MärksõnaEuroopa ajalugu

Kas ukrainlane saab olla kosmopoliit?

Prindi

Andrii Ljubka (Saatesõna ja tõlge Riina Roasto)

1

Saateks. Seal, kus pidi olema Ukraina...

Seepärast näivadki me linnad nagu orvud: kirevad ja ilmale sobimatus rüüs, räpase varruka kõrval pihta pandud kuldne pross, suu rokane, küüned pikad ja mustad, soeng sakris ja vildakas, keel vigane ja valutav kui haav, särk määrdunud, lausa rasvaplekkidega, samas on näha, et see on puuvillane, kallis ja kvaliteetne kaup.

Selliste sõnadega kirjeldab Andrii Ljubka esseekogumikus „Naistega magamine” oma kodumaad, Ukrainat. Teose ilmumisaastaks on 2014, mis on vaid aastakene hiljem sellest, kui mina Ukrainasse saabusin. Kuna võib arvata, et raamatus trükivalgust näinud lood on suuremas osas paberile pandud varem, siis võibolla langebki Ljubka esseede sünd kokku ajaga, mil mina Ukrainaga tutvusin.

Ehkki Ljubka sõnad mõjuvad vahest kirjandusliku liialdusena, väidaksin (vahest samasuguse kirjandusliku liialdusega), et umbes selline Ukraina 2013. aasta sügisel välja nägigi. Täpsemalt pean silmas Lvivi, linna, kus olen nüüdseks elanud neli aastat, ja just Lvivist siin juttu teengi. Sest olgugi et olen otsatus Ukrainas ringi reisinud mujalgi, poleks mõistlik teha järeldusi paikade kohta pelgalt põgusa kokkupuute ja esmamulje põhjal.

Mulle meenuvad kentsakad reklaamplakatid sobimatult majade seintel ja igal vabal nurgal, kuhu neid vähegi üles riputada andis, lipilapilised fassaadid äärelinnas, kus iga perekond oli rõdu kaunistanud oma maitse ja äranägemise järgi; ühes kohas, mäletan, oli keegi paneelmaja seina sisse raiunud endale täitsa isikliku ukse. Mulle meenuvad augulised teed, mida mööda arutud autod kehvadest teeoludest hoolimata täiskäigul kihutasid. Sügisel, kui augud olid täitunud vihmaveega, pritsis nii mõnigi Lada jalakäija või teepervel väntava ratturi poriga üle. Meenuvad tänavale küündivad järjekorrad rongijaama piletikassa ees, kus tuli kannatlikult oma korda oodata ka siis, kui olid pileti ostnud internetist. Sest „Internetist ostetud pilet tuleb lasta vaksalis õigele plangile ümber trükkida,” nagu mõni kassatädi järelpärimise peale pahaselt poetas. Mäletan ka ajast ja arust Moskvitši-taksosid, kus turvavööd, kui see olemas oli, mitte mingi hinna eest kinnitada polnud vaja. „Miilits seda ei kontrolli,” väitis lahke sohver ikka, pritsides järjekordsest august läbi põrutades märjaks järjekordse jalakäija. Andrii Ljubkat tõlkides valdas mind seega ühtepuhku äratundmisrõõm, sest kui mina siia saabusin, näis minulegi Ukraina sakris ja vildakas, ilmale sobimatus rüüs, rasvaplekkidega, ehkki särk ise - uhked Austria-Ungari impeeriumi ja Poola aegsed majad Lvivi vanalinnas - on kallis ja kvaliteetne kaup.

