MärksõnaEuroopa ajalugu

Sokratese apoloogia

Prindi

Platon

1

[17] Kuivõrd mu süüdistajad [1] teid veenda suutsid, ateenlased, seda ma ei tea, aga nende süüdistuste tõttu oleksin iseennast peaaegu unustanud. Nad kõnelesid niivõrd veenvalt. Muide, õigupoolest ei rääkinud nad mitte midagi tõelähedastki. Kõige enam pani mind nende paljudest valesüüdistustest imestama aga see, et nad väitsid, nagu tuleks teil eelkõige selles suhtes valvel olla, et mina osava kõnemehena teid ära ei petaks.

[b] Et neil pole üldse piinlik, kui ma nende väite tegelikult otsekohe kummutan, see on minu arvates kõige häbiväärsem, sest ma ei ole ju mingi osav kõnemees, muidugi juhul, kui nad just ei pea kõneosavaks inimest, kes tõtt räägib. Kui nad aga kõneosavust silmas peavad, siis olen ma küll valmis nõustuma, et ma ei ole nende masti kõnemees. Nimelt nemad, ma kordan, ei rääkinud mitte ainsatki sõna tõtt, kuid minu käest kuulete te kogu tõe. Ent vannun Zeusi nimel, ateenlased, minult ei kuule te kaunite kõnekäändude ja väljenditega ehitud ilukõnet nagu nende [c] puhul, [2] mina kõnelen lihtsalt, esimeste meeldetulevate sõnadega. Olen veendunud oma sõnade õigsuses, ja ärgu ka keegi teie seast oodaku midagi muud. Sest kahtlemata ei sobi enam minu eas teie ees, ateenlased, esineda toretseva kõnega nagu poisike. Ja siiski, ateenlased, palun ja anun teilt üht: kui kuulete, et ma end kaitstes kasutan samu sõnu, millega olen harjunud kõnelema turul vahetuslaudade juures, kus paljud teie hulgast on mind kuulnud, [d] samuti ka mujal, siis ärge sellepärast imestage ega lärmi tõstke. Sest olukord on selline: praegu astun esimest korda kohtu ette, olen juba üle seitsmekümne aasta vana [3]. Siinse kõnepruugi järgi olen võhik, peaaegu võõramaalane. Kui ma aga tõepoolest oleksin võõramaalane, annaksite teie mulle andeks, kui kõneleksin samal kombel [18] ja samas keeles, milles olen kasvatatud. Nüüd palungi teid, ja mulle näib, et põhjendatult, lubada mind kõnelda just sel viisil. Võib-olla on see parem, võib-olla halvem, kuid ma palun teid ainult üht silmas pidada ja tähele panna - kas ma räägin tõtt või mitte. Sest just selles avaldub kohtuniku väärikus, oraatori kohus on aga kõnelda tõtt.

Kõigepealt, ateenlased, pean ma end kaitsma mulle esitatud esimeste valesüüdistuste ja mu esimeste süüdistajate [b] eest, seejärel aga hilisemate süüdistuste ja süüdistajate eest. Paljud süüdistasid mind teie ees juba ammu, hulk aastaid, ning ükski nende seast ei kõnelnud midagi, mis oleks tõele vastanud. Neid kardan ma rohkem kui Anytost ja tema mõttekaaslasi, kuigi ka nemad on kardetavad. Ent nood esimesed on kohutavamad, ateenlased! Nad ässitasid teie hulgast paljud minu vastu üles siis, kui te alles lapsed olite, ja veensid teid, mind alusetult süüdistades, et on olemas keegi Sokrates, tark mees, kes juurdleb taevaste nähtuste kallal ning on järele uurinud kõik maa-alused asjad ja oskab valet tõeks keerata. Need inimesed, ateenlased, [c] kes selliseid kuuldusi levitasid, on mu kõige kardetavamad süüdistajad, sest kes neid kuulavad, arvavad otsekohe, et kui keegi niisuguseid asju uurib, siis ei usu ta ka jumalaid. Pealegi on sääraseid süüdistajaid palju ja nad tegelevad süüdistamisega juba kaua aega. Nad kõnelesid teiega tollal, kui olite sellises eas, mil kõike kergesti usutakse, sest olite alles lapsed, mõned ka juba noorukid. Süüdistamiseks oli neil vaba voli ja kaitsta polnud end kellegi ees. Kõige ahistavam on aga see, et nimepidi ei tea [d] ega saa neist nimetada mitte ühtki, kui just mõni ei juhtu olema komöödiakirjanik [4]. Ent kõik need, kes kas kadedusest või laimu tõttu teid minu vastu üles ässitasid, või siis ise seda uskusid ja teisi veensid - kõik nad on anonüümsed. Mitte ühtki neist ei saa kutsuda siia kohtu ette ja mitte kedagi pole võimalik üle kuulata, vaid paratamatult tuleb nagu varjudega võidelda, end kaitsta ja küsimusi esitada, ilma et keegi midagi vastaks. Niisiis nõustuge ka teie, et mul on kaht liiki süüdistajaid, nagu ma alguses juba ütlesin: [e] ühed süüdistasid mind alles nüüd, teised - kellest just äsja rääkisin - aga ammu, ning uskuge, et esmalt pean end nende eest kaitsma. Sest ka teie kuulsite nende süüdistusi varem ja palju sagedamini kui noid hilisemaid.

