Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Balti küsimusest

Prindi

Hermann Keyserling

1

Balti küsimus

Mis saab Balti provintsidest? Kaks rahvuslikku enamust, lätlased ja eestlased, nõuavad mõlemad täielikku iseseisvust, kuid võib kahelda sellise lahenduse kestvas edus. Kaks mainitud rahvast ei ole end siiani kunagi ise valitsenud. Nende ärkamine ajaloolisele eksistentsile toimus kahjuks üheaegselt koos Vene revolutsiooniga ning Baltikumi harimata rahvamassid on viimase lagundavast vaimust sel määral mõjustatud ja läbi imbunud, et iseenese ees kaitsetute ja kontrollimatutena on nad valmis kõige jõledamateks eksperimentideks. Nende juhid on kahtlemata intelligentsed, väljaõppinud ja heausksed, ehkki oma ideedelt üliradikaalsed, nagu see tavaline vastärganud rahvaste juures. Kuid neid on vähe; haritud kiht on liiga õhuke, et sellele toetuda, ja niisiis sõltuvad nad täielikult rahvamasside suvast, seal aga kuulatakse kõige meelsamini neid, kes kõige rohkem lubavad. Ei ole seal veel siiamaani aru saadud, et poliitika on kunst saavutada võimalikku; ei teata midagi majandusest, ei mõisteta tegelikult programme, millega nõus ollakse, ja nõnda siis juhtuski, et rikkad talupojad andsid oma hääle bolševike kandidaatidele. Mõõdukas bolševism on õieti ainus süsteem, millel on otsest külgetõmmet lätlaste ja eestlaste rõhuva enamuse jaoks. Eesti Asutava Kogu valimistel saavutasid 40 protsendiga võidu sotsiaaldemokraadid (nende vasteks on Saksa Sotsialistliku Partei sõltumatud vasakpoolsed) ja 30 protsendiga tööerakondlased, kes kutsuvad end kodanlikuks parteiks, ent on programmilt vägagi bolševistlikud.

Lätis on või võiks asi olla veelgi hullem. Õudsed sündmused Riias, kus suurem osa kodanlasi lasti maha või siis surra külma ja nälja kätte, olid mahitatud pigem kohalike kui vene terroristide poolt. Juhid ei suuda rahvamasse ohjeldada, nad peavad oma positsioonide kindlustamiseks üleliia lubadusi andma, aga täidetud lubadused, ükskõik kui ekstravagantsed nad ka poleks, ei rahulda kunagi kedagi. Ei ole liialdus öelda, et enamus Balti provintside vaestest, kes on Vene revolutsiooni vaimust nakatatud, on kaotanud igasuguse respekti eraomanduse ja indiviidi õiguste ees.

Seetõttu on selge, et Balti provintside elanikke ei saa veel niipeagi jätta üksnes iseenda hoolde. Juhul kui Versailles otsustab Eesti ja Läti püsimajäämise kasuks, on hädavajalik kehtestada nende ebakindlate riikide üle Liitlaste või Rahvasteliidu vahetu kontroll, nõudes neilt enne nende tunnustamist mõnede üldiste põhimõtete omaksvõttu, nagu näiteks eraomandi puutumatus, kõigi kodanike võrdsus, või põhiseadus, mis välistaks bolševistlikud eksperimendid. Peaks näiteks eestlastel või lätlastel lubatama eksproprieerida suurmaaomandused ilma hüvitisi maksmata, siis ei oleks seal kapitalil niipeagi mingit asu, sest igasugune õiglus ja kõik õigused oleksid juurteni välja kistud. See, et Baltikumi laiad massid ei ole ilmselgelt veel valmis iseennast valitsema, annab trumbid neile, kes tahavad suunata Balti provintse tagasi Venemaa alla. Selle lahenduse poolt kõnelevad mitmed, ja eriti majanduslikud argumendid. Kuid ometi oleks see väga ebasoovitatav, sest see oleks vastuolus pea kõigi Baltikumi asukate soovidega, hoolimata nende rahvusest. Kogemused aastaist 1914-1918 on suurema osa lätlasi ja eestlasi pannud venelasi umbes samamoodi vihkama, nagu prantslased vihkavad sakslasi. Nad ei lepiks iial sellega, et neid jõuga jälle Venemaa külge liidetaks. Siinne autor pakub välja teise lahenduse: kolmest Balti provintsist - Kuramaast, Liivimaast ja Eestimaast - võiks saada iseseisev ülerahvuslik, supra-natsionaalne (supernational) riik Belgia eeskujul. Nii nagu viimane on sillaks prantsuse ja saksa maailma vahel, olles poliitilises mõttes Belgia ühisriik, ehkki rahvuslikult pole ta muud kui valloonide ja flaamide segu, nii võiksid Balti provintsidki saada sillaks teutooni ja slaavi maailma vahel, kus kujuneks uus balti rahvus, mis oleks eesti, läti, saksa ja vene elementide süntees.

Kui Antant tahaks olla ettenägelik, siis aktsepteeriks ta selle lahenduse, mis nii või teisiti oleks asjade lõplik käik. Mitte iial enam ei soostuks Balti provintsid olema Venemaa või, jumal paraku, Saksamaa osa; mitte iial ei nõustuks nad end lõppeks ka tükeldada laskma, hoolimata kõigist rahvuslikest antipaatiaist ja vastuoludest. 700 aasta jooksul on kolme provintsi saatus olnud ühetaoline või üksseesama; Vene impeeriumis peeti neid alati ühtekuuluvaiks; erinevate rahvuslike keskkondade kaudu on nad välja kujundanud ühe ja sellesama inimliigi. See uus balti tüüp peakski saama ümberkorraldatud Balti riikide vaimseks keskmeks. Ainult ülerahvuslik riik lahendaks algusest peale rahvusprobleemi, sest tõsi ta ju on, et kõrgklasside enamiku moodustavad nimetatud piirkonnas sakslased, samal ajal kui haritlaste arv enamusrahvaste seas on siiani äärmiselt väike, mis tähendab ühtlasi seda, et Balti küsimuse lahendamine puhtrahvuslikul pinnal lõikaks läbi senise ajaloo traditsiooni ja alandaks ohtlikul määral kultuuri üldist taset. Last, but not least - ainult Balti provintside nii-öelda rahvuslik tasalülitamine teeks neist tegelikult ja täielikult neutraalsed riigid, ning ainult sellisena vastaksid nad Euroopa kaubanduslikele huvidele. Euroopat huvitavad Balti provintsid esmajoones sedavõrd, kuivõrd nad kujutavad endast loomulikku ligipääsu Venemaale ja sealt tagasi Euroopasse. Kui nad ei saagi jälle Venemaaks, siis peavad nad saama nii rahvusvaheliseks, kui üldse võimalik. Selle eesmärgi nimel peavad nad omandama ülerahvusliku staatuse, ja seda puhtalt omaenda turvalisuse huvides: kui neid õnnestuks ülalmainitud viisil rahvuslikult tasalülitada, siis areneks neis loomuldasa välja võimekusel, haridusel, kultuuril ja varakusel põhinev kihistumine. Haritlased, maaomanikud, kaupmehed jt. koonduksid rahvusest sõltumata vastavalt oma huvidele, ja juhtima pääseks tõeline parimate valitsus, mida Antant toestaks niikaua, kuni balti rahvuse põhimass saaks poliitiliselt piisavalt küpseks, olemaks tark ilma välise abita. Valitsev klass ei oleks mitte rahvuslik, vaid ülerahvuslik; see pandaks kokku kõige väljapaistvamatest sakslastest, eestlastest ja lätlastest. Alguses mängiks neist esimesena nimetatud muidugi tähtsamat rolli, kui neil on see arvuliselt, sest 700-aastase ülemvõimu hoidjana on nad poliitilises mõttes kaugelt kõige kogenumad ja oskuslikumad, olles seda tõestanud sajanditepikkuse teenistusega mitte ainult oma maa, vaid ka Poola, Rootsi ja Venemaa alluvuses. Nad on ka esimesed, kes kehastaksid uue balti rahvuse vaimu kõigis kolmes provintsis, mille vahel nad on võrdselt jagunenud. Ärgu siis kartku Antant, kes on siiani ülimalt umbusklik kõigi saksa keelt kõnelevate olendite suhtes, ärgu ta siis kartku, et Balti provintse püütakse tõmmata pangermanistliku poliitika võrku. Sealsed sakslased on selle jaoks liiga tugeva realiteeditajuga. Vähemus, kes on end tundnud rohkem sakslase kui baltlasena, on alati olnud väike. On tõsi, et sõja ajal kiskus paruneid Saksa impeeriumi poole, kuid see oli enesekaitse- ja meeleheite eest. Vene impeerium oli neid muserdanud, bolševikud nende elu ja vara ohtu seadnud - selles olukorras ei näinud nad teist teed. Kuid kunagi varem ei olnud nende enamus kaldunud poliitiliselt Saksamaa poole ja nähtavasti ei juhtu seda enam ka tulevikus. Kooskõlas oma ülimalt avatud positsiooniga võimsate naabrite vahel on nad kogu oma ajaloo vältel olnud pigem rahvusvahelist kui rahvuslikku meelelaadi, vastavalt vajadusele kord vene-, kord rootsi-, kord saksa-, kord inglisemeelsed. Nüüd tahavad nad ühel häälel olla baltlased ja ei midagi muud, sest see on nende ainus võimalik tulevik. Nad on valmis saama uue balti rahvuse tõeliseks selgrooks. Antandi poolt oleks see väga ebaarukas, kui ta ei lahendaks Balti küsimust vaimus, mis igale tema oma andes rahustab maha kõik kohapealsed rahvad, kiirendab uue riigi teket mõistlikes peajoontes ja annab kogu Euroopale parima garantii turvaliseks ja kestvaks juurdepääsuks Vene sisemaale.

H. A. Keyserling. The Baltic Problem. - The Westminster Gazette (London) 18. VI 1919

Eesti poliitiline tähendus. Suhtumine bolševismi

Mitte ühegi maa areng ei peaks juurdlevale vaatlejale praegu rohkem õpetlikku ainest pakkuma kui väikese Eesti oma: sest just sealt läheb tegelik veelahe vana Euroopa ja bolševistliku tulevikuriigi vahel. Iidsetest aegadest oli Baltikum Lääne eelpost teel sarmaatialikku Itta. Seitsme pika aastasaja jooksul kaitsesid baltlased kangelaslikult Õhtumaa vaimu slaavi ülemvõimu vastu. Ja kui revolutsioon senistele härrastele allasurutud vähemuse osa jättis ning ajaloole ärkav eesti rahvas ajalugu otsekui otsast peale uskus alustavat, siis tegelikkuses jätkas ta vaid sajanditepikkust traditsiooni: heroilises võitluses lõi ta tagasi Punaste armeed ja saavutas kõigist Euroopa riikidest esimesena vastuvõetava rahuleppe Venemaaga. Läänemaise vaimu kaitsmine Ida vastu sai niisiis Eesti esmasünniteoks. Aga nii nagu Baltikum aastasadade jooksul ikka ka venelikke jooni on näidanud, nii paistab ta ka täna olevat uuest Venemaast rohkem mõjustatud kui mistahes teine maa. Bolševism on Eestis sügavalt elav, seda aga nüüd uues mõttes. Pole midagi Eestile iseloomulikumat kui see, et leninismi vaim ilmneb tema riigikorralduses poolpreisiliku militarismi kujul. Ja valitsemistehnika on koguni vaat et punktipealt üle võetud Saksa okupatsioonivõimudelt.

Eesti on ülemusteriik par excellence. Seal, kus varem oli enam kui küllalt 3000 Vene ametnikust, seal ei saa 25 000 eestlast tööga veel ligilähedaseltki hakkama. Sest kõik on ju riigistatud. Maamõisad on ära võetud, metsad konfiskeeritud, maju natsionaliseeritakse kahtlasi teid pidi. Näib, nagu oleks Lenin abinõude leidmisel vaderiks käinud. Samas mõjub maa täiesti läänelikult: sest see on saksalik korraldamiskihu, mis teostab idalikke mõtteid. Seejuures ollakse aga nii vaesed, etmaa valitsemiseks vajalikku ametnikkonda tuleb ülal hoida kodanikelt viimast võttes. Täna on riigil juba rohkem võlgu, kui on tema enese väärtus. Ja uusi väärtusi luua takistab seesama riik sellega, et ta eraomandust illusoorseks muutes erainitsiatiivi lämmatab. See on vene bolševismi probleem pähklikoores. Mis võiks olla lahendus? Tänased valitsejad, enamasti sotsialistlikult meelestatud eluvõõrad advokaadid, nii kaugele ei mõtle. Ka Eestis tegelevad need inimesed esmajoones oma programmi elluviimisega. Ainult rahvas, 85 protsendi ulatuses talupojad, on jätkuvalt teadlik oma läänelikust karakterist. Üleüldine on nördimus eestkostealuse seisundi ja talumatu maksukoorma pärast; üha valjemaks muutuvad üleskutsed vabadusele, üha üldisemaks saab vaade, et ainult erainitsiatiiv võiks maa pankrotist päästa. Kõik läheb teistmoodi, kui seda doktrinäärid lootsid. Riigi poolt ülevõetud mõisad ja metsad toovad palju vähem sisse, kui erakätesse jäänud. Mõisaomanike väljaajamine nende oma kodunt ja katuse alt, mis toimus sageli kõige näotumas vormis, on - kaugel sellest, et enamust pikema aja jooksul rahuldada - maaelanikkonna õiglustunde hävitanud. Baltlaste ja eestlaste vahelised suhted on aga maal sellegipoolest vastuvaidlematult paranenud. Sel ajal, kui eestlased on selle mõjul, mida nad korrumpeerunud eesti tšinovnike surve all taluma peavad, hakanud avalikus elus nii vihatud baltisakslaste häid omadusi uuesti hindama, on baltlaste endi seas toimunud suur sisemine muutus: raskete katsumuste tules on need kunagised reaktsionäärid sisse kasvanud uude aega. Enamik eestlasi loodab nendega äraproovitud koostööle. Sellele seisab aga valitsuse poliitika jätkuvalt vastu. Baltluse varemeilgi hoitakse veel silma peal. Asutavas Kogus lükati põhiseaduste arutelul tagasi mõõdukate saadiku Teemanti ettepanek, mille kohaselt on varade äravõtmine lubatud ainult õiglaste hüvitiste korral, ning maakomisjon otsustas, et võõrandatud maa ja metsa eest ei maksta üleüldse mingit hüvitist, ja inventarigi eest ainult tunduvate piirangutega. Aga just see ülepingutamine radikaalsusega toob nüüd kaasa tagasilöögi võimaliku ja mõistliku juurde. Eesti esindaja Helsingis, Luiga, saatis valitsusele ja kõigile parteidele sõnumi, milles öeldakse, et sotsialiseerumishullus, mis läheb välja kuni kodanikkonna ühe klassi röövimiseni, on noore Eesti riigi parim vahend minetada oma poolehoidjad, seda isegi Soome vasaklastest sotsialistide seas, ning lõpetas tähendusrikka lausega: hüvitisteta võõrandamine võib riigile lõppude lõpuks palju kallimaks maksma minna kui õiglase hüvitise maksmine. Selle sõnumi saabumisele järgnenud päeval, 29. juunil luges rahvasaadik Stackelberg ette baltisakslaste põhimõttelise selgituse: “Me oleme seisukohal, et vara võõrandamine on lubatud, kui üldised huvid seda nõuavad ja see õiglaselt hüvitatakse. Meie arvates ei ole 10. oktoobri 1919. a. maaseadus tingitud üldistest huvidest, pigem tuleb ta riigile kahjuks. Maaseaduse vajalikkust oleme korduvalt toonitanud, kuid seda peaks rakendatama kui majanduslikku abinõu, mitte kui poliitilist kättemaksuakti.

Me taotleme õiglasi hüvitusi igal juhul, viimse instantsina läbi Rahvasteliidu, keda Eesti on oma vastuvõtupalvega tunnistanud endast kõrgemal seisva instantsina ja kelle kaitse on meie riigi edasikestmise ainus tagatis. Me teatame, et jääme oma nõudmise juurde, kooskõlas oma panusega riigi ülesehitamisel, milleks meile kogemus ja senine edu õigustuse annab.” See seisukohavõtt jättis istungil sügava mulje. Ilmsesti tundsid ka kõige radikaalsemad, et on pilli lõhki ajanud. Ettepanek suunati tagasi finantskomisjoni, kusjuures Rahvaerakond (kuhu kuulub ka peaminister Tõnisson) andis kogu oma senisele praktikale vastukäivalt avalikult teada, et pole maaseadust kunagi vaadelnud kui poliitilist, vaid kui puhtalt majanduslikku abinõu. Varsti pärast seda läks senine kabinet erru. Kas eesti poolbolševism sai seega kõrvaldatud? Vaevalt. Selleks on ta veel nii seesmiselt kui ka väliselt liiga tugev, kuid küllap sai ta tõsiselt ohustatud. Pole vähimatki kahtlust, et just tänu temale on eesti-baltisaksa vastasseis hajumas ning et varsti ühendavad riigi kõik edasipüüdlikud elemendid oma jõu liberaalsel alusel. Küsimus on ainult selles, kas nad suudavad võimule tulla enne, kui kogu riik on hukatusse viidud. Eesti rahva tervemõistuslik, kaine, nii mitmeski mõttes inglasi meenutav meelelaad näikse õigustavat lootust, et vene haigusest - just seetõttu, et see on nii intensiivselt läbi tehtud - saadakse jagu. Teisalt võivad välised asjaolud tingida ka selle, et Eestist saab Läänemaailmale traagiline näide, ja et ta just sel viisil oma sajandite missiooni - varjata läänemaist vaimu Ida pealetungi vastu - taas kord teostab.

Yrjö Leminkainen [= H. Keyserling]. Die Politische Bedeutung von Estland: Das Verhältnis zum Bolschewismus.- Neue Freie Presse (Viin) 8. I 1921, lk. 2. Pealkirja alla on kohaks ja ajaks märgitud “Helsingi, detsembri lõpp”.

Balti ühisrinne

Sessinatses saamise ja möödasaamise maailmas võib igat lõppu vaadelda kui ühtlasi algust; ja kel on silma märgata kõige toimuva seda aspekti, see näeb seal, kus mõni teine lõplikku masendusse vajub, tihti kangastuvat kõige avaramaid tulevikuvõimalusi. Nii olen ma oma esinemistes ikka ja jälle toonitanud, et just nüüd võiks alata kõigist eelnevaist kõige saksalikum ajalooepohh... Põhimõtteliselt sama on nüüd lugu ka meie, baltlastega. Ükskõik kui korvamatud meie kaotused ka ei paistaks: tehes panuse sellele, mis me olemuslikult oleme, ja suunates pilgu ette, näeme avanevat tulevikku, mis oma tähtsuses ületab kõik minevikus olnu. Mineviku tähtsus piirdus põhiliselt provintsiga; nüüdsest peale võime, kui tahame, hakata mängima euroopalikku rolli.

Meie baltlased oleme - ja see võiks praegu ka kõige saksameelsematele juba selge olla - oma parimas osas omaette rahvus, paljuski täiesti teistmoodi kui riigisakslased. Me oleme üks neid piirirahvaid, kes loovad inimliku silla erinevate kultuuride, antud juhul Põhja, Ida ja Lääne vahel. Varem tingis see meie teataval määral kõikuva asendi. Uues tärkavas ilmas, kus kõik üle rahvuslik - majanduses, teaduses ja kultuuris kehastatuna - palju suurema tähtsuse omandab kui kitsalt rahvuslik, oleme esimest korda oma ajaloos otsekui ettemääratud suuremaks missiooniks. Olgu me Saksamaale väljarännanud, kojujäänud, Venemaaga taasühendamise külge krampunud: see on ülesanne, mis seisab meie kõigi ees, ja samas on see ka ülimalt tähtis ülesanne. Seetõttu ei tekita baltluse tulevik minus hirmu, vähemalt niivõrd kui me õigeaegselt adume seda, milleks me oleme loodud ja kui suured on need võimalused, mida just praegune aeg pakub meie omapära mõjukaks esiletoomiseks. Mõnekümne aasta pärast võime me olla ja tähendada midagi enamat kui eales varem. Kuid selleks on vaja luua kõigi baltlaste seesmine ühisrinne, ükskõik siis, kus nad ka ei elaks. Me peame aru saama, et emigrantidel ja kojujäänuil on lõppeks üks ja seesama ülesanne, mis tingib vastava tegutsemise; et saksa-, vene-, eesti- või lätimeelsed ajavad tegelikult kõik üht ja sedasama asja, et vanad vastuolud aadlike ja kodanlaste, liivi- ja eestimaalaste vahel on täna alusetud ja mõttetud. Meie ülesanne on rahvaid siduv, mitte lahutav, ülerahvuslik, mitte rahvuslik, olgu me muidu nii sakslased kui tahes; üksnes sellest kasvab viimaks välja ka meie, kui tahetakse terminit, rahvusbaltilik missioon. See võib osutuda veel millekski väga suureks. Kuid tema eelduseks on kõiki riigipiire ületav Balti ühisrinne, mis poleks suunatud ühegi riigi vastu, mis pigem seoks ja leevendaks seda, mis ilma meieta on jäigas vastasseisus.

H. Keyserling. Die baltische Einheitsfront. - Baltische Blätter (Berliin) 6. X 1921, nr. 40, lk. 235-236 (HKN, Mappe 196.10).

Meie, baltlased

Ikka ja jälle tõusetub meie, baltlaste ees küsimus, kas me oleme “sakslased”; varem küsiti sellele vastupidiselt, kas me oleme “venelased”. Toona vastasin ma küsimusele lausega: me oleme küll “sakslased”, aga mitte “saksamaalased”, vaid “venemaalased”, siiski mitte mingid “venelased”.

Selle vastuse teine pool ei tule esialgu enam arvesse, sest Venemaad ei ole de facto olemas. Kodumaal olles nimetasime ise end alati “sakslasteks”, seda vastukaaluna venelastele ja eestlastele, resp. lätlastele. Mitte kunagi aga ei samastanud me end riigisakslastega, keda me kutsusime tavaliselt “välismaalasteks”, nii nagu me ka “välismaa” all alati mõtlesime Saksamaad, samal ajal kui teisi mittebalti riike ja nende kodanikke kutsuti nende oma nimega, nii ka Venemaad. Ka eesti keel tegi siin peent vahet varjundeis - kohalikku sakslast, baltisakslast, nimetati “saksaks”, riigisakslast aga “sakslaseks”. Saksamaa on saksa sugu rahvaid, kuid ometi mitte kõiki neid hõlmav riikide liit; ka väljaspool liitriiki kohtab igal pool maailmas nii ühte riigikehandisse koondunud kui ka üksiti hajutatud saksa sugu rahvaid, rahvakilde ja -rühmi, nii nagu ka meie, baltlased. Igal pool maailmas nimetatakse inimesi nende riikliku kuuluvuse järgi, ühte sakslaseks, teist - venelaseks, seda seal šveitslaseks ja toda hoopis austerlaseks jne., küsimata üksikisikute rahvuskuuluvuse järele; nii oleme ka meie, baltlased, väljaspool Venemaad olnud ikka “venelased” ja mitte iial “sakslased”, kes me ju ses mõttes ka pole. “Sakslase” all mõeldakse kogu maailmas Saksa liitriiki moodustavate liidumaade alamaid ning meie oma suva ja soovid ei maksa siin midagi, ja järelikult pole meil ka mingit õigust nimetada end “sakslasteks”, kui ei taheta just selgelt esile tõsta rahvasoolist [völkisch] aspekti. Ka poliitilised parteid kodumaistes parlamentides, kuhu me kuulume, ei kasuta oma nimetustes “saksa”, vaid “baltisaksa” mõistet, kusjuures “saksa” tähistab siin rahvasugu sedavõrd, kui me oleme oma kodumaal “saksasoolise” vähemuse esindajad.

Varasematel aegadel nimetati meid, baltisakslasi, riikliku kuuluvuse järgi “liivimaalasteks”, aga see nimetus on hiljem kasutusest täiesti kadunud, osaliselt kindlasti kolme Vana-Liivimaad moodustanud hertsogiriigi, Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa administratsioonide lahususe tõttu. “Baltlase” nimetus on uuemat päritolu, nii nagu dateeritakse aastaga 1871 ka “sakslase” praegust tähendust. Et me oleme “saksa sugu”, selles pole mingit kahtlust, ent mingit kahtlust pole ka selles, et me ei samastu ühegi Saksamaal paikse hõimuga, ja meie suhe nendega on samasugune nagu ülejäänud saksa hõimude suhe üksteisega, nagu švaabi suhe frangiga ja nii edasi; nõnda siis oleme üks omaette saksa hõime, rahvas või rahvakild, kui soovitakse, kel on omaenese arengulugu ning teravalt eristuv omapära ja mentaliteet. Nüüd, kus me oleme suures osas oma kodumaalt välja aetud, on Saksamaa meid kui hõimusugulasi kõige tänuväärsemal moel vastu võtnud, tagades meile külalisõiguse, aga iseenesestki mõista vaid külalisõiguse; igatahes jääb meile ka võimalus omandada Saksamaal oma koduõigus, juhul kui me saame mõne liidumaa kodakondseiks, ühes sellega aga katkeb, vähemalt järgmises põlves, meie olemasolu baltlastena poliitilises mõttes, meist saavad siis baierlased, preislased või würtemberglased ja meil on õigus end kogu maailma ees ka poliitiliselt “sakslasteks” nimetada.

Oma ajaloo aastasadadel oleme me, baltlased, poliitikale ikka lähedal seisnud, ja tegelikult on see olnud eranditult Balti poliitika, ning üksnes Põhjasõja ajal ja nüüd maailmasõja lõpul sai osa Balti poliitikast ka maailmapoliitikaks või vastupidi - maailmapoliitika sekkus meie Balti poliitikasse. Saksasoolistena, nagu me oleme, on meile omane ka truudus, “saksa truudus”; me oleme alati rõhutanud, et oleme olnud Vene tsaari kõige truumad alamad.

Kui Vene koloss 1917. aastal rusudeks varises, tsaar oma päritud troonist loobus ja oma alamad nende tõotustest vabastas, siis olime ka meie vabad, siis tungis meie Balti poliitikasse maailmapoliitika ja me palusime oma eilseid vaenlasi, oma hõimusugulasi sakslasi, meid ja meie maad oma kaitse alla võtta, ning see palve sai täidetud, kui ka nurjus tema teise poole, meie maa kaitse alla võtmise kestev elluviimine, nimelt saksa revolutsiooni ja sellest tuleneva ilmaseisukorra tõttu.

Roll, mille ajalugu meile siiani ette kirjutanud, on olnud vahendav. Peeter Suur nimetas Baltikumi aknaks, mille ta Venemaa jaoks Läände avanud - me olime sild Ida ja Lääne vahel - kas on see roll lõpuni mängitud ja mooramees võib minna, sest töö on tehtud, kas peavad baltlased oma eksistentsi lõpetama või saab meile osaks mõni uus roll - ja kui, siis missugune? Kas saab see jälle olema sild Ida ja Lääne vahel? Või vahendajaroll kusagil mujal? Kes oskaks sellele vastust anda.

Kuidas nüüd kõigi nende vastamata küsimustega ka poleks, tõsiasjaks jääb, et me seisame käesoleval hetkel kesk vihast võitlust - kas on see surmaheitlus või tõuseme sellest uuele elule tugevnenuna? - ja meie püüdluseks peab olema oma front tugev hoida, teda seestpoolt mitte nõrgestada, me peame ühisrinde mitte ainult looma, vaid seda ka hoidma. Saab olemas olla ainult üks Balti poliitika ja selle poliitika suunised peavad olema paika pandud kodumaale jäänud baltlaste poolt, ning meie, kes me viibime mujal, võime ja peame toetama ning esindama üksnes seda “Balti” poliitikat.

On ju olemas suur hulk baltlasi, kes baltluse edasikestmisse Baltikumis enam ei usu ja kelle sooviks on leida uus kodumaa; need võivad koonduda ühtseks huvirühmitiseks ja ajada poliitikat, millesse süvenemine viiks siinkohal pikale, ainult et Balti poliitika nime ei tohiks see kunagi kanda, vähemalt niikaua, kuni Baltikumis on veel baltlasi.

Niipalju kui siin balti organisatsioone leida, on nad kõik tihedas kokkupuutes kodumaaga, ja poliitika, millest nad juhinduvad, on kooskõlas kodumaa omaga, ning kui meie, kes me viibime kodumaast eemal, ajame poliitikat, mis satub vastuollu kodumaal aetavaga, siis tähendab see reetmist omaenese asjas; ainult ühtsus teeb tugevaks, ja seega saab olemas olla vaid üksainus Balti poliitika ühelainsal Balti rindel.

[H. Keyserling]. Wir Balten. - HKN, Mappe 195.01. Kirjutatud arvatavasti Darmstadtis 1921/1922

Saksa ja inglise keelest tõlkinud Jaan Undusk

1

2016-10-25

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaPostkolonialism