Teemad

Filosoofilised vestlused

Prindi

Karmo Talts

1

Alge

Noor natuurfilosoof: Leiaks ometi üles selle kõige alge.

Keemiaõpetaja: Ära räägi pinginaabriga tunni ajal.

Natuurfilosoof: Vabandust, õps.

Õpetaja: Kuigi sinu küsimus on huvitav. Mõtlemise arengu alguses nii mõeldaksegi, nagu sina mõtlesid.

Natuurfilosoof: Aga mõtlemise arenedes enam mitte?

Õpetaja: Teadusliku tunnetuseni jõudes saadakse aru, et maailm koosneb mitmest keemilisest elemendist.

Natuurfilosoof: Nüüd unustatad sa küll teised teadused keemia kõrval.

Õpetaja: Vahi, koolipoiss tuleb mulle teadustest rääkima. Aga lase tulla.

Natuurfilosoof: Meil on ju ka füüsikatund. Ja elementaarosakesed ei koosne mitmest elemendist.

Õpetaja: Aga nad ei koosne ka ühest ainest. Kuidas sa nende jaoks oma alge küsimuse kohandaksid?

Natuurfilosoof: Algeks pole siis enam üks aine, vaid ühtelaadi omadustega osakesed.

Õpetaja: Paraku pole te jõudnud füüsika õppimisega sinnamaale, kus räägitakse sellest, et elementaarosakesi saab kirjeldada mitmel moel.

Natuurfilosoof: Millistel viisidel siis?

Õpetaja. Näiteks tõenäosuspilvedena või ühemõõtmeliste geomeetriliste objektidena, noor filosoof.

Muutumine

Skeptik: Ah, kõik voolab.

Teadlane: Tule sealt jõe äärest eemale, kukud veel sisse. Ja tere.

Skeptik: Tervitused sullegi. Aga las ma nüüd mõtisklen rahus edasi.

Teadlane: Aga miks mitte mõelda koos? Tahtsingi su väljaöeldud mõtet kommenteerida.

Skeptik: Nii?

Teadlane: Maailmal on olemas nii muutumatu, kui muutuv komponent.

Skeptik: Eksid. See, mis on muutumatu, on seda ainult nii kaua, kui miski muu teda ei hävita. Võitlus on esmasem muutumatusest.

Teadlane: Nüüd sa tegid loogikavea. Võitlus ise on ju siis midagi muutumatut.

Skeptik: Ei, sina kukkusid hoopis keelelisse lõksu. Võitlus on teine sõna võitlemise kohta, võitlemine on aga midagi dünaamilist, üks muutumise liike.

Teadlane: Paraku ei tungi sa piisavalt sügavale. Mis on ka mõistetav, sest palja mõistusega maailma sisestruktuuri ei saagi tungida.

Skeptik: Ja mis meid siis seal ees ootab?

Teadlane: Muutumine kuulub kõrgematele vaatlustasanditele. Kuidas me ka ei kirjeldaks madalama taseme nähtusi, muutused kõrgematel tasanditel sõltuvad neist.

Skeptik: Tõeline on siis hoopis see, mis ei muutu?

Teadlane: Ma pole kindel. Las ma räägin sulle ühest vestlusest, mille ma ülikooli kohvikus ühe filosoofiaõppejõuga pidasin...

Olemine

Teadlane: Naljakas, kuidas filosoofid ei saa küll mõistuse abil uurida välja detaile maailma kohta, aga põhilises võib neil õigus olla.

Filosoofia õppejõud: Kas ma võiksin siia lauda istuda?

Teadlane: Aga palun.

Õppejõud: Tahaksin veel ühte asja paluda.

Teadlane: Söön suu tühjaks. Nii, mida te minult paluda soovisite?

Õppejõud: Kas te võiksite mulle rääkida, mida te enda poetatud lausega mõtlesite?

Teadlane: Muidugi. Kui Parmenides pidas olemist olevaks ja mitteolemist ei pidanud olevaks, siis ta ju tabas naelapead.

Õppejõud: Ma ei tunne loodusteadusi eriti hästi. Mida te sellega silmas peate?