Olgu! Mul tuleks end kaitsta, ateenlased, ja püüda lühikese [19] ajaga ümber lükata laim, mida teie juba pikka aega endas kannate. Ma sooviksin väga, et see õnnestuks - nii teie kui minu hüvanguks - , ja mida enamat võiksingi taotleda oma kaitsekõnega! Kuid ma kardan, et see osutub raskeks, sest tegelik olukord pole mulle põrmugi saladuseks. Aga mingu kõik nii, nagu jumalale meelepärane, ent seadusele tuleb alluda ja ennast on tarvis kaitsta.

Analüüsigem algusest peale, milles süüdistus seisneb, [b] millest tekkis mu halb maine, mida Meletos uskuma jäi ja siis minu kohta süüdistuskirja kirjutas. Olgu nii! Milliste väljenditega laimajad mind laimasid? Nagu oleksid nad seaduslikud süüdistajad, nõnda on vaja nende vande all antud süüdistus siis uuesti ette lugeda: “Sokrates rüvetab seadust ja ajab tühja tuult taga, ta uurib nii maa-aluseid kui taevasi nähtusi, keerab vale tõeks ning õpetab ka teisi [c] seda tegema.” Nõnda see süüdistus kõlabki. Olete seda ka ise näinud Aristophanese komöödias, kus toodi kohale keegi Sokrates, kes uhkeldas, et oskab õhus käia, ja lobises veel palju muidki nõmedusi, millest mina mitte midagi - ei palju ega pisut - ei taipa. Ning ma ei kõnele nõnda mitte sellepärast, nagu halvustaksin niisugust teadust või kedagi, kes sellistes asjades tõepoolest on tark - puuduks veel, et Meletos mind ka selle pärast kohtusse kaebaks! - , vaid et see kõik ju üldse minusse ei puutu. [d] Teie endi hulgas on mul palju tunnistajaid ning ma nõuan, et omavahel arutaksid ja selgitaksid seda kõik, kes teist iial on mu vestlusi kuulanud, ja neid on teie hulgas palju. Küsige nüüd üksteiselt, kas keegi on kunagi juhtunud kuulma, et ma mingil määralgi olen taolistest asjadest kõnelnud. Sellest võite järeldada, et ka kõik muu, mida paljud minu kohta räägivad, on niisama ebaõiglane.

Midagi sellist pole kunagi olnud. Aga kui keegi on kuulnud, et ma püüan inimesi kasvatada ja teenin sellega [e] raha, siis pole ka see tõsi, olgugi et minu arvates on kiiduväärt, kui keegi on võimeline inimesi kasvatama, nagu Gorgias Leontinoist, Prodikos Keoselt ja Hippias Elisest. Kõik nad rändavad linnast linna, ateenlased, ja püüavad noorukeid veenda - kuigi noil oleks võimalus vastavalt soovile iga oma kaaskodaniku juures tasuta õpetust saada - , [20] et senised õpetajad tuleb maha jätta ja nende juurde raha eest õppima asuda; kusjuures nood neile selle eest veel tänulikudki olema peavad. Sain teada, et siin viibib veel teinegi tark mees, kes oli tulnud Paroselt. Nimelt kohtasin juhtumisi üht meest, kes oli sofistidele rohkem raha maksnud kui kõik teised kokku, Hipponikose poega Kalliast. Küsisin temalt, kuna tal on kaks poega: “Kallias, kui su pojad oleksid varsad või härjavärsid, siis tuleks sul nende jaoks palgata kogenud mees, kellest võiks loota, et ta neist kaunid loomad kasvatab ning nende juba olemasolevaid [b] häid omadusi edasi arendab. See peaks olema mõni ratsastaja või põlluharija. Aga et nad on inimesed, keda sa siis nüüd kavatsed neile õpetajaks võtta? Kes oleks niisuguse - olgu inimliku või kodaniku - vooruse alal asjatundja? Arvan, et sa oled selle üle järele mõtelnud, sest sul on ju pojad. Kas selline inimene on olemas või mitte?”

“Loomulikult on.”

“Kes ta siis on ja kust pärit? Kui palju ta õpetamise eest võtab?”

“See on Euenos Paroselt,” vastas Kallias, “ta võtab viis miini, Sokrates.”

Mõtlesin endamisi, et küll võib Euenos õnnelik olla, kui [c] ta tõepoolest sellist kunsti valdab ja nii mõõduka tasu eest õpetab. Oleksin kindlasti ka ise rõõmus ja uhke, kui oskaksin nõnda õpetada. Ent kahjuks ma ei oska, ateenlased. Oletan, et mõni teist tahaks vastu vaielda: “Aga Sokrates, millega sa siis tegeled? Millest need laimujutud, mis sinu kohta on tekkinud? Kui sa iial midagi teistest erinevat poleks teinud ega enamikust inimestest erinevalt käitunud, siis poleks ju see laim ja kumu sinu kohta ka liikvele läinud. Jutusta meile, milles asi seisab, et me sinu üle ebaõiglaselt ei otsustaks.”

[d] Mulle näib tõepoolest, et seda õigustatult küsitakse, ja ma püüan teile näidata, mis see oli, mis mind kuulsaks tegi ja laimuga ümbritses. Niisiis kuulake! Aga võib-olla arvab keegi teist, et ma nalja teen? Võite kindlad olla, et ma räägin ainult tõtt.

