Miks ikkagi peab eksisteerima mõttekeel

Prindi

Jerry A. Fodor

1

"Aga miks," küsib Tädi tajutava karmusega, "peab see olema keel?" Tädi räägib Riigikiriku häälega ja tema kompromissituses on midagi hirmutavat. Siiski on ta seekord nõus tegema mõned mööndused. Esiteks ta möönab, et on olemas uskumused ja soovid ning tõsiasi, et neil on intentsionaalne sisu; see tähendab, on tõsiasi, millise propositsiooni kohta intentsionaalne uskumuse või soovi objekt käib. Teiseks tunnistab Tädi füsikalismi koherentsust. Uskumine ja soovimine võivad osutuda ajuseisunditeks, ja kui nii läheb, siis on Tädi jaoks kõik korras. Kolmandaks on ta valmis möönma, et uskumustel ja soovidel on põhjuslik roll, ja et avalik käitumine on üldjuhul nende mentaalsete põhjuste keeruka vastasmõju tagajärjeks. (On ütlematagi selge, et Tädi kasvatati range biheiviorismi vaimus. Ent pärast kuuekümnendaid pole ta enam päris endine. Kes meist oleks?) Lühidalt, Tädi tunnistab, et psühholoogilised seletused peavad postuleerima põhjuslikult seotud intentsionaalsete seisundite võrgustiku. "Aga miks," küsib ta tajutava karmusega, "peab see olema keel?" Või kui väljendada seda kokkusurutumalt, nagu Tädi tihti teebki, siis mida peale intentsionaalse realismi see mõttekeele hüpotees veel annab? Sellest ongi järgnev arutlus. [1]

Enne seda tuleb küsida: mida- peale intentsionaalse realismi- mõttekeele hüpotees veel väidab. Ma arvan, et siin on olukord mõistlikult selge. Alustuseks ütlen, et MK [mõttekeele hüpotees] tahab propositsiooniliste hoiakute eksemplare tõlgendada kui relatsioone sümbolieksemplaridega. Standardse formuleeringu kohaselt uskuda, et P, on tugineda relatsioonile sümbolieksemplariga, mis tähendab, et P. (Üldiselt oletatakse, et kõnealused sümbolieksemplarid on neuraalsed objektid, ent siinses arutluses võib selle oletuse ka kõrvale jätta.) Edasi, sümbolitel on intentsionaalne sisu ja kõigil teadaolevatel juhtudel on nende eksemplarid füüsilised. Ja olles füüsilised, on sümbolieksemplarid õiget sorti asjad, et täita põhjuslikku rolli. Seega siiamaani ei väida MK midagi, mis Tädi ärevile võiks ajada. Milles on siis täpsemalt küsimus?

Üks võimalus selle sõnastamiseks on niisugune. Enam-vähem igaüks arvab, et intentsionaalsete objektide olekud on mingil moel komplekssed: näiteks see, mida te usute, kui te usute, et John hilineb lõunasöögile, on kokku pandud elementidest, milleks võiksid olla Johni mõiste ja lõunasöögile hilinemise mõiste (või siis John ise ja omadus hilineda lõunasöögile). Ja samamoodi on see, mida te usute, uskudes, et P&Q, midagi kompleksset, mille elementideks võiksid olla propositsioon, et P, ja propositsioon, et Q.

Aga muidugi ei too intentsionaalse objekti (arvatav) komplekssus endaga kaasa vaimuseisundi enda komplekssust. Just siin söandab MK minna paljast intentsionaalsest realismist kaugemale ja just siin paneb Tädi ette bussilt maha astuda. MK väidab, et vaimuseisunditel- ja mitte paljalt nende propositsionaalsetel objektidel- on üldjuhul konstitueeriv struktuur. Niipalju kui ma näen, on see ainus tegelik erinevus MK ja seda sorti intentsionaalse realismi vahel, mis isegi Tädi meelest lugupidamist väärib.

Seega peab MK kaitsmiseks näitama, et uskumine ja soovimine on enamjaolt struktureeritud seisundid.

Vaatame MK skemaatilist formuleeringut, mis pärineb Steven Schifferilt. Teie peas on teatud mehhanism, intentsiooni kast. Esituse lihtsustamiseks eeldan, et iga intentsioon on kavatsus mingi propositsioon tõeseks teha. Niisiis see, mis toimub käesoleva MK versiooni kohaselt teie peas, kui te kavatsete P tõeseks teha, on järgmine. Te paigutate intentsioonikasti mentaalse sümboli eksemplari, mis tähendab, et P. Ja kast teeb seda, et loksutab ja raputab ja arvutab ja põhjustab ja tulemuseks on, et te käitute viisil, mis (ceteris paribus) teeb tõeseks, et P.

Oletagem näiteks, et ma kavatsen tõsta oma vasaku käe (kavatsen muuta tõeseks propositsiooni, et ma tõstan oma vasaku käe). Minu tegevus seisneb sellisel juhul selles, et ma panen oma intentsioonikasti mentaalse sümboli eksemplari, mis tähendab "Ma tõstan oma vasaku käe". Ja siis, pärast loksutamist ja raputamist ja arvutamist ja põhjustamist, minu vasak käsi tõuseb. (Või siis mitte, ent sel juhul peab ceteris paribus’e tingimus olema mingil moel täitmata.) Kõik toimuks üsnagi samamoodi, kui ma kavatseksin saada järgmiseks Prantsusmaa kuningaks, ainult et sel juhul võtaks loksutamine ja raputamine märksa rohkem aega.

On oluline näha, et ehkki sellest on saamas mõttekeele lugu, ei ole see veel mõttekeele lugu. Sest siiamaani kõik, mis meil on, on see, mida intentsionaalsed realistid kui intentsionaalsed realistid (kaasa arvatud Tädi kui Tädi) on valmis tunnistama: nimelt et on olemas vaimuseisundid, millega on seotud intentsionaalsed objektid (näiteks seisund omada sümbolit, mis tähendab "ma tõstan oma vasaku käe") ja et neil intentsionaalsete objektidega seotud vaimuseisunditel on ka põhjuslik roll (näiteks minu viibimine ühes neist seisundeist põhjustab minu vasaku käe tõusmise). Mis teeb sellest loost mõttekeele loo ja mitte paljalt intentsionaalse realisti loo, on idee, et vaimuseisunditel, millel on sisu, on ühtlasi ka süntaktiline struktuur - iseäranis konstitueeriv struktuur -, mis on kohane sisule, mis neil on. Näiteks on kooskõlas minu eespool räägitud looga, et see, mille ma panen oma intentsioonikasti, kui ma kavatsen tõsta oma vasakut kätt, on kivimürakas; juhul kui tegemist on kivimürakaga, mida saab semantiliselt väärtustada. Sest MK loo kohaselt peab intentsioonikasti pandav olema midagi lausesarnast; praegusel juhul peab see olema valem, mis sisaldab muu hulgas väljendit, mis tähistab mind, ja väljendit, mis tähistab minu vasakut kätt.

Samamoodi, paljalt intentsionaalse realisti loo kohaselt see, mille ma panen oma intentsioonikasti, kui ma kavatsen teha tõeseks, et ma tõstan oma vasaku käe ja hüplen oma paremal jalal, võiks samuti olla kivimürakas (muidugi mitte seesama kivimürakas, kuivõrd kavatsus tõsta oma vasak käsi ei ole seesama mis kavatsus tõsta oma vasak käsi ja hüpelda oma paremal jalal). Samas MK loo kohaselt, kui ma kavatsen tõsta oma vasaku käe ja hüpelda paremal jalal, pean ma intentsioonikasti panema valemi, mis sisaldab muu hulgas alamväljendit, mis tähendab ma tõstan oma vasaku käe, ja alamväljendit, mis tähendab ma hüplen oma paremal jalal.

Seega MK loo kohaselt sisaldavad intentsioonikasti paigutatavad semantiliselt väärtustatavad valemid üldjuhul koostisosadena semantiliselt väärtustatavaid alamvalemeid; veelgi enam, nad võivad omavahel jagada koostisosi, mida nad sisaldavad, sest eeldatavasti alamväljend, mis tähistab "jalga" väljendis "ma tõstan oma vasaku jala", on sama tüüpi eksemplar kui alamväljend, mis tähistab "jalga" väljendis "ma tõstan oma parema jala". (Samamoodi, mutatis mutandis, ’P’, mis väljendab propositsiooni P valemis ’P’ on sama tüüpi kui ’P’, mis väljendab propositsiooni P valemis ’P&Q’.) Kui me tahaksime olla pisut täpsemad, võiksime öelda, et MK lugu tähendab väiteid, et (1) (mõnedel) mentaalsetel valemitel on osadeks mentaalsed valemid ja (2) need osad on "transporditavad": samad osad võivad esineda paljudes mentaalsetes valemites.

On oluline näha- tõepoolest, see ongi käesoleva arutluse teemaks-, et puhtloogiliselt ei nõua intentsionaalne realism MK lugu; see pole mingit laadi paratamatu tõde, et üksnes valemid- asjad, millel on süntaktiline struktuur- on semantiliselt väärtustatavad. Kahtlemata on mõistatuslik, kuidas kivimürakal (või seisundil omada kivimürakat oma intentsioonikastis) võiks olla propositsiooniline objekt; ent ega see pole vähem mõistatuslik, kuidas valemil (või seisundil omada valemit oma intentsioonikastis) võiks olla propositsiooniline objekt. Õigupoolest on see enam-vähem ühtviisi mõistatuslik, kuidas ükskõik millel saaks olla propositsiooniline objekt, mis tähendab, et on mõistatuslik, kuidas saaks intentsionaalne realism õige olla. Nii või teisiti, me mõlemad Tädiga eeldame, et intentsionaalne realism on õige. Seega ei vaidle me mitte küsimuse üle, kas vaimuseisunditel on semantika. Üldjoontes on küsimuseks, kas neil on süntaks. Või kui teile niimoodi rohkem meeldib, kas neil on kombinatoorne semantika: seda sorti semantika, kus on (suhteliselt) komplekssed väljendid, mille sisu määravad ära mingil reeglipärasel viisil nende (suhteliselt) lihtsate koostisosade sisud.

Kokkuvõttes käib vaidlus niisiis selle üle: kõik arvavad, et vaimuseisunditel on intentsionaalsed objektid; kõik arvavad, et vaimuseisundite intentsionaalsetele objektidele on iseloomulik olla kompleksne- et propositsioonidel on koostisosad; kõik arvavad, et vaimuseisunditel on põhjuslik roll; ja kõik on vähemalt antud teemaga seoses funktsionalistid, see tähendab, me kõik oleme seisukohal, et vaimuseisundid on vähemalt osalt individueeritud osutamisega nende põhjuslikule võimele. (Muidugi on see varjatult sees jutus "intentsioonikastist" ja muust niisugusest: olla- metafooriliselt väljendudes- seisundis, kus teie intentsioonikastis on nii- ja niisugune kivimürakas, on- otseselt väljendudes- olla seisundis, mis on teatud sorti tagajärgede normaalseks põhjuseks ja/või teatud põhjuste normaalseks tagajärjeks.) Lahtiseks jääb aga nende funktsionaalselt individueeritud seisundite sisestruktuur. Tädi arvates seda polegi; vaid vaimuseisundite mentaalsed objektid on komplekssed. Mina arvan, et nad moodustavad keele; üldiselt öeldes, vaimuseisundite süntaktiline struktuur peegeldab nende intentsionaalsete objektide vahelisi semantilisi suhteid. Kui teile näib, et intentsionaalsete realistide seas toimuv vaidlus on vaid peretüli, siis ma olen teiega nõus. Kuid seda oli ka Trooja sõda.

Õigupoolest tuleb probleemi tähenduslikkus küllalt selgelt välja, kui Tädi pöördub kognitiivse arhitektuuri poole; konkreetselt küsimuse juurde: "Mis liiki vaimuseisundite vahelisi relatsioone peaks psühholoogiateooria tunnistama?" Tädi filosoofilisi vaateid arvestades on üsna loomulik mõtelda vaimust kui suunatud graafist; sõlmed vastavad semantiliselt väärtustatavatele vaimuseisunditele ja kaared vastavad nende seisundite vahelistele kausaalsetele seostele. Näiteks kavatseda, et P&Q, on olla seisundis, millel on teatud muster (dispositsioonilisi) kausaalseid relatsioone seisundiga kavatseda, et P, ja seisundiga kavatseda, et Q. (Näiteks olla esimeses seisundis on normaalselt kausaalselt piisav olla teises ja kolmandas.) Me võiksime seda relatsiooni tuntud viisil illustreerida nii nagu joonisel 1.

(JPEG)

NB! Seda laadi arhitektuuris eeldatav relatsioon kavatsemise, et P&Q, ning kavatsemise, et P, vahel on pigem ühenduvuse kui moodustuvuse küsimus. Te näete seda kohe, kui võrdlete seda sellega, mis on kaasatud kavatsemisega, et P&Q, MK loo korral. MK loo korral nõuab kavatsemine, et P&Q, seda, et teie intentsioonikastis- või kui teile meeldib, siis registris või lindil- oleks lause, mille üheks osaks oleks sama tüüpi lause, mis on intentsioonikastis siis, kui te kavatsete, et P, ja mille üheks teiseks osaks oleks sama tüüpi lause, mis on intentsioonikastis siis, kui te kavatsete, et Q.

Tuleb niisiis välja, et filosoofiline lahkarvamus küsimuses, kas on olemas mõttekeel, on üsna lähedane lahkhelile, mis eksisteerib tänapäeval kognitiivteadlaste seas mentaalsete mudelite arhitektuuri küsimuses. Kui propositsionaalsetel hoiakutel on sisestruktuur, peame me tunnistama moodustumist- nagu ka kausaalset ühendumist- kui fundamentaalset vaimuseisunditevahelist relatsiooni. Analoogiliselt pooldavad argumendid, mis pakuvad välja, et vaimuseisunditel on moodustav struktuur, ipso facto Turingi/Von Neumani arhitektuuri, sest see suudab arvutada keeles, mille valemitel on transporditavad osad, vastupidiselt assotsiatiivsetele võrkudele, mis definitsiooni järgi seda ei suuda. Tuleb välja, et kallis Tädi on hoopistükkis uuskonnektsionismi fänn. Kui tal on probleeme, on probleeme ka neil, ja üsna samadel põhjustel. [2]

Järgnevas katsun ma visandada kolm põhjust uskumaks, et kognitiivsetel seisunditel- ja mitte paljalt nende intentsionaalsetel objektidel- on üldjuhul moodustav struktuur. Ma ei eelda, et need argumendid oleksid otsustavad; aga ma arvan, et koos võetuna peaksid nad veenma iga Tädi, kes pole oma poolt veel valinud.

Alustuseks on mul küllap parem üles tunnistada metafüüsiline eelarvamus, mida kõik kolm argumenti eeldavad. Ma ei usu, et oleks olemas intentsionaalseid mehhanisme. S.t ma ei usu, et sisud per se määraksid ära põhjuslikud rollid. Järelikult peab olema võimalik rääkida kogu lugu mentaalsest põhjustamisest (kogu lugu üldistuste tegemisest, millest räägib uskumuse/soovi psühholoogia) ilma viitamata vaimuseisundite intentsionaalsetele omadustele, mille alla sellised üldistused käivad. Iseäranis oletagem, et miski nende põhjuslikes rollides nõuab vaimuseisundite eksemplaride komplekssust. Ma eeldan siis, et selle nõude rahuldamiseks ei ole piisav rahuldada nõuet, et neil vaimuseisunditel oleksid komplekssed intentsionaalsed objektid.

Siin muide ei ole midagi epifenomenalismilaadset; või kui ka on, siis ilmselgelt ohutut sorti. Auväärsetes teadustes on arvukalt juhuseid, kus seadus seob omavahel omaduste paari, samas kui seaduse poolt seotud omadused ei osale loos, mis räägib, kuidas seadus realiseerub. Näiteks on enam-vähem seadus, et pikkadel vanematel on pikad lapsed. Ja on olemas üsna korralik lugu mehhanismidest, mille kaudu see seadus toimib; selles loos esinevad vaid geneetilised omadused. Tulemuseks on miski, mis näeb välja nagu joonis 2, kus nooled näitavad põhjuslikke teid.

(JPEG)

Selle kõige moraaliks on, et ehkki on tõsi, et psühholoogilised seadused üldiselt valivad välja vaimuseisundid, millele nad rakenduvad, spetsifitseerides nende seisundite intentsionaalse sisu, ei järeldu siit, et intentsionaalsed omadused esineksid psühholoogilistes mehhanismides. [3] Ja kui ma olengi valmis alla kirjutama kontrafaktuaale toetavatele intentsionaalsetele üldistustele, tõrgun ma tunnistamast intentsionaalset põhjuslikkust. Ma võin selle eelarvamuse toetuseks välja pakkuda kaks põhjendust (kuigi ma kahtlustan, et eelarvamus ise on sügavam kui need põhjendused). Üks neist on tehniline ja teine metafüüsiline.

Tehniline põhjendus. Kui mõtetel on põhjuslik roll oma sisu tõttu per se, siis peaks kahe identse sisuga mõtte kausaalne roll olema samuti identne. Ja me teame, et see on vale; me teame, et kausaalsed rollid lõikavad asju õhemateks viiludeks kui seda teevad sisud. Näiteks mõttel, et - - P, on sama sisu mis mõttel, et P, kõigi sisumõistmiste korral, mille kaitsjana ma suudan end kujutleda; sellegipoolest pole tagatud, et nende mõtete etendamisel oleksid ühesugused tagajärjed. Võtkem vaimuelu, kus mõte P&(P -> Q) tekitab kohemaid spontaanselt mõtte, et Q; ei ole tagatud, et mõte, et - - P&(P -> Q) tekitaks samas vaimuelus hoobilt ja spontaanselt mõtte, et Q.

Metafüüsiline põhjendus. Paistab, nagu kaasneks intentsionaalsete omadustega olemuslikud relatsioonid vaimuseisundite ja pelgalt võimalike kontingentsuste vahel. Näiteks on usutav, et selleks, et mõttel oleks sisu TOO LUMI ON MUSTA VÄRVI, peab see mõte olema kuidagi seotud võimaliku (aga mitte tegeliku) olukorraga, kus lumi on musta värvi; nimelt on see mõte tõene, kui vastav olukord aset leiab. Vastavalt see, mis eristab mõtte "lumi on musta värvi" sisu mõtte "rohi on sinine" sisust, on erinevus tõeväärtustes, mis neil mõtetel pole mitte tegelikus, vaid võimalikes maailmades.

Edasi näib mulle usutavana järgmine metafüüsiline printsiip: mingi asja põhjuslik võime ei olene tema seostest asjadega, mis on pelgalt võimalikud; üksnes seosed tegelike entiteetidega mõjutavad kausaalset võimet. Näiteks oleneb mu põhjuslik võime asjaolust, et ma seisan kõrge kalju serval. Kuid minu põhjuslik võime ei olene asjaolust, et ma seisan võimaliku-ent-mittetegeliku kõrge kalju serval; ma ei saa üheltki seesuguselt alla viskuda, ükskõik kui kõvasti ma ka pingutaksin. [4]

Niisiis kui see metafüüsiline printsiip on õige ja kui on õige, et intentsionaalsete objektidega kaasnevad olemuslikult seosed mittetegelike objektidega, siis järgneks siit, et intentsionaalsed objektid per se ei määra ära põhjuslikku võimet ja et seega ei ole olemas intentsionaalseid mehhanisme. Ent ma möönan, et see on kenake hulk kuisid, mille otsa oma intuitsioon riputada.

Hästi, nüüd siis argumendid selle kohta, et vaimuseisundid, mitte üksnes nende intentsionaalsed objektid, on struktureeritud entiteedid.

1. Metodoloogiline argument

Üldiselt ei armasta ma eriti metodoloogilisi argumente; kes tahaks võita tehnilise nokaudiga? Kuid antud juhul näib mulle, et Tädi on pisut mõistmatu isegi tema enda vaadete valguses. Siin on usutav reegel mittedemonstratiivse järeldamise jaoks, mida Tädi minu meelest riskib rikkuda:

Printsiip P: Oletame, et eksisteerib sündmusetüüp c1, mille normaalseks tagajärjeks on ei tüüpi sündmus; ja sündmusetüüp c2, mille normaalseks tagajärjeks on e2 tüüpi sündmus; ja sündmusetüüp c3, mille normaalseks tagajärjeks on kompleksne sündmus el&e2. Nimelt:

c1 -> e1

c2 -> e2

c3 -> e1&e2

Siis, ceteris paribus, on mõistlik järeldada, et c3 on kompleksne sündmus, mille koostisosade hulka kuuluvad c1 ja c2.

Näiteks oletame, et on mingit tüüpi sündmus, mille normaalseks tagajärjeks on pauk, ja mingit tüüpi sündmus, mille normaalseks tagajärjeks on hais, ja mingit tüüpi sündmus, mille normaalseks tagajärjeks on samalaadne pauk ja samalaadne hais. Siis on P järgi ceteris paribus mõistlik järeldada, et kolmandat tüüpi sündmus koosneb (lisaks muule) esimest kaht tüüpi sündmuse kooseksisteerimisest.

Te võite arvata, et see reegel on suvaline, kuid mina arvan, et ei ole; P on vaid erijuht üldisest printsiibist, mis mittetendentslikult nõuab, et me eelistaksime teooriaid, mis minimeerivad juhuse. Sest kui nende sündmuste etioloogia, mis on e1 ja e2, ei sisalda mingilgi kombel nende sündmuste etioloogiat, mis on e1, kuid mitte e2, siis peab leiduma kaks teed ei sündmuste tekitamiseks; ja nende (ex hypothesi) erinevate etioloogiate koondumine ei tüüpi sündmusteks on siiamaani seletamata. (Loomulikult ei kõlba vastus, et kahe etioloogia koondumine on vaid väga väike juhus. Sest põhimõtteliselt raskused kuhjuvad. Nii võite te kujutleda sündmusetüüpi c4, mille normaalseks tagajärjeks on kompleksne sündmus e1 & e6 & e7; ja sündmusetüüpi c5, mille normaalseks tagajärjeks on kompleksne sündmus e1 & e10 & e12... jne. Kui nüüd P ära põlata, tuleb meil taluda neljakordset juhust. See tähendab, vältides P-d tuleb meil muude asjaolude endiseks jäädes lubada, et teooriad, mis postuleerivad e1 sündmuste jaoks nelja sorti põhjuslikke ajalugusid, on sama head kui teooriad, mis postuleerivad e1 sündmuste jaoks vaid üht sorti ajalugusid. Leebelt öeldes on seda raske ühitada arusaamaga, et me hindame oma teooriaid nendes väljendatud üldistuse alusel.

Tore, moraal näib olevat piisavalt selge. Olgu c1 teie kavatsemine tõsta oma vasak käsi ja e1 teie vasaku käe tõusmine; olgu c2 teie kavatsemine hüpelda paremal jalal ja e2 teie hüplemine paremal jalal; olgu c3 teie kavatsemine tõsta oma vasak käsi ja hüpelda oma paremal jalal ja e3 teie vasaku käe tõusmine ja paremal jalal hüplemine. Siis valikuteks on: kas me peame lugu P-st ja asume seisukohale, et c3 tüüpi sündmused on kompleksid, mille koostisosadeks on ka cl tüüpi sündmused, või me põlgame P ära ja postuleerime e1 sündmuste jaoks kaks etioloogiat, mille koondumine jääb esialgu juhuslikuks. Ma kordan, et küsimuseks on siin vaimusündmuste komplekssus ja mitte üksnes nende intentsionaalseteks objektideks olevate propositsioonide komplekssus. P on printsiip, mis kitsendab etioloogilisi järeldusi, ja-vastavalt eespool pihitud eelarvamusele- vaimuseisundite intentsionaalsed omadused on ipso facto mitte-etioloogilised.

Kuid me pole veel omadega valmis. Leidub Tädi poolt leiutatud väljapääs; kõikide oma vigade juures on ta riukaline vana kallis. Tädi võiks aktsepteerida P-d, kuid eitada näiteks seda, nagu tuleks parema käe tõstmine arvesse sama sorti sündmusena juhtudel, kui te üksnes tõstate oma parema käe, ja juhtudel, kui te tõstate oma parema käe, hüpeldes samal ajal oma vasakul jalal. Tõepoolest ei pruugi Tädi möönda kavatsuste koostisosalist struktuuri, kui ta on valmis eitama käitumise koostisosalist struktuuri. Printsiip nagu P, mis käsitleb etioloogiate omistamist komplekssetele sündmustele, on triviaalselt rahuldatud psühholoogias, kus ükski sündmus ei tule arvesse komplekssena.

