Lennujaam (surnud loodus)

Prindi

Domingo de Ramos (Tõlkinud Kaisa Maria Ling)

1

Peruu eksperimentaalne luuletaja Domingo de Ramos (snd. 1960) hakkas kirjutama Peruu sisekonflikti ajal. Kuigi kodusõda kajastati nii riiklikus kui ka rahvusvahelises pressis väga vähe, oli Peruus sel ajal elav kirjanduslik liikumine, mis testimonio ja fiktsiooni abil tunnistas toimuvatest õudustest. Domingo de Ramos oli 80ndatel üks Lima sotsiaalselt aktiivseid üliõpilasi, kes oli tunnistajaks üldisele vägivallale ketšua keelt rääkiva vähemuse ja teiste pärismaalaste gruppide vastu, terroristirünnakutele, elektrikatkestustele, atendaatidele, politseireididele, jne, olemata ise sõdur ega ka guerrilla. Ülikooliaastate jooksul loobus ta võitluslikust kommunismist, kuigi ei lahkunud parteist ning keskendus oma kunstilise väljenduse lihvimisele Rubén Darío anarhistlikus vaimus. Kaheksakümnendatest alates on ta tasapisi kuid järekindlalt andnud välja valikkogusid ning temast on nüüdseks saanud üks Peruu tuntumaid poeete.

Domingo de Ramos luuletuse „Lennujaam“ sünnist:

„1986. aastal võitsin Premio Copé luulevõistluse, konkursi, mida korraldab riiklik naftakompanii Petroperú. Auhinnaks oli kümme tuhat dollarit ja mina, kel mul polnud kunagi nii palju raha käes olnud, sattusin segadusse, mida kogu selle summaga teha. Mõtlesin miljoni asja peale, kuid need kõik lagunesid koost, kui üritasin neid ellu viia ja tõeks teha, need üks rohkem kui teine ebatõenäolised projektid olid vaid unistused, utoopiad, mis ei saagi kunagi tõeks saada. Jättes kõik saatuse hooleks ja paludes sõpradelt abi, soovitasid nemad mul reisida. Aga kuhu? Sel ajajärgul oli mul, ja on praegugi, üks armas sõber, Inca Garcilazo de la Vega ekspert, luuletaja ja kriitik José A. Mazzotti, kes kutsus mind külla ülikooli, kus ta töötas. Sain kirjaga tema kutse, see oli esimene kord, kui mind kutsuti mõnda ülikooli ja esimene kord maalt lahkuda ja minu teine kord astuda lennukisse (esimesel korral lendasin inka impeeriumi pealinna Cuzcosse). Läksin kirjaga Lima jänki saatkonda. Seisin pika järjekorra, varajasest hommikutunnist, käes pass ja makstud viisaankeet, et nad annaksid sellele templi, mis lubaks Ameerika Ühendriikidesse siseneda.

Jõudsin luugi juurde ja minult küsiti inglise keeles, miks ma Miki-Hiire maale lähen, sellest sain ma aru, kuid kuna ma ei räägi ühtegi teist keelt peale hispaania, vastasin emakeeles, mille peale töötaja tegi näo, et on kurt või mängis ta, et ei saa aru, mida ma räägin. Ta vaatas minu peale viltu, lõi lehele templi ning viskas mulle passi. Saatkonnast väljudes nägin, et ankeedil oli punane plekk, millel sõnad U.S. EMBASSY, LIMA APPLICATION NO.

Seal lõppes minu jänki unistus ning laulsin bändi Ten Years After laulu Yankee Go Home.

Otsisin siis edasi, mida teha ning süttis tuluke. Ma konsulteerisin oma sõbra Teivo Teivaineniga, kas tema võiks mind kutsuda oma kodumaale Soome. Ta kirjutas mulle kirja, et saadaksin oma passi Tšiili, kuna Limas ei olnud Soome saatkonda. Saatsin passi ning nädala pärast sain selle tagasi, tembeldatud ja viisaga.

Tänu selle viisa olemasolule sain ka teise, Hispaania viisa, ja tänu hispaania sõbrannale Charole, kelle oma oli ja on siiani Barranco üks kuulsamaid baare, kus hispaania konsulid käisid viina joomas ja just üks neist andis minu passi viisa. Kõik dokumendid käes, otsisin kõige mugavamat keskklassi lennufirmat ning ainukene sobiv oli Aeroflot. Ostsin piletid ja läksin. Aasta oli siis 1996.

Reis käis tollal läbi Miami (varem istuti ümber Kuubal), pärast seda Shannon Iirimaal, Stockholm, Moskva. Seal pidin istuma ümber, et reisida oma viimasesse sihtpunkti Madriidi. Ootasin terve nädala, kuni lennukit vahetati ja selle nädala jooksul elasin lennujaamas koos karakteritega maailma eri paigust, kus ma kunagi polnud käinud ning tänu sellele kogemusele kirjutasin luuletuse Lennujaam. Mu meenutused on muutunud kaootilisteks nagu oli kaootiline maailm selles Terminalis. Erinevad inimesed, kes rääkisid väga erinevaid keeli. See oli täiuslik Paabeli torn.“

LENNUJAAM (surnud loodus)

Karjuda seda mida karjuma pean? Mis kaja see hõõrdub vastu mädaveepaake?

Nüüd kui on lõkse mis on kõrged nagu Jumal Nüüd kui kõige meeletum hüüdja

On usurpeerinud mu hääle Mida suudan karjuda? Hingan välja nende paneelide ees oma tulevase õnne Oma riivitatud raevud Oma kõrvalekalde oma võimuvastased fragmendid Tead et mu teel on teatud viga jätan maha selle mis olen kui ma see olen jätan maha oma esimesed lõhnad oma kodu ja oma kinga ühe teisipäevase öö salajased liiklusõnnetused Mürgise kapsa tüdrukute rinnas ja see mitte-naasmine plahvatab mu vanade mänguasjade korjustes

See kes praegu jätab kõik ei tule enam tagasi Tagasiteed pole

On teine tee Enam ei jää alles muud kui vaid niitjad varjud õhku

Sellest mis oli särk mille võib-olla parandasid

Millega magan lubamatult tume nagu su pea

Selles tundide iasonis pole kedagi muud kui sina ja mina

ja taevane okas silme vahel

Keha teeb enesega lollust teised skännivad end sihivad end

Ja ta hajub ja hajub kui ma lähen

nagu loom kes on õppinud lahkuma

Ja ma vajun laia uute ja vanade tuledega kaevikusse

Mille servad on sensoritest alarmidest ja miinidest paabeli tornidest kõlavatest lendudest

Mootorid ja rahvahulgad ärgitavad kangekaelsete sõnadega järjekordasid busse sõites mööda labürinte

Nagu Herakleitose jõed mis voolavad ja voolavad söövitades ebamateriaalset torustikku

Niisama kõigub loksub mu süda nagu laev kodumuuseumis

Oh seda nostalgiat mis mind täidab Milline õudus! Kui efemeersed juured!

Mul on portreed mis jäävad valgeteks kortsudes nagu mõni emulsioon

Mis jõnkshaaval resoneerib valjuhääldites Kerged droonid jälgivad

See armastus mis mind tantsitab ja tantsitab kui kuuleb nimesid platse ja linnu ja sinu nime su nime

Mida jäljendavad peegeldused taimed puuviljad sõlmides lahti mu ööd sumisedes nagu mõni herilasepesa Ütle sina! lendav aerutaja miks ei vii sa mind kaasa nagu vana ja segaduses Odüsseust mu õhkude mu puhaste vete juurde sest olen puhas pealt ja alt? Isoleeritud Jumalast puhutud Eksisteerin vaid nukrana nurgas kus näed mind oma jubedate liblikatega

Ja see tuul mis higistab ja niisutab mu musta särgi millel sopapritsmed kummalistes unustatud jumalavallatute kujudega konstellatsioonides äkki ma ei ole enam muud kui vaid need varjud mis ilmuvad ekraanile mida märgati suitsurõngaste kohal mis värvivad ilmutise millest ei naasta eksides eksides mõttetuis ja igavais paigus hiilgavatel korrustel kus mu jalad kukuvad nagu vertikaalne ingel kes plahvatab ja plahvatab lämbunud katusel

Ehk on järgmine elu tõotatud maa? Kes selle öö tuled kustutab?