Ateenlased, mulle sai selline kuulsus osaks mitte millegi muu kui ainult teatava tarkuse tõttu. Aga mis tarkus see niisugune on? Tavaline inimlik tarkus. Selles mõttes võin ma küll tark olla, kuid need, kellest äsja kõnelesin, on [e] mingis suuremas, inimlikust tarkusest kõrgemas mõttes targad; ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Minul sellist tarkust pole, ja kes seda väidab, valetab selleks, et mind laimata. Palun, ärge lärmiga segage, ateenlased, kui ka teile peaks tunduma, et kõnelen liiga suureliselt. Ma ei väljenda oma mõtteid, vaid viitan kõnelejale, kes pälvib teie usaldust. Oma tarkuse tunnistajaks, kui mul seda mingil määral on, toon Delfi jumala. Te ju tunnete Chairephoni. [21] Ta oli noorusest peale mu sõber ning ka teie paljude sõber, ta põgenes koos teiega pagendusse ning tuli koos tagasi. Te teate, milline Chairephon oli, kui tormakas kõiges, mida iganes ette võttis. Kui ta kord Delfisse läks, söandas ta oraaklilt pärida... Ma juba ütlesin teile, ateenlased, ärge lärmake!.. Ta küsis, kas keegi on minust targem. Püütia vastas talle, et mitte keegi pole targem. Selle kohta võib tunnistust anda tema vend, kes teie hulgas viibib, kuna Chairephon ise on surnud.

[b] Pange tähele, mispärast ma seda räägin: tahan ju teile selgitada, millest laim mu peale tuli. Kui sellest kuulsin, arutasin endamisi niimoodi: “Mida jumal tahtis sellega ütelda, millele ta vihjas? Sest ma ju tean ise, et ma pole mingi tark. Mida ta sellega ütelda tahtis, kui nimetas mind kõigist targemaks? Ta kindlasti ei valeta, sest see pole talle lubatud.” Kaua aega olin nõutu ega mõistnud, mida jumal tahtis ütelda; lõpuks, suure seesmise vastumeelsusega, pöördusin järgmise lahendusviisi poole: läksin ühe niisuguse [c] inimese juurde, keda targaks peetakse, et seal kiiremini kui kuskil mujal ennustus ümber lükata ja oraaklile avalikult kuulutada: “Too on minust targem, aga sina ütlesid, et mina olen kõige targem.” Kui ma seda inimest kontrollisin - nime pole mõtet mainida, kuid see oli üks riigimeestest, kelle olin vaatluse alla võtnud - , siis kogesin järgmist, ateenlased: temaga vesteldes tekkis mulje, et too mees näib mulle ja ka paljudele teistele, kõige rohkem aga iseendale targana, kuid tegelikult ei ole ta seda. Siis püüdsin ma talle näidata, et ta ainult arvab, et on tark, [d] kuid tegelikult ei ole; seetõttu hakkasid nii tema kui ka paljud juuresolijad mind vihkama. Ära minnes mõtlesin endamisi: “Sellest inimesest olen ma küll targem. Kumbki meist ei tea ju midagi eriti suurepärast või tarvilikku, aga too mees kujutab ette, olgugi et ta ise midagi ei tea, et ta teab; kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka endale ette kujutama. Selle vähese võrra paistan ma temast küll targem olevat, kuna ma ei arva, et tean seda, mida ma tegelikult ei tea.” Sealt läksin edasi ühe teise juurde nende hulgast, kes näisid tollest esimesest targemana, [e] ja kogesin sedasama; ka siin tegin end sellega tema ja paljude teiste vihaaluseks.

Pärast seda käisin juba järjest kõik läbi. Märkasin kurvastuse ja hirmuga, et muutun kõikjal vihaaluseks. Samal ajal hakkas mulle paratamatult selguma, et jumala lausutud sõna tuleb kõigest kõrgemale seada. Et mõista, mida oraakel ütelda tahtis, oli tarvis läbi käia kõik need, kes arvasid [22] midagi teadvat. Vannun koera nimel, ateenlased, sest pean teile tõtt ütlema, et kogesin järgmist: jumala ennustust uurides mõistsin, et neil, kes on kõige lugupeetumad, on arukusest kõige enam puudu; teised aga, kes on viletsamate kirjas, on mõistusega rohkem õnnistatud. Pean teile kirjeldama kogu oma ringiekslemist ja tööd, mille kallal ma vaeva nägin selleks, et oraakli ennustuse [õigsus] kontrollimata ei jääks.

Pärast riigitegelasi läksin poeetide juurde, käisin läbi [b] niihästi traagikud kui ka ditürambide ja teiste luuleliikide loojad, et kohapeal kindlaks teha, kas olen neist võhiklikum. Võtsin kaasa nende teostest need, mis näisid mulle kõige hoolikamalt viimistletuna, ja küsisin, mida nad ütelda tahtsid, et neilt samaaegselt ka midagi õppida. Mul on piinlik, ateenlased, teile tõtt ütelda, kuid ütelda siiski tuleb. Ühesõnaga, peaaegu kõik siinviibijad suudaksid nende loomingut paremini seletada kui nad ise. Lühikese ajaga sai mulle poeetide suhtes selgeks, et seda, mida nad [c] loovad, ei loo nad mitte tänu tarkusele, vaid tänu mingile sünnipärasele andele või ekstaasile nagu ennustajad ja oraaklid. Sest ka nood räägivad palju suurepärast, ise aga ei tea, mida räägivad. Mulle näib, et midagi taolist elavad läbi ka poeedid; samuti mõistsin ma, et oma loomingulise ande tõttu on nad arvamisel, nagu oleksid nad kõigist inimestest kõige targemad, tegelikult aga ei ole. Läksin sealt ära mõlgutledes, et olen neist üle just samas punktis, milles ületan riigitegelasi.

