Arutelu selle artikli le

Ameerika, päästa meid!

Prindi

Meelis Friedenthal

1

Võibolla ei ole küsimus sekulariseerumisest kõige põletavam tänapäevases Eestis. 90ndate alguse teatav poliitilise suunaga kiriku liikmeskonna kasv on tänaseks peatunud ning nõukogudeaegne protestivalmidus olematuks vaibunud. Ilmselt on suur hulk nendest inimestest, kes vabaduse tunnusena end kirikuga sidus, ilma et oleks kristlikke tõekspidamisi iseenesest väärtustanud, praeguseks hetkeks ka aktiivsest kirikuskäimisest kõrvale jäänud. See kõik on loomulik ning vaadeldes Põhjamaade usulist aktiivsust, paistab sedamoodi, et oleme otsaga nende vaimsusele järele jõudnud või ehk isegi mööda läinud. Siinkohal toovad paljud välja, et eestlased ei ole tegelikult mitte kunagi kristlik rahvas olnud ning see pealiskaudne kristlus, mis meie aladel hernhuutluse ja vennastekoguduse vaimuga suudeti tekitada lahkus 50 aastase naeruvääristava ateismipropaganda tõttu peaaegu jäädavalt. Tuleb tõdeda, et selles suhtes osutus marksistlik-leninistlik, peaaegu monomaanialik ideoloogiline surve edukaks - võitlus kodanliku ühiskonna igandi, religiooni, vastu oli vähemalt sel määral tulemuslik, et tänapäeval suudab enamik eestlasi ette kujutada tüüpilist kirikuskäijat halli mutikesena, kes külmas kirikus pingil kükitades kileda häälega tuiutavaid koraale laulab. Tähendab, uskliku inimese pilt naeruvääristati, kuigi ideoloogiliselt jäi ateism välja töötamata.

Iseenesest iseloomustabki see näide elavalt seda, milline olukord valitseb Eestis praegusel hetkel: usklik olla on imelik ja naeruväärne, ideoloogiliselt aga ei suuda keskkond (mood, valitsev mentaliteet, ühiskond, meie ilm) mitte midagi asemele pakkuda. Selle totaalse, suurima, millest inimene saab mõelda, kohal valitseb auk ning üritused seda teaduse või kirega jalgpalli vastu kinni toppida mõjuvad naeruväärselt.

Miks just sellised näited? Nimelt seepärast, et teatud hulk uurijaid on väljendanud arvamust, et iseenesest ei ole religioossus mitte kuhugi kadunud ning inimestes on seda kogu aeg teatav (konstantne) hulk olemas. Suutmata aga leida klassikalist (nimetagem siis tavamõistes religiooni niimoodi) väljundit suubuvad nad pisematesse ja pealiskaudsematesse usaldavatesse uskumistesse. Kui vaadelda telereklaame, kus teadusel on olemas väärtus iseenesest, kus teadlased ja nende saavutused on midagi, mida inimesed vähemalt peaksid küsimata usaldama, siis pole selle arusaama mõistmine sugugi mitte keeruline. Siinkohal aga tekib muidugi loomulik küsimus, et kuidas on võimalik võrrelda jalgpalli ja näiteks islamit. Nõuab ilmselt kujutlusvõimet, et paigutada universumi mõtestamise totaalsus jalgpalli sisse. On ütlematagi selge, et selline lahendus ei ole täielik.

Milles on siis küsimus? Laiendades seda mõtet suuremale pinnale paistab, et sekulariseerumine või teatud mõttes sarnane ilming - religiooni privatiseerumine -, on omane peaaegu tervele Euroopale. Statistlised uurimused kinnitavad, et eelmise sajandi jooksul on kirikuskäivate inimeste hulk langenud drastiliselt. Riikidevahelised erinevused tulevad küll esile - nii näiteks on Iirimaal aktiivsete kirikuliikmete osakaal ebaproportsionaalselt kõrge ning sama kehtib ka Poola kohta - kuid see ei määra üldpilti. Mõlemal juhul on tegemist ilmselt traditsiooni kõrval ka poliitilise vastupanuliikumise ilmingutega ning võib oletada, et Euroopa Liiduga ühinemise raames on vähemalt Poolas see protsess end juba praguseks hetkeks ümber pööranud.

(JPEG)

Seevastu Ameerikas (nii USA-s kui ka Kanadas) pole asjalood sugugi sellised. USA oma vabakogudusliku mõtlemisega võib ette näidata, et 95 protsenti inimestest usub, et on olemas Jumal või “kõrgem jõud” ja üldiselt kirikute tegevusega rahul. See protsent pole viimase 50 aasta jooksul muutunud. Kanadas on protsendid küll mõnevõrra väiksemad, aga siiski oluliselt kõrgemal Euroopa näitajatest. Kas need riigid on seetõttu halvemad või mahajäänumad? Kui vaadelda maailma aktiivsuspositsioonidelt, siis näib, et vaid Ameerika kristlus ja nüüdseks globaalne islam on arvestatavad. Euroopa ei suuda oma vananenud ja iganenud arusaamadega mitte midagi pakkuda.

Siin tulebki esile põhiküsimus Euroopa Liidu eneseotsingutest ning dilemma, kas mainida konstitutsioonis Jumalat ja kristlust või mitte, omandab veidi teistsuguse varjundi. Suutmatust otsustada on võimalik vaadelda mitmelt positsioonilt ning usun, et need kõik täiendavad üksteist:

  1. Euroopa on saanud valgustatud territooriumiks ning mõistus on asunud sinna, kus enne oli pime religioossus.
  2. Euroopa pole olnud mitte kunagi kristlik maa ning seega ei saa me ka sekulariseerumisest rääkida.
  3. Euroopas voolas värske (ja usklik) veri Ameerikasse ning seetõttu ei saanud vanad klassikalised konfessioonid enam vaimutoitu ning stagneerusid - on loomulik, et inimesed kaotasid selliste institutsioonide vastu huvi.

Esimene punkt on silmnähtavalt kõige lihtsam seletus ning ning nõuab kommenteerimist. Sellise üleeuroopalise uurimuse nagu European Values Study raames (aastal 2000) tehtud uurimus näitab, et vaid 10% eurooplastest ei usu Jumalat või mingisugust kõrgemat jõudu, 16% ei tea mida asjast arvata ja 74 % seevastu usuvad. Eesti on oma 65% ilusasti Rootsi tasemel ja veidi viletsama protsendiga kui Soome. Rahulolu kirikute tegevusega on muidugi teine asi ning see protsent on oluliselt madalam(vaid keskmiselt alla 50% eurooplastest arvab, et kirik pakub lahendusi vaimsetele, sotsiaalsetele vms probleemidele). Mis on ka stagneerumise seisus mõistetav - kirik Euroopas ei suuda end tänapäeval aktualiseerida. Igaljuhul tuleb siit välja mitmel pool korrutatud asjaolu: see, et inimesed kirikus ei käi ei tähenda veel, et nad midagi ei usu. Selline religiooni privatiseerumine on ilmselt põhjendatav mitmeti ning üheks teguriks võib tõepoolest olla ka see, et ei ole enam kuigi aktseptaabel olla tõsine usklik ning poolehoid budismile või mingisugusele müstilisele panteismile on kuidagi vastuvõetavam kui traditsionaalne kristlus.

Kuid mis asi see traditsiooniline kristlus Euroopas üldse on? Religioonisotsioloog (muuhulgas 1996. aastal Pulitzeri auhinna saanud) Rodney Stark on seisukohal, et Euroopa pole alustuseks kunagi kristlik maa üldse olnudki [1]. Põhjenduse toob ta selliselt, et alt üles leviv kristlus Rooma impeeriumis jõudis konstantiinliku pöördega oma maksimumi ning sealt edasi hakkas värske ja elujõuline religioon riigi toetusel stagneeruma. Põhiliseks väiteks siinkohal on, et misjon saab edukas olla vaid siis, kui seda tehakse nn võrdne-võrdsele meetodil. Inimene võtab teatud tõekspidamised omaks tuttava ja autoriteetse inimese näitel ja isiklikul eeskujul, mitte aga mingil viisi sunnitult. Selline seletus viitab asjaolule, et paari sajandiga jõudis kristlus levida mitte profesionaalsete misjonäride vaid tavaliste (rea)kristlaste kaasabil, kes vaid oma isikliku eeskujuga suutsid panna paganaid neid austama ning tõekspidamisi omaks võtma. Konstantiinlik pööre aga seadis kristluse soositud religiooni positsioonile ning sellega kaasnes ka märgatav institutsionaliseerumine ning kiriku muutumine imperaatorliku prestiiži kandjaks. Mis tähendas seda, et vabatahtlikkuse moment hakkas tahaplaanile jääma ning üha rohkem organiseeriti religiooni kui riiki või ettevõtet. Selle ilminguks on tema näitel järgnevatel sajanditel kristluse ülalt alla misjonitaktika - asjaolu, et hilisemad misjonärid ei pööranud peaaegu mitte kunagi tähelepanu lihtrahvale, vaid seadsid oma jõupingutused eksklusiivselt ülikute pööramiseks. Sellekohastest näidetest ei ole tõepoolest puudust ning väga lihtne on illustreerida sellist tegevust Skandinaavia ja miks ka mitte Eesti kristianiseerimise abil. Starki väitel tuleb siit välja ka see moment, et need maad, mida misjoneeriti hiljem (põhjapoolsed Euroopa alad), olid alati vähemkristlikud ning see paistab tänapäeval eriti selgelt välja. Pealiskaudne kristlus, mis suurel määral väljendus vaid ambitsioonikate valitsejate territooriumite ühendamise ning abivägede koondamise püüdes (nii näiteks Norra ja Taani ristiusustamine) ei suuda jätta lihtrahvale püsivat ja positiivset jälge.

