Looduse ja jumala-armu alused mõistuse põhjal

Prindi

Gottfried Wilhelm Leibniz

1

1. Substants on teovõimeline olemine. Ta on kas lihtne või liitne. Lihtsubstants on ta siis, kui tal pole osi. Liitne on lihtsubstantside ehk monaadide kogum. Mоnas on kreeka sõna, mis tähistab üksust või seda, mis on ühtne. Liitsed ehk kehad on paljused ning lihtsubstantsid, elud, hinged, vaimud on üksused. Ja kindlasti peab lihtsubstantse olema kõikjal, sest lihtsateta ei saaks olla liitseid, ning seetõttu ongi kogu loodus täis elu.

2. Ilma osadeta ei saa monaadid olla ei moodustatavad ega lõhutavad. Nad ei saa alata ega lõppeda looduslikult ja kestavad järelikult nõnda nagu maailmgi, mis on muutuv, kuid mitte hävitatav. Neil ei ole väliskuju, sest vastasel juhul peaksid neil olema osad: ning seetõttu monaad kui selline antud hetkel ei saa olla teisest eristatav teisiti kui vaid sisemiste omaduste ning tegevuste kaudu, mis ei või seisneda milleski muus kui vaid tema tajumustes (need on liitse ehk väljaspool asuva nn esindused lihtsas) ja tema himudes (s. t ta kihudes püüelda ühelt tajumuselt teisele), mis on muutumise algpõhjused. Sest substantsi lihtsus ei ole takistuseks ta erikujude paljususele, mis on korraga sunnitud olelema sellessamas lihtsubstantsis, kus peab ju sisalduma väliste asjadega seondumise mitmekesisus. Nõnda nagu keskmes ehk punktis, olgu ta nii lihtne kui tahes, kohtub lõpmatu hulk temas ühinevate joonte poolt moodustatavaid nurki.

3. Looduses on kõik täis. Tegelikult üksteisest vaid neile omase tegevuse poolest eristatavad lihtsubstantsid on kõikjal ja muudavad lakkamatult omavahelisi suhteid; iga lihtsubstants ehk eriline monaad, mis moodustab liitsubstantsi keskme (näiteks looma keskme) ja tema ühtsuse lähtekoha, on ümbritsetud teiste monaadide lõpmatust hulgast koosneva massiga, mis moodustab selle keskmonaadi oma keha, - jälgides keskusena selle keha erutumusi, mida ta esindab, ning väliseid asju. Keha on orgaaniline, kui ta moodustab omalaadse automaadi ehk loodusliku masina, mis pole masin mitte üksnes tervikuna, vaid lisaks ka tema kõige väiksemates osades, mida on vähegi võimalik märgata. Ning et maailma täiuse tõttu on kõik omavahel seotud ja et iga keha toimib igasse teisesse enamal või vähemal määral, sõltuvalt kaugusest, ja et on olemas ka vastupidine toime, siis on iga monaad kui omaenda vaatepunktist maailma kajastav seesmise aktiivsuse andega elus peegel, mis on sama korrapärane nagu maailm ise. Tajumused monaadis sünnivad üksteisest nii korrapärastes kui ka korrapäratutes märgatavates tajumustes peituva himu seaduste ehk hea ja kurja kui lõpp-põhjuste järgi, nõnda nagu kehade muutumised ja välised nähtused sünnivad üksteisest kooskõlas vallandavate põhjuste seadustega, s. t liikumistega. Järelikult on monaadi tajumuste ja kehade liikumiste vahel olemas täielik harmoonia, mis vallandavate põhjuste süsteemi ja lõpp-põhjuste süsteemi vahel on algusest peale ette määratud. Selles seisnebki keha ja hinge kooskõla ning füüsiline liit, milleta üks ei saa muuta teise seadusi.

