Olevast ja olemusest

Prindi

Aquino Thomas

1

Sissejuhatus

[1] Filosoof ütleb "Taevast ja maast" I raamatus, et väike eksitus alguses on suur lõpus ning Avicenna ütleb oma "Metafüüsika" alguses, et esimesena haarab intellekt olevat ja olemust. Et puudulik teadmine oleva ja olemuse kohta ei tooks kaasa eksimist, tuleb selgitada nendega seotud raskusi ning ütelda, mida tähistatakse sõnadega "olemus" ja "olev", mil viisil leitakse olemust erinevates asjades ning kuis on see loogiliste seoste, s.t soo, liigi ja liigierisuse suhtes.

[2] Selleks et õppimine oleks kohasem kergematest alustades, tuleb oleva tähenduselt liikuda olemuse tähendusele, kuna me peame lihtsaid tunnetama kokkuseatuist lähtuvalt ning esimesteni jõudma järgnevate põhjal.

Esimene peatükk

Mida tähistatakse sõnadega "olev" ja "olemus" üldiselt

[3] Niisiis tuleb teada, nagu ütleb Filosoof "Metafüüsika" V raamatus, et olevat iseenesest nimetatakse kaheti: ühel viisil selleks, mis jaguneb kümneks sooks ning teisel viisil selleks, mis tähistab ütluste tõesust. Need on aga erinevad, sest teisel viisil võib olevaks nimetada kõike seda, mille kohta saab moodustada jaatavat ütlust, isegi kui too ei põhine millelgi tegelikul. Sel viisil nimetatakse olevaks ilmaolekuid ja eitusi: me ju ütleme, et jaatus on vastandatud eitusele ning et pimedus on silmas. Ent esimesel viisil saab olevaks nimetada ainult seda, mis põhineb millelgi tegelikul. Seepärast pole esimesel viisil pimedus ja sellesarnane olev.

[4] Seega ei saada sõna "olemus" olevast teises tähenduses. Sel viisil nimetatakse ju olevateks mõningaid, mil olemust ei ole, nagu on ilmne ilmaolekute puhul. Ent olemus saadakse olevast esimeses tähenduses. Seepärast ütleb Kommentaator samas kohas, et asja olemust tähistab olev esimeses tähenduses.

[5] Kuna olev selles tähenduses, nagu öeldud, jaguneb kümneks sooks, peab olemus tähistama midagi ühist kõigile loomustele, mille kaudu erinevad olevad seatakse eri sugudesse ja liikidesse, nagu inimsus on inimese olemus ja nii ka teiste puhul.

[6] Ja mis seab asja oma soosse ja liiki, on see, mida tähistatakse definitsiooniga, mis näitab, mis asi on. Seepärast muudetakse sõna "olemus" filosoofide poolt sõnaks "missus". Filosoof nimetab seda sageli mis-sel-oli-olla, s.o see, mille kaudu miski on, mis ta on. Seda nimetatakse ka vormiks, kuivõrd vormi kaudu tähistatakse iga asja kindlust, nagu ütleb Avicenna oma "Metafüüsika" II raamatus.

[7] Teisisõnu nimetatakse olemust ka loomuseks, mõistes loomust esimeses tähenduses neist neljast, mida sõnale omistab Boethius raamatus "Kahest loomusest". Selles tähenduses nimetatakse loomuseks kõike seda, mida saab mistahes viisil haarata intellektiga. Asi on ju intelligiibel ainult oma definitsiooni ja olemuse kaudu ning nõnda ütleb ka Filosoof "Metafüüsika" V raamatus, et iga substants on loomus.

[8] Ometi näib, et sel viisil saadud sõna "loomus" tähistab asja olemust vastavalt suhtele asja endaomasesse toimimisse, kuna ükski asi pole ilma endaomase toimimiseta. Sõna "missus" saadakse aga sellest, mida tähistatakse definitsiooniga ning olemuseks nimetatakse seda seepärast, et oleval on olemine selle kaudu ja selles.

[9] Olevaks nimetatakse absoluutselt ja esmaselt substantse ning teiseselt ja otsekui teatud suhtes aktsidentse. Seepärast on olemus endaomaselt ja tõeliselt substantsides, aktsidentsides aga mingil viisil ja teatud suhtes. Mõned substantsidest on lihtsad ja mõned kokkuseatud ning mõlemas on olemus, kuid lihtsates on olemus tõelisemal ja oivalisemal moel, kuivõrd neil on ka oivalisem olemine. Nimelt on nad põhjuseks kokkuseatuile, vähemalt on selleks esimene lihtne substants - Jumal.

[10] Et õppimine oleks kohasem kergematest lähtudes, tuleb alustada kokkuseatud substantside olemustest, kuna lihtsate substantside olemused on meie eest enam varjatud.

Teine peatükk

Kuis on olemus kokkuseatud substantsides ja mida sõnaga "olemus" neis hõlmatakse

[11] Kokkuseatud substantsides tuntakse vormi ja mateeriat, nagu inimeses hinge ja keha. Kuid ei saa öelda, et olemuseks nimetatakse vaid ühte neist. On selge, et asja olemus ei ole üksnes mateeria, kuna asja tunnetatakse ning seatakse liiki või soosse oma olemuse kaudu. Mateeria pole aga tunnetusprintsiip ning sugu või liiki ei määratleta mitte mateeria, vaid selle järgi, mis on aktuaalne.

[12] Kokkuseatud substantsi olemuseks ei saa nimetada ka üksnes vormi, kuigi mõned üritavad seda väita. Eelkõneldu põhjal on selge, et olemus on see, mida tähistatakse asja definitsiooniga. Kuid looduslike substantside definitsioon ei sisalda mitte ainult vormi, vaid ka mateeriat, muidu ei erineks ju looduslikud definitsioonid matemaatilistest.

[13] Samuti ei saa öelda, et mateeria seatakse loodusliku substantsi definitsiooni kui selle olemusele lisatu või kui olev väljaspool selle olemust, kuna selline defineerimisviis on omane aktsidentsidele, mil ei ole täielikku olemust. Seepärast peavad aktsidentsid oma definitsiooni võtma subjekti, mis on väljaspool nende sugu. Seega haarab olemus ilmselgelt nii mateeriat kui ka vormi.

[14] Samuti ei tähista olemus mateeria ja vormi suhet või midagi neile juurdelisatut, kuna see oleks paratamatult aktsidents või asjast väline ning asja ei saaks selle kaudu tunnetada - see kõik ei sobi olemusele. Mateeria muudetakse ju aktuaalselt olevaks ja selleks miskiks vormi kaudu, mis on mateeria aktuaalsus. Seega juurdetulev ei anna mateeriale mitte lihtsalt aktuaalse olemise, vaid üksnes nii või teisiti aktuaalse olemise, nagu seda teevad ka aktsidentsid, nt. valgesus muudab aktuaalselt valgeks. Seesuguse vormi omandamist ei nimetata tekkimiseks lihtsalt, vaid tekkimiseks teatud suhtes.

[15] Nii jääb üle, et sõna "olemus" tähistab kokkuseatud substantsides seda, mis on kokkuseatud mateeriast ja vormist. Sellega on kooskõlas Boethiuse sõnad kommentaaris "Kategooriatele", kus ta ütleb, et usia tähendab kokkuseatut. Usia on ju kreeklastel seesama, mis meil olemus, nagu Boethius ütleb raamatus "Kahest loomusest". Ka Avicenna järgi on kokkuseatud substantside missus vormi ja mateeria kokkuseadmine. Samuti ütleb Kommentaator "Metafüüsika" VII raamatu kohta, et "loomus, mis liikidel on tekkivates asjades, on midagi keskmist, s.o. mateeriast ja vormist kokkuseatut".

