Ilust

Prindi

Plotinos

1

1. Ilu on suurim nähtavas, ta on ka kuuldavas - sõnade ühendamisviisis ja kogu muusikas (on ju meloodiad ja rütmid ilusad). Ning sellele, kes tõuseb meelelisest kõrgemale, on ka taotlused ilusad, ja teod ja olukorrad ja teadmised, ja on vooruste ilu. Kas on ka midagi neist kõrgemal, näitab end ise. Mis siis teeb seda, et kehad paistavad ilusad, ja kuulmine tunnistab, et helid on ilusad? Ja edasi, mil viisil on ilus kõik, mis on seotud hingega? Ja kas kõik on ilus ühe ja sama tõttu või on ilu kehas üks ja mujal teine? Ja mis on need [ilud] või see [ilu]? Mõned [asjad], nagu näiteks kehad, pole ju ilusad mitte nende enese, vaid osaduse tõttu. Teised on ilusad ise, nii nagu vooruse loomus. Ühed ja samad kehad näivad ju vahel ilusad ja vahel mitte, nagu oleks keha olla üks asi ja ilus olla teine. Mis on siis see, mis kehadel on? Esiteks tuleb vaadelda seda.

Mis on, mis köidab vaataja pilku ning pöörab selle enesele ja tõmbab ligi ja paneb vaatamisest rõõmu tundma? Kui leiame selle ja kasutaksime justkui astmena, võiksime näha ka muud. Peaaegu kõik ütlevad, et ilu loovad silme jaoks osade sobivad mõõtmed üksteise ja terviku suhtes, lisaks head värvid, ja et ilus olla on nende [s.o silme läbi ilusate] ning kõigi teiste puhul - olla kohaste mõõtmetega, välja mõõdetud. Miski lihtne ei ole neile ilus, vaid paratamatult ainult kokku liidetu. Neile saab ilus olla tervik, üksikutel osadel ei saa iseenesest olla ilus-olemist, nad viivad selleni, et tervik oleks ilus. Ometi - kui tervik on ilus, peavad ka osad ilusad olema. Ei saa ju ilu koosneda inetutest [osadest], vaid ta hõlmab kõiki [osi]. Neile on ilusad värvidki, nagu näiteks ka päiksevalgus, väljaspool ilusolemist, sest nad on lihtsad ja nende ilu ei põhine sümmeetrial. Ja mil viisil on siis kuld ilus? Ja miks on välk öös või tähed ilusad vaadata? Ka helide puhul välditakse lihtsat samal viisil, ehkki ilusas tervikus võib sageli iga üksikheligi ilus olla. Ja kui sama sümmeetria püsides üks ja sama nägu kord näib ilusana, kord mitte,siis tuleb ütelda, et ilus-olemine on miski muu sümmeetrilise kõrval ja sümmeetriline on ilus millegi muu tõttu. Kui aga edasi minnakse teguviiside ja ilusate mõtete juurde, ja väidetakse, et ka nende puhul on [ilu] põhjus sümmeetria, millisest sümmeetriast siis ilusate teguviiside või seaduste või teadmiste või teaduste puhul võiks kõnelda? Kuidas võiksid üksteise suhtes sümmeetrilised olla teoreemid? Kui selle kaudu, et nad on kooskõlas, siis üksmeel ja kooskõla võib olla ka halvas. Sest [laused] "mõõdukus on tobedus" ja "õiglus on õilis narrus" on kooskõlas, sünnivad ühte ning on omavahel üksmeeles. Iga voorus on hinge ilu ja tõelisem ilu kui see. millest eespool kõneldud. Ent kuidas on ta sümmeetriline? Kui ka hingel on palju osi, ei ole nad ju sümmeetrilised nagu suurused või nagu arvud. Sest mis vahekorras hinge osad või teoreemid liidetakse või segatakse? Ja missugune võiks olla vaimu ilu, kui ta on üksi?

