kultuuriga. Paljud kultuurid kontseptualiseerivad moraali raamatupidamise terminites. Pealegi sama metafoori on võimalik kasutada erinevates vormides konservatiivide ja liberaalide poolt. Konservatiivid kalduvad eelistama õiglase kättemaksu metafoorilist skeemi ennistamise/heastamise skeemile.

Kogemuslik kõlblus

Kõigepealt tuleks osutada muidugi ilmsele - et kõlblus ei ole täielikult metafooriline ja et metafooriline süsteem põhineb mitte-metafoorilistel moraali aspektidel. Mitte-metafooriline moraal tähendab heaolu kogemust.

Kõige põhilisem moraali vorm osutab teiste kogemusliku heaolu edendamisele ja teiste kogemusliku kahju/valu vältimisele ja ärahoidmisele. Järgnev osaliselt osutab sellele, mida mõeldakse „heaolu“ all: kui kõik muud asjad on võrdsed, siis on sul parem, kui oled pigemini terve kui haige, rikas kui vaene, tugev kui ‘keegi ei hooli minust’, õnnelik pigemini kui kurb, valus või tülgastunud, terviklik pigemini kui millestki ilmajäänud, puhas pigemini kui räpane, ilus pigemini kui inetu, kui sa toimid valguses, ja mitte pimeduses, kui sa võid seista püsti, pigemini kui kukkuda maha või alla. Kõlblusetu käitumine on käitumine, mis põhjustab kahju, mis jätab kellegi ilma ühest või teisest eelpoolmainitud asjast - tervisest, õnnest, rikkusest, vabadusest, kindlustundest, ilust jne.

Muidugi on norme ja täpsustusi, mis on vajalikud ‘muidu võrdsetel tingimustel’ juures, sest võib mõelda erijuhtudest, kus eelpool toodud vastandid ei toimi. Nt rikas laps ei pruugi saada piisavalt tähelepanu oma vanematelt, keegi, kes on ilus, võib olla teiste kadeduse objektiks, pimedas on parem magada kui pimestavas valguses, liigne vabadus võib mõnikord olla kahjulik, kurbus ja valu võivad olla vajalikud selleks, et oskaks hinnata õnne, jne. Ent üldiselt need kogemusliku heaolu tingimused siiski kehtivad. Ja kõik need tingimused moodustavad aluse meie kõlbeliste metafooride süsteemile. Näiteks, Heaolu ja Rikkus (ja seega Moraalne Raamatupidamine) põhineb teadmisel, et parem on olla rikas kui vaene. Või et parem on olla terve kui haige (sellega kaasnevad puhtuse ja rüveduse metafoorid).

Kui me näeme, et see metafooriline kõlblus põhineb mitte-metafoorilisel moraalil, st heaolu vormidel, siis see osutab, et kõlbluse metafoorne süsteem tervikuna ei ole sugugi juhuslik. Kuna need samad heaolu vormid on laialt levinud üle kogu maailma, siis võib arvata, et samad metafoorid moraali jaoks tekivad paljudes kultuurides - ja nii ongi. Kus on puhastusrituaalid, võib eeldada, et Moraali kontseptualiseeritakse Puhtuse metafoori abil. Kuna pimeduse kartus on laialtlevinud, siis on loogiline, et sama laialt on levinud pimedus kurjuse metafoorina ja valgus headuse metafoorina. Kuna parem on kõndida sirgelt kui maha kukkuda, siis samuti on laialtlevinud metafoor, et Moraal on Sirgeselgsus. Lühidalt, kuna meie arusaam sellest, mis konstitueerib meie heaolu, on suuresti sarnane, siis moraalist kõnelevad metafoorid on samuti laialdaselt sarnased. Seepärast tulebki küsida, millised erinevused on kõlbelistes süsteemides ja mis põhjustab need erinevused?

Konservatism

Konservatiivide metafoorid kõlblusele

(JPEG) Meie kontseptuaalsete süsteemide umbkaudu paarikümmet kontseptuaalset metafoori kõlblusele kasutavad nii konservatiivid kui ka liberaalid. Ent konservatiivid ja liberaalid omistavad erineva tähtsuse noile metafooridele, ja ühed ja samad metafoorid erineva tähtsusega kasutatult annavad tulemuseks radikaalselt erinevad kõlblussüsteemid.

Konservatiivse kõlblussüsteemi olulisimaks metafooriks on Moraalne Tugevus. See on kompleksne metafoor, millel on hulk alaosi:

Olla hea tähendab Olla Sirgeseljaline/printsipiaalne;

Olla Halb tähendab olla Madal

Näidete hulka kuuluvad laused nagu: Ta on sirgeseljaline kodanik. Ta elu läheb järjest ülesmäge. See oli madal tegu. See oli löök allapoole vööd. Ta on igavene madu (rohus peidus salavaenlane). Kurja tegemine seega tähendab liikumist kõlbluse (sirgeseljalisuse) positsioonist kõlblusetusesse (madalusse). Siit,

kurja tegemine on Langemine.

Kõige kuulsam näide on muidugi langemine pattu. Moraalse Tugevuse metafoor on suuresti seotud ebamoraalsuse või kurjuse kontseptsiooniga. Kurjust reifitseeritakse kui jõudu, kas siis sisemist või välist, mis võib panna sind langema, see tähendab, sooritama kõlblusetuid tegusid.

Kurjus on Jõud (kas sisemine või väline)

Selleks et jääda sirgeselgseks, peab olema piisavalt tugev, et „vastu astuda kurjusele“. Seega kõlblust kontseptualiseeritakse kui tugevust, kõlblal inimesel on „selgroog“ või „kõlbeline sisu“, seismaks vastu kurjusele.

Kõlblus on Tugevus

Ent inimesed ei sünni lihtsalt tugevana. Kõlbelist tugevust tuleb kasvatada. Samamoodi kui füüsilist jõudu tuleb kasvatada, mille juures enesedistsipliin ja enesesalgamine („ilma vaevata ei saa midagi“) on ülitähtsad, nõnda ka kõlbelist jõudu tuleb kasvatada enesedistsipliini ja enesesalgamise läbi, kahel viisil:

1.Piisava enesevalitsuse abil ollakse võimelised vastutama ja taluma raskusi;

2.Aktiivselt enesesalgamise ja täiendava enesedistsipliini läbi.

Kokkuvõtteks, Moraalse Tugevuse metafoor viitab vastavuste komplektile kõlbelises ja füüsilises valdkonnas:

Olla Hea tähendab olla sirgeseljaline

Olla Halb tähendab olla madal

Kuri Tegu osutab Langusele

Kurjus on Jõud (kas sisemine või väline)

Kõlblus on Tugevus

Üks selle metafoori tagajärgi on, et karistus võib teha sulle head, kuna raskuste talumine kasvatab moraalset jõudu: sellest tuleneb homiilia teemal, „Kes vitsa ei pruugi, vihkab oma poega“. Selle metafoori loogika kohaselt kõlbeline nõrkus ise on üks moraalituse vorm. Selle loogika kohaselt:

Moraalselt nõrk inimene langeb suure tõenäosusega, annab alla kurjusele, teeb kõlblusetuid tegusid, ja seega saab osaliseks kurjuse jõududes. Kõlbeline nõrkus on seega alles sündiv ebamoraalsus - ebamoraalsus, mis ootab oma võimalust teoks saada.