[16] Sellega on kooskõlas ka mõistlik põhjendus, kuna kokkuseatud substantsi olemine ei kuulu üksnes vormile ega üksnes mateeriale, vaid kokkuseatule endale. Asja olemisest kõneldakse aga vastavalt olemusele. Seepärast peab olemus, mistõttu asja nimetatakse olevaks, sisaldama mitte ainult vormi ega ainult mateeriat, vaid mõlemat, kuigi omal moel on sellise olemise põhjuseks üksnes vorm.

[17] Nii näeme ka rohkem kui ühest printsiibist moodustatud asjade puhul, et asju ei nimetata üksnes ühe või teise printsiibi, vaid selle järgi, mis haarab mõlemaid, nagu on selge maitsete puhul: magusa maitse põhjuseks on soojuse lagundav toime niiskusele. Kuigi soojus põhjustab sel moel magusust, ei nimetata keha magusaks mitte soojuse, vaid maitse järgi, mis haarab soojust ja niiskust.

[18] Kuna mateeria on individuatsiooni printsiip ning olemus haarab endasse nii mateeria kui ka vormi, siis sellest tulenevalt võib olemus paista üksnes partikulaarse, mitte universaalsena. Sellest aga tuleneks - kuivõrd olemust tähistatakse definitsiooniga -, et universaalidel ei ole definitsiooni.

[19] Sel põhjusel tuleb teada, et individuatsiooni printsiibiks ei ole igal moel mõistetud mateeria, vaid üksnes tähistatud mateeria. Mina nimetan tähistatuks mateeriat, mida vaadeldakse mõõtmeliselt määratletuna. Ent seda mateeriat ei seata mitte inimese kui inimese definitsiooni, vaid seda võiks seada Sokratese definitsiooni, kui tal oleks definitsioon. Inimese definitsiooni seatakse aga tähistamata mateeria, mitte see luu ja see liha, vaid luu ja liha absoluutselt, need on inimese tähistamata mateeria.

[20] Nii on selge, et inimese olemus ja Sokratese olemus erinevad tähistatud ja tähistamata mateeria poolest. Seepärast ütleb Kommentaator "Metafüüsika" VII raamatu kohta, et "Sokrates ei ole midagi muud kui loomsus ja mõistuslikkus, need on tema missus".

[21] Samamoodi erinevad soo olemus ja liigi olemus selle poolest, et viimane on tähistatud, kuigi tähistamisviis on mõlemal juhul erinev. Indiviidi tähistamine liigi suhtes toimub mõõtmeliselt määratletud mateeria kaudu, liigi tähistamine soo suhtes aga konstitutiivse liigierisuse kaudu, mis võetakse asja vormist.

[22] Ent liigi määratlemine või tähistamine soo suhtes ei toimu selle kaudu, mis on liigi olemuses, kuid pole mingil viisil soo olemuses - mis on liigis, on määratlemata viisil ka soos. Kui loom oleks üksnes osa inimesest ja mitte tervik, siis ei saaks looma öelda inimese predikaadiks, kuna integraalset osa ei öelda terviku predikaadiks.

[23] Kuis see on võimalik, saab näha siis, kui vaadeldakse keha kui looma osa erinevust kehast kui looma soost. Keha ei saa ju olla sugu samal viisil, mil ta on integraalne osa.

[24] Sõnal "keha" on seega mitu tähendust. Kuivõrd keha kuulub substantsi soosse, nimetatakse keha nii vastavalt sellisele loomusele, et temas saab tähistada kolme mõõdet. Kolm tähistatud mõõdet ise on keha, mis kuulub kvantiteedi soosse. Ent asjade puhul tuleb ette, et ühe täiusega asi saavutab ka kaugema täiuse, nagu on ilmne inimese puhul, kel on nii meeleline kui ka kaugem mõistuslik loomus. Samamoodi võib täiusele, mis on taolise vormi omamine, et selles saab tähistada kolme mõõdet, lisada teise täiuse, nagu elu või seesuguse.

[25] Niisiis võib sõna "keha" tähistada asja, millel on selline vorm, et sellest tuleneb asja tähistatavus kolme mõõtmega ja mitte midagi muud. See tähendab, et sellest vormist ei tulene ükski kaugem täius ning kui midagi lisatakse, siis on see väljaspool nii mõistetud keha tähendust. Selles tähenduses on keha looma integraalne ja materiaalne osa, kuna nii on hing väljaspool sõnaga "keha" tähistatut ning lisandub kehale. Seepärast moodustatakse loom neist kahest, s.t. hingest ja kehast, nagu osadest.

[26] Sõna "keha" võib mõista ka sel moel, et ta tähistab asja, millel on selline vorm, et asjas saab tähistada kolme mõõdet - milline see vorm ka ei oleks ja kas sellest võiks tuleneda mõni kaugem täius või mitte. Selles tähenduses saab kehast looma sugu, kuna loomas ei ole midagi, mis pole implitsiitselt kehas. Hing ju ei erine sellest vormist, mille kaudu saab asjas tähistada kolme mõõdet. Kui seega öeldi, et "keha on see, millel on selline vorm, et kehas saab tähistada kolme mõõdet", siis peeti silmas mistahes vormi - kas hinge, kivisust või midagi muud. Nii on keha vormis implitsiitselt looma vorm, kuivõrd keha on looma sugu.

[27] Samasugune on looma suhe inimesega. Kui loomaks nimetatakse vaid sellise täiusega asja, mis saab tajuda ja iseendas oleva printsiibi kaudu liikuda - välistades iga kaugema täiuse -, siis on iga lisanduv kaugem täius looma suhtes nagu kaasosa ega sisaldu implitsiitselt looma mõistes. Ja nii ei ole loom sugu. Ent loom on sugu, kuivõrd ta tähistab asja, mille vormist võib tuleneda tajumine ja liikumine, milline see vorm ka ei oleks - kas ainult meeleline või meeleline ja ühtaegu mõistuslik hing. Nii tähistab sugu määratlemata viisil kõike seda, mis on liigis ja mitte ainult mateeriat.

[28] Samuti tähistab liigierisus tervikut ja mitte ainult vormi ning tervikut tähistab ka definitsioon või isegi liik, ent erineval viisil. Sugu tähistab tervikut nagu mingi nimetus, mis määratleb asja mateeriat ilma asja endaomase vormi määratluseta. Seepärast saadakse sugu mateeriast, kuigi sugu ei ole mateeria. See on ilmne keha puhul, mis saab oma nimetuse sellisest täiusest, et kehas saab tähistada kolme mõõdet - see täius on kaugemale täiusele justkui mateeriaks.

[29] Seevastu liigierisus on nagu mingi nimetus, mis saadakse määratletud vormist, kusjuures selle tähendusest jääb välja määratletud mateeria. See on ilmne siis, kui kõneldakse elusast, s.t. hinge omavast - nimelt ei määratleta, mis see on, kas keha või miski muu. Seepärast ütleb Avicenna, et sugu ei mõisteta ole liigierisuse olemuse osa, vaid olevana väljaspool selle olemust, nagu ka subjekt on omaduste tähenduse suhtes. Sel põhjusel ei öelda sugu liigierisuse predikaadiks iseenesest - nagu ütleb Filosoof "Metafüüsika" III ja "Toopika" IV raamatus -, vaid üksnes vahest nii, nagu subjekti öeldakse omaduse predikaadiks. Ent definitsioon või liik haarab mõlemat, s.t. määratletud mateeriat, mida tähistab sõna "sugu", ning määratletud vormi, mida tähistab sõna "liigierisus".

