Teemad

Eesti keel

Prindi

Meelis Friedenthal

1

Ervin istus laua taga ning sorteeris närviliselt hunnikut helesinisele paberile kirjutatud kirju. Tema hall kortsunud ülikond andis tunnistust, et selles võis olla magatud või vähemalt polnud need riided juba väga pikka aega puu peal rippunud, lips oli seotud lõdvalt ja lohakalt. Ümmargused traatraamidega prillid särasid seevastu puhtalt ja peegeldasid sinakaid pabereid, tuhatoosi ja mitut tühja konjakipokaali. Ervin tõstis ühe neist mõtlikult üles ja uuris seda mõnda aega. Seal oli aimata veidi pruunikat jooki, aga ka tuhaebemeid ja võib-olla veel midagi.

„Käib küll.” Ta kallas endale brändit ning võttis ette järgmise kirja. Kirjanike Liidu liikmed soovitasid seal vaadata seda või teist teksti, mis oli jäänud robotite otsingutes miskipärast indekseerimata või siis oli nii madala reitinguga, et ta ei olnud vaevunud seda üldse vaatamagi. Enamasti, nagu hiljem tavaliselt selgus, põhjusega. Kirjandusülevaate jaoks oli ta kõik selle materjali läbi lugenud - kogu eelmisel aastal eesti keeles avaldatud proosa, mis oli ilmunud vähemalt 1.3 kategooria ajakirjades ja kirjastustes. Tegelikult sinna juurde veel palju muud peaaegu sama kahtlase väärtusega kraami. Õnneks ei pidanud ta vähemalt luulega jahmerdama. Luulega tegeles Peeter.

Peeter istus koos teistega tihedalt pudeleid ja klaase täis diivanilaua taga ning kallas endale parajasti veini teetassi. Keeletoimetajad tüdrukud suitsetasid pikki peenikesi sigarette ning siunasid kedagi Kostopoulost, kes kippus kasutama sõnu täiesti suvaliselt, ning ilma analüüsimatagi oli selge - vähemalt keeletoimetajatele -, et tema semantiliste väljade piirajad on täiesti paigast ära. Tüdrukute käratsemine häiris Ervinit.

„Pask lugu,” raputas ta tüdinult pead ja viskas lahtirebitud ümbrikud lauale tagasi.

Peeter lükkas käega läbi hõrenevat juuste ja noogutas. Ta võttis suure lonksu veini. „Ühesõnaga, järgmiseks neljapäevaks peame selle valmis kirjutama?”

„Jah. Kultuuriminister ise ütles, et selle kuu lõpuks peab olema avaldatud, muidu võtavad meilt kulka rahastuse ära. Et erinevalt meist ilmub „Kiilkiri” ilma rahastuseta.”

„No pagan. Nad ilmuvad ju samuti suvaliselt paar korda aastas, ja sedagi vaid savitahvlitel. Minu arvates pole neil viimasel ajal võrgus mitte midagi ilmunud. Ja kategooria on neil ka 6.6, see ei lähe mitte kusagil arvesse.”

Ervin muigas virilalt. „Enamasti on juba paar päeva pärast ilmumist OCR-itud fotod üleval.”

Ta vaatas aknast välja ja mõtles, et mis saaks, kui neilt tõepoolest rahastus ära võetaks. Ilmselt ainult ähvardavad - tõenäoliselt tähendaks

see eelkõige tema kui peatoimetaja väljavahetamist. Vaevalt nad julgevad kergekäeliselt eesti rahvuskultuurile nii olulist ajakirja kinni panna.

„Igal juhul on mul vaja see asi valmis kirjutada.” „Palju siis tänaseks on laekunud?” uuris Peeter. „Vaid nii kolmkümmend lugu. Neli on peaaegu romaanid. Ülejäänu ei kvalifitseeru. Ja nende hulgas, mis formaalselt kvalifitseeruvad, on enamik samuti pask.”

Mõlemad tüdrukud tõstsid pead ning Lidia ütles tõsise hääle ja piduliku ilmega: „Kõik, kes praegu veel eesti keeles kirjutavad, on alaarenenud.”

Peeter noogutas lõbustatult. „Ma ei saa aru, miks me peame üldse eesti kirjandusest eraldi ülevaateid kirjutama. Kogu keelekood on ju XXI sajandi alguse tasemel, sellega pole suurt midagi peale hakata.”

„No mingil ajal siiski kirjutati päris usinalt,” arvas Ervin. Tal oli tunne, et keeletoimetajad ei tohiks nii halvasti oma toimetamisobjekti suhtuda. Pask küll, aga ikkagi oma.

„Noh, see oli küll puhtalt sellepärast, et teisi keeli ei osatud,” ütles Lidia. Tema tumedate ripsmetega helesinised silmad olid seejuures väljakutsuvad ja võib-olla oli ta veidi purjus. Ilmselt viimasest pärines ka bravuurikus. Ta tõstis „Vikerkaare” eelmise numbri servapidi õhku ja viibutas seda meeste näo ees. „Siin pole mitte ühtki eestikeelset artiklit, juttudest rääkimata. Need, kes veel viitsivad seda keelt üldse kasutada, on kas natsid või tudikesed. Kumbki ei hiilga just oma vaimse teravuse poolest.”

„No mõni teine ikka kirjutab ju veel?” Peeter vaatas küsivalt Ervini poole.

„Kirjanike Liidu liikmed, jah. Aga enamasti siiski põhitöö kõrvalt ja justkui halastusest. Üldiselt on asi pask,” võttis Ervin kokku kõige olulisema Eesti Kirjanike Liidus XXI sajandi seisuga.

Peeter mühatas nõusolevalt. „Luulet pole ka suurt midagi. Aeg-ajalt mõni küllap juhuslikult kirjutab, suuremalt jaolt samuti mingid vanurid oma blogides, ja rahvuslased annavad siis omal kulul välja. Täpselt nagu Lidia ütles - vastik kraam. Sel aastal pole ühtki korralikku kogumikku välja tulnud. Vähemalt kvalifitseeruvates kategooriates.”

„Vikerkaar” oli regulaarselt avaldanud kirjandusülevaateid peaaegu sajandi vältel, kuid juba paarkümmend aastat oli see pigem formaalsus ja reglemendi järgimine. Viimasel ajal ei vaevunud enam suurt keegi eesti keeles kirjutama, sest lugejaid oli jäänud nii väheks, et lihtsalt ei olnud mingit mõtet. Kui aga kirjutati, siis kohustusest või patriotismist. Pandi silmad kinni, suruti hambad risti ja mõeldi kodumaa peale. Tulemuski oli samasugune - asi sai aetud, seks korraks vaevast lahti, aga mõnu ei tundnud küll keegi. Selle tüütu saagimise ja nühkimise tulemusi pidigi toimetus nüüd lugema ning neile mingisuguse hinnangu andma. Ka see oli samasugune kohustus, mis ei teinud rõõmu lugejatele ega endale, ja ei olnud kindel, kas üldse kellelegi. Aga riik oli otsustanud, et eesti kirjanduse ülevaade tuleb vähemalt kord aastas ära trükkida, eesti rahvuskultuur peab säilima.

Ervin tõusis püsti ja kõndis diivanilaua juurde. Ta vaatas ajakirjanumbrit Lidia käes, laadis ette veel paari eelmise numbri sisukorra ja ohkas süüdlaslikult.

„Tegelikult pole ju ajakirjal viga. Päris hästi kirjutavad.” „No jama.” Lidia tõusis püsti ja teatas otsustavalt: „Ajakiri oleks palju parem, kui poleks seda suunda rahvuskultuuri säilitamisele. Kunagi ilmselt loodeti samamoodi eesti rahvuse jätkumist, nagu oleks see mingi objektiivne suurus, objektiivselt mõõdetav eestlaslikkus, mis vajaks säilitamist nagu okaapid või latimeeriad. Aga geneetiliselt pole ju mingit eesti rahvast olemas, on vaid mingi ports Põhja-Euroopas elavaid inimesi, kes räägivad ühte diplomaatiliselt küündimatut keelt.”

Mitmevärvilised tätoveeringud Lidia silmade ümber hakkasid punakalt hõõguma ning tema silmad tõmbusid aeglaselt mustaks.

„Aga keel on ju siiski olemas. Isegi kaunikesti objektiivselt, kui sa tahad just seda sõna kasutada,” proovis Peeter lepitavalt argumenteerida.

„Häh,” tegi Lidia selle peale, aga tema silmad muutusid siiski pisut heledamaks.

Lauanurgale ilmus hõbedane kandik ja sellel pakk värvilisi ümbrikke, mis olid ilusasti paelaga kinni seotud, kõige peale oli kollasele sedelikesele kena käekirjaga kirjutatud „Vikerkaar”. Selle kohale kujustus korraks vasest kelluke ja andis mahedal toonil märku uue meili saabumisest.

Ervin mühatas, tõmbas värviliste ümbrike paki enda ette ning viskas juba pealtnäha ilmsed spämmikirjad minema. Teda hämmastas alati, et filtrid ei suutnud ikka veel nii lihtsaid asju kinni püüda. Ümbrikke lahti rebides libistas ta hooletult esimestest ridadest pilgu üle ning viskas veel paar reklaami ja nähtavasti vaimuhaigete koostatud kirja minema. Toimetusele saadeti alati sellist kraami ning mingil hetkel arenes välja oskus ühe pilguga ilmselget meeltesegadust veidi tõsiseltvõetavamast kirjavarast eraldada. Muidugi oli see oluliselt keerulisemaks muutunud pärast seda, kui nad said loa avaldada ka muukeelset materjali. Enne võis julgelt peaaegu kõik tekstid minema visata.

„Vaata seda,” ütles Ervin ja andis õhukese lehe Peetrile edasi. „Hmm.” Peeter tõmbas lehe enda ette ja hakkas lugema. Seal oli viide kogumikule, mis oli välja antud Hiina Looduse Fondi ja Hiina Rahvavabariigi Keskkonnakaitseministeeriumi ühisprojektina. Ebatavalisel kombel oli seal sees ka neli luuletust eesti keeles.

„Huvitav,” kommenteeris Peeter. „Peaks vaatama, kuidas nende tase on.”

Ta tõmbas sahtli lahti, sobras seal veidi ja võttis siis ajakirja välja. See oli tagasihoidliku kujundusega kvartformaadis köide, aga kui Peeter tiitellehe lahti võttis, vilistas ta tunnustavalt.

„1.1 kategooria.”

Ta lehitses huviga edasi ja pani tähele, et enamik tekste on jaapani ja hiina keeles, kuid eestikeelsed luuletused olid tõepoolest olemas. Need oli kirjutanud ministeeriumi keskkonnateoreetik Bob Chiang ning varustanud ka sissejuhatava märkusega.

Lidia võttis Peetri käest ajakirja ja hakkas valjult teistele hiina keeles ette lugema:

„Kuna natuurluule nõuab spetsiifilist terminoloogiat, on kõige ratsionaalsem võtta baasiks midagi, mis juba inheriitselt sisaldab palju onomatopoeetilist leksikat, ning seda emfaatiliselt edasi arendada. Eksperimenteerides erinevate keeltega, jõudsin järeldusele, et nii eesti kui ka jaapani keelele on omane teatavat laadi intiimne suhe ümbritsevaga ning selle resultaadina on nendes keeltes võimalik kirjutada sensitiivset ja loodust imiteerivat luulet. Kuna mõlema keele sõnavara on kohati konvergentne, siis olen proovinud eksperimentaalselt kirjutada teatavatest fenomenidest paralleelselt eesti ja jaapani keeles ning hinnanguliselt võib eesti keelt isegi sobivamaks ja üllatavamaks pidada. Puudub küll jaapani keelele iseloomulik peen nüansseeritus, kuid samas räägib eesti keele kasuks ilmselgete poliitiliste kaalutluste kõrval ka leksikas märkimisväärse jõuga esitatud kohalolemise tunne ning teatud talupoeglik vahetus ja naiivsus. Eriti amüsantsed on eesti keeles esinevad kohmakad barbarismid ja dialektismid.”

Kõik vaatasid üksteisele veidi nõutult otsa ja Peeter tegi arusaamatu grimassi. Võib-olla oli see muie, aga võis sama hästi tuleneda ka millegi väga hapu peale mõtlemisest.

„Või nii,” kommenteeris Ervin lõpuks. „Kurioosum küll, aga ilmselt läheb ülevaatesse sisse.”

Lidia raputas pead ja süvenes nüüd juba vaikselt ajakirja lugemisse. Peeter kiikas üle tema õla. „Huvitav millist keelepaketti ta kasutab?” „Peaks uurima. Tegelikult on need vabavaralised üsna kobedad ning sinna saab ka ise juurde kirjutada - näiteks võru keelest ja mujalt. Sissejuhatava märkuse põhjal arvan, et ilmselt nii see ongi. Keeleinstituudi oma on ikkagi liiga puritaanlik. Ma ei usu, et nad selle on ostnud.”

Eesti riik oli juba XXI sajandi alguses otsustanud, et kogu kultuur, kogu selle olemus koondub tihedalt just keele ümber ning see primordiaalne idee oli sööbinud ka Keeleinstituudi pakettidesse. Need koosnesid vaid hoolikalt valitud sõnavarast ning grammatiliselt korrektsest süntaksist, mis oli puhastatud nii anglitsismidest kui ka vene ja saksa keele mõjudest. Kuigi nende pakettide koostajad rääkisid ise tööl enamasti inglise või kreeka keelt ja vaid avalikel esinemistel võtsid vaevaks eesti keelt kasutada, oli keele puhtus nende jaoks absoluutselt esimesel kohal.

„Sellega võib muidugi jama tulla. Kas nad mitte ei võtnud vastu mingit keelepuhtuse seadust?”

Peeter neelas suure lonksu veini ja hakkas hajameelselt laual pabereid lappama. Kiire otsing ei andnud selle kohta suurt midagi, kuid ta ei osanud ka täpselt oletada, milliste märksõnade abil võiks selle seaduse üles leida.

„Pagan, see oli ju nüüd üsna hiljuti, kui taheti otsustada, et eesti keel

on vaid see, mis on saanud haridusministeeriumi heakskiidu. Oli ju?”

Ervin noogutas. „Jah, omaalgatuslikud keelepaketid taheti illegaalseks kuulutada. Aga ma ei mäleta, kuidas see lõppes. Peamine etteheide oli vist, et GPL-i egiidi all välja antud keelepaketid kopeerivad ebaseaduslikult ametlikke. Kaevati, et paljude sõnade semantilisi välju on nihutatud kaugemale, kui keeleasjatundjad lubatavaks peavad. Väidetavalt oli paigast ära ka paljude sõnade kasutussagedus.”

Peeter tõstis otsivalt lehti ja libistas neist kiiresti pilgu üle. „Ei leia. Siin on mingite vanade seaduste projektid ja mingi sotsiolingvistilise analüüsi tulemused.”

Lidia katkestas lugemise ja tõstis pea. „Kas mitte ei tahetud standardiseerida hoopis morfoloogiliste tunnuste süsteemi? Ma arvan, et seda otsigi. GPL ja morfoloogiliste tunnuste süsteem.”

Peeter noogutas. „Ongi õige.” Ta võttis laualt paberi ja uuris selle indeksit. „Vastu ei ole veel võetud, kuigi on juba ministeeriumist läbi käinud.”

Ervin vaatas Bob Chiangi kirjutatud sissejuhatust ja sügas mõtlikult pead.

„Olgu, ma saadan talle selle kohta kirja. Tuleb veel uurida.” Ta võttis sulepea kätte ja jäi mõtlikult enda ees olevat kollakat paberilehte silmitsema. Lidia luges süvenenult ajakirja ja Inga põrnitses enda ette tühjusesse ning pobises midagi poolihääli. Tõenäoliselt lobises kellegagi messengeri kaudu.

Peeter kehitas õlgu, heitis teistele kuidagi pettunud pilgu ja võttis lahti järgmise ümbriku.

„Huvitav.” „Mis on?” Peeter tõstis vaigistavalt käe ja libistas pilgu kiiresti üle selge ja korraliku käekirjaga vormistatud teate. „Paistab, et Bobi algatus on populaarseks osutunud. Siin kirjutavad Hiina Keskkonnakaitseministeeriumi ametnikud, et planeerivad teha loodusluuletuste kirjutamise ametnike vastuvõtmisel kohustuslikuks. Ja üheks soovitatavaks keeleks planeeritakse just eesti keelt.”

„See on selle saastejama pärast või?” pobises Ervin, pani sulepea kõrvale ja kobas pintsakutaskust sigaretti. Ta mudis väikest filtrita torukest sõrmede vahel, süütas selle laual olevast kaunistatud tulesüütajast ning tõmbas siis pika mahvi. Suitsu sinakad ja kollakad kiud keerdusid õhus ja põimusid üksteisest läbi. Peeter lehvitas suitsu paberiga eemale. „Ilmselt küll. Neil on loodushoid väga moodi läinud. Peaaegu kohustuslik. Ametnikud peavad näitama oma tundlikku loomust.”

„Aga eesti keel?” Ervin vangutas pead. „Raske öelda, aga näiteks ladina keele rääkijaid pidi olema juba nii 10 miljoni ringis. Nii et kui see tõesti käiku läheb, võiks hakata veel lootma, et eesti luule on päästetud.”

„Kui nüüd muidugi meie riik ei sekku,” ütles Ervin tüdinult. Tal oli rohkem kui kord tulnud peatoimetajana vastust anda selle eest, et ajakirja keel on lohakile jäetud ning kaldub kõrvale Keeleinstituudi standardist. Enamasti olid selles süüdi Lidia ja Inga, kel mõlemal oli harjumus ise oma pakette häälestada.

Peeter muigas selle peale irooniliselt. „Vaevalt neil seda kuidagi takistada õnnestub. Kui hiinlased on nõuks võtnud, siis nad teevad asja ära sellest hoolimata, mida meil siin arvatakse.”

Igasuguse keele omandamine oli tehniliselt arenenud riikides nii lihtsaks tehtud, et keel muutus vabalt valitavaks identiteediks ja tööriistaks. Kuna eesti keeles puudusid vastavaks poliitiliseks ja tehnoloogiliseks asjaajamiseks sobivad terminid ja sõnad, ei olnud seda mingit mõtet töö ajal kasutada - Keeleinstituut aga keeldus kangekaelselt uusi sõnu standardpaketti lisamast. Nii eelistatigi igapäevasel asjaajamisel vanu ja äraproovitud keeli - inglise, kreeka, prantsuse keelt. Ladina keele taaselustamise liikumine oli üsna tugev, aga kuna vahepealsetel aegadel oli ka selle arendamine unarusse jäänud, siis leidis ausooniline kõnepruuk rakendust peamiselt ajaloolaste ja rollimängurite hulgas. Viimased kippusid muidugi seda maagiliste raamatute efeesilise keelega rikastama, mis tekitas paksu pahandust klassikalise ladina keele haldajate hulgas. Ka häälduse osas ei jõutud mitte kuidagi kokkuleppele.

Ervin sügas lõuga. „Ei usu ikka eriti, et hakatakse hiinlasi kohtusse kaebama, arvatavasti kuulutatakse see kunstlikuks keeleks. Vabavara kohtussekaebamine on ammust ajast halb mõte olnud.”

„Nojah, aga me ei saa seda niimoodi ju oma ülevaatesse sisse võtta,” muutus Peeter murelikuks. „Mul pole praegu suurt midagi muud.”

Ervin kustutas mõtlikult koni ja võttis Lidia käest ajakirja. „Ma korraks vaatan.” Ta uuris seda veidi aega ja noogutas siis paar korda murelikult pead. Peeter küünitas järgmise pudeli järele ja jälgis, kuidas Inga veidi totakalt naeratades seina tuiutab. Ta tundis, kuidas ärritus üha süveneb, ja kallas tassi ääreni veini täis.

„Pagan, peame ilmselt enne siiski juristidega nõu pidama. Kui selgub, et polegi eesti keel, võib tõesti rahastamisega jama tulla. Mis sa arvad?”

„Oota veidi,” pobises Ervin ja toksis mitu korda sõrmega vastu ajakirja. „Tjah. Jama jah. Kõik need luuletused on rohkem seda nägu, et on veel mõne haru kirjutatud. Peaks uurima, kes seda koodi üldse arendab. Mina siit enamasti küll midagi ilma Chiangi kommentaarideta välja ei loe.”

Peeter võttis ajakirja enda kätte ja silmitses kirjapandut. „Kahju isegi, oleksin hea meelega mingit enam-vähem talutavat teksti arvustanud. Jampsi on üldiselt jube nõme kommenteerida.”

„Ei tea... Ohtlik värk. Kui selgub, et see haru kogub rohkem populaarsust kui Keeleinstituudi oma, siis võib see pahandusi kaasa tuua. Hakatakse seda veel edasi arendama ja originaal jääbki soiku. Kui nende plaan käiku läheb, siis on seal kohe paarsada miljonit eesti keele oskajat olemas.”

Peeter sügas kukalt. „No ei tea. Ma kirjutan siis meie hõimuvendadele Hiinas ja ütlen, et me tervitame nende ettevõtmist. Aga ilmselt praegu kohe me neid sisse võtta küll ei saa. Ma võin muidugi nii huvi pärast neist mingi tõlke teha.”

Ta võttis ajakirjaga kaasas olnud paketi, laskis igaks juhuks veel kord skännerist läbi ja sünkroniseeris selle siis oma aju keelekeskusega. Tekste veel kord vaadates kratsis ta nõutult kukalt ja jõi siis suure lonksu veini.

„Jama. Keeleinstituudi sõnavarast selle jaoks ei piisa. Parimal juhul tuleb välja mingi abitu soigumine.”

1

2017-10-23

MärksõnaHiina

MärksõnaKeel

MärksõnaKirjandus

MärksõnaKohane!