Teemad

Nõiduseusu seletus - muistsest mesopotaamiast tänapäevani

Prindi

Amar Annus

1

Muistsest Mesopotaamiast pärinevad kiilkirjalised tekstid sisaldavad palju viiteid uskumuste kohta, mis käsitlevad nõidu ja nõidust. Nõid oli ühiskonna liige, kuid siiski „teine“, kelle nõialoomus tuli paljastada. Kui kedagi muistse Mesopotaamia sootsiumis hakati nõiaks pidama ning leiti see olevat igati põhjendatud, oli selline isik määratud kuuluma põlatud ühiskonnakihti ja ta elu sattus ohtu. Sellistesse süüdistustesse suhtuti täie tõsidusega. Näiteks kuulus Hammurapi koodeks seadustab teises pügalas nõia tuvastamise meetodina jõeordaali (19. sajand e.m.a):

„Kui keegi mees heidab teise peale nõidust, kuid ei tõesta seda, siis see, kelle peale nõidused heideti, läheb Jõe Jumala juurde ja sukeldub. Kui Jõe Jumal on temast võitu saanud, tema süüdistaja omastagu tema maja. Kui Jõe Jumal mehe puhastab ja heastab, (siis see), kes tema peale nõidusi heitis, tapetakse. See, kelle Jõe Jumal heastas, omastagu oma süüdistaja maja.“ [1]

Nagu nähtub sellest paragrahvist, oli nõiaks pidamine kõike muud kui kerge süüdistus. Nii süüdistaja kui süüdistatav pidid arvestama tõsiste tagajärgedega. Lisaks hajali viidetele muudes tekstižanrides eksisteerib ka spetsiaalselt nõidusega tegelev preesterlike tekstide korpus. See on mahukas ja hõlmab hinnanguliselt tuhandeid kiilkirjatahvleid, mis näitab, et nõidusega võitlemist pidasid Babüloonia preestrid prioriteetseks valdkonnaks. Mesopotaamia loitsud ja rituaalid, mis tegelevad nõiduse tuvastamise ja peletamisega võtavad enda alla omakorda tuhandeid lehekülgi kriitilistes akadeemilistes väljaannetes. Nende uurimise peamine keskus on tänapäeval Würzburgi ülikoolis Saksamaal. [2]

Kiilkirjalisi tekste, kus keegi ennast ise nõiaks nimetaks, siiski ei leidu. Tegemist on nõidumise ja nõidade vastu kirjutatud tekstidega, kus nõidu tuvastatakse ja lausutakse loitse, et nõialt vaimujõudu ära võtta. Nõidus tehti kahjutuks ja selle mõju pöörati tagasi nõia enese vastu. Üldjoontes toimis nõiduse vastu loitsiv Babüloonia preester nii nagu kujutletav nõid ise. Babüloonia nõidadevastase tekstikorpuse pikim seeria on „Maqlû“ („Põletamine“), mis sisaldab sadakond loitsu kokku kaheksal savitahvlil. See seeria kujunes välja esimesel aastatuhandel e.m.a varasemast palju lühemast seeriast, kus oli ainult kümmekond kõige olulisemat loitsu. Kogu seeria pikk versioon kanti ette kuningliku rituaali käigus Abu-kuus (juuli/august) ühe öö ja järgneva hommiku jooksul. [3] Seda kuud tunti Mesopotaamia kultuslikus kalendris kui surnutega suhtlemise aega, nõidadeks peeti aga sageli surmavalda lukustatud vaime. Niisiis oli oluline surmavallast hingedekuu käigus kuidagi valla pääsenud nõiad sinna kindlalt tagasi saata ning seda eesmärki rituaalne tseremoonia täitis.

