MärksõnaEuroopa ajalugu

Rousseau Voltaire’le Lissaboni maavärinast

Prindi

Rousseau

1

Väljavõte Rousseau kirjast Voltaire’le 18. augustil 1756. 1. novembril 1755 hävitas üks uusaja suuremaid maavärisemisi Lissaboni: oma elu jättis varemete alla ligi 30 000 inimest. Lissaboni katastroof šokeeris kogu Euroopa avalikkust, sellest annavad tunnistust sajad teoloogilised, poliitilised, filosoofilised, teaduslikud - ja poeetilised kirjatööd. Voltaire seniseid optimistlikke tõekspidamisi raputasid traagilised sündmused Portugalis põhjalikult.

Ma ei näe, et kõlbelise õnnetuse allikat võiks otsida mujalt kui vabast, õpetatud, ning järelikult rikutud inimesest; ja mis puudutab füüsilisi õnnetusi, siis juhul kui tundlik ja osavõtmatu mateeria on vasturääkivus, nagu mulle näib, on need vältimatud kogu terviksüsteemis, mille osaks inimene on, ja järelikult pole küsimus mitte selles, miks inimene ei ole täiuslikult õnnelik, vaid selles, miks ta on olemas. Veelgi enam, ma usun end olevat näidanud, et väljaspool surma, mis peaaegu polegi õnnetus muidu kui ainult ettevalmistuste tõttu, millega seda sisse juhatatakse, on suurem osa meie füüsilistest õnnetustest ikkagi meie enda kätetöö. Kui püsida Teie Lissaboni teema juures, siis möönge, näiteks, et mitte Loodus polnud kokku kogunud kahtekümmend tuhandet kuue- kuni kaheksakorruselist maja, ning kui tolle suure linna elanikud olnuksid ühtlasemalt hajutatud ja elanuksid kergemates varjualustes, oleks kahju olnud palju väikesem, võib-olla päris olematu. Kõik oleksid põgenenud esimese raputuse peale, ja järgmisel päeval oleks neid nähtud sealt kahekümne ljöö kaugusel, kõik nii lõbusad, nagu poleks midagi juhtunud. Aga on vaja paigale jääda, kangekaelselt püsida oma lobudike ligi, trotsida uusi tõukeid, sest see, mis tuleb maha jätta, kaalub üles selle, mida saab endaga kaasa viia. Kui paljud hukkusid tolles katastroofis seepärast, et tahtsid võtta üks oma riideid, teine oma dokumente, kolmas oma raha? Eks ole ju teada, et inimese isiksusest on saanud tema kõige väikesem osa; ja selle päästmine ei tasugi vaeva, kui kõik muu on kaotatud? Teie oleksite tahtnud - ja kes seda ei tahaks! -, et maavärin oleks toimunud pigem keset mõnda kõrbet kui Lissabonis. Kas keegi võiks kahelda selles, et maavärinaid leiab aset ka kõrbetes? Aga sellest ei räägita, sest need maavärinad ei tee midagi halba linnahärradele, ainsatele inimestele, kellega me arvestame. Need maavärinad ei tee kuigivõrd halba isegi loomadele ega metslastele, kes elavad hajali nondes üksildastes paikades ega karda, et katus neile pähe kukub või maja põlema süttib. Ja mida seesugune eelistus tähendaks? Kas seda, et maailma kord peab muutuma meie tujude järgi, et loodus peab alluma meie seadustele ja selleks, et keelata talle mingis kohas maavärisemine, tarvitseb meil sinna vaid linn ehitada?

On sündmusi, mis tihti vapustavad meid rohkem või vähem sõltuvalt sellest, missuguse nurga alt neid vaadata, ja mis kaotavad suure osa õudusest, mida nad esmapilgul äratavad, kui soostume neid lähemalt uurima. Ma õppisin "Zadigist", ja looduski kinnitab mulle päevast päeva, et enneaegne surm ei olegi alati tõeline õnnetus ja et see võib mõnikord osutuda suhteliseks hüveks. Nii paljudest inimestest, kes tolle õnnetu linna rusude all lömastati, pääses suur osa kahtlemata veel suurematest hädadest, ja vaatamata sellele et niisugune kirjeldus on liigutav ning annab luulele palju juurde, pole sugugi kindel, et üksainuski noist õnnetutest kannatas rohkem kui siis, kui ta asjade tavapärase kulu kohaselt oleks pikas ahastuses oodanud surma, mis teda nüüd ootamatult tabas. Kas saab olla kurvemat lõppu kui surijal, keda piinatakse kasutu hoolitsusega, kellel notar ja pärijad ei lase hinge tõmmata, keda arstid vaevavad tema voodis, kuidas heaks arvavad, ja keda jõhkrad preestrid osavalt sunnivad surma nautima? Mis minusse puutub, siis mina näen kõikjal, et õnnetused, mis loodus meile peale sunnib, pole hoopiski nii julmad kui need, mida meie neile lisada armastame.

1

2017-08-04