Sõida tasa üle silla

Prindi

Jaan Neljapäev

1

Kui ma kõnnin mööda rada, mida mõlemal pool ääristavad puud moodustavad tee kohale varjava katuse, kuni suure kivist sillani ja edasi selle silla keskele, et vaadata alla igivoolavasse vette, siis pean ma tõstma pilgu ja laskma päikesel paista endale, nagu ta on. Ta paistab tõusvat idast, liikuvat sooja, aga siiski ükskõikse silmana üle taevavõlvi ja siis õhtuhämarusse kadudes sulguvat jõepinnalt tõusva punase uduloori varju. Tegelikult on see hoopis maakera pöörlemine. Tegelikult pole mind saatvat vana meest olemas, aga jutt, mida ta mulle räägib on. Matemaatika kui keel või kui ruum. Kui keel - see on nagu noodikiri. Ruumiline, modulaarne matemaatika on kui muusika loomine. Seal ongi erinevus. Numbreid tajutakse geomeetriliselt ja geomeetriat numbritena, vahetult, kaemuslikult oleva ruumis. Kes laseb muusikal sündida, ilmsiks tulla, selle kurbus on piiritu.

Kes aga elab sõnadevahus, see peidab end tuimusesse ja saab hukka.

(PNG)

Kui vaatan tagasi alleele, siis näen puudeseinas tõusvaid jooni ja nende kohal võlvkaarte põimumist, mis püüdleb gooti kirikuseinana valguse suunas ja need kaared omakorda muutuvad gaussi kõveraks, mis seletab kogu maailma statistilist tõde, aga seda tõde ennast sellisest keskmesse püüdlevast üldistusest ei sünni. Vana aedniku sõnad mõjutasid mind, muidugi. Kuid olulisem oli temast voolav vägi. Me kõik oleme seotud omavahel funktsioonide võrgustikku, mille muutujateks oleme inimestena. Kui üks selles võrgustikus on piisavalt transformeernud, avanenud tõele, siis liigub see laiali kõigile teistele, sest kogu funktsioon ise on muutunud. Ma vaatan ta raskest tööst vormitud käsi ja kiilaspealt säravat kuma ja kuulan, kuidas eesti keele saladus on ladina keele saladuse vastand. Tagasipöördumine ja läbinägemine. Saksa-vene taustal kasvas see ladina keele hirmust, soovist põgeneda näiteks kreeka keele juurde ja öelda, et logos pole loogika. Need ütlejad arvasid, et ladina keelest sündinu: ratsionalism, sotsialism, ateism ja katoliiklus on kõik inimese eksitamiseks tõest.

Vana aednik kirjeldas, kuidas üheksateistkümnenda sajandi keskpaigas koputab noor, üsna kõhn mees, sügaval asetsevate silmade rahuliku pilguga ja kaela kaunistava punase rätikuga areldi Tartu äärelinnas pseudogooti kindluse uksele. "Välja!" kostus seest raevukas saksakeelne karje. "Lasen koerad lahti, te tõprakari!" Lävele ilmunud pehme kujuga mehelt poleks sellist vulkaanilist jõudu osanud oodatagi. "Aa, te olete venelane," lisas ta Dostojevskit silmates leebudes juba vene keeles. "Jah, härra, ma olen venelane. Lubage ennast tutvustada - Fjodor Mihhailovitš Dostojevski, insenerikorpuse kasvandik, kuid kutsumuselt kirjanik." "Kirjanik," küsis Martin Ur-Heidegger ettevaatlikult "Ja mida olete kirjutanud mu härra?" "Siiani veel mitte kõige olulisemaid teoseid, kuid siiski on juba mind tunnustatud piisava tähelepanuga kitsamas ringis. Mu esimesed teosed ilmuvad kohe. Ma olen ju veel noor, peamised romaanid peavad veel veidi ootama," vastas Fjodor Mihhailovitš teeseldud tagasihoidlikkusest läbikiirgava enesekindlusega, ta nägu moonutas korraks auahnuse hullus. Ur-Heidegger von Ur-Sprung tegi seda mitte märkavat, kõhkles küll hetkeks, kuid astus siis ukse eest kõrvale ja viipas kergelt kummardades käega.

"Palun, astuge sisse, mu härra."

Astume nende kahe kreekausulise järel sisse ja vaatame seda ängi, mida nad ka meie kultuuri kaasa tõid, mis on isegi siin, Tartus. Aga siiski, ootame veel, haaras vana aednik mul käisest. Las nad lähevad sisse, ma pean enne selgitama üht asja.

Suurte, rahvastevaheliste keeltega juhtub midagi sarnast, nagu pidžin- või kreoolkeeltega. Nende keerukus väheneb suure hulga täiskasvanuna, mitteloomulikul moel keeleruumiga liitujatega. See on samuti funktsioon, millel on matemaatika imetabane, isegi õudustäratav võim. See pole küsimus nominalismist või realismist, tahtest või kasvamisest, üksusest, paljususest või mis-susest. Kui keel lihtsustub ühes kindlas suunas, siis on see funktsioon töös. See suund on loogika suund.

Ladina keel oli 13. sajandiks, mil ta domineeriva keelena Eestisse jõudis, saanud just selliseks keeleks, mida rääkisid inimesed, kelle emakeeleks ta polnud ja ennekõike - mis oli usu, teadmise, kirja- ja teaduskeel. Skolastika ja kividest selgete joonte valgusesse vormimine olid kindlaks tunnuseks. Praeguses maailmas jätkab seda inglise keel, mille suund matemaatika, loogika ja keelefilosoofia arendamisele, üleilmastumine ja tehisintellekti keeleks saamine on funktsiooni möödapääsmatu teostumine.

Inglise keel on grammatiliselt võrreldes teiste germaani keeletega väga palju lihtsam ja see protsess jätkub Ameerikas ning kogu maailma amerikaniseerumisel üha edasi. Sõnad on palju vähem olulised, kui grammatiline struktuur, mis on keeles kõige püsikam. Iga keel seega paratamatult on ühtaegu allikas, millest laps saab eelnenud põlvede kogemused ja arvamused, nende hoiakud, ja piir, mida inimene tavaliselt ei ületa iial enam. On ühtaegu võti aardekambrisse ja see süsteem, mida inimene “orjab” surmani, ahel, millest ta tavaliselt ei vabane. Iga keel on üks võimalik reaalsuse koopia, “keeletõelisus” eriliste koordinaatidega transformeeritud “tõelus” või erinev filter, erinev kaardistamissüsteem, siis on ilmne, miks on nii raske avastada parameetreid. Igas koopias on küll teatav kord, kuid see 1) on vaevu kirjeldatav sellesama koopia vahenditega, ehkki nad on võrreldavad, ning 2) see ei ole kirjeldatav ka mingi “metakeelega”, sest iga metakeel omakorda jällegi oleks üks tõeluse koopia. Oma vahenditega keel ei saa kirjeldada end, iga teise vahendid moondavad teda. Struktuur on salakeel. Inglise keele vormimine üldkeeleks algas juba Briti saarte vallutamisel viikingite poolt, kes sundisid vanainglise keele arengule, mis on üha edasi levides aina jätkunud.

Aga nõnda on radikaalselt lihtsustunud ka mandariini keel Hiinas, pärsia keel võrreldes oma eelnenud vormide ja sugulaskeeltega, araabia keel võrdluses koraanikeele ja tänapäeval levinuga.

See lihtsustumine on statistiline keskmistumine, erisuste, ebaregulaarsuste ja "ebaloogilisuste" kadu. Sealt kasvab möödapääsmatult universaalide idee, mis just keskaja skolastikuid piinas nii kaua, kuni lõpuks heideti Euroopas jumaliku tõe otsimine üldse kõrvale ja keskenduti tehnoloogiale. Need loetletud keeled on ka masinatele meelepärased, seega kõik need protsessid võimenduvad veelgi ja näiteks eesti keele ainus lootus saada masintõlke keeleks sünnib paraku samuti läbi funktsiooni käivitumise praegu, mil kümnendik või isegi viiendik keele kasutajatest on hiljem keelde lisandunud inimesed (eesti keel vene koolis).

Ladina keele asemel on nüüd inglise keel ja matemaatika, ehk kokku siis rahvusvaheline teaduskeel. Selle eemaletõukamise asemel ja põgenemisel mingisse hullunud alternatiivi võiks olukorda teadvustada ja võtta need mõlemad komponendid tingimusteta omaks - meil on üldkeel (ja on juba pea tuhat aastat olnud, algkloostrites Eesti pinnal räägiti ladina ja eesti keelt) ning on enda salakeel - metsik maakeel. Neid ei pea sulatama. Nende mõlema üheaegsel vaatlemisel võime aimata inglite keelt - olukorda, kus kaks inimest räägivad omavahel ja neid jälgiv kolmas mõistab, mida nad tahavad tegelikult öelda, ehkki keel, sõnad võimaldavad rääkida lõputult üksteisest mööda, ilma et see isegi nende kõnelejate endi jaoks ilmsiks tuleks, enne kui hilja. See pole saavutatav statistilise analüüsina, keskmiseks lõikamisena, sest tõde on lõpmatult suur. Tundlikud inimesed taipasid seda ja saksa-vene vastuseks oli universaalide tasandava väe eest põgenemine kuhugi algkoju - õigeusku või kreeka ürgfilosoofiasse, mis siiski polnud muud, kui hirmunud sööst ja riiklusega seotult viis täielikku valeprohvetlikku mandumisse kahekümnenda sajandi mustasajalisse riigikultusesse, mille mäda voolab jälle igast praost.

Kuid sellal, 19. aastasaja kabinetis lõi Ur-Heidegger kõhklema, ta polnud veel valmis. Otsekui taibates ta kaaslast tabanud kahtluseussi hakkas Dostojevski rääkima. "Näen, et ka teil on seintel koopiad. Need on ju järgitehtud maalid, eurooplaste pealt. Ka Peterburis on koopiad, ainult koopiad. Nägin hiljuti üht, mingi sakslase või šveitslase tehtut ja isegi sellisena, järgitehtult vapustas mind see väga. Kunagi tahan kindlasti minna vaatama ka originaali, aga see pole oluline. Ma ju tundsin. Ma sain sellest peaaegu nädalaks palaviku, sellest jubedusest. Sellel pildil oli äsja ristilt mahavõetud Kristus. Mingit ilu seal polnud, polnud vaimu, või kasvõi lohutavat esteetikat, mida kunstnikud ikka püüavad oma piltidele lisada. Asjata ei öelda vene keeles, et ikoone kirjutatakse, seal on alati ju mingi lugu, aga selle pildi lugu oli kohutav. Kristus oli surnukehana pitsitatud kitsukesse piklikku kasti, mitte kasti, vaid raami, selle pildi raami. Nad räägivad mulle aina, mine Tartusse, kuula loenguid, seal on euroopalik mõtlemine, ma ju oskan saksa keelt, saaksin hakkama küll. Aga ma ei taha! Lugesin Kanti, tema "Puhta mõistuse kriitikat." Ja ma tundsin seda sama ängi, seda rauast kasti, kuhu ta tahab meid panna. Sellel maalil oli Kristus inimene, aga surnud inimene, lihtsalt lillakas-kollane lihakäntsakas, kohutavalt piinatud veel enne surma, ta oli täis vermeid ja sinikaid, veel enne ristilöömist oli ta talunud otsatuid piinu - ja kõik see oli temas näha, ta pilk, mis vaatas kasti lakke, polnud täis teadmist, vaid agooniat. Kuus tundi vaevlemist ristil, rahva peks, roomlaste hoobid, kõik oli näha. Nagu mingi kohutav halastamatu masin oleks ta kinnihaaranud ja talitanud temaga nõnda, et ta enam kunagi ei tahaks ja ka mitte keegi, kes oli temasse uskunud, ei julgeks hüüda: "tõuse ja kõnni!" Et koguni mõte liha ülestõusmisest on täiesti võimatu, sest liha on nii lõplikult, nii kindlalt surnuks piinatud. Vat selliseid tundeid tekkitas minus see pilt ja see läks väga kokku sellega, mida ma olin välja lugenud Kanti mõtlemismasinast. See sama halastamatu jõud, mis paiskab meie mõistuse lahendamatutesse vastuoludesse, kohe, kui üritame aru saada elu tegelikust müsteeriumist, kasutades, nagu Kant ju meile lubab, oma mõistuse jõudu. Selles Kanti raamatus on peidus samasugune kohutav saladus. Seda te siin Tartus haute, te toote kogu maailmale, aga ennekõike iseendale ja koos endaga kogu Venemaale kohutavaid kannatusi, sest te äratate tühjuse vaimu. Vanatühi on just tühi, see jõud lihtsalt juhtub, sest me mängime temaga, ma laseme tal ennast võita, oma inimliku kergemeelsusega anname ise ennast tema orjadeks, sest kardame vabadust. Meil on vaja ainult mingi als ob vabadus, justnagu tõde." Üha enam erutudes kõndis ta kätega vehkides mööda kabinetti, riivas peaaegu laual seisvat kreeka vaasi, peatus viimasel hetkel enne raamaturiiulit ja põrnitses midagi, võibolla luges raamatuselgu. "Mida te tahate öelda?" küsis mõtlemise hämarusest väljaraputatud Ur-Heidegger.