Seeria pealkiri „Põletamine“ ei viita mitte inimeste põletamisele, vaid arvatavate nõidade ja haigusedeemonite kujude hävitamise rituaalidele, mis eelnevalt tehti loitsudega kahjutuks. Teoloogilises mõttes oli oluline, et nõia kuju või kujutist ei maetaks kombekohaselt nagu inimesi, vaid nende ihu ja vaim tuli igati jäljetult hävitada. Siinkohal üks stiilinäide loitsude seeria alguspalvest, kus preester pöördub taeva jumalate poole (Maqlû, I 1-20):

Ma hüüan teid appi, öötaeva jumalad,
ühes teiega hüüan ma ööd, looritatud mõrsjat,
ma hüüan hämarikku, keskööd ja koitu.
Sest nõiatar nõidus mind,
valetaja süüdistas mind,
mu jumala ja jumalanna viis kaugele minust!
Mind nägeva silmis jäin ma haigeks,
olen rahutu, unetu öösel ja päeval,
klomp täidab ikka ja jälle mu suud,
see lõikas ära toidu mu suust,
mu joomise vee tegi kasinaks!
Mu rõõmulaul halinaks, mu õnneleid leinaks sai -
seiske minuga, suured jumalad, kuulake mu kaebust,
mõistke kohut, selgitage mu saatus!
Ma valmistasin enda nõia ja nõiatari kujud,
enda arbuja ja enda arbujanna,
ma asetan need teie jalgade ette ja esitan oma kaebuse:
kuna ta on teinud kurja ja sepitsenud inetud asju,
tema saagu surma, mina jäägu elama!
Tema nõidus, tema eritis, tema lahusti saagu tühiseks!

Sarnane terminoloogia on omane kogu loitsude seeriale - oma olemuselt on tegemist kohtuprotsessiga nõidade üle, kes arvatavalt on kannatajale põhjustanud mitmeid füüsilisi ja vaimseid hädasid. Kannataja on selles kohtuprotsessis hageja või pealekaebaja. Nõiale omistatakse nõidusevahendeid nagu „eritis“ (ruhû) ja „lahusti“ (rusû), samuti heidetakse ette ohvrite kujude valmistamist. Nõidus võis varitseda kõikjal deemonite kujul ja ohvrile üle kanduda isegi juhuslikult nähtud eseme nagu tänaval vedeleva potikillu kaudu (Maqlû, III 136). Babüloonia nõidusevastased tekstid on maailmas unikaalsed oma vanuse ja hulga poolest, kuid sisaldavad sarnast infot sellega, mida etnograafiauuringute abil nõiduse kohta on teada saadud ajaliselt meil palju lähematest kultuuridest.

Nõiduseusu etnograafiline eritlemine

Euroopa ajaloo kurikuulsad nõiaprotsessid toimusid ligikaudu aastail 1450 -1750. Neid protsesse on kultuuriloolased põhjalikult uurinud ja siinses kirjutises nendest juttu ei tule. Seda ajastut tuleks pidada nõiduseusu „kuldajastuks“ Euroopas, kui nõidade hävitamine oli ka usuliselt ja poliitiliselt sanktsioneeritud. Siiski pole nõiduseusk ei enne ega ka pärast kuhugi kadunud. Nõiduseusk on universaalne, see on seotud inimaju kognitiivse arhitektuuriga. Ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse skaalal kuulub nõidus pigemini viimasesse sfääri, usk nõidusesse on tugevasti seotud tunnetega. Emotsiooni ja ratsionaalsuse vastasseisu üldiseks näiteks võib tuua üksikisiku vaimse konflikti iseendaga, mille algpõhjuseks on geneetiline konflikt. [4] Paljude kognitiivteadlaste arvates on mõtlemine kahetise loomusega. Paljud mõtlemise duaalsest süsteemist lähtuvad teoreetikud kinnitavad, et intuitiivsed emotsioonid ja reflektiivne mõistuspärasus on inimajus omavahel vastuolus ning esimene süsteem tekkis evolutsiooni käigus varem. Esimene süsteem on omane ka loomadele, reflektiivset süsteemi valdab ainult inimaju. Intuitiivseid emotsioone juhib kiiresti töötav ökoloogiline ratsionaalsus, reflekteeriv mõistus töötleb infot aeglaselt ja pingutades, normatiivset ratsionaalsust järgides. [5]

Nõiduseusu emotsionaalne joon on selle ambivalentsus, nõid isikustab konfliktseid ja vastuolulisi inimsuhteid. Nõiataolist tegelast tuntakse kõikides kultuurides, kuid nõia kuju ise on ähmane, ilma selgete piirjoonteta. Tegevus nõiana kuulub nähtamatusse maailma, seega intuitsiooni valdkonda. Kuna nõid võib oma loomuse poolest olla moraalselt nii hea kui kuri, siis kerkib üles küsimus, mis määratleb tema „nõiasust“. [6] Nagu edaspidi kirjeldan, võib seda nähtamatut vaimumaailma seletada nähtuste kompleksiga, mida psühholoogiauuringutes tähistatakse „vaimuteooria“ (Theory of Mind) mõistega.

Nõidusesse uskumine on alati olnud keskne kultuurikomponent. Tänapäeva infoühiskonnas kuulub nõiduseusule marginaalne roll, kuid traditsioonilisemat laadi ühiskondades on nõidumine palju enam kõneaineks. Tänapäeva Eestis leidub nõiduseteemalisi arutlusi internetifoorumites nagu Perekool jms, kindlasti ka alternatiivsetes meediakanalites. Vene Föderatsioonis Komimaal leidub etnograaf Art Leete sõnutsi ajalehtedes regulaarselt üle poole lehekülje kuulutusi, kus pakutakse nõidumisteenuseid: „iidsete taigadega võetakse soovijate pealt maha kuri silm, suguvõsa needus, ebaõnn, alkoholisõltuvus, tuuakse tagasi abikaasad ja kõrvaldatakse võistlejannad. Nõiad töötavad tasuta (see tähendab, telefoni teel) või lubavad, et teenuse eest saab maksta pärast nõiduse õnnestumist, ning annavad oma tööle mitmeaastase garantii. Pakutakse maagilist kiirabi ning parandatakse teiste nõidade vigu.“ [7] Venemaa tervishoiuministeeriumi 2008. aasta andmetel tegeles selles riigis erinevate nõiduseteenuste pakkumisega 10 000 inimest, selle äri käive oli hinnanguliselt 30-40 miljonit dollarit aastas. [8]

Nõidadeks peetakse sageli naaberrahvaid ja välismaalasi. Eestis populaarse uskumuse järgi on lätlastel kuus varvast, mis on tüüpiline nõidusega seostuv konspiratsiooniteooria. Komimaal on vägevateks nõidadeks peetud läbi aegade sinna saadetud sõjavange. Nõidusega seostatakse seal ka uuemaid karismaatilisi kristlikke vabakogudusi, kelle jumalateenistused on emotsionaalsed. Nõidu samastatakse võõramaiste spioonidega - need kaks on üsna hästi kattuvad mõisted. [9] Babüloonia „Maqlû“-seeria ühes loitsus antakse värvikas loend erinevatest nõiatüüpidest, kellega loitsija vastamisi astub (IV 123-139). Loend algab Mesopotaamia naaberrahvaste üleslugemisega:

Minu sõber on nõid, mina olen vabastaja,
nõiatar on nõiatar, mina olen vabastaja,
nõiduja eelamlanna, mina olen vabastaja,
nõiduja gutilanna, mina olen vabastaja,
nõiduja sutulanna, mina olen vabastaja,
nõiduja lullublanna, mina olen vabastaja,
nõiduja mitannilanna, mina olen vabastaja,
nõiduja tilpajanaine, mina olen vabastaja,
nõiduja posijanaine, mina olen vabastaja,
nõiduja maotaltsutaja, mina olen vabastaja,
nõiduja joovastunud naine, mina olen vabastaja,
nõiduja sepistajanaine, mina olen vabastaja,
nõid on saatus, kes istub mu väravas, mina olen vabastaja,
nõid on minu linna tütar, mina olen vabastaja,
ma saatsin päikese loojangu poole, nad võtsid minu pärast kätte oma kujud.
Seitse ja seitse need enda nõiduja kuju ma usaldan tulejumal Girrale,
küdevas ahjus ma põletan nad ära.

