Sallivus(est)

Prindi

Marju Aas

1

Eestis on väidetavalt kaks «riigiusku», eesti keel ja Eesti Vabariik. Praeguses maailmas - millest meil pärast Euroliiduga ühte saamist veel vähem võimalik end kuhugi nurgatagusesse ära peita - mõjutab meid aina enam uute erinevate inimeste (kellest suur osa juba venekeelseina kohal, aga keda eelistatakse mitte näha) ja ideede kiirenev liitumine. Sallivus võimaldab ajaloo, kultuuri ja identiteedi poolest erinevate inimgruppide rahulikku kooseksisteerimist. Sallivust saab vaadelda kui liberalistlikku juhtmõistet.

Tundub aga, et sallivus ei ole piiranguteta, «kvalifitseerimatu hea». Sallivus on oma olemuselt paradoksaalne ja vastuoluline, raskesti määratletav, raskesti piiritletav ja ka raskesti õigustatav suurus.

Ta moraalne-poliitiline väärtus teeb iseäranis oluliseks näidata, kuidas liberalistliku diskursuse siseselt sallivust õigustatakse ja tema olulisust põhjendatakse.

2000. aastal avaldati monitooring «Integratsioon Eesti ühiskonnas», mille artiklis «Eestlaste ja mitte-eestlaste vastastikkune sallivus» tutvustab I.Pettai viiefaasilist sallivuse arengumudelit, mille järgi teeb sallivus läbi arengu tõrjumisest ning eitamisest ühtsuse ning meie-tunde faasi.
Eestis olla passiivse ning neutraalse suhtumise etapp, kus «sihipäraselt hoiti distantsi ning üksteisest midagi eriti teda ei tahetud», lõppemas ning asendumas vastastikkuse mõistmise ning arusaamise toel tekkiva teadliku huvi ning sallivusega. Sallivus asendub huvi, poolehoiu, austuse ning kokkukuuluvustundega, kujundamaks välja efektiivsel koostööl toimiva (multikultuurilise) ühiskonna.

Teisalt leidis sama kogumiku andmetel väga suur osa eestlasest, et mitte-eestlaste mõju / nö panus on eelkõige narkomaania levik, järgnevad kuritegevus ja prostitutsioon, alles seejärel kultuuriline mitmekesisus, Ida-Lääne ärisuhete areng jt. Eestlased ei soovi näha mitte-eestlasi konkurentidena tööturul ega poliitikas; nad ei näe mitte-eestlaste potentsiaali kvalifitseeritud tööjõuna ega rahvaarvu mõjutajana.

Millest me siis sallivusest kõneledes kõneleme?

Millistest hoiakutest? Millised on sallivuse piirid? Kas sallivus piirneb passiivse talumise, ignoreerimisega või hõlmab see ka aktiivset osalust, heakskiitu või austust, toetust? Kas kohustuses sallida sisaldub ka sallimatute sallimise kohustus? (Terrorismi- ning «kurjuse teljeriikide» vastastest sõjalistest aktsioonides kumisevas maailmas on see küsimus muutunud eluliselt oluliseks - kuidas peame me liberalistliku riigi kodanikena suhtuma mitte-liberalistlikke väärtusi pooldavatesse (rahvus)gruppidesse, liberalistlikus riigis elutsevatesse mitte-liberalistlikesse vähemustesse?).

Mis ta on?

