Teemad

Dialoogid intentsionaalsusest

Prindi

Karmo Talts

1

Intentsioon või informatsioon?

Fenomenoloog: Kogemus on alati kogemus millestki.

Psühholoog: Eks kae, peab terve hulga patsiente lahti laskma.

Fenomenolog: Nägin sind enne seminaripubliku hulgas. Tere ja kuidas siis lahti laskma?

Psühholoog: Tere jah. Noh, neil on siis kogemus millestki, näiteks kuraditest ja viirastustest, mitte väärtajud.

Fenomenoloog: Sa ei mõista mind hästi. Hallutsinatsioon on samuti intentsionaalne.

Psühholoog: Äkki hoopis sina ei mõista mind? Me peame ju otsustama, kas mingi kogemus on väär- või tõeline taju. Miks me peaks omaenda eset omavat kogemust üldse pidama väärtajuks?

Fenomenoloog: Me peame ju ka seletama mingi taju olemasolu. Kui taju tekkimist ei õnnestu seletada kokkupuutumisega reaalse objektiga, siis on tegemist väärtajuga.

Psühholoog: Ma ei ole kindel, kas sa saad aru, mida see “kokkupuutumine” reaalse objektiga tähendab.

Fenomenoloog: Ja mida siis nimelt?

Psühholoog: Tõeline taju sisaldab informatsiooni tõelise objekti kohta. Ta on sellest objektist, mille kohta ta informatsiooni sisaldab.

Fenomenoloog: Sa tahad öelda, et väärtaju ei sisalda informatsiooni mingi tõelise objekti kohta ja pole seega millestki?

Psühholoog: Just nimelt.

Fenomenoloog: Aga kuidas sa seletad seda, et me räägime nii, nagu hallutsinatsioonid oleks mingitest objektidest? Sa ju ise mainisid kummitusi.

Psühholoog: Väga lihtne -kui meie neist räägime, siis me kasutame metafoorset keelt.

Fenomenoloog: Mismõttes meie?

Psühholoog: Kui patsient ise oma väärtajust räägib, siis ta lihtsalt ei mõista oma kogemust. Ta ekslikult omistab väärtajule objekti.

Fenomenoloog: Kuidas ikkagi on sellega, et tõeline taju on taju tõelisest objektist...

Psühholoog: Sisaldab informatsiooni tõelise objekti kohta.

Fenomenoloog: Kas siis osa illusioone ei sisalda ka informatsiooni tõelise objekti kohta? Nagu illusioon osaliselt vees oleva aeru kõverusest?

Psühholoog: Miks osa illusioone? Ikka kõik, ka pettepilt raamatus peegeldab valgust reaalselt raamatulehelt.

Fenomenoloog: Ahnii.

Psühholoog: Mis veel illusioonidesse puutub, siis pane tähele, et ma ei öelnud, et tõeline taju on defineeritud kui tõelise objekti kohta informatsiooni sisaldav taju.

Fenomenoloog: Mis vahe sellel on?

Psühholoog: Aga see vahe, et tõeline taju on tõelise objekti kohta tõest informatsiooni sisaldav taju.

Fenomenoloog: Ja illusioon on tõelise objekti kohta väära informatsiooni sisaldav taju?

Psühholoog: Just nimelt, hea kaaslane tõeotsimises.

Kvaliteedid või objektid?

Kommentaator: See on hea, et sa oma teksti netti üles riputasid. Saan seda siin kommenteerida.

Autor: Ohhoo, nii formaalne algus. Võime siis juba ka teretada. Tere.

Kommentaator: Tere ja ma tahtsin öelda seda, et hallutsinatsioon on reaalsest objektist.

Autor: Noh, mulle tuleb mingi tähendus pähe küll, milles hallutsinatsioon annab informatsiooni reaalse objekti kohta -nimelt patsiendi aju kohta.

Kommentaator: Sa siis oled sellest nüüdseks ka ise aru saanud?

Autor: Oh ei, ma ei mõtle, et patsient oma aju tajuks. Vähemalt ei ütleks ta ise nii.

Kommentaator: Sa tahad öelda, et see informatsioon on patsiendi jaoks teadvustamata?

Autor: Või kui ta isegi teadvustab seda, siis mitte selles mõttes, et ta tajub oma aju. Vaid ta reflekteerib oma haiguse üle.

Kommentaator: Aga võibolla siin siiski on midagi? Vahetu kokkupuude on ju ajul iseendaga. Kõik muud objektid aju konstrueerib.

Autor: Millegi kohta informatsiooni saamiseks ei pea objekt ise infokanalisse sattuma.

Kommentaator: Valgus kannab informatsiooni objekti kohta, millelt ta peegeldub, närvilõpmed kannavad seda silmast aju jne.?

Autor: Jah. Analoogselt toimub see ka teiste meelte puhul.

Kommentaator: Kuidas aga oleks fenomenoloogi positsiooni modifitseerimisega? Näiteks nii: kogemus on alati kogemus mingitest kvaliteetidest.

