Teemad

Uku Masingu religioonifilosoofiast

Prindi

.

1

Sissejuhatavat: Arne Hiobi doktoritöö UKU MASINGU RELIGIOONIFILOSOOFIA PÕHIJOONED

Uku Masingu vaated inimühiskonnale. Arne Hiob

Sven Vabari magistritöö: UURIMUS UKU MASINGU TÕEST

Lauri Sommeri magistritöö: UKU MASINGU KÄSIKIRJA “SAADIK MAGELLANI PILVEST”(1959-1963) VAIMNE, AJALIS-RUUMILINE JA ELULOOLINE TAUST

Väljajuhatavat: Palimplastid

Katkend:

EPILOOG

(Sinine avarus. Vasakul all nurgas valgessemähkunud, mitte kunagi ainult inimlikku muljet jättev kogu, kes ei seisa ega istu. On nagu osa seda avarust, siis jälle nagu see kehastunult. Ülalt vastava hääle kuju pole näha, aga valge kogu paistab nägevat seda.)

294 Hääl ülalt: Ara ehmata. Ara kahtle. Midagi sellest pole õige, mis ma räägin ja kõik on. Ara pelga neid labaseid sõnu. Kellele ma räägiksin õigelt tarka? Usu mind, oh usu mind, mitte ainus kübekene sinus pole olnud iial nii üksinda kui mina. Ma ei tea, mis oli aeg, mis hulkumine, kui otsisin ja otsisin kedagi taolistki endale. Neid peaks ehk olema, kuidas võiksin mina olla ainus? Oh, ma ei leidnud ja kui palju kordi olen kahetsenud, et ma ei otsinud edasi, edasi sellesama tunnini. Ma tunnistan, anna andeks, mul oli igav. Ma ei suutnud enam ühe tuhahunniku juurest minna teise juurde. Anna andeks, see oli minu süü. Ma pidanuksin, oh pidanuksin, kui palju mõttetut, mõttetut vaeva jäänuks siis olemata. Aga ma tahtsin, kas või hetkekski näha omataolist. Kas sa mõistad üldse, mis tähendab mitte teada, mitte aimatagi, mis on naer või nutt, mis hääl? Siis mina ei teadnud. Oh, anna andeks, tahtsin omataolist. Ei minul olnud midagi muud, millest teha teda kui tuhast ja neist valguseriismeist, mis pudenevad minult nagu kulumistolm. Võibolla kuskil, kuskil veel ometi leidunuks midagi paremat kui tuhka, millest ma ei teadnud, mis ta on. Kui hästi ma nüüd tean! Kui valusalt hästi, sest tuhk ei salli valgust, mis teeb ta elusaks. Sina tead ise, kuidas ta vihkab teda või mitte enam, oh ometi mitte enam.

295 Kosmos: Tõesti mitte enam ja vist iial mitte. Aga mis tean mina? Sinu silmad näevad kõigisse soppidesse. Mulle on imelik nõuda aru Sinult, ometi ma nõudma tulin ja ometi mitte. Sest tunnen, tean. Ja ei mõista küllalt. Mis on saanud mu tormakast soovist, mis mu tungist teada?

296 Hääl ülalt: Ma olen kannatanud, oh mitte ainult see, mis ma tegin! Iga valu oli ja on süüdistus mulle. Ja rõõmu, kui vähe, kui vähe tänu olemasolu eest, kasvamise võimaluse eest. Mina olen eksinud, kõik oli eksitus. Ainult piina. Ainult piina nägin kõikjal. Valgus pani valutama tuha. Valgus kaebas, et ta on manatud tuhka. Ma kuulsin kõik, nägin kõik. Sina ei tea, kui hirmus see on! Tuhk võis hetkeks enda lahutada valgusest, vihaga, lootusetult. Valgus võis põgeneda tuha seest. Aga mina, aga mina... Mina ei saa end tappa viivukski, petta endale puhkust. Hetkekski kergendust pole mulle. Mõeldamatu arv kordi olen tahtnud surra, aga ma olen, olen igavesti. Sinus räägiti Ahasveerusest ja tema valust. Oh, keegi ei mõelnud minu valule. Mitte keegi. Ja ma olin süüdi, ainult süüdi.

297 Kosmos: Aga miks Sa panid kokku tuha ja valguse, miks Sa tahtsid surmast ja elust teha midagi uut? Kas Sa ei teadnud siis, kas Sa ei mõistnud siis? Miks Sa ei teinud end pooleks kui Sul oli igav? Miks Sa ei kogunud mind oma valgusest?

298 Hääl ülalt: Ara küsi nii! Sina tead ju! Ma ei taha kõnelda endaga. Omasugusega tahan. Ja ma mõtlesin alguses, et teen hääd. Kui kahju mul oli tuhast. Kui kahju, nüüd sa ehk mõistad, vahel mõistsid teadmata seda. Mõtlesin ta teha elusaks oma valgusega, üsna vähega. Mõtlesin, et valgust on vähe ja panin teda piskuhaaval. Sinna, kuhu sain. Aga ei see vähendanud valu. Ei muutnud midagi paremaks. Tuhk karjus, kaebas, tõrkus. Ja valgus nuttis ning kannatas. Sajatas mind, oh, kuidas sajatas. Mis jumal on see, kes on teinud sellise ogaruse, sellise koleduse, armetuse. Miks ta ei võinud seda jätta tegemata, kui ta ei tulnud toime paremaga. Kõigil oli õigus. Ma ei saanud paluda andeks, ma ei saanud seletada, miks ma tegin nii. Mitu korda, mitmele kohale ma saatsin end abiks. Kergendama valu, õpetama. Seletama. Aga tuhk vihas selle vastu, kes tahtis teda elusaks, hakkas mässama. Väänas valeks iga õpetuse, iga seletuse. Ja minu hää muutus jälle kurjaks. Nägin ja nutsin. Karjusin. Aga mul polnud kedagi, kellele pihtida. Kedagi, kes oleks võinud anda andeks minu patu. Patu, et ma olen teinud säärase kosmose. Selle andestamatu patu. Kui palju kordi olen katsunud paluda talt endalt. Ta ei mõistnud. Ei tahtnudki. Oli täis viha sellele, kes ta on teinud. Nõudis ainsaks hääteoks oma hävitamist. Tuhk mingu tuhaks. Valgus valguseks. Kaoks kõik piin. Aga mina ei suutnud. Mina tahtsin hääd. Hääd tuhalegi. Rõõmu valgusele. Tõesti ma tahtsin hääd. Mul oli hale hävitada seda, mis olen teinud. Nemad aga nõudsid, nõudsid minu viha, nõudsid karistust. Ja keegi ei uskunud, ei tulnud mõttelegi. Et ma kosmose võin hävitada üksnes meeleheidus, üksnes siis, kui ma enam ei usu ega looda. Kui mõistan, et mu kavatsus on teostamatu. Iial mitte vihast tuha vastu, mis tõrkus. Mitte vihast valguse vastu, kel polnud küllalt elu, küllap jõudu panna elama. Ilma vägivallata. Tuhka elama. Tuhka tahtma elu. Ei iial. Iial mul polnud viha. Mul oli patt. Oli häbi, oli süü. Et minu soov. Et mu ainus ja õige soov. Ainult vaeva, vaeva ja valu. Kes kannatas enam? Kes kannatas enam? Ei ole kedagi, kes teaks. Ei olnud kedagi, kelle käest võinuksin küsida nõu. Kes õpetanuks mind. Pisutki aidanuks. Kogu maailma piinad kokku, kas need võivad olla suuremad kui Jumala piin, et sellest, mis on tahtnud hästi, ei saa midagi. Kas see võib olla suurem kui piin, et oled rumal, oled tahtnud igivõimatut. Ja oled teinud ainult, ainult, ainult piinu. Kui ma olen teinud rohkem valu kui kannud ise, siis ei õigusta mind enam midagi. Siis, mina olen siin, tule ja karista mind, tule ja tasu mulle kätte. Et olen püüdnud hääd - ja teinud vaid kurja. Et olen taotanud rõõmu - ja tekitanud vaid valu. Olen tahtnud omale kaaslast ainsast muiduolevast - ja ei tohigi saada kaaslast. Olen teinud sellise kurja olendi, kes peab hukkama minu. See on õige, see on mu karistus. Nagu juttudes, nagu neis juttudes, mis räägiti kuradist, kes tegi hundi. Kui ma ei tahtnud omanäolist, omasugust ja tegin võõriti, siis tule ja karista. Sinul on õigus ja minul on ainult süü. Ei ole kedagi, kes olnuks nii rumal, nii üleannetu. Seat mis õigust oli mul soovida, kujutellagi midagi muud kui tuhka ja ennast. Neid mustjaspunaseid pilvi, millede vahel hulkusin ja otsisin. Kedagi, kes oleks minutaoline, igavesti olematut. Mul polnud õigust. Oli vaid lootus, et. Soov, et. Ja ma suutsin midagi. Aga ma ei teadnud, et teen niipalju valu. Ma tõesti ei teadnud. Ei teadnud. Ma kahetsen, kahetsen, kahetsen. Kui sa teaksid, kuidas ma lootsin, kuidas ma ootasin, kuidas, kuidas. Ma ei teadnud muud, kui ootasin hetke, mil üks raasukenegi taipab.

299 Kosmos: Mina sain nõudma aru, ma nõudsin, kuidas nõudsin. Viimaks tahtsin teada, milleks. Ja ma mõtlesin, et tulen mõistma kohut koletise üle, kes tujukalt ja tuimalt mõnuleb kannatuste üle. Kelle ainsaks rõõmuks on vaadelda neid. Ma ei uskunud seda päris kindlasti küll. Vahel ma arvasin, et minu olemasolul on mingi muu mõte. Ja üsna harva, et Sind polegi mujal kui minus. Et Sina kasvad ja saad minus teadlikuks. Siis jälle mitte. Mu oma aeglane kasv pahandas mu jälle. Midagi ometi oli väljaspool mind. See häiris. Ma jälle nõudsin aru. Küllap Sa vastasid, aga kogu see tuim tuhk minus, mille läbi tuli vastus, moondas Sinu sõnad nii, et ma ei rahuldunud. Aga ükskord kuskil, kas Sa nägid seda kohta, kus tuhk esimest korda tahtis saada elusaks. Seda hetke, mil ta uni oli täis ja ta tahtis ärgata. Kas Sa taipasid seda silmapilku? Kas see ei vähendanud Sinu kannatust? Ma nüüd tean, kui suur ta oli. Ma mõistan. Kas see hetk tegi Sulle rõõmu? Olid kannatamatu, kas? Kas olid õnnelik?

300 Hääl ülalt: Taipasin, oh taipasin. Seda hetke, jah just seda, mil tuhk kinnitas, et temagi on valgus ja valgus tuhk. Seda puhku, mil elusa ja surnu vahel enam ei tehtud vahet, kõik sai üheks, kõik tahtis olla elus ja surnu korraga. Sa oskad vist aimata seda rõõmu, mis tuntakse siis, kui midagi ärkab. Läheb sellele teele, mida on loodetud. Kui ükskord tunned, oled teinud palju kurja, aga pole eksinud. Oli õige, mis tegid. Polnud rumalus. Ei ole häbi enam enda ees. Ei tunne end patusena. Ja siis mõtlesin: vast viimaks ometi saab temast see, keda tahtsid omale. Kellega saab rääkida, kellega koos pole üksi. Unustasin kõik oma valud ja mõtlesin ainult sinu kannatusile. Olnuile ja eesolevaile. Armastasin sind. Tahtsin teha nii väikeseks su valusid, kui aga suudan. Et tuhk ärkaks kõikjal ilma piinata ja tõrkumata. Küllap ma mõtlesin, kuidas. Otsisin viise ja olin õnnetu, et sain nii vähe olla abiks. Et sina ikka oma vaevaga pidid rabelema üles ja kasvama suureks. Õnnetu veel, vahel koguni rohkem. Sa ju hakkasid aimama, mis tuleb. Ootasid mult abi. Ja vahel just sääl, kus ma ei saanud kuidagi. Sa nutsid, et ma ei hooli. Mõni raas pahameelega taganes uuesti tuhaks. Ja ma kartsin väga. Kartsin vahel väga sinu pärast. Et sulle ei paista küllalt selgelt, et armastan sind. Rohkem veel, kui tundub sulle. Siiski olin õnnelik, kui nägin, et aimad. Püüad pooluniselt. Küllap tundsid isegi oma hämarasse mu rõõmu. Tundsid mu õnnetustki ega teadnud päris selgelt, miks. Aimasid ja püüdsid. Mu õnnetus polnud siis enam nii suur. Tuli jälle rõõm. Sedagi tundsin juba. Aga harva veel aimasid, miks olen rõõmus.

301 Kosmos: Mina tulin pärima viimati, ikka veel. Aga nüüd ma ei taha enam teada midagi. Sina tahtsid mind. Tahtsid hääd. Mul on häbi, mul on hale, et tuhk minus tõrkus nii kaua. Palun andeks, kuigi ei tea, mis on paluda. Kuigi sel enam pole tähendust. Minu tõrkumine oli rumal. Tige nagu lapsel, kes teab ainult ennast. Ja kõik mu kannatused, kõige suuremadki valud, ainult lapse lollus. Kes nutab, kui tema tahtmist ei tehta. Kellele aga oma tahtmise täideminekki ei tee rõõmu. Olin üleannetu, taipamatu. Olin edev ja loll. Vaevlesin seletades häda ja viletsust, õigustades vahel tuhka, vahel valgust. Väga hilja hakkasin uskuma, tundma, et tuhk peab mõistma kuulata valguse sõna, siis polegi viletsust. Mitte kuulama sõnu. Midagi müüd. Ei mõista öelda. Ma kahetsen, aga ma ei tea, mida. Kuidas saab kahetseda, et olin laps ja kangekaelne? Mul on häbi, et ma ei taibanud varem. Mul pole õigust kaevata millegi üle, sest Sina tahtsid hääd. Sest elus puu on enam kui pihutäis tuhka. Mul on häbi, et niikaua tahtsin olla tuhk.