Moraalsel tugevusel on kaks vormi, sõltuvalt sellest, kas kurjus, millega vastamisi ollakse, on väline või sisemine. Julgus tähendab jõudu seista vastu välisele kurjusele ja võita hirmu ja raskusi.

Suur osa Moraalse Tugevuse metafoorist tegeleb sisemiste kurjustega, nende juhtumitega, kus tuleb esiplaanile „enesekontroll“. Tuleb tugevdada oma tahet. Tuleb arendada tahtejõudu, et kontrollida oma keha, mis on kirgede allikas. Kired, ihad - tavaliselt raha, seksi, toidu, mugavuse, kuulsuse jne järgi - on selle metafoori loogika järgi ‘kiusatused’, kurjused, mis ähvardavad võita inimese enesekontrolli. Viha on samuti sisemine kurjus, mida tuleb võita, sest ka see ähvardab enesekontrolli. Enesekontrolli vastand on enese hellitamine - kontseptsioon, mis on mõttekas ainult siis, kui on omaks võetud moraalse tugevuse metafoor. Enese-hellitamine on pahe, kasinus ja enesesalgamine on voorused. Seitse surmapattu on sisemiste kurjuste kataloog, mida tuleb võita: ahnus, himu, õgardlus, laiskus, uhkus, kadedus, viha. Moraalse Tugevuse metafoor on see, mis teeb need ‘pattudeks’. Vastavad voorused on armulikkus, seksuaalne kasinus, töökus, tagasihoidlikkus, oma saatusega leppimine jmt. Moraalse tugevuse metafoor teeb need ‘voorusteks’.

Sellel metafooril on hulk olulisi järeldusi:

maailm jaguneb heaks ja kurjaks.

Selleks et jääda heaks kurjuse olemasolu korral (seista vastu kurjale), peab olema moraalselt tugev,

Inimene saab moraalselt tugevaks enesedistsipliini ja enesesalgamise läbi,

Keegi, kes on moraalselt nõrk, ei suuda seista vastu kurjale ja seega lõpuks saab ise kurjaks,

Seepärast moraalituse üks vorm on moraalne nõrkus.

Enesekontrolli puudumine ja enesehellitamine on seepärast moraalituse vormid.

Moraalsel Tugevusel on seega kaks väga erinevat aspekti. Esiteks, seda on vaja, et seista vastu mingile välisele kurjusele. Teiseks, see defineerib ühe kurjuse vormi, nimelt enesedistsipliinituse ja keeldumuse ennast maha salata. St, see defineerib sisemise kurjuse vormid.

Nood, kes annavad Moraalsele Tugevusele esmatähtsuse, näevad muidugi selles teatud idealismi. Moraalse Tugevuse metafoor näeb maailma hea ja kurja võitlusena, kus tuleb halastamatult võidelda. Karm ja hoolimatu võitlus on seega õigustatav; vaenlase vaateid ei saa arvestada, sest kurjus ei ole väärt lugupidamist - kurjust tuleb rünnata!

Moraalse Tugevuse metafoor kehtestab range meie-nemad dihhotoomia. Metafoor, et moraal on tugevus, tekitab vaate kurjusest kui jõust, millele vastu hakkamiseks on vaja moraalset tugevust. Kurjusega tuleb võidelda. Sa ei tunne kaasa kurjusele, kurjusel ei saa olla mingit oma tõde. Sellega tuleb lihtsalt võidelda.

Moraalne tugevus, ja see on oluline, kehtestab asketismi vormi. Et olla moraalselt tugev, pead olema distsiplineeritud ja ennastsalgav. Vastasel korral oled ennast hellitav, ja selline moraalne pehmus viimselt on abiks kurjuse jõududele.

Konservatiivsete seas on moraalse tugevuse metafoor üks olulisemaid. Kuigi see koondab kokku teisigi metafoore, tugevus on kõige olulisem. See määratleb suurt osa konservatiivsest keelest ja mõtlemisest - ja samuti ühiskonnakorraldust. See on seisukoha taga, et sotsiaalsed programmid on ebamoraalsed ja soodustavad kurjust, sest neis nähakse vastutööd enesedistsipliinile. Kui Moraalne Tugevus on prioriteediks, siis sotsiaalhoolekanne ja nn ‘affirmative action’ (eelistingimuste andmine mingile grupile) on kõlblusevastased, sest nad ei nõua enesekindlust ja enesega hakkama saamist. Moraalse Tugevuse esmasus on selle taga, kui konservatiivid on kondoomide jagamise vastu kooliõpilastele, või puhaste süstalde jagamise vastu narkomaanidele, võitluses teismeliste raseduse ja AIDSiga. Selles nähakse lihtsalt kurjuse soodustamist, mis seisneb enesehellitamises; moraalselt tugevad peaks olema suutelised lihtsalt ei ütlema. Moraalselt nõrgad on kurjad ja ära teeninud selle, mis nad saavad. Lastekodudes nähakse distsipliini kehtestamist, mis teenib moraali. See võib olla kulukam kui üksikemade toetamine rahaga, ent probleemiks konservatiivide jaoks on moraal, mitte lihtsalt raha. Konservatiivne vastuseis üliõpilaste toetustele tuleneb samuti sellest metafoorist; moraalselt tugevad üliõpilased peaksid olema enesega hakkama saavad ja tasuma kogu täiega oma hariduse eest. Samamoodi, sünnieelse hoolekande programmid imikute surevuse vähendamiseks on ebamoraalsed, sest moraalsed emad peaksid ise andma oma tulevastele lastele piisava hoolitsuse, ja kui nad seda ei suuda, siis ei tohiks nad lapsi saada.

Moraalse tugevuse metafoori esmatähtsuse oluline tagajärg on ka see, et see välistab igasuguse seletuse sotsiaalsete olude või klassi terminites. Kui on alati võimalik arendada piisavalt enesedistsipliini ja öelda ei seksile või narkootikumidele ja ise endale leiba teenida, siis nurjumine seda teha on laiskus ja muud asjaolud ei aita seletada su vaesust või üksikema lapsi vms. Ja kui sul ei ole sellist distsipliini, siis Moraalse Tugevuse metafoori kohaselt sa oled ebamoraalne ja väärt iga karistust, mille saad.

Moraalse tugevuse metafoor ei esine isoleeritult. Sellega liituvad mitmed muud metafoorid, mis on olulised konservatiivi maailmavaate jaoks. Näiteks:

-  Moraalsed piirid: Tegevust nähakse liikumisena, moraalne tegevus on liikumine kirjapandud piirides või rajal. Ebamoraalsed on inimesed, kes ületavad piire või eksivad rajalt. Selle metafoori loogika väidab, et piiride ületamine on ühiskonnale ohtlik mitte ainult seepärast, et eksitab teisi, vaid ka see käitumine loob uusi teid, mis hägustavad selget ühiskondlikult aktsepteeritud piiri hea ja halva vahel.

-  Moraalne autoriteet: Metafooriliselt kujundatud vanemliku autoriteedi järgi, kus vanemad teavad kõige paremini, mis on hea lapse jaoks;

-  Moraal on Kuulekus: Nagu hea laps kuuletub oma vanematele, nõnda kuuletub moraalne isik moraalsele autoriteedile, milleks võib olla tekst (piibel, koraan), institutsioon, juht;

-  Moraalne essents: Nagu füüsilistel objektidel on omadused, mis määravad nende käitumise (näiteks puu põleb, kuid kivi mitte) nõnda ka inimestel on olemus, iseloom, mis määrab, kuidas nad moraalselt käituvad. Kui me kõneleme kellestki, kellel on kuldne süda või käed, siis me räägime moraalsest essentsist: su käitumine ilmutab su olemust, mis omakorda määrab ette su tulevase käitumise;

-  Moraalne Tervis: ebamoraalsus on haigus, mis võib levida. Just nii nagu vanemate kohuseks on hoida last eemal haigetest inimestest, nii ka kokkupuutest ebamoraalsusega. See on osaliselt äärelinnadesse kolimise loogika taga, suletud naabruskondade ja pikkade vanglakaristuste toetamise taga.

-  Moraalne täielikkus: Moraali seisukorra kirjeldamine “pehkimise”, “taandarengu”, “lagunemise” terminite kaudu. Moraalne terviklikkus kaasneb moraalse tugevusega.

Neid metafoore pole raske näha konservatiivse maailmavaate taga, kuulda konservatiivses retoorikas ja eriti sotsiaalpoliitikas. Nt moraalne essents - kui sa oled paar korda kuriteoga maha saanud, siis võib ennustada, et seda juhtub ka tulevikus, ja järelikult pikk vanglakaristus on õigustatud.

Moraalsete Piiride, Tervise ja Täielikkuse metafoore võib näha konservatiivide suhtumises pornograafiasse ja seksuaalseid motiive kasutavasse kunsti. Pornograafia tuleb keelata, sest ebamoraalne käitumine on nakkav. Kui pornograafiat lubada, saavad vanad selged piirid hea ja kurja vahel hägustatud (Moraalsed piirid). Igasugune hälbiv käitumine heidab väljakutse ka moraalse autoriteedi metafoorile, sest hälve on selle kohaselt sõnakuulmatus.

Nende metafooride perspektiivist multikulturalism on ebamoraalne, sest see lubab alternatiivseid vaateid sellele, mis on moraalne käitumine. Multikulturalism on seega vastuolus binaarse hea-kuri vahetegemisega, mis on Moraalse Tugevuse huviks. See häirib ka hästi defineeritud moraalseid radu ja piire. Kuna multikulturalismiga kaasnevad ka mitmesugused autoriteedid, siis on see vastuolus Moraalse Autoriteedi ainulisuse printsiibiga - Tugevuse komplekt seega defineerib konservatiivide moraalialased väärtushinnangud.

Teiseks metafooriks, mis neidsamu eelistusi teenib on Moraalse Omakasu metafoor. See põhineb Adam Smithi majandusteooria rahvalikule versioonile: kui iga inimene püüab maksimaliseerida omaenda rikkust, siis nähtamatu käe abil, kõigi rikkus maksimaliseerub. Kui rakendada seda metafoorile Heaolu on Rikkus, siis saame: Kui iga inimene püüab maksimaliseerida omaenda heaolu (omakasu), siis kõigi heaolu samuti maksimaliseerub. See metafoor näeb väga moraalsena, kui keegi takistamatult saab taga ajada omakasu.

Konservatiivses mõtlemises, enesekindlus, eneseküllasus (Moraalne Tugevus annab selle eesmärgi) saavutatakse distsiplineeritud ja takistamatu omakasu taotlemise läbi. Metafoorilistes terminites, tugevuse komplekti metafoorid defineerivad moraalse eesmärgi ja Moraalne Omakasu defineerib vahendid selle eesmärgi saavutamiseks. Mõõdukas konservatismis on tõene vastupidine. Seal omakasu maksimaliseerimine on eesmärk ja konservatiivsed väärtused (mida määratleb tugevuse komplekt) on vahendid. Seega erinevus rangete ja mõõdukate konservatiivide vahel tuleneb nende prioriteetidest. Ranged konservatiivid on moralistlikud, nende prioriteediks on konservatiivsed moraalsed metafoorid. Mõõdukad konservatiivid on pragmaatilisemad ja vähem moralistlikud, nende meelest moraalsed väärtused on loomulikuks vahendiks omakasu suurendamise pragmaatilise eesmärgi tarbeks.

Mõelgem nüüd, milline inimene on selle moraalisüsteemi kohaselt musternäidiseks. See on keegi, kes enesedistsipliini ja omakasu taotlemise kaudu on saanud sõltumatuks, eneseküllaseks. See tähendab, et rikkad inimesed ja edukas ärid on konservatiivsete seisukohalt näidiskodanikud. Julgustamaks ja tasustamaks selliseid mudelkodanikke, toetavad konservatiivid maksusoodustusi nende jaoks ja seisavad vastu keskkonnaga seonduvatele ja muudele seadustele, mis nende eesmärki takistaks. Ja kuna suured edukad korporatsioonid on mudelkodanikud, siis ei ole meil midagi karta nende poolt.

Perekond

(JPEG) Sel kohal võib küsida loomuliku küsimuse. Millest tekib see konservatiivne moraali metafooride komplekt? Miks need metafoorid sobivad kokku? Vastuseks on huvitaval kombel, perekond. Konservatiividel on ideaalse perekonna mudel, mida võib nimetada Range Isa Mudeliks.

Range Isa Mudeli kohaselt traditsioonilisel väikeperekonnal on isa, kes peamiselt vastutab majapidamise heaolu eest. Ema hoolitseb argipäevaste koduga seonduvate asjade ja laste eest. Ent isa määrab üldise elukorralduse perekonnas, ja ema ülesandeks on isa toetada ja aidata ellu viia isa seisukohti selle osas, mida teha tuleks. Ideaaljuhul, ema austab isa vaateid ja toetab neid.

Elu näib fundamentaalselt raske ja maailm on ohtlik. Kurjust kontseptualiseeritakse jõuna maailmas, ja isa ülesandeks on ülal pidada perekonda ja kaitsta kurjuse vastu - nii sisemise kui ka välise vastu. Väliste kurjuse hulka kuuluvad vaenlased, raskused, kiusatused. Sisemised kurjused tulenevad taltsutamata ihadest ja on sama ohtlikud kui välised vaenlased. Isa kehastab vajalikke väärtusi, selleks et maailmas hakkama saada: ta on moraalselt tugev, distsiplineeritud, kasin, kaine, vaoshoitud. Ta on normiks seeläbi, et tal on kõrged standardid enese jaoks. Ta nõuab lugupidamist, kuulekust, ja kui see ei saa seda, siis karistab õiglaselt. Kaitstus perekonnas tuleneb tugevusest.