4. Iga monaad koos oma erilise kehaga kujutab endast elussubstantsi. Niisiis pole liikmete või organitega seotud elu pelgalt kõikjal, vaid ta on ühtlasi lõpmatult paljudel astmetel monaadides ning ühed neist valitsevad teisi suuremal või väiksemal määral. Kui aga monaadil on niimoodi kohastatud organid, et nende abil saavutatakse nende poolt vastu võetud muljete suurem eristatus ja selgus ning neid esindavate tajumuste selgepiirilisus (näiteks kui silmasisevedelike kuju tõttu valguskiired keskenduvad ja toimivad suurema jõuga), võib see viia tundmuste, s. t mäluga kaasas käivate tajumuste tekkimiseni - mille järelkaja jääb püsima pikaks ajaks, et sobival juhul end taas kuulatavaks teha. Niisugust elusolevust nimetatakse loomaks ja tema monaadi hingeks. Kui aga see hing on tõusnud mõistusele, on ta midagi ülevamat ja ta arvatakse vaimude hulka, nagu peagi selgub. On tõsi, et loomad on vahetevahel lihtsate elusolendite seisundis ja nende hinged lihtsate monaadide seisundis, ja nimelt siis, kui nende tajumused ei ole nii piisavalt selgesti eristatavad, et neid võiks mäletada, - nii nagu see on sügava unenägudeta une või minestuse puhul. Kuid täiesti ähmaseks muutunud tajumused loomadel peavad taas selginema põhjustel, mida peatselt seletan, vt § 12. Niisiis oleks vaja selgesti eristada tajumust, mis on monaadiväliseid asju esindav seesmine seisund monaadis ja teadvat tunnetust, mis on teadvus ehk ennast peegeldav teadmus sellest seesmisest seisundist, mis pole jõukohane kõikidele hingedele, alati mitte ka sellelesamale hingele endale. Ja siin peitubki eristusviga, mille tegid kartesiaanid, pidades eimiskiks neid tajumusi, mida ei märgata, nagu inimesed tavaliselt peavad olematuks neid kehi, mida pole võimelised tajuma. See panigi kartesiaanid uskuma, et ainult vaimud on monaadid ja et hinge pole ei loomadel ega teistel elusalgmetel. Et nad läksid liialt vastuollu inimeste üldise arvamusega, loobudes loomade puhul tunde mõistest, siis vastukaaluks kohandasid nad end vulgaarsetele eelarvamustele ülearu, ajades segi kauakestva meelekaotuse, mis saabub tajumuste kauakestva korratuse tulemusel, surmaga kõige otsesemas mõttes, mille puhul peaks lakkama kogu tajumine. See aga andis kinnitust põhjendamatule arvamusele mõningate hingede hävingust ja mõnede näivtarkade niisama kõlbmatule arvamusele, mis vaidleb vastu meie hingede surematusele.

5. Loomade tajumustes on olemas seos, millel on mõningane sarnasus mõistusega, mis aga ei põhine muul kui toimingute või tagajärgede mäletamisel, igatahes mitte põhjuste äratundmisel. Sestap pageb koer kepi eest mis on teda löönud, sest ta mälu esitab talle valu, mille on põhjustanud see kepp. Inimesedki, niivõrd kui nad tuginevad kogemusele, s. о kolmes neljandikus kõigist oma tegudest, ei toimi teisiti kui loomad. Näiteks oodatakse, et homme tuleb ka päev, sest et sedaviisi on alati kogetud. Vaid astronoom näeb seda mõistuse abil ette ja temagi ettenägemine ebastub lõpuks, kui lakkab päeva põhjus, mis ei ole kaugeltki igavene. Tõeline mõistmine seevastu põhineb paratamatutel ja igavestel tõdedel, nagu need esinevad loogikas, arvuhulkades ja geomeetrias, kus nad mõtete ja neist tulenevate paratamatute järelduste vahel moodustavad kaheldamatu seose. Olendeid, kellel sellist järelduste tegemist ei täheldata, nimetatakse loomadeks; aga neid, kes tunnetavad paratamatuid tõdesid, nimetatakse just selle tõttu mõistlikeks olenditeks ja nende hingi vaimudeks. Sellised hinged on suutlikud sooritama endale suunatud tegusid ja mõistma, mida nimetatakse minaks, substantsiks, monaadiks, hingeks ja vaimuks, ühesõnaga - mittemateriaalseid asju ja tõdesid. See teebki meid altiks teaduste ehk tõestatavate teadmiste suhtes.