Nõidumisvõtteid ja viise nõidusest hoidumiseks on näiteks traditsioonilise eluviisiga Siberis ja Komimaal väga palju - kuigi nõidus pole meeldiv asi, on kogu elu ja argipäev nõidusest läbi imbunud. Nõiduse teeb eriti hõlmamatuks tõsiasi, et see võib sündida tahtmatult: „Näiteks komidel on selline nõidus (vomidz) üsna paratamatu, igaüks võib seda kogemata teha. Vomidz toimib juhuslikult väljendatud tunnete, nt hämmastus, imetlus või kadedus, kaudu. Piisab, kui keegi ütleb juhtumisi oi!, ja ongi toimunud nõidumine.“ [10]

Kujutlus nõidusest tekib sageli liiga tugevasti väljendatud emotsioonidest, millega võivad kaasneda vandesõnad. Keerulises või eluliselt olulises olukorras tuleks vältida tugevaid emotsioone ja nende väljendamist, millega nõidus usutakse kaasnevat. Nõiduse võib kaasa tuua ka mõne kõrvalise isiku emotsioon. Ehk nagu Art Leete sealsamas kirjutab: „Olen ka sattunud filmima nii nõiduja kui ka ohvrite jaoks ootamatult toimunud nõidumise juhtumit. See juhtus mõne aasta eest, sügisese jahihooaja lõpul. Jahimehed tegelesid sauna eesruumis äsja metsast püütud lindudega, kui äkitselt astus hoovi naabrinaine (kes muide oli küla ainus evangeelne protestant) ja hakkas saaki kiitma. Kardetavasti võimendas filmimine seda nõidust, aga mul ei olnud sinna enam midagi ka parata. Komi sõbrad olid pärast pisut õnnetud, aga oma tundeid väga ei väljendanud. See oleks jätkanud juba niigi liiga selgelt sõlmitud nõiaringi.“

On täheldatud, et hajali elavate kogukondade ja nomaadlust harrastavate hõimude juures esineb süüdistusi nõidumises haruharva. Hõimuühiskondades, kus lahkhelisid lahendatakse tülitsemise asemel lahku- ja laialimineku abil, ei esine pahatahtlikku nõidust. [11] Järelikult on kujutlus nõidumisest kõige otsesemalt seotud emotsionaalselt pingeliste sotsiaalsete olukordadega, kus asjaosalistel puudub võimalus ära minna ja eemalduda. Koosolemise paratamatus võib olla tingitud eluks vajalike ressursside vähesusest. Nendest ressurssidest osasaamisel tulevad kindlasti kasuks hästi lihvitud suhtlemisoskused.

Tugev ja nõrk „vaimuteooria“

Idee, et inimese aju kasutab modulaarseid mehhanisme, pärineb filosoof Jerry Fodorilt. [12] Modulaarsus tähendab teadvusele kättesaamatut mehhanismi, mis toimib iseenesest, ilma et kõrgemad teadvusprotsessid oleksid kaasatud. Fodori algse ideest lähtudes on autismiuurija Simon Baron-Cohen kirjeldanud vaimuteooria mooduleid. [13] „Vaimuteooria“ on inimaju modulaarne struktuur, mis aitab mõista kaasinimesi, nende kavatsusi, emotsioone ja mõtteid. Autismiuurimise seisukohalt on oluline, et nende modulaarsete mehhanismide toimimine on autismispektrisse kuuluva inimese puhul enam või vähem häiritud. Baron-Coheni järgi jaguneb vaimuteoreetiline võimekus nelja mehhanismi koostoimeks:

1. The Intentionality Detector on tajuvahend, mis tõlgendab liikumisega seotud stiimuleid eesmärki, iha või soovi väljendavate põhiliste vaimuseisunditena.

2. The Eye-Direction Detector tuvastab silmade või silmataoliste stiimulite kohalolu ning tõlgendab neid agentsuse ja pilgu suuna seisukohalt. Mida keegi vaatab? Kas keegi vaatab mind? Teiste inimeste pilke monitooritakse.

3. The Shared Attention Mechanism annab äratundmise, et on loodud kontakt teise „vaimuga“ ja et keegi on loonud kontakti sinuga. See on tähelepanu pööramine sellele, millest teine inimene on huvitatud. Niisuguse mehhanismi abil me jälgime objekti koos, vestluse mõttes - loome ühise jututeema.

4. Theory of Mind Mechanism võimaldab ära tunda keerukamaid vaimuseisundeid kui soov ja pilgu suund, see seob vaimulugemise erinevad modaalsused ühte tervikusse. [14] Vaimuteooria areneb lapse täiskasvanuks saamiseni. Kõige varasemas arengus võib täheldada järgmisi sotsiaalseid käitumisi. Pilgu monitoorimine ehk gaze monitoring on tegevus, kui 9-14 kuu vanune laps hakkab jälgima teise isiku pilku, pöörab oma pilgu samasse suunda ja kontrollib edasi-tagasi vaadates, kas mõlemad vaatavad sama objekti. Umbes samas vanuses hakkab laps jagama oma tähelepanu žesti abil, mida kutsutakse protodeclarative pointing: laps suunab sõrme objekti poole, vaatab teise isiku poole, et teha kindlaks, kas mõlemad jagavad tähelepanu sama objekti suhtes. Autistlikud lapsed on nende tegevuste arendamises hilisemad. [15]

Tüüpiline 4-aastane laps suudab raskusteta läbida nn Sally ja Anne’i testi. Testis katsetatakse lapse võimet näha olukordi teise inimese silmade läbi, võimet mõista uskumust. Testi stsenaariumi järgi paneb Sally oma asja ühte kohta toas ja lahkub toast. Anne paneb tema asja teise kohta. Sally tuleb tuppa tagasi ja 4-aastase käest küsitakse, kust hakkab Sally oma asja otsima. Autistlikud lapsed enamasti ei mõista, et Sally hakkab oma asja otsima sealt, kuhu ta selle ise pani, vaid kipuvad arvama, et Sally otsib oma asja sealt, kuhu Anne selle tema äraolekul pani. Tüüpiliselt arenenud 4-aastasel lapsel on võime mõista uskumust kui meeleseisundit, autistlikel lastel esineb siin tavapärasest arengust mahajäämust. [16]

Emotsioonide ja nende äratundmise areng toimub täiskasvanuks saamiseni. Autismiuuringute keskuse uurimisrühm Cambridge’is tegi keeleliste andmete põhjal kataloogi kõikidest inimlikest emotsioonidest. Selleks kasutati inglise keele sõnu, millega võib lõpetada lauset, nagu „ma tunnen end“ („I feel“); „ta paistab“ („he looks“) või „ta hääl kõlab“ („she sounds“). Saadud sõnade kogumist eraldati sünonüümid ja kokku eristati 412 emotsiooni. Kui see töö evib täppisteaduslikku väärtust, võiks tegemist olla „emotsioonide Mendelejevi tabeliga“. [17]]

Selles kataloogis jagunevad 412 emotsiooni 24 üldisemasse gruppi. Nimetan need emotsioonide grupid eesti ja inglise keeles koos sellesse rühma kuuluvate emotsioonide koguarvuga: hirmunud (afraid, 24); vihane (angry, 20); igavust tundev (bored, 15); kannatamatu (bothered, 7); kahtlev (disbelieving, 8); jälestav (disgusted, 3); põnevil (excited, 16); kiindunud (fond, 11); rõõmus (happy, 33); kahju kannatanud (hurt, 33); huvitatud (interested, 15); lahke (kind, 20); meelitatud (liked, 15); romantiline (romantic, 12); kurb (sad, 34); kaval (sneaky,11); kahju tundev (sorry, 7); kindel (sure, 21); üllatunud (surprised, 8); mõtisklev (thinking, 10); puudutatud (touched, 5); ebasõbralik (unfriendly, 51); ebakindel (unsure, 25); sooviv (wanting, 10). Emotsioone on selles uurimistöös vaadeldud ka lihtsamast keerulisemani. Cambridge’i „Emotsioonide raamatukogus“ on vanuseti eristatud tavapärase arengu 6 astet. Näiteks emotsioonirühma „kiindunud“ (fond) äratundmise tasemed näevad vanuseti välja nii: 1) kiindunud, meeldiv (liking, fond, 4-7-aastane laps); 2) armastav, usaldav (loving, trusting, 8-10); 3) südamlik, lähedane, lugupidav (affectionate, close, respectful, 11-13); 4) imetlev, andunud (adoring, devoted, 14-16), 5) hellitav (cherishing, 17-18); 6) poolehoidu tundev (affinity, täiskasvanu). Emotsioonide raamatukogu sisaldab iga ühiku juures salvestisi näoilmete ja keeleliste fraasidega, mida inimesed vastava emotsioonide väljendamiseks kasutavad. [18]

