Liberalistlikke mõtteid

Prindi

.

1

Aristoteles

Poliitika

„Kui süstikud kooksid ise ja plektron lööks kitarat, ei vajaks ehitusmeistrid abilisi ja isandad orje.” (1253b38)

„On õige, et selle eest, mis kuulub enamusele ühiselt, muretsetakse kõige vähem, sest nad hoolitsevad omaenese asjade eest kõigepealt ja ühiste pärast vähem.” (1261b34)

„Nagu öeldud, on kahesugust teenimiskunsti: ühel juhul on tegemist kauplemisega, teisel juhul majapidamisega ning viimane on loomupärane ja kiitmist väärt, aga vahetamisega tegelemine õigusega halvas kuulsuses. Seetõttu vihatakse liigkasuvõtmist igati loogiliselt. Sest kasu tuleb siis rahast endast ja mitte sellest, milleks see tekkis, nimelt vahetamise tarbeks. Intress sünnitab rahast raha, seega on see kõikidest rikkuse asjaoludest kõige loomuvastasem.” (1258a39-b9)

Raymond Aron

L’opium des intellectuels (Oopium intellektuaalidele)

„Asjatu oleks tikutulega otsida majandusteadlast, kes seda nime ka väärib ja keda kui marksisti selle sõna tegeliku tähendusega tähistada võiks.” (lk 133)

„Marksism pole mingil juhul tööliste viletsuse teaduslik tõlgendus ega kommunism mingil juhul proletariaadile immanentne filosoofia. Marksism on pigem intellektuaalide maailmavaade, mis on proletariaadi üksikuid gruppe võrgutanud, ja kommunism vajab seda pseudoteadust, et saavutada oma tegelik eesmärk - vallutada võim.” (lk 109)

Thomas S. Ashton

The Industrial Revolution 1760-1830 (Tööstuslik revolutsioon 1760-1830)

„[...] kui riigimehed oleksid pööranud tähelepanu sellele, et kindlustada stabiilne väärtuse mõõt ja tõeline raha, kui poleks olnud hindu üles pressivaid sõdu, kerkivaid intressimäärasid ja ressursside suunamist purustamiseks, oleks tööstusliku revolutsiooni kulg olnud sujuvam ja tagajärjed ei oleks nii vaieldavad nagu need on seda praegu.” (lk 156-157)

„Idee, et inimesed on nii või teisiti enesekesksed, saamahimulised ja seltsimatud, on veidram kõikidest legendidest, millega tööstusliku revolutsiooni lugu on hägustatud.” (lk 127)

Claude Frédéric Bastiat

Der Staat - der grosse Fiktion (Riik - suur fiktsioon)

„Sest, mu härra, mul pole küll au Teid tunda, aga ma vean kümme ühe vastu kihla, et Te mõtlete juba kuus kuud välja teostumatuid unistusi, ja kui Te midagi olete välja mõelnud, vean ma kümme ühe vastu kihla, et Te kohustate riiki neid unistusi teostama.” (lk 61)

„On veel olemas türann ja ohver, aga nende vahele seab end vahendaja - riik -, see tähendab, et seadus ise.” (lk 64)

„Riik on suur fiktsioon, mille poole igaüks püüdleb, et igaühe kulul elada.” (lk 64)

„Meie omaltpoolt mõtleme, et riik ei ole ega tohiks olla midagi enamat kui institutsionaliseeritud ühisvägivald, mitte kõikide kodanike instrument vastastikuseks allutamiseks ja rüüstamiseks, vaid vastupidi, et tagada igaühele talle kuuluv ning lasta valitseda õiglusel ja kindlustundel.” (lk 71)

Gary Becker

The Economic Approach to Human Behavior (Inimkäitumise majanduslik käsitlus)

„Minu argumendi tuum on, et inimkäitumine ei ole skisofreeniline: kord on see suunatud maksimeerimisele, kord mitte; vahel on see motiveeritud stabiilsete, vahel muutlike eelistustega; vahel informatsiooni optimaalse akumulatsioonini viiv, vahel mitte. Kogu inimkäitumist võib pigem vaadelda sellisena, nagu oleks tegu „mängijatega”, kes tuginedes stabiilsele eelistussüsteemile maksimeerivad oma kasu ja koondavad endale erinevatel turgudel optimaalse info- ja teiste tegurite varu.” (lk 15)

Isaiah Berlin

Four Essays on Liberty (Neli esseed vabadusest)

„Vajadus valida ja teatavaid ülimaid väärtusi teistele ohverdada osutub inimese väljapääsmatu olukorra alatiseks tunnusjooneks.” (lk LI)

„Vabaduse fundamentaalne tähendus seisneb vabaduses ahelaist, vangistusest ja teiste poolt orjastatusest. [...] Vabaduspüüdlus on püüdlus tõkete kõrvaldamisele; võidelda oma vabaduse eest tähendab tõrjuda sekkumist, ekspluateerimist ja orjastamist inimeste poolt, kelle eesmärgid on nende ja mitte su enda omad. Vabadus, vähemalt selle poliitilises tähenduses, on sama, mis türanniseerimise ja domineerimise puudumine.” (lk LVI)

Karl Brunner

Economic Analysis and Political Ideology (Majandusanalüüs ja poliitiline ideoloogia)

“Egalitaarne riik ei kujune vabatahtlikest individuaalsetest otsustest ja tehingutest. Taoline kujunemine oleks kooskõlas vaid sellise egalitaarse riigiga, mis toetub kõigi oma liikmete poolt praktiseeritavale kristlikule armastusele. Kuid ei saa tõsiselt võetavalt eeldada, et see unistuste maailm eksisteerib igavesti. Teoloogiline unistus maapealsest paradiisist motiveerib seetõttu lõpptulemusena poliitilist aktiivsust. See aktiivsus avaldub riigipoolsete, kõigi ühiskonna liikmete suhtes sunniviisiliste aktsioonide programmina. Kristliku armastuse moraalne kogukond osutub seeläbi piiramatu ja laialdase politseilise võimuga riigiks, mis reguleerib pisiasjadeni kogu isiklikku elu. [...] Institutsioonid, mis suruvad peale poliitilise kontrolli, on vajalikud sunniviisilise jaotusmustri toimimiseks, need jätavad vähe võimalusi tagasisidestatud kontrolliks ühiskonnaliikmete poolt. Selline tagasiside ei saaks ja tõenäoliselt ei peakski tunnistama moraaliteoloogia kaanoneid, mis puudutavad jaotust. Püüd egalitaarse riigi poole rajab sotsiaalse süsteemi koos kogu võimu äärmusliku koondamisega väikese rühma inimeste - teoloogilise riigi nomenklatuuri - kätesse.” (lk 121-122)

Ernst Cassirer

The Myth of the State (Riigi müüt)

„Poliitikas elame alati vulkaanilisel pinnasel. Me peame olema valmis äkilisteks tõmblusteks ja purseteks. Inimese sotsiaalse elu kõikidel kriitilistel hetkedel ei ole ratsionaalsed jõud, mis osutavad vastupanu vanade müütiliste kujutluste taastõusule, endas enam kindlad. Sellistel hetkedel on aeg taas tagasi pöördunud müütide juurde, sest müüdid on jäänud tõeliselt võitmata ja alla heitmata. Nad on alati olemas, varitsemas pimeduses ning ootamas oma tundi ja võimalust. See tund saabub niipea, kui teised siduvad jõud inimese sotsiaalses elus ühel või teisel põhjusel nõrkuvad ega ole enam suutelised võitlema deemonlike müütiliste jõududega.” (lk 275)

„Moodne poliitik peab endas kombineerima kahte täiesti erinevat ja isegi vastandlikku funktsiooni. Ta peab üheaegselt tegutsema kui homo magus ja homo faber. Ta on uue, täielikult irratsionaalse ja müstilise religiooni preester. Aga kui ta peab seda religiooni kaitsma ja propageerima, toimib ta väga metoodiliselt. Midagi ei jäeta juhuse hooleks, iga samm on hästi ette valmistatud ja ette kavatsetud. See on see veider kombinatsioon, mis on meie poliitiliste müütide üheks rabavamaks jooneks.” (lk 277)

„Poliitilised müüdid toimivad samal moel nagu tegutseb madu, kes püüab oma ohvreid paralüseerida, enne kui neid ründab. Inimesed langesid nende ohvriks ilma igasuguse tõsise vastupanuta. Nad võideti ja suruti alla enne, kui nad mõistsid, mis tegelikult juhtus.” (lk 281)

„Uued poliitilised parteid lubavad vähemalt pääsu dilemmast. Nad suruvad maha ja hävitavad vabaduse mõtte, vabastades samal ajal inimesed igasugusest isiklikust vastutusest.” (lk 283)

Cicero

De Officiis (Kohustustest)

„Sest olgu tegemist era- või riigi-, koduse või foorumil aetava asjaga, olgu jutt sinust või sind siduvast lepingust - elus pole olukorda, mis saaks läbi kohustuseta; ning selle järgimises avaldub kõik elu aulisus, nagu selle eiramises väljendub näotus.” (lk 8)

„Õigluse ülesandeks on kõigepealt ära hoida, et keegi kedagi ei kahjustaks, välja arvatud juhud, kui seda on ajendanud tegema osakssaanud ülekohus; järgnevalt aga silmas pidada, et ühisomandit kasutataks ühisomandina ja endale kuuluvat omana. Looduselt ei pärine mingit eraomandit. See ilmub kas varasema hõivamise tõttu, nagu siis, kui ollakse esimesena tulnud omanikuta alale, või sõjalise vallutuse tulemusel, või siis seaduse, lepingu, tingimuse või liisuheitmise alusel.” (lk 14)

Säärased niisiis, kes hakkavad kaitsma riigi huvisid, katsugu vältida annetamisi, mispuhul ühtedele antakse, teistelt võetakse, ning iseäranis seadku nad sihiks, et igaüks õiguse ja kohtu ees võrdväärsena peaks talle kuuluvat endale, nii et kehvemaid nende võimetuse tõttu alt ei veetaks, jõukaid aga [kehvemate] viha varanduse tagasi võitmisel ja haldamisel ei takistaks [...].” (lk 101)

Stéphane Courtois jt

Le Livre noir du communisme (Kommunismi must raamat)

„Kõrvale tuleb heita argumendid, nagu olnuksid pantvangide mahalaskmised, ülestõusnud tööliste veresaunad või miljonite talupoegade surnuks näljutamine üksnes konjunktuursed apsud, mis juhtusid mõnes konkreetses riigis või mõnel konkreetsel arenguetapil.” (lk 17)

„[...] massimeediast üleküllastatud ühiskonnas, kus foto või telekaader näikse kujunevat ainsaks usaldusväärseks sõnumivormiks, on meie käsutuses vaid üksikud fotod Gulagist ja laogai’st ning mitte ühtegi kulakute hävitamisest Venemaal või näljahädast Suure Hüppe aegses Hiinas. Nürnbergi kohtuprotsessi võitjail oli piiramatu voli pildistada ja filmida Bergen-Belseni koonduslaagri tuhandeid surnukehasid, lisaks leiti rohkesti ka timukate endi tehtud fotosid, nagu pilt sakslasest, kes püssipära hoobiga lööb maha last kätel hoidva naise. Midagi sellist pole leida kommunistlikust maailmast, kus terror viidi läbi range salastatuse varjus.” (lk 43-44)

Rotterdami Erasmus

Morias enkomion sive Stultitiae Laus (Narruse kiitus)

„Selline narrus sünnitab riike, tema toel püsivad võimud, ametnikud, usk, nõukogud ja kohtud - ja inimlik elu ei olegi üldse midagi muud kui mingi narrimäng.” (lk 53)

Adam Ferguson

An Essay on the History of Civil Society (Essee tsiviilühiskonna ajaloost)

„Inimmass juhindub oma institutsioonides ja sammudes asjaoludest, millesse ta on asetatud; harva pöördutakse kõrvale oma teelt, et järgida mõne üksiku suunanäitaja plaane. Rahvahulga iga samm ja iga liigutus, isegi aegadel, mida tavatsetakse nimetada valgustusajastuks, tehakse võrdselt pimedatena tuleviku suhtes; rahvad komistavad oma institutsioonidele, mis on küll inimtegevuse tulemusena loodud, ent seda mitte mingi inimplaani elluviimiseks. Kui Cromwell ütles, et inimene ei tõuse iialgi kõrgemale kui siis, kui ta ei tea, kuhu ta läheb, siis võib seda kinnitada täie õigusega kõikide ühiskondade kohta.” (lk 119)

Milton Friedman

Capitalism and Freedom (Kapitalism ja vabadus)

„Vabadus on nagu haruldane ja õrn taim. Meie mõistus ütleb meile seda, mida kinnitab ka ajalugu: vabadusele on suureks ohuks võimu kontsentreerumine. [...] poliitilistesse kätesse kontsentreerunud võim [on] vabadusele ohtlik.” (lk 26)

„Liberalismi filosoofia põhisisu on usk indiviidi väärikusse, tema vabadusse kasutada maksimaalselt oma võimeid ja võimalusi oma parimate arusaamade järgi, tingimusel, et see pole vastuolus teise indiviidi samasuguse vabadusega.” (lk 229)