Ma ei tea öelda, milline oleks Ukraina praegu, kui vaid loetud kuud pärast minu siia saabumist poleks Kiievis alanud Euromaidan; ma ei saa väita, et ilma nende sündmusteta oleks praegu Lviv karvapealt seesama, mis see oli toona, küll aga näen ja panen imeks iga päev, kui palju on Lviv nende kolme Euromaidanile järgnenud aasta jooksul muutunud. Ehkki reklaamplakatid ja lipilapilised fassaadid on mõistagi alles, on nende lähedusse kerkinud märksa maitsekamad uuselamupiirkonnad, kus plakatite jaoks on ettenähtud kohad ja kortermajade käekäigu eest kannab hoolt äsja moodi läinud korteriühistu. Ehkki teed on endiselt hüplikud, on nende kõrvale tekkinud siledad rattateed, mida mööda on eriti agarad väntama paari viimase aasta jooksul linnapilti lisandunud eripalgelised hipsterid. Ehkki järjekorrad vaksali kassa ees ulatuvad siin-seal senini paraaduksest välja - rivis enamasti vanema põlvkonna esindajad -, pääseb internetist ostetud piletiga nüüd juba otse rongi. Paari aasta tagused plangid on ajast ja arust, sest nüüd kuulub kontrolöri igapäevaste töövahendite hulka ka e-pileteid läbi piiksutav masinavärk. Ehkki Moskvitši-taksod on endiselt liikvel, pakub neile uuemate autodega konkurentsi hiljuti linna saabunud Uber, kuhu sisenedes muide tuleb kinnitada turvavöö - ehkki miilits seda ei kontrolli. Sest mis miilitsast veel juttu, kui nüüdseks on see ametlikult asendunud Euromaidani järgsete reformide käigus loodud politseiga, mis oma korruptsioonivastase strateegiaga on võitnud paljude kodanike usalduse. Kõik, mida Ljubka oma esseedes mainib, meenub mulle, ja ehkki pea kõike kohtab Ukrainas ka nüüd, on kõik ühteaegu muutunud. Parafraseerides - või muudkui muutes - tõlgitud esseede viimase lause viimaseid sõnu, võiks öelda, et seal, kus pidi olema Ukraina, sinna kerkibki Ukraina.

Riina Roasto

Kas ukrainlane saab olla kosmopoliit?

Neil pole miski samamoodi, neil on kõik teisiti kui meil: keel, linnaarhitektuur, parkide planeering, naiste riietus, politsei, isegi vesi on neil teistsugune, puhtam.

Just veest me juttu alustamegi. Luisa, Austria Grazi Rahvusvahelise Kirjanike Maja järelvalvaja, näitab mulle maja, kus elan ja töötan terve oktoobri, ning teatab: „Vett võite juua otse kraanist, Austria tunneb oma vee kvaliteedi üle uhkust.” Vesi - maailma rikkus, maailma nappus - siin on tõesti mille üle uhkust tunda. Ma ei kosta tema sõnadele midagi, noogutan vaid tänulikult. Ma ei hakka üldse rääkimagi sellest, et Kiievi Holosijivskõi linnaosas (sugugi mitte kõige räpasemas) võib vesi olla mädanenud pirni värvi, sest see jutt võib venida pikaks. Ja vaevalt Luisa mind usukski. Samal põhjusel ei hakka ma ka isegi mitte naljatlemisi uurima, millal saab sooja vett ja mis kell tuleb kraanist ainult külma.

Sest siin on kõik teistmoodi, isegi naljad on siin teistsugused. Huumorit on üleüldse kultuurist kultuuri, keelest keelde tõlkida kõige raskem, raskem kui luulet, nii et lõppkokkuvõttes ei pruugi see niikuinii naljakas olla. „Prügi tuleb sorteerida ja viia alla maja taha erinevat värvi konteineritesse. Tühjad patareid tuleb jätta televiisori kõrvale, majahoidja korjab need pärast ise kokku,” jätkab Luisa, mina muudkui noogutan vaid viisakalt pead ja kohman „okei”, justkui oleksin ma väikesest peale niimoodi elanud - ilma et vett kinni keerataks, ilma et elektrit kolm korda nädalas välja lülitataks, eraldi konteineritega igat sorti prügi jaoks.

