Looduse asjadest

Prindi

Meelis Friedenthal

1

Tänapäeval seostatakse uusaja ökoloogiliste probleemide teket kartesiaanliku tehnoloogilise mõtlemise levikuga. Siiski pole oleva ratsionaliseerimine, ehk siis püüdlus teaduse suunas, nii värske nähe. Nii nagu ökoloogilised kriisid, nõnda ka praeguse aluseks olev uusaja teaduslik-tehniline mõte, omavad sügavamaid juuri.

(JPEG) Joonia füüsikud hakkasid esimestena küsima asjade loomuse järele. Hiljem kirjutas Lucretius poeemi De rerum natura (asjade loomusest). Peamine rõhk selles teoses seisab naiiv-religioosse maailmapildi pilkamises ning adekvaatsema ja “teadusliku” asemelepakkumises. Selles mõttes on Lucretius väga sarnane tänapäevastele seisukohtadele, kus varjus ei nähta “tonti”, vaid ainult varju. See, mida võiks nimetada teaduslik-tehniliseks progressiks saab alguse justnimelt sarnasest mõtlemisest, kus loodust püütakse ratsionaliseerida ja mitte hingestada ning karta.

Ka hilisemal ajal on autorid korduvalt sarnase temaatika juurde tagasi tulnud ning põhjalikult pühendanud end looduse asjade “ratsionaalsele” lahtiseletamisele. Eriti paistab sealjuures silma Sevilla Isidorus. Ta võttis kuningas Sisebutuse palvel 7. sajandi algul ette De natura rerum’i kirjutamise, mille ajendiks saab pidada üsnagi konkreetseid sündmusi: valitseja kiri Isidorusele mainib seletusi, mida rahvalik ebausk omistas varjutustele, ja hädakisasid, millega katsuti leevendada hirmu, mida varjatud taevakeha tekitas. Sel ajal oli tõepoolest Hispaanias olnud hiljuti päikesevarjutus ja mõned kuuvarjutused ning on võimalik, et ebausu ilmingud, millest kirjutab Sisebutus, tekkisid Hispaanias just nende fenomenide tagajärjel.

Sedalaadi ebausu tugevnemine kasvava harimatuse ajastul võib olla otsustav põhjus traktaadi komponeerimiseks. Ilmselt on siinkohal tegemist animismiga või niisuguse astroloogilise usuga, mida priskillianism oli kaua aega Hispaanias soodustanud - nii või teisiti oli läänegooti kuningriik jäänud või langenud loodusnähtuste ees tuntavate hirmude mõju alla.

(GIF)

Sellised hirmud võisid veelgi suureneda, kui neid seostati maailma lõpuga. Et ka niisugune tõlgendus oli sellel ajajärgul üsna levinud, tuleb ilmsiks paavst Gregorius Suure 601. aastal inglise kuningas Ethelbertile saadetud kirjast:

Kui maailma lõpp on lähedal, siis juhtub mitmeid enneolematuid asju - ended taevas, hirmud ülaltpoolt, seletamatud tormid, sõjad, näljahädad, katk ja laialdased maavärinad.

Seitsmest mõistest viis leiavad ühel või teisel viisil Isidoruse De natura rerum’is käsitlemist. Seega võis Isidorus oma teose kirjutada muuhulgas ka apokalüptilise ängistuse vaigistamiseks.

Lucretiuse filosoofilise poeemi De rerum natura ja Isidoruse traktaadi pealkirjade sarnasuses ei ole järelikult midagi kummalist - need mõlemad olid määratud vastureaktsiooniks hirmule - ebausklikule või apokalüptilisele hirmule loodusnähtuste ees, varustamaks kuningriigi intellektuaalset eliiti mugava käsiraamatuga, kust võiks nendele nähtustele loomulikke seletusi leida. See lektüür aitab ka vaimulikke nende jutlustes ja nende igapäevases võitluses rahva seas levinud kujutelmade vastu.

Kas sarnane maailmavaade võiks ka meie ajastule omane olla? Vaadates populaarseid uskumusi ning apokalüptilisi liikumisi (roheliste liikumine on ju oma iseloomult just apokalüptiline või siis vähemalt anti-apokalüptiline) tekib tunne, et on küll. Siinkohal muidugi ei ole mõtet hakata spekuleerima ja arvutama, kas tõepoolest roheliste liikumine suudaks maailmalõppu ära hoida, sellega, et vähendab tarbimist ja raiskamist, või on lõppkokkuvõttes tegemist lihtsalt sellega, et maailmalõpp ei toimunud, kuna püha jääk istus koopas ja palvetas. Kuigi mõlemad variandid on iseenesest võimalikud, sisaldub hirmul “lõpplahenduse” toimumise ees ja meeleparandusele kutsumises seesama irratsionalistlik element, mille vastu võitlesid juba seitsmendal sajandil looduse asjade kohta uurimusi teinud kirjanikud. Siinkohal võiks jõuda järeldusele, et soov vabaneda hirmust ja aukartusest loodu imelisuse ees ongi meid viinud lõpuks olukorrani, kus me peame ennast piirama, et me ei hävitaks seda, mida me varem kartsime ja austasime.

Tundub, et seisukoht, et meie probleemid tänapäeval on midagi uudset ja enneolematut ning mitte kunagi varem ei ole maailm sarnaste asjadega kokku puutunud on veidi liialdatud - oluline pole siinjuures mitte see, kas inimene on loodust kunagi võrreldaval määral mõjutanud vaid see, kuidas me tulevikku suhtume. Mida me tulevikust ootame ning kuidas me kirjeldame enda positsiooni. Enda positsiooni kirjeldamisel ja maailma mõistmisel on pakkunud looduse asjadest tuleneva lahenduse Malmasbury Aldhelm (640-709), kuid ratsionalismi asemel on ta seletuseks või üldse võimalikuks mõistmiseks näinud paradoksi.

Aldhelm loodusest

Aldhelmi võib pidada koos Beda Venerabilisega ja Alcuiniga üheks kõige olulisemaks anglo-ladina kirjanikuks enne William Vallutaja sissetungi Inglismaale 1066. aastal. Tema teoste hulk, haare ja mõju ületavad kõik temale eelnenud - ja paljude talle järgnenud - insulaarkirjanike saavutused. Ta oli suure kloostri abt ja üsna olulise diötseesi piiskop.

Praeguses kontekstis pakub huvi tema teos Epistola ad Acircium, mis on nn õpetuskiri, mille oluliseks osaks on õpetusluuletused (carmina didascalica, didactic poetry, Lehrgedicht). Teose esimene ja kolmas osa on peamiselt kompileeriva iseloomuga, kuid teine, mõistatuste osa, on üsna originaalne ning heidab valgust Aldhelmi suhtumistele ja arusaamadele loodusest. Seda osa kopeeriti keskaja kloostrites sageli lahus muust kirjast ja nendel mõistatustel oli tunduvalt suurem menu, kui teosel tervikuna.

(JPEG) Siinkohal tasub ära märkida, et nii keltide kui ka anglosakside juures on mõistatused olnud kogu aeg väga populaarne zhanr. Mõistatustel oli kohalikus luulekunstis üsna oluline koht - need esindavad nn tarkusõpetust. Õpetamine ei seisnenud mitte ainult teatud väidete esitamises, vaid kuulaja-lugeja sisemiste võimete arendamises (arendati lugeja ‘vaimu silmi’). Mõistatuste obskuursest keelest läbi tungimisel ning tõelise sisu juurde jõudmisel pidi kuulaja enda mõistust teritama ning seeläbi tõusis ka mõistatuse väärtus. Erinevalt tänapäevastest mõistatustest, mis tuginevad enamasti keelemängule või absurdile, püüavad varakeskaegsed mõistatused näidata paradokse ja müsteeriume, mis on ka kõige madalamates asjades, julgustades lugejat muutuma ‘hoolsaks tarkuse püüdlemisel’.

Selline mõistatuste traditsioon viib lähemale ka Aldhelmi suhtumisele. Ajastule tüüpiliselt kandsid mõistatused endas mitmetasandilist õpetuslikku informatsiooni ning on ilmne, et Aldhelm oli sellest ka teadlik. Niisiis kirjutas ta need mõistatused pidades silmas kindlaid eesmärke - luuletused olid mõeldud pähe õppimiseks ning nendes sisalduv teave pidi muutuma lugejale omaseks. Sellelt pinnalt võimegi küsida, millist suhtumist püüab Aldhelm oma mõistatustes esitada?