Lõpuks läksin käsitööliste juurde. Enda kohta teadsin, [d] otsekoheselt öeldes, et ma midagi ei oska, kuid nende suhtes olin veendunud, et leian selliseid, kes oskavad teha palju ilusat. Ja selles ma ei eksinud, nad oskavad tõepoolest teha seda, mida mina ei oska, ning selles suhtes on nad minust targemad. Ent mulle näib, ateenlased, et need tublid meistrid eksivad sellessamas, milles poeedidki: kuna nad on tublid meistrid, siis arvab igaüks neist, et ta ka kõiges muus kõige targem on, isegi kõige tähtsamates küsimustes; [e] ja see eksiarvamus varjab ära nende tarkuse. Et oraakli sõnu õigustada, küsisin endalt, kumb oleks parem olla: kas selline, nagu olen, ja mitte osutuda targaks nende tarkuses ega võhikuks nende võhikluses, või olla nagu nemad - niihästi tark kui ka võhik. Vastasin endale ja oraaklile, et eelistan olla selline, nagu ma olen.

[23] Niisuguse kontrollimise tõttu, ateenlased, tekkis minu vastu suur vaen, kõige koormavamat ja raskemat laadi vaen, millest omakorda tulenes palju laimujutte, ent seetõttu hakati mind ka targaks kutsuma. Sest iga kord arvasid juuresolijad, et pean siis iseennast vastaval alal targaks, kui teiste kohta vastupidist tõestan. Näib nii, ateenlased, et tõeliselt tark on ainult jumal, ja oma oraakliga tahtis ta üksnes seda väita, et inimlik tarkus maksab vähe või ei maksa üldse midagi, ja näib, et sel puhul ei pidanud jumal [b] silmas otseselt Sokratest, vaid kasutas mu nime üksnes näitena, nagu öeldes: “Teie hulgast on kõige targem see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tarkus midagi väärt.” Nüüd rändan kõikjal ringi, uurin ja kontrollin vastavalt jumala näpunäitele, kas saan kedagi linnaelanikest või võõramaalastest targaks pidada. Alati, kui see mulle nõnda ei tundunud, näitan ma nagu jumalat abistades, et too inimene ei ole tark. Ja selle tegevuse tõttu pole mul olnud jõudeaega, et oleksin võinud midagi kõneväärset [c] linna või kodu heaks korda saata, vaid ma olen jumala teenimise pärast sattunud äärmisse vaesusesse.

Pealegi järgnevad mulle noorukid, täiesti vabatahtlikult - kellel on kõige rohkem vaba aega, rikaste pojad - , ja tunnevad sellest rõõmu, kui kuulevad, kuidas ma inimesi järele proovin. Sageli matkivad nad mind ja võtavad teisi kontrollimisele; arvan, et nad leiavad külluses inimesi, kes mõtlevad, et nad midagi teavad, tegelikult aga teavad üsna vähe või ei tea üldse midagi. Seetõttu on need, keda noorukid on kontrollinud, nüüd vihased [d] minu, mitte aga enda peale ja ütlevad, et keegi Sokrates, kes on äärmiselt kõlvatu inimene, rikub noorsugu. Kui neilt aga küsida, mida too Sokrates siis teeb ja mida ta õpetab, ei oska nad midagi vastata, kuna nad midagi ei tea; et aga mitte näida nõutuna, räägivad nad seda, mida üldiselt on kombeks filosoofide kohta ütelda, nagu “[uurib] taevasi ja maa-aluseid nähtusi”, “ei tunnista jumalaid” ja “oskab vale tõeks keerata”. Kuid ma arvan, et tõtt rääkida nad nii väga ei soovigi, sest siis tuleks ilmsiks, et nad teesklevad midagi teadvat, tegelikult aga ei tea mitte [e] kui midagi. Kuna nad on auahned ja äkilised ning neid on palju, on nad minust visalt ja veenvalt kõnelnud, nõnda et teie kõrvad minu kohta käivast laimust juba ammugi kumisevad. Seetõttu tormasidki nende hulgast mulle kallale Meletos, Anytos ja Lykon; Meletos vihkab mind poeetide [24] pärast, Anytos käsitööliste ja riigitegelaste, Lykon kõnemeeste pärast. Niisiis oleksin üllatatud, nagu ma alguses juba ütlesin, kui mul õnnestuks teie ees nõnda lühikese ajaga kummutada laim, mida te nii kaua olete kuulnud. Siin on tõde, ateenlased, ma räägin teile sellest, varjamata või maha salgamata niihästi suuri kui ka tühiseid asju. Ometi tean, et sellesamagagi kütan enda vastu üles vihavaenu, kuigi see omakorda annab tunnistust, et ma tõtt kõnelen ja et selles minu kohta levitatav laim seisnebki ja [b] et just siin ongi põhjused. Ükskõik, millal te mu süüasja uurima hakkate, kas praegu või edaspidi, ikka leiate, et see niimoodi on.

Mu esimeste süüdistajate süüdistuste vastu peaks sellest kaitsekõnest teie ees piisama. Nüüd aga püüan ennast kaitsta Meletose eest, kes on tubli ja meie linna armastav mees, nagu ta ise väidab, samuti teiste hilisemate süüdistajate eest. Et nood on samasugused nagu eelmisedki süüdistajad, siis meenutagem ka nende vande all esitatud süüdistust. See kõlab umbes niimoodi: “Sokrates rikub seadust sellega, et ajab hukka noorsoo; ta ei tunnista jumalaid, [c] keda linn on omaks võtnud, vaid teisi, uusi daimoneid.” Säärane on süüdistus, ning uurigem seda süüdistust punkt-punktilt.

Väidetakse, et ma kuritegelikult hukutan noorsugu. Aga mina väidan, ateenlased, et just Meletos tegutseb kuritegelikult, kui ta tõsiste asjadega nalja teeb ja inimesi kergel käel kohtusse kaebab, teeseldes, nagu tunneks ta hoolt ja muret asjade pärast, millega tal seni iial mingit pistmist pole olnud. Et see lugu nõnda on, seda püüan ma teilegi näidata.

[d] Tule siia mu juurde, Meletos, ja ütle, kas pole tõsi, et sinu arvates on kõige tähtsam, et noorsugu muutuks üha paremaks!

-  Seda küll.

-  Tule nüüd ja ütle siinviibijaile, kes teeb noorsoo paremaks. On ju selge, et sa seda tead, kuna sa selle pärast nõnda muretsed. Noorsoo hukutaja oled ju üles leidnud, minu, nagu sa ütled, oled mu toonud kohtunike ette ja esitanud süüdistuse; aga ütle ka, kes paremaks teeb, meenuta neile, kes ta on! - Näed sa, Meletos, sa vaikid ega tea mitte kedagi nimetada! Kas sul piinlik pole? Kas pole see küllaldaseks tõendiks mu sõnadele, et sa ei ole kunagi selle üle muret tundnud? Ütle siiski, tubli mees, kes noori paremaks teeb?

-  Seadused.

-  [e] Ma ei küsi mitte seda, mu armas, vaid kes see inimene on, sest eelnevalt peab ta ka neid seadusi tundma.

-  Nemad siin, Sokrates, kohtunikud.

-  Mis sa räägid, Meletos? Kas siis nemad on võimelised noorsugu kasvatama ja paremaks muutma?

-  Kahtlemata.

-  Kas kõik? Või ainult mõned neist ja teised mitte?

-  Kõik.

-  Hera nimel, sa kõneled hästi! Milline hulk inimesi on teiste kasuks tegutsemas! Aga kas need, kes praegu meid [25] kuulevad, teevad noorukid paremaks või ei tee?

-  Nemad samuti.

-  Aga nõukogu liikmed?

-  Jah, ka nõukogu liikmed.

-  Kuid, Meletos, ega siis ometi rahvakoosolekust osavõtjad noorsugu hukka aja? Või kas ka kõik need kuni viimseni teevad noori paremaks?

-  Ka nemad.

-  Paistab, et kõik ateenlased peale minu teevad noorukid headeks ja tublideks, mina aga üksi ajan nad hukka. Kas tahtsid seda ütelda?

-  Just seda ma ütlen.

-  Sa kirjutad minu arvele küll suure õnnetuse. Aga vasta mulle: kas sulle näib, et hobustega on samasugune [b] lugu? Kõik inimesed teevad neid paremaks, ainult üks rikub? Või on see just otse vastupidi; paremaks teha suudab neid vaid keegi üksainus või teevad seda väga vähesed, näiteks ratsastajad, aga kõik teised, kellel on hobuseid ja kes neid kasvatavad, ainult rikuvad neid? Kas pole see nõnda mitte ainult hobustega, Meletos, vaid ka kõigi teiste loomadega? Kahtlemata on see nõnda, olenemata sellest, kas sina ja Anytos sellega nõustute või mitte. Oleks ju suur õnn, kui noorukeid hukutaks vaid üksainus, kõik teised [c] aga tooksid neile kasu. Muide, Meletos, nüüd oled sa piisavalt näidanud, et noorukite eest pole sa iial hoolt kandnud, ja selgesti on ilmsiks tulnud sinu hoolimatus selles asjas; seni pole sul sellega, miks sa mind kohtusse kaebasid, mingit pistmist olnud.

Ütle mulle veel, Meletos, Zeusi nimel: kas on parem elada õilsate või halbade kodanike keskel? Vasta, mu armas! Ma ei küsi sinult ju midagi rasket. Kas halvad ei tee halba, õilsad aga head just neile, kes alati on kõige lähemal?

-  Muidugi.

-  [d] Kas leidub kedagi, kes tahaks, et ümbritsevad inimesed talle pigem kahju kui kasu tooksid?

-  Loomulikult mitte.

-  Ütle siis, miks sa mind siia tõid - kas sellepärast, et ma noorukeid hukka ajan ja teen neid halvemaks tahtlikult, või et teen seda kogemata?

-  Sellepärast, et tahtlikult.

-  Kuidas nii, Meletos? Sa oled praeguses vanuses juba targem kui mina oma vanuses, sest sa tunned ära, et halvad [e] alati teevad halba kõige lähematele, head aga teevad head; mina aga olen jõudnud niisuguse võhikluseni, kus enam ei taipa, et kui olen kellegi oma lähedastest lurjuseks muutnud, varitseb mind ennast oht, et too mulle halba tegema hakkab. Ning sa ütled, et ma säärast kohutavat kurja teen tahtlikult? Selles asjas ei usu ma sind, Meletos, ja arvan, et ka ükski teine inimene ei usu. Ma kas ei aja [26] üldse noorukeid hukka, või kui ajan, siis mittetahtlikult, nii et sina valetad mõlemal juhul. Kui ma hukka ajan mittetahtlikult, siis niisuguste eksimuste pärast ei luba seadus kedagi siia kohtu ette kutsuda, vaid siis tuleb eraviisil õpetada ja manitseda. On ju täiesti selge, et kui ma aru olen saanud, lakkan ma mittetahtlikult tegutsemast. Sa vältisid mind ega tahtnud minuga tegelda ja mind õpetada, vaid kaebasid mind kohtusse, kuhu seaduste järgi tuleb tuua ainult neid, kes vajavad karistamist, mitte aga õpetamist.

[b] Ent juba eelnenu põhjal on selge, ateenlased, nagu ma juba ütlesin, et Meletosel pole iial selle asjaga mingit pistmist olnud. Seleta meile siiski, Meletos, kuidas ma sinu arvates noorsugu hukka ajan. Sinu kirjutatud kaebusest paistab, et sel kombel, kuna ma ei õpeta uskuma neid jumalaid, keda linn usub, vaid teisi, uusi jumalusi. Tahtsid sa ütelda, et ma ajan neid hukka oma õpetusega?

-  Just seda ma tahtsin.

-  Niisiis, Meletos, nende jumalate pärast, kellest me praegu räägime, ja minu ning nende meeste pärast siin [c] ütle sedasama veel selgemini! Sest ma ei suuda aru saada, mida sa õieti ütelda tahad: kas õpetan uskuma, et mingid jumalad on olemas - järelikult usun siis ka ise, et jumalad on olemas, ega olegi päris jumalasalgaja ning mitte selles ei seisne mu kuritegu - , või, et ma ei tunnista neid jumalaid, keda linn tunnistab, vaid teisi; kas selles ongi minu süü, et ma usun teisi, või ütled sa, et ma ise ei usu jumalaid ja õpetan ka teisi mitte uskuma?

-  Seda ma ütlengi, et sa jumalaid üleüldse ei usu.

-  [d] Sa oled imelik inimene, Meletos: miks sa seda ütled? Järelikult ei pea ma siis ei päikest ega kuud jumalaiks nagu teised inimesed?

-  Zeusi nimel, kohtunikud, ta väidab, et päike olevat kivi ja kuu maa.

-  Kas sa arvad, armas Meletos, et süüdistad Anaxagorast? Kas sa põlastad kohtunikke ja pead neid niivõrd harimatuks, et arvad neid mitte teadvat, et Klazomenai Anaxagorase raamatud niisugustest väidetest kubisevad? Ja ilmselt saavad noored inimesed sellest teada minu kaudu, kuigi nad võiksid sedasama osta ka orkestrast kõigest [e] ühe drahmi eest; pärast aga naeraksid nad Sokratest, kui too hakkaks neid mõtteid, mis pealegi on nii tobedad, omade pähe esitama! Ent Zeusi nimel, kuidas sulle tundub? Kas siis mina ei usu ainsatki jumalat?

-  Zeusi nimel, mitte ühtki.

-  See pole usutav, Meletos, ja mulle näib, et sa ise ka ei usu seda. Minu arvates, ateenlased, on Meletos upsakas võrukael ning selle kaebuse on ta sisse andnud lihtsalt [27] upsakusest ja ohjeldamatusest. Näib nõnda, nagu oleks ta katsunud koostada mõistatust: “Kas Sokrates, too tark, märkab, et ma nalja teen ja endale vastu räägin, või õnnestub mul teda ja teisi kuulajaid ninapidi vedada?” Sest mulle paistab, et Meletos räägib süüdistusega iseendale vastu, nagu öeldes: “Sokrates rikub seadust sel viisil, et ei usu jumalaid, vaid usub jumalaid.” See on ju ometi nali!

Vaadakem koos, ateenlased, kas ta räägib nõnda, nagu mulle paistab. Sina, Meletos, vasta meile, teie aga ärge [b] lärmitsege, nagu ma teid juba alguses palusin, - kui ma kõnelen omas laadis.

Kas leidub niisugust meest, Meletos, kes inimeste tegusid usub, inimesi endid aga mitte? Las ta vastab, ateenlased, ja ärgu ta kogu aeg mind lärmiga katkestagu! Kas leidub niisugust inimest, kes hobuste olemasolu ei usu, ratsutamist aga küll? Või ei usu, et flööt on olemas, aga flöödimängu usub küll? Niisugust inimest pole olemas, mu tublimast tublim! Kui sina vastata ei taha, siis ütlen mina seda sulle ja kõigile teistele siinviibijaile. Aga anna [c] siis ometigi sellelegi vastus: kas on võimalik, et keegi usub daimonite endeid, kuid daimoneid endid ei usu?

-  Ei ole võimalik.