Nendest uurimistulemustest nähtub, et liigikaaslase näoilmete, silmade ja hääle jälgimiseks ja emotsionaalseks mõtestamiseks areneb inimese ajus tõhus modulaarne arhitektuur. Jälgides kaasinimeste näoilmeid ja hääletooni, me pidevalt „tõlgime“ seda, mida näeme ja kuuleme, intentsionaalse ja emotsionaalse sõnavara abil. Inimesi, kes suudavad seda teha täpselt ja vaevata, iseloomustab hea sotsiaalne aju ehk tugev „vaimuteooria“. Edasijõudnutele selles vallas on Cambridge’is välja töötatud test nimega „Reading the Mind in the Eyes Test“ (RMET), milles tuleb emotsioone ära arvata pelgalt silmade põhjal. Siin võib tuua sellest testist ühe näite:

Raamatust: S. Baron-Cohen, The Essential Difference (New York, 2003), lk 188, nr. 3 (õige vastus on vasakus allnurgas)

Termin „vaimuteooria“ on muidugi mõneti eksitav, sest tegemist ei ole abstraktse õpitud „teooriaga“, vaid modaalsuste kogumiga, mis võimaldab mitmesuguseid sotsiaalseid tegevusi. Hea vaimuteooriaga isik suudab ilma vaevata lugeda emotsioone ja kavatsusi näoilmetest, hääletoonidest, kehakeelest, samuti enda omi samal kombel edastada. See isik tajub intuitiivselt tervikut ja konteksti, sulandub empaatiliselt sotsiaalsesse keskkonda, tal on ka piisavalt narratiivset paindlikkust. Hea vaimuteooriaga isik suudab suhelda kaasinimeste ja nende gruppidega pika aja vältel ilma väsimust tundmata ja kellelegi meelehärmi valmistamata. Veelgi paremini arenenud vaimuteooriaga isik suudab täpselt tajuda rühmaliikmete omavahelisi suhteid, samuti eri huvigruppide omavahelisi suhteid, tal on hea sotsioloogiline intuitsioon ning ka võime sujuvalt üldistada. Üldiselt toob hea sotsiaalne taju kaasa selle, et inimesed pakuvad huvi ja suhtlemine ka pika aja vältel pakub isikule meeldivat emotsiooni.

Vaimuteooria nõrkus näiteks autismispektris avaldub raskustes jälgida pilku, silmakontakti vähesuses, raskustes lugeda ridade vahelt intentsioone, seda, mida öelda tahetakse, näoilmete ja hääletoonide vääras tõlgendamises või nende tõlgendamise vältimises. Samuti raskustes viibida koos suure hulga inimestega, kiiresti võib tekkida väsimus sotsiaalsetes olukordades, ning see toob kaasa üks-ühele situatsioonide või üksinduse eelistamise. Samuti ei huvita nõrga vaimuteooriaga isikut ekstensiivne suhtlemine kaasinimestega ega inimeste seltskondlik tagarääkimine. Pigemini kaldub nõrga vaimuteooriaga isiku huvi asjade ja nähtuste vastu. Nõrga vaimuteooriaga autismispektris käib kaasas mitmesugust liiki sensoorne ülitundlikkus, mida kõikidel autistidel esineb.

Nõiduseusk ja hüpermentalism

Usu üle nõidusesse ja nõidadesse tuleks kindlasti arutleda inimvaimu modaalsuste kontekstis. Vaimuteooria erinevad modaalsused on ilmselt aluseks paljudele nõidusekujutelmadele. Näiteks pilgu ja silmade jälgimine ja sellest emotsioonide lugemine seletab, miks on kõikjal maailmas levinud „kurja silma“ uskumus. Kas täiskasvanud inimesel võiks olla arenenud näiteks „nõiadetektor“, mille aktiveerimine pakub teatud elevust ja naudingut? Sellise metafoori „nõiadetektorist“ on välja pakkunud ajaloolane Robin Briggs. [19] See metafoor on kindlasti arutlust väärt, sest nõiduseusk tundub olevat vaimuteooria laiendus. Kui hästi funktsioneeriv intentsionaalsuse detektor suudab anda liikumistele adekvaatseid seletusi, siis „nõiadetektor“ astub üle võimaliku ja võimatu maagilise piiri ja pakub füüsilistele protsessidele vaimseid seletusi. Selle järgi suudavad nõiad teha inimesi haigeks pelgalt oma pilgu läbi või siis näiteks usutakse, et Maa peale kukkus meteoriit, sest keegi „soovis sellega hoiatada inimkonda pattu tegemast“. Nõiduseusku võib pidada naiivseks füüsikaks, millega kaasneb ülearenenud vaimuteooria, kavatsuste ja emotsioonide liialdatud omistamine.

Eespool tõin välja seoseid nõiduseusu, paranoia ja konspiratsiooniteooriate vahel. Siin tuleks tähelepanu pöörata mõistele „hüpermentalism“. Termini on käibele toonud vaimseid häireid evolutsiooniliselt seletava „vermitud aju“ ehk Imprinted Brain teooria. [20] Selle käsitluse järgi esineb vaimuteooria ehk mentalism spektris nõrgast tugevani, liiga nõrgalt arenenud mentalism toob kaasa autismi ning liiga kaugele arenenud mentalism loob eeldused psühhootiliseks häireks, näiteks skisofreeniaks. Selleks et harilik vaimuteooria muutuks haiguslikuks hüper-teooriaks, peab ta kõigepealt arenema tavapärase vaimulugemise tasemele, kuid mitte piirduma sellega, vaid arenema edasi düsfunktsionaalseks. Sellega kooskõlas on teadmine, et psühhootilised haigused ei esine lastel, vaid avalduvad alles varases täiskasvanueas. Nõiduse seletamine hüpermentalismi mõiste abil lubab eeldada, et teismeeast nooremad lapsed ei tohiks olla suutelised nõiduseusku iseseisvalt genereerima. Kuigi ka nooremad lapsed võivad uskuda nõidadesse, on see usk täiskasvanutelt õpitud ja lapselikult naiivne (näiteks et inimesed televiisoriekraanilt võivad neid näha), mitte paranoiline usk pahatahtlikku nõidusesse. [21]

Nõiduseusk on oma olemuselt hüpermentalistlik, sest sellega kaasneb sageli tagakiusamisluul. Psühhoos tekib, kui mentalism jookseb amokki, tähelepanu teiste isikute pilgu, kavatsuste ja emotsioonide suhtes muutub patoloogiliselt kõrgeks. Psühhootiline isik näeb ja tajub rohkem mentaalseid nähtusi, kui neid tegelikult on, teeb ülepaisutatud järeldusi. Paranoia puhul arvab inimene ekslikult, et tema poole on suunatud teiste kas heade või halbade kavatsustega pilgud, ning sellega seostuvad kujutlused tagakiusamisest või vandenõudest. [22]

Kalduvus psühhootilisele mõtlemisele on omane skisotüüpsele isiksusele, kes tajub keskmisest paremini teiste inimeste meeleseisundeid ja kavatsusi. Stressi- või pingeolukorras võib tekkida kalduvus positiivsele või negatiivsele ületõlgendamisele. Positiivne avaldub näiteks erotomaanias, kui inimesele tundub, et võhivõõras inimene on temasse armunud. Negatiivse ületõlgendamise näiteks on jälitusluul, et kellelgi või mõnel grupil on isiku suhtes halvad kavatsused (nt kaetamine, kahjustusluul). Ülepingutatud konspiratsiooniteooriate aluseks võib olla liiga aktiivne jagatud tähelepanu mehhanism. Skisoidne isiksus võib hakata otsima kollektiivset vandenõud. Vandenõuteooria on ka nõiduseusu alustala. Paranoilisi pettekujutlusi kõiksugustest vandenõudest võib vaadelda kui jagatud sotsiaalse tähelepanu fantastilisi ülearendusi. Näiteks oma kuulsas autobiograafias „Denkwürdigkeiten eines Nervenkranken“ kirjutas skisofreeniapatsient Daniel Paul Schreber (1842-1911) oma kahtlustustest, et ülejäänud inimkond on loonud vandenõu selleks, et ta ei saaks minna tualetti. Schreberi sõnul oli tuhandeid kordi tema elus juhtunud, et ta ei saanud siseneda kempsu, sest keegi ta lähikonnast oli saadetud ette talle takistuseks. [23] Schreberi elulugu sai kuulsaks, kui Sigmund Freud tõlgendas seda 1911. aastal. Jagatud tähelepanu mehhanism aitab harilikult mõista, mis toimub inimeste rühmades ja sotsiaalsetel kogunemistel. Selle ülearengu korral tekivad ebarealistlikud kujutlused kosmilistest vandenõudest, nõnda et terve elu võib olla kõikehõlmav konspiratsioon.

Nõidus kui teisele isikule hea või kurja tegemise võime pelgalt vaimujõudu kasutades on seega hüpermentalistlik kujutlus, mis on omane psühhootilist laadi mõtlemisele. Selle põhjustab sotsiaalset taju võimaldava vaimuteooria üleareng. Kuna nõiduseusk põhineb adaptiivse tajuprotsessi ülearengul, siis ei saa eeldada, et see kunagi päriselt ära võiks kaduda. Sedavõrd üldisele ja universaalsele mudelile toetudes võib mõista, miks nõiduseusk on iseseisvalt tekkinud ja edasi kestnud kõikides maailma kultuurides.

Varem ilmunud Vikerkaar 2016/9

1

[1] Rmt-s: Muinasaja seadusekogumike antoloogia. Tallinn, 2001, lk 95. Tlk A. Annus.

[2] Vt T. Abusch, D. Schwemer, Corpus of Mesopotamian Anti-witchcraft Rituals. Leiden, 2010 (kd 1), 2016 (kd 2).

[3] T. Abusch, The Witchcraft Series Maqlû. Writings from the Ancient World. Atlanta (GA), 2015, lk 4-5.

[4] Vt C. Badcock, Emotion versus Reason as a Genetic Conflict. Rmt-s: Emotion, Evolution, and Rationality. Toim. D. Evans, P. Cruse. Oxford, 2004, lk 207-222.

[5] J. S. B. T. Evans, Thinking Twice: Two Minds in one Brain. New York, 2010, lk 21.

[6] M. Gaskill, Witchcraft. A Very Short Introduction. Oxford, 2010, lk 2-3.

[7] A. Leete, Soome-ugri nõidus. Sirp, 31.10.2014.

[8] M. Gaskill, Witchcraft, lk 121.

[9] A. Leete, Soome-ugri nõidus.

[10] Sealsamas.

[11] M. Gaskill, Witchcraft, lk 42.

[12] J. Fodor, The Modularity of Mind. Cambridge (MA), 1983.

[13] S. Baron-Cohen, Mindblindness: An Essay on Autism and Theory of Mind. Cambridge (MA), 1995.

[14] Sealsamas, lk 31-58.

[15] Sealsamas, lk 48, 66.

[16] Sealsamas, lk 70-71.

[17] <html>[<a href="#nh18" name="nb18" class="spip_note">18</a>" class="spip_out">https://www.theguardian.com/education/2002/sep/03/science.highereducation Vt Mind Reading Emotions Library. London; New York, 2004.

[19] R. Briggs, Witches of Lorraine. Oxford, 2007.

[20] C. Badcock, The Imprinted Brain: How Genes Set the Balance Between Autism and Psychosis. London; Philadelphia, 2009.

[21] Vt P. Bloom, Descartes’ Baby: How Child Development Explains What Makes Us Human. London, 2004, ptk 8, lk 218.

[22] C. Badcock, The Imprinted Brain, ptk 4.

[23] Sealsamas, lk 86-87.

2016-10-25

MärksõnaAju

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaFreud