MärksõnaEesti ajalugu

Ateismist Eestis

Prindi

Atko Remmel

1

Käesolev artikkel kontsentreerub peamiselt ateismi ajaloole Eestis, ent püüab spekuleerida ka ateismi koha üle Eesti kultuuris.
Enamiku uurijate käsitluses periodiseeritakse ateismi Eestis poliitiliste sündmuste kaudu:

Ajalooline ülevaade

Ateistlikke või ateismi kalduvaid mõtlejaid on Euroopa kultuuriloos olnud läbi aegade, alustades antiik-Kreekast ja lõpetades XIX sajandiga, mil Feuerbach, Marx ja Engels viisid eelneva, nn “stiihilise ateismi” uuele tasandile. Eesti seisukohalt ongi kõige olulisem aeg XIX sajandi keskpaik, mil tekkiv eesti intelligents, mõjutatuna prantsuse ja itaalia vabamõtlejate kirikukriitilistest ideedest - mis olid populaarsed igal pool Euroopas - pakkusid ka siin sarnase lähenemise välja. Otseselt ateismiga tegu ei olnud, ent selle suuna tabasid ära sotsiaaldemokraadid ja hakkasid seda kasutama.

Ajaloolise tausta huvides märgitagu ära ka XIX sajandi 60ndatel aastatel toimunud rahvusliku ärkamisega seotud, nähtavasti paratamatu “härraskiriku”-vastane reaktsioon (esindajatest nt. Kreutzwald, Jakobson, Faehlmann), see jäi aga valdavalt haritlaste, formeeruva intelligentsi piiridesse ja laiemat kõlapinda ei saavutanud. Kirikuvastasusest kui ateismist lähtuvast ideoloogiast ei ole siinkohal kindlasti mõtet rääkida. Kirikuvastasuses mängisid kindlasti rolli ka ärkamisaegsete juhtfiguuride omavahelised vastuolud (Hurt-Jakobson). Neist tendentsidest tulenevalt esineb XIX sajandi II poole eesti kirjanike teostes kirikuvastaseid elemente, nt Vilde, Peterson, Faehlmann, Kreutzwald.

XX sajandi alguses jätkus sekulariseerumine. Linnastumisega seoses toimusid suured sotsiaalsed murrangud ning inimesed eraldusid seetõttu (kodu)kirikust. Linna kolinud inimesed leidsid tihtipeale tööd suurettevõtetes, need olid aga kanaliteks, mille kaudu jõudsid Eestisse uued vasakpoolsed meeleolud. Tähtis roll on siin Venemaalt tulnud revolutsioonilistel ideedel, mis enamasti olid ka ka teravalt kiriku- ja usuvastase hoiakuga. Seda aega iseloomustab ka siiras vaimustus teaduse arengu ja saavutuste suhtes. Ristiusu asemele oli tulnud usk teaduse kõikvõimsusesse, oldi arvamusel, et teadus on usuga absoluutses ja lepitamatus vastuolus. Kindlasti oli probleemiks ka kirikuõpetajate rahvuslik kuuluvus - 1919. aasta 136 luterlikust kirikuõpetajast olid 74 sakslased. Kirikuõpetaja amet oli juba sajandeid seostunud eestkätt sakslastega ning jättes kõrvale herrnhuutluse ja mõned teised äratusliikumised, võib küsida: mil määral pidas talupoeg ametlikku kirikut üldse oma kirikuks? Kõigele sellele lisandusid veel inimeste isiklikud pettumused ja negatiivsed kogemused kirikuõpetajatest, mille põhjal tehti üldistusi kogu kiriku ja ristiusu kohta tervikuna.

Trumbid mängis sotsialistidele kätte asjaolu, et XIX sajandi lõpuks olid usuõpetuse meetodid täiesti aegnud - toonastes ajalehtedes esineb tihti kaebusi usuõpetuse mehaanilise tuupimise üle (mis ei pruukinud üldse kristlusele lähemale viia). Selle vastu võideldes sai sotsialistide nägemus ateismist endale teataval määral isegi peibutusvahendi rolli, millega inimesi enda liikumisele juurde tuua ning sarnane ülesanne oli tal järgneval sajandil veel mitmelgi muul korral.

(JPEG)

Tõsisem võitlus algaski 1905. aastal, mil lähtudes tsaari ukaasist usuvabaduse kohta hakati võitlema usuõpetuse vastu koolides (nt. Hans Pöögelmann), mis saigi toona kirikukriitika kõrval ateistliku tegevuse peamiseks tegevusalaks. Bolševistlikel kogunemistel nõuti usuõpetuse ärakeelamist otsesõnu, mõõdukamad rahvakoosolekud olid aga pigem usuõpetuse kui vabatahtliku aine poolt.

Karjahärm ja Sirk on seisukohal, et “on päris selge, et rahvuslik ärkamine polnud mingi ühekordne akt, vaid esmajoones liikumine, mis uusi põlvkondi haarates vajas üha uute “äratajate” ilmumist. Rahva omaalgatused vajasid hooldamist ka pärast seda, kui 1880. aastatest alates hakkas rahvuslus eestlaste juures tärkama massiliselt”. Seda mõtet ateistlikus kontekstis interpreteerides võiks järeldada, et sotsiaaldemokraadid tegid XX sajandi alguses oma esimese ateismipuhanguga katse süstida eesti rahvuslikku identiteeti nii sotsialismi kui ka ateismi.

Jääb mulje, et 1905. aasta revolutsiooni päevil väljendatud sotsialistide põhimõte “on vaja võidelda kiriku võimu ja religioosse ideoloogia vastu” pani pikkadeks aastateks paika ateistliku argumentatsiooni kõrgeima taseme. Keskseks teemaks saab “usu reaktsioonilisuse paljastamine”, mida viidi läbi materialismi tutvustavate teoste eesti keelde tõlkimise ning sotsialistlikke ideid kandvate (valdavalt põrandaaluste) ajalehtede kaudu, mis levisid aga suhteliselt piiratud ringkonnas. Religiooniteemasid käsitleti ka loengutel, kõnekoosolekutel ja vestlusringides. Järjekindlalt taoti klassivõitluse teooriast tulenevat raudset seisukohta: kirik on kapitalistide käepikendus, töölise-talupoja kurnaja.

Kuigi I Maailmasõja ajal ateistlik tegevus sootuks soikus, muutus olukord äärmiselt huvitavaks 1918. aastal, pärast ilmasõja lõppu. Bolševike üheks toonaseks oluliseks ideeks oli “maailmarevolutsiooni vallandamine”, mille nimel ei hoitud millegagi kokku. Novembrirahutuste tõttu Saksamaal eeldati revolutsiooni peatset puhkemist just Kesk-Euroopas, mistõttu sai Eestist möödapääsmatu stardiplatvorm, maailmarevolutsiooni üks võtmepositsioone. Aasta lõpus alanud Vene vägede pealetung teeniski peamiselt just selle platvormi loomise eesmärki. Seetõttu oli olukorra destabiliseerimine Eestis vägagi nende huvides ning kommunistide poolt levitatud materialistlik maailmavaade ühes kirikukriitikaga aitasid sellele kaasa, sest “religioon ja igasugune ebausk olid suureks takistuseks revolutsioonilise liikumise arenemisele, kuna nad juhtisid kõrvale rahva tähelepanu võitluselt tsaarivalitsuse ja kapitalismi vastu”. Edukaks revolutsiooniks vajaliku tausta loomiseks tuli aga lihtrahvast valgustada, nad ignorantsusest välja kiskuda, üheks tahuks seejuures oli ka religiooni ründamine. Selles valguses on ka mõistetav, miks ei olnud oluline kirikukriitika eriline tase - see oli suunatud “töötavatele massidele”, kellele keerulised arutlused tõenäoliselt mõistetamatuks oleksid jäänud.