Kuid Tädi on vastu seina surutud; teda seob labane asjaolu. Väga tihti käitumine ikkagi ilmutab koostisosalist struktuuri ja see, et see niimoodi on, on seletusteks hädavajalik, vähemalt niipalju kui on üldiselt teada. Verbaalne käitumine on muidugi paradigmaatiline juht; kõik keeleline foneetikast semantikani oleneb asjaolust, et verbaalsed vormid pannakse kokku korduvatest elementidest; et näiteks [oon] esineb nii sõnas ’Moon’ kui ka sõnas ’June’. Ent see pole mitte üksnes verbaalne käitumine, mille segmenteeriva analüüsi jaoks meil on üsnagi otsustav tõendusmaterjal; õigupoolest pole see üksnes inimlik käitumine. Näiteks ühe täisverelise näitena osutub, et linnulaul on kenake süsteem korduvatest fraasidest; me kaotame "süntaktilised" üldistused, millel on teatav elegants, kui me keeldume selle kirjeldamisest.

Üsna üldiselt väljendudes on psühholoogidel kasu vahetegemisest segmenteeritud käitumise ja nn sünergismi vahel. (Sünergismideks võib pidada juhtusid, kus käitumise näivad elemendid on tegelikult üksteisesse sulandunud, nii et kogu asi funktsioneerib kui tervik; just nagu kogenud pianist mängiks voolava arpedžo.) Kuivõrd empiiriliselt on selge, et mitte kogu käitumine pole sünergiline, siis järgneb siit, et Tädi ei saa oma filosoofilistele eelarvamustele tuge lihtsalt vastupidist eeldades.

Nüüd me oleme omadega valmis. Kui käitumine on tegelikult tihtipeale segmenteeritud, siis nõuab printsiip P, et me muude võrdsete tingimuste korral eelistaksime teooriat, kus käitumise põhjused on komplekssed, teooriale, kus nad seda ei ole. Ja nii palju kui ma tean, muud tingimused on võrdsed. Sest kui Tädil ka on positiivseid tõendeid MK loo vastu, on ta selle koha pealt täiesti vait olnud. See aga ei ole üldse Tädi moodi, kinnitan ma teile. [5]

2. argument. Psühholoogilised protsessid. (Miks Tädi neid vabalt kätte ei saa)

Kognitiivteadustes on mentaalsed sündmused hetkel moes. Iseäranis psühholingvistid räägivad tihti viisil, mis Tädi lausa marru ajab. Nad ütlevad näiteks selliseid asju: "Kui te mõistate lausutud lauset, siis te konstrueerite lausutu mentaalse representatsiooni [sic!; minu rõhutus]. Esimeses lähenduses on selliseks representatsiooniks analüüsipuu; ja see analüüsipuu spetsifitseerib kuuldud lause struktuuri koostisosade kaudu, koos kategooriatega, kuhu need koostisosad kuuluvad. Analüüsipuu ehitatakse vasakult paremale, alt üles, piiratud vaatega ettepoole [-]" ja nii edasi, olenevalt psühholingvisti loo detailidest. Üsna samalaadseid näiteid võiks välja noppida nägemisteooriast (kus mentaalsed operatsioonid samastatakse tavapäraselt strukturaalsete stseenikirjelduste transformatsioonidega) või õigupoolest mis tahes alalt viimase aja tajupsühholoogias.

Filosoofilist tähelepanu pälvib siinjuures niisuguste teooriate loogiline vorm. Kindlasti paistab, nagu nad kvantifitseeriksid üle teatud mentaalsete objektide klassi: antud juhul üle analüüsipuude. Ontoloogiliste kohustuste tavalisest võttestikust- olemasolukvantorid, seotud muutujad ja nii edasi- on ohtralt tõendeid. Nii te võiksite arvata, et Tädi arutleks umbes sedamoodi: "Minu tüdrukupõlves peeti ontoloogiat üheks a priori teaduseks; ent nüüd kuulen ma, et selline vaade pole enam moes. Seega kui psühholoogid ütlevad, et mentaalsed representatsioonid eksisteerivad, siis ma oletan, et küllap see niimoodi on. Seega nõustun ma mõttekeele hüpoteesiga." Ometi Tädi ei arutle niimoodi. Kaugel sellest.

Selle asemel näeb Tädi kognitiivteadusi üsna samas valguses kui Soodomat, Komorrat ja Los Angelest. Kui on midagi, milles Tädi on absoluutselt veendunud, siis on see psühholoogide ontoloogiline promiskuiteet. Seega praegusel juhul, kui psühholingvistid võivad rääkida, nagu oleksid nad oma ametis kohustunud tunnistama mentaalseid representatsioone, loeb Tädi seda lõdvaks jutuks. Ta selgitab, et õigelt teelt eksinud katked saab tõlkida rangeks jutuks ilma kaotusteta psühholoogiliste teooriate selgitavas/ennustavas jõus. Nii võib ontoloogiliselt pillav psühholingvist rääkida tajuprotsessist, mis konstrueerib analüüsipuu; ütleme sellise, mis esitab teatud lausungi, mis koosneb nimisõnafraasist, millele järgneb verbifraas, nii nagu joonisel 3.

(JPEG)

Kuid Tädi ei tunnista selliseid protsesse ega kvantifitseeri üle selliste puude. Selle asemel tunnistab ta (1) tajuanalüüsi all olevat lausungit ("distaalset" lausungit, nagu ma seda siitpeale kutsun) ja (2) mentaalset protsessi, mille tulemuseks on distaalne lausung, mida kuuldakse nii, nagu koosneks see nimisõnafraasist, millele järgneb verbifraas. Paneme tähele, et see ontoloogiliselt puhastatud analüüs tunnistab küll vaimuseisundeid nende intentsionaalsete sisudega, kuid ei tunnista mentaalseid representatsioone. Õigupoolest ongi selle ettepaneku mõtteks tuua intentsionaalse realisti jaoks elavalt esile võimalus postuleerida representatsioonilised vaimuseisundid ja seejärel hüüda stopp. Kui tõlked läbi lähevad, siis asjaolud, mis psühholoogide meelest räägivad mentaalsete representatsioonide kasuks, tegelikult ei tee seda; ja kui need asjaolud seda ei tee, ei tee võib-olla miski.

Kena, aga kas tõlked lähevad läbi? Minu meelest on vastuseks, et mõned lähevad ja mõned mitte, ja et need, mis ei lähe, räägivad mõttekeele kasuks. See nõuab mõningaid selgitusi.

Mentaalsed representatsioonid täidavad neid kasutavates teooriates kaht ülesannet. Esiteks pakuvad nad kanoonilist tähistust vaimuseisundite intentsionaalse sisu spetsifitseerimiseks. Aga teiseks moodustavad mentaalsed sümbolid piirkonna, kus defineeritakse mentaalsed protsessid. Kui te kujutate ette mentaalset protsessi- ekstensionaalselt- vaimuseisundite jadana, kus igaüht spetsifitseerib osutus tema intentsionaalsele sisule, siis pakuvad mentaalsed representatsioonid mehhanismi nende jadade moodustamiseks; nad võimaldavad teil masinlikult jõuda ühest seisundist teise, sooritades operatsioone representatsioonidega.

(JPEG)

Oletame näiteks, et ingliskeelsete wh-küsimustega käib lugu niimoodi. Sellistel lausetel on kaks moodustavat struktuuri, üks, kus küsitav fraas on objekti positsioonis, nagu joonisel 4, ja teine, kus küsitav fraas on subjekti positsioonis, nagu joonisel 5. Ja oletame, et psühholingvistiline lugu on niisugune, et selliste lausete lausungite tajuanalüüs nõuab struktuuriosiste omistamist, nagu see võiks olla, pööratud järjekorras. Kena, Tädi võib rääkida seda lugu ilma mentaalseid representatsioone postuleerimata. Ta teeb seda, rääkides kuulaja vaimuseisundite mentaalsetest seisunditest kuulaja konstrueeritud mentaalsete representatsioonide asemel. "Kuulaja," ütleb Tädi, "alustab distaalse lausungi representeerimisest, kus ’John’ on subjekti positsioonil ja küsitav nimisõnafraas objekti positsioonil; ja lõpuks jõuab ta distaalse lausungi representatsioonini, kus nimisõnafraaside järjekord on muudetud. Seega me näeme, et õigesti analüüsituna on väited "tajumisest nagu" kohta kõik, millest jutt mentaalsetest representatsioonidest üldse olla saab." Ütleb Tädi.

Ent mulle tundub, et seda öeldes Tädi kiirustab liialt. Sest sellise ümbersõnastamise teel ei saa lahti ideest, et kuulaja läheb ühest representatsioonilisest seisundist teise, liigutades tükikest analüüsipuust (näiteks seda tükki, mis esitab sõna who kui NF2 tüüpi koostisosa). Pange tähele, et tõlkimata jäänud osa loost ei käi mitte intentsionaalsete sisude kohta, mida kuulaja etendab, ega järjekorra kohta, milles ta neid etendab. Pigem käib see mehhanismide kohta, mis vahendavad intentsionaalsete seisundite vahelisi üleminekuid. Lugu ütleb umbkaudu, et vaimuseisundite vahelise ülemineku mehhanism on arvutuslik; ja kui see lugu on tõene, siis (a) peavad eksisteerima analüüsipuud, millel arvutamist defineerida ja (b) neil analüüsipuudel peab olema struktuur, mis hoiab ülal juttu puu liikuvast osast, jättes ülejäänu paigale. Õigupoolest peab neil olema konstitueeriv struktuur.

Ma pean nüüd rääkima ühest Tädi veidrusest, millest ma eriti hästi aru ei saa: ta keeldub tõsiselt võtmast mentaalsete protsesside arvutuslike teooriate ontoloogilisi kohustusi. See on seda hämmastavam, et tavaliselt on Tädi rahul järgmise reegli järgi mängimisega: kui on olemas hästi tõendatud empiiriline teooria, siis te kas kiidate heaks entiteedid, milleks teooria kohustab, või leiate ümbersõnastuse, mis säilitab teooria, kuid vabastab teid ontoloogilistest kohustustest. Tädi leiab, et selline on lihtsalt korralik käitumisviis ühe filosoofi jaoks; ja ükskord olen ma temaga ka täiesti ühel nõul. Nagu nägime, on Tädi ettepanekuks deontologiseerida arvutuslik lugu, millise seisundi kohta käib lausest arusaamine: ta paneb ette tõlkida jutt puudest peas jutuks lausungite ja kirjelduse kuulmisest ja siiamaani näib sellega kõik korras olevat. Aga siit tuleb edasi minna, sest psühholoogiliste teooriate ontoloogilised kohustused ei pärine mitte üksnes vaimuseisundite analüüsist, vaid ka mentaalsete protsesside analüüsist; ja mentaalsete protsesside arvutuslik analüüs osutub vältimatult kohustatuks tunnistama mentaalseid representatsioone kui struktureeritud objekte.

Moraal, ma arvan, on see, et kui Tädi hambad ristis edasi ei pinguta, peab ta maksma oma arved. Sest praeguses olukorras on mõttekeele puudumise hinnaks mõtlemise teooria puudumine. See on vaimufilosoofiaalane rabav fakt, millega me oleme leppinud umbes viimased viiskümmend aastat, nii et pakub rahulolu see hind nüüd sisse nõuda. Kui kaheksateistkümnenda sajandi empiristid- ütleme, Hume- pidasid endastmõistetavaks, et kognitiivsete protsesside teooria (konkreetselt assotsiatsionism) saab olema psühholoogia nurgakivi, siis tänapäeva filosoofidel- nagu Wittgenstein ja Ryle ja Gibson ja Tädi- ei ole mõtteteooriat, millest rääkida. Minu arvates on see kohutav; kuidas võib loota head uskumuste seletust, kui ei ole olemas uskumuste fikseerumise seletust? Aga ma ei arva, et see oleks läbinisti üllatav. Tänapäeva filosoofid, kes pole olnud avalikult biheivioristid, on üsna üldiselt olnud seda varjatult. Ja kui biheiviorist võibki tunnistada vaimuseisundeid- ta samastab need käitumuslike dispositsioonidega-, ei ole tal otseses mõttes mingit kasu kognitiivsetest protsessidest nagu kausaalne mõtteahel. Kõige vähem huvitavad biheivioristi mentaalsed põhjused, mis ontoloogiliselt erinevad oma käitumuslikest tagajärgedest.

Võib olla pole Tädi päriselt üle saanud oma varasema õpetuse biheivioristlikust pärandist (on täiesti ilmne, et Wittgenstein, Ryle ja Gibson ei saanud sellest üle). Igatahes kui talt küsida, mida ta on valmis tunnistama arvutuslike mentaalsete protsesside asemel, vastab ta punastamata (ma tsiteerin): "Tundmatuid neuroloogilisi mehhanisme." (Ma arvan, et ta on selle võtnud John Searle’ilt, kelle mõtlemisteooriat see vägagi meenutab.) Kui te talt seepeale küsite, kas pole mõneti mittemõistlik eelistada mõttepsühholoogia puudumist arvutuslikule mõttepsühholoogiale, vastab ta jäise vaikusega.

Hea küll, Tädiga pole midagi peale hakata, kui ta tugineb oma väärikusele ja võtab sisse anglosaksi hoiaku - midagi peale teistsuguste argumentidega katsetamise.

3. argument. Tootlikkus ja süstemaatilisus

Klassikaline argument vaimuseisundite komplekssuse kasuks juhib tähelepanu hoiakute tootlikkusele. Eksisteerib (potentsiaalselt) lõpmatu hulk uskumusseisundi tüüpe, igaüks oma eripärase intentsionaalse objekti ja eripärase põhjusliku rolliga. Seda saab lihtsalt seletada eeldusel, et uskumusseisunditel on kombinatoorne struktuur; et nad on mingil kombel üles ehitatud elementidest ja et iga sellise seisundi intentsionaalne objekt ja kausaalne roll oleneb sellest, mis elementidest ta koosneb ja kuidas need on kokku pandud. MK lugu on muidugi seda laadi seletuste paradigmaks, kuivõrd selle järgi kaasneb uskumusega relatsioon süntaktiliselt struktureeritud objektiga, mille jaoks eeldatakse kompositsioonilist semantikat.

Paraku on tootlikkuse argumendiga seotud üks kurikuulus probleem. Kuna surelikkusega on, nagu on, siis mis tahes mentaalsest võimekusest ei kasutata kunagi rohkem kui vaid lõplikku osa. Seega läheb tarvis idealisatsiooni, et tagada võtme-eeldus, et mentaalne võimekus tegelikult on tootlik. Näiteks on täiesti võimalik eitada mõtlemise produktiivsust ja samas möönda, et inimesed mõtlevad välja üha uusi asju. Te võite ette kujutada lugu- vaimult pisut gibsonlikku-, mille järgi mentaalse võimekusega kaasneb mingit laadi aju "häälestamine". Selle vaate kohaselt toimub asi nii, et selle võimekuse on sünnitanud mis iganes kogemus ja sellel kogemusel on tundmatud neuroloogilised tagajärjed (pole tarvis lisada, et tundmatuid neuroloogilisi tagajärgi vahendavad vastavad tundmatud neuroloogilised mehhanismid), ja lõpptulemusena on teil väga suur- kuid lõplik- arv sõltumatuid mentaalseid dispositsioone. Näiteks mõnel juhul dispositsioon mõtelda, et kass on matil; ja mõnel teisel puhul dispositsioon mõtelda, et 3 on algarv; ja kolmandal puhul dispositsioon mõtelda, et teisesed kvaliteedid on epifenomenid... ja nõnda edasi. Uued juhud võivad esile kutsuda uusi mõtteid; ja ikkagi ei pea mõtlemisvõime olema produktiivne. Põhimõtteliselt võiks pärast suuremat mõtlemist selguda, et teie kogemus jõuab järele teie kognitiivsetele võimetele, nii et teil tegelikult õnnestub mõtelda kõike, milleks te olete võimeline. Ei aita, kui te peate seda järeldust absurdseks; ma nõustun teiega, kuid Tädi mitte.

Lühidalt, on tarvis produktiivsust, et kindlaks teha, et mõtetel on kombinatoorne struktuur, ja on vaja idealisatsiooni, et kindlaks teha produktiivsus; nii jääb sellele, kes ei taha tunnistada produktiivsust (näiteks seetõttu, et talle ei meeldi MK), võimalus keelduda idealiseeringust. Väga kauges perspektiivis on see kahtlemata empiiriline küsimus. Saab näidata, et teaduslik idealiseering on kohane, kui see viib lõppkokkuvõttes teooriateni, mis leiavad hea sõltumatu kinnituse. Ent süüdistustest vabastamine alles pika aja pärast pakub vähe lohutust; ehk leidub viis produktiivsuse argumendi kasutamiseks ka ilma tuginemiseta idealiseeringutele, milles usutavasti nähakse tendentslikkust.

Ma panen ette arutleda niimoodi.

(a) Eksisteerib teatud omadus, mis on keelelistel võimetel olemas tänu asjaolule, et loomulikel keeltel on kombinatoorne semantika.

(b) Ka mõttel on see omadus.

(c) Seega peab ka mõttel olema kombinatoorne semantika.

Tädi, lugedes üle mu õla, märgib, et siin on tegemist järelduse jaatamisega [6]. Olgu nii; mis on ühe jaoks tagajärje jaatamine, on teise jaoks parima seletuse tuletamine.

Keelelise võimekuse omadus, mida mina silmas pean, on selline, mis on omane võimele mõista ja tekitada lauseid. See võime on - nagu ma seda nimetan - süstemaatiline: millega ma pean silmas seda, et võime tekitada/mõista mõnd lauset, on sisemiselt seotud võimega tekitada/mõista paljusid teisi lauseid. Te võite näha selle jõudu, kui võrdlete omavahel keele õppimist viisil, kuidas me seda tegelikult teeme, ja tohutu suure väljendite raamatu meeldejätmist. Siin ei ole asi selles, et väljendiraamatud on lõplikud ja saavad seetõttu ammendavalt kirjeldada vaid mitteproduktiivseid keeli; see on tõsi, aga nagu eespool öeldud, lubasin ma praeguses arutluses hoiduda produktiivsuse argumendi kasutamisest. Praegu tahan ma ütelda seda, et te võite õppida selgeks suvalise osa väljendiraamatust ilma ülejäänut õppimata. Nii oleks väljendiraamatu mudeli põhjal täiesti võimalik ära õppida, et sõnajärgnevuse "Vanaema kass on onu Arthuri matil" kuuldavale toomine on viis ütelda, et vanaema kass on onu Arthuri matil, omamata vähimatki aimu, kuidas öelda, et vihma sajab (või antud juhul, kuidas öelda, et "onu Arthuri kass on vanaema matil"). Ma peatun, et oma mõtet veel kord korrata. Ma tean - esimeses lähenduses -, kuidas öelda korea keeles "Keda tema ema väga armastab?"; nimelt ki-iy emma-ka nuku-lil mewu saranna-ci? Aga kuna ma võtsin selle väljendite raamatust, siis ei aita see mul sugugi midagi muud korea keeles ütelda. Õigupoolest ei oskagi ma korea keeles midagi muud ütelda; ütlesin kõik, mida oskasin.

Ehk on enesestmõistetav, et väljendiraamatu lugu ei saa keele omandamise kohta käivana õige olla, sest kõneleja teadmised oma emakeelest ei ole kunagi seda laadi. Näiteks ei leia te inglise keelt emakeelena kõnelejate seast inimest, kes oskaks ütelda, et John armastab Maryt, aga ei oskaks ütelda, et Mary armastab Johni. Kui te leiaksite mõne, kes seda ei suuda, siis võtaksite seda kui veenvat kaudtõendit, et kõneleja emakeeleks pole inglise keel, et tegemist on mingi turistiga. (See on üks tähtis põhjus, miks on eksitav öelda klotsi/tahvli-mängu kohta, mida Wittgenstein kirjeldab oma Uurimuste 2. paragrahvis, et see on "täiesti primitiivne keel"; mõtelda keeltest sel viisil tähendab just nimelt seda, et ei märgata keelevõimete süstemaatilisust - rääkimata juba nende produktiivsusest.)

Pangem muide tähele, et süstemaatilisus (taas nagu produktiivsuski) on lausete ja mitte sõnade omadus. Väljendiraamatu mudel on sobiv kirjeldama seda, kuidas õpitakse ingliskeelset sõnavara, sest kui te õpite ingliskeelset sõnavara, omandate te palju põhimiselt sõltumatuid hoiakuid. Nii võite te väga hästi õppida selgeks, et sõna "kass" kasutamine on viis osutada kassidele, ilma et teil oleks aimugi, et sõnad "heitlehine okaspuu" on viis osutada heitlehistele okaspuudele. Keeleteadlastest sõbrad on mulle rääkinud, et leidub keeli, kus mitte ainult süntaks, vaid ka leksika on produktiivne. On kerge jõuda järeldusele, et sellise keele kõneleja sõnavara valdamine on süstemaatiline. Produktiivsus ja süstemaatilisus käivad käsikäes; kui te postuleerite mehhanismid, mis on kohased seletama üht, siis - eeldusel, et te olete valmis idealiseeringuks -, saate seletuse teise jaoks automaatselt.

Mis sorti mehhanismid? Noh, alternatiiv väljendiraamatu loole keele omandamisel tugineb seisukohale, mis on Fregest alates sel alal rohkem või vähem standardne, et loomuliku keele lausetel on kombinatoorne semantika (ja mutatis mutandis, et keeltes, kus leksika on produktiivne, on seda ka leksika). Selle vaate kohaselt on keeleõppimine täiesti üldise protseduuri õppimine, kus lause tähendus määratakse tema süntaktilise struktuuri spetsifitseerimise ja leksikaalsete elementide tähendustega. Keelelised võimed ei saa olla mittesüstemaatilised selle analüüsi korral, sest, võta või jäta, needsamad kombinatoorsed mehhanismid, mis määravad mis tahes lause tähenduse, määravad ka kõigi ülejäänute tähenduse.

Pangem tähele kaht asja.

Esiteks, te saate esile tuua keele süstemaatilisusega seonduva, ilma idealiseerimata astronoomilistest arvutuslikest võimetest. Produktiivsus on seotud meie võimega mõista lauseid, mis on biljon triljon mustmiljon sõna pikad. Ent süstemaatilisus on seotud palju kodusemate asjaoludega, asjaoludega nagu äsjamainitu, et ükski emakeele kõneleja ei mõista sõnajärgnevust "John armastab Maryt", ilma et ta samuti ei mõistaks sõnajärgnevust "Mary armastab Johni". Niikaua, kui on olemas "teoorianeutraalsed" andmed meie keele kohta käivate spekulatsioonide kitsendamiseks, peaks see kindlasti ühe seesugusena arvesse tulema.

Teiseks, kui keeleliste võimete süstemaatilisus oleneb lausete kombinatoorsest semantikast, siis asjaolu, et lausetel on kombinatoorne semantika, oleneb sellest, et nende struktuur sisaldab koostisosasid. Te ei saa objekti tähendust konstrueerida koostisosade tähendustest, ilma et objektil oleksid koostisosad. Ingliskeelsetel lausetel ei oleks kombinatoorset semantikat, kui nad ei oleks kokku pandud korduvatest sõnadest ja väljenditest.

Hästi, argument on niisiis selline: keelelised võimed on süstemaatilised, ja nimelt seepärast, et lausete struktuuril on koostisosad. Ent ka kognitiivsed võimed on süstemaatilised, ja see peab olema nii seepärast, et mõtete struktuuril on koostisosad. Aga kui mõtete struktuuril on koostisosad, siis räägib MK õigust. Niisiis mina võidan ja Tädi kaotab. Kui tore!

Minu jaoks vajab siin kaitsmist idee, et kognitiivsed võimed on süstemaatilised, mitte idee, et kognitiivsete võimete süstemaatilisusest järgneb mõtete kombinatoorne struktuur. Alternatiivse seletuse puudumisel saan ma teise väite pealekauba. Niisiis, kuidas me teame, et kognitiivsed võimed on süstemaatilised?

Lühiargumendiks on, et kognitiivsed võimed peavad olema vähemalt sama süstemaatilised kui keelelised võimed, sest keele funktsiooniks on väljendada mõtteid. Mõista lauset on haarata mõtet, mida selle lausumine tavapäraselt edastab; nii ei oleks võimalik, et igaüks, kes mõistab lauset "John armastab Maryt", mõistab ka lauset "Mary armastab Johni", kui mitte poleks nii, et igaüks, kes saab mõtelda mõtet, et John armastab Maryt, saab mõtelda ka mõtet, et Mary armastab Johni. Ei saa olla nii, et keel väljendab mõtet ja keel on süstemaatiline, ilma et mõte poleks sama süstemaatiline kui keel.

Ja too on piisavalt süstemaatiline, et Tädi kimbatusse ajada. Sest muidugi ei järeldu mõtte süstemaatilisus sellest, mida Tädi on valmis möönma, nimelt paljalt intentsionaalsest realismist. Kui omada mõtet, et John armastab Maryt, on lihtsalt olla tundmatusent-semantiliselt-väärtustatavas-neuroloogilises-seisundis ja omada mõtet, et Mary armastab Johni, on olla mõnes teises tundmatuseni-semantiliselt-väärtustatavas-neuroloogilises-seisundis, siis- kui leebelt väljenduda- ei oleks selge, miks ei võinuks Jumal luua olendit, kes on suuteline olema ühes neist semantiliselt väärtustatavatest neuroloogilistest seisunditest ja mitte teises. Aga kui intentsionaalse realismiga on kooskõlas, et Jumal võinuks luua sellise olendi, siis ei paku intentsionaalne realism mingit seletust mõtte süstemaatilisusele; nagu nägime, on intentsionaalne realism ammendatud väitega, et semantiliselt väärtustatavad neuroloogilised seisundid on olemas.

Et asi mõne sõnaga kokku võtta, siis selleks, et seletada mõtte süstemaatilisust, paistab vaja minevat intentsionaalset realismi pluss MK-d. MK ütleb, et mõtte omamine on seotud struktureeritud representatsioonide reaga; ja omada mõtet, et John armastab Maryt, on eeldatavasti ipso facto omada juurdepääsu nendelesamadele representatsioonidele, mida läheb tarvis, et omada mõtet, et Mary armastab Johni. Nii et loomulikult igaüks, kes on võimeline mõtlema üht neist mõtetest, on ipso facto võimeline mõtlema ka teist. MK annab seletuse mõtte süstemaatilisusele; paljas intentsionaalne realism mitte (ja täpselt samadel põhjustel ei anna seda ka konnektsionism). Seega olen ma Tädi ja ta sõbrad kummutanud!

Neli märkust otste kokku tõmbamiseks.

Esiteks, siinne argument eeldab, et süstemaatilisus on vähemalt mõnikord mõtte kontingentseks jooneks; et eksisteerivad vähemalt mõned juhud, kus olendil on loogiliselt võimalik suuta mõtelda üht, kuid mitte teist kahest omavahel seotud sisuga propositsioonist.

Siiski tahan ma jääda neutraalseks küsimuses, kas süstemaatilisus on alati mõtte kontingentseks jooneks. Näiteks võiks filosoof, kes tunnistab tugevat loogiliste mõistete individueerimise "järeldusliku rolli" teooriat, olla seisukohal, et te ei saa põhimõtteliselt mõtelda mõtet, et (P või Q), kui te ei ole võimeline mõtlema mõtet, et P. (Argumendiks võiks olla, et võime järeldada (P või Q), lähtudes P-st, on disjunktsiooni mõiste jaoks konstitutiivne.) Kui see väide on õige, siis ei ole teil tarvis MK-d, et seletada mõistet VÕI sisaldavate mõtete süstemaatilisust; faktist, et te oskate mõtelda, et ’P või Q’ lihtsalt järgneb, et te oskate ka mõelda, et P.

Tädil on muidugi vabadus katsuda seletada kõiki mõtte süstemaatilisuse kohta käivaid fakte samal viisil. Ma soovin, et see talle palju lõbu pakuks. Mulle näib täiesti selge, et võiksid eksisteerida olendid, kelle vaimsed võimed moodustaksid meie võimete pärisalamhulga; olendid, kelle vaimuelu- meie perspektiivist vaadates- paistaks sisaldavat tühemikke. Kui järeldusliku rolli semantika seda eitab, siis seda halvem järeldusliku rolli semantikale.

Teiseks, nagu alati, on oluline mitte segi ajada hoiaku omadusi hoiaku objektide omadustega. Ma oletan, et on paratamatult tõene, et propositsioonid on "süstemaatilised"; s.t kui eksisteerib propositsioon, et John armastab Maryt, siis eksisteerib ka propositsioon, et Mary armastab Johni. Aga see paratamatus ei aita Tädi, sest see ei seleta, miks on süstemaatiline meie võime haarata propositsioone. See, mida MK seletab-ja et korrata, paljas intentsionaalne realism mitte- on tükike meie empiirilist psühholoogiat: de facto kontingentne seos meie võime vahel mõtelda üht mõtet ja meie võime vahel mõtelda teist.

Kolmandaks, paljud Tädi parimad sõbrad on seisukohal, et keeles on midagi väga erilist; et alles siis, kui me hakkame seletama keelelisi võimeid, läheb meil vaja sellist teoreetilist aparatuuri, nagu seda pakub MK. Kuid tegelikult me võime redeli eemale lükata: me ei vaja keele süstemaatilisust, et põhjendada mõtte süstemaatilisust. Meil on vaja vaid seda, et oleks ühelt poolt tõene ja teiselt poolt mitte paratamatult tõene see, et kes iganes on võimeline mõtlema, et John armastab Maryt, oleks ipso facto võimeline ka mõtlema, et Mary armastab Johni.

Muidugi on Tädil võimalus tulla välja empiirilise hüpoteesiga, et mõte on süstemaatiline üksnes olendite korral, kes kõnelevad keelt. Ent mõtelge, mida see tähendaks, kui niimoodi oleks. Siis peaks olema üpris tavapärane leida näiteks loomi, kes on võimelised õppima selektiivselt vastama olukorras, kus aRb, ja olema üsna võimetud õppima selektiivselt vastama olukorras bRa (nii et te võiksite õpetada elukat valima pilti, kus ruut on suurem kui kolmnurk, aga te ei suudaks miski hinna eest õpetada teda valima pilti, kus kolmnurk on suurem kui ruut). Mul pole rottide ja tuvidega küll palju kogemusi, kuid siiski olen ma kunagi läbinud võrdleva psühholoogia kursuse ja võin kinnitada, et loomade mõtlemine üldiselt ei ole seda sorti.

Osalt võib see olla maitse asi, kas pidada loomade mõtlemist produktiivseks; ent on nii empiiriline, kui üks asi saab empiiriline olla, kas see on süstemaatiline. Ja üldiselt ta seda on.

Neljandaks, piisab vaid natukesest mõtte süstemaatilisusest, et asju Tädi jaoks keeruliseks teha, sest nagu eespool märgitud, on paljas intentsionaalne realism kooskõlas süstemaatilise mõtlemise täieliku puudumisega. Ja see on hästi, sest ehkki me võime olla kindlad, et mõtlemine on mingil kombel süstemaatiline, ei saa me ehk kindlad olla selles, kui süstemaatiline ta on. Idee on selles, et kui me ei ole võimelised mõtlema mõtet, et P, siis ma eeldan, et me peame samuti olema võimetud mõtlema mõtet, et me oleme võimetud mõtlema mõtet, et P. Nii on vähemalt võimalik väita, et sel määral, kui meie kognitiivsed võimed ei ole süstemaatilised, jääb asjaolu, et nad ei ole süstemaatilised, vältimatult meie tähelepanu alt välja. Kahtlemata avab see mõned üsna tontlikud episteemilised võimalused; aga nagu öeldud, ei mõjuta see käesolevat poleemikat. Asjaolu, et eksisteerib mingeidki kontingentseid seoseid eri propositsioonide mõtlemise võimete vahel on märkimisväärne, kui seda õigesti vaadelda. Ma ei tea ühtki selle asjaolu seletust, mis poleks samaväärne MK-ga. Ja ka Tädi ei tea.

Seega me leidsime vähemalt kolm põhjust, et eelistada MK-d paljale intentsionaalsele realismile, ja kolm põhjust peaks olema piisav ükskõik kelle Tädile. Ent kas võib siit leida ka mingi üldise moraali? Võib-olla on see selline.

Kui te vaatate vaimule viimasel ajal filosoofide jaoks eelistatuks saanud vaatepunktist, siis kangastub vaimuseisundite semantiline väärtustatavus. Vaimu puhul on mõistatuslik see, et millelgi füüsilisel saavad olla rahuldatuse tingimused, ja intentsionaalse realismi ümber toimuv poleemika on selle mõistatuse poolt esile kutsutud. Teiselt poolt, kui te vaatate vaimule kognitiivpsühholoogi vaatepunktist, siis on peamised probleemid seotud mentaalsete protsessidega. Psühholoogide jaoks on probleemiks uskumuste fikseerumine ja üldisemalt kontingentsed põhjuslikud seosed vaimuseisundite vahel. Tänapäeva kognitiivpsühholoogia iseloomulikud õpetused (kaasa arvatud idee, et mentaalsed protsessid on arvutuslikud) on seega suuresti motiveeritud mentaalse põhjustamisega seotud probleemide poolt. Arvestades kesksete küsimuste lahknevust, pole üllatav, et filosoofidele paistab, nagu ajendaks vaimu arvutuslikku teooriat tehnilised küsimused mehhanismide ja realiseerimise kohta; ja psühholoogidele paistab, nagu ajendaks intentsionaalset realismi metafüüsilised ja ontoloogilised küsimused sisu kohast looduslikus korras. Seega tahavad filosoofid ja psühholoogid oma hinge põhjas teineteisele öelda: "Miks see teile nii väga korda peaks minema?"

Nagu Onu Hegel armastas osutada, on vaatekohtadega see häda, et definitsiooni järgi on nad osalised vaatepunktid; reaalsed probleemid ilmnevad alles siis, kui Maailmavaimu arenedes vaatekohtade piirid transtsendentselt ületatakse. Või vähem tehniliselt väljendudes, see aitab näha tervet elevanti. Praegusel juhul näeb terve elevant minu meelest välja niimoodi. Teadmuse loomuse võtmeks on see, et mentaalsed protsessid säilitavad vaimuseisundite semantilisi omadusi; näiteks mõtteahelad on üldjuhul tõeväärtust säilitavad, nii et kui te alustate mõtlemist tõeste eeldustega, siis üldjuhul jõuate järeldusteni, mis on samuti tõesed. Keskne küsimus seoses mõtleva vaimuga on, kuidas see käib. Ja minu ideeks on, et ei metafüüsilised kaalutlused, mis motiveerivad intentsionaalseid realiste, ega realiseerimise kaalutlused, mis motiveerivad kognitiivpsühholooge, ei ole selle küsimuse raamistamiseks piisavad. Et küsimust õigesti näha, tuleb vaadelda sisuga seotud probleeme ja protsessidega seotud probleeme samal ajal. Sinnamaani on Maailmavaim arenenud.

Kui Tädi on seda öelnud korra, on ta seda öelnud sada korda: lapsed peaksid mängima ilusasti koos ja austama üksteise vaatepunkte. Ma arvan, et Tädil on selle koha pealt õigus.

Tõlkinud Anto Unt

1

[1] Tädi pole mitte ainukene, kes seda teada tahaks; üsna samasuguse küsimuse on esitanud Noam Chomsky, John Searle, Brian Loar, David Israel, Jon Barwise ja John Perry ning Tyler Burge - kui nimetada vaid mõnda. Tädi ja mina oleme neile kõigile tänulikud vestluste eest, mis on käesolevate mõtiskluste ajendiks. Samuti Ned Blockile talle omaselt tähelepanelike märkuste eest, mis ta tegi artikli esialgse versiooni kohta.

[2] Ärge laske end eksiteele viia asjaolust, et assotsiatiivse võrgustiku sõlmede sildid on kokku pandud transporditavatest koostisosadest; sildid ei mängi teoorias mingit rolli. Vrd Fodor, "Information and Association".
-  Notre Dame Journal of Formal Logic, 27, 3 pp. 307-323.
Muide, probleemiks pole siin mitte "assotsiatiivse võrgustiku" assotsiatiivsus. Klassikalised assotsiatsionistid- ütleme näiteks Hume- olid seisukohal, et mentaalsetel esitustel on transporditavad koostisosad ja, ma oletan, kombinatoorne semantika; mentaalne pilt majast sisaldab iseloomulike osadena maja iseloomulike osade mentaalseid pilte. Seega on Hume vaidluses minu poolel Tädi ja uuskonnektsionistide vastu. Küsimuse tuumaks on - korrates teksti -, kas teil on vaja nii konnektiivsust kui ka moodustuvust semantiliselt väärtustatavate mentaalsete objektide jaoks, või saate te hakkama üksnes konnektiivsusega.

[3] Oma raamatus From Folk Psychology to Cognitive Science ringutab Stich üksjagu käsi teemal, kuidas ma saan olla seisukohal, et kontrafaktuaale toetavad üldistused psühholoogias on ühevõrra intentsionaalsed ja samuti toetada "solipsistlikku" printsiipi, et mentaalsed operatsioonid on arvutuslikud (nimelt formaalsed/süntaktilised). "Kuidas saab Fodor ühtaegu väita, et kognitiivsed üldistused rakenduvad vaimuseisunditele tänu oma sisule ning et "üksnes mentaalsete esituste mittesemantilised omadused saavad osaleda selle määramises, millised mentaalsed operatsioonid neile rakenduvad"?" (Cambridge, Mass.: MIT Press, 1979.) Ent siin ei ole mingit vasturääkivust. Sõnavara, mida läheb tarvis mõnele eriteadusele iseloomulike seaduste sõnastamiseks, erineb peaaegu alati sõnavarast, mida läheb tarvis nende mehhanismide kirjeldamiseks, millele see seadus tugineb, kusjuures- üldiselt võttes- mehhanismide teooria paikneb aste allpool. Nii on tüüpilised psühholoogiaseadused intentsionaalsed ja tüüpilised psühholoogiliste mehhanismide operatsioonid arvutuslikud ning sellega on kõik korras peale selle, et Stich pole seda vahet märganud.

[4] Pangem vastandusena tähele, et mittetegelikud entiteedid saavad ülimalt hästi osaleda põhjusliku võimu moodustamises: selle soola lahustuvus seisneb näiteks sellistes faktides, et kui siin oleks vesi, siis sool lahustuks selles. Teksti ivaks on niisiis, et ehkki relatsioonid mittetegelike objektidega võivad esineda põhjusliku võime analüüsis, ei saa neid olla tema põhjuslike määrajate hulgas. Mitte miski - kaasa arvatud põhjuslik võime - ei saa olla pelgalt võimaliku põhjuse tagajärjeks. (Ma olen tänulik Georges Reyle abi eest selle segaduse lahendamisel.)

[5] Tädile jääb veel võimalus väidelda järgmisel suhteliselt peenel viisil: "Hea küll, printsiip P niisiis nõuab, et kompleksse käitumise põhjus oleks ise kompleksne. Aga see ei näita veel ikkagi, et eksisteeriks mõttekeel, sest nõutavad komplekssed põhjuslikud objektid võiksid olla pigem propositsionaalsete hoiakute seisundid ise kui (väidetava) mentaalse keele (väidetavad) valemid. Uskumine, et P&Q, on ise kompleksne seisund, mille lihtsateks osadeks on seisund uskuda, et P, ja seisund uskuda, et Q." Tegelikult võiks Tädi katsuda möönda propositsionaalsete hoiakute komplekssust, kuid eitada nende relevantset relatsioonilisust.

Kuid see ei lähe läbi. Uskumine, et P, ei ole näiteks koostisosa uskumisest, et P või Q (või uskumisest, et kui P, siis Q... jne); sest on täiesti võimalik uskuda, et P või Q (või uskuda, et kui P, siis Q) ja mitte uskuda, et P. Sama laadi põhjustel ei saa vajalikku arusaama koosnemisest määratleda ka hoiakute põhjuslike rollide kaudu. Nii pole P-uskumise põhjuslik roll P- või Q-uskumise põhjusliku rolli koostisosaks, sest näiteks uskumise "augustis sajab lund" tagajärjed erinevad otsustavalt uskumise "augustis sajab lund või ei saja" tagajärgedest. Vt Fodor, Representations (Cambridge, Mass.: MIT press, 1981), umbes lk 30, ja Fodor, "Reply to Brian Loar’s ’Must Beliefs Be Sentences’ " (raamatus Asquith, P. ja Nickles, T. (eds.), Proceedings of the Phylosophy of Science Association for 1982. East Lansing, Michigan, 1983), kus seda sorti tähelepanekud on edasi arendatud veel üheks MK-d toetavaks argumendiks. (Ma tõesti soovin, et Tädi ükskord mu kirjapanekutega tutvuks!)

[6] Loogiline eksijäreldus kujul "Kui x, siis y\ y, järelikult x"

2017-06-13

MärksõnaArvuti

MärksõnaKeel

MärksõnaTehisintellekt