Seal kuhu lähen pole viisasid Olen vaid üks mees keda ümbritsevad unenäod maetud unustusse Vari mis põgeneb ja vaht mis lahtub Nelja kõrvu seisva seina palverändur Seletamatu indiviidum palvetamas kaldteede ja eskalaatorite vahel kliimaseadmete ja juhtpaneelide vahel Minemas põhja- ja lõunaterminalidesse Läbipaistvate kuudega gates’idesse CheckPointidesse küsides kedagi kes võib-olla mind ära tunneks otsides oma nimega plakateid reisijate vahel kes mööduvad ja mööduvad sama näo ja sama kohvriga olgu talv või olgu suvi Tõstan kõrgele tiivulised sõnad mis reisivad sähvatustel ja ühe turbiini kaja mis ütleb mulle Sina ei ole vaba! Ja just siis tahan elada pimedas ja tõelises usus ilma kindla lootuseta ja mahajäetud metsases toas

Oh neid nigeeria pistrikke plaanimas eksiilvannitubade kohale kuivetuid sihita ja omandita orbe Kõik on artefakt tunnelid ja maa-alused galeriid seal kus kohtun juutidega kes palvetavad kükakil ühe kujuteldava päikese poole veidi eemal nurka surutud hiinlased kahetsusest seestunud keerlevad yinis ja yangis seljas kuldsed pikad ja säravad keebid ja koopavaje poole kaevikutäis neegreid lõkketulede kohal kõrbeva saagiga Basaldist malailased filipiinid hongkonglased mustlased ja vietnamlannakesed teepäeval kartmatu peremees läbipaistev nagu jook ja torm kõhus juuli või märts pimenemas ta pealuude müras

Ja mina siin oma kahtlustes veidi liimist lahti heites välja suitsu soola maa hääli seda kõhtu keerama ajavat sära seda arusaadamatut lainet mis glasuurib kõik puudused Teisel pool saab surmast reetmine ja sisenevad kõik kes on ajaga sõjajalal Kõik luksuslikud võrku ühendatud vastu pidades küüned täis hõikumisi ja raevusid ja mina nagu õrn mõtisklus olen roosa alles hoidnud Ma pole kirglik Kristus vaid üks halvasti pargitud ingel mässitud valgesse linna nagu külma savvi

Oh asjad kõik edev vallasvara Päeva öö vilistas mu rõivais ja mu hinges on hilja Kiikuvad kriginad sakutavad mu halli juust Taeva kojamehed on rampväsinud

On üks leebe pale mis paistab teispool akent mind köidavad ta veidi kärssand veidi hägused näojooned nagu mu tüdruku põlenud kukal ja vari mis haagib end lahti ta juustest Tema hingeõhk on tuttav peaaegu intiimne ja kestab kaua nii et selle vähene eemalolek algab tugeva musklilöögiga mis peletab minema kõhna hämuse justkui kurva koera orvuksoleku Ta vaatab mind kõikidelt lennukiekraanidelt mis tulevad lahti ja tulevad lahti ilma et saaksin midagi teha Seinad viskavad kuulutusi Kirjutan miljonite tähtede numbrite joonistuste väljanägemiste ja graffitide vahel Milline kuradi aeg on siin nende raudtaladest ja betoonist katuste all! Millised surelikud vannitoahääled! Millised sammud mis murduvad ja ristuvad nagu hullunud jõgi mis sunnivad mind meenutama kurbi suhkrurooväljade meloodiaid mu naabrite armetuimaid hääli rõhuvas rahus kerkib esile üks kummaline homunkulus korsates sügavustest ja kui kurvalt sureb ta tsemendist ahermaadel mis matavad ta kaugustesse! Siin plakatid! Siin signaalid! Siin jäik ja poodu! Siin fookus mitte millelegi! Siin tuli siin märg ja mõtisklev muda loobitud pakkidena lüües laiali põrmustava nostalgia ülevoolavaid loitse! Milline keha! Millised tukaheited! Juba pöördub maailma asustumine ümber pakk paki järel üks imelikum kui teine kaevandatakse kõvasid põrandaid norsatuste ja sosistavatest kividest laululindude ja lõikava lörtsi vahel mis peksab vastu kristalle Kogu lootus kukub kokku ja järsku nagu purskena ilmub esile valge steriilne figuur Kole raud mis teda jäätab ja concerto grossona ütleb ta mulle Kuule sina! Sina kes sa oled hiljuti saabunud otsi üht linna lõunas ja ära kuuluta lõunas midagi lõunast Need vanad paleed (tehtud papist) need vanad kaared mida näed (tehtud papist) ja need vanad seinamaalingud mida näed (tehtud papist) on see mida kutsutakse linnaks lõunas Vaid eskalaatorid mis voolavad nagu merre põgenev jõgi on jäänud alles linnast lõunas...

Ja ta pages oma musta mantli seest mis oli öö jättes maha sinise inimleha ja just siis ärkasin uppumas valgesse kastesse ja kaetud ajalehepaberiga ja sätin oma keha jooned sobivalt külma rööpaga ja tõusen minnes auru sisse mis tõuseb kateldest ja suppidest mis keevad selle augu põhjas kus juba iidamast-aadamast meenutan uduvihma ta juuste muru ja mu lahkunud tüdruku meeldivat valu sest ootuse kõrgetes ja pikkades saalides kajab ta kaeve nagu mõni Vangelise soundtrack

Mu viibimine on olnud kohutav tobe hirm kõigutas mu konte ja muutust mida ei soovitud enam palavik mädavetes riigid fabritseerisid maasikablonde piire blonde udaraid mu jalad toetuvad taladele saavad pindusid mu ebaolulises ookeanis tõusin mullitades oma pruunhallikatest koobastest kaasas võimsad jõemanad oivalised sümfooniad nagu õhukroonlehed kukkusid paduvihmad in crescendo nähtamatutele lehestikele nagu too naine kes laulab üksi üksinda valides lillede lille uduste aedade eufooniaid Vajumine huuled järsul rannal nagu poolik arbuus Tõde on see aeg millega jõuan vannitoast laia läbipaistva ukseni kus kurdistavad lennukite kõlarid nagu häälekad varesed kes mööduvad madalalt lennates mõisates aod avamas ööd Mõistuse tujud suitsetavad ja lupjavad seinu Unenäod mis võtavad pantvangi ja lõikavad kõri läbi alarmide kõmiseva vile taustal minu enese hinge taustal mis haudus plaani mu hinge vastu muutudes põgenikuks kristall lõhkemas vastu lage nagu õhupall Kes protestib põgenemise vastu? Ma tean mis see oli ja ma tean mis see on Kaugele kuuldakse raevukate põlemist pottide kolinat ja utoopilisi hävinguid

Kuidas saaksin tagasi nood uppunud tiivad ja tõusta tõusta väga kõrgele väga kõrgele väga madalale väga madalale? Maandumisradadel sajab lennukid poseerivad nagu kortsus kombineed põrandal

Ja ikka veel jätkub mul nii palju nägemusi ööks ja nii palju ebakindlaid nägemusi päevaks

Kole raud küll sina alles litsud laiaks!

(toimetamata luuletus)

***

AEROPUERTO (naturaleza muerta)

¿Gritar que he de gritar? ¿Qué eco se restregará contra los tanques de agua podrida?

Ahora que hay trampas tan altas como Dios Ahora en que el más feroz de los clamadores

Ha usurpado mi voz ¿Qué puedo gritar? Exhalo ante estos paneles mi futura suerte Mis furias barreadas Mi extravío mis fragmentos sediciosos Sé que hay cierto error en mi camino dejaré atrás lo que soy si lo soy dejaré atrás mis primeros olores mi casa y mi zapato las volcaduras secretas de un martes por la noche La col venosa en el pecho de las muchachas y ese no volver estallará en las carcasas de mis viejos juguetes

El que ahora abandona todo ya no vuelve más No hay retorno Hay otro viaje Ya no quedará más que sombras hilazas en el aire De lo que fue una camisa que quizás remendaste

Con el cual duermo ilícitamente oscuro como tu cabeza No hay nadie más que tú y yo y ese jasón de las horas y esa espina celeste entre los ojos

El cuerpo va desbarrándose otros van escaneándose encañonándose

Y se desvanece y se desvanece mientras yo avanzo

como un animal que ha aprendido a irse

Y me voy hundiendo en ese foso ancho con luces nuevas y viejas

Con linderos de sensores alarmas y minas torres babélicas vuelos sonorosos

Motores y gentíos azuzando con palabras necias las colas los buses yendo por los laberintos

Como los ríos de Heráclito que pasa y pasa desmenuzando las insustanciales tuberías

Así mi corazón se samaquea se zarandea como un navío en un museo de sitio

Oh la nostalgia que se presta a embargarme ¡Qué horror! ¡Qué raíces efímeras!

Tengo estos retratos que se van quedando en blanco arrugándose como una emulsión

Que van de tumbo en tumbo resonando en los altoparlantes Los ligeros drones vigilan

Este amor que me cuece y cuece al oír nombres plazas y ciudades y tu nombre tu nombre

Que simulan reflejos plantas frutas desliando mi noche zumbando como un avispero ¡Dime tú! remero aéreo ¿por qué no me llevas cuál Ulises viejo y confundido a mis aires a mis aguas puras como puro estoy de arriba y de abajo? Aislado soplado de Dios Solo existo abatido en una esquina donde vas a verme con tus patibularias mariposas

Y este viento que suda y moja mi camisa negra embarrada de extrañas constelaciones de impiadosas formas del olvido acaso ya no soy más que estas sombras que ven en la pantalla avistado sobre anillos de humo que colorea este espanto del que no vuelve más errando errando en lugares fatuos e insípidos en pisos lustrosos donde caen mis pies como un ángel vertical que estalla y estalla en sofocado techo

¿Acaso es buena tierra la otra vida? Y ¿Quién apagará las luces de esta noche?

No hay visas para donde voy Solo soy un hombre rodeado de sueños y en el olvido sepultado Una sombra que huye y una espuma que se deshace Un peregrino de cuatro paredes adyacentes Un individuum inefable rezando entre rampas y escaleras mecánicas entre climatizadores y paneles de control Yendo a los terminales norte y sur A los gates con transparentes lunas A los CheckPoints preguntando por alguien que quizás me conozca buscando carteles con mi nombre entre pasajeros que pasan y pasan con la misma cara y con el mismo saco en invierno o verano Elevo estas aladas palabras que sobre las llamaradas viajan y el eco de una turbina retumba diciéndome ¡Tú no eres libre! Y es entonces que sólo quiero vivir en fe oscura y verdadera sin esperanza cierta y en selvoso cuarto abandonado

Oh estos halcones nigerianos planeando sobre los retretes desterrados huérfanos secos sin caminos y sin nada Todo es artificio túneles y galerías subterráneas allí donde encuentro a los judíos orando de cuclillas hacia un sol imaginario más allá chinos arrinconados en posesión contrita orbitando en el yin y en el yang vistiendo doradas capas largas y brillosas y hacia el socavón una trinchera de negros sobre unas fogatas con ardiente presa Malayos de basalto filipinos hongkoneses cíngaros y vietnamitas en el día del té el impávido custodio transparente como una bebida y la tempestad en el vientre julio o marzo oscureciendo en el ruido de sus cráneos

Y yo aquí en mis reservaciones un poco descuajado botando humo sonidos de sal de tierra este esplendor nauseo esta onda ininteligible que recubre todas las penurias Mas allá la muerte es una traición y entran todos en guerra con el tiempo Todos lujuriosos cableados soplándose las uñas llenas de voceríos y furias y yo como una suave contemplación he guardado el azote No soy un férvido Christus sólo un ángel mal estacionado envuelto en un lienzo blanco frío como la arcilla

Oh cosas todas vanas todas mudables La noche del día sopló mis ropas y es tarde en mi alma Crujidos columpiantes sacuden mi pelo gris Los barrenderos del cielo están fatigados

Hay un rostro apacible que se asoma por la ventana me vinculan sus rasgos algo socarrados algo difusos como la nuca quemada de mi muchacha y esa sombra que se desprende de su cabellera Tiene un aliento familiar casi íntimo de una larga duración que su breve ausencia arranca poderosamente un latido muscular que ahuyenta una orfandad flaca legañosa como de un perro triste Me mira desde todas las pantallas de vuelo que despegan y despegan sin que yo pudiera hacer algo Las paredes botan comunicados Escribo entre millones de letras números dibujos pintas y grafitis ¡Qué tiempo maldito hace debajo de estos techos de fierros y concreto!¡Qué de los mortales ruidos de los baños!¡Qué de las pisadas que se fraccionan y se entrecruzan como enloquecido río que me hacen recordar las tristes melodías de los cañaverales las misérrimas voces de mis vecinos en oprimente calma surge un extraño homúnculo roncando desde las honduras y que tristemente muere en los páramos de cemento que lo sepulta a lo lejos! ¡Aquí los carteles! ¡Aquí las señales! ¡Aquí el rígido y el colgado! ¡Aquí el foco en la nada! ¡Aquí el fuego aquí el barro húmedo y pensativo tirado a lo fardo desgajando conjuros rebosantes de aniquilante nostalgia! ¡Qué cuerpo! ¡Qué tiras de pelos! Ya se despuebla el mundo bultos tras bultos uno más extraño que el otro minan los suelos duros entre ronquidos y aves de piedras rumorosas y la cortante cellisca que se bate contra los cristales Se desploma toda esperanza y de pronto como de arrebato surge una figura blanca estéril Hierro feo que todo lo hiela y como en un concerto grosso me dice ¡Oye tú! Que recién has llegado que buscas una ciudad del sur y no adviertes en el sur nada del sur Estos viejos palacios (hechos de cartón) estos viejos arcos que ves (hechos de cartón) y estas viejas murallas que ves (hechos de cartón) son lo que se llama la ciudad del sur Sólo las escaleras mecánicas que fluyen como un río es el río que huye a la mar es lo que queda de la ciudad del sur...

Y se escabulló por entre su sacón negro que era la noche dejando una humana pestilencia azul y es entonces que desperté inundado de rocío blanco y cubierto de papel periódico y pongo en orden las líneas de mi cuerpo con el riel frío y me levanto yendo al humo de las calderas y las sopas que hierven al fondo del hoyo de donde estoy hace mucho muchísimo tiempo recordando la garúa la yerba de su pelo y el placentero dolor de mi muchacha ya ida que retumbaba en las altas y largas salas de espera su lamento como una banda sonora de Vangelis

Terrible ha sido mi estancia un miedo insensato arrulló mis huesos y el cambio no buscado más la fiebre en mis quebradas aguas fabricaban países bordes rubicundas ubres blondas vigas sostienen mi pies que se astillan en mi menudo océano y surgí burbujeante de las arenas de mis cavernas pardas con poderosos sortilegios fluviales deliciosas sinfonías como pétalos aéreos volcaban chubascos sobre invisibles follajes in crescendo como esa mujer que canta sola solita eligiendo flor de flores eufonías de brumosas cercas Sumersión labios en abrupta playa como una sandía partida Lo Real es el tiempo que hago entre el baño y la ancha puerta transparente donde atronan los parlantes de los aviones como alaracosos cuervos que pasan rasantes en las mansiones albas al abrirse la noche Humores de la mente chimenean y estucan las paredes Los sueños que raptan y se degüellan contra el pito estruendoso de las alarmas contra mi propia alma que conspiró contra mi alma haciéndose fugitivo cristal estallando como globo contra el techo ¿Quién protesta por huir? Sé lo que fue y siento lo que es Se oyen a lo lejos los ardores de los indignados cacerolazos y derrumbes utópicos

¿Cómo haré para recobrar estas fundidas alas y subir y subir muy alto muy alto muy bajo muy bajo? Llueve en las pistas de aterrizaje los aviones se posan como enaguas pisoteadas

Y aún me quedan tantas visiones para la noche y tantas inciertas visiones para el día

¡Hierro feo tú sí que aplastas!

(Poema inédito)

1

2016-12-04

MärksõnaGlobaliseerumine

MärksõnaLiikumine

MärksõnaLuule