Siia Grazi, rahvaarvult Austria teise linna (pärast Viini) jään ma kuuks ajaks külaliskirjanikuks. Kõige paremal sügiskuul, oktoobris, tuleb tunnistada. Grazist saab alguse esimene Alpi mäeahelik. See kombinatsioon siin ja praegu - oktoober Alpides - on imede ime. Kui igas oktoobris kingitaks mulle Alpid ja igas Alpis kingitaks oktoober, oleksin ma kindlasti õnnelik inimene. Grazi elanikel on olemas kõik: ooper, nelikümmend tuhat tudengit, uhke palee, jõgi, lennuväli, parimad restoranid ja veinikeldrid, kümmekond muuseumit, head teed, haiglad, koolid, ja viimaks veel Alpid - seega kõik. Või siiski mitte. Üks ukraina kirjanik pole neile piisav, et saavutada täielikku õnne. Nii nagu enne ei olnud piisav makedoonlane, sakslane, türklane, ja pärast ei ole piisav šotlane või jaapanlane. Rikas linn võib lubada endale kutsuda kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, nii et tulge aga ja elage meie juures, Graz on innustanud paljusid, ehk jagub sellelt aristokraatlikult energiaväljalt teilegi!

Räägitakse, et uued mõtted tuleb „läbi magada”. Nii on ka uue linnaga: uinud, ja ärkad juba nagu kodus. Sina oled siin oma ja su ümber on kah omad. Siin oleme kõik grazlased (kas moodustasin selle sõna õigesti?)

Sa oled siin oma, sa tead kõiki reegleid, sa ei paista rahva seast välja. Sina, kaasaegne kosmopoliit, maailmakodanik, üks sadadest miljonitest, ukrainakeelne eurooplane. Haa, sa tunned lühemat teed ooperist koju, sa oled siin oma, peaaegu kohalik.

Nii mõtisklen, kui jalutan hilisõhtul džässikontserdilt koju. Tänaval sõidab vastu politseiauto. Seest kisub krampi, ma kangestun, olen valmis kõige hullemaks. Kuidas muidu, sest kui sa kas või kordki elus oled saanud miilitsalt kumminuiaga, siis edaspidi tekib refleks juba ainuüksi siis, kui silmad korravalvuri vormiriietust. See tekib juba eos.

Siin on tõesti kõik teisiti, mina üksi olen ikka seesama. Sest ega iseenda eest kuhugi ei pääse. Ei muutu sa iial kellekski teiseks, kui tarmukalt sa end oma kosmopoliitsuses ka ei veenaks. Ja nii tuleb ikka leida tee tagasi koju, seada end sisse seal. See tundub täitsa võimalik. Sest ega Karpaadid jää Alpidele milleski alla, ja oktoober pole meilgi kehvem. On lihtsalt teistsugune.

Keegi elas siin enne meid

Kinnisvaraagent - õite täpne nagu eriagent - võtab portfellist võtmekimbu ja otsib õigeid. Neid on suurem hulk, nagu mulle näib, nende seas peaks olema ka võti paradiisi. Ja sellesse kesklinna vana kivimaja kolmanda korruse korterisse, mille ukse ees me hingetult peatusime.

Alles eile seletasin maaklerile läbi telefonitoru, et otsin elukohta, tahan üürida korteri kusagil tasases piirkonnas kesklinna lähedal või kesklinnas. Kesklinnas, sest minu jaoks on oluline käia jala. Mitte minna parki või mööda kaldaäärt jalutama - ma tahan lihtsalt käia jala. Kinos, raamatukogus ja toidupoes. Kinnisvaraagent kujuteldava telefonitraadi teises otsas klõbistab veidikene arvutis ning paneb siis ette üürida korter „küll sugugi mitte kesklinnas, aga lähedal ja kohe metroojaama juures”. Pean talle seletama, et olen üles kasvanud väikelinnades, harjunud käima jala ja igasuguse transpordi kasutamine, väljaarvatud jalgratas, tekitab minus väsimust ja stressi, sest see tähendab juba kuhugi sõitmist. Seepärast kesklinnas ja jalgsi, punkt.

Ja nüüd seisame siin selle korteri ees, mille ma võibolla üürin. Teeme ukse lahti, astume sisse, paneme tule põlema, vaatame ringi, kõnnime kiirel sammul läbi esiku, köögi ja kahe toa. „Siin on keegi enne elanud,” lausun ilma igasuguse küsiva toonita, rohkem iseendale kui sellele võltsilt naeratavale maaklerile. - „Tõepoolest, see on mugav ja kodune korter, suurepärane variant, parim hinna ja kvaliteedi suhe, noh, kas võtame ära?” Härra Võti, nagu olin teda jõudnud mõttes kutsuma hakata, lausa särab. - „See pole sugugi see, mida ma silmas pidasin,” ma vajun raskelt aknaalusesse tugitooli, nagu oleks mul hing kinni löödud. „Selles korteris siin on keegi hiljuti surnud, kas pole?” Maakler kohmetub ning kukub siis seletama midagi kellestki vanamemmest, kes kaks kuud tagasi suri, koristusfirmast, kes siin aga juba kõik ära puhastas ja kõik jäljed pühkis, ning hästi kenadest lastelastest, kes eaka sugulase eest kuni viimsete päevadeni hoolt kandsid. Seejärel pärib ta aga pisut hämmeldunult: „Aga kuidas te ära arvasite?”

Silmitsen oma kätt, mu ihukarvad on turris, käsi kananahal. Ahmin õhku, palun Võtmel akna avada. „Kas teie siis tõesti ei tunne midagi?” uurin veidi üllatunult. „Seda õhku, kus on hiljaaegu põlenud küünlad? Kas te tõesti ei taju, et riiul näib miskitpidi kentsakas, ebaloomulik, sealt on puudu asjad, mis seisid seal aastaid: pildiraamid, tolmused vaasid, tuhatoosid, mille sees hoiti kõrvarõngaid, kaelakeesid, ehteid; tikitud rätid, kuhu mässiti lihavõttepühade armulaualeib; ajast ja arust nahkmapp tähtsaimate paberite jaoks; plekist teekarbid, kuhu pandi ravimeid; kas te tõesti ei näe, et riiul on ilma kõige selleta, nagu orb?” Nii juhtub, kui tegeled energiatega, sõnadega - astud tuppa ja tunned, et kardin ripub miskitpidi valesti ees, et laua koht pole akna all, sest see aken pole mitte valguse jaoks, vaid selleks et minna ja välja vaadata, sealt kedagi silmata. Selleks on see mõeldud, seepärast on see siin.

Ent mitte üksnes majades pole see nii, ka linnad ei ole meie looming, meie kätetöö. Iga nurgake, sopike, sein, kõnniteeäär on läbi mõeldud ja kindla eesmärgiga, mida meie pole päriselt mõistnud. Meie oskame ruumi vaid lammutada, lõhkuda, enda suva järgi seada, lihtsakoeliseks muuta. Seepärast näivadki me linnad nagu orvud: kirevad ja ilmale sobimatus rüüs, räpase varruka kõrval pihta pandud kuldne pross, suu rokane, küüned pikad ja mustad, soeng sakris ja vildakas, keel vigane ja valutav kui haav, särk määrdunud, lausa rasvaplekkidega, samas on näha, et see on puuvillane, kallis ja kvaliteetne kaup. Sellised on meie linnad - Užgorod, Kiiev, Tšernivtsi, Perejaslav -, nagu vägistatud ooperilauljad, nagu tühi suu, kus järel vaid üksainus hammas - kuldne.

Kõik meie majad - kohutaval kombel ka peaaegu kõik niiöelda kordatehtud - on jaburad. Me ei ela mitte üksnes linnades, mida me ei armasta, vaid me ei oska nendega ka nagu kord ja kohus ümber käia. Sinna, kus pidi olema park ja vaade Dneprile, on kerkinud majamürakas. Seal, kus pidi olema kirik, on kaubanduskeskus. Surnuaia peal seisab televisioon. Ja seega seal, kus pidime olema meie, seal on teised; seal, kus pidi olema Ukraina, pole teda ollagi.

Kogumikust „Naistega magamine”. Ukraina keelest Riina Roasto

1

2017-07-11

MärksõnaKirjandus

MärksõnaKohane!

MärksõnaLinn ja arhitektuur

MärksõnaRuum