MärksõnaEuroopa ajalugu

Filosoofilised kirjad. Kahekümne viies kiri hr Pascali "Mõtete" kohta

Prindi

Voltaire

1

Saadan teile kriitilised märkused, mis ma hr. Pascali "Mõtete" kohta olen juba ammu üles tähendanud. Ärge võrrelge mind palun siinkohal Hiskijaga, kes tahtis lasta põletada kõik Saalomoni raamatud. Ma austan Pascali annet ja kõneosavust, kuid mida suurem on minu austus, seda enam olen ma veendunud, et ta oleks ka ise parandanud paljusid oma "Mõtteid", mida ta korrapäratult paberile pani kavatsusega need hiljem läbi vaadata - tema annet imetledes vaidlengi ma mõnele tema ideele vastu.

Mulle näib, et hr. Pascali üldine eesmärk nende "Mõtete" kirjutamisel oli näidata inimest koletu olendina. Ta kirjeldab erilise põhjalikkusega kõiki õelaid ja õnnetuid. Ta kirjutab inimloomuse vastu peaaegu samamoodi, nagu kirjutaks ta jesuiitide vastu: ta omistab meie loomuse põhiolemusele selle, mis iseloomustab ainult üksikuid inimesi; ta ütleb inimsoo kohta kaunikeelselt solvanguid. Ma söandan astuda inimsoo poolel selle üleva misantroobi vastu; ma söandan kinnitada, et me ei ole nii õelad ega õnnetud, nagu ta väidab; lisaks sellele olen ma kindel, et kui ta oleks järginud oma kavandatavas raamatus eesmärki, mis ilmneb "Mõtetest", oleks ta kirjutanud raamatu täis kõlavaid eksiarutlusi ja suurepäraselt tuletatud vääraid mõttekäike. Ma arvan koguni, et kõik need raamatud, mida on viimasel ajal kirjutatud kristliku religiooni tõestamiseks, pigem rikuvad kui kasvatavad inimesi. Kas autorid tahavad väita, et nad on targemad kui Jeesus Kristus või apostlid? Niisamuti võib toetada tammepuud, istutades tema ümber pilliroogu - tarbetu pilliroo võib ära võtta, ilma et puule mingit viga sünniks.

Valisin tagasihoidlikult välja mõned Pascali mõtted; vastused kirjutasin nende järele. Teie otsustada jäägu, kas mul on õigus või mitte.

I. Inimese suurus ja armetus on nii ilmsed, et tõeline religioon peab meile paratamatult õpetama, et inimeses on mingi suur suuruse printsiip ja mingi suur armetuse printsiip. Sest tõeline religioon peab meie loomust põhjani tundma, ta peab seega teadma, mida on selles suurt ja mida on selles armetut, ning nii ühe kui ka teise põhjuseid. Niisiis, ta peab meile neid rabavaid vastuolusid kuidagi selgitama.

Niisugune arutlusviis tundub vale ja ohtlik, sest ka Prometheuse ja Pandora müüdid, Platoni androgüünid ja siiamlaste dogmad selgitaksid neid näilisi vastuolusid sama hästi. Kristlik religioon ei ole veel seetõttu vähem õige, isegi kui sellest võib niisuguseid leidlikke järeldusi teha, mis kõlbavad ainult teravmeelsusega hülgamiseks.

Kristlus õpetab üksnes lihtsust, inimlikkust, armastust: metafüüsikaks taandades tehakse temast vigade allikas.

II. Uurigem sellelt seisukohalt kõiki maailma religioone ja vaadakem, kas on olemas ühtegi religiooni peale ristiusu, mis neile nõudmistele vastaks. Võib-olla filosoofid, kes pakuvad meile ainsa hüvena hü- vesid, mis peituvad meis endis? Kas see on siis tõeline hüve? Kas nad on leidnud rohu meie hädadele? Kas sellega ravitakse inimene terveks tema upsakusest, kui ta pannakse Jumalaga ühele pulgale? Kas need, kes on pannud meid ühele pulgale loomadega ning [muhameedlased kes] on andnud meile ainsaks hüveks maised lõbud, [isegi igavikus]-, kas nemad on toonud rohtu meie himurusele?

Filosoofid ei ole üldse religiooni õpetanud ning nende filosoofia vastu ei ole mõtet võidelda. Ükski filosoof pole kunagi väitnud, et ta on Jumalast inspireeritud, sest siis polnuks ta enam filosoof, vaid saanuks prohvetiks. Pole oluline välja selgitada, kas Jeesus Kristus peab Aristotelest võitma, vaid on tarvis tõestada, et Jeesus Kristuse religioon on tõeline religioon ning et Muhamedi, paganate ja kõik muud religioonid on valed.

III. Aga ometigi! ilma selle müsteeriumita, mis on käsitamatum kui ükski teine, jääme iseendale täiesti käsitamatuks. Meie seisundi keerdsõlme harud ja käänud saavad alguse pärispatu sügavikust; nõnda et inimene on ilma selle müsteeriumita veel arusaamatum kui see müsteerium inimesele?

Kas see on arutlemine, kui väidetakse, et inimene on ilma selle kä- sitamatu müsteeriumita käsitamatul Miks püüda minna kaugemale Pühakirjast? Kas pole hulljulgus uskuda, et Pühakirjal on toetust tarvis ja et need filosoofilised ideed võivad talle seda pakkuda?

Mida vastanuks hr. Pascal inimesele, kes oleks öelnud: "Ma tean, et pärispatu müsteerium on minu usu ja mitte minu mõistuse objekt. Ma mõistan ilma müsteeriumita väga hästi, mis on inimene; ma näen, et ta tuleb siia maailma nagu teisedki loomad; et sünnitamine on emadele seda valurikkam, mida õrnemad nad on; et teinekord naised ja emased loomad surevad sünnitamisel; et teinekord sünnib puudulike organitega lapsi, kellel pole mõnda meelt ja mõtlemisoskust; et neil, kellel on kõige täiuslikumad organid, on ka kõige ägedamad kired; et enesearmastus on kõigil inimestel võrdne, ning neile vajalik nagu nende viis meelt; et see enesearmastus on meile antud Jumalast meie olemuse säilitamiseks ning et ta andis meile religiooni selle enesearmastuse ohjeldamiseks; et meie mõtted on õiged või ebajärjekindlad, hämarad või säravad, vastavalt meie organite tugevusele või nõrkusele ja vastavalt sellele, kui haaratud me oleme kirgedest; et me sõltume kõiges õhust, mis meid ümbritseb, toidust, mida me sööme, ning et selles kõiges ei ole midagi vasturääkivat. Inimene ei ole mõistatus, nagu teie seda ette kujutate, et endale selle lahendamise rõõmu pakkuda. Inimene on looduses omal kohal, ülemal loomadest, kellele ta sarnaneb oma organite poolest, alamal teistest olenditest, kellele ta sarnaneb tõenäoliselt oma mõtlemisvõime poolest. Ta on - nii nagu ka kõik muu, mida me näeme - segu heast ja kurjast, rõõmust ja vaevast. Tal on kired tegutsemiseks ning mõistus oma tegude juhtimiseks. Kui inimene oleks täiuslik, oleks ta Jumal, ning need väidetavad vastuoksused, mida te vastuoludeks nimetate, on inimese vajalikud koostisosad, ning tema ise on see, kes ta olema peab."

IV. Jälgige oma sisemist liikumist, uurige iseennast ja vaadake, kas te ei leia sealt nende kahe loomuse elavaid tunnusjooni. Kas ühes lihtsas olendis saaks peituda nii palju vastuolusid? See inimese kahetisus on nii ilmne, et mõned on koguni arvanud, nagu oleks meil kaks hinge. Lihtne olend poleks nende meelest võimeline nii äkilisteks ja ootamatuteks meelemuutusteks piiritust ülbusest kohutavasse masendusse.

Meie erinevad püüdlused ei ole looduses vastuolulised ning inimene ei ole sugugi lihtne olend. Ta koosneb loendamatust hulgast organitest. Kui kasvõi üks neist organeist veidi muutub, peab ta kindlasti muutma kõiki aju muljeid ning loomal peab tekkima uusi mõtteid ja püüdlusi. On tõsi, et mõnikord tabab meid masendushoog, teinekord oleme aga ülbusest puhevil; ja nii see peabki toimuma, kui me oleme vastandlikes olukordades. Kahel loomal on täiesti vastandlikud tunded, kui üht neist peremees hellitab ja toidab ning teisel parasjagu lahkamiseks osavalt ja aeglaselt kõri läbi lõigatakse: niisamuti sünnib ka meiega, ning need erinevused, mis meis leiduvad, on niivõrd vähe vastuolulised, et oleks vastuoluline, kui neid ei oleks.

Need hullud, kes ütlesid, et meil on kaks hinge, oleksid võinud sama põhjendusega omistada meile kolmkümmend või nelikümmend hinge, sest inimesel on suure kire kütkes sageli kolmkümmend või nelikümmend erinevat mõtet sama asja kohta, ning nii peabki olema vastavalt sellele, millise nurga alt see asi talle paistab.

See inimese nii-öelda kahetisus on ühtviisi absurdne kui ka metafüüsiline mõte. Samamoodi võiksin väita, et koer, kes hammustab ja lakub, on kahetine; et kana, kes oma tibude eest hoolitseb, siis aga nad maha jätab ja neist üldse välja ei tee, on kahetine; et peegel, mis kujutab korraga erinevaid esemeid, on kahetine; et puu, mis mõnikord on haljas, mõnikord raagus, on kahetine. Tunnistan, et inimene on mõistetamatu, kuid ka kõik muu looduses on mõistetamatu, ning inimeses pole rohkem näilisi vastuolusid kui igal pool mujal.

V Kaalume, mida teile annab võit või kaotus, kui te võtate kulli, et Jumal on olemas. Hindame neid kahte juhtu: kui te võidate, siis võidate kõik; kui te kaotate, siis te ei kaota mitte midagi. Pange siis oma panus kõhklemata sellele, et ta on olemas. -Jah, muidugi panus tuleb panna; aga kas ma ei pane mitte liiga suurt panust? - Vaatame sedagi asja. Kuivõrd teil on nii võiduks kui kaotuseks võrdne võimalus, siis kui teil oleks võita kaks elu ühe vastu, tasub teil juba riskida.

Loomulikult on vale öelda: "Mitte kihla vedada selle peale, et Jumal on olemas, tähendab kihla vedada selle peale, et teda ei ole olemas"; sest inimene, kes kahtleb ja soovib selgitust, ei vea kindlasti kihla ei poolt ega vastu.

Lisaks näib see lõik veidi ebasünnis ja lapsik; niisugune mõte mängust, kaotusest ja võidust ei sobi teema tõsidusega kokku.

Pealegi ei tõesta see soov, mis mul on mingit asja uskuda, veel selle asja olemasolu. Te võite mulle öelda, et annate mulle võimu kogu maailma üle, kui ma usun, et teil on õigus. Sellisel juhul ma soovin kogu südamest, et teil oleks õigus; kuid seni, kui te pole mulle seda tõestanud, et saa ma teid uskuda.

Alustage minu mõistuse veenmisest, võiks öelda hr. Pascalile. Mui on muidugi põhjust soovida, et Jumal oleks olemas; ent kui teie süsteemi järgi on Jumal ainult niivõrd väheste inimeste jaoks, kui väljavalitute vähesus on sedavõrd hirmutav, ja kui minu enda võimuses ei ole mitte midagi, siis öelge mulle palun, miks ma peaksin soovima teid uskuda? Kas pole mul mitte ilmselgelt mõttekam uskuda vastupidist? Kuidas te julgete mulle näidata igavest õnne, mille poole võib miljonist inimesest ainult üks püüelda? Kui te tahate mind veenda, toimige teistmoodi ning ärge kõnelge mulle õnnemängust, kihlveost, kullist ja kirjast ning ärge hirmutage mind okastega, mida te külvate sellele teele, mida mööda käimine on mu soov ja kohustus. Teie mõttekäigu abil võidetaks üksnes ateiste juurde, kui kogu looduse hääl mitte ei hüüaks, et Jumal on olemas, seda suurema jõuga, mida nõrgem on see peensusteni arutlemine.

VI. Kui ma näen inimese sõgedust ja armetust ning vaatan kogu vaikivat universumit ja valguseta inimest, kes on jäetud iseenda hooleks ja kes on just nagu ära eksinud siia universumi nurgakesse, teadmata, kes on ta siia pannud, milleks ta siia on tulnud, mis temast surres saab, võimetu midagi taipama -, siis haarab mind õudus nagu inimest, kes on magamise peält viidud tühjale ja kohutavale saarele ning kes ärkab teadmata, kus ta viibib, ja ilma et tal oleks võimalik lahkuda. Ja seepeale imestan ma, kuidas saab olla, et nii haletsusväärne olukord ei aja kedagi meeleheitele.

Kui ma seda mõtet lugesin, sain ma kirja ühelt sõbralt, kes viibib ühel väga kaugel maal. Ta kirjutab järgmist:

"Ma olen siin nii, nagu ma teist maha jäin, ei rõõmsam ega kurvem, ei rikkam ega vaesem, mu tervis on väga hea, mul on kõike, mis teeb elu meeldivaks, mul pole armastust, ihnust, püüdlusi ega kadedust; seni kuni see kestab, nimetan ma end julgelt väga õnnelikuks inimeseks."

Temasuguseid õnnelikke inimesi on palju. Inimesi on erinevaid nagu loomigi. Mõni koer magab ja sööb koos oma perenaisega; mõni teine ajab ringi praevarrast ja on samuti õnnelik; mõni jälle läheb hulluks ja ta tapetakse. Mina isiklikult, vaadates Pariisi või Londonit, ei näe ühtki põhjust selliseks meeleheiteks, millest kõneleb hr. Pascal; ma näen linna, mis ei sarnane millegi poolest üksiku inimtühja saarega, vaid on rahvarohke, rikas, tsiviliseeritud, kus inimesed on nii õnnelikud, kui nende loomus seda võimaldab. Kes on see tarkpea, kes oleks valmis end üles pooma põhjusel, et ta ei tea, kuidas Jumalat vahetult kogeda, ja et tema mõistus ei suuda lahendada Kolmainsuse müsteeriumi? Samamoodi võiks meelt heita põhjusel, et meil pole nelja jalga ega kaht tiiba.

Miks teha meie olemust meile nõnda eemaletõukavaks? Meie elu ei ole nii õnnetu, nagu seda kinnitada püütakse. Vaadelda universumit kui vangikongi ja inimesi kui hukkamisele määratud kurjategijaid on fanaatiku mõte. Uskuda, et maailm on mõnude paik, kus peaks ainult naudinguid kogema, on sübariidi unistus. Arvata, et maa, inimesed ja loomad on need, mis nad olema peavad ettehooldusele vastavalt, on minu meelest mõistliku inimese mõte.

VII. (Juudid arvavad, et) Jumal ei jäta teisi rahvaid igavesti pimedusse, et saabub kõigi vabastaja, et nemad on maailmas olemas selleks, et teda inimestele kuulutada, et nad ongi loodud just selle suure sündmuse eelkäijaiks ning heerolditeks ja selleks, et nad kutsuksid kõiki inimesi endaga ühinema tolle vabastaja ootuses.

Juudid on alati vabastajat oodanud; kuid nende vabastaja on nende ja mitte meie jaoks. Nemad ootavad Messiat, kes teeks juutidest kristlaste valitsejad; meie ootame, et Messias liidaks ühel päeval juudid kristlastega: nad on selles suhtes meiega täiesti vastupidisel arvamusel.

VIII. Seadus, mille järgi seda rahvast valitsetakse, on ühtaegu maailma vanim seadus, täiuslikem seadus ja ainus seadus, mida on mingis riigis kogu aeg vahet pidamata järgitud. Seda tõestavad imetlusväärselt Josephus ("Apioni vastu") ja juut Philon mitmes kohas, kus nad näitavad, et see on nii vana, et kõige vanemad rahvad õppisid isegi sõna ’seadus’ tundma alles rohkem kui tuhat aastat hiljem; nõnda et Homeros, kes kirjutas nii paljude riikide ajaloost, ei kasuta seda mitte kordagi. Ja selle täiuslikkuse üle on kerge otsustada juba ainuüksi selle lugemise põhjal, millest võib näha, et seal on kõike nii targalt, nii erapooletult ja nii arukalt arvesse võetud, et ka kõige vanemad kreeka ja rooma seaduseandjad, kes olid sellest üht-teist kuulnud, laenasid sealt oma peamised seadused, nagu selgub sellest, mida nad nimetavad Kaheteistkümne Tahvli seaduseks, ja teistest tõestustest, mida esitab Josephus.

On täiesti vale, et juutide seadus on kõige vanem, sest enne oma seadusandjat Moosest elasid nad Egiptuses, mis on tarkade seaduste poolest kuulsaim maa.

On täiesti vale, et seaduse nimi sai tuntuks alles pärast Homerost; ta räägib Minose seadustest; seaduse nimi esineb ka Hesiodosel; ja kui seaduse nime poleks ei Hesiodosel ega Homerosel, ei tõestaks see midagi. Olid kuningad ja kohtunikud - järelikult olid ka seadused.

Samuti on täiesti vale, et kreeklased ja roomlased võtsid üle juutide seadused. See ei saanud toimuda nende vabariikide algusaegadel, sest siis nad ei tundnud juute; see ei võinud toimuda ka nende hiilguse ajastul, sest siis oli kogu maailm tunnistajaks nende põlgusele nimetatud barbarite vastu.

IX. See rahvas on imetlusväärne ka oma puhtsüdamlikkuse poolest. Truult ja armastusega hoiavad nad raamatut, milles Mooses ütleb, et nad on olnud kogu oma elu Jumala vastu tänamatud ja tema teab, et pärast tema surma on nad veelgi tänamatumad; aga et tema kutsub taeva ja maa tunnistajaks nende vastu ja et ta on seda neile küllalt õpetanud. Ta ütleb, et lõpuks saab Jumal nende peale vihaseks ja hajutab nad laiali kõigi maa rahvaste sekka; et nii nagu nemad on teda vihastanud, kummardades jumalaid, kes pole nende Jumal, nõnda õrritab tema neid, kutsudes rahvast, kes pole tema rahvas. Puhtsüdamlikud oma au hinnaga ja lähevad selle eest surma; sellele pole maailmas midagi kõrvale panna ning sel puuduvad juured ka looduses.

Sellise puhtsüdamlikkuse kohta leiab näiteid kõikjalt ning tema juured ei ole mujal kui looduses. Iga juudi uhkus käsib tal uskuda, et see ei ole mitte tema põlastusväärne poliitika, tema teadmatus kunstidest, tema tahumatus, mis ta hukutasid; vaid see on Jumala viha, mis teda karistab. Ta mõtleb rahulolevalt, et tema alistamiseks oli tarvis imesid; ja et tema rahvas on endiselt soositud Jumalast, kes teda karistab. Kui keegi jutlustaja läheks kantslisse ja ütleks prantslastele: "Te olete armetud, kel pole ei südant ega kombeid; te saite lüüa Hochstedti ja Ramillies’ all, sest te ei osanud end kaitsta", visataks ta kividega surnuks. Ent kui ta ütleks: "Te olete katoliiklased, Jumala soosikud; teie hirmsad patud ärritasid Kõigevägevamat, kes jättis teid ketserite meelevalda Hochstedti ja Ramillies’ all, aga kui te Issanda juurde tagasi tulite, õnnistas ta teie julgust Denaini all", oleks ta kuulajatele nende sõnadega meeltmööda.

X. Kui Jumal on olemas, tuleb armastada ainult teda, mitte aga [kaduvaid loodud] olendeid.

Peab armastama, väga õrnalt armastama loodud olendeid; peab armastama oma kodumaad, oma naist, isa ja lapsi, ja seda enam, et Jumal meid paneb meie tahtmisest sõltumata neid armastama. Vastupidiste põhimõtetega võidame ainult barbaarseid targutajaid lisaks.

XI. Me sünnime ebaõiglustena, sest kõik hoiavad enda poole. See on vastuolus igasuguse korraga: tuleb hoida üldise poole; ja enese poole kaldumine on igasuguse segaduse algus, nii sõjas, poliitikas, majanduses [kui ka iga üksiku inimese elus].

See on korraga täiesti kooskõlas. On samavõrd võimatu, et mõni ühiskond tekiks ja püsiks ilma enesearmastuseta, kui teha lapsi ilma himuruseta, mõelda söögist ilma isuta, jne. Meie enesearmastus aitab teisi armastada; oma vastastikuste vajaduste kaudu oleme kasulikud inimsoole; see on igasuguse äri alus, see on igavene side inimeste vahel. Ilma selleta poleks leiutatud ühtki kunsti ega tekkinud kümnest inimesest ühtki ühiskonda; nimelt see enesearmastus, mille iga loom on looduselt saanud, käsib meil teiste oma austada. Seadus juhib seda enesearmastust ja religioon täiustab seda. On tõsi, et Jumal oleks võinud luua olendid, kes hoolivad ainult teiste heaolust: sellisel juhul oleksid kaupmehed käinud Indias halastusest ja müürsepp oleks tahunud kive oma ligimese meeleheaks. Kuid Jumal korraldas asjad teisiti. Ärgem mõistkem hukka seda tungi, mis ta meile annab, ja kasutagem seda nõnda, nagu ta käsib.

XII. Nõnda et see (ettekuulutuste varjatud tähendus) ei võinud eksitusse juhtida, ja leidus ainult üks rahvas, kes oli sedavõrd lihalik, et võis sellest valesti aru saada. Sest kui neile lubati hulganisti hüvesid, mis muu siis takistas neid mõistmast selle all õigeid hüvesid, kui mitte nende omakasupüüdlikkus, mis sundis neid tõlgendama lubatut maapealsete hüvedena?

Kas oleks maailma kõige vaimsem rahvas võinud seda heas usus teisiti mõista? Nad olid roomlaste vangid; nad ootasid vabastajat, kes neile võidu tooks ning paneks kogu maailma Jeruusalemma austama. Ja kuidas oleksid nad saanud oma mõistuse valguse abil näha vaeses ristilöödud Jeesuses seda võitjat ja monarhi? Kuidas võisid nad kujutada oma pealinnana taevast Jeruusalemma, kui kümme käsku oli neile kõnelnud muustki peale hinge surematuse? Kuidas sai see nõnda seadust austav rahvas ilma kõrgema valgustuseta neis ettekuulutustes, mis ei olnud nende seadus, tunda ära Jumala, kes peitis end ümberlõigatud juudi kehas ning hävitas ja muutis vastikuks juudi seaduse pühad alustoed - ümberlõikamise ja sabati? Veel kord: austagem Jumalat, püüdmata tema müsteeriumide hämarusse tungida.

XIII. Esimese saabumise aega kuulutati ette, teise aega ei ole ette kuulutatud, sest esimene saabumine pidi olema varjatud, teine peab olema särav ja nõnda ilmselge, et isegi tema vaenlased peavad ta ära tundma.

Jeesus Kristuse teise saabumise aeg oli veelgi selgemalt ette kuulutatud kui esimene. Hr Pascal unustas tõenäoliselt, et Jeesus Kristus ütleb Luuka evangeeliumi 21. peatükis täpselt nõnda: "Aga kui te näete Jeruusalemma olevat sõjaväe poolt ümber piiratud, siis taibake, et tema laastamine on lähedal... Ja Jeruusalemm saab paganatele ära tallata, ja päikeses ja kuus ja tähtedes on tunnustähti ja maa peal on rahvad meelekitsikusest nõutuses mere kohisemise ja veevoogude pärast... Sest taeva vägesid kõigutatakse; ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega." Kas pole see mitte selgelt ette kuulutatud teine saabumine? Ent kui seda veel toimunud pole, ei pea meie jumaliku ettehoolduse üle arutama.

XIV. Lihalike juutide arvates peab Messias olema suur ajalik prints. Lihalike kristlaste arvates tuli Jeesus Kristus selleks, et vabastada meid kohustusest Jumalat armastada ning anda meile sakramendid, mis toimivad täiesti ilma meieta. Kumbki käsitus pole ei kristlik ega juudi religioon.

See lõik on pigem satiir kui kristlik arutlus. Näeme, et siin mõistetakse hukka jesuiite. Kuid kas on mõni jesuiit tegelikult kunagi väitnud, et Jeesus Kristus tuli "selleks, et vabastada meid kohustusest Jumalat armastada"? Vaidlus Jumala armastuse üle on pelgalt vaidlus sõnade üle, nagu ka paljud muud teaduslikud vaidlused, mis on põhjustanud nii suurt vihkamist ja nii kohutavaid õnnetusi. Selles lõigus on ka veel üks teine puudus. Arvatakse nimelt, et Messia ootamine oli juutide religiooni osa. See oli ainult nende rahva hulgas levinud lohutav mõte. Juudid lootsid vabastaja peale. Kuid nad ei pidanud sellesse uskuma nagu seadusesse. Kogu nende religioon peitus seaduseraamatutes. Juudid ei ole kunagi prohveteid seadusandjateks pidanud.

XV. Selleks, et prohvetlikke kuulutusi uurida, tuleb neid mõista. Sest kui uskuda, et neil on ainult üks tähendus, siis on selge, et Messias pole kunagi saabunud; aga kui neil on kaks tähendust, siis on selge, et ta saabus Jeesus Kristuse näol.

Kristlik religioon on nõnda tõeline, et tal pole tarvis kahtlasi tõestusi: kui aga miski võiks selle püha ja mõistuspärase religiooni alustugesid kõigutada, on selleks nimelt hr. Pascali mõtteavaldus. Ta tahab, et kõigel pühakirjas oleks kaks tähendust; ent mõni oma õnnetuseks uskmatu inimene võiks talle kosta: see, kes annab neile sõnadele kaks tähendust, tahab inimesi petta, ja seda kahetisust karistavad alati seadused; kuidas te võite seega punastamata omistada Jumalale seda, mille eest karistatakse ja mida inimestes põlatakse? Mida ma räägin? Millise põlguse ja nördimusega te kõnelete paganate oraaklitest, sest neil oli kaks tähendust! Kas ei võiks pigem öelda, et neil ettekuulutustel, mis otseselt Jeesus Kristust puudutavad, on ainult üks tähendus, nagu näiteks Danieli, Miika ja teiste ettekuulutustel? Kas ei võiks isegi öelda, et kui me ei mõistaks ettekuulutustest midagi, poleks religioon seeläbi mitte vähem tõestatud?

XVI. Keha ja vaimu vaheline lõputu kaugus kujutab piltlikult palju lõputult lõputumat kaugust, mis jääb vaimu ja armastuse vahele, sest armastus on üleloomulik.

Tõenäoliselt oleks hr. Pascal oma teosest sellise segase lause välja jätnud, kui tal selleks aega oleks olnud.

XVII. Nõnda on kõik eriti ilmsed nõrkused tegelikult tugevuse ilmingud. Näide: kaks sugupuud, püha Matteuse ja püha Luuka oma. Mis saaks olla veel selgem kui see, et nad polnud omavahel kokku leppinud.

Kas Pascali "Mõtete" kirjastajad oleksid ikka pidanud avaldama selle mõtte, mille avaldamine ainuüksi võib religiooni kahjustada? Milleks väita, et need sugupuud, kristluse põhialused, on vasturääkivad, ütlemata, milles nad ühtivad? Oleks pidanud vastumürgi koos mürgiga andma. Mida arvataks advokaadist, kes ütleks: "Minu kaitsealune räägib endale vastu, kuid see nõrkus on tegelikult tugevuse ilming"?

XVIII. <Ärgu siis heidetagu meile enam ette selguse puudumist, kuna nõnda me arutlemegi. > Mõistke ometi, et religiooni tõde peitub just religiooni hämaruses, selles väheses valguses, mis meil temast on, ükskõiksuses, mida me ilmutame tema tundmaõppimise vastu.

Küll Pascal pakub välja kummalisi tõe tunnusjooni! Millised tunnusjooned võiksid siis veel valel olla? Kuidas! Kas selleks, et teid usutaks, piisab, kui öelda: ma olen hämar, ma olen käsitamatul Märksa mõistlikum oleks selle hämara eruditsiooni asemel esile seada ainult usu valgus.

XIX. Kui Jumal oleks lubanud ainult ühte religiooni, oleks see olnud liiga kergesti äratuntav.

Kuidas nii! Te ütlete, et kui oleks ainult üks religioon, oleks Jumal liiga äratuntav! Kas te unustate siis, et te kordate igal leheküljel, et ühel päeval on maailmas ainult üks religioon? Teie meelest oleks Jumal siis liiga äratuntav.

XX. Mina väidan: juudi religioon ei seisnenud üheski neist asjadest, vaid ainuüksi Jumala armastamises, ja Jumal heitis kõik teised asjad kõrvale.

Kuidas nii! Jumal heitis kõrvale kõik selle, mida ta juutidele nii hoolikalt oli ette kirjutanud nõnda imetlusväärse üksikasjalikkusega! Kas poleks õigem väita, et Moosese seadus hõlmas nii Jumala armastamise kui ka kultuse? Kõige seletamine Jumala armastamise abil osutab võib-olla vähem Jumala armastamisele kui vihale, mida tunneb iga jansenist oma molinistist ligimese vastu.

XXI. Kõige tähtsam asi kogu elus on ametivalik; ja selle määrab juhus. Harjumus teeb inimesest müürsepa, sõduri, katusepanija.

Mis siis veel võiks määrata inimest sõduriks, müürsepaks või muuks mehhaaniliseks tööliseks kui mitte see, mida nimetatakse juhuseks ja harjumuseks? Ainult vaimukunstidele määratakse ennast ise, kuid ametite puhul, mida kõik teha võivad, on väga loomulik ja mõistlik, et need määrab juhus.

XXII. Uurigu igaüks oma mõtteid veidi lähemalt; ta avastab, et need tegelevad ainult mineviku ja tulevikuga. Me ei mõtle peaaegu üldse olevikule; ja kui mõtlemegi, siis ainult selleks, et ammutada siit teadmisi tuleviku korraldamiseks. Olevik pole kunagi meie eesmärk, nii minevik kui olevik on meile vahendid; meie eesmärgiks on tulevik.

Kurtmise asemel peaks hoopis looduse loojat tänama selle eest, et ta annab meile selle tungi, mis suunab meid pidevalt tuleviku poole. Inimese suurim varandus on see lootus, mis leevendab meie hingevalu ja manab meile praeguste naudingute kogemises ette tulevasi naudinguid. Kui inimesed oleksid piisavalt õnnetud, et tegelda üksnes olevikuga, ei kuivataks enam midagi, ei ehitataks, ei istutataks, ei planeeritaks midagi ja kogu selle võltsnaudingu keskel oleks kõigest puudus. Kuidas sai hr. Pascal sellise banaalsusega midagi nii väära väita? Loodus on ette näinud, et iga inimene naudib olevikku süües, lapsi tehes, meeldivaid helisid kuulates, kasutades oma mõtlemisvõimet ja tundemeeli, ning et väljaspool neid seisundeid, sageli ka nende sees viibides, mõtleb ta homsele päevale, sest vastasel korral hukkuks ta täna viletsuses.

XXIII. Aga lähemalt juureldes, [pärast seda, kui ma olin aru saanud, millest on tingitud kõik meie õnnetused, tahtsin ma leida selle tingituse algpõhjust ja] avastasin, et meie hädadel on tõesti olemas väga mõjuv põhjus, nimelt viletsus, mis juba loomu poolest kuulub meie heitliku ja sureliku olukorra juurde, sest see on nii armetu, et miski ei suuda meid lohutada, .

Väljendil "me ei näe midagi muud peale iseenda" ei ole mingit tä- hendust. Milline inimene ei tegutse üldse, vaid üksnes vaatleb iseennast? Ma ei väida mitte ainult, et see inimene on nõder, ühiskonnale kasutu, vaid ka seda, et sellist inimest ei saa olemas olla. Sest mida ta vaatleks: oma keha, oma jalgu, oma käsi, oma viit meelt? Ta on kas nõdrameelne või kasutab seda kõike ära. Kas oleks võimalik oma mõtlemisvõimet vaadelda? Kuid ta saab seda teha ainult seda kasutades. Ta kas ei mõtleks mitte millelegi, või mõtleks ta mõtetele, mis on talle juba tulnud, või looks uusi: mõtted saavad talle tulla ainult väljastpoolt. Nii ta ongi vältimatult hõivatud kas oma meelte või oma mõtetega; nii ta ongi kas endast väljas või nõrgamõistuslik. Öelgem veel kord, et inimloomusel pole võimalik püsida sellises kujuteldavas tardumuses; seda on absurdne ette kujutada; seda on mõttetu väita. Inimene on sündinud tegutsema, just nagu tuli püüdleb ülespoole ja kivi allapoole. Mitte hõivatud olla ja mitte olemas olla on inimese jaoks üks ja seesama. Erinevus seisneb üksnes rahulikes või ägedates, ohtlikes või kasulikes tegudes.

XXIV. Inimestes on mingi salajane tung, mis sunnib neid taga ajama välist meelelahutust ja tegevust ning mis tuleneb sellest, et nad tajuvad oma pidevat armetust; ja neis on veel teinegi salajane tung, mis on jäänuk meie algse loomuse suurusest ning tänu millele nad tajuvad, et tegelikult peitub õnn ainult puhkuses.

Et see salajane tung on ühiskonna esmane ja alustpanev printsiip, tuleneb ta pigem Jumala headusest ning on meile pigem vahend õnne saavutamiseks kui oma armetuse tajumiseks. Ma ei tea, mida tegid meie esiisad maapealses paradiisis; ent kui igaüks neist oleks mõelnud ainult iseenda peale, tuleks inimsoo olemasolu küll ainult juhuse arvele kirjutada. Kas pole absurdne arvata, et neil olid täiuslikud meeled, see tähendab täiuslikud tegutsemisvahendid üksnes vaatlemiseks? Ja kas pole kummaline, et mõtlevad pead võivad kujutleda, et laiskus on suuruse tunnus ja tegutsemine meie loomuse langemise tunnus?

XXV. Seepärast oligi Pyrrhosel, kes kavatses oma sõpradega puhkama jääda pärast suure osa maailma vallutamist, raske kuulda võtta Kinease nõuannet <- mis polnud sugugi mõistlikum kui selle noore uljaspea suured kavatsused -, milles ta soovitas, et parem oleks oma õnne juba varem nautima hakata, asudes kohe puhkama ja mitte minna seda läbi nii paljude vintsutuste otsima. Mõlemad eeldasid, et inimene võiks iseendaga ja oma olemasolevate hüvedega rahulduda, täitmata oma südame tühjust kujuteldavate lootustega, mis on vale. Pyrrhos ei saanud olla õnnelik ei enne ega ka pärast maailma vallutamist>.

Kinease näide sobib hästi Despreaux "Satiiridesse", kuid mitte filosoofilisse teosesse. Mõistlik kuningas suudab ka kodus õnnelik olla ning see, et Pyrrhost hulluna näidatakse, ei tõesta midagi ülejäänud inimeste kohta.

XXVI. Peab tunnistama, et inimene on nõnda õnnetu, et tal hakkab igav isegi siis, kui igavleda pole mingit põhjust, lihtsalt tema eeldus.

Vastupidi, inimene on nõnda õnnelik, et me peame olema looduse loojale väga tänulikud, et ta ühendas igavuse tegevusetusega, sundimaks meid seeläbi olema kasulikud teistele inimestele ja iseendale.

XXVII. Millest tuleb, et mees, kes on paar kuud tagasi kaotanud oma ainukese poja ja oli veel hommikul nii murtud, sest teda rõhusid kõiksugused kohtuprotsessid ja pahandused, nüüd enam sellele kõigele ei mõtle? Ärge imestage: ta on täiesti hõivatud selle jälgimisest, kuhu põgeneb metssiga, keda tema koerad on nii innukalt juba kuus tundi taga ajanud. Rohkem polegi tarvis. Inimene võib olla kui tahes kurb, aga kui teil õnnestub viia ta niikaugele, et ta läheb kuhugi meelt lahutama, on ta kogu selle aja õnnelik.

See mees on imetlusväärne: tähelepanu hajutamine on vähemalt sama kindel ravim valu vastu kui hiniin palaviku vastu; ärgem mõistkem selles suhtes hukka loodust, mis on alati valmis meid aitama.

XXVIII. Kujutagem ette ahelais inimsumma, kes on kõik surma mõistetud ja kelle hulgast iga päev mõni teiste silme all tapetakse; allesjäänud näevad oma saatusekaaslaste olukorras enda oma, ja üksteisele piinatud ilmel ning meeleheites õtsa vaadates ootavad nad oma järjekorda. See on pilt inimese olukorrast.

Niisugune võrdlus pole kindlasti õige: õnnetud ahelais inimesed, keda üksteise järel tapetakse, pole õnnetud mitte sellepärast, et nad kannatavad, vaid ka seetõttu, et nad tunnevad seda, mida teised inimesed ei kannata. Inimese loomulik saatus pole ei olla aheldatud ega ka saada tapetud, kuid kõik inimesed elavad - nagu ka loomad ja taimed
-  selleks, et kasvada, elada mõnda aega, sigitada endasarnane ja surra. Satiiris võib küll lõpmatuseni inimest halvast küljest näidata, kuid vähegi oma mõistust kasutades peame tunnistama, et inimene on kõigist loomadest kõige täiuslikum, kõige õnnelikum ning elab kõige kauem. Selle asemel et üllatuda ja kurta elu armetuse ning lühiduse üle, peame hoopis üllatuma ja rõõmustama tema pikkuse ja õnnelikkuse üle. Ainult filosoofina söandan väita, et on ülbe ja hulljulge arvata, et me peaksime olema loomult paremad kui me oleme.

XXIX. Neid tarku , kes ütlesid, et on olemas ainult üks Jumal, kiusati taga, juute vihati, kristlasi veelgi enam?

Neid kiusati mõnikord taga, nagu kiusataks praegu taga inimest, kes tuleks õpetama ühe Jumala austamist, sõltumatult valitsevast kultusest. Sokratest ei mõistetud surma sellepärast, et ta ütles: "On ainult üks Jumal", vaid sellepärast, et ta hakkas vastu välismaisele kultusele, hankides endale põhjuseta ülivõimsaid vaenlasi. Juute ei vihatud mitte sellepärast, et nad uskusid ainujumalasse, vaid sellepärast, et nad vihkasid naeruväärsel kombel teisi rahvaid, sest nad olid barbarid, kes halastamatult tapsid võidetud vaenlasi, sest see labane, ebausklik, rumal, kunstideta, kaubanduseta rahvas põlgas kõige tsiviliseeritumaid rahvaid. Kristlasi vihkasid paganad aga seetõttu, et nad üritasid lõhkuda religiooni ja impeeriumi, mis neil viimaks ka korda läks, nagu protestandid said valitsejaiks nendes maades, kus neid kaua vihati, taga kiusati ja tapeti.

XXX. Montaigne’i puudused on suured. Nilbed ja kõlvatud sõnad, need ei kõlba kuhugi. Tema vaated tahtlikule tapmisele ja surmale on kohutavad?

Montaigne kõneleb filosoofi ja mitte kristlasena: ta räägib nii tahtliku tapmise poolt kui ka vastu. Filosoofiliselt arutledes: mida halba teeb ühiskonnale inimene, kes sealt lahkub, kui ta ei saa sellele enam kasulik olla? Ühel mehel on põiekivid ja ta kannatab suurte valude käes; talle öeldakse: "Kui te end lõigata ei lase, te surete; kui teid aga lõigatakse, võite veel ühe aasta pobiseda, ilastada ja ringi koperdada, koormaks enesele ja teistele." Ma oletan, et see mees otsustab siis mitte enam kellelegi koormaks olla: umbes sellist juhtumit Montaigne kirjeldabki.

XXXI. Kui palju niisuguseid taevakehi on pikksilm meile nähtavaks teinud, mille olemasolust meie varasematel filosoofidel polnud aimugi! Nad ründasid avalikult Pühakirja sellepärast, et seal räägitakse nii suurest hulgast tähtedest, ja ütlesid: "Neid on ainult tuhat kakskümmend kaks, meie teame. "

On kindel, et selles, mis füüsikasse puutub, on Pühakiri alati käibearusaamadest lähtunud; nõnda eeldab ta, et Maa on liikumatu, et Päike liigub, jne. Seda, et tähed on loendamatud, ei väida ta mitte ülitäpsest astronoomiast lähtudes, vaid rahva seas levinud arvamust arvestades. Ja olgugi et meie silmad näevad ainult umbes tuhat kahtkümmend kaht tähte, tundub pimestatud pilgul üksisilmi taevast vaadates, et neid on lõputul hulgal. Pühakiri räägib niisiis sellest rahvalikust eelarvamusest lähtudes, sest tema ei pea meist füüsikuid tegema ja on vägagi tõenäoline, et Jumal ei avaldanud ei Habakukile, Baarukile ega Miikale, et ühel päeval keegi Flamsteedi-nimeline inglane kannab oma nimekirja üle seitsme tuhande teleskoobi abil nähtud tähe. [1]

XXXII. Kas võib nimetada julguseks seda, kui surev inimene hakkab nõrkuses ja agoonias kõikvõimsa ja igavese Jumala vastu?

Seda ei ole iialgi juhtunud; inimene võib ainult suures meeltesegaduses öelda: "Ma usun, et on olemas üks Jumal, ja ma trotsin teda."

XXXIII. Mina usun [ainult] neid lugusid, mille tunnistajad lasid enda maha tappa.

Keeruline pole mitte ainult välja selgitada, kas uskuda tunnistajaid, kes surevad oma tunnistust kaitstes, nagu on teinud paljud fanaatikud, vaid ka see, kas need tunnistajad surid tõepoolest selle pärast, kas nende tunnistused on säilitatud, kas nad on elanud nendel maadel, kus nad väidetavasti surid. Miks Josephus, kes sündis Kristuse surma aegu, Josephus, kes oli Herodese vaenlane, Josephus, kes nii vähe judaismist pidas, selle kõige kohta sõnagi ei öelnud? [2] Seda oleks hr Pascal võinud edukalt välja selgitada, nagu sestsaadik on teinud paljud teised kõneosavad kirjanikud.

XXXIV. Teadmistel on kaks äärmust, mis saavad omavahel kokku. Esimene on puhas loomulik teadmatus, milles kõik inimesed end sündides leiavad. Teine äärmus on see, milleni jõuavad vaimuhiiglased, kes on omandanud kõik, mida inimene suudab teada saada, ja avastavad siis, et nad ei tea mitte midagi, ning leiavad end jälle sealtsamast teadmatusest, millest nad alustasid.

See mõte on puhas sofism; ja viga on sõnas teadmatus, mida kasutatakse kahes eri tähenduses. See, kes ei oska lugeda ega kirjutada, viibib teadmatuses; ent matemaatik, kui ta ei tunne looduse varjatud põhimõtteid, ei ole samavõrd teadmatu kui siis, mil ta hakkas lugema õppima. Vaatamata sellele et Newton ei teadnud, miks inimene liigutab oma kätt oma tahtmise järgi, teadis ta mõndagi muud. See, kes ei oska heebrea keelt, kuid oskab ladina keelt, on tark, võrreldes sellega, kes oskab üksnes prantsuse keelt.

XXXV. Õnnelik olla ei tähenda võimalust meelelahutustest rõõmu tunda, sest need tulevad mujalt ja väljastpoolt; ja seega on ta sõltuv ning järelikult võivad teda segada tuhanded õnnetusjuhtumid, mis panevad ta paratamatult muretsema.

Õnnelik on see, kes tunneb rõõmu, ja see rõõm saab tulla ainult väljastpoolt. Tunded ja mõtted tekivad meis ainult väliste objektide kaudu, nii nagu me ka oma keha toidame võõraste substantsidega, mis meis muunduvad.

XXXVI. Ülimat vaimsust süüdistatakse hullumeelsuses samuti nagu ülimat rumalustki. Hea on ainult keskpärasus.

Mitte ülimat vaimsust, vaid vaimu ülimat elavust ja kõneosavust süüdistatakse hullumeelsuses. Ülim vaimsus on ülim õiglus, ülim peenus, ülim haare, mis hullumeelsusele diametraalselt vastanduvad. Ülim vaimsuse puudus on mõistmise puudumine, mõtete vaegus; see ei ole hullus, vaid rumalus. Hullus on organite häire, mille tõttu nähakse objekte liiga kiiresti, või mis peatab kujutluse ainult ühel objektil liiga põhjalikult ja jõuliselt. Mitte keskpärasus ei ole hea, vaid eemaldumine kahest vastandlikust pahest; seda nimetatakse kuldseks keskteeks ja mitte keskpärasuseks.

XXXVII. Kui meie olukord oleks tõepoolest õnnelik, siis ei tarvitseks me oma mõtteid sellelt meelelahutustega kõrvale juhtida, et õnnelikuks saada.

Meie olu seisneb nimelt välistele objektidele mõtlemises, millega me vältimatult seotud oleme. On vale, et inimest saab kallutada eemale inimolu üle mõtlemisest; sest ükskõik millele ta oma vaimu ka suunaks, on see alati seotud inimoluga; kordan veel, et iseendale mõtlemine, looduse nähtusi kõrvale jättes, tähendab mitte millelegi mõtlemist, pandagu seda hästi tähele. Takistamata inimest oma olule mõtlemast, vesteldakse temaga siiski alati tema olu meeldivatest külgedest: teadlasele räägitakse kuulsusest ja tarkusest, printsile tema suurusest, kõigile inimestele räägitakse naudingust.

XXXVIII. Suuri ja väikesi tabavad ühesugused õnnetused, pahandused ja kired; aga üks on ratta ülaserval, teine telje lähedal, ja seepärast ei raputa samad jõnksatused teda nii hirmsasti.

Pole tõsi, et väikesed liiguvad vähem kui suured, vastupidi, nende meeleheide on suurem, sest neile on vähem antud. Sajast inimesest, kes end Londonis tapavad, on üheksakümmend üheksa lihtrahva hulgast ja üks kõrget päritolu. Ratta võrdkuju on osav väljamõeldis ja vale.

XXXIX. Inimestele pole võimalik õpetada, kuidas olla tubli inimene, aga kõike muud saab neile õpetada; ja sellega, et nad midagi muud teavad, ei kiitle nad kunagi nii palju nagu sellega, et nad on tublid inimesed. Nad kiitlevad üksnes selle ainsa teadmisega, mida nad pole võimelised õppima.

Inimestele saab õpetada, kuidas olla tubli inimene; vastasel korral õnnestuks vähestel niisugune olla. Laske oma pojal lapsepõlves võtta kõike, mis talle ette satub, ja viieteistaastasena on ta maanteeröövel; kiitke teda valetamise eest ja temast saab valetunnistaja; meelitage tema himurust ja temast saab liiderlik inimene. Inimestele tuleb kõike õpetada, nii voorust kui religiooni.

XL. Kui rumal oli Montaigne’i kavatsus kirjeldada iseennast! ja mitte möödaminnes ning oma põhimõtete vastaselt, nagu kõik inimesed vahel vääratavad, vaid just omaenese põhimõtetest lähtuvalt, ja peamise ning olulisima eesmärgi kohaselt. Sest öelda rumalusi kogemata ja nõrkusest on tavaline pahe; aga nimme lollusi rääkida on täiesti talumatu, pealegi veel niisuguseid lollusi nagu need...

Kui tore oli Montaigne’i kavatsus kirjeldada iseennast nõnda naiivselt, nagu ta seda tegi! Sest ta kirjeldas inimese loomust; ja kui mannetu oli Nicole’i, Malebranche’i ja Pascali kavatsus Montaigne’i laimata!Pierre Nicole - prantsuse moralist (1625-1695), kritiseeris Montaigne’i oma kaastöös "Port-Royali loogikale" (Logique de Port-Royal, 1662); Nicolas Malebranche - prantsuse filosoof ja teoloog (1638-1715), kriitikanooli Montaigne’i aadressil sisaldab tema teos "Tõe otsimisest" (De la Recherche de la verite, 2 kd, 1674-1675).

XLI. Olles mõelnud, millest küll tuleb, et meis äratavad nõnda suurt usaldust nõnda paljud petised, kes ütlevad, et neil on mingeid ravimeid, kuni selleni välja, et usaldame nende kätte oma elu, hakkas mulle tunduma, et tegelik põhjus peitub selles, et on olemas ka õigeid ravimeid. Sest pole võimalik, et leiduks nõnda palju valeravimeid ja nendesse nõnda palju usutaks, kui tõelisi poleks olemas. Kui mitte kunagi poleks leidunud ühegi tõve vastu ühtegi ravimit ja kõik tõved oleksid ravimatud, siis poleks inimesed saanud hakata ette kujutama, et nemad suudavad neid pakkuda; ja veelgi vähem oleksid nõnda paljud inimesed hakanud uskuma neid, kes kiitlevad, et neil niisugused ravimid on. Samamoodi nagu siis, kui mõni inimene kiitleks, et ta suudab surma ära hoida, ei usuks teda mitte keegi, sest selle kohta ei ole mitte ühtegi näidet teada. Aga kuna on leidunud terve hulk ravimeid, mis on isegi kõige suuremate inimeste poolt tunnustatuna tõelisteks osutunud, siis on see inimeste usku mõjutanud, sest kui kogu nähtust tervikuna ei saa eitada, kuivõrd mõned üksikud asjad avaldavad tõesti mõju, siis usuvad inimesed kõigisse neisse asjadesse, sest nad ei suuda eristada, missugused neist üksikutest mõjuavaldustest on tõelised. Samamoodi tuleneb see, et me usume nõnda paljudesse valedesse kuu mõjutustesse, tõigast, et on olemas asju, mis tõesti sõltuvad kuu mõ- jutustest, nagu näiteks mere tõus ja mõõn. Nii mulle tundubki sama kindlalt, et on olemas nii palju valeimesid, valeilmutusi ja nõidumist ainult sellepärast, et on olemas ka õiged.

Mulle tundub, et inimloomusel pole tarvis tõelist, et vale sisse sattuda. Kuule omistati tuhat valet mõjutust, enne kui avastati tõeline seos tõusu ja mõõnaga. Esimene inimene, kes oli haige, uskus kindlasti esimest ettejuhtunud šarlatani. Keegi pole näinud libahunte ega nõidu, kuid paljud on neisse uskunud. Keegi pole näinud metallide muundumist ja mitmed on end laostanud usus tarkade kivi olemasolusse. Kas roomlased, kreeklased, kõik paganad ei uskunud siis valeimedesse, millest nad olid üle ujutatud ainult sel põhjusel, et nad olid näinud tõelisi imesid?

XLII. Sadam otsustab nende üle, kes viibivad laevas; aga kust leida kõlbluses sadamat?

Selles kõigi rahvaste poolt tuntud ütlemises: "Ärge tehke teistele seda, mida te ei taha, et teile tehtaks."

XLIII. Ferox gens nullam esse vitam sine armis rati. Neile meeldib surm rohkem kui rahu; teistele meeldib surm rohkem kui sõda. Ükskõik missugust arvamust võidakse eelistada elule, ehkki armastus elu vastu näib nii tugev ja loomulik.

Tacitus ütleb seda katalaanide kohta, kuid kellegi kohta pole öeldud ega pole võimalik öelda: "Ta eelistab surma sõjale."

XLIV. Mida vaimsem keegi on, seda rohkem omapäraseid inimesi ta enda ümber märkab. Tavalised inimesed ei märka teiste vahel erinevusi.

On väga vähe tõeliselt omapäraseid inimesi; peaaegu kõik valitsevad ennast, mõtlevad ja kogevad tundeid kombe ja kasvatuse mõjul: miski pole nii haruldane kui vaim, kes kõnnib uuel rajal; kuid kõigil nendel inimestel koos esinevad hoiakutes väikesed erinevused, mida terav pilk märgata võib.

XLV. Niisiis on olemas kaht liiki vaime: üks suudab kiiresti ja sügavuti tungida printsiipidest tulenevate järeldusteni, ja see on terane vaim; teine suudab haarata suurt hulka printsiipe, ilma neid omavahel segi ajamata, ja see on geomeetria vaim.

Praegu on vist kombeks nimetada geomeetria vaimuks metoodilist ja järjekindlat vaimu.

XLVI. Kergem on taluda surma ilma sellele mõtlemata kui mõtet surmast, ilma et see meid ähvardaks.

Pole võimalik öelda, kas inimene talub surma kergelt või raskelt, kui ta sellele üldse ei mõtle. Kes ei tunne midagi, ei talu midagi.

XLVII. Eeldame, et kõik käsitavad neid asju ühtemoodi; aga me eeldame seda täiesti meelevaldselt, sest meil pole selle kohta ühtegi tõestust. Ma näen küll, et me kasutame neid sõnu ühesugustel juhtudel, ja alati, kui kaks inimest näevad , väljendavad mõlemad nähtut ühe ja sama sõnaga, öeldes nii üks kui teine, et see on valge; ja selle ühesuguse sõnakasutuse põhjal oletatakse julgelt, et ka nende arusaamad on ühesugused; aga kuigi võib kihla vedada, et see nõnda on, pole see täiesti veenev, sel puudub lõplik tõestusjõud.

Valge värv ei ole tõestuseks kohane. Valge, mis on kõigi kiirte summa, tundub hele kõigile, pimestab pikapeale veidi ja mõjub kõigile silmadele ühtmoodi; kuid võiks öelda, et võib-olla teisi värve ei näe kõik silmad ühtviisi.

XLVIII. Iga meie arutlus lõpeb sellega, et anname tunnetele alla.

Meie arutlus annab tunnetele alla maitse vallas ja mitte teadmise vallas.

XLIX. Need, kes otsustavad teose üle ilma mingite reegliteta, on teistega samas suhtes nagu kellata inimesed teiste suhtes. Üks ütleb: "On möödunud kaks tundi", teine väidab: "On möödunud ainult kolmveerand tundi." Mina vaatan oma kella ja ütlen esimesele: "Teil on igav"; ja teisele: "Teie aeg möödub kiirest."

Maitse valdkonda kuuluvates teostes, muusikas, luules, maalikunstis on kella asemel maitse: ja see, kes nende üle ainult reeglite põhjal otsustab, teeb valesti.

L. Minu meelest oli Caesar liiga vana, et hakata end maailma vallutamisega lõbustama. Seesugune lõbutsemine sobis Aleksandrile; tema oli noor mees, keda on raske ohjeldada; aga Caesar pidanuks olema veidi küpsem.

Tavaliselt kujutletakse, et Aleksander ja Caesar läksid kodust välja kavatsusega kogu maailm vallutada, kuid see ei olnud nõnda: Aleksander sai Philippose järeltulijaks Kreeka väejuhina ning ülesande maksta kreeklaste poolt Pärsia kuninga solvangute eest kätte: ta võitis ühist vaenlast ja jätkas oma vallutusi kuni Indiani samamoodi, nagu Marlborough’ hertsog oleks ilma marssal Villars’ita tulnud kuni Lyonini. Caesar oli üks vabariigi esimesi mehi. Ta läks tülli Pompeiusega nagu jansenistid molinistidega; ja siis määras see, kumb kumma hävitab. Üksainus lahing, kus ei tapetud kümmet tuhandet meest, otsustas kõik. Lisaks sellele on hr Pascali mõte võib-olla igapidi vale. Oli tarvis Caesari küpsust, et toime tulla nii paljude intriigidega; on üllatav, et Aleksander loobus oma eas naudinguist, et pidada niivõrd rasket sõda.

LI. Naljakas mõelda, et maailmas leidub inimesi, kes on pööranud selja kõigile jumala ja looduse seadustele ja teinud endale seejärel ise seadused, mida nad täpselt täidavad, nagu näiteks [Muhamedi sõdurid], vargad, [ketserid] jne.

Seda on pigem kasulik kui naljakas näha, sest see tõestab, et ükski inimühiskond ei suudaks päevagi ilma reegliteta toime tulla.

LII Inimene pole ei ingel ega loom, ja õnnetul kombel on nõnda, et see, kes püüab teha temast inglit, teeb looma.

Kes tahab hävitada kired, selle asemel et neid juhtida, tahab teha inimesest inglit.

LUI. Hobune ei imetle oma kaaslast; see ei tähenda, et nad võiduajamisel omavahel ei rebiks, aga sellest ei tulene mitte midagi; sest kui nad on tagasi tallis, ei loovuta laisem ja lohmakam hobune sellepärast oma kaeru veel teisele. Inimeste puhul on see teisiti: nende voorus ei saa iseendas rahuldust, ja nad pole üldse rahul, kui see neile teiste suhtes eeliseid ei anna.

Kõige lohmakam inimene ei loovuta samuti oma leiba teisele, kuid tugevam võtab selle nõrgemalt ära. Nii loomade kui inimeste hulgas söövad suuremad väikseid.

LIV Kui inimene uuriks kõigepealt iseennast, taipaks ta, et ta polegi võimeline kaugemale tungima. Kuidas saakski osa õppida tundma tervikut? Võib-olla püüab ta tundma õppida vähemalt neid osasid, millega ta on suhestatavf Aga maailma kõik osad on üksteisega nii tugevasti seotud ja omavahel nii tihedasti läbi põimunud, et minu arvates ei saa tunda üht osa ilma teiseta ja ilma tervikuta.

Ei ole vaja inimest eemale juhtida talle vajaliku otsimisest tõdemusega, et ta ei saa kõike teada.

Non possis oculo quantum contendere Lynceus,
Non tamen idcirco contemnas Uppus inungi. [3]

Me teame palju tõdesid; me oleme teinud palju kasulikke leiutisi. Ärgem kurvastagem, kui me ei tea võimalikke seoseid ämbliku ja Saturni rõnga vahel ja uurigem edasi seda, mis on meie võimuses.

LV Kui välk lööks sisse madalatesse kohtadesse [jne], siis jääksid poeedid ja need, kes oskavad arutleda ainult seda laadi asjade üle, tõestustest ilma.

Võrdlus ei ole tõestuseks ei luules ega proosas: luules kasutatakse teda kaunistusena, proosas aga selgitusena ja asjade rõhutamiseks. Poeedid, kes on võrrelnud suuri õnnetusi välguga, mis mägesid tabab, looksid ka vastupidiseid võrdlusi, kui toimuks vastupidine.

LVI. Sellest tulenebki, et peaaegu kõik filosoofid käsitlevad asju segaselt ja räägivad kehalistest asjadest vaimselt ning vaimsetest asjadest kehaliselt.

Kui me teaksime, mis see vaim on, võiksime kurta, et filosoofid omistasid talle midagi, mis pole talle omane; aga me ei tunne ei keha ega vaimu; esimese kohta pole meil midagi teada ning teise kohta on meil ainult mõned puudulikud arusaamad. Me ei või seega teada, kus on nende piirid.

LVII. Nii nagu räägitakse luule ilust, tuleks rääkida ka geomeetria ning meditsiini ilust; aga seda ei tehta; ja nimelt sellepärast, et me teame vägagi hästi, mis on geomeetria siht, ja mis on meditsiini siht, aga me ei tea, milles seisneb veetlus, mis on luule sihiks. Me ei tea, missugune on see loomulik mudel, mida tuleb jäljendada, ja kuna meil niisugune teadmine puudub, on leiutatud rida naljakaid mõisteid: ["kuldne ajastu", "meiepäevade ime", "saatuslik "], jne; ja niisugust kõnepruuki nimetatakse luule iluks. Aga kes kujutab endale ette naist, kes vastab mudelile, selle silme ette kerkib üleni peeglikesi ja võrusid täis riputatud noor daam.

See on täiesti vale: ei pea ütlema geomeetria ilu ega meditsiini ilu, sest teoreem ning kõhupuhastus ei mõjuta meie meeli meeldivalt, ja sõna ilu kasutatakse ainult asjade puhul, mis meeli võluvad, nagu muusika, maalikunst, kõneoskus, luule, korrapärane arhitektuur jne. Hr Pascali pakutud põhjus on samuti vale. Me teame suurepäraselt, mis on luule eesmärgiks; luule on jõuliselt, selgelt, peenelt ja harmooniliselt kujutamine: harmooniline kõneoskus. Hr Pascalil pidi olema küll halb maitse, mis lubas tal väita, et "saatuslik loorber", "kaunis täht" ja muud lollused on kaunid luuleväljendid; ilmselt olid nende "Mõtete" kirjastajad väga kaugel ilukirjandusest, et avaldada sellele kuulsale autorile nii ebaväärikas mõte. Ma ei saada teile oma teisi märkusi hr Pascali mõtete kohta, mis viiksid arutlused liiga pikale. Mulle piisab sellest, et uskusin märkavat selle suurvaimu teoses mõningaid hooletusvigu; minusugusele sedavõrd piiratud vaimule on lohutuseks kinnitus, et ka kõige suuremad inimesed eksivad nagu iga teinegi.

Prantsuse keelest tõlkinud Marri Amon

1

[1] John Flamsteed - inglise astronoom (1646-1719), kirjutas teose Historia ccelestis Britannica (ilm. 1725), mis esitab esimest korda tähtede loetelu (kokku ligemale 3000 tähte).

[2] Josephus Flavius - Roomas tegutsenud juudi ajaloolane (37- u 100). Voltaire viitab tõigale, et Kristuse kaasaegsena ei maini Josephus Flavius oma ajalooraamatutes teda sõnagagi.

[3] Horatius, Epistulae, I, 1, v. 28-29. Umbes: Kui sa ei suuda nägemises võistelda Lynkeusega sus ega sa seeparast jäta veel oma rähmas silmi puhastamata.

2017-08-04

MärksõnaUsk ja uskmatus

MärksõnaVoltaire