Iraani impeerium

Prindi

Kirkiri

1

Kui mingid protsessid on pikka aega kestnud, siis on statistiliselt mõistlik eeldada tõenäosust, et need protsessid korduvad ja jätkuvad veel vähemalt poole juba kestnud ajast. Iraani kiltmaalt on tuhandeid aastaid tekkinud ja levinud impeeriumid. Praegune periood, mil Iraan on suhteliselt tähtsusetu riik Lääne, Venemaa, Hiina, India ja sunniitliku islami kõrval on pigem anomaalia, mis arvatavasti peagi lõpeb. Iraan on läbi ajaloo olnud Lähis-Ida üks mõjuvõimsamaid riike. Tema kultuur, poliitika ja ideoloogia on alati avaldanud suurt mõju ning teatud ajalooperioodidel on need domineerinud peale Idamaade ka laiemalt. Iraanlased tunnetavad ennast siiani suurriigina, kes on võidelnud oma koha eest päikese all teiste suurriikidega. Iraagi varemetel, Süürias või Afganistanis võib Iraan põrkuda USA-ga. Saudi Araabiaga on Iraanil põline vastasseis. Oma kana on kitkuda ka Türgi ja Venemaaga, konkurents ilmneb kohe, kui Iraan peaks piirkonda tekkivas võimuvaakumis loomulikul moel tugevnema. Sõdades Venemaaga 19. sajandil on Iraan kaotanud mitmeid territooriume Kesk-Aasias ja Kaukaasias ning nende alade vastu ei ole Iraan huvi kaotanud tänaseni. Kui Venemaa ennast Lääne vastu nurka mängib, võib Iraan muutuda ootamatult oluliseks. Eriti plahvatusohtlik on kombinatsioon Iraani tuumarelvastusest ja Iraani korduvalt välja öeldud püüdlusest pühkida Iisrael maailmakaardilt. Iraani islamistlikust ideoloogiast ja teokraatlikust riigikorrast tingitud rahvusvaheline isolatsioon ja Iraagi interventsioon 2003. aastal süvendasid kindlasti Iraani teokraatliku režiimi juhtkonnas hirmu nende saatuse pärast. Iraagi interventsiooni künnisel kõlas ähvardusi ka Iraani suunas ja mitmed eksperdid soovitasid samalaadset relvastatud sekkumist Iraani pinnal. See on õhutanud Iraani huvi tuumarelva vastu, teine arvestatav ajend tuumarelva väljaarendamiseks on Iraani kirglik soov regionaalse ülemvõimuna kanda kinnitada ja samas Iisraeli tehnoloogilist üleolekut kammitseda. Peab ju lõviosa islamimaailmast viimast igipõliseks vaenlaseks - tuumarelva omamine tõstaks Iraani Iisraeli vastase koalitsiooni juhiks ning sunniks araabia riike Iraani huvidega rohkem arvestama. Iraani jaoks on tuumarelv nagu „pilet” suurriikide klubisse, kus on Ameerika Ühendriigid, Hiina, Prantsusmaa, Venemaa jt, ning see peaks Iraani võimuladviku seisukohast kinnitama Iraani kui suurriigi erilist staatust ja domineerivat positsiooni Lähis- ja Kesk-Idas. Samas on tuumapomm nende meelest ka teatud määral garantii, et keegi ei ründa Iraani väljastpoolt. Tekkida võiv tihedam liit seni ainsa islami tuumariigi Pakistaniga võib arenguid pingestada, sest tirib vastasseisu India.

Iraanlaste puhul on huvitav see, et kuigi olles enamikus usklikud šiiia muslimid, on nende üheks rahvusidentiteedi kujundajaks pärsia rahvuseepos Šâh-nâme ehk „Kuningate raamat”, mis sugugi ei käsitle islamit ega islamiaegset epohhi, vaid hoopis islamieelset aega ja zoroastrismi. Selle eepose autor Abû’l-Qâsem Ferdausi (Firdausi) (940-1020) kirjeldab Iraani muistset ajalugu legendaarse ja hiilgava pärandina. See on avaldanud suurt mõju iraanlaste mõtteviisile, eriti haritlastele. Šâh-nâme on kindlasti üks peamisi iraanlaste rahvusidentiteedi kujundajaid, kuid muidugi mitte ainus. Iraanlaste mõttemaailma pole tugevasti mõjutanud ainult islam, vaid ka zoroastrism ja Avesta (zoroastrismi püha raamat).

Iraanlaste loodud monoteistlik religioon, mida me tunneme zoroastrismi nime all, on maailma vanim monoteistlik usund. See tekkis tuhandeid aastaid tagasi Iraani aladel. Zoroastrism on üks omapärasemaid nähtusi maailma- ja ka religiooniajaloos ning ilmselt on tegemist usundiga, mis on kõige rohkem inimkonda mõjutanud. Oletatakse, et mitmed tähtsad mõisted nagu inimkonna lunastaja, ülestõusmine või apokalüpsis tulid kristlusesse ilmselt zoroastrismist. Zoroastrism mõjutas teatud määral isegi antiikfilosoofia arengut. Zoroastrismi rajajaks peetakse prohvet Zoroastrit. Eri allikate kohaselt dateeritakse Zoroastri eluaastad lausa II aastatuhandesse eKr, kõige hiljem 6. sajandisse eKr. Zoroastrismi õpetuse kohaselt on Ahuramazda (e.k hea mõte) peajumal ning maailma ja inimkonna looja. Tema vastas seisab kurjust kehastav jõud Ahriman (e.k kuri vaim). Need kaks oma loomult erinevat jõudu võitlevad omavahel ehk teisisõnu „headus” ja „kurjus” võitlevad teineteisega. Selline on dualistlik pilt maailmast, mis kipub kurjuse impeeriumi vastu võitlemisena iraanlasi ikka köitma.

Isegi tänapäeva modernse Iraani Islami Vabariigi ametlikus ideoloogias võib leida elemente, mis pole seotud ainult islamiga ja islamiseerimisega, vaid kajastavad võib-olla küll kaudselt muistse Pärsia ideoloogilisi, geopoliitilisi suunitlusi ja põhimõtteid. Seega võib öelda, et Iraan ei olegi läbi ajaloo kuigi palju muutunud - nagu ligi 2000 aastat tagasi, mil Rooma impeerium ja Iraan sõdisid omavahel, võideldes hegemoonia pärast Lähis-Idas, on ka lähiajaloos Iraan võidelnud oma vastastega mõningal määral samadel eesmärkidel. Mõnikord vaadeldakse Iraagi-Iraani sõda (1980-1988) ühe viimase suure pärslaste ja araablaste konfliktina või siis usukonfliktina šiiitide ja sunniitide vahel. Araablaste ja iraanlaste konfliktide ajaloolisi juuri otsitakse sageli isegi Sassaniidide ajastu (224.- 651. aastad pKr) lõpust või 7. sajandist, mil islam muutus Lähis-Idas valdavaks ja Sassaniidide impeerium kaotas araablaste poolt vallutatuna oma positsioonid. Pärslased ja araablased konkureerivad jätkuvalt, tänapäeval paljudes väikesõdades, kus Saudi Araabia ja Iraan õhutavad/toetavad vastaspooli. Ajaloolisi arenguid Pärsia lahe piirkonnas, kus tänapäeval asuvad naaberriigid Iraak ja Iraan, on kestvalt mõjutanud kahe suure rahva - pärslaste ja araablaste - rivaliteet. Kuigi Tigrise ja Eufrati jõgede vahelist paikkonda (Mesopotaamiat) loetakse inimtsivilisatsiooni hälliks, kus üksteise järel tekkisid Sumeri, Akkadi, Babüloonia ja Assüüria tsivilisatsioonid, on nüüdisaegne (alles 1932. aastal iseseisvunud) Iraak riigina veel väga noor. Iraan, iidsete ajalooliste traditsioonidega põline riik, on jõuliselt mõjutanud ka Iraagi alade arengut, mis olid pikalt mitmete Iraani riikide võimu all.

Esimene teadaolev iraanlaste rajatud riik Iraani aladel oli Meedia kuningriik (u 9/8.- 6. saj eKr). Samas Meedia riik polnud esimene riiklik moodustis Iraani aladel - juba IV-I aastatuhandel eKr eksisteeris Loode-Iraani aladel hiilgav Elami tsivilisatsioon. Seega oli Iraani aladel riikluse arengute traditsioon juba vähemalt 2000 aastat pikk. I aastatuhandel eKr tekkis Mesopotaamias tugev ja võimas Uus-Assüüria impeerium, mis sai oma kontrolli alla praktiliselt terve Lähis-Ida. 6. eelkristliku sajandi teisel poolel sai Lähis-Idast aga kerge saak pärslastele. Selleks ajaks olid pärslased juba õppinud assüürlastelt, babüloonlastelt, meedialastelt, elamlastelt ja teistel rahvastel, kuidas riiki valitseda. Nii kerkis esile esimene pärslaste poolt loodud suurriik, mida valitsesid kuningad Ahhemeniidide suguvõsast (558.-330. eKr). Ahhemeniidid said alguse müütilisest tegelasest Ahemenist, kes oli legendi järgi pärsia hõimude muistne liider. Üks Ahhemeniididest, Kyros II Suur (558.-530. eKr) vallutas terve Lähis-Ida. Kyros lõi võimsa impeeriumi, mis valitses tollaegset maailma järgmised 220-230 aastat ja sai eeskujuks paljudele hilisematele impeeriumidele - Aleksander Suure impeeriumile, Partia impeeriumile, Rooma impeeriumile, Sassaniidide impeeriumile, Safaviidide suuriigile, Pahlavî dünastiale, mis valitses Iraanis 1925-1979, ja isegi tänapäeva Iraanile.

Ahhemenidiide dünastia kõige tuntuim esindaja oli Darius I (522-486). Ta oli suur vallutaja, reformaator, aga ka pärsia ametliku propagandaaparaadi üks suuremaid eestvedajaid. Propagandistlikud võtteid ja suurkuningluse ideoloogia elemente õppisid pärslased Assüüria ja Babüloonia impeeriumidelt, aga ka Elamilt. Iraanlaste arhailine „imperialistlik mõtteviis” kujunes tegelikult mitme faktori koosmõjul - alates sellest, et iraanlased olid pikka aega vasallsõltuvuses mitmest suurriigist, millest kõige mõjuvõimsam oli Uus-Assüüria impeerium (9.-7. saj eKr), mille eesotsas oli piiramatu võimuga, despootlik kuningas-väejuht, kes ühtlasi pretendeeris nii universumi valitseja ja kangelase, jumalate asehalduri staatusele maa peal.

Olles usurpaator, katsus Darius I oma võimu tugevdada. Ta lasi koostada hiigelsuure bareljeefi koos raidkirjaga kolmes (akkadi, vanapärsia ja elami) keeles. Seal nimetab Darius I ennast „suurkuningaks” ja ka „(kõikide) kuningate kuningaks”, kopeerides muistsete Assüüria ja Babüloonia valitsejate tiitleid. See on üks kõige esimesi ja tähtsamaid tekste Iraani riikliku ideoloogia kujunemise seisukohast. Tiitel „kuningate kuningas” nagu mõned teisedki muistsed Iraani riikliku ideoloogia elemendid ja sümbolid osutusid üllatavalt elujõulisteks - ka viimased Iraani šahhid Pahlavî dünastiast kasutasid seda tiitlit - šahinšah (või šahanšah) - kuni 1979. aastani, mil Iraanis leidis aset islamirevolutsioon ja monarhia kukutati. Iraanlased on enamasti šiiidid. Šiiidid on moslemid, keda peetakse neljanda kaliifi Ali ibn Abu Talibi järeltulijaks. Nemad arvavad, et võim moslemite seas peab alati minema üle ainult prohvet Muhamedi järeltulijatele ehk Ali ja Muhamedi tütre Fatima järglaste kaudu. See viiski islami lõhenemiseni ning nii tekkisid sunniidid ja šiiidid. Šiiidid ei tunnista esimest kolme araabia kaliifi, pidades neid isehakanuteks. Kuid lisaks Koraanile ja Sunnale on neil olemas ka enda püharaamat Ahbar, mis muu hulgas kirjeldab ka kaliif Ali tegevust ja sisaldab tema ütlusi. Kõrgem võim riigis kuulub alates 1979. aastast mitte presidendile, vaid vaimulikule, usuliidrile ehk ajatollale.

Ülevaates on kasutatud Vladimir Sazonovi tekste

1

2017-08-07