Peale selle on isa ülesandeks öelda lastele, mis on õige ja mis on vale, karistada neid, kui nad eksivad, ja kasvatada neid distsiplineerituks ja enesekindlaks. Enesesalgamise läbi lapsed kasvatavad oma tugevust sisemiste kurjuste vastu. Isa õpetab lapsi distsiplineerituiks, töökaiks, viisakaiks, usaldusväärseiks, ja autoriteete austavaks.

Range isa on hoolitsev ja väljendab oma pühendumist perekonnale neid ülal pidades ja kaitstes, ent samavõrd rangete moraalsete piiride määramise kaudu, tugeva moraali kasvatamist soodustab raske töö ja loobumine. See teeb iseloomu tugevaks. Range isa jaoks rangus on armastuse vorm.

Range isa ei demonstreeri oma emotsioone avalikult, ja eelistab näida rahulik ja tugev. Ta annetab heategevuseks kaastunde näitamiseks neile,kes on vähem õnnelikud kui tema, ja tänulikkuse märgina oma enda hea õnne eest.

Kui lapsed on üles kasvanud - kui nad on saanud distsiplineerituks ja sõltumatuks-siis peavad nad omal käel hakkama saama või nurjuma; ta ei sekku nende eludesse, samamoodi nagu ta ei taha, et välised autoriteedid sekkuksid tema ellu.

Nii et perekonna mudel (sageli viidatud kui paternalistlik) on siis see, mis toob kokku konservatiivsed moraali metafoorid. Need defineerivad perekonnal põhineva moraali, mida saab kokku võtta: Isa teab kõige paremini. Ameerika konservatismi hirm keskvalitsuse sekkumise ees on seletatav sama metafooriga, nii nagu isa ei peaks enam segama end täisealiste laste ellu.

(JPEG)

Range isa mudelist tuleneb ka, et Washington teab kõige paremini. Ameerika konservatism suhtub peremudelile toetudes keskvalitsuse tegemistesse palju tõrjuvamalt, kui teistsuguse peretüübiga maades, kus vanemad juhendavad lapsi kogu elu (Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Iisrael või Hiina).

Range Isa mudel seletab ka konservatiivide suhtumist feminismi, abortide lubamisse, homoseksuaalsusesse ja relvakandmise lubadesse. Range Isa mudeli korral ema on allutatud Isale, kes määrab normid ja ema viib need ellu igapäevases elus. Isa on see, kes võtab vastu otsused. Range Isa mudel on täpselt see, mida feminism taotleb kukutada. Seega on loogiline konservatiivide antipaatia feminismi vastu (ehkki uueks nähtuseks on konservatiivsed feministid, naised, kes on omaks võtnud konservatiivsete meeste väärtused nagu enesedistsipliin, enesekindlus, enda huvide eelistamine jne.). Opositsioon homoseksuaalsusele tuleneb sellestsamast mudelist, kuna homoseksuaalsus loomu poolest on vastandiks Range Isa mudelile. Ka vastuseis abordile tuleneb sellest mudelist: On kaht liiki naisi, kes tahavad aborti: teismelised, kes ei ole abielus, kelle rasedus tulenes himust ja hooletusest, ja naised, kes tahavad emakssaamist edasi lükata oma karjääri pärast, ent on kogemata rasedaks jäänud. Range Isa mudeli seisukohalt mõlemad naiste grupid rikuvad moraali, mida see mudel hindab. Noored tüdrukud, kes on ebamoraalsed, kuna neil puudub seksuaalne enesekontroll. Ja teine grupp naisi, kes tahavad ise kontrollida oma saatust, on ebamoraalsed seetõttu, et peavad küsitavaks range isa mudelit ennast, kuna see on mudel, mis defineerib, mis on moraalne. Seepärast need, kes elavad Range Isa moraali järgi, on vastu abordile.

Konservatiivne vastuseis abordile ei ole austus elu vastu. Kui see oleks nii, siis nad oleks vastu ka surmanuhtlusele. Ega ei ole see ka süütute laste kaitsmise huvides. Kui see oleks, siis konservatiivid toetaksid igati sündimata laste eest hoolitsemise võimalusi. Tegelikult ja sageli alateadlikult, nad seisavad vastu abordile sellepärast, et see ei ole kooskõlas Range Isa mudeliga.

Range Isa kaitsev funktsioon viib sellele, et konservatiivid toetavad tugevat sõjaväge ja kriminaalõiguse süsteemi. See viib ka relvakandmise lubamisele (range isa roll on kaitsta perekonda kurjategijate vastu, ja kuna kurjategijatel on relvad, siis ka temal peab olema õigus kasutada relvi oma perekonna kaitsmiseks).

Rahvus kui Perekond Metafoor

Range Isa perekonna-põhise moraali seob poliitikaga liberaalidega ühine metafoor - Rahvus kui Perekond metafoor, milles rahvust nähakse omalaadi perekonnana, valitsust lapsevanemana ja kodanikke lastena. See metafoor muudab perekonna-põhise moraali poliitiliseks moraaliks, ja annab seose konservatiivse perekonna väärtuste ja poliitika vahel.

(JPEG)

Range Isa perekonna mudel ja Rahvus kui Perekond üheskoos seletavad, miks konservatiividel on sellised vaated nagu neil on. See seletab, miks ollakse vastu keskkonna kaitsele, ja samal ajal toetatakse riigikaitse arendamist, miks õigus elule loosungid käivad koos õigusega kasutada relvi, miks patriotism käib koos valitsuse vihkamisega.

Kuid kõik teised seletused on läbi kukkunud. Näiteks William Bennett määratleb konservatismi kui: Konservatism nagu mina seda mõistan... otsib võimalust konserveerida parimat minevikust. Ta mõistab kui tähtsat rolli mängivad meie ühiskonnas traditsioonid, institutsioonid, harjumused ja autoriteet, mille on aja jooksul loonud kombed, kogemused ja konsensus... Konservatism põhineb ka uskumusel, et ühiskondlik kord põhineb moraalil...

See ei seleta, millised mineviku elemendid on parimad (kindlasti mitte nõiajaht või laste töö või orjus) või millisel moraalsel alusel ühiskondlik kord põhineb. See ei seleta ka konservatiivide vaateid asjus, milles pole konsensust, näiteks abort.

Teised konservatiivid väidavad, et konservatiivid tahavad vähem valitsust föderaaltasandil. Kuid see ei seleta juhte, mil konservatiivid taotlevad enamat valitsust. Ilmekat näited on sõjaliste kulutuste kasv, vanglate suurendamine, lastekodude toetamine (mis on kulukam, kui hoolekandeprogrammid, mis neid väldiksid). Konservatiivide teooriad pole kuigi head seletamaks, mis ühendab konservatiivide positsioone.

Mõnikord konservatiivid väidavad, et nad lihtsalt järgivad piiblit. Ent piibel nõuab tõlgendamist, ja palju liberaalseid tõlgendusi on samuti olemas. See on Range Isa mudel, mis seletab konservatiivide piiblitõlgendust.

Liberaalid ei oska enamasti konservatiivide motiive seletada. Nad ütlevad, et konservatiivid on lihtsalt isekad või rikaste mängukannid, ja see ei seleta, miks nad on vastu abordile, feminismile, homoseksuaalsusele ja relvade keelustamisele.

Ühesõnaga, konservatiivseid seisukohti seletab kõige paremini Range Isa perekonna mudel, ja Rahvus kui perekond metafoor nende seisukohtade poliitikat.

Liberalism

Kontseptuaalsed mehhanismid, mida ma just kirjeldasin, on suuresti alateadvuslikud, nagu enamus meie kontseptuaalsetest süsteemidest. Ometigi on konservatiividel tunduvalt parem taipamine oma poliitika alustest kui liberaalidel. Konservatiivid teavad, et moraal ja perekond on nende poliitika keskmes, nagu see on enamike poliitikate keskmes. Ent liberaalid tegelikult pole saavutanud samalaadset poliitilist komplitseeritust/elutarkust.

Liberaalsed poliitikad keskenduvad samuti perekonna-kesksele moraalile, ent liberaalid on konservatiividest vähem teadlikud nende poliitikat struktureerivast alateadlikust mehhanismist. Kui konservatiivid mõistavad, et kõigil nende poliitikatel on üks ja ainus allikas, siis liberaalid mõistavad oma poliitilist kontseptuaalset universumi nii halvasti, et nad mõtlevad huvigruppide koalitsioonide kaudu. Kus konservatiivid on organiseerinud ühendatud pealetungi liberaalsele kultuurile, siis liberaalid fragmenteeruvad isoleeritud huvigruppidesse, mis põhinevad lokaalsetele probleemidele: töö, etniliste gruppide õigused, feminism, homode õigused, keskkonnakaitse, abordiõigus, kodutus, tervishoid, haridus, kunstid jne. Nurjumine näha liberaalse poliitika tervikpilti on viinud lahterdatud teadvuseni ja on võimaldanud konservatiividel kasutada jaga-ja-valluta strateegiat. Seda poleks sugugi tarvis, kuna liberaalse mõttemaailma taga on samuti maailmavaade, mis on sama ühendatud ja kooskõlaline kui konservatiivide maailmavaade.

Perekonna-põhine moraal, mis struktureerib liberaalset mõtlemist, on diametraalselt vastandlik Range Isa moraalile. See keskendub Hoolitseva Lapsevanema perekonna mudelile.

Hoolitseva Lapsevanema Mudel. Sel perekonnal on kas üks või kaks vanemat. Kaks on soovitav, ent mitte alati võimalik.

Primaarne kogemus, mis on selle mudeli taga, on hoolitsetus, võimalus armastavateks inimsuheteks, elamine nii õnnelikult kui võimalik, ja tähenduse tuletamine oma kogukonnast ja hoolimisest teiste inimeste eest.

Inimesi kujundavad nende ‘kaitsvad kiindumused’: positiivsed suhted teistega, panus kogukonda, ja viisid, kuidas nad arendavad oma potentsiaale ja leiavad rõõmu elus. Töö on vahend nende eesmärkide saavutamiseks, ja töö kaudu need tähenduse vormid realiseeruvad. Kõik see nõuab enesedistsipliini ja tugevust, mida toetavad armastavate inimeste toetus ja kiindumus.

Kaitse on hoole üks vorm, ja kaitse väliste ohtude eest nõuab hoolitseva lapsevanema suurt tähelepanu. Maailm on tulvil kurjuseid, mis võivad kahjustada last, ja hoolitseva lapsevanema kohuseks on neid eemal hoida. Kuritegevus ja narkootikumid on muidugi olulised, ent nii ka vähem ilmsed ohud: sigaretid, autod ilma turvavöödeta, ohtlikud mänguasjad, tuleohtlikud rõivad, saastumine, asbest, tina-sisaldusega värvid, pestitsiidid toidus, haigused, südametunnistuseta ärimehed, jne. Süütute ja abitute laste kaitsmine selliste kurjuste eest on hoolitseva vanema peamine kohus.

Lastele õpetatakse enese-distsipliini, mis on hoolitsemise teenistuses: hoolitseda iseenda eest, saada hakkama eksisteerivate raskustega, olla vastutusvõimeline, oma võimalusi realiseerida. Lastele õpetatakse ka enese eest hoolitsemist: emotsionaalsete sidemete väärtust, tervise, hariduse, kunsti, looduse ja võime enda eest hoolitseda väärtust. Lisaks distsipliinile, mis on vajalik vastutusvõime ja enese eest hoolitsemise jaoks, on oluline, et lastel on lapsepõlv, et nad õpivad arendama oma kujutlusvõimet, ja et neil lihtsalt on huvitav ja põnev.

Empaatia ja positiivse lastega tegelemise kaudu arenevad vanematel lähedased suhted lastega ja nad õpetavad neile empaatiat ja vastutust teiste ja ühiskonna suhtes. Hoolitsevad vanemad vaatavad perekonnale kui kogukonnale, milles lastel on kohustused ja ülesanded, mis kasvavad välja empaatiast teistega. Laste kuulekus tuleb armastusest ja austusest vanemate vastu, mitte karistuse hirmust. Kui lapsed teevad midagi valesti, hoolitsevad vanemad valivad heastamise, kus vähegi võimalik, ärateenitud karistuse asemel õigluse vormina. Õiglane karistus on reserveeritud nendele, kes nende lapsi kahjustavad.

Omakasu taotlemist kujundavad need väärtused: mis ei ole kooskõlas nende väärtustega, ei ole inimesele kasuks. Nõnda mõistetud omakasu on vahend selle mudeli väärtuste saavutamiseks.

Liberaalsed metafoorid moraalile

See perekonna mudel tekitab väga erineva komplekti moraalseid prioriteete, mida võib iseloomustada teise metafooride kogumiku abil. Need oleks siis järgmised metafoorid:

-  Moraal kui Empaatia: empaatiat ennast mõistetakse metafooriliselt selle tundmisena, mida teine isik tunneb. Me võime seda näha empaatia keelest: ma tean, kuidas on olla sinu nahas. Ma tean, kuidas sa tunned. Ma tunnen kaasa. Kontseptualiseerida moraalset toimimist empaatilise tegevusena ei ole lihtsalt ‘kuldreegli’ järgimine (tee teistele, mida sa tahaksid, et nemad teevad sulle). Kuldreegel ei võta arvesse, et teistel võivad olla teistsugused väärtused kui sinul. Moraal kui empaatia nõuab tegevuse põhistamist teise väärtustele, mitte sinu enda omadele. See nõuab kuldreegli uuesti sõnastamist:

Tee teistele, nagu nemad tahaksid, et sa neile teed.

-  Moraal kui Hoolitsemine: Hoolitsemine eeldab empaatiat. Laps on abitu ja et lapse eest hoolitseda, selleks tuleb sellest lapsest hoolida, mis nõuab maailma nägemist niivõrd kui võimalik selle lapse silmade läbi. Metafoori Moraal kui Hoolitsemine võib seega esitada järgmiselt:

Kogukond on perekond

Kõlbelised isikud on Hoolitsevad Lapsevanemad

Inimesed, kes vajavad abi, on Lapsed, kes vajavad hoolitsemist

Moraalne tegu on Hoolitsemine.

See metafoor nõuab, et moraalne tegu nõuab empaatiat, toob kaasa ohvreid, ja et inimeste aitamine, kes vajavad abi, on moraalne kohustus.

-  Moraalne Enese Eest Hoolitsemine: sa ei saa hoolt kanda teiste eest, kui sa ei hoolitse enda eest. Hoolitsemise moraali osaks on seega enese eest hoolitsemine: oma tervise säilitamine, elatise teenimine jmt.

-  Moraal kui sotsiaalne hoolitsemine: Moraalse hoolitsemise juures võib eristada kaht variatsiooni - üks puudutab indiviide ja teine sotsiaalseid suhteid. Et kogukonna liikmed suhtuks empaatiliselt üksteisesse ja aitaks üksteist, tuleb hoolitseda sotsiaalsete sidemete eest. Seda metafoori võib esitada järgmiselt:

Moraalsed isikud on Hoolitsevad Lapsevanemad.

Sotsiaalsed sidemed on Lapsed, kelle eest tuleb hoolitseda.

Moraalne tegu on sotsiaalsete sidemete eest hoolitsemine.

See metafoor nõuab, et ühiskondlikke sidemeid tuleb pidevalt tugevdada, alal hoida, et nende alalhoidmine nõuab ohvreid, ja et inimese moraalseks kohuseks on neid alal hoida.

-  Moraal kui Õnnelikkus: see põhineb eeldusel, et õnnetud inimesed ei ole nii suure tõenäosusega empaatilised ja hoolitsevad, kuna nad ei taha näha teisi inimesi õnnelikumana, kui nad ise on. Seepärast, selleks et edendada omaenda võimet empaatiaks ja hoolitsemiseks, tuleks saada ise nii õnnelikuks kui võimalik, tingimusel, et selle taotlemine ei haava teisi inimesi.

-  Moraal kui õiglus: õiglust mõistetakse metafooriliselt materiaalsete objektide jagamise terminites. Õiglase jagamise juures võib täheldada kolme peamist mudelit liberaalide puhul:

-  1. võrdne jagamine,

-  2. erapooletu reeglitel põhinev jagamine, ja

-  3. õigustel põhinev jagamine.

Metafooriline õiglus puudutab tegusid, mida kujutletakse indiviididele antavate objektidena. Inimene võib toimida teiste kasuks võrdselt, erapooletult ja reeglitele alludes, või vastavalt mingile õiguste ideele. Selle metafoori järgi moraalne tegu on õiglane tegu ühel neist kolmest viisist.

-  Moraalne kasv: võttes arvesse, et moraali kontseptualiseeritakse sirgeselgsusena, on loomulik, et inimese moraali taset kontseptualiseeritakse füüsilise kõrgusena, norme mõistetakse kõrguse normidena, ja seega ‘moraalset kasvu’ nähakse sarnaselt füüsilise kasvuna. Ent moraalne kasv erineb füüsilisest kasvust selles osas, et moraalne kasv on võimalik kogu elu vältel.

Need on metafoorid moraalile, mis kõige paremini sobib Hoolitseva Lapsevanema perekonna mudeliga, ja vastavalt on siis olulisel kohal liberaalses mõtlemises. Moraalse Omakasu metafoor, siin nagu konservatiivseski mõtlemises, toimib nende väärtuste edendamises, mida see metafooride grupp defineerib. Ja nagu mõõdukate konservatiivide puhul, ka mõõdukaid liberaale võib iseloomustada selle kaudu, et nad asetavad Moraalse Omakasu eesmärgiks ja näevad neis metafoorides vahendeid, mille abil inimesed taotlevad oma huvisid.

Rahvus kui Perekond Metafoor

Kui rakendada Rahvus kui Perekond metafoori, mille puhul valitsus on lapsevanem, siis saame liberaalse poliitilise maailmavaate:

valitsus, nagu hoolitsev lapsevanem, vastutab põhiliste vajaduste eest kodanikele: toit, peavari, haridus, tervishoid.

Regulatsioon: täpselt nagu hoolitsev lapsevanem peab kaitsma oma lapsi, nii valitsus peab kaitsma oma kodanikke -mitte ainult väliste ohtude eest, vaid ka saastumise, haiguste, ohtlike toodete, tööõnnetuste, radioaktiivsete jäätmete, ja südametunnistuseta ärimeeste eest.

Hool keskkonna eest: Ühendus keskkonnaga on osa hoolitsemist, osa inimese kui inimese potentsiaali realisatsioonist. Empaatia juurde kuulub empaatia loodusega. Laste eest hoolitsemise juurde kuulub hoolitsemine tulevaste põlvkondade eest. Kaitse juurde kuulub kaitse saastumise eest. Kõik need kaalutlused toetavad keskkonnakaitset.

Feminism ja gay õigused: Hoolitsev lapsevanem tahab, et kõik tema lapsed realiseerivad oma potentsiaali, ja seega valitsuse ülesandeks on tagada institutsioonid, mis teevad selle võimalikuks.

Abort: naised, kes tahavad aborti teha, on kas need naised, kes tahavad oma elu üle kontrolli saavutada või teismelised lapsed, kes vajavad abi. Hoolitsemine mõlemal puhul nõuab ligipääsu ohutule, ja mõõduka hinnaga abordile.

Multikulturalism: Hoolitsevad Lapsevanemad on uhked oma laste erisugususte üle, ja seega valitsused peaksid uhked olema erinevuste üle oma kodanike seas.

Affirmative action: kuna naisi ja vähemusi ei kohelda õiglaselt ühiskonnas, siis on valitsuse ülesandeks teha, mida see suudab, et tagada, et neil on õiglane võimalus enese rakendamiseks.

Kunstid ja humanitaaralad: teadmised, ilu ja enese-tundmine on osa inimlikust eneseteostusest, ja seega valitsus peab tagama, et on olemas institutsioonid, mis edendavad selliseid inimese arendamise vorme.

Maksustamine: just nagu hoolitsevas perekonnas vanemate ja tugevamate laste kohuseks on aidata neid, kes on nooremad ja nõrgemad, nii rahvuse puhul nende kodanike, kes on jõukamad, kohuseks on anda rohkem kui need, kes on vähem jõukad.

Kokku tuleb siis taas seletus - seletus, miks liberaalsed poliitikad on koherentsed: seletus, mis näitab, mis seos on teatud gruppide eelisolukorda panemise ja progressiive maksustamise vahel, mis seos on abordi, keskkonnakaitse ja feminismi vahel. Ja taas seletus keskendub perekonna mudelile, moraalsele süsteemile, mis kaasneb selle mudeliga, ja metafoorile Rahvus kui Perekond.

Kahjuks on liberaalid oma poliitikat näinud pigem koalitsioonide terminite abil, ning mitte perekonna ja moraali terminites, ja seega on neil raskem võistelda efektiivselt konservatiividega.

Täiendused

Loomulikult on see väga visandlik ja lihtsustatud esitus metafooride ja poliitika seostest. Mõningaid asju tuleb veel mainida siiski.

Kõik meist - liberaalid, konservatiivid ja teised - kasutavad metafoore moraali käsitlemisel. Erinevus tuleneb sellest, millisele metafoorile antakse prioriteet. Seega ka konservatiivid näevad moraali juures empaatiat ja hoolitsust, ent nad omistavad neile omadustele vähema tähtsuse kui liberaalid. Tulemuseks on, et hoolitsus ja empaatia hakkavad tähendama sootuks erinevaid asju konservatiividele kui liberaalidele. Konservatismi puhul moraalne hoolitsemine on allutatud moraalsele tugevusele. Seega moraalne hoolitsemine konservatiivi jaoks tähendab hoolitsemist selle eest, et inimene saaks moraalselt tugevaks. Konservatiivide jaoks moraalne empaatia allutatakse moraalsele tugevusele, mis omakorda postuleerib primaarse hea-kuri eristamise. See eristamine ei võimalda konservatiividel kogeda empaatiat inimestega, keda nad peavad kurjaks, ja siit tulenevalt empaatia saab empaatiaks nende inimeste suhtes, kellega sul on ühised väärtused. Nõnda, seal kus liberaalidel on empaatiat isegi kurjategijate suhtes (ja seega kaitsevad nende õigusi ja on surmanuhtluse vastu), konservatiivid taotlevad surmanuhtlust.

Vastavalt, liberaalidel on samuti Moraalse Tugevuse metafoor, ent see on empaatia ja hoolitsemise teenistuses. Liberaalide jaoks moraalne tugevus osutab vajadusele võidelda sallimatusega ja ebainimlikkusega teistes ja üles kutsuda sotsiaalsele vastutustundlikkusele.

(JPEG)

Range Isa ja Hoolitseva Lapsevanema moraalseid süsteeme võib seega kujutleda lühidalt:

-  Range Isa Moraal (konservatiivse moraali põhimudel):

Tugevuse Komplekt

Moraalne omakasu

Hoolitsemise komplekt

-  Hoolitseva Lapsevanema Moraal (liberaalse moraali põhimudel):

Hoolitsemise komplekt

Moraalne omakasu

Tugevuse komplekt

Loomulikult kõik liberaalid või konservatiivid pole ühesugused. See põhimudel on kahtlemata lihtsustatud variant erinevustest liberaalide ja konservatiivide vahel. Mõlemal on oma mõõdukate ja radikaalide versioonid, ja individuaalsed iseärasused. Pigem on oluline siis, et mõlemad on väga rikkalikud süsteemid, kus on palju ruumi variatsioonideks. Metafoor ei seleta kõike poliitikas. Samuti on võimalik, et inimesel võib olla mitu perekonna-põhist moraali: nt Range Isa moraal kodus ja Hoolitseva Lapsevanema moraal poliitikas, või vastupidi. Ja Range Isa mudel ei välista Range Ema võimalust. Kuigi see mudel põhineb maskuliinse, patriarhaalse perekonna mudelil, naised võivad samuti kasutada seda mudelit. Ja kuigi liberaalide Hoolitseva Lapsevanema puhul sai kasutatud sootunnusteta terminit, siis viimselt tuleneb see naise perekonna mudelist.

Lühidalt, mudelid on ideaalid ja üldised tendentsid on lihtsad, ent praktikas esineb nende mudelite lugematuid variatsioone.

Moraalsed patoloogiad

Üks asi on analüüsida mingit moraalset süsteemi ja teine seda kritiseerida. Moraalsete süsteemide kriitikad on sageli kahtlased, sest nad pärinevad vastanduvast moraalisüsteemist. Ent metafooride abil on võimalik kritiseerida moraalisüsteeme strukturaalselt või ka empiiriliselt. Sest on oluline kõnelda moraalsetest patoloogiatest. Patoloogiad võib jagada kolme liiki, nimelt:

-  1. Hälbeline patoloogia: siin kõrvalekalle ideaalmudelist hakkab kahjustama inimesi, keda ideaalmudel pidi aitama.

-  2. Aluspõhjaline patoloogia: siin moraalisüsteem läheb vastuollu iseenda alustega.

-  3. Empiiriline patoloogia: siin moraalisüsteem teeb lihtsalt empiirilise vea abistavate tagajärgede osas, mida ta peaks esile kutsuma.

Hälbeline patoloogia. Kuna perekonna mudelid on ideaalid, ja tegelikud inimesed on vähem kui ideaalsed, siis tegelik perekonna elu võib sageli mitte küündida ideaalmudelini. Sama kehtib poliitiliste ideaalide kohta. Kriitika tavaliselt käibki empiirilise ideaalini küündimatuse kohta, mitte ideaali kohta. Kritiseeritavad on paralleelselt nii konservatism kui liberalism.

Lapsevanemad võivad valesti kasutada Hoolitseva Lapsevanema mudelit mitmel kombel:

-  ülearune kaitse, kui vanematel ei lähe korda õpetada oma lastele enesedistsipliini, vastutust ja enesega hakkama saamist inimestevaheliste suhete, toetuse ja usalduse kaudu.

-  Eneseohverdamine, kus liialt ennastohverdav vanem unustab hoolitseda enda eest ja seega ei ole võimeline kohaselt hoolitsema laste eest.

-  Hedonism, kus õnnelikkuse kultiveerimine lakkab olemast empaatia ja hoolitsemise teenistuses ja saab eesmärgiks iseendas, ja pillab ressursid, mida olnuks vaja hoolitsemiseks.

Kõik need hälbed vastavad klassikalistele konservatiivide süüdistustele liberaalide vastu. ülearuse kaitse korral valitsus aitab inimesi, ilma et oleks kindel, kas neil on vahendid saada eneseküllaseks. Eneseohverduse korral, valitsus kulutab liiga palju, satub võlgadesse ja ei suuda aidata enam inimesi. Hedonism on ülekulutamine kulutamise pärast, mõtlemata tulevikule.

Samamoodi Range Isa mudelit saab mitmeti kuritarvitada:

-  liialdatud distsipliin: kui normaalseid ihasid nähakse kurjana, mida tuleb karistada või kui karistus on liialt suur ja tekitab kahju pigem.

-  Autoritaarne käitumine: kui reegleid kehtestatakse põhjendamatult või ilma kohase seletuse ja aruteluta.

-  Hooletusse jätmine: Kui jäetakse unarusse eneseküllasuse/kindluse kasvatamine ja tulemuseks on kahju.

-  Isekus: kui neid, kes vajavad hoolt, ignoreeritakse isekusest eneseküllasuse kasvatamise nimel.

Need patoloogiad vastavad liberaalide kriitikale konservatiivide suhtes.

Ühesõnaga mõlemaid mudeleid võib vääralt pruukida. Palju mudelite kriitikast on tegelikult mudelite väärakasutuse kriitika. Kas selline kriitika on õigustatud? Jah ja ei. Ei, sest ei kritiseerita ideaalmudeleid iseeneses. Jah, sest neid ideaalmudeleid kasutatakse tegelike inimeste puhul.

Põhialuseline patoloogia (ja iga abstraktse moraalse süsteemi aluseks on kogemuslik moraal) juhtub ilmselt ainult konservatiivses perekonna-põhises moraali süsteemis. Kogemuslik moraal seisneb aitamises, soodustamises, teistel inimestel leida heaolu vorme: tervis, tugevus, rikkus jne.