-  Oh, kui rõõmus ma olen, et ateenlased sind lõpuks ometi vastama sundisid! Niisiis kinnitad sa, et ma daimonite endeid usun ja õpetan ka teisi neid uskuma, ükskõik, kas uusi või endisi; tähendab, sinu sõnade kohaselt usun ma daimonite endeid, ja seda oled sa oma süüdistuskirjas ka vandega kinnitanud. Kui ma daimonite endeid usun, siis pean ju paratamatult uskuma ka daimoneid endid. Kas pole nõnda? Loomulikult on. Oletan, et sa sellega [d] nõus oled, kuna sa ei vasta. Ent kas me ei pea daimoneid jumalateks või siis jumalate lasteks? Kas jah või ei?

-  Jah, peame.

-  Niisiis, kui daimoneid usun, nagu sinagi tunnistad, aga daimonid on ju teatavad jumalused, siis tulebki nõnda välja, nagu ma ennist ütlesin, et sa räägid ju mõistu ja teed nalja, väites, et ma ei usu jumalaid, ja samal ajal kinnitad, et usun neid, kuna ma daimoneid usun. Kui daimonid on jumalate ebaseaduslikud lapsed - nümfidelt ja teistelt, nagu pajatatakse, kas siis võiks leiduda inimest, kelle arvates jumalate lapsed on olemas, jumalaid endid aga pole? [e] See oleks niisama tobe, kui et keegi arvaks, et muulad, hobuste ja eeslite järglased, on olemas, hobused ja eeslid ise aga mitte. Ei, Meletos, ainult see on tõenäoline, et sa kas kirjutasid selle süüdistuse meie järeleproovimiseks või ei teadnud sa üldse, milles mind õieti süüdistada. Täiesti arusaamatu, kuidas on sul õnnestunud veenda inimesi, kellel mõistus peas on, et üks ja seesama isik usub daimonite endeid ja jumalaid, kuid samaaegselt ei usu ei [28] daimoneid, jumalaid ega heeroseid.

Igatahes, ateenlased, ei ole ma süüdi selles, milles Meletos mind süüdistab, ja minu arvates ei vaja see enam mingit erilist kaitsekõnet, vaid öeldust piisab. Et ma aga paljude vihaaluseks olen muutunud, nagu ma juba algul ütlesin, siis teadke, et see on täiesti tõsi. Kui miski mind hukutab, siis on põhjuseks just see, mitte aga Meletos või Anytos, põhjuseks on eeskätt rahvahulkade laim ja kadedus, [b] mis on juba paljusid tublisid mehi hukutanud, ning ma arvan, et hukutab veelgi, nii et pole vaja karta, nagu võiks see minuga piirduda.

Võib-olla tahaks mõni öelda: “Sokrates, kas sul polnud häbi tegelda niisuguste asjadega, mis sind nüüd surmaohtu on viinud?” Selle peale võin õiglaselt vastata: “Sinu kõne ei ole mõistlik, mu sõber, kui arvad, et inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kõige tähtsamaks pidama elu ja surma küsimust, ning et ta ei tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab õiglaselt või mitte, kas tema tegu on tubli või näruse mehe vääriline. [c] Sinu arutluse kohaselt osutuvad viletsaks kõik need pooljumalad, kes langesid Trooja all, teiste hulgas ka Thetise poeg, kes häbistavast olukorrast pääsemiseks oli sedavõrd ohupõlglik - hoolimata ema manitsusest, kes oli jumalanna ja nägi, et poeg kavatseb Hektorit tappa, ning pojale minu arvates umbes nõnda ütles: “Mu laps, kui tahad oma sõbra Patroklose tapmise eest kätte tasuda ja tapad Hektori, siis sured ka ise, sest sinu saatuseks on pärast Hektorit sedamaid surra!” - , et hoiatust kuuldes ei hoolinud ei surmast ega hädaohust, vaid palju rohkem [d] kartis argpüksina elada ja sõprade eest kätte tasumata jätta. “Võin surra jalamaid,” lausus ta, “et vaid ülekohtu tegijaile kätte tasuda ja mitte kauemaks siia kaarjate laevade juurde naerualuseks ja maale koormaks jääda!” Arvad sa tõesti, et ta siis surma ja hädaohu peale mõtles?

Tegelikult, ateenlased, on olukord niisugune: kuhu keegi endale rivis koha on leidnud, pidades seda kõige paremaks, või kuhu teda ülemus on asetanud, sinna peab ta minu arvates ka jääma, igasugusele ohule vastu panema ning ei tohi hoolida ei surmast ega millestki muust peale häbi.

[e] Kui ülemad, keda teie valinud olete, mulle rivis koha kätte näitasid ning ma nende ülemjuhatuse all viibisin Poteidaias, Amphipolises ja Delionis, kus ma nagu iga teinegi just seal seisin, kuhu mind oli pandud, hoolimata ohust ja surmast, siis, ateenlased, talitaksin praegu halvasti, kui ma nüüd, mil jumalad on mulle koha kätte näidanud, nagu arvan ja oletan, ning on mulle ülesandeks teinud tegelda filosoofiaga, elada ja järele katsuda nii ennast [29] kui teisi, kui ma nüüd hakkaksin surma või midagi muud kartma ning rivist lahkuksin.