Teadlane: Kuidas me ka ei kirjeldaks kvanttasandi nähtusi, igal juhul on ainult need tõeliselt olemas.

Õppejõud: Ma ei ole üldse kindel, kas Parmenides lihtsalt ei põrganud keele piiridele. Tavaliselt me peame ju olevast rääkides silmas seda, mis kuulub makrotasandile.

Teadlane: Sa tahad öelda, et kvanttasandil on ainult olemine, aga makrotasandile kuulub ka mitteolemine?

Õppejõud: Lõpuks on olemas ainult üks maailm. Keerukamate struktuuride mitteolemine või lagunemine sõltub nende struktuurielementidest.

Teadlane: Nagu meie organismide olemasolu sõltub sellest, kas nende koed lagunevad lõplikult või ehitatakse need ainevahetuse käigus uuesti üles?

Õppejõud: Just.

Teadlane: Tehkem siis oma juttu üks paus ja kinnitagem oma keha ehk oma organismi struktuuri, kaaslane tõeotsimises.

Paratamatus

Loogik: Nagu ma seletasin, siis tänapäeval tähtsustatakse meeleandmeid üle. Kas kellegil seminaripubliku hulgast on küsimusi?

Teadlane: Kuidas siis nii, et tähtsustatakse üle? Igapäevakogemuse võib alati kahtluse alla panna ja asju täpsemalt järele kontrollida.

Loogik: Sa teed siin selle vea, et ei märka, et ka vaatlustega kontrollimine toetub meeltele.

Teadlane: Hoopis sina teed vea, märkamata, et kontrollitav hüpotees on läbimõeldult sõnastatud.

Loogik: Sa tahad öelda, et tunnetuses on meelte ja mõistuse kasutamine ühendatud?

Teadlane: Just.

Loogik: Aga meeled ei anna mingeid sügavamaid teadmisi.

Teadlane: Kuidas nii? Korduv kontrollimine puudutab ju midagi nii põhjapanevat nagu loodusseadused.

Loogik: Regulaarsuse loodusseadusena esitamine ju püüab näidata paratamatuna midagi, mis loogiliselt seda pole.

Teadlane: Hoopis sina oled oma mõtlemise lõksus. Loogika esitab paratamatuna midagi täiesti abstraktset.

Loogik: Kõik konkreetne on ju pelgalt võimalik.

Teadlane: Oh ei. Kui me mõtleme millestki abstraktsest, siis mõtleme me millestki, mida maailmas tegelikult ei ole.

Loogik: Sa ei taha ometi öelda, et kõik, mis on tegelik, on ka paratamatu?

Teadlane: Aga kas seda ei ütle ka mõned sinu ametikaaslased, kes modaalloogikaga tegelevad, austatud esineja?

Subjektiivsus ja objektiivsus

Spiritualist: Küll see kõige aluseks olev vaim on imeline!

Dialektik: Sama hästi võiks ju materialist öelda, et küll on loodusel palju saladusi.

Spiritualist: Tänan kommentaari eest mu postituse all. Vähemalt ei torma sa materialismi kaitsma, lihtsalt võrdled seda minu vaadetega.

Dialektik: Nii materialisti kui ka sinu vaated viivad ju vastuoludeni. Monism sünnitab oma antiteesina vastupidise monismi.

Spiritualist: Sa tahad vaimu ja mateeriat sünteesida?

Dialektik: Just nimelt.

Spiritualist: Ja kuidas sa seda teed?

Dialektik: Siin on mitu sammu. Kuni mingil tasandil jõuame selleni, et objektiivselt uuritavat mateeriat eitab subjektiivne vaim.

Spiritualist: Kõrgemal tasandil pole siis oluline, et mateerial on ruumiline ulatus ja vaimul mitte? Oluline on hoopis see, kuidas nad tunnetatavad on?

Dialektik: Just. Juhin veel tähelepanu sellele, et teisest küljest saab subjektiivne vaim eitatud objektiivselt uuritava mateeria poolt.

Spiritualist: Sa tahad luua ka objektiivse ja subjektiivse sünteesi?

Dialektik: Jah.

Spiritualist: Ja milline sinu süntees oleks?

Dialektik: Maailmas, mis osaliselt on ühiselt uuritav, eksisteerime me subjektidena, kellel on isiklik kogemus.

Spiritualist: Kas sa siis tõesti ei taha neid millelegi ühele taandada?

Dialektika: Ma võiksin ju proovida. Paraku võib osavam dialektik alati mu sünteesi eitada, hea monist.

Dialektika ja metafüüsika

Metafüüsik: Vabandust, et postitan su ajajoonele. Lihtsalt märkasin su kommentaarides Spiritualisti postituse juures, et sa kirjutad päris huvitavalt.

Dialektik: Pole hullu. Mitte-minaga kohtumine on alati viljakas, kui osata seda uue sünteesini jõudmiseks kasutada.

Metafüüsik: Aga dialektika probleemidest ma sinuga rääkida tahtsingi. Täpsemalt selle piiridest.

Dialektik: Mis piire saab siin üldse olla? Dialektika ületab sünteesi käigus ka iseenda eituse.

Metafüüsik: Ma ei ole kindel, kas see on nii lihtne. Kui mingi taseme sünteesi juurde pidama jääda, siis muutub see idee ise metafüüsiliseks.

Dialektik: Olen sellest teadlik. Kui pidada 19-nda sajandi ühiskonda parimaks võimalikuks või pidada arengu viimaseks astmeks kommunismi, siis lakatakse olemast dialektik.

Metafüüsik: Aga siis dialektika pidamine mõtlemise tipuks on ju ise samuti ebadialektiline.

Dialektik: Sa siis tahad midagi dialektikast paremat välja pakkuda?

Metafüüsik: Ei, ainult tuletada meelde, et dialektika on ainult vahend. See, mis areneb dünaamiliselt, on mõtlemine, mitte tegelikkus.

Dialektik: Viimane sõna jääb siis ikkagi metafüüsikale?

Metafüüsik: Ainult kõige üldisemas mõttes. Tegelikkuse struktuur ei ole meile kättesaadav. Sellele saab vaid läheneda, kuni me meeles peame, et dialektika on ainult vahend selle lähenemise tarvis. :)

Ettevõtlikkus

Tööline: Värisege neetud kodanlased!

Poodnik: Revolutsioon või mitte, kas sa saaks natuke ette vaadata ja selle püssiga vähem vehkida.

Tööline: Ma ei allu kapitalistide provoktsioonidele.

Poodnik: Mõtle natuke selle üle, mida sa ütled või teed. Või on seda palju tahetud?

Tööline: Ära ülba siin midagi. Kui töölised vabanevad võltsteadvusest, siis ei sega miski neil kodanlastega sama hästi või neist edukamalt mõelda.

Poodnik: Väga hea, siis oled sa valmis mõtlema ka nende mõistete üle, mida sa kasutad. Mis pagana kapitalist ma olen?

Tööline: Mis kapitalisti mõistel viga on?

Poodnik: Ma olen küll ettevõtja, kindlasti aga mitte suurkodanlane.

Tööline: Sa arvad, et iga ettevõtja pole ekspluataator?

Poodnik: Jah, aga ma ei tahaks seda küsimust pikemalt kommenteerida. Ettevõtlus on tootva töö ja teenindamise kõrval vajalik.

Tööline: Milleks küll?

Poodnik: Tootmiseks või teenuse pakkumiseks tuleb ju otsustada, millist toodet või teenust pakkuda. Ja tootmise ja teenuse pakkumise juurde käivad detailid, kuidas just toota ja teenust pakkuda.

Tööline: Pane tähele, sa ütlesid, et tuleb otsustada, mitte ei öelnud, et tuleb ette võtta. Sama hästi oleksid sa võinud öelda, et tootmist ja teenuste pakkumist tuleb planeerida.

Poodnik: Ja mis siis sellest?

Tööline: Planeerimisest saab üks töö teiste seas.

Poodnik: Paraku sa vist ei märganud seda, mida ma täpselt ütlesin. Lisaks muudele otsustele peab keegi otsutama ka milliseid tooteid ja teenusi pakkuda.

Tööline: Ja mis siis selles?

Poodnik: See ei ole lihtsalt planeerimine, vaid algatus. Tootmise ja teenustepakkumise detailide planeerijad ei tee piisavalt uusi algatusi.

Tööline: Millal siis on vaja uusi algatusi?

Poodnik: Kui vanadest toodetest ja teenustest ei piisa. Või on mõnda toodet ja teenust on sel määral juurde vaja, et tuleb luua uus ettevõte. Ma näen su silmadest, et sa saad mu mõttest aru küll, lase see püss nüüd alla.

Keel ja filosoofia

Filoloog: Nii, ma kontrollisin su tehtud tõlke üle.

Filosoof: Tänan.

Filoloog: Kuigi ma ei mõista, milleks enam filosoofiat tõlkida või sellega tegeleda. Filosoofid on ju ise selleni jõudnud, et filosoofilised probleemid tekivad keele väärkasutusest.

Filosoof: Paraku juba see, mida sa ütlesid, näitab, et filosoofid on siiski vajalikud.

Filoloog: Juba keerutad. Kuidas miski minu öeldus seda siis näitab?

Filosoof: Selle avastamiseks, et filosoofilistel probleemide on keeleline aspekt, oli ka vaja filosofeerida.

Filoloog: Ma ei ole kindel, et sa siin asju ei hägusta. Selleks oli lihtsalt vaja mõelda ja mõeldes avastati, et spetsiifiliselt filosoofiline mõtlemine tekib keelega susserdamisest.

Filosoof: Paraku toimus keelelise pöördega üle üldistamine. Kuna mõned filosoofilised probleemid on keelelised või nad on halvasti ühendatavad meie tänapäevase keelekasutusega, siis peeti kogu filosoofiat keeleliseks probleemiks.

Filoloog: Kas sa saad mõne näite tuua?

Filosoof: Võibolla ei peaks ma ise siinkohal üldistama, aga lõppude lõpuks võib iga keelelist probleemi, mis varasem filosoofia meile tekitab, seletada sama hästi keele muutumisega -uues kontekstis on sõnade tähendus teine ja seda arvestamata muutub osa filosoofiat mõtetuks.

Filoloog: Sa mainisid ka puhtkeelelisi probleeme.

Filosoof: Osa filosoofe tõesti läheb keeleuuendamisega üle piiri, millest edasi need uuendused enam ei tööta.

Filoloog: Kui meil on selgeid küsimusi või kui meil on küsimusi, mille konteksti me õigesti mõistame, siis võime me paraku neid küsimusi käsitleda eriteaduste uurimisalas.

Filosoof: Eriteadus küsib oma küsimusi ju ainult oma ala piires.

Filoloog: Ja mis siis sellest?

Filosoof: Väga uudsed küsimused ei kuulu ühegi eriteaduse uurimisalasse. Nende üle tuleb alguses arutleda. Muidu ei jõua meie tunnetus kuidagi selleni, et uue küsimuse jaoks uus teadusharu luua.

Filoloog: Ja mingi küsimuse üle arutlemine ongi filosofeerimine?

Filosoof: Seda võib ju teha halvemini ja paremini. Aga jah, sul on õigus, tubli keeleteadlane ja filosoof.

Filoloog: Kuidas ma siis filosoof olen?

Filosoof: Väga lihtsalt. Sa ju osalesid meie arutelus.

Teadvus

Füüsik: Varsti see juhtub. Varsti suudame me kõik nähtused taandada füüsikalistele.

Psühholoog: Andeks, ma rüüpasin sel hetkel just veini, kui sa rääkisid. Mida sa ütlesid?

Füüsik: Ma rääkisin teiste nähtuste taandamisest füüsikalistele.

Psühholoog: Kogemust ei saa füüsikalistele nähtustele taandada.

Füüsik: Kas sa kaldud tõesti dualismi?

Psühholoog: Mitte substantside dualismi. Aga jah, minu meelest on olemas kahte eri tüüpi kvaliteete.

Füüsik: Sa pead silmas kõigi jaoks vaadeldavaid kvaliteete ja neid, mis sisalduvad individuaalses kogemuses?

Psühholoog: Just.

Füüsik: Aga just aju ja selle keemia uurimine annavad meile võtme teadvuse mõistmiseks.

Psühholoog: Ma ei ole kindel, kas kõik keemikud ja neurobioloogid ikka tahavad keemilist või bioloogilist füüsikalisele taandada. Minu enda vaatekoht on pigem see, et sa jätad midagi kõigi jaoks vaadeldavate kvaliteetide puhul kõrvale.

Füüsik: Ja mis see siis oleks, mida ma nende kvaliteetide juures ei märka?

Psühholoog: Ka need kvaliteedid on kogetavad. Veelgi enam, võibolla kinnitab just nende kvaliteetide olemasolu taandumatu kogemusmaailma olemasolu kõige paremini.

Füüsik: Kuidas siis nii?

Psühholoog: Indiviid ei saa kuidagi kindel olla, et teised kogevad mingeid kvaliteete, mida tema ei koge. Kas aga saab olla, et leidub midagi nii haruldast nagu ainus individuaalne teadvus maailmas?

Füüsik: Individuaalne kogemus, kui see on olemas, on seletamatu?

Psühholoog: Jah. Aga kõigile kättesaadav kogemus on ühest küljest kogemus ja teisest küljest ilmneb see regulaarselt.

Füüsik: Ja sa arvad, et midagi nii reeglipärast peab mingite seadustega seletama?

Psühholoog: Peab, psühholoogiseadustega nimelt.

Füüsik: Miks mitte füüsikaseadustega?

Psühholoog: Füüsika seletab kõigile kättesaadava kogemuse sisu. Aga sellise kogemuse enda olemasolu on midagi psühholoogilist, kaaslane maailma uurimises.

Võim ja tahe

Postmodernist: Küll on hea, et oleme vabastanud oma ülikooli suurte narratiivide kammitsast.

Kriitiline mõtleja: Sa unustasid oma märkmed loengusaali. Siin nad on.

Postmodernist: Tänan.

Kriitik: Kas sa tõesti arvad, et postmodernism on jõudnud näiteks loodusteaduskondadesse?

Postmodernism: Meie ülikoolis pole enam mingit ühtede teaduskondade teistest kõrgemale asetamist.

Kriitik: Ja sa arvad, et ülikoolis on võimusuhted kadunud? Ülikool on ikka olemas ja see on administratsiooni otsus, et meil erinevaid teadusi võrdsetena käsitletakse.

Postmodernism: Sa usud, et dekonstrueerimine muudab mõtted pudruks ja tõeliselt radikaalsed ümberkorraldused hävitaks ühiskonna?

Kriitik: Ma ei hakka teoretiseerima, mis võiks olla. Tegelikkuses eksisteerivad suur võrdsus ja institutsionaalne raamistik meie ülikoolis koos.

Postmodernism: Võim valib, millised diskursusi paremateks pidada. Kui kõik diskursused on võrdsed, siis võim on lakanud valimast ja seega üldse eksisteerimast.

Kriitik: Sa arvad, et meie ülikool eksisteerib ainult formaalselt?

Postmodernist: Just. Sisuliselt on tegemist lihtsalt teaduskondade summaga.

Kriitik: Selleks, et võim saaks valida, millist diskursust eelistada või, kui me räägime laiemalt kui ainult oma ülikoolist, et võim saaks üldse valida, millele tähelepanu peab pöörama, siis vähemalt võim peab sellest teadlik olema, milliste võimalike tähelepanuobjektide vahel valida on.

Postmodernist: Isegi kui võim end ei kehtesta, siis on tal omaenda teadvus?

Kriitik: Enesekehtestamine eeldab tahet. Institutsioonid koosnevad inimestest ja inimestes eksiteerivad teadvus ja tahe koos.

Postmodernist: Ikkagi on institutsionaalne raamistik vaid mineviku jäänuk. Sest kui tahet ei kasutata kellegi allutamiseks, siis pole tegemist võimuga.

Kriitik: Aga millega on siis tegu, kui tahet kasutatakse kellegi kaitsmiseks?

Postmodernist: Noh, võibolla tuleks eristada positiivset ja negatiivset võimu.

Kriitik: Võim jääb. Kui see meid ei kaitse, siis oleme me selle meelevallas, mu kaasõppejõud.

1

2017-11-06

MärksõnaMäng

MärksõnaÕppimine