6. Uuema aja uurimused on meile mõistuse heakskiidul õpetanud, et elusolendid, kelle organid on meile tuntud, s. t taimed ja loomad, ei tule esile mitte mädanemisest ja kaosest, nagu on arvanud antiikrahvad, vaid eelolnud seemneist, seega enne olnud elusolendite ümberkujunemise tulemusena. Suurte loomade seemneis on väikesed loomad, kes eostamise teel võtavad endale uue kehakatte, mille nad omandavad nii, et see annab neile võimaluse toituda ja suureneda, astumaks suuremale näitelavale osa võtma suurte loomade paljunemisest. Tõsi, inimese seemneloomakeste hinged ei ole mõistmisvõimelised, enne kui eostamine määrab ära nende inimloomuse. Ja nõnda nagu loomad üldse ei teki tervenisti vaid eostamise ehk põlvnemise teel, nii nad ka ei hävine täielikult selle tagajärjel, mida nimetatakse surmaks; on mõistuspärane, et kõik see, mis ei alga loomulikul viisil, ka ei lakka looduskorra järgi. Niisiis, jättes maha oma maski või hilbud, nad vaid pöörduvad tagasi ühele palju väiksemale näitelavale, kus nad siiski võivad olla niisama tundlikud ja elada niisama hästikorrastatud kui suuremate omal. See, mis siin on öeldud suurte loomade kohta, kehtib ka väikeste seemneloomakeste sünni ja surma kohta, s. t nad kasvavad välja teistest veel väiksematest seemnekestest, mille suhtes neid võib pidada suureks, kuivõrd looduses läheneb kõik lõpmatusele. Niisiis, mitte ainult hinged, vaid ka loomad on tekkimatud ja hävimatud: nad vaid arenevad, mähkuvad, riietuvad ning muunduvad; hinged ei jäta kunagi kogu keha maha ja ei lähe ühest kehast teise kehasse, mis on neile täiesti uus. Järelikult ei ole olemas hingede rändamist, küll aga ümberkehastumine. Loomad muudavad ümber, omandavad ja jätavad maha ainult oma osi. See toimub aegamööda ja pidevalt väikeste märkamatute osakeste kaupa toitumise teel; ühekorraga ja märgatavalt toimub see aga eostamise ja surma puhul, mis põhjustavad kõige omandamist või kaotamist korraga.

7. Siiamaani oleme rääkinud lihtsalt füüsikutena: nüüd tuleb meil tõusta metafüüsika tasemele, seejuures rakendades üldiselt vähe kasutusel olevat suurt printsiipi , mille kohaselt mitte midagi ei sünni ilma küllaldase põhjuseta, s. t ei sünni mitte midagi sellist, mille puhul asju piisavalt tundes ei oleks võimalik mõista alust, mis on küllaldane otsustamaks, mispärast läheb just nii ja mitte teisiti. Sellele lähtekohale asunud, kerkib õigusega esimene küsimus: mispärast miski on olemas, kuid pole eimiskit? Kuna eimiski on ju lihtsam ja kergem kui miski. Edasi: oletanud, et asjad peavad olema olemas, peab ka olema võimalik väljendada põhjust, miks nad peavad olema olemas nii ja mitte teisiti.

8. Niisiis ei või see maailma olemasolu küllaldane põhjus asetseda ühes reas juhuslike asjadega, s. t kehade ja neid esindavate kujutistega hingedes: sest aine iseenesest on nii liikumise kui paigalseisu, see- ja teistsuguse liikumise suhtes ükskõikne, temas ei ole võimalik leida liikumise ja veel enam ühe kindla liikumise põhjust. Ja olgugi et praegu mateerias toimuv liikumine tuleneb eelnevast ja see omakorda eelnevast - nii ei jõuta ses küsimuses sammugi edasi, mindagu ükskõik kui kaugele tagasi. Sest ikka jääb seesama küsimus alles. Järelikult on vaja küllaldast põhjust, mis ise enam muud põhjust ei vajaks, mis peaks asuma väljaspool juhuslike asjade rida ja asetsema substantsis, mis oleks põhjus või paratamatu olemine - kannaks endas oma olemasolu põhjust, vastasel juhul ei oleks ju küllaldast põhjust, s. о põhjust, millel võiks lõpuks peatuda. Seda asjade viimast põhjust nimetatakse Jumalaks.

9. See lihtne algsubstants peab sisaldama endas ülimal määral kõik tulenevais substantsides sisalduvad täiuslikkused, mis on tema tagajärgedeks. Järelikult ta peab omama täiuslikku võimsust, teadmust ja tahet, s. t kõikvõimsust, kõiketeadmist ja ülimat headust. Ja et õiglus väga üldiselt võttes ei ole miski muu kui tarkusega kooskõlas olev headus, siis peab Jumalas peituma ka ülim õiglus. Põhjus, mis Tema kaudu on lasknud asjadel olevaiks saada, laseb neil ka nende olemises ja toiminguis Temast sõltuda. Nad saavad Temalt pidevalt seda, mis võimaldab neil mõningast täiuslikkust omandada; neile jääv ebatäiuslikkus aga tuleneb kogu loodu olemuslikust ja algupärasest piiratusest.

10. Jumala ülimast täiuslikkusest tuleneb, et maailma luues on ta valinud parima kõigist võimalikest plaanidest, milles on ühendatud suurim mitmekesisus ja suurim korrapära: on ühendanud paiga, aja ja ruumi kõige otstarbekamalt: on kõige lihtsamail teil esile toonud kõige tugevamad toimed; suurima võimsuse, suurima teadmuse, suurima õnne ja suurima headuse olevustes, mida maailm vaid suudab saavutada. Et kõik võimalikkused, vastavalt nende täiuslikkusele, püüdlevad saama olevaiks Jumala arusaamises, siis nende kõigi püüdluste tulemusena peab tegelik maailm olema kõige parem kõikidest võimalikkudest. Selle möönduseta ju ei oleks võimalik osutada põhjust, miks asjad on toimunud just nii ja mitte teisiti.

11. Jumala ülim tarkus on sundinud teda valima kõige sobivamad, abstraktsete ehk metafüüsiliste alustega enim kooskõlalised liikumisseadused . Nii säilib alati üks ja seesama hulk üldist ja tingimatut jõudu või toimet; üks ja seesama hulk vastuvõtlikku jõudu ehk vastutoimet ja lõpuks üks ja seesama hulk suunavat jõudu. Peale selle on toime alati võrdne vastutoimega ning tagajärg tervikuna on alati samaväärne kogu oma põhjusega. Küllap on üllatav, et üksnes toimivate põhjuste ehk mateeria vaatlemise teel ei ole võimalik tabada nende alles meie ajastul ja osaliselt minu enda poolt avastatud liikumisseaduste põhjust. Ma olen leidnud, et siin on vaja pöörduda tagasi lõpp-põhjuste juurde ning et need seadused ei olene mitte paratamatusprintsiibist nagu loogilised, aritmeetilised ja geomeetrilised tõed, vaid otstarbekusprintsiibist, s. t tarkuse poolt juhitud valikust. Neile, kes suudavad sügavalt tungida asjade sisusse, on see üks kõige veenvamaid tõestusi Jumala olemasolu kohta.

12. Ülima Looja täiuslikkusest tuleneb omakorda, et kõikidest võimalikest kõige täiuslikum ei ole mitte ainult universumi sisekord tervikuna, vaid ka iga elus peegel, mis maailma oma vaatepunktist vastu peegeldab, s. t iga monaad, iga olemuslik kese peab oma tajusid ja himusid omama vaid kõige paremini korrastatuna, mil viisil ta sobib kokku kõige ülejäänuga. Sellest omakorda järeldub, et hinged, s. t valitsevamad monaadid, või pigem loomad ise, ei saa jääda ärkamata oma suikeolekust, kuhu neid võib tõugata surm või mõni muu õnnetu sündmus.

13. Sest asjades on kõik lõplikult seatud suurimasse võimalikku kooskõlla, ülim tarkus ja headus saavad toimida üksnes täies kooskõlas: olevik on tulevikust pakatamas; tulevikku olnuks võimalik lugeda minevikust, kauge on väljendatav lähedase kaudu. Igas hinges võiks ära tunda maailma kauniduse, kui vaid oleks võimalik laiali laotada kõik tema sügavad sopid, mis muidu avanevad äratuntaval moel vaid aja voolus. Kuivõrd hinge iga selgepiiriline tajumus hõlmab endas lõpmatul hulgal hägusaid tajumusi, mis omakorda kätkevad kogu maailma, siis hing ise ei saa tunda talle tajutavaid asju teisiti kui vaid selgepiirilisi ja virgeid tajumusi omandades; hinge täiuslikkuse mõõduks on tema selgepiirilised tajumused. Iga hing tunnetab lõpmatust ja tunnetab kõiksust, ehkki hägusalt; kui ma jalutan mere kaldal ja panen kuulatades tähele tema poolt tekitatavat suurt müha, siis ma kuulen iga laine mühaosa, millest koosneb kogu mühin, teda seejuures eristamata; meie hägusad tajumused on kogu maailma poolt meile avaldatavate muljete tulemus. Niisamuti on see iga monaadiga. Ainult Jumalale on omane kõiksuse selgepiiriline tunnetamine, sest tema on selle allikas, õige õnnestunult on lausutud, et Jumal on igal pool kohal viibiv keskpunkt; sest kõik teda ümbritsev pole mitte lihtsalt kuskil, vaid kogu temaomane on vahetult olevikus ega eemaldu keskmest.

14. Mis puutub mõistlikku hinge ehk vaimusse, siis temas on midagi enamat kui monaadides ehk lihtsates hingedes. Ta pole mitte üksnes maailma ja loodud asjade peegel, vaid ühtlasi jumalikkuse võrdkuju. Vaimul mitte ainult pole tajumusi Jumala loomingust, vaid ta on ka ise suuteline looma mõndagi Jumala loodud asjadega sarnanevat, ehkki väiksemat. Kuid imepärastest unenägudest rääkimata, kus ilma vaevata (ja isegi tahtmatult) mõtleme välja asju, millest ärkvel tuleks kaua mõelda, et neid üldse avastada, - meie hing on loominguline lisaks veel tahtlikeski tegudes: avastab teadusi, millega kooskõlas Jumal on asjad korrastanud (pondere, mensura, numero jne). Ta jäljendab oma asukohas, oma väikeses maailmas, kus tal on luba katsetada, sedasama, mida Jumal on teinud suures.

15. Seepärast kõik vaimud, nii inimvaimud kui geeniused, sisenevad koos Jumalaga erilisse mõistuspäraste vooruste ja igaveste tõdede ühiskonda ja on jumalariigi kodanikud, s. t kõige suurema ja parema valitseja poolt moodustatud ja juhitud täiuslikema riigi kodanikud: seal pole ühtegi kuritegu ilma karistuseta ega heategu võrdväärse hüvituseta, ja lõpuks on seal nii voorust kui ka headust nii palju kui võimalik; ning see kõik ei tulene looduse korratusest nagu siis, kui Jumal hingesid ette valmistades on häirinud kehade seadusi, vaid looduslike asjade endi korrapärast, looduse ja halastuse riigi, Jumala kui ehitusmeistri ja Jumala kui valitseja vahel kõikideks aegadeks ette kehtestatud harmoonia väel; sel viisil, et loodus juhib halastusele ja et halastus täiustab looduse, nõnda teineteist teenides.

16. Ehk küll mõistus ei anna meile võimalust teada saada suure tuleviku üksikasju - see jääb ilmutuse osaks, me võime siiski sellesama mõistuse toel kindlad olla, et asjad on korraldatud viisil, mis ületab meie soovimised. Et Jumal on ka kõige täiuslikum ja kõige õndsam ja järelikult kõige enam armastust vääriv substants ja et puhas tõeline armastus on seisund, mis paneb tundma naudingut armastatava täiuslikkusest ja õnnest, peab see armastus, mille objektiks on Jumal, pakkuma meile nii suurt naudingut kui üldse võimalik.

17. On kerge armastada Teda nii, nagu peab, kui me Teda mõistame nii, nagu ma kirjeldasin. Sest ehkki Jumal ei ole kättesaadav meie välistele meeltele, ei takista see Teda olemast väga armastusväärne ja pakkumast meile väga suurt naudingut. Me ju näeme tihti, kuidas sellisedki auavaldused, mis ei sisalda väliste meeltega tajutavaid tunnuseid, pakuvad inimestele naudingut. Märtrid ja fanaatikud (ehk küll viimaste kired võivad olla vääralt suunatud) näitavad, mida suudab vaimne nauding; veel enam - meeltegi naudingud on taandatavad ähmaselt tunnetatavatele vaimsetele naudingutele. Muusika ju võlub meid, kuigi tema ilu ei seisne muus kui arvude kokkusobivuses, löökide ja helisevate kehade võngete arvestamises - mida meie hing meile eneselegi märkamatult lakkamatult sooritab. Naudingud, mida nägemine leiab proportsioonest, on sedasama loomust, ja needki, mille põhjustavad teised meeled, meeldivad meile samasugustel põhjustel, mida me aga ei suuda küllalt selgesti ära seletada.

18. Võib isegi öelda, et juba praegusest hetkest annab Jumala-armastus meile võimaluse nautida õnneliku tuleviku eelaimust. J a ehkki see armastus on omakasupüüdmatu, kujutab ta juba iseenesest meie jaoks ülimat heaolu, kui seda temas ei otsitakski ja kui ei peetaks lugu millestki muust kui vaid naudingust, mida ta pakub, jättes tähelepanuta kasu, mida ta toob, sest ta annab meile täieliku usalduse meie Issanda ja Looja headuse vastu, ja see annab meile tõelise meelerahu, ent mitte nii, nagu stoikute puhul, kes jõupingutuste abil otsustavad rahu saavutada, vaid praeguse rahulolu kaudu, mis kindlustab meile tulevase õnne. Tuleviku jaoks, praegust naudingut kõrvale jättes, ei saa miski kasulikum olla, sest Jumala- armastus täidab meie lootused ja viib meid ülima õndsuse teele, sest et maailmas kehtestatud täiusliku korra väel on kõik seatud nii hästi kui üldse võimalik - nii hüve jaoks üldiselt kui erilise veelgi suurema hüve jaoks selles veendunuile ning jumaliku valitsuse üle õnnelikele; sellest ei saa ilma olla need, kes mõistavad armastada kogu headuse allikat. On tõsi, et ülim õnn (ükskõik milline õndsalik nägemus või Jumala-tunnetus teda ka saadaks) ei saa kunagi olla täiuslik; sest Jumalat, kes on lõpmatu, ei saa kunagi tunnetada täielikult. Niisiis meie õnn ei ole kunagi ega peagi kunagi olema täies naudingus, kus poleks enam mitte midagi soovida ja mis muudaks meie hinge juhmiks, vaid igaveses arengus uute rõõmude ja uute täiuste poole.

Principes de la Nature et de la Grace, fondes eo raison. - G. W. Leibniz. Ausgewählte philosophische Schriften. Im Originaltext herausgegeben von Herman ’Scbmalenbach. 2. Bd. Leipzig, Verlag von Felix Meiner. 1914, S 121-132.

Tõlkinud Valdar Parve

1

2016-10-19

MärksõnaEluteadus

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaLeibniz

MärksõnaMuusika

MärksõnaUsk ja uskmatus