See oleks kohutav ja siis võidaks mind kohtu ette tuua ja süüdistada, et ma ei usu jumalaid, kuna ma ei kuuletu nende ennetele, kardan surma ja pean ennast targaks, kuigi ma seda pole. Sest surma kartmine, ateenlased, ei ole midagi muud, kui et kujutled endale, nagu oleksid tark, tegelikult aga ei ole, nagu uhkustaksid, et tead midagi, millest sul tegelikult aimugi pole. Sest ükski ei tea, mida endast kujutab surm; võib-olla on ta inimesele suurimaks hüveks, ent inimesed kardavad surma, nagu teaksid [b] nad kindlasti, et ta suurim pahe on. Aga kas pole kõige häbiväärsem võhiklus, ateenlased, kujutleda, nagu teaksid midagi, mida sa tegelikult ei tea? Mina, ateenlased, erinen paljudest inimestest võib-olla ka selles suhtes. Kui ma vahest väita tahaksin, et olen teistest targem, siis ehk ainult selles mõttes, et kuna mul puuduvad küllaldased teadmised Hadesest, ei arva ma, et mul on säärased teadmised olemas. Et seadust rikkuda ja mitte kuuletuda - olgu jumalale või inimesele - on halb ja häbiväärne, seda ma tean. Seetõttu ei põikle ega põgene ma tundmatu eest, mis võib hüveks osutuda, iialgi rohkem kui kindlasti teada [c] olevate pahede eest. Kui te mind ka praegu vabaks laseksite, Anytost ära kuulamata, kes algusest peale on öelnud, et mul poleks üldse tarvitsenud siia tulla, aga kui ma juba kord siin olen, siis ei ole ka võimalik mind süüdi mõistmata jätta, ja kui ta teile selgeks teeb, et minu pääsemise korral kõik teie pojad, kes tegelevad Sokratese õpetusega, aetakse viimseni hukka, isegi kui teie siis mulle ütleksite: “Sokrates, praegu ei kuula me Anytost ja laseme sind vabaks, muidugi sel tingimusel, et sa sääraste uuringute [d] ja filosoofiaga enam ei tegele; kui sind aga veel kord sellelt tabatakse, pead sa surema!” - kordan veel, et kui te mind sel tingimusel vabastaksite, ka siis ütleksin ma teile: “Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida ma tavaliselt ikka räägin: “Sa oled inimeste hulgas üllaim, kuna oled Ateena, ühe suurima ja tarkuse ning võimsuse poolest väga kuulsa linna kodanik, kuid kas pole sul häbi mures olla raha pärast ja soovida, et sul seda võimalikult rohkem [e] oleks, aga kuulsuse ja au, arukuse ja tõe ning oma hinge eest, kuidas seda võimalikult paremaks muuta, sa hoolt ei kanna ega mõtlegi selle peale?” Kui aga keegi teie hulgast hakkab vastu vaidlema ja väidab, et ta selle üle muretseb, siis ei lase ma teda korrapealt lahti ega lähe tema juurest ära, vaid hakkan teda küsitlema ja kontrollima ning uurima, ja kui mulle näib, et temas voorust ei ole [30] ja ta üksnes tühje sõnu teeb, siis noomin ma teda, et ta kõige väärtuslikumat alahindab, tühist aga üliväärtuslikuks peab. Nõnda kohtlen ma kõiki, kellega iganes kokku puutun, olgu ta noor või vana, võõramaalane või oma linna kodanik, eriti just oma linna kodanikke, sest teie olete mulle vere poolest kõige lähemad. Võite kindlad olla, et nõnda toimida käsib jumal, ning ma usun, et kogu linnas ei ole teile iial suuremat hüvet osaks saanud kui too minu jumalateenimine. Sest midagi muud ma ju ei teegi, kui käin ringi ja püüan veenda igaüht, olgu noort või [b] vana, et ta esmajoones ei tunneks muret keha ja raha pärast, vaid kannaks hoolt selle eest, et hing muutuks võimalikult väärtuslikuks. Ma räägin, et voorus ei tulene rahast, vaid just nimelt voorusest tulenevad nii raha kui ka kõik muud inimelu hüved, isiklikud ja ühiskondlikud. Kui ma nõnda kõneldes noorsugu hukka ajan, peaksid need kõned tõesti kahjulikud olema. Aga kui keegi väidab, et ma kõnelen midagi muud ja mitte seda, siis räägib ta tühja juttu. Seepärast võiksingi öelda: “Ateenlased, ükskõik, kas te võtate Anytost kuulda või mitte, aga teisiti ma toimida ei [c] saa, kui mul selle pärast ka palju kordi surra tuleks.”

1

[1] Kohtuprotsessil Sokratese üle (399. a. e.Kr.) oli esimeseks süüdistajaks noor tragöödiate autor poeet Meletos, kelle isa, tunnustuseta jäänud tragöödiate autori Meletose oli poeet Aristophanes korduvalt välja naernud. Kuid kõige kaalukamalt süüdistas Sokratest Anytos - jõukas Ateena nahatöökodade omanik, kes 401 e.Kr. oli aktiivselt võidelnud Ateena vabastamise eest 30 türanni võimu alt. Kolmandana süüdistas Sokratest oraator Lykon. Meletosele oli süüdistuskõne kirjutanud sofist Polykrates.

[2] Sokrates rõhutab, et ta kõneleb sofistidest erinevalt. Samuti on teada, et Sokrates loobus talle valmiskirjutatud kaitsekõnest.

[3] 399 e.Kr. oli Sokrates 70-aastane.

[4] Vihje Aristophanesele, vanakreeka tähtsaimale komöödiakirjanikule (u. 466 - u. 385 e.Kr.).

2018-02-03

MärksõnaÕigus

MärksõnaÕppimine

MärksõnaPlaton

MärksõnaSurm

MärksõnaUsk ja uskmatus