Creatura

(JPEG) Creatura (loodu või looming) on nendest mõistatustest kõige viimane ja ka kõige pikem - seda võib pidada teatud mõttes kõige eelnevate mõistatuste kokkuvõtteks ning nii annab see võibolla kõige paremini edasi kogu korpuse mõtte. Lühidalt: Aldhelm kirjeldab kogu loomist selle terviklikkuses, nii kindlaid vorme kui ka üldist kirjeldamatut loomejõudu. Ainuke võimalus sellise suuruse ja sellise väiksuse edasi andmiseks on paradoks, millele ongi kogu mõistatus üles ehitatud.

Vastandamise kõrval võiks tähelepanu pöörata ka Aldhelmi loodushuvile ja tema looduse kirjeldamise viisile - kui vaadata kasvõi põgusaltki teisi mõistatusi, tuleb ilmsiks, et Creatura ei erine orientatsioonilt ja suhtumiselt neist mitte millegi poolest. Seletus sellele võiks võiks olla väga lihtne: Aldhelm kirjutas nendest asjadest, mida ta nägi ning mis teda iga päev ümbritsesid. Sellele võiks kinnitust leida mõistatustest, mille sisu on ‘tähestik’, ‘kirjutustahvel’, ‘küünal’, ‘kirjutussulg’, ‘raamaturiiul’ jne. Kindlasti see osaliselt ka nii oli, kuid vaadeldes mõistatusi tervikuna tekib mulje, et selline seletus on liiga lihtsustatud.

Enne kui pakkuda välja teistsugune seletus peaks natuke põhjalikumalt peatuma ajaloolisel situatsioonil, mil need mõistatused kirjutati. Seitsmenda sajandi lõpus, kaheksanda alguses Inglismaa alles hakkas kristlikku värvingut omandama - paganlus ja kristlus eksisteerisid kõrvuti ning segunesid omavahel. Selliste segunemiste üheks kõige tüüpilisemaks jooneks on, et vanad paganlikud jumalused muutuvad deemoniteks või kurjadeks vaimudeks. See tähendab ka seda, et vastsed kristlased võisid näha looduses jõude ning olendeid, kes tegutsesid neist sõltumatult. Selliste jõudude/olendite kaela on aetud ikaldusi, torme, varjutusi jms - neid peeti reaalselt tegutsevateks ja ohtlikeks. Üks võimalus vaimulikel selle probleemiga tegeleda on näidata, et inimene, kes on ennast andnud Jumala hoole alla ei pea deemonlikke asju kartma. See andis inimestele teatud kindluse, kuid ei muutnud neid jõude olematuks. Niisugune seletus püsis üsna mõjuvõimsana kuni humanismini.

Tänapäeval jääb kohati mulje, et ring on täis saanud ning animistlikud ja gnostitsismi vaimust vaevatud õpetused (nt Urantia raamat) levivad nagu “kontsentrilised ringid”™ vettevisatud kivist. Selleks kiviks võib pidada just ratsionalismi liigset rõhutamist ehk siis pendli liikumist skaalal maagiline maailmapilt <-> ratsionaalsus ühte äärmuslikku serva. Vahest on võimalik 7. sajandi Euroopa (oli ju germaani hõimude näol tegemist enamasti polüteistliku ning sügavalt maagiasse uskuva kooslusega, kellele kristlus tuttav vaid pealiskaudselt) valgustuspüüetest just sellelt positsioonilt aru saada. Ilmselt oleks ideaal mingisugune kesktee, kuid seda - paistab - ei ole võimalik saavutada. Milline on siis see ettekujutus, mis on lõppkokkuvõtteks viimas meid jällegi tagasi apokalüptiliste hirmude ja naiiv-maagilise maailmapildi juurde?

Loodus on igikestev masin

(JPEG) Anda looduses toimuvale teaduslik seletus pakub võimaluse deemonlike ja pahatahtlike olendite/jõududega toime tulemiseks ning just selliselt taustalt hakkab Aldhelm tegelema maailmaga. Ta viitab sellele, et Jumal juhib kõike, mis maailmas toimub ning lisab sinna juurde seletuse: taevas, mis on jagatud poolusteks pöörleb telje ümber ja väljaspool taevaid ei ole mitte midagi peale Jumala. Selle maailma sees leidub tohutult ilmelisi ja labaseid asju, Jumala loodu hõlmab neid kõiki, selles valitseb süsteem ja miski ei toimu juhuslikult või ilma eesmärgita. Sarnast ‘loodusteaduslikku’ suhtumist peegeldab ka mõistatus nr 4 (Natura - Loodusjõud), kus ta teatab, et just loodusjõud on see, mis hoiab taevast pöörlemises ning valitseb kuu ja päikese liikumise üle. Aldhelmi suur huvi looduses toimuva suhtes peegeldub veel mujalgi: ta seostab tõusud ja mõõnad kuu faasidega (nr 6); räägib taeva liikumiskiirusest ja tunnistab, et kui planeedid ei liiguks vastasuunas taeva liikumisega, siis hävitaks selle pöörlemise kiirus maailma (nr 48); ta arvab, et vikerkaar tekib vihma ja päikese koosmõjul (nr 5); ta nimetab kaanide tervendavat mõju inimesele (nr 43); ta kirjeldab nelja põhielementi tule kohal rippuva paja mõistatuses (nr 49); veest rääkides mainib ta, et sealt said oma alguse kalad ja linnud (nr 29). Loetelu võiks veel jätkata kuid ma arvan, et juba sellestki võib teha olulise järelduse - Aldhelmi huvi ei piirdu pelgalt ümbritseva juhusliku kirjeldamisega vaid ta püüab panna oma mõistatustesse vihjeid asjade seoste ja toimete kohta. Ta esitab küsimusi ja püüab neile vastata, ta on jälginud loodust ja üritab mõista selle kulgu. Kuigi tal leidub alati viited sellele, et kõike valitseb Jumal jääb siiski mulje, et Jumal valitseb aegade alguses loodud igikestvate seadustega, mitte konkreetse sekkumisega - pigem hoiab maailma korda ‘loodusseadus’, kui Jumala järjestikused teod. See ennustab 18. sajandi ratsionalistlikku maailmapilti, kus Jumalat aktsepteeriti peamiselt kui kellaseppa, kes on ehitanud keerulise aga siiski mõistetava ning lahtiharutatava täiusliku masina. Selline ettekujutus muidugi välistab evolutsiooni ja üldse igasuguse arengu. Hetkel tundub aga kõigile, et maailm ei püsi paigal vaid muutub ja saab teiseks kohutava kiirusega. Enamikule inimestest on tänapäevased kvantmehaanika tasemel antud seletused maailmast muutunud sama keeruliseks ja arusaamatuks, kui kuuvarjutuse põhjused 7. sajandi iiri talupojale.

Loodu [Creatura]

Looja, kes maailma toetab ürgkestvate sammaste abil,
juhtides kuningariike ja ohjates seaduses välke,
taevad kui pöörlevad avatult võnkuvai tippude ümber,
tegi mind paljuks, kuid enne ta maailma tühjusest vormis.
Alati ärkvel ja valvel, mind uni ei kosuta iial,
Vaata, kuid ometi silmad mul sulguvad unele kohe;
Nii nagu Jumal, kes oma suu sõnaga valitseb ilma,
Minagi kõike nii juhatan taevaste pooluste vahel.
Arem ei olegi keegi kui mina, sest hirmun ka varjust,
Siis olen söekam ja visam kui kult kellel harjased turris;
Keegi ei ületa püüdluses mind saamaks võitude lippu,
Kui ainult Jumal, kel eeterlik valitsuskants ülal kõike.
Põleva viiruki lõhn ja ambroosia hõng on mu hingus,
Koguni tumedas mullas kesk kevadet õitsevat roosi,
Säravat liiliat, healõhnset nardi ma ületan hurmas;
Siiski kui räpane, mädanev peni ma jäledalt haisen.
Seni kui kõrguste isa mind lubab mu käsu all kõik, mis
laotuse kaarjate võlvide all ja sõltuvad teljest;
labaseid, kauneid ja mõõtmatuid nähtusi täiesti hõlman.
Kõrgel, näe, lõhestan taevast ma, Tonansi saladust tunnen,
Ja samas madalam mullast Tartarose jälkusi tean;
Olen ju maailmas vanim ma, aegade algusest iidsem,
Selsamal aastal, ennäe, ema üsast ma ilmale tulin.
Kullaga kaunistet medalist ilusam, särav kui sõlg ma,
Hirmus kui kärnkonn, tühisem kasutust vetikast meres.
Näe, olen lai, maa avatud äärtesse ulatun kõikjal,
Sealsamas mind kokkupigistet rusikas mahutab ära.
Krõbedast talvest ja säravast härmast ma lõikavalt külmem,
Siis aga otsekui tuli Vulcanuse töökojas lõõman.
Meeldiv ma suulaes, justnagu nektarit karikast juua,
Seevastu jubedam maitselt kui hallikas koirohi põllul.
Ma piduroogasid kugistan õgardist kükloobi moodi,
Kuid ilma toiduta üldse võin elada alati hästi.
Kiirem kui põhjatuul, läänetuul tiibadel maha jääb minust,
Tõtlikum pistrikust veel, samas kange ja aeglane, vaata,
Kui vihmauss ja ka tigu - tuim nagu soo kilpkonnade ast.
Räpased sõnniku järglased, samuti maasapp, mis must
rutem mind kui seda ütleksin võidaksid kindlasti jooksus.
Raskem ma tinastki, kaljusest kaalust ma kaalukam hoopis;
Siis kergem ma udusulest - just nagu liuguri kõnnak;
Kõvem ma ränist, mis lööb enda keskelt säravat tuld,
rauastki tugevam - siis jälle pehmem küpsetest sooltest.
Pole mul ühtegi kiharat, toredat salkugi pole,
mis kaunilt otsaees, oimudel karuselt ehiks mu pead,
kuid minu pea ümber lendlevad tihedad lokid,
käharad - näib nagu soeng, mis on rauaga seatud.
Ennäe, lihvam olen kui rasvunud emised, kellel
keha on tõrusid tammikus õgitud pilgeni täis ja
niiviisi nuumatud lihaga rõõmsaks muudavad karjust;
julm nälg aga mind, kõhna ja känguvat rõhub ja piinab,
kahvatu, sellal kui mult pidusööminguid kistakse suu eest.
Tunnistan, heledam olen ka selgest Päikese kerast,
ja taevalammaste pilvedest langevast lumest ma valgem,
kuid palju tumedam kongide süngemast pimedast või siis
veel peiduurgaste varjudest, ümbritseb mida Tartarus.
Vormitud olen kui tähepall, pealtpoolt ümar ja sile
tehtud ma kerana, kristallkuuliga sarnaseks loodud;
ja vastupidi ma laiali otsekui Hiinamaa siid või
kaunimalt laotuvad rõivad või langevad pidurüü lõimed.
Veel kuuest osastki, millega on kogu maakera kaetud,
ulatun, imelik öelda, palju maad edasi siiski;
Minust, näe, üleval - allpool mitte midagi pole
muud peale asjade Looja, kes valitseb sõnaga ilma.
Suurem kui rohekassinistes lainetes hämarmust vaal ja
samas ka väiksem ma ussist, kes mädanend laipasid künnab -
veel pisem aatomist, liigub mis säravais Phoebuse kiirtes;
ma sajajalgsena jalutan nii mööda rohust maapinda,
kuid mitte kunagi siiski ei kõnni ma kuhugi jalgsi.
Vaata, mu taibukus ületab õpetet tarkuse hoopis,
ometi pole ma mustaga kirjatud raamatuist õppind,
ei tea ma ka miks ja millal ja milleks on silp.
Kuivem kui kesksuve särava päikese kohutav kuumus,
seevastu tilkuv ma kastest ja märjem ka allika voolust;
soolasem veel ma kui marmorne merepind kallaste taga,
ometi jahedaist maismaa vetestki magedam vool mul,
mu kõrval kahvatub paljude värvide lopsakas ilu,
mis oma olemasoluga ehivad maailma korda;
oh häda, ometi on mult kirevus röövitud ümbert.

Kuulake mind te ja uskuge neid minu lausutud sõnu,
mida ka osava kõnega õpetlane vaevu mõistab,
kui sa ka puikleksid, lugeja, siiski ei ole siin tühist!
Arvake nüüd, täispuhutud tarkpead, mis nime kannan?

1

[Creatura]
Conditor, aeternis fulcit qui saecla columnis,
Rector regnorum, frenans et fulmina lege,
Pendula dum patuli vertuntur culmina caeli,
Me varium fecit, primo conderet orbem.
Pervigil excubiis: numquam dormire iuvabit,
Sed tamen extemplo clauduntur lumina somno;
Nam Deus ut propria mundum dicione gubernat,
Sic ergo complector sub caeli cardine cuncta.
Segnior est nullus, quoniam me larbula terret,
Setigero rursus constans audacior apro;
Nullus me superat cupiens vexilla triumphi
Ni Deus, aethrali summus qui regnat in arce.
Prorsus odorato ture flagrantior halans
Olfactum ambrosiae, necnon crescentiae glebae
Lilia purpureis possum conexa rosetis
Vincere spirantis nardi dulcedine plena;
Nunc olida caeni squalentis sorde putresco.
Omnia, quaeque polo sunt subter et axe reguntur,
Dum pater arcitenens concessit, jure guberno;
Grossas et graciles rerum comprenso figuras.
Altior, en, caelo rimor secreta Tonantis
Et tamen inferior terris tetra Tartara cerno;
Nam senior mundo praecessi tempora prisca,
Ecce, tamen matris horno generabar ab alvo
Pulchrior auratis, dum fulget fibula, bullis,
Horridior ramnis et spretis vilior algis.
Latior, en, patulis terrarum finibus exto
Et tamen in media concludor parte pugilli,
Frigidior brumis necnon candente pruina,
Cum sim Vulcani flammis torremtibus ardens,
Dulcior in palato quam lenti nectaris haustus
Dirior et rursus quam glauca absinthia campi.
Mando dapes mordax lurconum more Ciclopum,
Cum possim iugiter sine victu vivere felix.
Plus pernix aquilis, Zephiri velocior alis,
Necnon accipitre properantior, et tamen horrens
Lumbricius et limax et tarda testudo palustris
Atque, fimi soboles sordentis, centaurus ater
Me dicto citius vincunt certamine cursus.
Sum gravior plumbo: scopulorum pondera vergo;
Sum levior pluma, cedit cui tippula limphae;
Nam silici, densas quae fudit viscere flammas,
Durior aut ferro, tostis sed mollior extis.
Cincinnos capitis nam gesto cacumine nullos,
Ornent qui frontem pompis et tempora setis,
Cum mihi caesaries volitent de vertice crispae,
Plus calamistratis se comunt quae calamistro.
Pinguior, en, multo scrofarum axungia glesco,
Glandiferis iterum referunt dum corpora fagis
Atque saginata laetantur carne subulci;
Sed me dira famis macie torquebit egenam,
Pallida dum iugiter dapibus spoliabor opimis.
Limpida sum, fateor, Titanis clarior orbe,
Candidior nivibus, dum ningit vellera nimbus,
Carceris et multo tenebris obscurior atris
Atque latebrosis, ambit quas Tartarus, umbris.
Ut globus astrorum plasmor teres atque rotunda
Sperula seu pilae necnon et forma cristalli;
Et versa vice protendor ceu Serica pensa
In gracilem porrecta panum seu stamina pepli.
Senis, ecce, plagis, latus qua panditur orbis,
Ulterior multo tendor, mirabile fatu;
Infra me suprave nihil per saecula constat
Ni rerum genitor mundum sermone coercens.
Grandior in glaucis ballena fluctibus atra
Et minor exiguo, sulcat qui corpora, verme
Aut modico, Phoebi radiis qui vibrat, atomo;
Centenis pedibus gradior per gramina ruris
Et penitus numquam per terram pedester.
Sic mea prudentes superat sapientia sofos,
Nec tamen in biblis docuit me littera dives
Aut umquam quivi quit constet sillaba, nosse.
Siccor aestivo torrentis caumate solis,
Rore madens iterum plus uda flumine fontis;
Salsior et multo tumidi quam marmora ponti
et gelidis terrae limphis insulsior erro,
Multiplici specie cunctorum compta colorum,
Ex quibus ornatur praesentis machina mundi,
Lurida cum toto nunc sim fraudata colore.

Auscultate mei credentes famina verbi,
Pandere quae poterit gnarus vix ore magister
Et tamen infitians non retur frivola lector!
Sciscitor inflatos, fungar quo nomine, sofos.

2004-10-10

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaKeel