Teemad

Nõnda tekkinudki Maa peale inimsugu

Prindi

Immanuel Kant

1

Kõikidel aegadel on end targaks pidajad (või filosoofid), pööramata väärilist tähelepanu inimloomuse headusekalduvusele, pingutanud, et luua vaenulikke, osalt vastikuidki võrdkujusid meie maise maailma, inimeste peatuspaiga põlastusväärsena kujutamiseks: 1) võõrastemaja (karavanserai), kus nagu arvab derviš, igaüks, kes oma elurännakul sinna sisse astunud, peab olema valmis, et uued saabujad ta välja ajavad; 2) karistusmaja - nagu arvavad brahmanistlikud, Tiibeti ja teised Oriendi targad (ja isegi Platon) - nuhtlemise ja puhastumise paik taevast välja aetud langenud vaimudel, kellest nüüd on saanud inim- ja loomahinged; 3) hullumaja, kus igaüks mitte üksnes ei tühista oma kavatsusi, vaid laseb teistele osaks saada igal mõeldaval südamevalul ning ühtlasi hoiab selleks vajalikku osavust ja väge kõige kõrgema au sees; ja viimaks 4) kloaak, kuhu on välja heidetud teiste maailmade jätted. Viimane on teatavas mõttes originaalne arusaam ja selle eest oleme tänu võlgu ühele pärsia teravmeelitsejale, kes paigutas paradiisi, esimese inimpaari elupaiga taevasse, kus oli küllalt aiapuid, rikkalikult täis suurepäraseid vilju, mille nautimise järel nende jäägid märkamatult haihtusid, välja arvatud aia keskel üks puu, mille hõrgud viljad samamoodi ei kadunud. Aga meie esivanemad ihaldasid just seda, hoolimata selle maitsmise keelust, ja et nad ei reostaks taevast, polnud muud abinõu, kui et üks ingel näitas neile kauguses kätte Maa sõnadega: "Seal on kogu universumi väljakäik", juhtides nad sinna oma häda kergendama, ning lendas neid maha jättes ise taevasse tagasi. Nõnda tekkinudki Maa peale inimsugu.

Joonealune märkus tekstile Das Ende aller Dinge (1794).

1

2017-08-02

MärksõnaKant

MärksõnaUsk ja uskmatus