„Vabaturg ei kõrvalda muidugi vajadust valitsuse järele. Vastupidi, valitsus on oluline kui „mängureeglite” kindlaksmääraja ning vahekohtunik, kes tõlgendab reegleid ja kindlustab nende järgimise.” (lk 40)

„Stabiilset ja demokraatlikku ühiskonnakorda pole võimalik saavutada enamiku kodanike minimaalse kirjaoskuse ja teadmisteta ja mõne üldise väärtushinnangu omaksvõtuta.” (lk 116)

„Valitsused võiksid teha kohustuslikuks koolituse algastme, mille finantseerimine toimuks vanematele jagatud maksetšekkidega, mille alusel iga lapse kohta antakse teatav maksimumsumma aastas tingimusel, et seda kasutatakse „üldiselt heakskiidetud” hariduse saamiseks. Siis saaksid vanemad kulutada seda või mistahes teisi lisasummasid hariduse ostmiseks [...] omal vabal valikul.” (lk 118-119)

Edward Gibbon

The Decline and Fall of the Roman Empire (Rooma impeeriumi allakäik ja langus)

„Ei usaldata ühtegi üllast motiivi, kui ei leita madalamat ajendit.” (lk 557)

„Rahvarohketes linnades, mis on kaubanduse ja käsitöö paikadeks, moodustavad elanike keskklassid, kes teenivad elatist oskuste või tööga, tavaliselt kõige viljakama ja kasulikuma [...] osa kogukonnast.” (lk 538)

„Aga Rooma langus oli liigse suuruse loomulik ja vältimatu tagajärg. Õnn pani langusseemne idanema, hävingu põhjused tugevnesid sedamööda, kuidas vallutused laienesid, ja niipea kui aeg või juhus olid eemaldanud kunstlikud toed, andis hiigelehitis oma kaalu survele järele. Rooma langemise lugu on lihtne ja selge, ja selle asemel, et küsida, miks Rooma riik hävitati, peaksime pigem imestama, et see nii kaua püsis.” (lk 557)

„Euroopa jagunemisel suureks hulgaks sõltumatuteks riikideks, mis on siiski omavahel seotud usu, keele ja tavade sarnasusega, on inimsoo vabaduse seisukohalt väga head tagajärjed.” (lk 77)

Friedrich A. von Hayek

The Road to Serfdom (Tee pärisorjusesse)

„Vaid vähesed on valmis tunnistama, et fašismi ja natsismi esiletõus ei olnud reaktsioon sotsialistlikele suundumustele, vaid nende vältimatu tulemus.” (lk 11)

„Tõotatud vabadus pidi aga olema vabadus vaesusest, vabanemine olude sunnist [...]. Selles tähenduses on vabadus muidugi vaid võimu ja rikkuse sünonüümiks.” (lk 27)

„Iseloomulikult väidab üks sagedasemaid etteheiteid konkurentsi aadressil, et viimane olevat „pime”.

Siinkohal ei ole liigne meenutada, et antiikajal oli pimesus õiglusjumalanna atribuut.” (lk 83)

„Kuigi see, mida kutsutakse majandusvõimuks, võib olla sunnivahend, pole see eraisikute kätes kunagi eksklusiivne või täielik võim, see pole kunagi võim isiku kogu elu üle. Kuid poliitilise võimu instrumendiks tsentraliseerituna loob see orjusest raskesti eristatava sõltuvuse.” (lk 115)

Wilhelm von Humboldt

Die Grenzen der Wirksamkeit des Staates (Riigi tegutsemise piirid)

„Inimese tõeline eesmärk [...] on oma jõudude kõrgeim ja proportsionaalseim vormimine ühtseks tervikuks. Selle vormimise juures on vabadus esimene ja vältimatu tingimus. Ainuüksi vabadusest väljapoole jääv nõuab inimjõudude arendamist veel muul moel [...] - olukordade mitmekesisust.” (lk 22)

„Riik loobugu kogu positiivsest hoolitsusest kodanike heaolu eest ja ärgu astugu sammugi kaugemale, kui on hädavajalik neile turvatunde loomiseks iseenda ja välisvaenlaste vastu; kõigi muude lõppeesmärkide juures piiraks ta nende vabadust.” (lk 52)

„Sarnastel põhjustel on sarnane tagajärg. Niisiis, mida rohkem riik toimetab, seda sarnasem pole ainult üksnes mõju, vaid seda sarnasemad on ka mõjutatavad.” (lk 31)

„Keda sageli ja palju juhitakse, jõuab kergesti sinnamaale, et ohverdab oma järele jäänud iseseisvuse justkui samamoodi vabatahtlikult. Ta usub, et säästab end muredest, mida näeb teiste juures, ja et on teinud juba piisavalt palju, kui ootab temapoolset juhtimist ja järgneb sellele.” (lk 33-34)

„Mida inimene ise ei vali [...], see ei muutu tema olemuseks, see jääb talle igavesti võõraks, seda ei tee ta õigupoolest inimliku jõuga, vaid mehhaanilise vilumusega.” (lk 37)

„Riigi hoolitsus kodanike positiivse heaolu eest on pikemas perspektiivis kahjulik, kuivõrd see hoolitsus tuleb suunata ebaühtlase koosseisuga hulkadele ja kahjustab seetõttu üksikindiviidi massireeglite kaudu, mis sobivad igaühele neist vaid suurte vigadega.” (lk 42)

„Enamikus riikides [... (suureneb) ...] aastast aastasse riigiteenijate ja registratuuride arv ning sedamööda väheneb riigialamate vabadus.” (lk 46-47)

Anthony de Jasay

Choice, Contract, Consent (Valik, leping, konsensus)

„Kuna otsuse, arvamuse, maitse ja suhtelise hinnangu küsimustele ei saa loogiliselt vastata, on moraalselt erakordselt kõrk vastata neile küsimustele kollektiivse otsusega ja seejuures nende kasuks, kelle poolel on suurem hulk (või mis iganes).” (lk 151)

Anthony de Jasay

The State (Riik)

„Riigid üldiselt saavad alguse kellegi lüüasaamisest.” (lk 16)

„Demokraatia ei sobita end kapitalismiga, et selles kinnistuda, vaid kaldub seda alla neelama.” (lk 144)

„Poliitiline süsteem, mis konsensust noolivate vooruslikult konkureerivate lubadustega kutsub esile ümberjaotamisi, mida me peame võrdsust või õiglust soodustavaks, kutsub esile ka selliseid ümberjaotamisi, mida me peame huvigruppide erivajaduste rahuldamiseks. [...] Kuna poliitilises süsteemis, mis nõuab konsensust ja lubab konkurentsi, tundub riik olevat loogiliselt seotud ümberjaotamise tekitamisega, ei määratle ta argimõttes siiski ümberjaotamise ulatust ja mahtu. Kord alustatuna käivitab ümberjaotamise sõltuvust tekitav olemus ettekavatsematud muutused üksikisiku loomuses ning ühiskonna pere- ja grupistruktuuris [...]. Valikuline kontroll selle üle ei näi olevat teostatav. [...] Valitsemine valitsetavate üle aitab viimastel muutuda valitsematuiks.” (lk 248-249)

„Mida vähem efektiivseks (vähemalt tähendustes „kõige vähem isemajandav” ja „kõige vähem isereguleeruv”) muutub majandusliku ja sotsiaalse süsteemi toimimine, seda vahetum on riigi kontroll rahva elatusvahendite üle. See on üks arvukatest ratsionaalse tegutse-mise paradoksidest, et heade kavatsustega, kuid äparduv majanduslik ja sotsiaalne juhtimine koos tavapärase läbikukkumisega oma poliitikate mõjude ettenägemisel on kummalisel kombel kohased vahendid riigi eesmärkide saavutamiseks. See on valitsuse ebakompetentsus, mis, tekitanud vajaduse oma tegevuse tagajärgi korrastada, laiendab pidevalt riigi rolli, koondamaks majandusliku võimu oma kätesse ja panustamaks parimal moel majandusliku võimu ühendamisse poliitilise võimuga.” (lk 278)

Eric Lionel Jones

The European Miracle (Euroopa ime)

„Kuidas aga pääsesid eurooplased halvavast ekspluateerimisest omaenda valitsejate poolt? Kuidas vähendati riske ja kuidas kõrvaldati takistused investeerimisele? Vastuseks tuleb nimetada tervet rida protsesse; mis aga ennekõike silma torkab, on see, et suhteliselt väikeste

Euroopa riikide valitsejad mõistsid, et korra ja õiguse rakendamise eesmärgil osutatavate teenustega suudavad nad võita ja kinni hoida kõige paremini maksvaid kodanikke [...].” (lk 266-267)

„Meie argumentatsiooni üheks põhiideeks on, et väga pikaajaline kasv polnud mitte niivõrd kasvu toetavate tegurite liitumise tulemus, kui just kasvutakistuste kõrvaldamise tagajärg [...]. Palju tähtsam oli raskuste ja riskide pidev vähendamine, nii et ettevõtjad ei pidanud ainult kasumit maksimeerima, vaid said selle ka endale jätta. Intressimäärade langusega sai valikust investeerimisvõimaluste vahel tehniline ülesanne, nimelt oskus otsustada, mida turg nõuab, selle asemel, et üksnes oletada, kus saaks oma tootmisvahendeid võimalikult väikese riskiga rakendada. Edaspidi mõjutati majandust majanduslike ja mitte poliitiliste otsustega.” (lk 268-269)

Bertrand de Jouvenel

Du Pouvoir. Historie naturelle de sa croissance (Riigivõimust. Selle kasvu loomulik ajalugu

„Kahtlemata on [...] riigipoolsetel sekkumistel tänu kujutletavale seaduspärasele harjumusele ikka veel seaduste kuju. Aga need on nüüd veel üksnes näilised seadused, mis vajaduste ja kirgede survel konkreetseid ebakohti kõrvaldavad.” (lk 430)

„Kas nõutakse konkreetset tõendit, et sotsiaalse turvalisuse otsimine viib autoritaarse riigini? Faktid räägivad enda eest.” (lk 418)

Immanuel Kant

Beantwortung der Frage: Was ist Aufklärung? (Kostmine küsimusele: mis on valgustus?)

„On ju nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviisi ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata. Polekski vajadust mõtelda, kui vaid maksta suudaks: küll teised selle tüütu kohustuse minu eest täidavad.” (lk 801-802)

„Ükski ajastu ei saa enesele kohustuseks võtta ja seda tõotada, mis seaks järeltuleva olukorda, kus tal oleks võimatu edendada [...] omaenda teadmisi, puhastuda eksitustest ja üldse valgustuses edasi minna. See oleks kuritegu inimloomuse vastu, mis on algselt määratletud just selles edasiminekus [...].” (lk 806)

Immanuel Kant

Zum ewigen Frieden (Igavene rahu)

„Esiteks ühe ühiskonna liikmete (kui inimeste) vabaduse põhimõttel, teiseks kõigi (kui alamate) olenevuse põhimõttel ühisest ainsast seadusandlusest ja kolmandaks nende samade (kui riigikodanike) võrdsuse seaduse alusel antud konstitutsioon - ainus, mis lähtub algse lepingu ideest, millele ühe rahva kogu õiguslik seadusandlus peab olema rajatud - on vabariiklik.” (lk 11-12)

„Riigi loomise probleem, nii karmilt kui see ka ei kõla, on isegi kuraditest (kui neil on vaid aru) koosneva rahva jaoks lahendatav ja kõlab järgmiselt: Hulk tarku olendeid, kes üheskoos nõutavad oma olemasoluks üldisi seadusi - ehkki igaüks neist kaldub salajas teisi tüssama -, et seeläbi korrastuda ja seada sisse konstitutsioon, millest nad, kuigi oma privaatses meelestatuses üksteisele vastandlikult edasi püüeldes, siiski vastastikku kinni peavad selleks, et nende avalikus käitumises oleks edu sama suur nagu siis, kui neil sellist kurja meelestatust poleks.” (lk 31)

„See on tegutsemisvaim, mis ei saa sõjaga koos eksisteerida, ja mis varem või hiljem iga rahva oma võimusesse haarab. Kuna nimelt kõikidest riigivõimule allutatud võimudest (vahenditest) tahaks rahavõim olla kõige usaldusväärsem, siis näivad riigid olevat sunnitud (mõistagi mitte moraalsuse ajendist tingituna) edendama õilsat rahu, ja kus ka iganes maailmas ähvardab puhkeda sõda, seda lepitustega ära hoidma [...]. Omal moel garanteerib loodus inimeste kalduvuste mehhanismiga ise igavese rahu [...].” (lk 33)

„Kui on olemas nii kohustus kui samaaegselt ka põhjendatud lootus muuta avaliku õiguse seisund tegelikuks, ehkki teostatavana vaid lõpmatusse nihkuvas lähenemises, siis pole igavene rahu [...] tühi idee, vaid ülesanne, mis tasapisi lahendudes oma eesmärkidele (kuna ajad, mil samu edusamme tehakse, loodetavasti aina lühemaks muutuvad) pidevalt lähemale jõuab.” (lk 56)

Frank Knight

Freedom and Reform (Vabadus ja reform)

Liberalismgi on „usk” - usk maailma ja inimesse. Liberalism näeb maailma keskkonnana, kus on võimalik saavutada üha paremat elu selliste väärtuste mõttes nagu tõde, ilu, headus ja nauding [...].” (lk 471)