"Mida ma tahtsin öelda... Kui ma isegi teaksin... Mind vaevab üks lugu, mida ma Revelis kuulsin. Pereisa, tõtt-öelda ebameeldiv inimene, oli ära tapetud. Maha löödud, jõhkralt, kirvega, nagu seda tavaliselt vene provintsis ette tuleb. Tal oli kolm poega, tegelikult isegi neli, aga see oli sohipoeg, kes oli siiski kostilisena samuti majas. Sattusin oma venna tõttu juurdluse ja kohtupidamisega kursis olema. Ei, muidugi polnud tema kuidagi asjasse segatud, kuid siiski - tuttavad inimesed. See oli tragöödia, aga samavõrra ka farss. Lõpuks selgus ju, et vanamehe lõi maha just see sohipoeg, keda oli majas peetud, aga süüdistuseks tõi ta kõige haritumalt vendadest, tõepoolest õpetatud mehelt, kes Peterburis isegi akadeemilist karjääri oli teinud, saadud ideed. Jah, tekkis isegi arutelu, kas ideed võivad kedagi kuriteole sundida, muidugi rumalus, kuidas siis muidu... Ja siiski, kas pole selles midagi, mingi õudne saladus, mis selle kurva looga meile kangastub?"

"Mis saladus? Kas mõrvar jäi siis leidmata?" küsis segaduses Ur-Heidegger.

"Ei, ma ju ütlesin - mõrvar leiti ja selgusid ka selle, tegelikult üsna räpase loo tagamaad. Vana vimm ja vastuolud ja muidugi mammona, see hingede hukutaja. Aga saladus on mujal. Teate, see polnud kokkusattumus, et täna tuli jälle Kant jutuks. See polnud juhus, selliseid juhuseid pole, ta kummitab meid. Aga kes siis tappis? Pihtimuslik kiri, mis lõpuks kogu kohtuasja lahendas, oli peidetud ühte kohta, kuhu vares ka konte ei vea. See salajane kiri, millega kõik selgus, aga tegelikult ei selgunud mitte midagi, oli peidetud raamatu vahele. Aga teate, polnud see mingi nõiaraamat. Täitsa ilma kettide, kolba ja punase küünlata oli see raamat. Aga veel hirmsam, veel kohutavama saladuse peitja, või tegelikult just ilmsiks tegija oli see raamat. Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitika" vahele oli ta peidetud. Seda olid need vennad uurinud, või mis vennad., vaid harituim neist ja teised olid suu lahti kuulanud, sest teate, milles seisneb see kohutav saladus? Üks neist vennastes oli ülipingest pihtima hakanud ja rääkis, et teda oli öösel külastatud, et kogu asja niiditõmbaja oli talle teinud hirmsa visiidi. "Tema" oli tulnud ja hirmutanud vaesekest kohutavalt. "Tema" oli istunud diivanil, aga "tema" on kohutavalt rumal ja et "tema " on kurat. Alles pärast kohut rääkis ta, kes on see "tema" - see on uus inimene, kes tahab Ameerikasse, masinate maale, kes loobub selle nimel jumalast. Alanud oli aga kõik hästi, see uus inimene pidi leidma tegeliku tõe, olema uuem, selgem, päikese jõust ja vaimu selgusest sündinud. Aga koos selle uue inimesega tuli ka teine ja üks on teise antipoodiks ja nende vahel käib alatine võitlus mitte elu vaid surma peale. Ennekõike on uus inimene see, kes on nii kurat kui ka inimjumal ja kellele on kõik lubatud. Teadus uurib kõike ja leiab, et Jumalat pole. On ainult mateeria ja surelikkus. Selliste mõtete eest võiks muidugi Siberisse saata, see on ju jumalateotus, aga haige inimene, mis sellisega Siberiski teha. Palavikuviirastusena külas käinud kurat on uue inimese ettekuulutus. Need on kõik mu enda kujutlused ja mõtted, ainult kõige alatumad ja rumalamad, rääkis, või õigemini pihtis palavikus tunnistaja. "Tema" oligi mina, ainult et ta ütles välja mu kõige salajasemad mõtted, mis olid ka kõige rumalamad. Ja on kohutav, kui see uus inimene tuleb ilmale Venemaal. Meile, venelastele meeldib kannatada ja kannatama panna ja kui see uus inimene sünnib siin, siis tuleb ta ilmale Tühjuse vaimu lapsena.

Vabadus, tõeline vabadus murrab meid, sest mis ma enam keerutan, liikudes Kanti filosoofilist silda mööda läheb vene inimene üha edasi, kuni viimaks asub kõikuma kahe vastandliku suuna vahel nagu vankavstanka. Kord langeb alla, siis kerkib taevasse, nagu poleks see sild mitte sild, vaid mõttepurre, mis ongi konstrueeritud kavalaks üles-alla loopimiseks, et inimesel suisa süda pahaks läheks ja eluisu kaoks. Nelja paradoksi kinnipüütult ettevalmistamatu mõtleja hukkub. Kant on teinud rauast kasti, kuhu jääd lõksupüütult vaevlema. Mõistuse piirideni jõudnult ei saa teesi ja antiteesi ületada. Sest me peame küsima järgmisi asju: esiteks. kas maailm on loodud või alati olnud ja igavene. Teiseks. kas on surematust või surematust pole ja kõik on kaduv? Kolmandaks, kas vaba tahe on või on vaid loodusseadus. Ja neljandaks, kas on jumal või jumalat pole, maailma loojat. Kas on mingi kõrgem printsiip - kas maailmal on mõte? Kõik on lubatud..." Ja mürgiselt lisas Dostojevski juurde: "targale inimesele". Aga see viib enesetapule, sest hävitab printsiibina iseenda. Kartes kosmilist tühjust pagedetakse olematusesse, mida ei pruugi samuti olla...Uhkus ajab upakile, " mõtiskles ta edasi. «Kui jumalat ja surematust pole, on kõik lubatud - see ongi kuradi saladus. Kui pole jumalat, pole ka tema headust, aga kui pole heategijat, siis on lubatud ka isatapmine."

"Aga kui isatapmine on ainus, mis on meile jäänud," küsis Ur-Heidegger, "kui see lugu pole mingi sentimentaalne lugu, vaid selline, kus isa annab pojale reisile kaasa valeraha ja ema ütleb asju, mille järel on igasugune edasine suhtlus võimatu? Saksa idealismi lagundamine pole midagi muud, kui kaitsekilp, mille taha peituvad ja varjuvad juba kättejõudev vaimuvaesus, vaimsete võimete lagunemine, kogu aluste järele käiva algupärase küsimise tõrjumine ning seos sääraste asjadega. Sest kokku ei varisenud mitte saksa idealism, vaid ajastu ise ei olnud enam küllalt tugev selleks, et jääda tolle vaimse maailma suuruse, avaruse ja algupärasuse tasemele, et teda tõeliselt teostada, mis tähendab alati muud kui ainult teeside ja arusaamade rakendamist. Varjatusest ja vääritiseatusest varjamatusesse, olemisse liikumine viib sinna, mida saab taluda vaid endal silmade peast torkamisega, et seada end välja kogu valgusest, lasta enda ümber paiskuda varjaval ööl ning kisendada, et rahvale saaks ilmsiks keegi säärane sellena, kes ta on. Aga kõige tähtsam on, kuidas esitada tõde sellisena, mis ta on hoolivalt, sest vales elamine viib katastroofi, kuid ka tõekuulutamine võib olla vaid maailma ja teiste vastu suunatud kuri tung."

Korraga on Dostojevski vana ja väsinud mees, kui ta ütleb: "See lugu juhtus minuga õige ammu, nii-öelda minu eelajaloolisel ajal, nimelt kolmekümne seitsmendal aastal, kui ma olin oma viisteist aastat vana ja teel Moskvast Peterburi. Mina ja mu vanem vend sõitsime koos kadunud isaga Peterburi, end inseneride kooli sisse kirjutama. Oli maikuu, ilm oli palav. Me sõitsime ilmatu kaua, peaaegu sammu, ja peatusime igas postijaamas paar-kolm tundi. Mul on meeles, kuidas see ligi nädal aega kestnud reis meid lõpuks ära tüütas. Meil oli vennaga uude ellu astumisega kiire, me unistasime palavalt millestki, kõigest "kaunist ja ülevast" - siis oli see sõnapaar alles kulumata ja seda öeldi ilma irooniata. Ja kui palju oli tookord veel ilusaid sõnu käibel! Me uskusime kirglikult millesegi, ja kuigi me mõlemad teadsime väga hästi kõike, mida matemaatika eksamil nõuti, olid meie unistuseks üksnes luule ja luuletajad. Vend luuletas, paar-kolm luuletust päevas, isegi sellel reisil, mina aga mõtlesin pidevalt Veneetsia-ainelist romaani. Puškin oli kõigest paari kuu eest surnud, ja me leppisime vennaga teel kokku, et niipea kui me Peterburi jõuame, käime kohe kahevõitluse paigas ära ja katsume pääseda Puškini endisesse korterisse, et näha tuba, kus ta hinge heitis. Kord õhtu eel tegime ühes sissesõiduhoovis peatuse, küla ma ei mäleta, vist oli see Tveri kubermangus, suur ja rikas küla. Poole tunni pärast pidime edasi sõitma, mina vahtisin vahepeal aknast välja ning nägin sellist pilti.

Otse võõrastemaja vastas üle tänava oli postijaam. Korraga veeres selle trepi ette kiirpostitõld, kolm hobust ees, ja feldjääger kitsahõlmalise sabakuuega, nagu tolleaegne täismunder ette nägi, ning suure kolmnurkse kübaraga, mille peal lehvisid valged, kollased ja vististi ka rohelised suled (ma olen pisiasjad unustanud võiksin täpselt järele küsida, aga mul on küll silme ees, et vilksatasid ka rohelised suled), kargas tõllast maha. Feldjääger oli pikk, ütlemata turske ja tugev punase näoga poiss. Ta tõttas postijaama sisse ning kummutas seal tõenäoliselt pitsi viina kõrisse. Ma mäletan, meie küüdimees ütles mulle, et niisugune feldjääger joob igas postijaams pitsi viina ära, muidu ei paneks ta "sihukesele vaevale" vastu. Vahepeal veeres postijaama ette uus uhke vahetustroika ja kahekümneaastane postipoiss punases särgis, kuub käsivarrel, hüppas pukki. Jaamast kargas välja ka feldjääger, jooksis trepist alla ja istus kalessi. Kes teab millist tähtsat posti see relvastatud kuller pidi saatma, aga arvatavasti mitte üldsegi tähtsat, vahest mingit täitsa tähtsusetut asja, mille olulisus tulenes vaid kroonulikust kujutlusest. Postipoiss pingutas ohje, aga enne veel, kui ta neid pingule jõudis tõmmata, tõusis feldjääger püsti, tõstis vaikides, ainsatki sõna lausumata parema käe priske rusika ja valas ülalt alla postipoisile valusa hoobi pähe. Poiss nõksatas kogu kehast ettepoole, tõstis piitsa ja äigas tubli täie aisahobusele. Hobused panid kappama, aga feldjääger ei taltunud sellest põrmugi. See ei olnud vihahoog, vaid meetod, midagi pikaaegse kogemuse teel kätteõpitut ja omaksvõetut, ning koletu rusikas välkus aga jälle ja võmmis teisele vastu kukalt. See kestis senikaua, kui troika silmist kadus. Muidugi piitsutas postipoiss, kes vaevu hoopide all pukis püsis, tihedalt ja pidevalt hobuseid, nagu oleks ta arust ära, peksis seni, kuni need tormasid nagu sõgedad. See jäle pilt on mulle eluksajaks meelde jäänud. Ma ei saanud feldjäägrit unustada, ning tahtmatult kippusin ma hiljem tükil ajal nii mõndagi julma ja häbiväärset venelaste elus kindlasti väga ühekülgselt seletama. Aga siiski..."

Vana aednik lohutab teda aga nii:

"Teie rääkisite täna palju rahast ja maailma kohutavast uueks saamisest, aga minul on selle kohta üks lugu. Mitte kõik juhid ei heidetud alla või tapetud ära ristisõdijate poolt siin maal. Kui te arvate, et siia toodi paganate vastu võideldes Kristuse hea sõnum või veelgi hullem - Jumala sõnum, siis see on muidugi puha propaganda. Sakslased ja rootslased nimetasid ju õigeusklikkegi paganateks, skismaatikuteks ja pidasid nende vastu ristisõda. Leedumaad tallati veel sada aastat kristliku riigina ja kogu Euroopast kogunes seiklejaid rüütliau koguma inimestele jahti pidades. See oli totaalne sõda, aga see on ülimalt halastusetu sõja vorm, mis on siinsete maade meelde vajutanud pitseri, millest lahti saada üliraske. Seda olete te õigesti tähele pannud, et preislased koolitavad Venemaad enda sisseharjunud julmuse kohaselt, ei aita siin tehnikaimed ja ilusad majad. Ja omavahel öeldes, see läheb neile veel lõpuks väga kalliks maksma, läheb Venemaalegi. Aga ma tahtsin rääkida ühest kloostrist, mis siin Tartu lähedal Valkenas tehti aastal 1234, number, mis on ju nagu nõrgamälulistele loodud, kes suudavad meeles pidada ainult väga lihtsaid arve. Nagu 0 või 1-2-3-4. Seal oli üks kohalik vürst või muidu pealik, kes jäi ristisõdadest eemale, sest oli jäänud sügavalt mõtlema rändavate munkade tarkuse üle ja on täiesti vale, et selliseid siin enne ristisõdijaid polnud. Midagi oli selles talle ikkagi arusaamatut, sest tõde oli ennast ilmutanud ju kõrbelisel mägismaal, aga meil on mets ja soo, mis ei lase meil Galilead päris selgesti mõista. Ja nii läks ta metsa, soosaarele ja elas seal seitse aastat üksinda hurtsikus, elas marjadest ja seentest ja tõenäoliselt ka sääskedest, keda seal juba sissehingates tohutult kõhtu satub. Seitsmenda aasta lõpuks tuli ta soost välja, aga see oli üks neid perioode, mil maailm uueneb täielikult. Kui ta välja tuli, oligi vana maailm asendunud uuega. Võib öelda, et siis sisemist kahekõnet ei toimu, võimalik vastus ilmub teisepoolse tegevusena, st välise sündmusena. Kui muutuse avastas väljaspool, mil muutumine otsekui hüüdis talle: “Mina olen muutumine!”, ja ta oli nii arukas, et teadis: “See on minu muutumine, aga mitte minu isiklik muutumine, vaid sureliku muutumine minus surematuks, vabanedes surelikust kestast, mis ma olen ise, ja ärgates siis omaenese ellu.” Tema oli aga leidnud vastuse nii seesmiselt kui väliselt - ta naine hakkas peale käima, et kui ta ise tahab käia pühamehe teed, siis andku oma pärandus pojale, sest mis ta sest kinni hoiab. Varandust oli tal aga selle aja kohta palju ja naine oli seda usina tööga veel kasvatanudki. Muidugi, oli see mees nõus ja andiski oma varanduse pojale üle. Ja poegki sai sellest osa ja läks Valkena kloostrisse vennaks, sest tema isa varandusele polnud määratud kaotsi minna, nagu juhtus teistega, kes sellel ajal mõtlesid, et saavad asjade kulgu üle kavaldada ja võõramaalaste käest pääseda.

Ärge kartke mõistust. Ärge kartke üldse midagi.

1

2017-08-16

MärksõnaEesti ajalugu

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaHeidegger

MärksõnaKant

MärksõnaKeel

MärksõnaMasing

MärksõnaVenemaa