1918. aastal loodud Eesti Töörahva Kommuun (ETK), kasutades hilisemat kõnepruuki, “asus religiooni suhtes eitavale seisukohale”, mille üheks väljundiks olid kümned hukkunud vaimulikud. Kõrvuti muude “demokratiseerumisnähtude” ilmnemisega asuti eesti rahvast vabastama ka usuõpetusest, kultiveerima aktiivselt ateismi jms. Tähelepanuväärne on asjaolu, et nii ETK kui ka 1940. aasta sündmuste puhul oli vägivallapoliitika üks teravikke suunatud just kiriku vastu.

Kirikuvastases võitluses ilmnes aga uus tase - jõudu hakati näitama kiriku kõrval esimest korda ka usklike vastu. J. Käspert tuli välja avaldusega kuulutada kirikutegelased lindpriideks ja keelata neil ära Töörahva Kommuuni alal tegutsemine, keelati usupühade tähistamine, natsionaliseeriti kirikud jne. On selge, et sellise käitumisega tegi kommunistlik liikumine endale ainult halba. Hilisemas nõukogudeaegses ajalookirjanduses käsitleti ETK religioonipoliitikat küll äärmiselt napisõnaliselt, ent siiski negatiivse suhtumisega, näiteks vaimulikevastast määrust peetakse “ilmselgeks pahempoolseks veaks”, sama hinnangu saavad kirikutes toimunud kommunistlikud miitingud.

Ateism EW päevil

Peamiseks kirikuvastasust ja ateistlikku tegevust suunavaks jõuks EW ajal sai suurema osa ajast põranda all olnud EKP, mille tegevust omakorda koordineeriti Venemaalt (Anvelt) ja mis tegutses mitmete variorganisatsioonide kaudu. Siin võib rääkida juba parteilis-poliitilisest tellimusest, kus sotsiaaldemokraatlike ideede teostamiseks kasutati ateislikke vorme. Siiski oli EKP ateismialane tegevus EW ajal mõnevõrra stiihiline. Et propaganda oli endiselt suunatud lihtrahvale, pole sellegi perioodi puhul argumentatsiooni tõusust kuigivõrd põhjust rääkida. EKP ateism kajastas Venemaal toimuvat, mis sel perioodil oli jõhkram nii varasemast kui hilisemast - marksistlik-leninlik religioonikriitika võrdlemisi robustses kvaliteedis.

Nõukogudeaegses kirjanduses ei leidu EW-aegsele ateistlikule tegevusele kuigipalju viiteid. Võimalik, et üheks põhjuseks on kogu tegevuse tagasihoidlikkus. Teisalt võib olla tegu ka asjaoluga, et nõukogude ideoloogia nõudis kogu senise ajalookäsitluse ümberhindamist, kusjuures põlu alla langesid mitmed “omad”, kel polnud olnud õnne õigel hetkel Eesti kodanluse ohvriks langeda. Üheks EKP ateismi eesmärgiks võib aga endiselt pidada olukorra destabiliseerimist ja kohaliku “viienda kolonni” loomist peatselt puhkeva revolutsiooni tarvis. Ateism toimis siin taas vahendina, mille abil masse kodanliku mõju alt vabastada - maailmarevolutsiooni “koordineeriv” organ Komintern töötas välja lähemad soovitused ja juhised kommunistlikele parteidele ateistliku liikumise korraldamiseks kodanlikes riikides.

Antiklerikaalne propaganda ja “klassiolemuse paljastamine” päädis 1924. aasta 1. detsembril just Kominterni mahitusel toimunud fiaskoga. Ehkki sellele sündmusele järgnes EKP keelustamine ja põranda alla minek, ei vaibunud Kominterni huvi ateismi vastu. Näiteks eestikeelne brošüür “Kuidas usuvastast tööd teha” (1927) on trükitud just Kominterni poolt NSVL Rahvaste Keskkirjastuses kirjastuses.

Vastavalt V. I. Lenini poolt antud juhenditele otsis kahekümnendate aastate lõpus taas aktiviseerunud EKP ühendust vasakpoolsete vaadetega intellektuaalidega, ära võib märkida Vilde, Tammsaare, Alle, Jakobsoni, Sütiste jt, ent kujutelm EKP õhutusel kirjutatud “Tõest ja õigusest” tundub siiski kuidagi meelevaldne. Võiks pigem arvata, et nimetatud kirjanikud ei loonud sellelaadse suunitlusega tekste mitte EKP õhutusel, vaid isiklikust vasakpoolsest maailmavaatest lähtuvalt.

EKP suuna kõrval tegeleti ateismiga veel vasakpoolsete vaadetega ühingutes, millel oli EKPga siiski suurem või väiksem side.

Eesti vabamõtlejate selts “Humanitas”

asutati 1926. aastal ja selle juhiks sai Sotsialistliku Tööliste Partei liige A. Audova. Seltsil olid sidemed EKPga. Seltsi liikmed avaldasid artikleid (“Akadeemias” ja “Tänapäevas”), tegeldi loengute ja vestlusõhtute ning muu hulgas ka miitingute korraldamisega. “Humanitase” ateistlikku tegevust võib hinnata suhteliselt edukaks, sest tegu oli haritlastega, kes oskasid oma vaateid argumenteeritult esitada. Võib-olla võib pidada edu põhjuseks ka seda, et antud juhul oli tegemist esimest korda Eesti pinnalt võrsunud üritusega, kus materialistlike ideede eest võitlejad olid tuntud ja lugupeetud inimesed ning EKP roll selles mitte nii otseselt nähtav kui teiste ühingute tegevuse puhul. Ühingu viimane koosolek oli 1940. aastal.

Tööliste Kultuur-Hariduslik Ühing

loodi 1931. aastal vasakpoolsete ametiühingute algatusel, mistõttu sai mõjutusi EKPlt. Ühingu eesmärgiks oli tööliste ideoloogiline ettevalmistamine revolutsiooniliste ülesannete täitmiseks (sic!), nõukogudeaegne retoorika nimetab ühingu eesmärgina ära ka “töötajate klassiteadvuse ja haridusliku taseme tõstmise”. Ühingu juurde organiseeriti 1932. aasta alguses ka ateistlik ring, mille olulisimaks saavutuseks oli ajakirja Usk ja Tõde väljaandmine. Tõsi, nimetatud ajakirja ilmus vaid 5 numbrit, siis üllitis keelustati ning järgmise aasta aprillis sulges valitsus ka Tööliste Kultuur-Haridusliku Ühingu enda.

Tartu Tööliste Esperanto- ja Kultuuriühing

rajati 1932. aasta sügisel ning sai tegutseda vaid 1933. aasta juunini, mil seda tabas sama saatus, mis eelpoolmainitud ühingutki. Ühing propageeris energiliselt marksismi-leninismi, kuid varjas oma tegevust esperanto keele õppimise sildiga. Ühingu juhtkonnal olid sidemed “Humanitase” liidri Audovaga, samuti EKPga, ning ta tegutses kommunistide suunamisel. Seega oli tegu EKP katsega propageerida oma ideoloogiat legaalse ühingu varjus. Märkimisväärne on siin see, et esperantot käsitleti ühingus “mitte sihi, vaid abinõuna”. See on üks-üheselt aplitseeritav ka ateismile ning kinnitab veendumust ateismi kui vahendi rolli kohta Eestis.

Üldiselt oli EW-aegne ateistlik argumentatsioon jõhker ning argumenteeritud arutelust oli asi kaugel. Toonastest ateistlikest tekstidest võib välja lugeda nii kleerikute kui ka usklike-vastasust, valdavalt aga on teravik suunatud siiski konkreetselt kiriku kui organisatsiooni vastu. Võib märgata ka võitlust riigi ja kiriku lahutamiseks ning usuõpetuse vastu. Erandiks on siin “Humanitase” seisukohad.

Ateistliku selgitustöö tulemuste hindamine iseseisvusaja lõpuks on aga raske ning erinevaid seisukohti on palju. Igal juhul on enamvähem selge, et ajakirjandus oli 30ndate teisel poolel üpriski kirikukriitiline ning võib rääkida sekulariseerumisprotsessi intensiivistumisest rahva seas, igal juhul pole põhjust rääkida suurest seotususest kirikuga enne 1940. aasta riigipööret.

Nõukogude aeg

Eesti liitmisega Nõukogude Liidu riikide ritta muutus kohalik olukord kardinaalselt ka ateismi vallas. Kui seni oli ateism - vähemalt ida poolt kultiveeritu - pidanud rohkem või vähem püsima põranda all, siis nüüd saadi tegevuseks vabad käed.

Nagu ka Eesti Töörahva Kommuuni poliitika puhul, olid nüüdki uue võimu esimesed hoobid suunatud kiriku vastu. Üleüldist olukorda võib kirjeldada kui täielikku laastamistööd, kus püüti purustada kogu olemasolev struktuur ning rajada selle varemeile uus.

Sellise poliitika läbiviimiseks asutati 1940. aasta oktoobris mitmeid ideoloogiakoole ja Võitlevate Usuvastaste Liidu rakukesed (VUL). Koolides tehti massilist usuvastast propagandat. Naeruvääristati kirikuskäimist, ristimist, leeriõpetust, laulatust jne. Noortele alla 18 eluaasta keelati igasuguse usulise kasvatuse andmine. Hakatakse välja andma seni ainsat eestikeelset ateistlikku ajakirja - “Ateist”, mis sai sõjasündmuste tõttu ilmuda vaid kuus numbrit.

Pärast sõda, Stalini võimulpüsimise lõpuni 1953. aastal ateismi vallas midagi olulist ei toimunud, sest peamine rõhk oli sõjapurustuste likvideerimisel ja maa ülesehitamisel, ateism jäi ühiskonnas tahaplaanilening ateistlik propaganda toimus esimestel sõjajärgsetel aastatel üsna tagasihoidlikes mõõtmetes kogu Nõukogude Liidus. Eestis algas pidev ateistliku kirjanduse väljaandmine alles 1951. aastast alates.

Nii Nõukogude Liidus kui ka Eesti NSV-s jäi sõjajärgse ateistliku propagandatöö peamiseks vormiks loeng. Seetõttu sai erakordselt oluliseks 30. mail 1947 asutatud ühiskondlik organisatsioon Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing (PTTLÜ, rahvasuus lehvitusühing, 1963. aastast ENSV Ühing “Teadus”), millele pandi ka ateistliku propaganda eri vorme ellu viiv kohustus.

Ideoloogilise ettevalmistuse seisukohast olid olulised Tallinnasse ja Tartusse loodud marksismi-leninismi õhtuülikoolid (vastavalt 1945. aasta veebruaris ja 1946. aasta märtsis). Paljudel ametikohtadel (näiteks õpetajatel ja õppejõududel) oli raske, kui mitte võimatu, vältida õhtuülikooli astumist. Samas situatsioonis oli nähtavasti ka hilisemate ateismi rahvaülikoolide õpilaskond ja see sundus kehtis kuni nõukogude aja lõpuni - sõltuvalt sellest, kui ranged ja ideelised juhtusid olema vastava asutuse kõrgemad funktsionärid ning kui tugev oli vastaval perioodil kõrgemalt poolt tulev ideoloogiline surve.

Olulisemad otsused ateismivallas võeti vastu 1954. aasta juulis (“Suurtest puudustest teaduslikus-ateistlikus propagandas ja selle parandamise abinõudest”, salajane ning üsna radikaalne resolutsioon) ja oktoobris. 7. juuli NLKP KK otsus vallandas lühikese, ent sedavõrd võimsa ateismikampaania, et 10. oktoobril anti välja uus, seekord avalik otsus pealkirjaga “Vigadest teaduslik-ateistliku propaganda tegemisel elanikkonna hulgas”. Et ateistliku argumentatsiooni tase oli olnud üsna madal, räägib otsus sellest, kuidas “partei peab vajalikuks teha sügavat ja süstemaatilist teaduslik-ateistlikku propagandat, lubamata seejuures aga usklike, samuti vaimulike religioossete tunnete solvamist”. Märkimisväärne on just see, et esmakordselt nõutakse ideoloogilise taseme asemel ateismi filosoofilist esitamist.

Ateismi ja kiriku seisukohalt võib kongressile järgnenud lõimetusaega (1955-58) pidada kiriklikus elus tõusuajaks. Siberist naasesid küüditatud, kel kiriklikud toimingud (ristimine, leeritamine) sõja ja sellele järgneva segase aja tõttu vahele olid jäänud. Sel ajal osutas kirik algavale ateismikampaaniale küllalt edukat vastupanu (näiteks jättes usuasjade volinikule aruanded saatmata - üha suurenev paberimajandus oli üks vorme, millega kirikute elu raskendada püüti), ent jõupositsioonid olid ilmselgelt ebavõrdsed. Lühiajaline edasiminek või pigem taastumisperiood oli ilmselt tingitud ka ateistlike aktsioonide jõuetusest neil aastail.

Kui enne 1954. aastat pandi ateistlikus kasvatustöös eeskätt rõhku vastavatele trükistele ja loengutele, siis 1954. aastale järgnevail aastail hindas nõukogude võim senise tegevuse ümber - sai selgeks nii kuigi kaugele ei jõua. Uueks meetodiks said “nõukogulikud tavandid”, mida omakorda jäid assisteerima ka senised loengud ja trükised. Selline lähenemisviis osutus edukaks, ent viis ateismi institutsionaliseerumiseni, tuues endaga kaasa ateismi uususustumise, mida on kirjeldatud allpool.

(JPEG) Tendentsidest võib välja tuua, et kuni 50ndate aastate keskpaigani peeti religioossust alaväärseks ja usklikke “vaimust vaevatuks”. Tegu oli vulgaarateistliku seisukohaga, mis paraku käibis kuni ateistliku tegevuse lõpuni ning kinnistus alateadlikult ka ühiskonnas. Umbes 50ndate aastate teisest poolest tänu suurenenud nõudmistele hakati ateistlikus argumentatsioonis religioossust pidama “ideoloogiliseks puudujäägiks”, mille võitmise võti oli võitlevate ateistide aktiivne veenmis- ja selgitustöö. Samuti muutub geograafiline rõhuasetus - kui eelnevalt oli olnud rõhk Eesti-kesksusel, nt. kulakute-vastane võitlus, siis nüüdsest hõlmab ateistlik võitlus juba kogu maailma ja hakatakse võitlema “välismaiste interventide” vastu.

Uute tavandite loomise kõrval sai hoogu ka propagandistlik võitlus, mis eriti intensiivselt algas 1959. aastal. Selleks ajaks oli nõukogude võim suutnud luua piisav alusbaasi ja üldjoontes välja töötatud ka instruktsioonid, mille najal aktiivselt ateismi kultiveerima hakata, ehkki nende täiustamine kestis veel läbi kogu kuuenda kümnendi. Ateistliku võitluse kõige intensiivsemaks perioodiks peetaksegi aastaid 1959 -1964.

(JPEG) Ateismikampaania peamisteks kandjateks said PTTLÜ (hilisem ühing “Teadus”) ja õpetajad, muu hulgas instrueeriti ka näiteks arste ja lasteaednikke, et usklikke sekundaarselt - näiteks läbi laste - mõjutada; ka juriste. Kindlasti oli oluline ka vajadus just uut põlvkonda usuasjadest eemal hoida. Idee oli võtta inimesed ette personaalselt, see aga ei teostunud kunagi. Ehkki mitte küll täiesti (hiljem püütakse seda teemat elustada), tunnistatakse vanemad inimesed ateismi seisukohalt lootusetuiks ja rõhutakse just noortetööle. Ateistlikku kasvatustööd püüti sisse seada ka lasteaedadesse. Seega, ateismi hakati rõhutama praktiliselt kõikjal, kus see võimalik oli.

Kirikukriitika kohta võibki öelda, et suurel määral jäigi see vaid vulgaarateismi tasemel laimamisele ja “kirikliku müstika lahtiseletamisele”. Esines ka konstruktiivset teadusliku ateismi valdkonda jäävad kriitikat ja kirjeldusi sellest, milliste probleemide küüsis tänapäeva kirik vaevleb, ent vastavat kirjandust läbi töötades jäi see osa olulisse vähemusse ning rahvani jõudis vaid vulgaarateistlik suhtumine.

Siinkohal ka lühike ülevaade vulgaarateistlikust argumentatsioonist:

usklikud on inimesed, kelle reaalsusetaju on hälbinud. Olenevalt kirjeldatud situatsioonist muutus usklikkuse probleem sotsioloogilisest kas meditsiiniliseks: usuühinguga liitunud inimene muutus apaatseks (enamlevinud)/ohtlikuks endale ja teistele; või kriminaalseks: usuhullud vanemad ohverdasid Jumalale oma lapse/varem kriminaalkorras karistatud persoonist on saanud kohaliku usurakukese juht, kes inimesi vaimselt vägistab. Neil põhjusil vajavad inimesed abi või vahelesegamist. Iga mõistlik inimene taipab, et mingit “teispoolsust” ei eksiteeri. Juba usklike “püha raamat” piibel (ilmtingimata jutumärkides ja väikese algustähega) koosneb ainult legendidest ja vasturääkivustest (ära on toodud kõige naiivsemad - maailma ehituse kohta - või verisemad kohad Vanast Testamendist, muu hulgas mainitakse parastavalt Jeesuse taasmitteilmumist, mis annab tunnustust rumalusest ja uskumise lootusetusest). Vahepassaažid inkvisitsiooni koleduste kohta süvendavad kiriku kui ühiskonnaohtliku organisatsiooni mainet. Tänapäevase kiriku kohta antakse teada kõikvõimalikest skandaalidest ja omavahelistest nägelemistest, tuuakse esile õpetuslikud ebakõlad (harvem). Ateismi teaduslikkuse tagab kiriku “imede” (taas kohustuslikult jutumärkides) lahtiseletamine - lemmiknäited käivad hõbeda vettpuhastava toime ja nutvate madonnade kohta.

Kiriklikest skandaalidest on eelistatud umbmäärased N. provintsi juhtumid, kus usku pöördunud inimesed oma õõvastavad tegusid on teinud, ent esineb ka kohalikke näiteid, mis muutusid sagedasemateks 60ndatel aastatel. Sellised näited kordusid tihti üks-ühele, ühes ateistlikus raamatus näitena toodule viidati järgmises teoses, sama toimus kolmanda teosega, tihti kasutatakse isegi samu illustreerivaid fotosid jne.

Lõbusa vahepalana: vulgaarateistlikku kirjandust läbivaks märgiks sõna hullumaja. Kui Skvotsov-Stepanov tahab sinna paigutada iga kirikuliikme, pidades silmas uskumist prohvetitesse ja ilmutustesse, siis Leo Taxil soovitab sama asutust koguni Issandale Jumalale endale (“Nõustuge, kallid usuteenrid, teie issandat tuleks kinni pidada mitte kloostrikambrites, vaid vastavas raviasutuses”.

(GIF)

Seega võib vulgaarateistlikud manipuleerimisvõtted kokku võtta järgmiselt: Piibli meelevaldne tõlgendamine; teaduslik selgitustöö; liialdamine ja võimendamine; negatiivsete näidete eelistamine; püüd sobitada ateismi eesti rahvuskultuuri (sic!); halvustav toon; metafoorid; usu ja ebausu samastamine; vale; süüdistused.

Siinkohal võib tutvustada autori nägemust vulgaarateismi kohta, mida võiks “kahe ringi teooriaks” nimetada. Kujutletagu kahte ringi, üks neist tähistab ateistlikku ilmavaadet, teine religioosset, mis lõikuvad ainult ühes kitsas osas, kuhu jäävad põhimõisted ja allikad. See on ka ainuke kokkupuutepunkt, sest kogu ülejäänud osa - interpretatsioon, vahendid ja kontekst luuakse omaenda diskursuses. Ümbritsevast taustast kistakse välja mingi infokild, interpreteeritakse seda omade reeglite kohaselt ja tõestatakse just täpselt seda, mida tarvis. Dialoog osutub seejuures täiesti võimatuks, sest tegelikult räägitakse üksteisest mööda. Samuti on probleemiks algandmete selektiivsus ja küsitavus - tihti kasutatakse millegi tõestamiseks või näitlikustamiseks just ateistlikus paradigmas varem kasutusel olnud fakti, sellele käsitlusele omakorda viidatakse järgmises ateistlikus teoses jne. Sel moel kaob seos tegelikkusega iga järgneva viitamisega üha rohkem.

Nii tulebki välja (vähemalt vulgaar)ateistliku kirjanduse apologeetiline roll - ateistlik kirjandus oli suunatud suuremalt jaolt ateistide endi veenmisele oma vaadete õigsuses. Olukorda võib kirjeldada ka kui vastastikust autismi, kus nii religioon kui ka ateism on omaenda tegevuses kapseldunud. Arusaadavalt viis selline situatsioon stagneerumiseni. On siiski üksikuid andmeid selle kohta, et dialoogi kirikuga üritati, ent valdavalt oli tegu eraalgatuse, mitte ametliku poliitikaga. Omaaegsed ateismiaktivistid on maininud, et dialoogi kirikuga isegi kardeti. Tutvudes ühingu “Teadus” arhiiviga, kus suure osa tekstimahust moodustavad kaebused loengute halva kvaliteedi üle, on dialoogi vältimine mõistetav. Kui teaduslik-tehniline kaader on suuteline vaid paberilt maha lugema ja argumenteerima õõnsate ärakulunud väljenditega, on selge, kes sellises vastasseisus peale jääks.

Kampaania tulemuste kohta on raske midagi konkreetset öelda. Suure tõenäosusega aktiviseerus elanikkonna seas mõneks ajaks “ateistlik mõtlemine”, siis aga ununes, nagu kõik, mida vägisi peale sunnitakse ja mille järele otsene vajadus puudub. Kahtlemata tõi kampaania kaasa teataval määral “võitlevate ateistide” hulga suurenemise. Ehkki ateism suutis end teadvustada, ei suutnud ta nende väheste aastate jooksul end nii tugevalt kinnistada, et see oleks olnud aktuaalne. Ka üleliidulises plaanis ei hinnatud tulemusi kuigi kõrgelt. Edaspidine ateismivõitluse hoog vähemalt EKP KK tasemel mõneti rauges. Arvestades partei pidevat vajadust tulemuste järele võib kampaania tulemusi - inimeste kirikust eemale peletamine - edukaks pidada, teisalt oli aga tulemuseks segadus ja indiferentsus religiooni valdkonda puudutavates küsimustes, mis jäid veel aastateks nõukogude ühiskonda - või vähemalt ateismiga tegelejaid - vaevama. Kui midagi läbi oli kukkunud, siis oli see ateistliku võitluse puhul predestineeritult sedastatud võitlevate ateistide vormimine, samuti religiooni teadusliku uurimise aluste viimine rahvani, teisalt avas see aga võimaluse tegeleda ateismi sildi all religioonialase teadusliku tegevusega.

Üldiselt on enamik uurijaid veendunud ja seda tunnistab ka ateismi järk-järguline tahaplaanile vajumine, et ateismikampaania oli otseselt seotud Hruštšovi isikuga. Uue liidri tulekuga lähem huvi teema vastu kadus, ateism institutsionaliseerus, bürokratiseerus ja stagneerus ning ta peamiseks tegevuseks võiks pidada autopoiesist - püüdu endale rakendust leida.

70ndatel aastatel on märgatav ateistliku võitluse teema järjestikune vähenemine. Ühest küljest võib olla põhjus ateistliku tegevuse ja selle kontrolli nõrkuses, teisalt aga teemaga harjumises, mistõttu seda enam oluliseks ei peetud. Tõenäolisem on siiski mõlema asjaolu koosmõju.

(JPEG)

1970ndatel ja 80ndatel aastatel kasvas noorte ja intelligentsi huvi usu vastu, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et juba ligi kaks inimpõlve ei olnud religioon aktiivselt ühiskonnas esindatud ja seetõttu ei teadnud inimesed sellest enam praktiliselt mitte midagi. Noorteküsimus kujuneski probleemseks - olles kasvanud praktiliselt (klassikalise) religiooni vabas ühiskonnas, ei olnud nad näinud ei teenistusi ega muud kirikliku elu juurde kuuluvat. Pühalikkuse-oreool, mida sotsialistlikud riitused oma lärmaka propagandismiga pakkuda ei suutnud, sakraalarhitektuur, altarimaalid jms mõjusid ligitõmbavalt. Oma osa võib siin mängida ka 60ndate lõpust pärit hipiliikumise teatav religioossus (Jesus-freaks), mis mõningase viivitusega Läänest Eestisse jõudis (sealt huvi ka nt budismi vastu), samuti trots ametliku ideoloogia vastu. Nii sai selgi perioodil ateismi peasuunaks töö noortega; kuivõrd eelnev lahmiv kirikukriitika oma mantralaadsete sedastustega oli end publiku jaoks ammendanud, siis võeti suundumus elulisematele küsimustele: käsitledes sotsiaal-eetilisi mõisteid nagu elumõte, autunne, õnn, headus, kurjus jne.

Põhilist rolli ateistlikus võitluses mängisid sel perioodil uued tavandid, ateistlik selgitustöö oli perifeerne (kui sedagi) ja sõltus kuni nõukogude aja lõpuni ainult asjaarmastajate entusiasmist ja oli üles seatud ühiskondlikele alustele.

1989. aastal registreerib Raamatukroonika viimase ateistliku trükise, 1990ndate aastate alguses likvideeritakse ka ühing “Teadus”.

Ateismi teaduslikkus

Ateismi teaduslikkus on pärast nõukogude võimu langemist olnud pideva kriitika allikaks. Ka nõukogude ateismiteoreetikudiseoneristanudateismi kaks tasandit:riigi poolt kultiveeritud ideoloogiline vulgaarateism, mis küll sõnades oli eesmärgiks seadnud “võitlevate ateistide” masstootmise, ent kogu oma pealiskaudse tegevusega seda kokkuvõttes ei soodustanud ning mille argumentatsioon rõhus peamiselt emotsioonidele; ja teaduslik ateism, millega tegelesid teadlased - filosoofid, ajaloolased, sotsioloogid ning mis jäi vähemalt Eestis võrdlemisi kitsa ringkonna piiridesse (Eesti ateismiklassiku Kuulo Vimmsaare hinnangul tegeles Eestis teadusliku ateismiga paarikümne inimese ringis).

Ateismist kui iseseisvast filosoofilisest teadusest võib rääkida alates 1959. aastast, mil alanud ateismikampaania vajas oma tugevamat alust seisukohtade põhjendamiseks. Teadusliku ateismi peamine praktiline väljund oli vulgaarateismis, mida rahvani viidi loengute jms abil. Ka vastavad spetsialistid, keda koolitasid teadusliku ateismiga tegelejad, ei küündinud esimese tasemeni, sest hariduse suund oli populaarteaduslik, ette nähtud laiade inimgruppide veenmiseks ja valgustamiseks, mistõttu argumentatsiooni tase arusaadavalt kannatas. Jääb mulje, et enamike lektorite versioonis oli tegu tüüpiliste loodusteaduslike “tõestuste” ja “ümberlükkamistega” pikitud religiooni- ja kirikuvastasusega.

Teadusliku ateismi ja teiste teaduste seose kohta märgib ateismiuurija Kääriäinen, et kogu religiooni ja mitte ainuüksi ta dogmasid ei saa tühistada ainult loodusteaduste infole tuginedes. Ta peab ateismi mingil määral sünteetiliseks teaduseks ja nimetab veel, et teaduslik ateism ei loo maailmavaatelist informatsiooni ise, vaid võtab selle teistelt teadustelt.

Teaduslik ateism on üldjoontes jagatud järgmisteks alaliikideks: 1. Religiooni teaduslik uurimine a) religioonifilosoofia b) religioonisotsioloogia c) religioonipsühholoogia d) religioonilugu 2. Religioonikriitika 3. Ateistliku hariduse teooria 4. Ateismiajalugu

Eestis oli aktiivselt oli esindatud religioonisotsioloogia, mis oli peamiselt esindatud TPI filosoofiakateedri ateismialaste töödes.

Üks enimlevinud käsitlustest oli ka religioonilugu, nähtavasti johtus see poliitilise korra muutusest põhjustatud vajadusest uue ajalookirjutuse järele - paralleelselt muu ajalooga tuli ümber kirjutada ka kiriku, religiooni ja ateismi osa Eesti kultuuriloos. Et kirikuajaloolise käsitluse üks peamisi funktsioone oli kiriku halvustamine minevikufaktide interpreteerimise läbi ja saadud andmete edastamine vulgaarateismi tarvis, on mõistetav, miks selles valdkonnas leidis aset tõeline buum.

Religioonikriitika oli arusaadavatel põhjustel esindatud rohkemal või vähemal moel kõigis tekstides. Teaduslikus plaanis tegeldi siiski kaasaegsete usuühingute (luterluse, sektantide jne) õpetuse “kriitilise uurimisega”.

Ateistliku haridusega hakati nii Eestis kui ka NLs tegelema 50ndate aastate lõpus, peamine metodoloogia töötati välja aga 60ndatel aastatel ning Vimmsaare järgi ongi ateistliku kasvatustöö kohta ilmunud kõige enam raamatuid ja bröšüüre. Praktilistes väljundites võib Eesti end siin lausa eesrindlikuks pidada - enam kuulsust koguti noortepäevade korraldamisega, samuti demonstreeriti just Eestis esimesena uusi sotsialistlikke abiellumistseremooniaid.

Ateismiajalugu on Eestis küll esindatud, ent suhteliselt vähesel määral.

Et eesti ateismi areng toimus nõukogude ajal paralleelselt sarnaste tendentsidega NLs ning ka selle metodoloogilised alused olid samasugused - kas siis oli olemas midagi sellist nagu Eesti teaduslik ateism? Jah ja ei. Ehkki mõnede otsuste koha peal rakendamine venis bürokraatia tõttu või oldi mõnes asjas eesrindlikud, faktilist erinevust üleliiduliselt kultiveerituga ei olnud.

Seega võibki Eesti teadusliku ateismi väljundeiks pidada neid töid, mis käsitlevad kohalikku olukorda: luterlust, eesti ateismi- ja kirikulugu ning kohalikest traditsioonidest lähtuvate uute tavandite loomist ja nende uurimist. Neid uurimusi tutvustati mõnedel juhtudel ka üleliiduliselt

Teadusliku ateismi kriitika

Thrower jõuab järeldusele, et ehkki teaduslik ateism juhib tähelepanu mõnedele religiooni aluspõhjaks olevatele motiividele, on ta läbi kukkunud ses osas, mis puudutab religiooni põhjalikku empiirilist analüüsi, mitte ainult religiooni teatavate tunnusjoonte puhul, vaid ka religioonis kui asjas iseenesest, ja seeläbi ei ole ta religiooniteadus - nagu ta ise end nimetab. Nõukogude religiooniteadus on ideoloogiline (on end defineerinud ainuõige maailmavaatena) ja seetõttu ei ole avatud kriitilisele filosoofilisele analüüsile ja on kujundatud vaid selleks, et olla avamänguks tegevusele, mille eesmärgiks on religioonist jagusaamine. Froese põhiväiteks on see (mida annavad mõista ka peaaegu kõik teised uurijad), et teaduslik ateism ei tabanud ära religiooni tegelikku olemust. Ta lisab, et kuna ateism pidi olema teaduslik, siis ateismi levitajad olid ateismi tõestamiseks sunnitud teadust kasutama. See viis aga raskusteni, sest tegelikud teadlased hoidusid religiooni kohta midagi ütlemast. Lõppude lõpuks sai ateistlikust “teadusest” ideoloogia, mis üleüldse teaduslikust meetodist kõrvale hoidis.

Ateism uususundina

Ära tuleb märkida ateismi propageerimise algusest saadik läbivat kiriklike terminite - punajutlus, ilmalik leer jms - kasutamist ateistliku propaganda poolt. Sedavõrd jäik oponeerumine toob paratamatult endaga kaasa vastase meetodite kopeerimise, millega paratamatult tööpõld iseeneslikult ahendatakse ja meetodid kindlaks määratakse. Teisalt on muidugi tegu äärmiselt hea reklaaminõksuga - tegu on juba sissetöötatud kaubamärgiga. Näiteks, 30ndate aastate lõpus ilmus NLKP ajaloo lühikursus:, mille kohta Undusk (Retooriline sund Eesti nõukogude ajalookirjutuses. Võim & kultuur, Tartu, 2003) ütleb “Mitte asjata ei nimetatud bolševike partei ajalugu “lühikursuseks”; selle sõna ladinakeelne vaste on breviaar. Breviaar on katoliku vaimuliku esmane käsiraamat, mille sisuks on tähtsamad tekstikatked Piiblist ja kirikuisadelt, samuti kiriklikud hümnid. Nagu teada tundiski keskmine keskaegne vaimulik Piiblit ja kiriklikke tekste esmajoones breviaari, mitte originaalteoste vahendusel. NLKP ajaloo lühikursusega loodi nüüd ateistlik vaste kiriklikule breviaarile, mõeldud kasutamiseks proletaarsele vaimulikule ehk nõukogude parteitöötajale. /.../ Breviaaril/lühikursusel oli ka preventiivne iseloom: temas oli sõelutud välja see osa pühaloolisest tekstikogumist, mida lihtvaimulik võis kasutada, ilma et teda oleks ähvardanud ohtlik kalle väärõpetusse”.

Esimesed katsed Eestis ilmalike rituaale luua on pärit juba 20ndate aastate algusest: “Kui tahame võidelda kiriklike kommetega, peame asemele seadma omad viisid, proletaarsed kombed” (Noor Tööline 1922.5). Ehkki on märkeid ka katsest luua ilmalikke pulma- ja matusekombeid, jäid peamiseks väljundiks siiski ilmalikud leerid, mille käigus ”leerikursusest” osavõtja kuulis loenguid tervishoiu, marksistliku majandusteaduse, inimühiskonna arenemise seaduste, proletaarse revolutsiooni teooria ja klassivõitluse ajaloo ning religiooni tekkimise, selle klassiolemuse, sotsiaalse funktsiooni jne. kohta. Nii aitas ilmalik leer kujundada maailmavaadet ja “revolutsioonilise liikumise” jaoks vajalikku kaadrit.

1929. aasta sügisest kuni 1933. aastani korraldas EKP töötavate masside ideoloogia mõju alt vabastamiseks ilmalikke “jumalateenistusi”, kus kummutati usudogmasid ning paljastati luteri ja apostliku õigeusu kirikute tihedaid sidemeid ja nende kokkukasvamist riigiga. Tegelikult oli tegu avalike masskoosolekutega, kus kuulati ateismiteemalisi ja poliitilisi selgituskõnesid ja lauldi laululehtedelt usuvastaseid laule tuntud kirikulaulude viisidel.

1930ndate aastate alguses hakkasid tööliste seas levima ka ilmalikud matused ja kiriku vahelesegamiseta toimunud abielusõlmimised.

Nõukogude võimu viljastavates tingimustes hakkasid ärakeelatud kiriklikke pühi asendama teised, neist olulisimad Oktoobrirevolutsiooni aastapäev ja esimene mai, mõlemad äärmiselt tugeva poliitilise värvinguga. Aset leidnud paraadide puhul võib võrdusmärgi tõmmata katoliiklike protsessioonidega. Neile kahele lisandusid veel ligikaudu nelikümmend erinevate tööalade esindajatele või sotsiaalsetele grupeeringutele (tankistid, agronoomid jne) pühendatud päeva, mida võib pidada kaitsepühakute päevade vasteiks. Kui need pühad pidid vaigistama inimeste janu pidulikkuse järele, siis kiriklikke tegevusi nad otseselt maha ei surunud.

Mõned kiriklikud kombed aga osutusid ootamatult elujõulisteks (nt. surnuaiapühad, eriti ohtlikuks peeti leeri) - kiriklike kommete järjepidevuse katkestamine ja rahva kirikust eemaletõmbamine ehk “kirikliku taastootmise piiramine” saigi nõukogulike tavandite loomise üheks peamiseks põhjuseks. Uutest tavanditest võib ära nimetada laste kevadpäevad, laste sünni piduliku registreerimise, abielu sõlmimise, hõbe- ja kuldpulmad, ilmalikud matused, mälestamispäevad kalmistutel. Selgeid paralleele annab siin tõmmata kristliku kiriku legaliseerimise algaastatel toimunud suundumusega Rooma impeeriumis - paganlike kommete murdmiseks püstitati uued pühakojad endiste templite või pühade hiite kohale, kus rahvas oli harjunud käima. Üritused pidid olema “sisult sotsialistlikud, vormilt rahvuslikud”.

Eelmainitute kõrval oli veel teisigi, mis ei olnud aga otseselt kiriklike tegevuste väljatõrjumiseks ette nähtud, näiteks pidulikud initsiatsiooniriitused organisatsiooni (kool, oktoobrilapsed, pioneeriorganisatsioon, komsomol, armee) astumise puhul, samuti aga ka passi kättesaamise puhul, kooli õpetamise puhul (mis mõnel pool seoti noorte suvepäevadega), ka töölevõtmise puhul (“töölisklassi ridadesse astumine”), tööjuubelid jne.

Peamine võitlustanner tavandite puhul oli pikaajaliste kiriklike traditsioonide pärusmaal: leer, pulmad, matused ja surnuaiapühad. Kirikliku järelkasvu katkestamise olulisimaks vahendiks said esmakordselt 1957. aastal organiseeritud nn noortepäevad, rahvasuus võsaleer, milles Eesti oli eesrindlik kogu NL-s. Kui esimesel aastal kogunes Paide rajooni Väätsale 39 last, siis 1962. aastaks saavutas see lae - 7200 noort, stabiliseerudes kuni kümnendi lõpuni 6000 ringis, et siis sujuvalt langeda. Viimased noorte suvepäevad peeti veel 80ndate aastate teisel poolel. Ilmnema hakkasid stambid, toimus bürokratiseerumine jms, mis iseloomustasid kogu ateismivaldkonda sel perioodil.

Suvepäevad olid suunatud peamiselt keskkoolilõpetajatele, ent ei põlatud ära ka mõni aasta vanemaid, kes ei olnud varem suvepäevadest osa võtnud. Lühidalt kokku võttes olid suvepäevade sisuks igasugused üritused: sport, tants, matkad, ekskursioonid, äärmiselt oluliseks peeti loenguid ideoloogilistel teemadel, mis ei olnud ainult konkreetselt kirikuvastased, vaid ka üleüldist laadi; kohtumised kunstnike, näitlejate, sõjaveteranide, tööeesrindlastega; esinesid muusikud ja diskorid, lõkkeõhtutel toimusid arutelud perekondlikel, ühiskondlikel ja usulistel küsimustel, äärmiselt populaarsed olid tõrvikurongkäigud. Tihti olid esindatud ka vennasvabariikide või ida-bloki riikide noored, aga oli ka külalisi Kuubalt.

Suure osa oma eesmärgist suvepäevad täitsid - juba 1960. aasta raportis öeldakse, et “leeriskäijate arvust on meil järele jäänud vaid ainult 40%.”.

Mis saab edasi?

Kõike eelnevat arvesse võttes võime me küsida - on siis ateismi levitatud ideedes midagi eestlasele omasemat kui kristluse põhitõdedes ja kuhu see meid viinud on?

Käesoleva visiooni üheks aluseks on Rein Veidemanni käsitlus eesti identiteedist ja müüdist. Veidemanni järgi on eestlaste eneseväljenduse oluliseks osaks kultuur (millesse aga kahtlemata kuulub ka religioon), ta räägib eesti rahvusest kui kultuurilisest mõistest. Identiteediotsinguis oli oluline juurte otsimine, kuivõrd aga ajalugu puudus (loe: oli äraolelemise, väikeste võitude ja väikeste kaotuste ajalugu), tuli luua müüt. Eesti müüdis ammutatakse minevikust mingid seigad, millele antakse ajalooline tähendus (ristimisvee mahapesemine = kanged ja jonnakad). Olulisel kohal Eesti erilisust rõhutavad asjaolud - puudustest ja nõrkustest tehakse tugevused (seisukohtade jäikus = jonn; assimileerumine = “mis ka ei olnud - me jäime püsima” jt); kuivõrd Eesti on nii väike, siis saavad tühistest lahinguvõitudest sõjaga võrdsed sündmused (Ümera lahing), kaotatud lahinguid seevastu serveeritakse “meeleheitliku vastupanuna”.

Nähtavasti võib väita, et pärast seda, kui maarahvas enda omasest maausust ilma jäi, ei ole ükski usk olnud neile küllalt omane, et seda tõeliselt omaks, eestlaste usuks pidada. Kristluse kõrvale jäid püsima elemendid varasemast loodususundist, moodustades sünkretistliku kompoti, mis oli ühekorraga nii oma kui ka võõras ning mille õpetuslikku vastuolulisust maarahvas vaevalt ise kuigivõrd märkas. Tegu oli seega võõra usundi assimileerimisega, “mõõga ja tule” jutlustajate terminites - solvangu allaneelamisega. Seda pehmendatakse Veidemanni käsitluse kohaselt legendiga jonnist, mille kõrvale võiks maalida pildi vaikivast tõrksa näoga talupojast, kes mõtleb “ma ei ütle teile küll midagi, kuid kui te vaid teaksite, mida ma TEGELIKULT mõtlen”. Kurb tõde on aga see, et sajandeid hiljem on sellesama talupoja järeltulijad, veendununa, et jonn on edasiantav geenide kaudu, sama ilmega. Ainukese erandiga, et tegu on eksitusega ja vahva talupoja järeltulijad ei ole enam suutelised konkreetselt oma religioonialaseid mõtteid väljendama - mis ei takista neil muidugi raevukalt teisi ründamast. Või - mistõttu nad teisi just ründavadki.

Veidemann nimetab eesti kultuuri mõistmiseks oluliste märksõnadena ära eesti keele ja geograafilise asendi kõrval ka pürgimust täiuse poole, lisades sinna juurde märkuse - mida muidugi ei saavutata ning see põhjustab rahulolematust ja kibestumist. Võibolla seetõttu ongi tekkinud väärastunud nägemus sellest, et tippu jõudmiseks ei tule pingutada mitte ennast, vaid piisab sellest, et teisi enda kõrvalt alla tõugata?

See süsteem aplitseerub üks-üheselt ka religiooni- ja ateismitemaatikale ja selgitab nii mõndagi. Ehkki Toomas Paul on seisukohal, et eestlaste näol on tegu usuliselt üsna leige rahvaga, räägivad sellele - ateismikontekstis - vastu näiteks situatsioonid, kus on juttu olnud usuõpetusest (1905, 1920ndate aastate alguses, XX sajandi lõpus). Probleemi tulipunkti viimisel on nähtavasti üheks oluliseks osaks ka hirm - hirm selle ees, et paljastub see sünkretistlik logisev kaadervärk, mille me oma “ajaloolise jonni” tõttu endasse oleme assimileerinud ja mida me oleme harjunud oma maailmapildiks nimetama ning mille vastuolulisust ja puudulikkust me oleme hakanud alateadlikult tajuma. Nähtavasti selgitab see ka asjaolu, et religiooniõpetuse-alases kakluses, mida hästikasvatatumad inimesed ekslikult dialoogiks peavad, ei räägita enamasti enda seisukohtade kaitseks, vaid rünnatakse teiste nõrkusi. Selliste rünnakute kirglikus raevus on midagi religioosset ja see kinnitaks justkui nägemust alaväärsuskompleksis eestlasest, kes alateadlikult saab aru, et vaevleb ideoloogilises kriisis, ent ei suuda juba terve sajandi vältel otsustada, milline neist väljapakutud ideoloogiatest parim võiks olla.

Nii võiks ehk väita, ehkki ülima irooniaga, et nõukogude ateism, sellisel moel, nagu ta jõudis rahvani - kirikuvastase võitlusena - oli seda tugevam kõigi teiste seisukohtade ründamisel mida nõrgem ta oli enda seisukohtade kaitseks rääkides. Sellisel moel võib vulgaarateismi pidada tõesti millekski eestlusele omaseks, mis on omakorda viinud selleni, et maailmavaateliste küsimuste lahkamisel räägitakse rohkem negatsioonides kui kirjeldavalt. Kumb sellise käitumise puhul on primaarne, kumb sekundaarne - kas ateismi või eestlus - jäägu igaühe enda otsustada.

Pärast maausust eemaldumist on üks osa eestlaste usundist - ametlik osa - olnud alati rohkem või vähem sunduslikus rollis. Nii on see olnud kristlusega, sama toimus jõhkramal kujul ka ateismi puhul, kus ateismikampaaniate puhul “tule ja mõõgaga” pööramise paralleel on silmaga nähtav. Siia juurde: üks vulgaarateismi põhilistest teravikest oli suunatud just “tule ja mõõgaga” ristimise ja sellele järgnenud kristluse kui võõra usundi rõhutamisele, mille läbi ateism justkui iseenesest oleks pidanud eestlastele midagi omasemat olema - seda püüti põhjendada ka eesti rahvaluules esinenud kirikukriitiliste motiividega. Seeläbi sobis religioon väga hästi ka eestlaste "igivaenlaste" - sakslaste - negatiivsesse valgusse seadmiseks, millest loogiliselt järeldus aga vene ja eesti rahva iidne sõprus. Ka EW algusaegadel hoogu saanud patriootiline müüt “seitsmesajast orja-aastast” sobitus sellesse süsteemi kui valatult. Nii ongi traumaatilised kogemused religioossete ideoloogiate vallas nähtavasti juba üheks rahvuse pärisosaks saanud.

Ateismiuurija van der Berckeni sõnutsi loob inimene religioosse sfääri puudujäägi kompenseerimiseks uue ideoloogia, Eesti puhul on aga ühekülgse reklaami tõttu (sest mida muud kui ateistlik selgitustöö või kristlik misjon muud on kui reklaam) valik olnud siiani üsna väike. Praegune situatsioon on Eesti religiooniloos ainulaadne just oma pluralismi poolest, mis aga on loonud olukorra, kus pikka aega kõige vastu võidelnud eestlane võib praktiliselt igasuguse religioosse toote vahel valida, ent ei suuda vähese kogemusepagasi tõttu otsustada, kartes alalhoidliku inimesena kapitaalselt eksida. Arvata aga võib, et juba järeleproovitud tooted (kristlus, ateism) enam kuigi ahvatlevad ei tundu, mistõttu on eestlane avastamas uusi horisonte.

(JPEG)

Kategooriline imperatiiv: 10 käsku ühe hinnaga.

Hetkel on populaarseks osutunud tarbimiskultus, mis oma näilises vähenõudlikkuses ja laiade reklaamivõimaluste tõttu enamiku sümpaatia on omandanud. Teisalt näib tarbimiskultuse populaarsuskõver sinusoidsena ja on tuntud juba ajaloost, tuletagem meelde kasvõi mammona-kummardamist Piiblis. Jääb üle ainult loota, et mõne aja pärast leitakse seoses ületarbimise ja maa reostamisega mõni vähemidiootlik süsteem, millele oma maailmanägemus üles ehitada. Enne mingit kohutavat katastroofi vaevalt midagi juhtub. Eesti suurima tarbimiskeskuse Tallinna tänapäevast arhitektuuri ja mentaliteeti vaadates eeldaksin peatselt “Uue Ülemiste vanakese”-nimelise fundamentalistliku sekti teket.

Mis aga puudutab ateismi tulevikku Eestis, võiks tsiteerida välis-Eesti mõtlejat Ignace Leppa: “Näib, et ometi on kõikjal ning igal ajal leidnud “ateiste” - üksikuid, kes on mässu tõstnud endi ühiskonnakihi usu ja kombe vastu. Ainult see ateism näib kõikjal esinevat puht individuaalse nähtena ja enamail juhtumeil on tegemist enam sotsiaalset kui religioosset laadi vastuhakuga”.

1

2004-10-28

MärksõnaLuther

MärksõnaMarx

MärksõnaUsk ja uskmatus