Ent Range Isa moraali süsteemis empaatia ei ole kõige kõrgemaks printsiibiks. Ja metafoor, et Moraal on Tugevus võimaldab kogemuslikku moraali eirata. Range Isa mudel võimaldab peale sundida kogemuslikku kahju teistele abstraktse metafoorilise printsiibi - et Moraal on Tugevus - nimel. Lühidalt, Range Isa mudel võimaldab haiget teha inimestele moraali nimel. See läheb vastuollu kogemusliku moraaliga, mis on iga abstraktse moraali süsteemi aluseks.

Lõpuks Range Isa mudelil on empiiriline patoloogia. Selle mudeli keskmeks on perekond, kus lapsi kasvatatakse iseseisvaks ja vastutusvõimeliseks distsipliini ja keelamise läbi. Kui su laps nutab öösel või midagi sarnast, siis sa ei võta teda sülle ega ei lohuta, sest see oleks lapse hellitamise ja rikkumine, mitte distsipliini nõudmine, ja Range Isa mudeli seisukohalt oleks see ebamoraalne, sest selline käitumine ei võimaldaks lapsel kasvada tugevaks ja ennast kontrollivaks. Tegelikult muidugi vähemalt pool sajandit korraldatud uurimusi laste arengu ja psühholoogias on näidanud just vastupidist: lapsed, kelle eest hoolitsetakse ja kellega mängitakse, kasvavad suurema tõenäosusega iseseisvateks ja ühiskondlikult vastutustundlikuks kui need lapsed, keda ignoreeritakse või karistatakse, kui nad nutavad.

Seega, Range Isa perekonna mudel on lihtsalt vale - õigupoolest kahjulik lastele - oma kõige olulisemates punktides. Tegelikult kui konservatismi pooldajad on kasvanud üles range isaga perekondades, siis oleks seletus konservatiivide vastumeelsusele riigi suhtes. See on ebakindlate laste raev oma vanemate vastu, eriti isa vastu.

Nii Hoolitseva Vanema kui ka Range Isa mudeli hälbelisi patoloogiaid saab vältida põhimõtteliselt: tuleb püüelda mudeli ideaali suunas, ja vältida patoloogilisi kõrvalekaldumisi. Ent Range Isa põhialuselised ja empiirilised patoloogiad kuuluvad selle mudeli juurde ja seega neid ei saa korrigeerida. Seetõttu Range Isa mudel on loomu poolest patoloogiline moraalne süsteem.

Näiteks võib tuua Oklahoma City 1995. aasta pommiplahvatuse, mil üle saja täiskasvanu ja hulk lapsi tapeti radikaalse konservatiivi poolt, kes nägi ennast sellega võitlevat keskvalitsuse püüde vastu sekkuda kodanike eludesse. Konservatiivne Gary L Bauer, Pereuuringute Nõukogu (Family Research Council) president väitis, et konservatiivsetel põhiväärtustel pole sedalaadi kuritegude pistmist. Kuid ta põikleb, sest Pereuuringute Nõukogu (Family Research Council) propageerib Range Isa moraali. Oklahoma City andis õppetunni, et Range Isa moraal kannab suurt vastutust selliste tegude eest. Järeldused:

Kui see analüüs on mingilgi määral õige, siis sellest järeldub mitmeid asju. Liberaalid ei mõista, mis ühendab nende enda maailmavaadet ja seetõttu on neil raske vastu seista konservatiivide ühinenud rünnakutele. Vähe sellest, et puudub ühine liberaalne poliitika, pole isegi efektiivset liberaalset retoorikat, mis suudaks vastata konservatiivide hoolikalt konstrueeritud retoorikale.

Konservatiivid on erinevalt liberaalidest hoolikalt verminud terminid ja kujundid ja neid korranud, kuni need on sisenenud populaarsesse kõnepruuki. Liberaalid peavad huvigruppide koalitsioonist liikuma ühise keele ja kujundite konstrueerimisse, mis aitaks väljendada nende maailmavaadet. See pole lihtne.

See on järeldus kaasaegse poliitika jaoks. Ent tagajärgi on ka moraalsete süsteemide filosoofilise uurimise jaoks. Iga tegeliku moraalse süsteemi juures on üks olulisi komponente selle süsteemi metafoorne süsteem, ja see metafoorne süsteem on suuresti alateadlik. See tähendab, et pole sugugi ükskõik, kas me teame või mitte, milliseid metafoore me rakendame.

Ja muidugi on metafoorsete süsteemide uurimisel tagajärjed ka sotsiaalteaduste jaoks. Kontseptuaalsete süsteemide uurimisega sotsiaalteadused tavaliselt ei tegele. Kognitiivsed seletused ei ole norm. Tavaliselt seletus põhineb majandusele, klassile, ratsionaalse toimija mudelile, või võimu mudelitele. Seega metafoorsete kontseptuaalsete süsteemide uurimine on oluline. Kooda: sügav ja pealiskaudne metafoor

Seni arutluse all olnud metafoorid on laialdases kasutuses ilma endale aru andmata nende tohutust sotsiaalsest mõjust, nad vormivad ja mõjutavad meie arusaamist maailmast. Moraal on Tugevus ja Rahvus on Perekond metafoorid on väga tugevad ja sügavate juurtega metafoorid.

Nendele lisaks on arvukalt pealiskaudsemaid metafoore, ja need võivad hõlpsasti ühiskonna või moraalse süsteemi või kontseptuaalse süsteemi analüüsijaid eksitada. Nt kui sotsiaalse kindlustuse süsteemi nimetatakse julgestusvõrguks selle pooldajate poolt, ja vastased võivad seda nimetada ‘võrkkiigeks’, milles eeldatavasti laisad inimesed püüavad ebamoraalselt tööst kõrvale hiilida. Ühel juhul on tegemist inimesega, kes on täitnud oma kohust, käinud õigel rajal, kuid mingil põhjusel vajab ajutist toetust, et tagasi õigele rajale saada. Kui konservatiivid muudavad julgestusvõrgu võrkkiigeks, asendavad nad ühe kujundi sarnasega, kuid metafoori muutmine muudab prototüüpi.

Koondamise vms tõttu töölt lahti lastud inimest ei kujutata ette enam moraalse, energeetilise ja tööst rahuldust leidvana; vastupidi, võrkkiige-metafoori puhul manatakse silme ette inimene, kes on oskusteta, laisk, ja järelikult kõlblusetu, järelikult valitsus ei tohiks soodustada nende laiskust.

Võrkkiige metafoor võtab kokku terve maailmavaate, ent siiski on see suhteliselt pealiskaudne metafoor, sest võrkkiige metafoor toetub ja töötab selle tõttu, et selle aluseks on Moraalse Tugevuse, Rahvuse kui Perekonna metafoorid. Seega oluline on mõista neid sügavamaid metafoorilisi süsteeme.

Essee pärineb Graduate Faculty of the New School for Social Research väljaandest Social Research (Volume 62, no. 2) 1995.aasta suvi.

1

2013-11-15

MärksõnaÕigus

MärksõnaRaha