302 Hääl ülalt: Ja nüüd sa ei aruta enam, et tuhk on õilis, tuhal on rahu, tuhal on kõik. Sa enam ei mõtle, et olematus on ainus rõõm ja kõik muu pettus ning valu. Nüüd ma saan kõnelda sinuga. Nüüd me võime hulkuda ja otsida, kas kuskil on midagi meietaolist. Sa enam ei tõrgu, kas?

303 Kosmos: Nüüd me võime kõneleda ja seda on palju. Nüüd me võime otsida, aga me ei leia kedagi Sinu ega minu taolist. Ma ei tea, mis oled Sina, mitte ainult mu valmistaja, mitte ainult see, kes armastab mind. Ja ma ei tea, kes olen mina. Mitte Sinu laps ainult, mitte Sinu armsam ainult. Ja ma ei mõista arvata, mis me teeme kahekesi. Aga meil on hää. Tuhk on õnnelik, et elab. Ja Sina oled õnnelik. Aga mis tuleb edasi. Mis tuleb nüüd? Meie oleme kannatanud nii palju enese ja teise pärast. Kas me pole viimati nii harjunud sellega, et otsime uusi võimalusi vaevelda. Meie? Mina? Ara lase mind, ära mitte mind lase.

304 Hääl ülalt: Ei sina tahagi enam seda. Ja mina ei lase. Mina armastan sind, kuigi me kumbki ei tea, mis see on. Mis me saame kätte, mida me taipame. Kas on meist suuremaid? Kas me nii neid mõistame? Kus on kaugus? Võibolla nüüd keegi meile nähtamatu seletab sellegi, miks oli tuhk, miks olin mina. Võibolla sina mäletad nüüd, millest on tuhk? Kust ta tuli mu ümber. Ma kogu aja mõtlesin, aga kelleltki polnud küsida. Ja kui ma seda ei tea, siis endastki mitte midagi, sinustki mitte. Võibolla sa mäletad. Ütle siis mulle. Ütle, kes ma olen, kust ma olen, miks ma olen? Sina ainult võid seda öelda, kui me ei leia kedagi teist, kui Sa usud, et polegi muid kui meie.

305 Kosmos: Võibolla, ma tean. Võibolla, ei oska öelda. Ikka veel mul on häbi endast. Ikka veel tuhk pelgab ja kardab Sind. Armasta mind ikkagi, veelgi. Küllap ma vastan, teadmata, et vastan. Mul on kahju, et olen rumal, aga Sa tunned. Natukenegi ehk tunned minust, mis oled ise. Vaata mind, vaata alati mind. Ara jäta mind omapaad. Vaata mind kartmata. Minus pole midagi enam, mis neaks, mis sajataks või tõrguks. Ma ei taha valu ega taha teha valu. Kui Sa nüüd vaatad mind, siis ehk näed. Ja kui Sa ei näe midagi, kui ei saa vastust, siis tee minuga, mis tahad. Tee mind uuesti. Kas või mitmeid kordi. Olgu veelgi valu, teissugust vaeva. Ma tahan, et leiaksid vastuse minust. See on ju mu ainus mõte.

306 Hääl ülalt: Ma ootan. Ma katsun kuulata. Võibolla ma aiman juba, hakkan taipama. Oh, ükskord ometi midagi. Ometi mitte enam üksi. Ometi mitte enam uksi oma süüs ja patus, et olen teinud sinu. See polnud patt, see pole siin, see oli õige. Ometi mitte enam uksi.

307 Kosmos: Mitte iial üksinda. Kuule, mis on sõnad, mis on tunded, mis on kõik? Aga mulle tundub, tean, mis oli tuhk ja mis oled Sina. Vaata, vaata nüüd mind, nüüd vist näed. Ja, ja meie, meie ei ole iial enam üksinda. Üksindust ei olegi.

1

2016-10-25

MärksõnaUsk ja uskmatus