Leopold Kohr

The Breakdown of Nations (Riikide tükeldamine)

„Kõikide asjade mõõt on seega inimene, mitte inimkond, ühiskond, rahvas või riik. Kuna inimene on väike, peavad ka tema institutsioonid - perekond, ettevõte, kõrts, haigla, küla, linn, lauluselts - jääma suhteliselt väikesteks, kui nad ei taha teda lömastada. Samal põhjusel pole parim valitsus mitte kõige tugevam, vaid kõige nõrgem, millest piisab just selleks, et kindlustada kodanikule aristotellikult hea elu, nimelt valitsus, kes ei tee tema jaoks kõige rohkem, vaid kes sekkub kõige vähem tema erasfääri ja jätab ta rahule.” (lk 34; saksakeelse väljaande eessõnas)

„Sotsiaalsetel probleemidel [...] on kahjuks kalduvus kasvada geomeetrilises progressioonis koos selle organismiga, kelle osaks need on, samas kui inimese võimalused nendega hakkama saada kasvavad üksnes aritmeetilises progressioonis. See tähendab, et kui ühiskond kasvab üle oma optimaalse suuruse, ei saa inimese kasvavad võimed probleemidega toimetulekuks probleemide kasvule enam järele jõuda.” (lk IX-X)

„See [aatomisõja ainus] ellujäänu teostab lõpuks, makstes selle eest koletusliku hinna, meie lohutamatute plaanijate koletusliku ideaali - maailmariigi kui totaalse ühtsuse, võrdsuse ja rahu impeeriumi.” (lk 215)

Bruno Leoni

Freedom and the Law (Vabadus ja õigus)

„Inimesed, kes kinnitavad, et kitsendusi tuleb ühiskonnas suurendada selleks, et suurendada „vabadust”, vaikivad maha asjaolu, et nende poolt mõistetud „vabadus” on vaid nende oma, samas kui piiranguid, mida nad tahavad suurendada, tuleb rakendada eranditult teistele inimestele. Lõpuks on „vabadus”, mida nad jutlustavad, vaid vabadus kohustada teisi tegema seda, mida nad ise iialgi ei teeks, kui oleksid vabad enda eest otsustama.” (lk 6)

„Vaba valiku süsteem annab nii majanduse kui poliitika vallas igale indiviidile väärtusliku võimaluse ühelt poolt mitte muretseda küsimuste pärast, mida ta peab liiga keerulisteks ja rasketeks ning lisaks pigem vähetähtsaiks, ja teisalt paluda teistelt inimestelt koostööd siis, kui tal tuleb lahendada raskeid, ent tähtsaid probleeme.” (lk 164)

John Locke

The Second Treatise on Civil Government (Teine traktaat valitsemisest)

„Sellel põhineb ka ütlemine, et heade valitsejate valitsusajad on olnud alati rahva vabadustele kõige ohtlikumad. Sest kui nende järglased, kes juhivad valitsust teistsuguste mõtetega, võtavad endale eeskujuks nende heade valitsejate teod ning teevad neist omaenda tegutsemisvabaduse õiguse mõõdupuu [...].” (lk 102)

Ludwig von Mises

Gemeinwirtschaft (Ühismajandus)

„Majandus nõuab suhete stabiilsust, sest majandus on laiuv ja aeganõudev ettevõtmine, mis on seda edukam, mida pikemat ajavahemikku see hõlmab. Majandus nõuab lõputut pidevust, mida pole võimalik häirida, ilma et see tooks endaga kaasa kõige rängemaid tagajärgi. Järelikult: majandus nõuab rahu ja vägivalla välistamist [...]. Vägivald ja õigus, sõda ja rahu on ühiskondliku elu vastandpoolused, selle sisu on aga majandus.” (lk 22).

„Majandusarvestuse teooria näitab, et sotsialistlikus ühismajanduses pole majandusarvestus võimalik.” (lk 119)

„Kus pole vaba turgu, seal pole hinnakujundust. Ilma hinnakujunduseta pole majandusarvestust.” (lk 120)

„Liberaalne poliitika nõuab sallivust iga võõra arvamuse suhtes, sest ta soovib rahu.” (lk 178)

„Tööjaotus vajab vabadust ja rahu.” (lk 289)

Ludwig von Mises

Nationalökonomie / Human Action (Majandusteadus / Inimtegevus)

„Igasugune tegutsemine on inimese poolt esilekutsutud muudatus. Me tavatseme sellist provotseeritud muudatust nimetada vahetuseks või vahetamiseks. Vähemrahuldav seisund vahetatakse rohkem rahuldava seisundi vastu. Vähemrahuldav loovutatakse, et saada vastu rohkem rahuldavat. See, mis loovutatakse, on hind, mida makstakse eesmärgi saavutamise eest.” (lk 75)

„Vahetusele toetuvas ühiskonnas kujuneb tegutsevate inimeste ühiskondlik koostoimimine inimestevaheliseks vahetuseks - andmiseks ja vastuvõtmiseks inimeste poolt. Antakse, et vastu võtta, toodetakse teiste jaoks, et need omalt poolt jälle vastuteenuseid osutaksid. [...] Vahetussuhe on ühiskondlik põhisuhe indiviidide vahel vahetusele toetuvas ühiskonnas. Inimestevaheline vahetus põimib inimeste ümber köidiku, mis liidab ühiskonna kokku.” (lk 180)

„Arvestamine ja kalkuleerimine seostuvad inimeste tegutsemises turumajanduse ja rahakasutusega. Ilma tootmisvahendite eraomandita ei saa olla ei turgu ega majanduslike hüviste rahas väljendatavaid turuhindu kõikidele kaupadele ja teenustele. Sotsialistlik ühismajandus ei saaks toimimisel arvestustele toetuda. [...] Sotsialistliku ühismajanduse juht seisaks mis tahes majandamisülesannetega abitult ja nõutult silmitsi. Sotsialism on ratsionaalsuse vastand, see on ebamajanduslikkus ja kaos.” (lk 634-635)

Ludwig von Mises

Liberalismus (Liberalism)

„Ühiskonna kui ühise töö- ja elukorralduse ühenduse edasipüsimine on iga indiviidi huvides.” (lk 46)

„[...] eraomandis näeb liberaal ühiskondliku kooselu organisatsiooni peamist põhimõtet.” (lk 51)

„Liberalism pole anarhism.