Sallivuse määratlemine on üllatavalt keeruline. Tavakasutuses mõistetakse sallivuse all meelsuse või käitumise mõõdukust; leplikkust. Teaduslikus diskussioonis valitseb konsensus, et sallivus on sallijate ehk tolereerijate (minimaalne) hoiak, käitumine või dispositsioon, kus tolereerija piirab oma võimu teatud kõrgemalseisvatel põhjustel.
Pakun sallivuse määratlemiseks välja järgneva definitsiooni: sallivus on hoiak, mille puhul isik, kes vastandatakse tema omast erineva hoiaku või arvamusega, otsustab mitte sekkuda ning laseb eriarvamusel edasi eksisteerida.
Sallivus ei sünni ükskõiksusest - sallija käitumine on «positiivse kannatuse» tulem. Mida enam ollakse veendunud selles, et teine vaatenurk on vale, seda tugevamaks saab sallivuse aste. Eriarvamust või ebaõiglust kantakse sallija poolt kui tahtlikku ja teadlikku koormat. Just seetõttu tekib konfliktilaadne pinge ühelt poolt erineva arvamuse (mida vaadeldakse kui enda veendumuse tõsiseltvõetavat ähvardust) ja teisalt kalduvuse vahel sekkuda.
Sallivus ei sünni ka heakskiidust. Hoolimata sellest, et taoline suhtumine on liberaalide seas tavapärane, on heakskiitu sallivusega võrdsustada võimatu: inimesed, kes pooldavad ja toetavad kultuurilisi, poliitilisi või religioosseid erinevusi, muudavad ühiskonda tolerantsemaks «teistele ruumi tegemise» mõttes. Ent kuna tegemist on just nimelt toetuse, pooldamisega, ei saa me nende tegevust s a l l i v u s e edendamiseks pidada. Walzeri järgi:»Kuidas saab öelda, et ma sallin seda, mida ma lausa pooldan?»

Vastavalt definitsioonile hõlmab sallivus kaht vastandlikku, ent võrdselt olulist komponenti - ühest küljest peab sallija vastanduma hoiakule, millega ta kokku puutub, teisalt peab ta seda mingis vormis aktsepteerima, lastes erinevusel edasi eksisteerida.
Ka peab valitsema arvamuste paljusus, mis võimaldaks asuda erinevatele seisukohtadele ja teiseks on oluline, et potentsiaalne sallija oleks nn jõupositsioonil, mille alla käib ka sotsiaalne surve, nn «avaliku arvamuse türannia». Tal on reaalne võimalus sekkuda - mida ta aga otsustab teatud põhjustel mitte teha.

Seega: sallivust eristab sallimatusest alati indiviidi teadlik otsus: andes kellelegi voli sallida tähendab see samaaegselt voli andmist mitte sallida. Juhul, kui indiviidilt on võetud voli otsustada, st olukorras, kus domineerib grupi(riiklik) sallivus / sallimatus, ei saa me indiviidi sallivushoiakutest rangelt võttes kõneleda. On olukordi, kus mitte-sallimine pole sallimatus vaid leppimine.

Vastavalt sallivuse definitsioonile on sallivusest võimalik kõnelda juhtudel, kui ühendatakse vastandumine (mitte-meeldimine, mitte-heakskiit) ning talumine (mitte-sekkumine).
T a l u m i n e, välja kannatamine on võimalik niihästi juhtudel, kui potentsiaalsel sallijal puudub voli olukorda muuta, kui ka juhtudel, mil tal on selleks võimalus: nt võime väita, et keegi talub riigikorda / valitsust, mille kukutamine ei ole tema võimuses; ning võime ka öelda, et keegi talub seltskonnas tema kulul tehtavat rumalat nalja. Teisel juhul on inimesel teatav kontroll toimuva üle, esimesel juhul see puudub. Kui inimene on veendunud (või kui teda veendakse), et temapoolsel sekkumisel või väljaastumisel, nn negatiivsel aktil ei ole tegelikku (soovitud) negatiivset mõju, siis on tegemist leppimise, alistumise, välja kannatamisega.

Sallivus hõlmab alati mitte-meeldiva teatud vormis aktsepteerimist, mis erineb oma olemuselt talumise puhul toimuvast omaksvõtust: sallivus eeldab kasutamata jäetud võimalust oma vastandumine välja elada. Ses mõttes on sallivuse näol tegu vabaduse eriliigiga.

Kui inimene ei suhtu halvasti homoseksuaalsusesse, puudub vastandumine, sallivusest ei ole põhjust kõnelda. Teise kindla äärmusena: kui inimene suhtub homoseksuaalsusesse kindla eitusega, on mõistlik oletada, et taolise seisukoha olemasolu osutub võimaliku negatiivse aktiga kooskõlaliseks. Inimene võib siiski selle väljendamisest loobuda (näidata üles sallivust) - hoolimata sellest, et tal on voli oma suhtumist üles näidata; ning hoolimata sellest, et tema jaoks on ta seisukoht (nt homofoobia) kindel, õigustatud.

Inimene võib sallida mingisugust rassi, vähemust, hõimu või klassi - kuna ta nt peab kõiki inimesi võrdselt jumala loominguks või kuna ta peab teisi kahjustavat käitumist moraalselt valeks, ebaviisakaks vms.
Vastanduva nähtuse aktsepteerimise põhjuseks on mingisugune kindel kaalutlus, mis asetseb hierarhiliselt mitte-meeldimisest kõrgemal astmel. Vajadus sallivuse järele tekib olukorras, kus inimene on sunnitud vastandlikud või ühitamatud ebameeldivad nähtused enese jaoks järjestama, ning leppima alamale astmele paigutuva nähtusega.

Teatud mõttes haakub ka rassilise diskrimineerimine küsimusega sallivuse p i i r i d e s t: mida me sallivuselt ootame? On võimalik välja tuua kaks vastandlikku seisukohta: esiteks veendumus, et sallivus nõuab teiste rahulejätmist, mitte-sekkumist («ela ja lase teistel ka elada») ehk sallivuse negatiivne interpretatsioon; ning sellele vastanduv sallivuse positiivne interpretatsioon, mis kohustab meid erinevust ka toetama.
Sallivuse objektideks on siis moraalselt mitte-halvakspandavad ning mitte-valikulised karakteristikud. Aga, kas me sallivuse piire nii avaralt tõlgendades kõneleme ikka sallivusest või oleks taolist toetavat hoiakut õigem nimetada mõne muu terminiga?

Sallivuse paradoks on pinge, mis tekib ühelt poolt erineva arvamuse (mida vaadeldakse kui enda veendumuse tõsiseltvõetavat ähvardust) ja teisalt kalduvuse vahel sekkuda.
Näiteks homoseksuaalsust puudutavas diskussioonis, kui inimene on veendunud, et homoseksuaalsus on moraalne pahe (perversioon); et taolise praktika kadumisel, keelustamisel ei kaoks mitte midagi väärtuslikku; et homoseksuaalsed inimesed tuleks nende endi huvides isoleerida vms, siis on taolist veendumust omavale inimesele ääretult raske ratsionaalselt põhjendada sallivuse vajalikkust või kohasust.
Sealjuures, nagu rõhutab Mendus, ei ole tegemist vaid psühholoogilise (kuidas veenda tugevalt negatiivse hoiakuga inimest sallima oma halvakspanu objekti), vaid kontseptuaalse probleemiga. Pinge süveneb veelgi näiteks pedofiiliasse või prostitutsiooni suhtumise korral.

Sallivuse paradoks seisneb seega järgmises: reeglina vaadeldakse sallivust voorusena indiviidi tasandil ning kohustustusena ühiskonnatasandil.
Kui sallivus baseerub aga moraalsel halvakspanul, tähendab see, sallivuse objekti peetakse vääraks ning tema olemasolu / esinemist taunitavaks. Küsimus, mis antud situatsioonis tekib, on selgesti arusaadav: miks - arvestades pretensiooni universaalsusele, mida moraalipõhine sallivus loogilise implikatsioonina alati sisaldab - on sallimine antud juhul hea?

