MärksõnaEesti ajalugu

Deemonid ja trilobiidid

Prindi

Meelis Friedenthal

1

Telefon tiriseb. Mõtlen, kas vastata või mitte - helin on maha keeratud, kostab vaid vaevukuuldav tuhm plõgin. Selleks, et ma ootamatu lärmi peale iga kord ei võpataks.

Jõuan lõpuks otsusele ja võtan toru. ‘Jah!’

Katariina räägib, kuidagi häiritud ja pahase häälega. Võibolla on isegi pisut hämmingus.

‘Tulen kohe,’ ütlen talle. ‘Kümne minuti pärast, või nii, olen kohal.’

Panen EEBO andmebaasist printima Lightfooti tähelepanekud Genesise raamatu kohta ja jään ootama. Printer on aeglane, vilgutab kollast kiirt, aga lehte ei tule ega tule. Lõpuks hakkavad mootorid tööle ja jõnkslevalt ilmub valge paber, piklike ja venitatud tähtedega, ehisliistuga päise alguses. “Taevas ja maa ning kõik seda ümbritsev loodi koos ja samal hetkel, ja pilved täis vett loodi koos nendega samal hetkel. Kaksteist tundi liikusid taevad pimeduses ja siis käskis Jumal, ning horisondile ilmus valgus, täpsemalt sinna kuhu istutati Eedeni aed.” Nii ta kirjutas.

Panen paberid kotti ja mantli selga, jalutan treppidest alla. Lifti kasutamisest olen juba mõnda aega tagasi loobunud. Sellega on kogu aeg jama, kord näitab punane tuluke ülekaalu ja kostab ebameeldiv kõrge pinin, kord vabiseb ja rapub see väike kuut nii, et olen kindel, et jääb kohe kahe korruse vahele seisma. Või mis veel hullem, pääseb köie küljest lahti ja kukub kivina alla šahti, lüües kõigepealt puruks mu jalaluud, siis tungivad katkise vineeri vahelt vinkelrauast toed ribidesse.

Raputan muiates pead. Pole vaja endale niisama meelehärmi valmistada, pealegi on treppidest käimine tervisele kasulik. Astun kaks astet korraga, lastes taldadel plaksuda vastu siledat kivi. Siin on kõik tuttav ja kindel.

Lükkan otsustavalt raske klaasukse lahti ja kõnnin heledas kevadpäikeses Vanemuise mäest üles Katariina töökoha poole. Viimased asfaldi ja kõnniteekivide külge haakunud jäätükid on musta porikoorikuga kaetud ja tuul keerutab märtsi alguses libisemise vastu maha loobitud peenikest liiva, suuremad hallikad ja mustad kivikesed on takerdunud kõnniteekivide vahele. Ma ei kiirusta eriti ning isegi seisatan korraks raamatukogu juures ja tõmban hinge. Autod sõidavad mäest üles ja alla nagu vihased põrnikad, naelkummide krabisedes kuival asfaldil, hooti kiunatades ja krigisedes. Ma püüan neist võimalikult kaugele hoida. Siblivate masinate peegelduvad klaasid ja läikiv plekk on ilmetu, silmitu ning mitte kuidagi ei saa ära arvata, mida nad järgmiseks teevad. Valgeks võõbatud triipude peal teed ületades lisan sammu, kui näen ühte nendest plekist olenditest tulemas. Naeratan endamisi poole suuga ja surun maha tahtmise jooksma hakata.

Kui ma lõpuks kollaseks lubjatud hoone põrandaplaatidele astun, siis krõbisevad tallamustrisse kinni jäänud suuremad kruusatükid kuuldavalt. Nende krigin paneb vastikusest võpatama, nagu kriibitaks tahke ja kõva kriidiga vastu pruunist linoleumist tahvlit, hõõrutaks pakkepenoplastiga vastu klaasi, nagu hööveldamata puu tuhm hõõrdumine vastu hööveldamata puud. Ma krimpsutan nägu ja vaatan ringi.

Avar saal oli peaaegu agorafoobiliselt lage, plakatid stendidel, tühjad garderoobinagid. Üks ebamäärase vanusega morni moega tädike vaatab riietehoiu leti tagant kahtlustavalt. Noogutan justkui tervituseks ja läbin krigiseva kiiruga saali, tajudes kogu aeg hukkamõistvat pilku oma seljal. Asi ei ole mitte niivõrd omandatud foobias vaid selles, et erinevaid häireid uurides õpid sa mingil hetkel aru saama ka sellest, mis on nende hirmude tunnetuslik sisu. Alguses huvi pärast, vastates küsimusele “mis tunne on”, hiljem aga peaaegu tegelikult, peaagu nii, et kõhtu imbub paanika ja ängistav hirm sunnib jooksma. Ämblikud, kitsad ruumid, lagedad platsid, kõrged tornid, maod, koerad, hiired, vanadus. Need ei ole enam neutraalsed vaid sisustatud ärevakstegevaga ja ängistavaga. Raske on endale sisendada, et tegelikult sul ju seda foobiat ei ole, see on vaid näivus. Alguses on hirm ja hirmu taga on surm, elu lühidus. Paanika. Pea maas, kergel kivikriginal treppi mööda üles rutates ei märka ma Katariinat enne, kui olen peaaegu talle otsa jooksnud. Ta seisab seal, kolmanda korruse mademel, toetudes sõrmedega kergelt pruunist puust käsipuule. Pleegitatud teksad, selle peal oranž džemper ning näol pahane ilme. Ma jään seisma peaaegu tema vastas, vaid üks aste allpool, aga ikka veel tajun ebamääraselt sõõrmetes hõljuvat tolmu ja lootusetust. Elu lühidust. ‘Ma armastan sind,’ ütlen ma ja vaatan naise kahvatusse näkku. Astun sammu edasi ja võtan tal ümbert kinni. Nüüd ma enam ei karda, Katariina juures ei ole foobiaid, kõhklusi, hirme. Ta noogutab hajameelselt, naeratab kergelt ja hakkab alguses kuidagi ebakindlalt, aga siis üha kiiremini seletama, kutsub mind kaasa ja näitab oma toas tolmuselt arvutiekraanilt viletsat fotot. Ma vaatan hoopis teda, istun nurka kunagi ammu vaba grandiraha eest ostetud katkise katteriidega rohelisse tugitooli, kallan endale pooleldi jahtunud kohvi ja katsun selle mõrudusest mingisugust kindlust ammutada. Ma ei taha jälle sellel teemal vestlust alustada. Aga midagi peaks ütlema.

‘Ebatõenäoline,’ ütlen lõpuks. ‘See võib vabalt olla juhuslik kokkusattumus. Võibolla teiste piltide peal ei tunduks see nii sarnane.’

Katariina noogutab ja räägib, et see on võimalik jah. Ta on tõsine ja asjalik, võibolla isegi pisut külm, nagu oleks see olukord mingit pidi minu põhjustatud. Osaliselt võib tal muidugi ka õigus olla.

‘Siin võib vabalt olla sama probleem nagu nägu Marsil ja Atlantis merepõhjas. Lihtsalt aju loob sarnasused seal, kus neid olemas ei ole. Soovmõtlemine ja nii edasi,’ seletan talle ja sisendan endale. Asi näib miskipärast kahtlane ning tekib üha suurem tahtmine see unustada ja kõrvale jätta. Isegi Katariina juures ei saa enam rahu, ka siia sigineb hirm.

Räägi mulle põhjalikumalt sellest kivist, uurib ta mult vastuseks.

‘Mida sa teada tahad,’ vastan ebalevalt. ‘Kõik mida võib - enamvähemgi - kindlalt väita, oli ju artiklis olemas?’ Ta ütleb, et päris kõike me ju ka sinna kirja ei pannud. Kust see täpselt pärineb, miks me sellega üldse tegelema hakkasime? ‘Ma tõesti ei tea, kust see täpselt pärineb,’ seletan vabandavalt. ‘Toomas leidis selle fonde korrastades. Ta hakkas kirjutama vist mingit uurimust värtnaketradest ning see kivi oli fondis just sellise nimetusega arvel. Juhuleid põllult.’ Katariina võtab hallikast karbist kivi ja võrdleb selle märke ekraanil olevatega.

‘Ma arvasin alguses, et need on alkeemilised või astroloogilised märgid, näivad sedamoodi,’ jätkan. ‘Enamvähem kaksteist on neid ka. Aga hiljem jäi üha rohkem mulje, et tegemist on mingit sorti Saalomoni pitseriga või vähemalt selletaolisega. Värtnakeder see küll ei ole.’

Ma võtan Katariina käest kivi ja vaatan seda. Selle pind oli pehmelt hallikaspruun ning servadest tugevasti kulunud. Ma peaaegu tunnen sõrmede all, kuidas keegi seda taskus või nahast kotis kaasas kandis, hõõrus krobeliste pihkude vahel selle sälguliseks lõigatud servi - need olid muutunud läikivaks nagu trepiastmed, mida mööda on põlvkondade kaupa kõndinud kõige erinevamad inimesed. See ei olnud kindlasti mingisugune juhuslik katsetus, kellegi asjaarmastaja mööduvast tujust tingitud kraapetöö huvitaval materjalil. Kes iganes kiviketta tegi, uskus sellesse. Uskus siis kui kraapis ja kaunistas - uskus piisavalt kaua, et seda kulutada ja kaasas kanda.

‘Kusagil 17. - 18. sajandil valmistatud,’ jätkan. ‘Mina ise kalduksin pigem 18. sajandi poole aga ega siin ei ole võimalik täie kindlusega midagi otsustada. Üldiselt just siis hakkas rituaalmaagia laiemalt rahva hulka jõudma ning mis enne oli vaid haritute ja ettevaatlike inimeste harrastus, muutus harimatute ja ettevaatamatute maaniaks.’

Katariina noogutab.

‘Tegumoelt ja üldiselt tundelt näib see pigem üsna koolitamata inimese tehtud,’ põhjendan oma hinnangut. Keerutan kivi sõrmede vahel ja vaatan sinna peale kraabitud sümboleid. Alguses jätsid need mulle isegi pisut koomilise mulje, aga mida kauem ma neid vaatasin, seda enam näis, et nendes on sees mingisugune taotlus, mis hakkas aegamisi hirmu tekitama. Mitte märgid ise ei põhjustanud seda, vaid selle inimese mõttemaailm ja soovid, kes need tüütu vaevaga kraapis ja endaga siis hoolega kaasas kandis. Ma tajun nendes märkides olevat hirmu ja kõhedust, deemonitega sisustatud maailma. Nendes kõverikes on sees olendite surmahirm, olendite, kes tahtsid veel elada, olemas olla. Vaid ainult hetkeks, silmapilguks, kuni Jumal lausus sõnad “saagu valgus”, keerlesid nende libedad kehad maailmamere loomiseelses tohuvapohus. Vähemalt nii oli see kreatsionistliku noore maa teooria arendaja Lightfooti kronoloogia järgi. Selle, mille väljaprindid mul kotis on.

‘Ega rohkem midagi polegi selle kohta öelda või arvata,’ ütlen ja annan kivi Katariinale tagasi. Tekib tahtmine käsi pesta. Selle kivi oleks pidanud juba mõnda aega tagasi muuseumisse viima, aga Toomas on kusagil ära. Õigupoolest meeldiks mulle, kui see asi saaks siit võimalikult kiiresti minema, sest mida rohkem ma selle kiviga tegelen, seda rohkem näib selle valmistaja mõttemaailm reaalne. See on nagu foobiatele kaasatundmine, nende mõistapüüdmine kuni selleni, et sa hakkad ise neid tähenduseta asju kartma. See on politseiniku hirm muutuda selliseks nagu maniakk, keda ta taga ajab. Asi ei ole selles, nagu oleks neil märkidel või maniakkidel mingisugune iseseisev toime, mingi iseseisev maagilisena funktsioneeriv pool. Kurjus on nagu memeetiline viirus, mis imbub inimeselt inimesele. Mitte asjata ei keelatud selliseid kunste ära, mitte asjata ei põletatud selliste märkidega sahkerdajaid ja nendesse uskujaid tuleriidal. Ebausk, muidugi, aga õudne ja jälk.

‘Mulle tundub see asi seal pildi peal ikkagi kuidagi kahtlane,’ ütlen. ‘See võib vabalt mingi võltsing olla.’ Kummardun veel ekraani vaatama ning katsun hinnata pildil olevaid kujundeid. Tundub väga ebatõenäoline, et vaid mõni nädal pärast raamatu presentatsiooni, kus oli artikkel koos reprodega kivikettast ning selle kumbagi külge uuristatud ja lõigatud märkidest, ilmub välja niisugune asi.

‘Need olid väidetavalt devoni ajast, eksole?’

Katariina noogutab ja seletab, et vähemalt esialgse hinnangu põhjal. Aruküla koobastest on üldiselt just selle ajajärgu kivistisi leitud ning need tunduvad oma tüübilt sobivat. Ma suurendan pilti ja põrnitsen rüükalade ja trilobliitide lubjakivisse tardunud jäänustest kujunenud ringi, mis kopeerib täpselt neid kujundeid, mis olid palju hiljem domeriidist kiviketasse uuristatud. See paistab uskumatu, asi, mis saab olla vaid Johann-Beringeri-suguste amatööride tüssamiseks välja mõeldud. Keegi oli samamoodi kui Beringeri kolleegid 18. sajandi alguses võtnud nõuks lubjakivist välja uuristada loomade kehade kujusid ja nende liikmete tükke ning peitnud need siis geoloogiaüliõpilastele leidmiseks liiva alla. Või olid need üliõpilased ise, kes sellise naljaga hakkama said. ‘See on üsna kindlalt pettus. Beringeri tüüpi nali, ma arvan,’ ütlen Katariinale. Peab olema.

Beringeri “lügensteine” ehk valekivid olid paleontoloogide hulgas kuulus lugu ja mitte keegi ei oleks soovinud tema saatust jagada. Hullus ja täielik vaesus, väljanaermine kõikide poolt. Need kivid oli peidetud lahtiselt klibu hulka, sinna peale oli raiutud kõige fantastilisemaid kujundeid selleks, et need tekitaksid huvi. Valekivide meistrid aga ei arvestanud sellega, et vale sünnitab valet ja heledale kivile pettuseks ja justkui naljapärast kraabitud teod ja tähed ja sisalike kujutised said neile kõigile saatuslikuks. Beringer hakkas nendesse uskuma, avaldas need trükis ja alles pärast seda sai teada, et need olid vaid kiuslike kolleegide nali. Ta üritas trükitud tiraaži oma raha eest tagasi osta, laostus ja jäi ikkagi häbisse. Aga ka valekivide autorid kaotasid oma töö ja teadusliku usaldusväärsuse.

Katariina tõuseb püsti ja tuleb minu kõrvale. Ta kummardub ekraani juude ja näitab mulle sõrmega erinevaid objekte. “Hiljutine pettus” oli ka tema esimene mõte. Aga need on kaheldamatult kivistised, mineraliseerunud orgaaniline materjal, mitte peitli ja haamriga kivisse taotud jäljendid ja kaheldamatult olid need kõva kivi sees kinni just sellistes asendites nagu domeriidist kettalgi. Mitte keegi ei oleks saanud neid sellisel moel väänata ning kivisse paigutada. Tema sõrme kritseldustest jäävad läikivale ekraanile ladestunud tolmu sisse triibud.

‘No ma ei tea,’ alustan ja jään siis toppama. Lonksan hoopis ebalevalt kohvi ja vaatan toas ringi. Üht tervet seina katvatel riiulitel on kastides kivistised, sorteeritud ja katalogiseeritud. Nende hallid karbid on ühtlastes rivides, kõigile on korralikult sildid peale kleebitud. Kunagi ammu olid väikesed loomad lõpetanud oma elu ning nende koorikud jäid alles, mõnel isegi kude, kui see sattus mineraalirikkasse keskonda. Katariina uuris neid, tema arvamuses ei saanud mingit kahtlust olla. Need kivistised ehitasid kihtidena üles maailma kõige vanema ajaloo, näitasid veenvalt kuidas elu on muutunud lihtsatest organismidest keerulisteks, aeglane areng sadade miljonite aastate vältel. Evolutsioon, kohastumine. Aga ikkagi. ‘Kuidas seda Aruküla koobast on kasutatud? Võibolla olid need kivistised enne olemas ja kes iganes selle ketta valmistas, kopeeris vaid kunagi koopas nähtud kummalisi kujundeid?’ pakun lahenduse välja. Mingil põhjusel tundub see variant häiriv. Katariina raputab alguses pead. Ebatõenäoline, ütleb ta. Liiv ja kivid, mis olid sealt nüüd kevadel maha varisenud ei jätnud erilist kahtlust sellest, et olid olnud tardunult koos juba pikka aega. Kui keegi oligi nende kivististe peale ladunud kive sobivate tihedate kihtidena ja lõpuks katnud need veel liivaga, siis pidi see olema juhtunud väga ammu.

‘Võibolla 17. sajandil,’ pakun välja.

Katariina kehitab õlgu ja mõtleb hetkeks. Ta nägu tõmbub korraks pilve ja siis selgineb rõõmsalt. Jääb mulje, et ta on milleski otsusele jõudnud. Peaaegu õnnelikult seletab ta mulle, et on võimalik, et keegi tahtis seda kiviringi väga hoolikalt peita ning nägi selle maskeerimisega ja varjamisega ebaproportsionaalselt palju vaeva. Sellise mäekülje kokkukandmine ja tihendamine on keeruline ettevõtmine. Aga just sellel ajal oli Arukülas tegeletud heleda valge liiva kaevandamisega, et sellega nõusid poleerida. Võibolla oli keegi puust labidaga liiva kühveldanud ja leidnud selle ringi? Oli vaadanud neid kivistunud eelajaloolisi loomi samamoodi kui prantsuse keraamik Bernard Palissy oli vaadanud kivistunud loomi, tundnud nende ees õudu ja imetlust.

Noogutan mornilt. See on tõepoolest võimalik lahendus ning iseenesest küllaltki hea materjal jätkuartikli kirjutamiseks. Samas pole ma sugugi väga kindel, kas ma enam tahan selle kiviga edasi tegeleda. Nende kivististe juures oli veel tugevamalt näha ja tunda surmahirmu, sedasama, mis kiviketta juureski häiris. Katariina aga on juba otsusele jõudnud ning arvab, et kindlasti peaks kirjutama. Tema teeks paleontoloogia osa ja mina ajaloolise ülevaate.

‘Ma tegelt ei tahaks väga selle teemaga enam tegeleda,’ ütlen talle vabandavalt. ‘Ma ei usu, et siit mingit head materjali kokku tuleks. Pealegi see foto pole mingi tõestus. Muinsuskaitsjate tehtud.’

Katariina patsutab mind põsele ja hakkab laualt asju kokku panema. Ta seletab, et ma peaks ju ise ka aru saama, et tegelikult on materjal liiga hea, et seda niisama kõrvale jätta. Ja et me läheme loomulikult ise seda ringi vaatama ja teeme uued ja paremad pildid.

Ma vaatan Katariina heledaid juukseid, mis kahelt poolt pikkade punutud patsidena langevad oranžile džemprile, tema kahvatut nägu ja selgeid silmi, mis oli harjunud lagedatel väljadel, kõrgetes mägedes ja pimedates koobastes kivistisi otsima. Sellepärast ta oligi nii vähe kabinetis, sellepärast oligi siin alati tolmune. Katariina on tegus ja otsusekindel, ta ei karda.

‘Lähme sööma,’ pakun välja.

Katariina seletab, et kõigepealt käime seal koobastes ära ja teeme pildid. Sööma võime pärast minna.

Ma ohkan ja kõnnin tema kõrval treppidest alla. Ta tõmbab käigu pealt jopi selga ning suundub joonelt maja ees seisva väikese punase Golfi poole. Selle tagumine pink on täis veidra otstarbega koli, mis on muutnud auto seest tolmavaks ja kuidagi luitunuks. Katariina istub rooli ja viipab mulle käega kõrvalistuja koha poole. Peaaegu kohe, kui ma sisse olen istunud võtab ta kohalt. Ma vaatan aknast päikselist päeva ja kõnniteel rühkivaid talvemantlites inimesi. Äkilise soojaga harjumine ei lähe kiiresti ning inimesed on kangekaelsed. Võtab aega ilmselt kuni nädal, enne kui nad endale tunnistada julgevad, et nüüdseks on talv läbi ja võib mantlid kappi panna. Jõgi särab, hakid teevad raagus puude kohal tiire.

‘Teeme kiiresti, mul on kõht jube tühi,’ ütlen Katariinale. Ta noogutab, keerab asfaldi pealt kruusasele kõrvalteele ning pargib siis auto pehme ja niiske rohuplatsi servale. Kohal, teatab ta reipa häälega ja ulatab mulle tagant istme pealt koti mingisuguste tööriistadega.

Me lukustame ukse ja kõnnime viimase osa teest mööda lirtsuvat lagendikku. Mu saapad on mingil põhjusel sellised, mis peaaegu kohe hakkavad õmblustest vett läbi andma ja ma tunnen kuidas sokid aeglaselt märjaks tõmbuvad. Keset lagendikku jääb Katariina otsustavalt seisma, võtab taskust võtme, mille küljes rippuvale rohelisele lipikule on kirjutatud “Aruküla nr 1” ja teeb paksust raudplekist luugi lahti. Betooniga ääristatud sissekäik on madal ja tähelepandamatu, nii et tee pealt ei ole võimalik seda isegi märgata.

Ma võtan tema märguande peale tabaluku krambist kinni ja sikutan täiest jõust. Vaid väga aeglaselt allub see raske luuk pingutustele.

Lähme, ütleb Katariina.

Ma vaatan mustavat nelinurkset auku ja ei tunne mingit tahtmist sinna siseneda.

Katariina vaatab mulle otsa, ta silmad on tumehallid ja küsivad. ‘Ma ei tea,’ seletan. ‘Mul on ilmselt klaustrofoobia tekkinud.’ See on muidugi vale. Äkki olen ma täiesti veendunud, et seal all pimedas on olendid, kes kunagi elasid ja tahaksid nüüd jälle uuesti elus olla. Ma tean kindlalt, et enne, kui Jumal lõi kõik praegused loomad vastavalt sõna seadusele ja liikide järele, elasid pöörlevas loomiseelses lägas teised - nende tolmule ja kontidele ehitati praegune ilm. Liiga lühikest aega elanud veidrate olendite hirm imbus aga kõige sisse, mis on praegu olemas. Ma tajun seda hirmu.

Katariina ohkab, tõmbab endale kükloobi pähe ja laskub vilkalt maa alla. Jään tema kaduvat kuju silmitsema ja tunnen südames veidrat pööritust.

‘Tee kiiresti,’ ütlen ma. ‘Ma ootan siin.’

Ta ei vasta midagi ja ma vaatan kuidas sinakas lamp liivakivist käigu nurga taha kaob.

‘Pagan.’

Olen enda peale pahane. Veel mõnda aega tagasi ei olnud mul midagi ei koobaste ega pimeduse vastu. Me käisime koos Katariinaga isegi mitmel koopaekspeditsioonil ja need käigud olid mulle mõnes mõttes isegi kindel ja turvaline ruum, kus ronimine ja laskumine pakkus lõbu ja põnevust. Ühel hetkel - kui ma hakkasin uurima foobiaid ja hirme ning nende projitseerimist mustale maagiale ning deemonitele - hakkasid need aga vaevama. Esiteks siginesid pimedusse ja madalusse fantasmid, mis vajutasid hinge keerlevaid jälgi, muljusid vaimu ning ei jätnud enam kunagi maha. Hämarusest hakkasid minu poole sosistama silmitud vaglad ja värdjalikud kombitsatega olendid. Lagedatel väljadel hakkasin tundma kuklaga kellegi pilku, mis vajutas mõistusele nagu peavalu. Vanades asjades paistis surm ja kadu, ämblikes kärbse piinlemise hädakisa kleepuvate niitide sees, koerte haukumises nende hammaste julm teravus ja toore liha rebimine. Laste mängudes kalkus ja empaatia puudumine.

Ma tajusin seda kõike unes ja ilmsi, vaid suure tahtepingutusega surusin need endas maha - siiski nagu lirtsuv soo imesid kõik hirmud endasse. Üritasin endas hoida külma tundetust, rahu - aga seda ei tulnud. Ma olin ju lugenud, ma teadsin, et vormitus esmaloodus tiirlevaid väärastunud olendeid võib näha ja tajuda. Vaid Katariinaga koos olles ei olnud nende sibliv hirm mu ümber. Ta oli ju paleontoloog, ta oli veendunud ja suutis tõestada, et kivistised on sadu miljoneid aastaid vanad, suutis nende kaudu näidata aeglast ja loogilist evolutsiooni. Teadus suudab liikide tekkimist väga hästi seletada.

Ma ohkan, raputan vihaselt pead ja kükitan augu betoonist valatud äärele.

‘Naeruväärne.’

Tunda hirmu deemonite ees, mis justkui 6000 aastat tagasi maailmas ringi uitasid ja kelle luud kivistunult siiani koobastes pleegivad? Mitte ükski täie mõistuse juures olev inimene ei usu seda. Evolutsioon toimus, selles ei saa kahtlust olla. Muigan enda tõmbleva ebakindluse peale.

Mu ees paistab pruunikas pehme aas, kus sügisel kuivanud ja kevadtalviste sulavetega mädanenud rohukõrte all sirgub juba esimesi rohelisi võrseid. Täiesti sinises taevas on vaid mõned üksikud pilved, päike paistab heledalt ja soojalt ning õhus aimdub maast õhkuvat kevadist niiskust.

Tunnen end pisut paremini, õngitsen automaatselt taskust sigareti ja jään seda siis põrnitsema. Harjumuseks on saanud just sellistes olukordades suitsetada, aga nüüd, miskipärast, ei suuda ma sigaretti süüdata. Äkki tajun jälle kõikjale tardunud kihtidena ladestunud hirmu - sigaretis on see hirm kopsuvähi ees, diagnoosi raskus ja sellest lähtuv aeglaselt kasvav paanika. Surm ja pikalt piinav haigus. Ma ei suuda seda süüdata.

Just siis kuulen alt mustavast luugist mingisugust vilistavat ja puhisevat häält nagu oleks äkitselt ahjus pooleldi põlenud puud kõrge leegiga lahvatanud. August hõõgub riivamisi vastu nägu läppunud tuult, mida on tunda vaid korraks ja siis saabub jälle vaikus.

Sigaret kukub sõrmede vahelt ja ma kummardun augu kohale.

‘Katariina!’

Esimese hooga ei oska ma millegi peale mõelda. Me ei olnud kuidagi erilisel moel valmistunud, üldiselt peeti koobaste seda osa võrdlemisi ohutuks ja läbiuurituks. Oht oli minimaalne. Üle selja käivaid värinaid.

Ma pean alla laskuma ja kindlaks tegema, kas ei ole toimunud varingut, mis oleks Katariina sinna sulgenud. Või helistada? Äkki on levi? Kohmetunud sõrmedega valin ma numbri ja saan pärast piinavalt pikka tuima vaikust vastuseks, et telefon viibib teeninduspiirkonnast väljas.

‘Muidugi,’ sosistan. ‘Loll.’

Ma ei usu hetkekski, et tegemist on varinguga - kardan ja aiman mingil põhjusel hoopis teisi asju.

‘Idioot,’ sosistan iseendale.

Panen kükloobi pähe ja hakkan otsustavalt alla ronima. Miks lasin ma Katariinal sinna üksi minna? Kas tõesti naeruväärsete hirmude paine suutis panna kõike unustama, unustama ettevaatuse ja hoolitsuse? Kitsaste ruumide deemon oli vanade tekstide ja hirmude kaudu tulnud ja minu hinge endale pesa teinud. Ma koban soojas tunnelis kiirustades edasi, lillakalt valgustab lamp niisket liiva. Õhk tundub nagu kellegi palavikus ihu - kellegi, kes on olnud pikka aega kössitõmbunult tekkide kuhja all peidus ja on lõpuks otsustanud voodist üles tõusta. See tekitab külma kananahka ja pööritust. Väga ettevaatlikult nihkun tunneliseinu valgustades edasi ja proovin end vaikselt valmistada avanevaks vaatepildiks. Selle kiviketta paheline iseloom oli ju juba enne selgeks saanud, veel siis kui ma nendest kivististest midagi ei teadnud ja alles artiklit kirjutasin. Nüüd - olin ma kindel - näen ma selle ketta kurjuse kinnitust ja ilmutust. Hirmu deemonid mis olid märkidest välja peegeldunud, olid pugenud minu sisse ja nüüd siin kitsastes ja pimedates käikudes endale väljapääsu leidnud.

‘Mis saab,’ ümisen ja tunnen piinavat kahetsust.

Ma ise olin ju Katariina sellesse vedanud. Kivi kraabitud pinna seest lähtuvat hirmu oleks tulnud vaikselt hoida ja ravida, aga mitte lasta sel end seespoolt ära süüa ja Katariinale nakatuda. Võibolla, mõtlen, sai Katariina teel kiviringi juurde aru, milles see hirm seisnes ja hakkas ka ise kartma. Tundis klaustrofoobia painet, unustas evolutsiooni selguse. Sest sinna, kus on hirm, tulevad deemonid kohale nagu mesilased lendavad kaugelt roosi juurde. Nad tulevad sinna juurde ja võtavad enda võimusesse igaühe, kes on piisavalt hooletu olnud ja hakanud nendesse uskuma.

Proovin end ette valmistada nägemaks midagi õudset. Peas keerlevad detailid filmidest, Cthulu müütidest, surm ja veri, konditükid ja seintele pritsinud ajud. Aga kui ma nurga tagant keeran, silman vaid mahakukkunud lampi ja tunnen järjest imalamat soojust. Terava nurga alt ja järskude varjudena paistavad lambi valgusvihus mõned laialipillutud tööriistad, ei midagi kohutavat. Katariinat aga ei ole.

Tema asemel on - just nagu piltide peal - olendid, kes elasid (selles ei tohi kaheda!) sadu miljoneid aastaid tagasi ning siis mingil arusaamatul põhjusel väändusid kummalistesse asenditesse, surid ja tahkusid kiviks.

Ma põrnitsen kohkunult kiviringi, toetun liivakivist tunneliseinale ja üritan jagu saada rusuvast painest, ‘Katariina!’ hõikan kõigest jõust. Hääl sumbub kuidagi madalaks ja jõuetuks ning imbub kiviseintesse peaaegu mingit kaja tegemata. Ma olen üksi ja hirm suureneb.

Ma valgustan lambiga veelkord kiviringi. Nähtavasti oli Katariina otsustanud veidi liiva eemale puhastada, kujundid paistavad palju selgemad kui pildi peal.

‘Katariina,’ karjun.

Oletus on ilmselge ja ebameeldiv, kuid olen kindel, et sinna ringi sisse ta kaduski. Õudus ei ole kohalolek, õudus on eelaimus, kohaloleku puudumine. Tunnen, kuidas see soontesse endale elupaiga teeb, tahkestub sinna, nagu tahkestusid kivistised devoni lõõskava päikese all.

Toetan selja tugevamini vastu seina, jalad on nõrgad, adrenaliin paneb näo õhetama ja hingata on raske. ‘Mida ma teen?’

Ma ei suuda mõelda. Peas keerlevad vaid lausekatked.

‘Ta läks siit alla ja mitte kunagi enam ei näe ma teda.’

‘Ma ei näe teda.’

‘Ta on kadunud.’

‘Kadunud.’

Ja mille pärast? Hirmu, foobiate, deemonite ja kurjuse. Tunnen, kuidas see käikudes krabistab, üritab mulle midagi öelda. Keegi on veel siin, keegi hulgub mu ümber ja vaatab mind. Hüüab mu nime.

See kiviketas!

Muidugi! Kargan püsti ja koban rabistades redeli juurde. Ma ei näe, aga tunnen kuidas tunnelist haaravad minu poole kellegi käed, keegi kisab kõrge ja kurja häälega mu nime.

Kiirustan redelist üles ja jooksen kruusatee servas pruunis porilogus seisva autoni. Lindude laul ja päikese soojus mõjub ebaloomulikuna, nagu läbi räpase kile. Kraban lingist kinni ja avastan alles siis, et võtmed jäid ilmselt Katariina taskusse ning olid koos temaga kadunud.

‘Kadunud!’

Jooksen tee peale ning hakkan sörkides kesklinna poole minema. Tahtmine oli täiest jõust kihutada, joosta senikaua, kuni maha kukun. Joosta, joosta, senikaua kui kopsud tahavad suust välja karata, kui silmade eest läheb mustaks ja süda keerleb. Kukuks pikali ja magus unustuse õndsus haaraks endasse. Aga sellest ei oleks mingit kasu olnud. Pean võimalikult kiiresti kohale jõudma, ei tohi enne kokku variseda. Sörgin vihastamapanevalt aeglase tempoga edasi. Siit ei ole palju minna, mõned kilomeetrid. Ühtlase rütmiga matsuvad saapad vastu asfalti, niiskes sokis jalg hõõrub, aga paanika ei kao. Ma pean kivi võimalikult kiiresti kätte saama. See on Katariina toas, riiuli serval sinakas pappkarbis. Ma pean selle kätte saama.

Kivikriginal jooksen trepist üles ja katsun siis hinge tõmmata. Kurk valutab ja pea käib ringi.

‘Rahu,’ sosistan endale.

Toetan käe lingile ja surun raske puust ukse lahti. Ma näen või pigem hooman selle taga olevat ruumi juba enne, kui uks on täielikult avanenud - lendlevad säravad täpikesed viltustes päikesekiirtes äkiliselt liikumas - ja mul tuleb peaaegu nutt peale. See kõik on tuttav - 19. sajandi alguse majad, nende sisse ehitatud hämarad trepid ning tumedad uksed on praeguseks muutunud koduseks ja ärevakstegevaks ühekorraga. Selle tabamatu tunde tekitavad kõrged laed, pruun nikerdatud puit, kivist põrand ja kulumine. Kulumine on alati märk elust, sellest, et asju on kunagi kasutatud, neil on ajalugu, kellegi jalad on siin kõndinud. Pikad tuhkjad koridorid ääristatud ustega, mis avanevad sellistel päevadel nagu täna säravatesse ja päikest täis, valusheledatesse ruumidesse, kus vähimgi liigutus keerutab viltustes kiirtes tolmuspiraale ja ringe. Siin on alati tolmune - niiske lapiga pühkimisest ja tolmuimejaga ülekäimisest hoolimata. Laudade, toolide ja kappide peal on peenike, raamatute aeglaselt põlevate lehtede vahelt lenduv kirme, tooneseplase käikudest välja pudisenud kuivanud puupuru, seinte ja põranda pragudest imbunud peenike lubjatuhk, kivististest õhkuv vanaduse ja unaruse hõng. See jääb pärast iga puhastamist alguses hiilivalt pragude servadele, riiulite äärtele, väga kõrgest laest hõljuvatele õrnadele niitidele ning alles siis, kui uks lahti teha, saab see hiiliv unustus elu sisse, lendab ringi ja maandub ühtlaselt kogu toale, mööblile, arvutiekraanidele. Iga uus asi uus muutub siin kiiresti vanaks, millekski selliseks, mis meenutab oma olemusega rikkamaid, uhkemaid, kadunud aegu. Ekraanid tuhmuvad, klaviatuurid määrduvad. See tekitab mus praegu jubeda, gerontofoobilise paine, vastumeelsuse kõige vana ja kaduva ees. Ma tardun.

Süda taob.

Kõik, kes neid asju kunagi käsitlesid, neid ehitasid, on surnud. Haigustesse, vanadusse. Nüüd on ka Katariina kadunud, surnud ja tema mälestus lisab siia tolmu juurde. See lahkumise ja mahajäetuse kohalolek on tajutav, kuiva köhana kurku kraapiv, silmi vesistama ajav.

Ma raputan pead ja tõmban siis raske, vaid väga laisalt käe pingutusele alluva ukse pärani lahti. Ruumi laiad aknad avanevad kuhugi kaugesse ja kõrgesse taevasse, mis aga paistab läbi klaasidele kogunenud hallikaspruuni rääsa täiesti kättesaamatu. Kunagi ammu enne tänapäevaste tuletõrjesüsteemide paigutamist võis siin ruumis ilmselt suitsetada, tubakaving määndas kollaseks valgeks lubjatud kumerate nurkadega laed, ladestus rasvakihina peenikesele musta riidega mähitud lambijuhtmele ning selle bakeliidist korpusele. Lagesid ei olnud keegi värvinud, lambijuhe võis pärineda aga veelgi vanemast ajast. Võibolla isegi eelmise vabariigi päevist.

Astun sisse. Katariina arvuti skriinseiver joonistab graafikuid, tema paberid on siin vanadele riiulitele kuhjatud, seal vahel seisavad hommikused külmad kohvipärad. Toetan selja vastu ust, püüan ärevat hingamist vaigistada ja katsun mõtteid koondada. ‘Mis siis juhtus, miks ma siia tulin?’

Uks on massiivne ja kõrge, täiesti ebakohane sellise väikese kabineti jaoks, mõjub nagu see ei olekski siit maailmast vaid ühest teisest, mis on kuhugi ammu kadunud. Seda on seljaga tunda. Katariina rääkis kogu aeg, et hoolimata imposantsetest akendest ja peaaegu piinlikult suurest uksest tekkivast esmamuljest ei ole see kabinet tegelikult töötegemiseks sobiv. Talvel oli siin alati liiga külm, liiga suur aknapind annab edasi õhu jahedust ja halvasti istuvate akanraamide vahelt imbub sisse jäist tuult. Siin pidi alati olema puhur sees ja niigi kitsast instituudi eelarvet sai sellega omalt poolt kindlasti veelgi kitsamaks muudetud. Suve poole hakkas aga siin alati palavaks minema, sest lõunasse avanevad aknad olid täpselt päikese poole ja päeva jooksul jõudis see hele kera väikese ruumi peaaegu talumatult palavaks kütta. Muidugi ei olnud see ruum algusest peale selliseks ehitatud. Liiga suuured ja pidulikud toad olid juba 20. sajandi alguses vaheseintega väiksemaks ehitatud ning mingisuguse üsna hoolimatu kapriisi tulemusena oligi tekkinud maja nurgale tuba, mille seinad koosnesid vaid kahest suurest aknast, tohutust uksest ja vanu - õigupoolest muuseumisse kuuluvaid - mõõteriistu ja kivimeid täis olevast riiulist.

‘Muidugi.’

Ma lähen riiuli juurde ja võtan sealt värisevate kätega väikese hallika karbi. Ma tean, et selle sees valgel paberil on ümmargune kivi, aga ma peaaegu ei julge seda vaadata. Suu on kuivanud ja pea valutab.

‘Katariina...’

Akendest tulvab üha valusamat valgust, see kõrvetab mu nägu ja silmi. Ma võtan karbi lahti ja jõllitan juhmistunult väikest kiviketast. Sealt tulvab soojust nagu leitsakulist kuumust, mis terava ja elusana vastu nägu, juukseid ja rõivaid lööb. Ma tunnen kuidas hetkega muutub käsi higiseks, sõrmed pigistavad tugevasti ketta siledat ümarust.

Aknad vajuvad aeglaselt lahti ja sealt lõõskab mu peale järjest kuumemat ja uimastavalt hapnikurikast õhku. Ma hoian kivi käes ja kõnnin nendele hõõguvatele avaustele lähemale, taevas seal taga on selge, päike on hele ja kahvatu nagu ülevalgustatud pildil. Silmapiirini ulatuvad punakaspruunid voolavad kivid, liiv ja pehme muld, mis tuhkjana keerleb mu ümber, tungib mulle suhu ja silma. Vett ei paista kusagil, on vaid märgid sellest, et kunagi ilmselt on siis midagi voolanud, uuristanud kaljusid, peksund prahvangutena randa. Nüüd aga paistab vaid kuivus ja kuumus, õhu virvendamine.

Ma püüan selle pildiga harjuda, midagi sellest mõista, aga ei suuda. Valgus on nii ere, et juba mõne sammu kaugusel kaob kõik valgesse voogamisse, pea hakkab valutama ja silmad jooksevad vett. Ma seisan ja tunnen äkki liikumist enda ümber. Vaatan maha. Seal on sileda nahaga, pealt läikivad ja voolujoonelised olendid. Nad parvlevad mu ümber ja nende delfiininägudelt võib näha hirmu ja ahastust. Nad on veest ilma jäänud, nad surevad siia. Ma astun nende juurde ja vaatan nende piina. Ma tunnen seda läbi nende naha, nende hirmu ja lootusetust. Kivi mu käes kuumab ja valutab. Astun nende juurde ja paitan nende nahka, nad tõmbuvad sellest krimpsu ja väänduvad veidratesse asenditesse. Silmad paluvad, suud maigutavad, aga sealt ei kosta midagi peale kuiva vilisemise ja ahastuse.

Nad kogunevad mu ümber ringi ja ma saan õudusega aru, kus ma olen. Nad on täpselt sellised nagu mu käes higist libedal kivikettal, ma olen need ise siia ringi sättinud.

‘Minge minema,’ karjun.

Nad ei lähe. Nad nügivad end kohmakalt mulle järjest lähemale, tongivad oma ninade ja köntidega mu jalgu. Ma ei suuda liigutada, kivi kukub mu käest. Saan äkki aru, et siit ei ole enam pääsu, siia valgesse ja hõõguvasse maailma, nende olendite juurde ma jään. Need deemonid ei ole kurjad, nad on vaid hirmunud väikesed loomad. Nad tahavad vaid elada ja mitte surra. Nende ümber on nii palju hirmu.

Kuni silmapiirini väänleb ja sureb kogu maastik, kihtide kaupa valusas valguses. Öö niiske ja märg maailm on just nüüd otsa saanud ning vormitute vete tohuvapohust kerkib üles kuiv ja tolmav maa mida inimene hakkab kündma ja kust ta käte töö vaevaga endale leiba hangib. Karjade kaupa surevad loomad ägavad oma elu lühiduse käes. Nad ladestuvad kihtidena maa sisse, tarduvad, lagunevad. Kõik korraga.

***

Katariina kuulis, kuidas Laur teda ärevalt hüüab. Mehe hääles oli veider pinge, peaaegu paanikaline.

‘Hei,’ hüüdis ta. ‘Mis on?’

Ta ei saanud mingit vastust, kehitas õlgu, aga otsustas siiski vaatama minna. Laur oli viimasel ajal kuidagi ärev ja äraolev, justnagu ei suudaks ta päris korralikult enam aru saada, mis tema ümber toimub. Kui Katariina temaga rääkis, siis vastas ta juhuslikult, vahel aga püüdis juttu teisele teemale viia või siis hakkas kirglikult ja seosetult vastu vaidlema. See ei tundunud enam päris terve.

‘Hei, mis on?’ hüüdis ta.

Vastuse asemel oli kuulda, kuidas keegi redelist alla ronib, hingeldamist ja ebakindlaid samme. Eemalt vilksatas kükloobi sinakas valgus ja Katariina tundis korraks isegi kõhedust. ‘Hei,’ hüüdis ta uuesti.

Lamp keerdus hetkeks tema poole aga kohe siis tagasi ning kadus liivakivist samba varju. Katariina mühatas pahaselt. Laur oli siiski otsustanud alla tulla.

‘Kuule,’ hõikas Katariina. ‘Ma olen siin. Mis sa eksled seal?’ Lauri kogu aga hakkas äkki karjuma ning rabelema.

‘Katariina,’ karjus see käheda häälega.

‘No päris lolliks läind,’ ühmatas naine, aga kuidagi ebakindlalt. Talle hakkas see olukord juba muret valmistama. ‘Kohe tulen,’ hõikas ta siis ja püüdis panna oma häälde kindlust ja sõbralikkust.

Kui ta aga kiviringi juurde jõudis, märkas ta kuidas Laur äkitselt ümber pöörab ja tagasi väljapääsu poole tormab. ‘Oota,’ hõikas ta mehele järele, kuid see tõmbus hoopis kössi ja kihutas edasi.

Katariina tundis kuidas ta vihastab, aga selle viha taustal sigines ka mingisugune vastik hirmutunne. See muutis teda isegi veel vihasemaks.

‘Jää seisma,’ karjus ta juba kurjalt. Laur ei teinud kuulmagi ja hakkas juba redelist üles ronima. Katariina katsus tal jalast kinni rabada, aga mees siples ja rabistas edasi. Luuk lendas peal mürtsatusega kinni. ‘No on loll,’ sisistas Katariina ja valgustas kükloobiga rasket raudplaati. Tal oli vastikult kõhe, hiiliv paanika hakkas sooni pidi liikmetesse valguma.

Pimeduses kulus tükk aega enne kui ta luugi kaane lahti sai ja kui ta siis välja ronis, ei olnud Lauri enam kusagil näha. Katariina ohkas abitult, korjas üles augu serval vedeleva katkise ja muljutud sigareti ning mõtles, et mida siis nüüd teha? Miskipärast oli tunne, et kevadine päev on muutunud kuidagi veidralt hämaraks. Ta vaatas ebakindlalt taevasse.

1

2017-09-30

MärksõnaKurat

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaMythos

MärksõnaSoorollide elukool

MärksõnaSurm