Liberalismil pole anarhismiga vähimatki pistmist. Liberalismile on täiesti selge, et sundi kasutamata oleks ühiskonna püsimajäämine ohustatud, et inimeste rahumeelse koostöö tagamiseks peab järgimist vajavate reeglite taga seisma võimu ähvardus - selleks, et üksikisik poleks suuteline kogu ühiskonna ülesehitust hävitama.” (lk 50)

Michel de Montaigne

Essais (Esseed)

„Ma olen nii meeletult täis vabadusiha, et kui keegi keelaks mul pääsemise kas või mingisse India kolkasse [...], kaotaksin tüki oma elurõõmust.” (lk 851)

„Vähe on ühist meie tegutsemise, mida tuleb mõista lakkamatu vaheldusena, ning jäikade ja muutumatute seaduste vahel. Kõige soovitavamad oleksid kõige napimad, lihtsamad ja üldisemad seadused; enamgi veel, ma usun, et oleks parem, kui neid üldse poleks, kui et neid on sellisel lõpmatul hulgal nagu meil.” (lk 844)

„Ma säästan, nii palju kui üldse võimalik, teise olendi omaenda elureeglitest ja põhimõtetest ning vaatlen teda vaid seoses tema endaga ja mitte kellegi teisega. [...] Sooviksin tungivalt, et meist igaühe üle otsustataks eraldi ja et mind ei mõõdetaks kõigile ühise mõõdupuuga.” (lk 247)

„Oled Sa osanud oma elu üle järele mõelda ja seda juhtida? Sel juhul oled Sa hakkama saanud kõikidest asjadest suurimaga [...]. Meie haigustest hirmsaim on see, et me ei võta kuulda omaenese loomust.” (lk 75)

Alfred Müller-Armack

Wirtschaftslenkung und Marktwirtschaft (Majanduse juhtimine ja turumajandus)

„Liberaalse turumajanduse terav hukkamõistmine oli osalt väga habraste sotsiaalsete pretensioonide väljenduseks, mida oli juba mõnda aega tagant õhutanud kindlustuv ja kasvav heaolu ning samast eluõhustikust pärinev romantiline illusioon, nagu saaks mõne targa riikliku meetmega projekteerida majanduskorra, mis on kaugel eemal inimlikest nõrkustest.” (lk 102-103)

„Vabaduse seisukohalt võiks turumajandust eelistada isegi siis, kui selle majanduslik tulemuslikkus oleks väiksem juhitava majanduse omast.

Nagu me näeme, pole see mingil juhul nii, kuid siiski näib olevat hädavajalik viidata, et majanduskorra viimane kriteerium tugineb ka vaimsusele ja mitte üksnes majanduslikkusele. Kui turumajandusel pole vaja peljata võrdlusi oma majandusliku tootlikkuse pärast, siis seda parem. Aga isegi siis, kui turumajanduse tootlikkus oleks väiksem, ja isegi siis, kui majanduse taastamine kulgeks aeglasemalt, peaksime eelistama korda, mis kindlustab indiviidile kaitse kollektiivsete jõudude ülekaalu vastu.” (lk 84)

Douglass North

Institutions, Institutional Change and Economic Performance (Institutsioonid, institutsionaalne muutus ja majandusedu)

„Meie ebakindlas maailmas ei tea keegi kõige õigemaid vastuseid meie probleemidele. [...] Mida rohkem katsetamist ühiskond lubab, seda suurema tõenäosusega suudetakse lahendada oma probleeme (tuttav argument - Hayek, 196019). Adaptiivne tõhusus, seetõttu, pakub ühiskonnas stiimuleid detsentraliseeritud otsustusprotsesside soodustamiseks [...]. Organisatsiooni tõhususe jaoks on esmatähtis, et reeglistik soosiks oskusteabe arendamist ja kasutamist ning seega ka loovat ettevõtlikkust. [...] Kahtlemata on konkurents, otsuste detsentraliseeritus, üksikasjalikud käsutusõiguslikud lepingud ja pankrotiseadused tõhusa organisatsiooni jaoks elulise tähtsusega tingimused. [...] Oleme veel kaugel teadmisest, kuidas jõuda adaptiivselt tõhusate majandusteni [...]. Ent adaptiivselt tõhusad institutsioonilised raamistikud on alati olemas olnud, on ka praegu, samuti nagu on alati leidunud ja leidub praegugi adaptiivselt ebatõhusaid institutsioone.” (lk 109-110)

Robert Nozick

Anarchy, State, and Utopia (Anarhia, riik ja utoopia)

„[...] riik ei (tohi) oma sunniaparaati kasutada selleks, et panna ühed kodanikud teisi aitama ja sama vähe selleks, et keelata inimestele midagi nende enda heaoluks või kaitseks.” (lk 11)

„Töötasu maksustamine on samastatav sunnitööga.” (lk 159)

„Elamine ajas ei ole mäng konstantse võidusummaga, kus ühed peavad kaotama, kui teised saavad oma suuremate võimete või pingutuste tõttu rohkem. Vabas ühiskonnas ei loo võimed eeliseid mitte ainult nende valdajatele, vaid ka teistele.” (lk 159)

Michael Oakeshott

Rationalism in Politics (Ratsionalism poliitikas)

„[...] unistuste ja võimu ühtimisel sünnib türannia.” (lk 434)

„Tegutsemine poliitikas on nagu purjetamine piiritul ja põhjatul merel; seal pole ei turvalist sadamat ega ankrupaika, ei lähte ega sihtkohta. [...] meresõiduoskus seisneb traditsiooniliste käitumistavade kui ressursi kasutamises, et iga ohtlik olukord sõbralikuks pöörata.” (lk 60)

Mancur L. Olson

The Rise and Decline of Nations (Rahvaste tõus ja langus)

„Kuna kollektiivse tegutsemise organisatsioonid ja ühendused tekivad tavaliselt vaid soodsatel asjaoludel ja koguvad jõudu alles ajaga, tekitab stabiilne ühiskond selliseid organisatsioone aja jooksul rohkem.” (lk 51)

„Oletatavasti on ebavõrdsus ümberjaotamiskoalitsioonide loomise võimaluse korral suurem kui inimeste kaasasündinud produktiivsete võimete rakendamisel.” (lk 229-230)

Mancur L. Olson

The Logic of Collective Action (Kollektiivse tegutsemise loogika)

„[...] mida suurem on grupp, seda väiksem on see osa grupi kogutulust, mida grupi huvides tegutsev isik endale saab ja seda väiksem on tema tasu mis tahes grupile orienteeritud tegevuse eest ning seda kaugemale jääb grupp optimaalsest varustatusest talle vajaliku kollektiivse hüvega - hea seegi, kui ta sellest üldse midagi saab.” (lk 48)

„Seda laadi teenused on loomu poolest kokkusobimatud turumehhanismiga ja neid toodetakse üksnes siis, kui igaüks on sunnitud maksma temale määratud osa eest. Ilmselgelt on paljud riiklikud teenused seda laadi. Seetõttu piiravad nad vabadust. Nad asendavad vabal tahtel tehtud individuaalsed otsused jõuga tagatud kollektiivsete otsustega.” (lk 94)

Franz Oppenheimer

Der Staat (Riik)

„Rahvaste vahetussuhted omandavad rahvusvaheliste sõjalis-poliitiliste suhete ees üha suurema tähtsuse; samamoodi kaalub selles protsessis mobiilne kapital, rahvusvaheline õigus ja üha enam ka maaomand rahvusvaheliselt üles sõjaõiguse loodu.” (lk 134)

„„Vabas kodanikkonnas” pole enam riiki, on vaid „ühiskond”.” (lk 132)

Karl Popper

The Open Society and Its Enemies (Avatud ühiskond ja tema vaenlased)

„[...] meie suurimad mured tulenevad millestki, mis on samavõrra imetlusväärne ja mõistlik kui ohtlik - meie kärsitusest oma kaasinimeste saatust paremaks muuta. [...] See revolutsioon on loonud väed, millel on õudustäratav hävitusjõud; ent neist võib veel jagu saada.” (I kd, lk 13)

„[...] usun, et sõnadest ei sõltu miski, küll aga sõltub kõik meie praktilistest nõudmistest või ettepanekutest, raamimaks poliitikat, mida soovime omaks võtta.” (I kd, lk 151)

„Me võime laskuda tagasi lojuste tasemele. Kuid kui me soovime jääda inimesteks, on selleks ainult üks tee, tee avatud ühiskonda.” (I kd, lk 313)

„[...] suureneb ka lootus, et järkjärgulist meetodit kasutades võime ületada kõige suurema igasuguseid mõistlikke poliitilisi reforme ähvardava praktilise keerukuse, nimelt lootus tagada, et programmi täideviimisel kasutataks mõistust, mitte kirge ja vägivalda.” (I kd, lk 252)

Ayn Rand

Atlas Shrugged (Atlas kehitas õlgu)

„Kui anda sõbrale raha, et teda aidata, pole see eneseohverdus; kui see anda aga kasutule võõrale, on see eneseohverdus.” (lk 1028)

„Tahetakse, et Sa ohverdaksid oma intellektuaalse puutumatuse, oma loogika, oma mõistuse, oma tõestandardi - ainult selleks, et Sinust saaks lipitseja, kelle deviisiks on [inglise utilitaristide loosung] suurim õnn suurimale hulgale.” (lk 1030)

„Ma ei ela iialgi teiste jaoks, ammugi ei oota ma teistelt, et nad teeksid seda minu jaoks.” (lk 1069)

„Riigi ainus tõeline otstarve on kaitsta inimese õigusi, s.t kaitsta teda füüsilise vägivalla eest. [...] Riigi ainsad tõelised ülesanded on: politsei, et Sind kurjategijate eest kaitsta; sõjavägi, et Sind välismaiste sissetungijate eest kaitsta; ja kohtud, et kaitsta Sinu vara ja Sinu lepinguid sissemurdmiste ja pettuste eest.” (lk 1062)

Wilhelm Röpke

Die Gesellschaftskrisis der Gegenwart (Tänapäeva ühiskonna kriis)

„Tulupüramiidi tipus on piisavalt massiinimesi, kelle üks tunnuseid näib olevat sotsiaalne kõrkus.” (lk 27)

„Selle (kollektivistliku valitsemisvormi - G.S.) vastaspooluseks pole mitte demokraatia, mis vastab üksnes küsimusele avaliku võimu kandjast, vaid liberaalne printsiip, mis vastandub pidevalt tekkivale ja vältimatult ohjeldamatusesse kalduvale riigivaba sfääri piiramisele riigivõimu poolt, sallivusele ja isikuõigustele.” (lk 140)

„[...] sest pole võimalik mõista, miks 51 protsendi häälte võim 49 protsendi üle peaks olema palju respekteeritavam kui 49 protsendi oma 51 protsendi üle [...].” (lk 145)

„Poliitilise ja majandusliku süsteemi vahel on alati teatav, rohkemal või vähemal määral kindel määravussuhe, mis keelab kombineerida suvalist poliitilist süsteemi suvalise majandusliku süsteemiga ja vastupidi. Ühiskond on alati ja kõigekülgselt tervik.” (lk 143)

„Pole võimalik jätkuvalt sekkuda, ilma et jõuaks lõpuks sinnamaani, kus turumajanduse peen närvisüsteem lakkab oma teenuseid osutamast.” (lk 259)

Wilhelm Röpke

Jenseits von Angebot und Nachfrage (Sealpool pakkumist ja nõudlust) „Tükeldatud, massistatud, proletariseeritud ja kontsentreeritud ühiskonna turumajandus on midagi muud kui hajutatud omandi, stabiilsete ettevõtete ja seaduspõhiste ühiskondadega turumajandus.” (lk 60)

„Turumajanduse lõplik saatus koos pakkumise ja nõudluse imetlusväärse mehhanismiga otsustatakse sealpool pakkumist ja nõudlust.” (lk 60)

„Majandusteaduslikult diletantlik moralism on samavõrra hirmuäratav kui moraalselt nüristunud ökonomism.” (lk 161)

Helmut Schoeck

Der Neid und die Gesellschaft (Kadedus ja ühiskond)

„Õigupoolest ilmub alles marksismis proletariaadi abstraktne ja glorifitseeritud mõiste, nende pärandist ilmajäetute ja ekspluateeritute mõiste, milles täielikult legitimeeritakse armutu kadeduse positsioon.” (lk 382)

„Mida enam on ühiskonnal, eraisikutel ja poliitilise võimu kandjatel võimalik niimoodi tegutseda, et poleks mingit kadedust, seda suuremaks muutub üldjuhul majanduskasv ja uuenduste hulk.” (lk 17)

„Kui need kadestajad nüüd enda ümber vaatavad, satub nende teele rohkelt teisi ebavõrdsusi, millele nad kadedusega reageerivad ja mida nad tahaksid seetõttu kõrvaldada. Aina vähem saavad nad aru, et nemad ja ainult nemad peaksid oma kadeduse probleemi kallal töötama ja et mitte keegi ei võlgne neile ühiskonda, kus pole põhjust kadestamiseks - hoolimata sotsiaalteaduslikult kinnitatavast asjaolust, et selline ühiskond on võimatu.” (lk 276-277)

„Kummalisel kombel räägitakse vähem meelsasti kadeduse rollist nende meetmete ja maksude puhul, mida anglosaksid nimetavad „punitive taxes”, s.t karistavate, kättemaksuhimuliste, konfiskeerivate maksude ja määruste puhul nagu progresseeruvad tulu- ja pärandimaksud või teised sarnased maksuliigid.” (lk 224)

„Otsustav erinevus on aga järgmine: mittesotsialistlik poliitik [...] ei luiska oma toetajatele ja endale, et suudab, kohe kui võimule saab, viia sellise ühiskonnani, kus lõpuks valitseks peaaegu võrdsus ja seetõttu poleks enam mingit kadedust.” (lk 229)

Joseph Schumpeter

Theorie der wirtschaftlichen Entwicklung (Majandusliku arengu teooria)

„Milline on täpselt ettevõtja roll uute kombinatsioonide suhtes? Tema tõeline ülesanne on nende elluviimine oma energia ja isiksuse kaalukuse toel, mitte vast niipalju või kui, siis alles teises järjekorras, ideede kavandamine ehk loomine. [...] Esmalt on tema osaks lugematust arvust erinevatest momentidest, millest mõnda pole võimalik üldse täpsemalt hinnata, sõltuva õige otsuse tegemine, ilma neid momente ammendavalt uurimata [...] ja teiseks viib ta need ellu. Need on meie ettevõtja, meie tegudeinimese tunnused ja funktsioonid. [...] Ja tulemuseks on majanduslik areng, progress.” (lk 176-177)

Julian Simon

The Ultimate Resource (Ülim ressurss)

„Toore ja energia muutuvad vähem defitsiitseks.” (lk 578)

„Maailma probleem pole mitte liiga palju inimesi, vaid poliitilise ja majandusliku vabaduse nappus.” (lk 11)

„[...] asjakohane analoogia on keskkonnasaaste võrdlemine patuga; null on ideaalne kogus. Majanduslikus mõtlemises pole aga null ideaalne kogus.” (lk 227)

„Võib olla nii, et täpselt samamoodi nagu lisanduvad inimesed on ülim ressurss, et lahendada inimkonna probleeme, kujutab suurte probleemide puudumine endast ülimat defitsiiti.” (lk 587)

„Kui minu lapsed üles kasvasid, ütlesin ma neile sageli, et pesemise eesmärk pole nõude puhastamine, vaid palju enamat - viia mustus aktsepteeritavale tasemele.” (lk 226)

Adam Smith

The Wealth of Nations (Riikide rikkusest)

„Seepärast, kui kõik eelistuste või piirangute süsteemid on niimoodi täielikult kõrvaldatud, pääseb iseenese jõul maksvusele ilmne ja lihtne loomuliku vabaduse süsteem. Iga inimene, senikaua kui ta ei riku seadusi, on täiesti vaba taotlema omaenda huve omaenda äranägemist mööda [...].” (II kd, lk 369)

„Loomuliku vabaduse süsteemi kohaselt on valitsejal ainult kolm ülesannet [...]: esiteks, ühiskonna kaitsmine teiste sõltumatute ühiskondade vägivalla ja sissetungi eest; teiseks, kohustus kaitsta, niipalju kui võimalik, iga selle ühiskonna liiget ebaõigluse ja rõhumise eest iga teise sama ühiskonna liikme poolt [...]; ning kolmandaks, kohustus rajada ja hoida käigus teatav ühiskondlike rajatiste ja riiklike institutsioonide süsteem [...].” (II kd, lk 369)

„Kogu tootmise ainsaks lõppeesmärgiks ja otstarbeks on tarbimine, ning tootja huvidele tuleks tähelepanu pöörata ainult sedavõrd, kuivõrd see võib olla vajalik tarbija huvide edustamiseks. See tarkussõna on nii täielikult ilmselge, et oleks absurdne üritada seda tõestama hakata.” [II kd, lk 332]

„See ei ole mitte lihuniku, õllepruuli või pagari heasoovlikkus, millele me võlgneme tänu oma lõunasöögi eest, vaid nende hoolitsus omaenda huvide eest. Me pöördume mitte nende humaansuse, vaid nende enesearmastuse poole ja ei räägi neile kunagi omaenda vajadustest, vaid nende kasust.” (I kd, lk 91-92)

Adam Smith

The Theory of Moral Sentiments (Kõlbeliste tundmuste teooria)

„Ühiskond saab püsida ka ilma heategevuseta, [...] küll aga tuleb täielikult hävitada võimalus, et võimust võtab ebaõiglus.” (lk 128)

„Me kiidame heaks või laidame maha teise inimese käitumise sel viisil, et mõtleme end tema olukorda ja kontrollime nõnda oma tundeid, kas sellist käitumist juhtinud tundmused ja motiivid võiksid olla sümpaatsed või mitte.” (lk 166)

„Kadedus on selline tundepuhang, mis silmitseb sapise pahameelega nende paremust, kellel kogu evitava paremuse juures on tõepoolest põhjendatud nõuded.” (lk 411)

George Stigler

The Intellectual and the Market Place (Intellektuaal ja turg)

„Intellektuaalil pole kunagi olnud sõbralikke tundeid turu vastu: talle on see alati olnud vulgaarsete inimeste ja madalate motiivide koht. [...] Küsimus, mille ma tahan esitada meile kõigile, pole „Kas me peaksime armastama turgu?” - isegi mõni ennekuulmatult konservatiivse meelsusega majandusprofessor ei hakkaks ütlema, et viie aktsionäri leelutus konkureerib Mozarti kvintetiga. Pigem peaksime küsima, mis on see, mis meile turu juures ei meeldi, ja kas me oleme kindlad, et meie hoiakud on sotsiaalselt kasulikud.” (lk 85-86)

„Intellektuaalne maailm (ma räägin siinkohal peamiselt, kuid mitte üksnes teadusest)

on samuti üks vabatahtlik süsteem. Selle keskne kreedo on, et arvamused tuleb kujundada tõendusmaterjali täielikule avalikkusele toetuvas vabas diskussioonis. Pettus ja sund on õpetlasele võrdselt vastikud.

Mõttevabadus on kaitstud õpetlaste ja ideede avatud konkurentsis. Institutsioon, mis on samastatav monopoolse võimuga, on uurimisvabaduse suurim vaenlane.” (lk 88)

Henry David Thoreau

The Resistance to Civil Government (Vastupanu tsiviilvalitsusele)

„Valitsus pole ka parimal juhul midagi muud kui otstarbekohane vahend, kuid enamik valitsusi on tavaliselt ja kõik valitsused mõnikord otstarbekohatud.”

(lk 391)

„[...] kui see [ebaõiglus] aga on säärast laadi, et ta kellelegi teisele ebaõiglust vahendama vajab sind, siis ütlen ma: riku seadust. Olgu sinu elu vastuhõõrdumine, mis masina peatab.” (lk 403)

„Valitsuse võim [...] on ikkagi rüve võim: et olla rangelt õiglane, peab tal olema valitse[ta]vate heakskiit ja nõusolek. Tal ei saa minu isiku ega omandi üle olla mingit puhast õigust peale selle, mille mina talle loovutan.” (lk 422)

Koostatud "Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost" (Eesti k. 2013) põhjal

1

2017-11-22