Starki artiklit lugedes ei saa mööda tundest, et see on kirjutatud selgelt ja teadlikult provokatiivseks. Kuidas teisiti seletada väidet, et end tsivilisatsiooni ja kristluse kantsiks pidav Euroopa, kes üritab taastada Karl Suure unistust kristlikust impeeriumist, ei ole tegelikult muud, kui lakitud puuslik? On üsna selge, et artikkel lausa kutsub endale vastu vaidlema.

Kõigepealt peaks tähelepanu juhtima sellele, et nii suured üldistused jäävad alati kuidagi lahmivateks ning lähemal vaatlusel selgub, et erijuhtusid on niivõrd palju, et kogu konstruktsioon võib selle tõttu kokku langeda. Starki väidetele võib vastu tuua, et Iirimaa ristiusustati iseeneslikult nn altpoolt, mitte organiseeritud ja ameliku misjonikampaania abil (mida tundub toetavat ka tänapäeva statistika sealsest kõrgest usklikkusest). Sama kehtib ka teatavate piirkondade kohta Gallias ja Germaanias. Küsimusi tekitavad populaarsed usulised ilmingud ristisõdade perioodil ning veidi hilisemast ajast on teada lihtrahva alt üles (võrdne-võrdsele) reformliikumised frantsistklaste ja teiste kerjusmungaordude näol. Loomulikult ei saa mööda vaadata reformatsiooniga kaasnenud usulisest aktiivsusest (nii Eesti vennastekogudused). Ometigi on ilmne, et täiesti alusetuks Starki väiteid siiski pidada ei saa, neile tuleks lisada juurde justnimelt see tema poolt kõrvale jäetud äratusliikumiste dimensioon. Millega jõuamegi kolmanda väite juurde.

(JPEG)

Kui Euroopa religioosusest kõneldes tekib alati momente, kus stagneeruv institutsioon ja vaibuv usuline aktiivsus on raputatud mingisuguse äratusliikumise poolt tagasi rahvale lähemale, siis tänapäeval tundub, et need liikumised ei ole jäänud mitte kiriku(te) sisse, vaid liikunud sealt välja ning isegi geograafiliselt Euroopast eemale. Kui ristisõjad andsid kristlaskonnale teatud ühendatud usulise eesmärgi ja frantsisklased tegutsesid vaesuse ja vagaduse tagasitoojatena katoliikluse sees ning isegi Martin Luther ei soovinud tegelikult omaette kirikut luua, siis näib, et tänapäeval on see vaim ja veri Ameerika mandril ning Euroopa on jäänud vanaks ja nõdraks. Iseenesest polekski see kuigivõrd suur probleem, kui meil poleks teist võistlevat religiooni, mis justnimelt võrdne-võrdsele meetodil, alt üles üritab misjoneerida nii Euroopat kui kogu maailma. Aga ilmselt on Ameerikat oluliselt raskem misjoneerida, sest seal on olemas selgelt kirikus piiritletud religioosus ja mõnes mõttes isegi fanaatiline tahe seda säilitada.

Kui nõustuda asjaoluga, et inimene on põhimõtteliselt religioosne olend ning universumi totaalsuse mõtestamiseks jääb jalgpallist väheseks, siis on Euroopa praegusel hetkel kahe misjoneeriva usu vahel. Ning kuigi ka Ameerika rakendab jõupingutusi Euroopa (kristliku maailma) päästmiseks (sõna otseses ja kaudses tähenduses) on siinne probleem selgelt väljendatud ameerikavastasus ning sealse kristliku impeeriumi ja ning idee naeruvääristamine. Mingis mõttes üritatakse mööda vaadata asjaolust, et vahest kannab just George Bush Karl Suure vaimu paremini kui siinsed tülitsevad ja väiklased kõbid seda eales teha suudavad. Mis seab meid tegelikult justnimelt islamirevolutsiooni ootele.

1

[1] Efforts to Christianize Europe, 400-2000, Journal of Contemporary Religion, Vol. 16, No. 1, 2001

2004-10-29

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaLuther

MärksõnaUsk ja uskmatus