2. Mingem nüüd uuesti algusesse tagasi ja öelgem esmalt, mis on tegelikult kehade ilu. Sest see on miski, mis on tajutav juba esimesel pilgul - hing ütleb justkui teades, võtab vastu tundes ning seab end selle järgi. Ent kui pilk langeb inetule, kohkub ta, pöördub ära ja keeldub sellest, sest see ei sobi temaga ja on võõras. Me kinnitame: kui hing on oma loomult see, mis ta on, ja on olevas võimsama olemise järgi, siis ta, nähes sugulaslikku või jälge sellest, rõõmustab ja läheb rahutuks, tõmbub enesesse, tuletab meelde iseennast ja seda. mis talle kuulub. Mis sarnasus on ilusal siin ja Seal? Sest kui sarnasus on, peavad nad sarnased olema. Ent mil viisil on nii Sealsed kui siinsed ilusad? Väidame, et siinsed [on ilusad], sest neil on osa idees. Sest kui kõigel vormitul, mis võib loomu poolest vormi ja idee vastu võtta, pole logoses ja idees osa, siis on ta inetu ja väljaspool Jumala logost. See ongi inetus üldse. Aga inetu on ka mitte olla lõpuni valitsetud vormist ja logosest, kuna aine pole allunud idee järgi vormimisele. Lähenev idee korrastab kokku pannes selle, mis peab paljudest osadest üheks saama, ja viib ühte lõpetatusse ja teeb üheks, pannes enesega vastavusse, sest ta ise on üks [su] ja üks peab olema ka [tema poolt] vormitav, nii nagu see on võimalik selle puhul, mis koosneb paljudest osadest. Sellele ilu end seabki, niipea kui see on koondunud üheks, ja annab end nii selle osadele kui tervikule. Kui aga [idee] hõlmab selle, mis on juba üks ja koosneb ühesugustest osadest, siis annab ta ilu tervikule. Näiteks annab kunst ilu vahel kogu hoonele koos tema osadega, ja vahel loodus üksikule kivile. Sel viisil niisiis - ühendusest Jumalatelt tuleva logosega - muutub keha ilusaks.

3. Aga ära tunneb selle [s.o ilu] võime, mis on selleks seatudki ja millest miski pole võimelisem otsustama tema enda vallas, isegi kui ülejäänud hing samuti otsustamises osaleb. Ja võib-olla ütleb ka too [otsuse], kõrvutades [ilusat asja] ideega, mis on temas endas, tarvitades seda nagu loodi sirgjoone jaoks. Ent mil viisil on ilu kehas kooskõlas sellega, mis on enne keha? Mil viisil ütleb ehitusmeister, et maja näeb ilus välja, kui on seda kõrvutanud maja ideega enda sees? Kas pole nii, et kui kivid eemaldada, siis väline ongi sisemine idee, mille on jaotanud väline ainelasu ja mis paljuses ilmneb jaotuna. Kui meeleline taju näeb kehades ideed, mis seob ühte ja valitseb loodust, mis on vormita olles sellele vastu: ja kui ta näeb vormi, mis kõrgub kirkalt teiste vormide kohal, siis koondab ta kokku selle, mis on laiali, toob tagasi ja juhib sissepoole jaotamatuna ja annab sisemuses olevale üle sellega kooskõlas olevana, kokku sobivana ja omasena; nagu näiteks tublile mehele on meeldiv näha nooruki näol jälge voorusest, mis on kooskõlas tõega temas eneses.

Värvi ilu on lihtne vormi tõttu. Hämara aines see allutab enesele kehatu valguse juuresoluga, mis on logos ja idee. Seetõttu on ka tuli, erinevalt teistest kehadest, iseenesest ilus, sest teiste elementidega võrrelduna on ta idee astmel, ruumiliselt asendilt ülalpool, kõigist kehadest õhem, olles lähedal kehatusele; ja tema üksi ei võta teisi [kehi] enesesse, teised võtavad tema. Nemad ju soojenevad, tema aga ei jahtu. Ja temal on esimesena värv, teised võtavad värviidee temalt. Ta valgustab ja kiirgab, nagu võikski ta olla idee. Mis on alam temast, tuhmub ta valgel ja pole enam ilus, sest ta ei saa osaleda kogu värviidees. Ka meeltega tajumatud helide harmooniad tekitavad tajutavaid, ja sel viisil teevad hinge ilust teadlikuks, näidates sedasama teises. Meeltega tajutavatele [harmooniatele] on omane, et nad on arvuga mõõdetavad, mitte vastavuses juhuslikule vormelile, vaid sellisele, mis teenib idee loomist, mis valitseks. Nii palju meeleliselt ilusatest asjadest: nad on jäljendid ja varjud. Nad justkui tungivad välja ainesse, kaunistavad [seda] siis ja kohutavad ilmudes.

4. Kaugemat ilu. mis pole enam meelte näha, näeb hing ilma vahendite tagi ja kõneleb [sellest]: tuleb tõusta ülespoole, et kaeda. ja meeltetaju tuleb jätta alla maha. Aga nii nagu meelelisest ilust ei saa kõnelda see. kes pole seda näinud või haaranud kui ilusat - nagu näiteks sünnist saadik pimedad. samal viisil [ei saa kõnelda] teguviiside ilust, kes pole enesesse vastu võtnud teguviiside, teadmiste jms ilu. ja [ei saa kõnelda] vooruse valgusest, kellele pole ilusana paistnud õigluse ja mõõdukuse pale, ning "ei eha- ega koidutäht ole nii ilus"’. " Peavad olema nägijad [võimega], millega hing selliseid asju vaatab: nägijad peavad tundma palju suuremat mõnu, hämmeldust ja värinat kui eelkõneldu puhul, sest nad puudutavad tõesti tõelist [ilu]. Sest kui miski on ilus. peavad sündima sellised tundmused: imestus ja magus hämmeldus ja iha ja armastus ja naudinguvärin. Seda võib tunda ka nähtamatu [ilu] suhtes, ja hinged tunnevadki, võiks öelda, kõik, kõige enam neist aga kirglikud armastajad. Nii nagu on kehadegi puhul - kõik ju näevad neid. aga kõik ei tunne ühesugust torget, vaid mõned kõige enam, ja nende kohta öeldakse, et nad armastavad.

5. Neilt aga. kes armastavad väljaspool meeli olevat, tuleb küsida: ’"Mida te tunnete niinimetatud ilusate teguviiside vastu, ja ilusate kommete ja mõõduka iseloomu ning üldse vooruslike tegude ja meeleseisundite ning hingede ilu vastu? Ja mida te tunnete kui näete, et teie sisemus on ilus? Miks joobute siis meeletuks ja erutute pööraseks ja igatsete olla üks iseendaga, koguda end kehadest kokku?" Sest tõelised armastajad tunnevad just seda. Ent mis see on, mille pärast nad niimoodi tunnevad? Ei kuju, ei värv, ei mingi suurus, vaid hing, mis on värvita ja millega käib koos mõõdukus, samuti värvita, ning kõik muu vooruste valgus, nagu siis kui näete iseendas või silmitsete teises hingesuurust ja õiglast iseloomu ja puhast mõõdukust ja mehisust karmipilgulist ja väärikust ja aukartust, mis tõuseb selle üle hirmuta ja kannatuseta hingeseisundis: selle kõige kohal aga kiirgavat jumalasarnast vaimu. Me imetleme ja armastame seda kõike, aga miks nimetame seda ilusaks? Sest see on ja näib ja igaüks, kes on seda näinud, ei nimeta seda teisiti kui olevalt olevaks. Mis on olevalt olev? Ainult ilu. Ent mõte tahab veelgi [teada], mis olevas teeb hinge armastust väärivaks. Mis on see, mis särab vooruste kohal nagu valgus? Või on soovi võtta vastupidine - hinge inetused - ja vastandada ilule]? Sest [teadmine], mis inetus on ja miks ta sellisena ilmub, aitaks võib-olla kaasa meie uurimisele. Olgu siis üks inetu hing, talitsemata ja ebaõiglane, täis nii kõikvõimalikke himusid kui ka kõikvõimalikku segadust, hirmudes arguse tõttu, kadedustes tühisuse tõttu. Kõik, mida ta mõtleb, kui ta üldse mõtleb, on surelik ja madal, igast küljest rikutud, räpaste naudingute sõber, elades elu, milles ta kõike häbitut, mida ta keha läbi tunneb, võtab kui meeldivat. Kas me ei ütle, et selline häbitus hakkas talle külge kui võõras pahe väljastpoolt, mis nii häbistas kui määris teda ja segas temasse palju halba, nõnda et tal pole enam puhast elu ega taju. vaid elu, mis on hämar segunemisest pahega ja läbini põimitud surmaga. Ta ei näe enam, mida hing peab nägema, ega lase end enam jääda iseendasse, sest teda tõmbab kogu aeg väljapoole ja allapoole ja pimedusse. Ma arvan, see, et ta on ebapuhas ja et teda veab kõige selle poole, mida meeled tajuvad, ja et temasse on segatud palju kehalist ja et ta on ümbritsetud rohkest ainelisest ja et ta on võtnud enesele [enda omast] erineva vormi, siis on ta halvemaga segamise kaudu muutunud: nagu näiteks, kui keegi vajub mutta või sopa sisse, siis pole enam näha ilu, mis tal enne oli. Nähakse seda, kui palju ta end mudast ja sopast puhastanud on. Tema inetus on tulnud muulaadse lisamisest, ja et olla jälle ilus, on tema töö end ära pesta ja puhastada, siis ta on, kes oli enne. Öeldes niisiis, et hing on inetu ühendamisest, segamisest ning kaldumisest keha ja aine poole, ütleksime õigesti. Ja hingele on häbiks, kui ta pole puhas ja selge nagu kuld, vaid täis rabu: kui keegi võtab selle ära, jääb järele kuld ja see on ilus, kui see on eraldi teistest ning iseendaga omaette. Samal viisil ka hing, kui ta on eraldatud himudest, mis tal keha läbi on ja millele ta liialt ligi on: kui ta on kaugenenud teistest kirgedest ning puhastatud sellest, mis tal on kehastumise tõttu: kui ta on jäänud üksi, siis on ta kogu võõrast olemisest pärit pahe eneselt maha pannud.

6. Sest nagu ütleb muistne õpetus: mõõdukus ja mehisus ja iga voorus on puhastus, ka tarkus. Seepärast on õiged müsteeriumide vihjed, et see. kes pole puhastunud, lamab sopas ka Hadeses, sest see, mis pole puhas, armastab soppa, sest see on halb. Nagu sellest rõõmu tunnevad ka sead oma räpaste kehadega. Sest mis mõõdukus tegelikult on kui mitte keha naudingutest hoidumine, vältides neid kui ebapuhtaid, mis ei kuulu puhta juurde? Mehisus aga on mitte karta surma. Surm on hinge ja keha eraldiolek. Kes armastab omaette olla, ei karda seda. Hingesuurus aga on põlata siinset. Tarkus - mõtlemine, mis pöörab ära madalast ja juhib hinge selle juurde, mis on ülal. Puhastatud hing saab ideeks, logoseks, täiesti kehatuks, vaimseks, kuuludes tervenisti jumaliku juurde, kust voolab ilu allikas ja kõik, mis on temaga suguluses. Edasi, hing, mis on juhatatud vaimu juurde, on veel ilusam. Vaim ja vaimust pärinev on ilu tema jaoks, kodune ja mitte võõras, sest ainult seal on hing olevalt omaette. Seetõttu on õige öelda, et kui hing saab ilusaks ja heaks, on see Jumala-sarnaseks muutumine, sest ilu ja oleva üks pool tuleb sealt. Või pigem, olev on ilu ja teine, sellest erinev] olemisviis - inetus. See inetus ongi algne pahe. Nii nagu vastupidiselt—hea ja ilus on üks ja seesama, või hüve ja ilu. Niisiis tuleb head ja ilusat ning inetut ja halba otsida ühesugusel viisil. Ja ilu. mis on ka hüve, tuleb panna esimeseks. Vaim saab ilu vahetult sealt, hing on ilus vaimu kaudu, ülejäänu on ilus vormiva hinge kaudu - ilusad teod ja taotlused. Ja tõesti, hing teeb ilusaks ka kehad, mille kohta nii öeldakse. Sest ta on jumalik, ja justkui osana ilust teeb ta ilusaks kõik, mida puudutab ja valitseb, niivõrd kui see on võimeline ilust osa võtma.

7. Tuleb pöörduda jällegi tagasi hüve juurde, mille poole püüab iga hing. Kes seda näinud on, teab, mida kõnelen - mil viisil see ilus on. Ta on ihaldatav hüvena ja iha püüab tema poole. Temani jõuavad aga need, kes tõusevad ülespoole ja pöörduvad tema poole ja võtavad seljast selle, mille me alla laskudes ümber võtsime. Nagu näiteks neile, kes lähevad üles templi pühamusse riitusele, on puhastamine ja seljas olnud himationide äravõtmine ja alasti ülesminek. Kuni, olles üles minnes mööda läinud kõigest, mis on jumalale võõras, nähakse üksi iseendaga üksi teda, selget, lihtsat, puhast, millest sõltub kõik, ja mille poole kõik vaatab ja on ja elab ja mõtleb. Sest ta on elu, ja vaimu ja olemise põhjus. Kui keegi näeb seda, millist armastust, millist iha võib ta tunda, soovides temaga ühte sulada! Millist hämmeldusnaudingut maitsta! Sest kes pole teda veel näinud, sirutub tema kui hüve poole, kes aga näinud on, selle osaks on armastada ilu, ja olla imestusnaudingut täis ja taluda vapustust terveks jäädes ja armastada tõelise armastusega ja välja naerda närivat iha ja kõiki teisi armastusi ning põlata, mida varem ilusaks pidas. Nagu tunnevad need, kes on kohtunud mõne jumalate või daimonite ilmumiga ega saa enam endistviisi teiste kehade ilu hinnata. Mida võiksimegi mõelda, kui keegi saab vaadelda ilu ennast, iseenesest, puhast; et olla puhas, pole ta koormatud ei lihast, ei kehast, ei maa peal ega taevas? Sest kõik see on lisandus mujalt ja segu ja mitte algne, vaid sellest pärit. Kui ta nüüd näeb seda, kes kõigile ilu jagab, kes iseendasse jäädes annab ega enesesse midagi ei võta: kui ta jääb seda vaatama ning tunneb naudingut sellega samastudes, mis ilu võiks ta vajada veel? Sest just see - ülim ja algne ilu teeb need, kes teda armastavad, ilusaks ja armastustväärivaks. Siin on hingede ees suurim ja viimne võitlus ning ka kogu mure on selle pärast, et mitte ilma jääda ülimast pilgust. Kellega see on juhtunud, on õnnis - ta on näinud onnist vaadet: kellega see pole juhtunud, on õnnetu. Õnnetu ei ole, kes juhtumisi pole näinud värvide või kehade ilu, ega see. kellele pole juhtunud võimu, kõrget ametit ega kuningatrooni, vaid see, kes pole kohtunud selle ühega. Et seda saavutada, tuleb minna lasta kuningatroonil ja võimul kogu maa ja mere ja taeva üle, kui maha jättes ja neist iile vaadates ja Tema poole pöördudes ta võib näha.

8. Mis tee see on? Mis vahend? Mil viisil vaadata vahendamatut ilu, nagu see püsib pühade templite sisemuses ega tule välja, et seda näeks mittepühendatu? Mingu siis, kes suudab, ja järgnegu sissepoole,-’ jätku välja silmadega nägemine ja ärgu pööraku end tagasi kehade sära poole nagu enne. Sest kes näeb kehades ilu. ei tohi ju joosta järele neile, vaid peab teadma, et nad on võrdpildid ja jäljed ja varjud. Tuleb põgeneda tolle poole, mille võrdpildid nad on. Sest kui keegi tahab tormata ja haarata võrdpilti kui tõelist (nagu näiteks veepinnal mänglevat kaunist peegelpilti, mida keegi soovis haarata ning kukkus vette ja kadus), millest - nagu mulle tundub - üks lugu vihjamisi kõneleb: niisamuti upub see. kes klammerdub ilusate kehade külge ega lase lahti, aga mitte kehaga, vaid hingega, hämaraisse sügavikesse, mis vaimule on rõõmutud. Seal viibib ta pimedana Hadeses ja seal on ta nagu siingi, ühes varjudega. "Põgenegem siis armsale isamaale" - võiks olla tõeline nõuanne. Aga kuidas põgeneda? Mil viisil teed leida? Nagu Odysseus [lahkus] kas nõid Kirke või Kalypso juurest - nagu ütleb [Homeros], mulle näib, et millelegi vihjates - ega olnud nõus jääma, ehkki tal oli naudinguid silmale ja ta elas kesk meelelise elu küllust. Meie isamaa, kust tulime, ja meie isa on Seal. Mis reis ja mis põgenemine see on? See tee ei ole jala minna, sest jalad viivad alati ühelt maalt teisele. Ei tule valmis panna ka hobuseid ega vankrit või paati, vaid kõik see tuleb jätta ning mitte vaadata; sulgenud silmad, muuta vaade teiseks, äratada see. mis küll kõigil on, aga mida vähesed kasutavad.

9. Ja mida näeb see sisemine vaade? Äsja äratatuna ei suuda ta näha liiga suurt sära. Nii tuleb seda hinge enne harjutada vaatama ilusaid teguviise, seejärel ilusaid töid - mitte neid, mida kunstid teevad, vaid [neid,] mida inimesed, keda nimetatakse heaks. Seejärel nende hingi, kes teevad ilusaid tegusid. Mil viisil aga võiksid hea hinge puhul näha, kui ilus ta on? Pöördu tagasi iseendasse ja vaata! Ja kui sa ei näe ennast veel ilusana, siis. justkui skulptor tehes kuju, mis peab ilus olema, raiub midagi ära. tasandab midagi, teeb midagi siledaks, midagi puhtaks, kuni on kujule andnud ilusa välimuse: nõnda ka sina raiu ära, mis on ülearu, ja tee sirgeks, mis on kõver. Puhasta pime ja tee säravaks ja ära jäta tööd oma kuju kallal, kuni välgatab sulle vooruse jumalik sära, kuni näed mõõdukust pühal istmel troonimas. Kui sa oled saanud selliseks ja näinud seda ja oled puhtana iseendaga, siis ei ole takistust, et saada niiviisi üheks ega ole miski muu sinuga sisemuses segunenud, vaid oled tervenisti üksnes tõeline valgus, mida pole suurusega mõõdetud ega kontuuriga piiratud ega ole ka mingi suuruseni piiritult laiendatud, vaid ta on kõikjal mõõtmatu, sest ta on suurem igast mõõdust ja üle igast hulgast. Kui näed. et oled selliseks saanud, oled saanud vaateks, usalda ennast, sa oled tõusnud nii kõrgele, et ei vaja enam teenäitajat. Vaata pingsalt ja näe, sest üksnes selline silm näeb suurt ilu. Ent kui keegi läheb vaatama pahedest lühinägelikuna ja puhastamatult või jõuetult, ei suuda ta nõrkusest kogu seda sära vaadata. Ta silmad ei seleta midagi, isegi kui keegi näitaks, mis seal on ja mida on võimalik näha. Sest nägemiseks tuleb vaataja teha vaadatavaga sugulaseks ja sarnaseks. Pole ju kunagi näinud päikest silm. mis pole olnud päikese sarnane ja hing, mis pole ilus, ilu ei näe. Niisiis saagu see, kes tahab vaadata jumalat ja ilu, kõigepealt tervenisti jumalasarnaseks ja tervenisti ilusaks. Tõustes jõuab ta algul vaimuni ja näeb kõigi ideede ilu ning ütleb, et see on ilu [need ideed. Sest kõik on ilus nende tõttu. Nad on vaimust sündinud ja vaimu olemine.] Teispool seda olevat nimetatakse hüve loomuseks ja ilu on talle katteks. Niisiis on see - üldiselt öelduna - algne ilu. Kui aga vaimne [sellest] eristada, siis tuleb öelda, et ideede paik on vaimne ilu, hüve aga - ilu allikas ja algus - on teispool seda. Või tuleb hüve ja algne ilu võrdsustada. [Igal juhul] on ilu ainult Seal.

(Enneaadid I. 6) Tõlkinud Marju Lepajõe

1

2017-03-04

MärksõnaMythos

MärksõnaPlaton

MärksõnaUsk ja uskmatus