[30] Eelneva põhjal on selge, miks sugu, liik ja liigierisus vastavad looduses mateeriale, vormile ja kokkuseatule, kuigi ei ole needsamad. Sugu ei ole mateeria, vaid tervikut tähistavana saadud mateeriast ning liigierisus ei ole vorm, vaid tervikut tähistavana saadud vormist. Seepärast nimetame me inimest mõistuslikuks loomaks, kes ei ole loomast ja mõistuslikust nii, nagu me ütleme, et ta on hingest ja kehast. Öeldakse, et inimene on hingest ja kehast nii, nagu kahest asjast moodustatud kolmas asi, mis ei ole kumbki neist. Inimene ei ole ju ei hing ega keha.

[31] Ent kui öeldakse, et inimene on mingil viisil loomast ja mõistuslikust, siis ei ole ta nagu kolmas asi kahest asjast, vaid nagu kolmas mõiste kahest mõistest. Looma mõiste väljendab ju asja loomust selles osas, mis on materiaalne kaugeima täiuse suhtes, kuid ei määratle eriomast vormi. Liigierisuse mõistuslik mõiste seisneb aga eriomase vormi määratluses. Neist kahest mõistest moodustubki liigi või definitsiooni mõiste. Nagu asja predikaadiks ei saa öelda neid asju, millest asi on moodustatud, nii ei saa ka mõiste predikaadiks öelda neid mõisteid, millest mõiste on moodustatud: me ju ei ütle, et definitsioon on sugu või liigierisus.

[32] Kuigi sugu tähistab liigi kogu olemust, ei pea erinevad liigid, mis on ühest ja samast soost, omama üht olemust. Soo ühtsus johtub just määratlematusest või eristamatusest. Soo kaudu tähistatu ei ole erinevates liikides arvu poolest üks loomus, millele lisandub teine asi - liigierisus -, mis määratleb sugu, nagu vorm määratleb arvu poolest üht mateeriat. Pigem tähistab sugu mingit vormi - ent mitte määratletult seda või toda -, mida liigierisus väljendab määratletult, kuid mis ei erine tollest vormist, mida sugu tähistas määratlemata viisil. Sel põhjusel ütleb ka Kommentaator "Metafüüsika" XI raamatus, et esimest mateeriat nimetatakse üheks kõikide vormide kõrvaldamise, sugu aga tähistatud vormide ühisuse kaudu. Sellest on ilmne, et liigierisuse lisamine kõrvaldab soo ühtsuse põhjuseks olnud määratlematuse ja alles jäävad olemuslikult erinevad liigid.

[33] Niisiis on liigi loomus määratlemata indiviidi suhtes, nagu soo loomus liigi suhtes. Seepärast hõlmab sugu, kuivõrd seda öeldakse liigi predikaadiks, oma tähenduses kõike - kuigi indistinktselt -, mis on määratletult liigis. Nõnda peab ka liik, kuivõrd seda öeldakse indiviidi predikaadiks, tähistama indistinktselt kõike, mis on olemuslikult indiviidis. Sel viisil tähistatakse liigi olemust sõnaga "inimene" ning sel põhjusel öeldakse Sokratese kohta inimene.

[34] Ent kui liigi loomust tähistatakse viisil, mis välistab tähistatud mateeria - mis on individuatsiooni printsiip -, siis on see osana. Ja sel viisil tähistatakse liigi loomust sõnaga "inimsus", kuna inimsus tähistab seda, tänu millele inimene on inimene. Tähistatud mateeria ei ole aga see, tänu millele inimene on inimene, ega kuulu mingil viisil nende sekka, mille tõttu inimesel on inimeseks olemine. Kuna inimsus hõlmab oma mõistes üksnes seda, mille tõttu inimesel on inimeseks olemine, siis on tähistatud mateeria tema tähendusest ilmselgelt välistatud või kõrvaldatud.

[35] Kuna osa ei öelda terviku predikaadiks, ei öelda ka inimsust ei inimese ega Sokratese predikaadiks. Seetõttu ütleb Avicenna, et kokkuseatu missus ei ole kokkuseatu ise, mille missus see on, kuigi ka missus on kokkuseatud. Nii ei ole inimsus, kuigi on kokkuseatud, siiski inimene. Et olla inimene, peab see olema vastuvõetud tähistatud mateerias.

[36] On juba öeldud, et liigi tähistamine soo suhtes toimub vormi, indiviidi tähistamine liigi suhtes aga mateeria kaudu. Seepärast peab sõna, mis tähistab seda, kust saadakse soo loomus - välistades liiki teostava määratletud vormi -, tähendama terviku materiaalset osa, nagu keha on inimese materiaalne osa. Seevastu sõna, mis tähistab seda, kust saadakse liigi loomus - välistades tähistatud mateeria -, tähendab vormilist osa. Sel põhjusel tähistatakse inimsust kui teatud vormi, mida nimetatakse terviku vormiks. See küll ei tähenda, et terviku vorm justkui lisatakse asja olemuslikele osadele, s.t. vormile ja mateeriale, nagu maja vorm lisatakse selle integraalsetele osadele. Pigem on see vorm, mis on tervik, s.t. haarab vormi ja mateeriat ning välistab üksnes need, misläbi saab tähistada mateeriat.

[37] Nii on siis selge, et inimese olemust tähistab nii sõna "inimene" kui ka sõna "inimsus", kuid erineval viisil, nagu öeldud. Sõna "inimene" tähistab inimese olemust kui tervikut, kuivõrd ei välista mateeria tähistamist, vaid sisaldab seda implitsiitselt ja indistinktselt, nagu me ütleme, et sugu sisaldab liigierisust. Seepärast öeldakse sõna "inimene" indiviidide predikaadiks. Ent sõna "inimsus" tähistab olemust kui osa, kuna sisaldab oma tähenduses üksnes seda, mis kuulub inimesele kui inimesele, ning välistab iga tähistamise. Seepärast ei öelda inimsust individuaalse inimese predikaadiks. Ja sel põhjusel sõna "olemus" vahel öeldakse asja predikaadiks: me ju ütleme, et Sokrates on mingi olemus; vahel aga seda eitatakse, nagu me ütleme, et Sokratese olemus ei ole Sokrates.

Kolmas peatükk

Kuis on olemus soo, liigi ja liigierisuse mõiste suhtes

[38] Niisiis oleme me näinud, mida tähistab sõna "olemus" kokkuseatud substantsides, nüüd peame vaatama, kuis on olemus soo, liigi ja liigierisuse mõiste suhtes. Soo, liigi või liigierisuse mõiste sobib sellele, mida saab öelda tähistatud üksiku predikaadiks. Seepärast ei saa üldine mõiste, s.t sugu või liik, sobida olemusele kui osale, mida tähistatakse sõnadega nagu "inimsus" või "loomsus". Sel põhjusel ütleb ka Avicenna, et mõistuslikkus ei ole liigierisus, vaid liigierisuse printsiip ning samal põhjusel ei ole inimsus liik ega loomsus sugu.