Millistel kaalutlustel peaks inimene, kelle halvakspanu on enam kui subjektiivne eelistus, kelle halvakspanu pretendeerib iga ratsionaalse tegutseja sarnasele hoiakule, minema vastuollu oma arusaamaga? Milleks sallida, kui sekkumine võimaldaks halvakspandava kaotamist / kahjustamist?
Sallivuse paradoksaalsest olemusest on kõneldud ka laiemas tähenduses. Nii näiteks viitab Beckman tõsiasjale, et kuna sallimine eeldab hoiakuna mittemeeldimist, on inimene, kelle jaoks mittemeeldivat on palju, potentsiaalselt sallivam, kui inimene, kes on rahulolevam. Nii oleks üheks sallivuse kasvatamise võimaluseks suurendada mittemeeldiva määra, muuta ükskõiksed inimesed suuremal määral teadlikuks neile mittemeeldivast, et seejärel aplodeerida neile nende salliva hoiaku eest.
Soovides elimineerida potentsiaalset sallimatust, tuleks elimineerida ka sallivus.
Popper peab sallivuse paradoksi all silmas (juba Voltaire’i painanud) sallivust sallimatute suhtes. Sallivuse paradoks ei seisne mitte selles, et sallivad inimesed on sallimatud, kui nad keelduvad sallimast sallimatuid - paradoks seisneb selles, et liiga sallivatena võivad nad kogemata kaasa aidata teiste inimeste sallimatusele - ja nõnda ka iseenda hukkumisele.
Selliselt sõnastatud sallivuse paradoksi võib võrrelda samalaadsete vabadust (piiramatu vabadus, mis hõlmab vabadust piirata teiste vabadust, teeb paratamatult vabaduse olematuks) ning usaldust (piiramatu usaldus mahitab usalduse reetmist, mis omakorda kutsub esile usaldamatuse) puudutavate paradoksidega.

Kõik need kolm paradoksi - Miller nimetab neid kooseksisteerimise paradoksideks - sarnanevad teataval määral nn ülemvõimu (sovreignty) paradoksiga, ning näitavad, kui kergesti võib üldine põhimõte ebasoodsates tingimustes iseenese vastu pöörduda. ülemvõimu (sovereignty) paradoks seisneb selles, et mis tahes isiku või isikute klassi, põhimõtte või reegli ülemvalitsus või ülim autoriteet on ebastabiilne, sest niisugune ülemvõim võib iseennast eitada ja selle tagajärjel kokku variseda.
Näiteks demokraatia paradoks toob esile ohud, mis tulenevad (eeldatavalt demokraatlikust) põhimõttest, et enamuse otsus on kõrgeim autoriteet, sest kui enamuse otsusel antakse võim türannile, siis see põhimõte enam ei toimi.
Kuivõrd moraaliotsustused kui sellised pretendeerivad rangelt universaalsele kehtivusele, leiame end olukorras, kus peame sallivuse vajalikkust selgitama - miks peaksime mitte soovima ära hoida või kaotada erinevust, mida me veendunult ning enese jaoks põhjendatult ei poolda, ning mille ärahoidmine, mõjutamine oleks meie sekkumise korral võimalik.

Põhjendamaks ning õigustamaks sallivust (ning näitamaks väljapääsu nn sallivuse paradoksist) peame me seega kas: (1) oletama, et moraalne halvakspanu ei eelda / ei õigusta sekkumist; et puudub üheseltmõistetav loogiline side hukkamõistva arvamuse ning preventiivse käitumise vahel; või (2) näitama, et on olemas mingi väline (external) lisaõigustus sallivusele, mingisugune kõrgem printsiip, mis sekkumist reglementeerib. Näiteks isiku vabadus. Isikuväärtustamise printsiibil baseeruv arutluskäik väidab, et sallimatus on moraalselt vale (mitte üksnes ebapraktiline, ebaefektiivne vms).
Sallimatuse moraalne väärus on tingitud eksimusest baasnõude vastu, mis kohustab vaatlema kõiki indiviide mõistuslikku eneselegislatsiooni omavate ehk autonoomsete olenditena, kes väärivad sellistena lugupidamist.

Sallivus ja liberalism

Mõiste «liberalism» viitab reale ideedele, millistest kindlasti mitte kõik erinevatel aegadel kasutatutest ei osutuks liberalismi definitsiooni kaasatuks.
Poliitilise filosoofia ajaloos on liberalismi lahutamatult seotud selliste väärtustega nagu individuaalne vabadus, võrdsus, autonoomia ning sallivus. Just liberalismis on antud sallivusele eriline ning priviligeeritud positsioon.
Liberalismi kriitikute poolt armastatud arusaama kohaselt on aga liberalism kujunenud eelkõige ideoloogilise õigustuse, foonina, kaasnähuna kapitalismile - liberalistlik autonoomse indiviidi ideaal kujutab enesest ilustavat, mahendavat kattevarju turuväärtustele, omakasupüüdlikele kalkulatsioonidele. Liberalism on asendanud religioossetel, rahvuslikel vm alustel moodustunud kogukonnad konkurentsil, ratsionaalsusel ning atomistlikul individualismil baseeruva ühiskonnaga.
Hoolimata sellest, et liberalismi üht ja ainsat algallikat, keskset üksikväärtust ei ole võimalik nimetada, on siiski olemas kategooria, mis kõigi liberalismikäsitlustega kahtlematult haakub - ning see on i n d i v i d u a l i s m. Just seetõttu on liberalismi antipoodiks mitte sotsialism, vaid autokraatia, ning eelkõige konservatism (mis näeb tervikut enamana osade summast): traditsioonide, kogukondlike, jagatud väärtuste jms tähenduses. Suurimaks väljakutseks liberalistlikele autoritele ongi põhjendada ning seletada m i k s peaks individuaalne vabadus, isevalitsemisvõime jms prevaleerima konkureerivate väärtuste nagu kogukond, traditsioon vms üle. Kuidas on igal inimesel oma isiklik ja unikaalne nägemus heast elust, ning miks peaks igale inimesele olema garanteeritud võimalus seda unikaalset nägemust tema parimate tõekspidamiste ning võimete kohaselt ellu rakendada.
Vaid sellise rõhuasetuse korral leiab sallivus tõepoolest oma koha liberalismi keskse voorusena.
Liberalistliku riigi roll oma kodanike elus on sekundaarne - «ka jalgpalli kohtunik ei mängi ise palli».
Kahtlemata ei hõlma riigi esitatav erapooletuse nõue lubadust, et riik on erapooletu absoluutselt kõigi tegevuste / püüdluste suhtes, mida indiviidid oma hea elu kontseptsiooniga seovad.
Nõue erapooletuseks kehtib teatavais piireis, mille määratlemine kaasaegses liberalismis toimub eelkõige pingeväljas h e a versus õ i g e.
Arusaam sellest, mis on õige / lubatav määratleb tegevusvälja, mille ulatuses on inimestel lubatud oma «hea» kontseptsioone edendada. Nö praktilise tegevusjuhina tähendab taolise arusaama tunnustamine liberalistliku riigi jaoks esmalt «õige» ala defineerimist, mis teeb võimalikuks keskendumise «hea» mõistega seotud küsimustele.
1979. aastast pärinev Report of the Committee on Obscenity and Film Censorship (nn B.Williamsi komitee) väidab, et «seadus ei tohi peale suruda mingisugust käitumisviisi kuni ei ole võimalik näidata kellelegi sellest sündivat kahju.» Komitee aruanne on kantud veendumusest, et «kahju» all tuleb mõista reaalset füüsilist kahju.
Ometi: laiendades taolist kahju-käsitlust muudele ühiskondliku elu aspektidele, oleme sunnitud möönma, et kahju mõiste on konstrueeritud liiga jäigalt - nii mõnigi tegevus, mis ei põhjusta mitte ühelegi ühiskonna liikmele konkreetset / reaalset füüsilist kahju, on siiski seadustega piiratud / reglementeeritud (nt loodusvaradega seotud piirangud.
Teisalt: laiendades kahju-printsiipi ka moraalsele kahjule, mentaalsele survele jms, muutub mõiste liiga «nõrgalt» konstrueerituks, sest nii muutub kriminaalseks iga käitumisviis, mis ärritab kedagigi mingil moel, solvab või pahandab.
Niisiis sunnib kahju mõiste meid valima kahe sobimatu äärmuse vahel - kahju mõiste kas ei suuda hõlmata kõiki taunimisväärseid / piiranguid nõudvaid tegevusi (olles liiga jäigalt konstrueeritud) või (olles liiga nõrgalt konstrueeritud) muudab seadusandliku võimu sisuliselt piiramatuks, võimaldades arutut / piiramatut sekkumist.
Liberalistliku riigivõimu seisukohast on ühiskondlike vastuolude lahendamine äärmiselt keerukas.
Ühest küljest ei tohiks riigivõim ju perekondlikesse siseasjadesse tungida; teisalt lasub riigil kohustus hoolitseda oma (lapseohtu) kodanike (või tulevaste kodanike vanemate) vaimse ning füüsilise tervise eest.
(Nt takistavad Jehoovatunnistajad ka eluohtlikus seisundis lastele vereülekannete tegemist, elundite / kudedesiiramist. Teatud sektid eelistavad oma lapsi mitte koolitada. Paljudel juhtudel esitatakse rangeid ning ohtlikke dieedinõudmisi. )

Tegemist on kaunis raske dilemmaga: praktilises poliitikas peavad liberaalid kas omaks võtma lockiliku eesmärgipõhise erapooletuse kontseptsiooni, mis on küll järjekindel ning kooskõlaline, kuid mitte iseloomulikult liberalistlik; või rahulduma ekstensiivsema, eriomaselt liberalistliku käsitluse ebajärjekindluse ning mitmetimõistetavustega. Sallivuse küsimuses tähendab viimase võimaluse juurde jäämine reaalselt ühe «hea» mõiste eelistamist teistele.

Ühe põhjusena, miks sallivusele pandud ootused end nö täiel määral ei õigusta, võib ehk välja tuua liberalismi kõrgendatud ootused (individuaalse) valikuvabaduse suhtes.
Problemaatiliseks osutub lähemal vaatlusel ka asjaolu, et paljud sallivusega laialdaselt seostatavad teemad (nt rassiline, sooline, seksuaalvähemuste ning sügavate religioossete ning moraalsete tõekspidamiste vastu suunatud sallivus) ei allu indiviidi valikutele - mistõttu sallivus kui poliitilise elu üks tsentraalsetest väärtustest omab reaalselt palju väiksemat kaalu, mõjujõudu kui esmapilgul paistab. Nii ei õigusta ta ka ilmselt talle pandud lootusi vaba, mitmekesise ning pluralistliku maailma kujundamisel.

Kaasaegne liberalism kujundab välja «puhast tahet» omava autonoomse tegutseja kuju. Milli problemaatilisele kahju-printsiibile rajatud sallivus püütakse asendada õigustel põhineva lähenemisega. Indiviidide võrdsed õigused enese teostamiseks õigustavad ning põhjendavad sallivuse vajalikkust. Sallivuse ulatus püütakse aga määratleda via välised ning seesmised eelistused. Sisuliselt on tegemist Milli poolt kasutatud ennast ja teisi eraldava kontseptsiooni edasiarendusega, mis eeldab, et on võimalik indiviidi teda ümbritsevast keskkonnast lahutada.

Sallivus autonoomsust mitte-väärtustavate gruppide suhtes ei saa vaatamata võrdsust, isikuväärtustamist, valikuvabadust etc propageerivale retoorikale kujutada enesest «olemuslikku head», tegemist on siiski vaid «vajaliku / möödapääsmatu halvaga».

Seetõttu omab sallivus kui poliitilise elu üks tsentraalsetest väärtustest reaalselt palju väiksemat kaalu ning mõjujõudu kui esmapilgul paistab. Nii ei õigusta ta ka ilmselt ainuliselt talle pandud lootusi vaba, mitmekesise ning multikultuurilise maailma kujundamisel.

1

2004-03-13

MärksõnaPostkolonialism

MärksõnaSallivus

MärksõnaSõnavabadus

MärksõnaSoorollide elukool

MärksõnaVoltaire