Autor: Päris kaval. Illusioon aerust on kogemus kvaliteetidest, mille hulka kuulub kõverus.

Kommentaator: Veelgi enam, see seletab, miks väärtajuga inimesele tundub, et ta kogeb mingeid objekte. Kui keegi kogeb selliseid kvaliteete, mida ta arvab kummitusel olevat, siis ta arvab end kummitust nägevat.

Autor: Ühtlasi see seletab metafoore, mida patsientide väärtajude kohta kasutatakse. Kuigi arst ei arva, et hallutsinatsioone nägev inimene näeks ebareaalseid objekte, siis ta leiab, et patsiendi kogetud kvaliteedid on sellised, mida tolle kultuuriruumis omistatakse teatud objektidele.

Kommentaator: Sa siis arvad, et patsient, kes meil arvab end nägevat kummitust, võiks mõnes teises kultuuriruumis end arvata nägevat midagi muud?

Autor: Igatahes tasuks selliseid küsimusi uurida. Aitäh uute võimaluste avamise eest, kaasamõtleja!

Informatsioon JA intentsioon

Kriitik: Sain su lõpuks sinu tekstide avaldajate kaudu kätte. Tere.

Autor: Tere. Vabandan, et peame üle neti suhtlema.

Kriitik: Me ju kõneleme asjadest, mille puhul on tähtsad mõtted, mitte isiklik kokkupuude.

Autor: Ja kuidas sina mõistad siis intentsionaalsust?

Kriitik: Imelihtne. Oma tekstiski sa kirjutad informatsioonist, mis on millestki.

Autor: Informatsioon on siis intentsionaalne?

Kriitik: Just nimelt.

Autor: Sellega oled sa väidetavalt intentsionaalsete nähtuste hulka lisanud informatsiooni ja ei midagi enamat.

Kriitik: Oh ei, ma olen sellega leidnud kõige muu intentsionaalse ühisosa.

Autor: Räägi.

Kriitik: Kõik muu intentsionaalne sisaldab informatsiooni.

Autor: Pole paha, sest siit järeldub, et see, mida enamasti peetakse millegi intentsiooniks, on informatsioon, samas intentsionaalsust päriselt taandamata.

Kriitik: Sinu tekstid aitasid mul selle sünteesini jõuda.

Autor: Siiski jääb küsimus, kas kvalitatiivne informatsioon ise ei käi kahes mõttes millegi kohta -objekti kohta, kui ta käib mingi välise maailma objekti kohta ja mingite kvaliteetide kohta.

Kriitik: Sest kui väärtaju ei käi millegi kohta, näib ta ikkagi käivat mingite kvaliteetide kohta?

Autor: Just nimelt.

Kriitik: Kuna me harilikult ei pea kogemuse puhul eristama informatsiooni kirjeldust infoallika kirjeldusest, siis meil ei ole kogemuses sisalduva informatsiooni kirjeldamiseks lihtsalt head keelt.

Autor: Sa tahad öelda, et omadussõnad on samamoodi kõigest tööriist reaalsuse kirjeldamiseks kui nimisõnadki?

Kriitik: Just ja tänan sind veel kord inspireerimise eest, hea sõber.

Informatsioon

Mina1: Mõte ei anna ikka rahu.

Mina2: Miks küll? Teisedki on aidanud meil mõelda, küllap oleme siis nüüd tõeni jõudnud.

Mina1: Aga informatsiooni töötlemine ajus on ju tohutult keerukas. Seega ka see, kuidas me räägime informatsioonist võib olla lihtsustus.

Mina2: Millistest lihtsustustest sa siis räägid?

Mina1: Kui me ütleme, et informatsioon on millestki, siis me jätame lihtsalt ütlemata, et informatsiooni töödeldes me hangime informatsiooni ka selle allika kohta.

Mina2: Informatsioon infoallika kohta ei ole selle informatsiooni intentsioon, vaid uus info?

Mina1: Just.

Mina2: Ometi sa räägid informatsioonist informatsiooni kohta.

Mina1: Mitte selles mõttes, milles sina arvad. Ei ole olemas ka staatilist informatsiooni informatsiooni kohta. Ka sellest rääkides olen ma rääkinud uuest informatsioonist.

Mina2: Võtame siis asjad kokku -millegi kohta info hankimine on protsess ja seal, kus me räägime staatilisest informatsioonist ja sellest, mille kohta see käib, toimub terve hulk info hankimist ja töötlust?

Mina1: Jah. Sa töötled mu infot hästi.

Mina2: See on ju nagu teineteist peegeldavate peeglite mäng.

Mina1: Midagi nii keerulist nagu maailm ei saagi peegeldada korduva, võibolla ka lõpmatu peegeldamiseta.

Mina2: Kas lugeja peab siis lugema meie vastastikkuse peegeldamismängu lõputut kirjeldust?

Mina1: Ei, sest selles, mida lihtsustavalt tema teadvusena kirjeldatakse, jätkub peegeldusmäng selletagi.

1

2017-11-21

MärksõnaKeel

MärksõnaSemiootika