[39] Samamoodi ei saa ka öelda, et soo või liigi mõiste sobib olemusele kui mingile väljaspool üksikuid olevale asjale, nagu väitsid platoonikud, kuna nii ei saa sugu ja liiki öelda selle indiviidi predikaadiks. Sokratest ei saa ju nimetada selleks, mis on temast lahutatud ja teisalt ei ole tollest lahutatust kasu selle üksiku tunnetamisel.

[40] Seepärast jääb üle, et soo või liigi mõiste sobib olemusele kui tervikule, mida tähistatakse sõnadega nagu "inimene" või "loom", sisaldades implitsiitselt ja indistinktselt kõike seda, mis on indiviidis.

[41] Ent nii mõistetud loomust ehk olemust saab vaadelda kaheti. (a) Ühel viisil endaomase mõiste järgi ja see on absoluutne vaatlus. Sel viisil on olemuse kohta tõsi üksnes see, mis sobib olemusele kui niisugusele, ning kõike muud omistatakse sellele valesti. Näiteks inimesele kui inimesele sobib mõistuslik ja loom ning kõik muu, mis kuulub tema definitsiooni, inimesele kui inimesele ei sobi aga valge või must ja mistahes muu, mis ei sisaldu inimsuse mõistes.

[42] Kui seetõttu küsitakse, kas nii vaadeldud loomust saab nimetada üheks või mitmeks, ei tule õigeks pidada kumbagi, kuna mõlemad on väljaspool inimsuse tähendust ning mõlemad võivad seda tabada. Kui inimsuse tähenduses sisalduks mitmuslikkus, siis ei saaks see eal olla üks, ent see on üks, kuivõrd on Sokrateses. Samamoodi, kui inimsuse tähenduses ja mõistes sisalduks ühtsus, siis oleks Sokratese ja Platoni loomus üks ja seesama ega saaks paljuneda paljudes.

[43] (b) Teisel viisil vaadeldakse olemust olemise järgi, mis olemusel on selles või tolles. Sel viisil öeldakse olemuse predikaadiks midagi aktsidentsiaalselt selle põhjal, milles olemus on. Nii öeldakse, et inimene on valge, kuna Sokrates on valge, kuigi see ei sobi inimesele kui inimesele.

[44] Sel loomusel on aga kahetine olemine - üks üksikutes ja teine hinges. Mõlemal juhul käivad nimetatud loomusega kaasas aktsidentsid ning vastavalt üksikute erinevusele on sel üksikutes ka mitmetine olemine. Ometi ei kuulu loomusele kumbki neist olemistest oma esimese, s.t. absoluutse vaatluse kohaselt. Vale on ju öelda, et inimese kui niisuguse olemusel on olemine selles üksikus, sest kui inimesele kui inimesele sobiks olla selles üksikus, siis ei oleks ta eal sellest üksikust väljaspool. Samamoodi, kui inimesele kui inimesele sobiks mitte olla selles üksikus, siis ei oleks ta selles kunagi. Ent õige on öelda, et inimesele mitte kui inimesele, on omane olla selles või tolles üksikus või hinges.

[45] Niisiis on selge, et absoluutselt vaadeldud inimloomus abstraheerub igast olemisest, kuid ei välista neist ühtki. Nii vaadeldud loomus ongi see, mida öeldakse kõigi indiviidide predikaadiks.

[46] Ometi ei saa öelda, et nii mõistetud loomusele sobib üldine mõiste, kuna üldine mõiste sisaldab ühtsust ja ühisust. Ent oma absoluutse vaatluse kohaselt ei sobi inimloomusele neist kumbki. Sest kui inimese tähenduses sisalduks ühisus, siis leiduks ühisust kõikjal, kus leidub inimsust. Ja see on vale, kuna ühisust ei leita Sokrateses, vaid temas on kõik individualiseeritud.

[47] Samamoodi ei saa öelda, et soo või liigi mõiste tabab inimloomust olemise kohaselt, mis sel on indiviidides. Inimloomust ei leita indiviidides vastavalt ühtsusele, nii et see oleks üks, mis sobib kõigile - üldine mõiste aga just seda nõuab.

[48] Seega jääb üle, et liigi mõiste tabab inimloomust olemise kohaselt, mis sel on intellektis. Intellektis on ju inimloomusel kõigist individualiseerivatest abstraheeritud olemine. Sel põhjusel on inimloomusel ühetaoline mõiste kõigi väljaspool hinge olevate indiviidide suhtes, kuivõrd on võrdselt kõigi sarnasus ja viib kõigi nende kui inimeste tunnetamisele. Seeläbi, et inimloomusel on kõigi indiviididega selline suhe, leiab ning omistab intellekt sellele liigi mõiste. Nii lausub Kommentaator "Hingest" alguses, et asjades kutsub üldisust esile intellekt ning seda ütleb oma "Metafüüsikas" ka Avicenna.

[49] Kuigi loomusel intellektis on üldine mõiste - võrreldes väljaspool hinge olevate asjadega -, kuna on kõigi üks sarnasus, on see siiski mingi partikulaarne intellektuaalne liik, kuivõrd sel on olemine selles või tolles intellektis.

[50] Sellest saab selgeks Kommentaatori eksimus "Hingest" III raamatus, kes tahtis vormi üldisusest intellektis järeldada intellekti ühtsust kõigis inimestes. Tolle vormi üldisus ei johtu ju olemisest intellektis, vaid sellest, et too suhtub asja nagu asjade sarnasus. Nii on ka paljusid inimesi esindava kehalise kuju puhul selge, et üksik ja endaomane olemine on kuju kujutisel või liigil niivõrd, kui on selles mateerias, ühisuse mõiste aga niivõrd, kui on paljude ühine esindaja.

[51] Et inimloomusele oma absoluutse vaatluse kohaselt sobib olla öeldud Sokratese predikaadiks ning et sellele oma absoluutse vaatluse kohaselt ei sobi liigi mõiste, vaid see kuulub aktsidentside sekka, mis käivad loomusega kaasas olemise kohaselt, mis sel on intellektis, seepärast ei öelda sõna "liik" Sokratese predikaadiks: ei saa öelda, et Sokrates on liik. Seda saaks paratamatult öelda siis, kui liigi mõiste sobiks inimesele olemise kohaselt, mis sel on Sokrateses või oma absoluutse vaatluse kohaselt, s.t. inimesele kui inimesele. Mis nimelt sobib inimesele kui inimesele, seda öeldakse ka Sokratese predikaadiks.

[52] Ometi sobib soole iseenesest olla öeldud predikaadiks, kuna see seatakse soo definitsiooni. Predikatsioon on nimelt miski, mis viiakse täide intellekti ühendava ja lahutava tegevuse teel ning mille aluseks asjas on nende ühtsus, millest üht öeldakse teise predikaadiks. Seepärast saab predikabiilsuse mõiste haarata soolise seose mõistesse, mis viiakse samamoodi täide intellekti tegevuse teel. Siiski ei ole see, millele intellekt omistab predikabiilsuse seose - ühendades ühe teisega -, sooline seos ise, vaid pigem see, millele intellekt omistab soolise seose, nt. sõnaga "loom" tähistatu.

[53] Nii on siis selge, kuis on olemus ehk loomus liigi mõiste suhtes. Liigi mõiste ei ole nende seas, mis sobivad olemusele oma absoluutse vaatluse kohaselt ega ka aktsidentside seas, mis käivad olemusega kaasas olemise kohaselt, mis sel on väljaspool hinge, nagu valgesus ja mustus. Pigem on liigi mõiste aktsidentside seas, mis käivad olemusega kaasas olemise kohaselt, mis sel on intellektis. Sel viisil sobib olemusele ka soo või liigierisuse mõiste.

Neljas peatükk

Mil viisil on olemus lahutatud substantsides

[54] Nüüd jääb veel üle vaadata, mil viisil on olemus lahutatud substantsides, s.t hinges, intelligentsis ja esimeses põhjuses.

[55] Esimese põhjuse lihtsust möönavad kõik, küll katsuvad mõned tuua mateeria ja vormi kokkuseadmist intelligentsi ja hinge. Sel seisukohal näis esimesena olevat Avicebron, raamatu "Elu allikas" autor. Ometi on see vastuolus sellega, mida filosoofid üldiselt ütlevad, kuna nad nimetavad neid substantse mateeriast lahutatuiks ja tõendavad, et need on ilma igasuguse mateeriata.

[56] Parim tõendus johtub intellekti toimejõust, mis on neis substantsides. Me ju näeme, et vormid on ainult siis aktuaalselt intelligiiblid, kui nad lahutatakse mateeriast ja selle tingimustest ning vormid muudetakse aktuaalselt intelligiibliteks üksnes intelligentse substantsi toimejõu kaudu, kuivõrd selles substantsis võetakse vorme vastu ja selle kaudu vormid toimivad. Seepärast peab iga intelligentne substants olema mateeriast täielikult vaba, nii et see ei omaks mateeriat oma osana ega oleks ka justkui mateeriasse surutud vorm, nagu see on materiaalsete vormide puhul.

[57] Keegi ei saa ka öelda, et intelligiiblust takistab üksnes kehaline, mitte igasugune mateeria. Kui selle põhjuseks oleks üksnes kehaline mateeria - mateeriat nimetatakse ainult siis kehaliseks, kui seisab kehalise vormi all -, siis peaks mateeriale omane intelligiibluse takistamine johtuma kehalisest vormist. Ja see ei ole võimalik, kuna ka kehaline vorm on aktuaalselt intelligiibel, nagu teisedki vormid, kuivõrd nad abstraheeritakse mateeriast.

[58] Seega ei ole hinges ja intelligentsis mingil viisil kokkuseadmist mateeriast ja vormist - nii et olemus võiks tähendada neis sama, mida kehalistes substantsides -, vaid seal on vormi ja olemise kokkuseadmine. Seepärast öeldakse raamatu "Põhjustest" üheksanda propositsiooni kommentaaris, et intelligentsil on vorm ja olemine ning vorm tähendab seal missust ehk lihtsalt loomust.

[59] Lihtne on näha, kuis see on. Mis on nimelt teineteise suhtes nii, et üks on teise olemise põhjus, siis see, mis on põhjuseks, saab olla ilma teiseta, ent mitte vastupidi.

[60] Selline on mateeria ja vormi suhe. Vorm annab mateeriale olemise ja seepärast ei saa mateeria olla ilma mingi vormita. Ometi ei ole võimatu, et mingi vorm on ilma mateeriata, sest vorm kui selline ei sõltu mateeriast.

[61] Kui leidub vorme, mis saavad olla üksnes mateerias, siis juhtub see seetõttu, et nad on kaugel esimesest printsiibist, mis on esimene ja puhas aktuaalsus.

[62] Seepärast on esimesele printsiibile kõige lähemal olevad vormid püsivad iseenesest ilma mateeriata. Sest mitte igasugused vormid, nagu öeldud, ei vaja mateeriat ning intelligentsid on just seesugused vormid. Sel põhjusel ei pea nende substantside olemused ehk missused erinema vormist endast.

[63] Seega erinevad kokkuseatud ja lihtsa substantsi olemused selle poolest, et kokkuseatud substantsi olemus ei ole üksnes vorm, vaid haarab vormi ja mateeriat, ent lihtsa substantsi olemus on üksnes vorm.

[64] Sellest johtuvad kaks teist erinevust. Üks erinevus on see, et mateeria tähistamise tõttu, nagu öeldud, saab kokkuseatud substantsi olemust tähistada tervikuna või osana. Sel põhjusel ei öelda kokkuseatud asja olemust mistahes viisil kokkuseatud asja enda predikaadiks: ei saa öelda, et inimene on oma missus.

[65] Kuid lihtsa asja olemust - selle vormi - saab tähistada üksnes kui tervikut, kuna peale vormi ei ole seal midagi, mis vormi justkui vastu võtaks. Sel põhjusel öeldakse lihtsa substansi olemust - mistahes viisil see ka saadakse - lihtsa substantsi predikaadiks. Nii ütleb Avicenna, et lihtsa missus on ise lihtne, kuna ei ole midagi muud, mis seda vastu võtaks.

[66] Teine erinevus on see, et kokkuseatud asjade olemusi, kuna neid võetakse vastu tähistatud mateerias, mitmekordistatakse vastavalt mateeria jagamisele. Seepärast on mõned kokkuseatud asjad liigi poolest samad ja arvu poolest erinevad. Kuna lihtsa olemust ei võeta vastu mateerias, ei saa seal olla sellist mitmekordistamist. Sel põhjusel ei leidu lihtsate substantside seas mitmeid indiviide samast liigist, vaid seal on nii palju liike, kui palju on indiviide, nagu selgesti ütleb Avicenna.

[67] Kuigi seesugune substants on üksnes vorm ilma mateeriata, ei ole see ometi täielikult lihtne ega puhas aktuaalsus, vaid on segatud potentsiaalsusega. Ja see on ilmne sel viisil: mis ei sisaldu olemuse ehk missuse mõistes, see lisandub väljastpoolt ja moodustab olemusega kokkuseatuse, kuna ühtki olemust ei saa mõista ilma selle osadeta. Ent iga olemust ehk missust saab mõista ilma selle olemise mõistmiseta: ma võin mõista, mis on inimene või fööniks ja ometi mitte teada, kas nad on tegelikult olemas. Seega erineb olemine ilmselgelt olemusest ehk missusest.

[68] Kui just ei ole mingit asja, mille missus on omaenda olemine. Ja see asi saab olla ainult üks ja esimene, kuna midagi ei ole võimalik paljundada muidu, kui mingi liigierisuse lisamise teel - nagu soo loomust mitmekordistatakse liigis - või vormi vastuvõtmise teel erinevates mateeriates - nagu liigi loomust mitmekordistatakse erinevates indiviidides - või seeläbi, et üks on absoluutne ja teine vastuvõetud milleski, nagu mingi lahutatud kuumus oleks oma lahutamise tõttu erinev lahutamata kuumusest.

[69] Kui seatakse mingi asi, mis on üksnes olemine, nii et olemine ise on püsiv, siis ei lubaks see olemine liigierisuse lisamist, kuna ei oleks siis enam üksnes olemine, vaid olemine ja peale selle mingi vorm. Ja veel vähem lubaks see olemine mateeria lisamist, kuna ei oleks siis enam püsiv, vaid materiaalne olemine. Seepärast jääb üle, et saab olla ainult üks asi, mis on oma olemine.

[70] Kõigis teistes asjades peab olemine erinema missusest ehk loomusest ehk vormist. Intelligentsides peab seega peale vormi olema ka olemine. Sel põhjusel ongi öeldud, et intelligents on vorm ja olemine.

[71] Kõik, mis asjale sobib, on kas põhjustatud oma loomuse printsiipide poolt, nagu naeruvõime inimeses, või lisandub mõnest välisest printsiibist, nagu valgus õhus päikese mõjul. Ent asja olemine ei saa olla põhjustatud - ma pean silmas toimivat põhjust - asja vormi ehk missuse poolt, kuna nii oleks asi iseenda põhjuseks ja tooks iseend olemisse, mis on võimatu. Seega peab iga asi, mille olemine erineb loomusest, saama olemise teiselt.

[72] Kõik, mis on teise kaudu, läheb tagasi sellele, mis on iseenesest, nagu esimesele põhjusele. Nii peab olema mingi asi, mis on kõikidele asjadele olemispõhjuseks seetõttu, et on ise üksnes olemine. Vastasel juhul võiks põhjustes minna lõpmatusse, kuna igal asjal, mis ei ole üksnes olemine, oleks oma olemisele põhjus, nagu öeldud. Nii on siis selge, et intelligents on vorm ja olemine ning et see saab olemise esimeselt olevalt, mis on üksnes olemine. Ja see on esimene põhjus - Jumal.

[73] Mis saab midagi teiselt, on tolle suhtes potentsiaalne ja too vastuvõetu on selle aktuaalsus. Seega peab missus ehk vorm - intelligents - olema potentsiaalne olemise suhtes, mille saab Jumalalt ja too vastuvõetud olemine on aktuaalsus. Nii on intelligentsides potentsiaalsus ja aktuaalsus, seevastu vorm ja mateeria on seal üksnes mitmetähenduslikult.

[74] Seepärast sobivad ka talumine, vastuvõtmine, aluseks olemine ja kõik seesugune, mis näib asjadele sobivat mateeria tõttu, intellektuaalsetele ja kehalistele substantsidele mitmetähenduslikult, nagu ütleb Kommentaator "Hingest" III raamatus.

[75] Intelligentsi missus, nagu öeldud, on intelligents ise. Seepärast on intelligentsi missus ehk olemus see, mis intelligents on, ning Jumalalt saadud olemine too, mille kaudu olemus püsib tegelikkuses. Nii ütlevad mõned, et seesugused substantsid on kokkuseatud sellest, mille kaudu on, ja sellest, mis on, või sellest, mis on, ja olemisest, nagu ütleb Boethius.

[76] Kuna intelligentsides on potentsiaalsus ja aktuaalsus, ei ole raske leida intelligentside paljusust. Kui neis ei oleks potentsiaalsust, siis oleks see võimatu. Seepärast ütleb Kommentaator "Hingest" III raamatus, et kui me ei tunneks võimaliku intellekti loomust, siis ei saaks me leida lahutatud substantside seas paljusust. Seega erinevad need teineteisest potentsiaalsuse ja aktuaalsuse astme poolest - kõrgemal intelligentsil, mis on esimesele lähemal, on rohkem aktuaalsust ning vähem potentsiaalsust ja nii ka teiste puhul.

[77] See [astmestik] lõpeb inimhingega, mis asub intellektuaalsete substantside seas kõige madalamal astmel. Nii ütleb Kommentaator "Hingest" III raamatus, et võimalik intellekt on intelligiiblite vormide suhtes nagu esimene mateeria, mis asub meelelise olemise seas kõige madalamal astmel, meeleliste vormide suhtes. Sel põhjusel võrdleb Filosoof hinge tahvliga, millele ei ole midagi kirjutatud.

[78] Kuna inimhingel on rohkem potentsiaalsust kui teistel intellektuaalsetel substantsidel, on see materiaalsetele asjadele nii lähedal, et materiaalne asi tõmmatakse osa võtma selle olemisest. Niiviisi tuleneb hingest ja kehast üks olemine ühes kokkuseatus, kuigi too olemine, kuivõrd on hinge olemine, ei sõltu kehast.

[79] Ja sellest vormist - hingest - allpool on teised vormid, mis on veel potentsiaalsemad ja mateeriale nii lähedal, et nende olemine ei ole ilma mateeriata. Nende vormide seas leidub kord ja aste kuni elementide esimeste vormideni, mis on mateeriale kõige lähemal. Seepärast on neil üksnes selline toimimine, mida nõuavad aktiivsed, passiivsed ja muud kvaliteedid, mis teevad mateeria vormi jaoks sobivaks.

Viies peatükk

Kuis on olemus erinevates asjades erineval viisil

[80] Niisiis selgitab eelkõneldu viise, mil olemus on erinevates asjades. Substantsidel on ju olemus kolmel moel. (a) Esiteks on miski - Jumal -, mille olemus on omaenda olemine. Sel põhjusel ütlevad mõned filosoofid, et Jumalal ei ole missust ehk olemust, kuna tema olemus ei erine olemisest. Ja sellest johtuvalt ei kuulu Jumal soosse, kuna soosse kuuluval peab peale olemise olema missus, sest soo või liigi missust ehk loomust ei eristata neis, mis on soost või liigist, loomuse mõiste järgi, vaid erinevates asjades on erinev olemine.

[81] Kui me ütleme, et Jumal on üksnes olemine, siis ei pea me eksima nagu need, kelle järgi Jumal on üldine olemine, mille kaudu iga asi on vormiliselt. Nimelt on see olemine - Jumal - seesugune, et sellele ei saa midagi lisada ning erineb seega igast olemistest oma puhtuse poolest. Seetõttu öeldakse raamatu "Põhjustest" üheksanda propositsiooni kommentaaris, et esimese põhjuse, mis on üksnes olemine, individuatsioon toimub selle puhta headuse kaudu. Ent nagu ühise olemise mõistmine ei hõlma lisamist, nii ei hõlma see ka lisamise välistamist. Vastasel juhul ei saaks olevana mõista midagi, milles olemisele midagi lisatakse.

[82] Samamoodi ei pea Jumalal, kuigi ta on üksnes olemine, puuduma ülejäänud täiused ja paremused. Pigem on tal kõik täiused, mis on kõigis sugudes. Seepärast nimetatakse teda lihtsalt täiuslikuks, nagu ütlevad Filosoof ja Kommentaator "Metafüüsika" V raamatus. Ent Jumalal on täiused teistest väljapaistvamal moel, sest temas on need ühtsed, teistes aga erinevad. Põhjuseks on see, et talle sobivad kõik need täiused oma lihtsa olemise kohaselt: samamoodi, kui keegi saaks ühe kvaliteedi kaudu esile kutsuda kõigi kvaliteetide toimimised, siis oleks tal selles ühes kvaliteedis kõik kvaliteedid, nii on Jumalal oma olemises kõik täiused.

[83] (b) Teisel viisil on olemus loodud intellektuaalsetes substantsides, milles olemine erineb olemusest, kuigi olemus on mateeriata. Seepärast pole nende olemine absoluutne, vaid vastuvõetud ning loomuse vastuvõtlikkusele vastavalt piiratud ja lõplik. Ometi on absoluutne nende loomus ehk missus, mis ei ole vastu võetud mingis mateerias. Sel põhjusel öeldakse raamatus "Põhjustest", et intelligentsid on lõpmatud allpool ja lõplikud üleval - nad on nimelt lõplikud oma olemise suhtes, mille saavad ülalt. Samas ei ole nad lõplikud allpool, kuna nende vormid ei ole piiratud mateeria vastuvõtlikkusega. Ja sel põhjusel, nagu öeldud, leidub selliste substantside seas ühest liigist indiviidide paljusust ainult inimhinges, kuna inimhing on ühendatud kehaga.

[84] Inimhinge individuatsioon sõltub alguses juhtumisi kehast, kuna individuaalse olemise saab hing üksnes kehas, mille hing aktualiseerib. Siiski ei pea inimhinge individuatsioon hävima keha eemaldamisel. Et sel on absoluutne olemine, millest on saadud individuaalne olemine seeläbi, et inimhing muudetakse selle keha vormiks, jääb too olemine alati individuaalseks. Sel põhjusel ütleb Avicenna, et hingede individuatsioon ja mitmekordistamine sõltub kehast alguses, ent mitte lõpus.

[85] Kuna missus erineb neis substantsides olemisest, saab neid seada kategooriasse. Sel põhjusel on neil sugu, liik ja liigierisus, kuigi nende endaomased liigierisused on meie eest varjatud. Ka meelelistes asjades on olemuslikud liigierisused meie jaoks tundmata. Seetõttu tähistatakse neid olemuslikest liigierisustest pärinevate aktsidentsiaalsete liigierisuste kaudu, nagu põhjust tähistatakse tema toime kaudu ja nii seatakse inimese liigierisuseks näiteks kahejalgne. Kuid mittemateriaalsete substantside endaomaseid aktsidentse me ei tunne ega saa nende liigierisusi seetõttu tähistada ei iseenesest ega aktsidentsiaalsete liigierisuste kaudu.

[86] Siiski tuleb teada, et sugu ja liigierisust ei saada intellektuaalsetes ja meelelistes substantsides samal viisil. Meelelistes substantsides saadakse sugu sellest, mis asjas on materiaalset ja liigierisus sellest, mis asjas on vormilist. Seetõttu ütleb Avicenna oma raamatu "Hingest" alguses, et mateeriast ja vormist kokkuseatud asjades on vorm "selle lihtne liigierisus, mis vormist moodustatakse". See ei tähenda, et vorm ise on liigierisus, pigem on vorm liigierisuse printsiip, nagu Avicenna ütleb oma "Metafüüsikas". Sellist liigierisust nimetatakse lihtsaks seepärast, et see saadakse asja missuse osast, s.t vormist.

[87] Kuna mittemateriaalsed substantsid on lihtsad missused, saadakse neis liigierisus missusest tervikuna, mitte missuse osast. Sel põhjusel ütleb Avicenna "Hingest" alguses, et "lihtne liigierisus on üksnes liikidel, mille olemused on kokkuseatud mateeriast ja vormist".

[88] Samamoodi saadakse neis ka sugu olemusest tervikuna, ent erineval viisil. Lahutatud substantsid sobivad üksteisega mittemateriaalsuses ning erinevad üksteisest täiuse astme poolest, vastavalt potentsiaalsusest kaugenemisele ja puhtale aktuaalsusele lähenemisele. Seepärast saadakse neis substantsides sugu sellest, mis käib kaasas nende mittemateriaalsusega, nagu intellektuaalsus ja muu seesugune. Meie jaoks küll tundmata liigierisus saadakse neis aga sellest, mis käib kaasas täiuse astmega.

[89] Need liigierisused ei pea olema aktsidentsiaalsed seepärast, et nad on vastavalt suuremale ja väiksemale täiusele, mis ei tee liike erinevaks. Täiuse aste ei tee liike erinevaks sama vormi vastuvõtmisel, nagu seda ei tee ka rohkem ja vähem valge samast valgesusest osavõtmisel. Ent liigid teeb erinevaks täiuse erinev aste osavõetud vormides ehk loomustes endis. Samamoodi liigub loodus - Filosoofi järgi "Loomadest" VII raamatus - astmete kaupa taimedest loomadeni läbi nende, mis on taimede ja loomade vahepeal.

[90] Samuti ei pea intellektuaalsete substantside jagamine toimuma alati kahe tõese liigierisuse kaudu, kuna see ei saa toimuda kõikide asjade puhul, nagu ütleb Filosoof "Loomadest" XI raamatus.

[91] (c) Kolmandal viisil on olemus mateeriast ja vormist kokkuseatud substantsides, milles olemine on vastuvõetud ja piiratud, kuna nad saavad olemise teiselt ning ka nende loomus või missus on vastuvõetud tähistatud mateerias. Seetõttu on need substantsid lõplikud nii ülal kui ka allpool ning tähistatud mateeria jagamise tõttu on neis võimalik indiviidide paljusus ühes liigis. Ja kuis on neis olemus loogiliste seoste suhtes, on öeldud eelnevalt.

Kuues peatükk

Kuis on olemus aktsidentsides

[92] Nüüd jääb veel üle vaadata, kuis olemus on aktsidentsides. Mil viisil on olemus kõigis substantsides, on juba öeldud.

[93] Olemust, nagu öeldud, tähistatakse definitsiooniga. Seepärast peab aktsidentsidel olema missus samal viisil, mil neil on definitsioon. Neil on ebatäielik definitsioon, kuna neid saab ainult siis defineerida, kui nende definitsiooni seatakse subjekt. Põhjuseks on see, et aktsidentsidel ei ole olemist iseenesest, lahus subjektist, vaid nagu vormist ja mateeriast jääb kokkuseadmisel järele substantsiaalne olemine, nii jääb aktsidentsist ja substantsist - kui aktsidents lisandub subjektile - järele aktsidentsiaalne olemine.

[94] Seetõttu pole täielikku olemust ka substantsiaalsel vormil ja mateerial. Substantsiaalse vormi definitsiooni tuleb ju samuti seada too, mille vorm see on. Ja nii defineeritakse substantsiaalset vormi - nagu ka aktsidentsiaalset vormi - millegi lisamise teel, mis on väljaspool selle sugu. Seepärast seab loodusfilosoof, kes vaatleb hinge üksnes füüsilise keha vormina, hinge definitsiooni keha.

[95] Siiski on substantsiaalsete ja aktsidentsiaalsete vormide vahel oluline erinevus. Nagu substantsiaalsel vormil ei ole olemist iseenesest, lahus sellest, millele lisandub, nii ei ole sellist olemist ka sellel, millele substantsiaalne vorm lisandub, s.t mateerial. Ja sel põhjusel jääb mõlema ühendamisest järele olemine, milles asi püsib iseenesest, ning neist saadakse iseenesest üks - nende ühendamisest jääb seega järele mingi olemus. Seepärast on vorm täieliku olemuse osa, kuigi iseeneses vaadelduna ei ole vormil täielikku olemust.

[96] Aktsidents lisandub aga sellele, mis on iseeneses täielik olev, püsiv oma olemises. See olemine eelneb loomupäraselt lisanduvale aktsidentsile. Seepärast ei põhjusta lisanduv aktsidents - oma ühendusest sellega, millele lisandub - olemist, milles asi püsib ja mille kaudu asi on olev iseenesest. Pigem põhjustab see mingi teisese olemise ja nagu esimest saab mõista teiseta, nii saab ka püsivat asja mõista olevana ilma teisese olemiseta.

[97] Aktsidentsist ja subjektist ei saada seega mitte iseenesest, vaid aktsidentsiaalselt üks. Ja sel põhjusel ei tulene aktsidentsi ja subjekti ühendamisest - erinevalt vormi ühendamisest mateeriaga - mitte mingi olemus. Niisiis ei oma aktsidents täieliku olemust ega ole täieliku olemuse osa. Et aktsidents on olev teatud suhtes, on aktsidentsil ka olemus teatud suhtes.

[98] Igas soos on see, mida öeldakse kõige suuremal määral ja tõelisemalt, järgnevate põhjuseks, nt tuli kui kuumuse ülemmäär on kuumuse põhjuseks kuumades asjades, nagu öeldakse "Metafüüsika" II raamatus. Sel põhjusel peab substants, mis on oleva soos esmane ja mil on olemus kõige suuremal ja tõelisemalt, olema põhjuseks aktsidentsidele, mis võtavad olemisest osa teiseselt ja justkui teatud suhtes.

[99] See juhtub aga erineval viisil. Kuna substantsi osad on mateeria ja vorm, käivad mõned aktsidentsid kaasas peamiselt vormiga ja mõned mateeriaga. Leidub vorme - nt intellektuaalne hing -, mille olemine ei sõltu mateeriast. Seevastu mateerial on olemine üksnes vormi kaudu.

[100] Seepärast on vormiga kaasaskäivate aktsidentside hulgas aktsidentse - nt intellektuaalne tunnetus -, mil ei ole mateeriaga midagi ühist. Intellektuaalne tunnetus ei toimu ju kehalise organi kaudu, nagu tõendab Filosoof "Hingest" III raamatus. Teised vormiga kaasaskäivad aktsidentsid - nt tajumine -, on seevastu mateeriaga ühised. Ent mateeriaga ei käi kaasas ükski aktsidents, mil pole midagi ühist vormiga.

[101] Mateeriaga kaasaskäivate aktsidentside hulgas on teatud erinevus. Mõned aktsidentsid käivad mateeriaga kaasas vastavalt mateeria suhtele eriomasesse vormi, nt loomade puhul isane ja emane, mille erinevus läheb tagasi mateeriale, nagu öeldakse "Metafüüsika" X raamatus. Seepärast jäävad nimetatud aktsidentsid looma vormi kõrvaldamisel alles üksnes mitmetähenduslikult. Teised aktsidentsid käivad mateeriaga kaasas vastavalt mateeria suhtele üldisesse vormi. Seepärast jäävad need aktsidentsid alles ka eriomase vormi kõrvaldamisel, nt etiooplase naha must värvus, mis ei johtu mitte hingest, vaid elementide segunemisest ja jääb seepärast alles ka pärast surma.

[102] Mateeria muudab asja individuaalseks ning vorm seab asja soosse ja liiki. Sel põhjusel on mateeriaga kaasaskäivad aktsidentsid indiviidi aktsidentsid, mille poolest indiviid erineb teistest samasse liiki kuuluvatest indiviididest.

[103] Seevastu vormiga kaasaskäivad aktsidentsid on soo või liigi endaomased omadused. Seepärast leidub neid kõiges, mis võtab osa soo või liigi loomusest, nt inimese puhul käib vormiga kaasas naeruvõime, kuna naeruväärset saab haarata üksnes inimhing.

[104] Samuti tuleb teada, et olemuslikud printsiibid põhjustavad aktsidentse vahel täielikult aktuaalsetena - nagu tule kuumus on alati aktuaalselt kuum -, vahel aga üksnes sobivatena. Aktsidentside täideviimine lähtub aga välisest toimijast, nagu väline särav keha viib täide õhu läbipaistvuse. Sellistel juhtudel on sobivus lahutamatu, täideviimine aga lahutatav aktsidents, sest täideviimine - nt liigutatavus ja seesugune - lisandub printsiibist, mis on väljaspool asja olemust või mis ei ole asja jaoks konstitutiivne.

[105] Tuleb teada ka seda, et aktsidentsides ja substantsides saadakse sugu, liik ja liigierisus erineval viisil. Substantsides saadakse substantsiaalsest vormist ja mateeriast iseenesest üks, nende ühendamisest tuleneb üks loomus, mis seatakse substantsi kategooriasse endaomasel viisil. Sel põhjusel kuuluvad konkreetsed sõnad, mis tähistavad kokkuseatut - nt inimene või loom - kategooriasse endaomasel viisi, nagu sugu või liik. Vorm ja mateeria kuuluvad sel viisil kategooriasse üksnes reduktiivselt, nagu printsiibid öeldakse kuuluvat kategooriasse.

[106] Kuid aktsidentsist ja substantsist ei saa iseenesest üks ning nende ühendamisest ei tulene olemus, millele saaks omistada soolise või liigilise seose. Seepärast seatakse konkreetsete sõnadega väljendatud aktsidentsid - nt valge ja musikaalne - kategooriasse üksnes reduktiivselt, soo ja liigi viisil seatakse nad üksnes siis kategooriasse, kui neid tähistatakse abstraktselt, nt valgesus ja musikaalsus.

[107] Kuna aktsidentsid ei ole kokkuseatud mateeriast ja vormist, ei saada aktsidentsides - nagu kokkuseatud substantsides - sugu mateeriast ja liigierisust vormist. Aktsidentside esmane sugu tuleb saada nende olemisviisist, mille kohaselt olevat öeldakse erineval viisil - vastavalt eelnevale ja järgnevale - kümne kategooria kohta, nagu aktsidentsi nimetatakse kvantiteediks sellest lähtuvalt, et see on substantsi mõõt ning kvaliteediks sellest lähtuvalt, et see on substantsi dispositsioon ja nii ka teiste puhul, nagu ütleb Filosoof "Metafüüsika" IX raamatus.

[108] Aktsidentside liigierisused saadakse aga neid põhjustavate printsiipide erinevusest. Subjekti endaomaste omaduste põhjuseks on subjekti endaomased printsiibid. Seepärast seatakse subjekt aktsidentside definitsioonis liigierisuse kohale, kui aktsidentse defineeritakse abstaktselt ja nii kuuluvad aktsidentsid kategooriasse endaomaselt; nagu öeldakse, et nöbininasus on nina nõgusus.

[109] See on vastupidi, kui aktsidentside definitsioon saadakse konkreetsete sõnade põhjal. Sel viisil seatakse subjekt aktsidentside definitsioonis soo kohale, kuna aktsidentse defineeritakse nagu kokkuseatud substantse, milles soo mõiste saadakse mateeriast; nagu me ütleme, et nöbinina on nõgus nina.

[110] Samamoodi on see ka siis, kui üks aktsidents on teise aktsidentsi printsiip, nagu tegevus, tehtavus ja kvantiteet on suhte printsiibid. Neile vastavalt jagab suhet ka Filosoof "Metafüüsika" V raamatus.

[111] Kuna aktsidentside endaomased printsiibid ei ole alati ilmsed, saame me aktsidentside liigierisused mõnikord nende toimetest. Nt värvuse liigierisusteks nimetatakse tumedat ja heledat, nende põhjuseks on valguse rohkus või vähesus, mis põhjustab värvuse erinevaid liike.

[112] Sel viisil on selge, kuis olemus on substantsides - nii kokkuseatutes kui ka lihtsates - ja aktsidentsides ning kuis nad on üldiste loogiliste seoste suhtes. Erandiks on esimene [põhjus], mis on lihtsuse piiril. Oma lihtsuse tõttu ei sobi talle soo või liigi mõiste ega ka definitsioon. Temas leidku see traktaat oma siht ja lõpp. Aamen.

Tõlkinud Riin Sirkel

1

2017-07-22

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaPlaton