MärksõnaEesti ajalugu

Nõnda lausus Jaan Kaplinski

Prindi

Madis Kõiv

1

Kirjutan nimme minevikuvormis - „lausus" (originaalgi, kust pealkirja laenasin, kõneleb nii), sest ainult minevikust kavatsen rääkida. Mida ta lausub nüüd (ja arvatavasti edaspidi), seda ma ei puuduta - Kaplinski uue sõnaga kõnelusse ei asu. Räägin selle asemel minevikust (võib-olla sügavastki) - tuhast, nagu Kaplinski ise näib arvavat, sest nõnda on ta lausunud: „„Minas" on see tuhk unustus, aga ka valmisteod (Minu sõrendus.- M. K.), mõtted, seisukohad, kujutlused [-]" (577, traktaadist pealkirjaga „619"). Kes on see jutumärkides Mina, kui palju on tal lähedusi (või kaugusi) Jaan Kaplinski, lausujaga, kes meile lauseid läkitab ja keda me armastame ning aeg-ajalt võõristame, nagu temagi meid võõristab, selle üle kavatsen alljärgnevas (küll ilma erilise lootuseta edule) mõtiskleda. Tema määranguni ma ei jõua, definitsiooni anda ei saa, sest ka nii on Kaplinski ütelnud: „Ent keel, kus definitsioonid saavad olla küsimuste normaalseks vastuseks, ei ole päris tavaline keel, vaid selle osakeel, terminoloogia" (69); ja: „Arvamine, et definitsioonide abil saame muuta oma keelt täpsemaks, ei pea paika. Definitsioonidega võime luua uut keelt, kuid vana keele mõistete ümberdefineerimine ei paranda teda, vaid tekitab segadusi" (95). Definitsioonide asjus, muide, on ta üsna üksmeeles Immanuel Kantiga, keda ta küll muidu ei näi eriti hindavat.

Mina püüan rääkida, niipalju kui mõistan, ikka vanas keeles. Tsiteerisin siin (ja teen seda edaspidigi) 619-st lühiparagrahvist koosnevat traktaati pealkirjaga „619" [1]. Selle kirjutise kallal olen tihtipeale pead murdnud - jõudmata küll kunagi päriselt asja tuumani, s. t. selleni, mida on öelduga õieti öeldud -ja olen tal seepärast endale mõjuda lasknud (puhtast küündimatusest niisiis) pigem poeetilise prohvetisõnana (käsupügalate koguna) kui traktaadina selle sõna tavatähenduses. Kahjuks ma ei tea, kus ja kunas on see traktaat avaldatud, sest sain ise ta mõned head aastad tagasi käsikirjas umbes niisuguste sõnade saatel - selliseid asju olen ma kirjutanud sadade kaupa - otse autori käest.* Ma pole „ülejäänud 99-t" näinud, kuid selles üheski on nii palju mõtteid (ettevaatust selle sõnaga!, sest üteldud on: „Ma ei ole kunagi märganud oma mõtlemist, ei ole leidnud end mõtlevat. Kujutlevat küll", 6), et sellesinatse väikese kirjutuse taustaks on neid rohkem, kui oskan nendega (nende mängu) mängida.

„Minale" (või sellele, kes kannab seda maski) lähemale jõudmiseks tuleks lähemale minna algusele. Oma alguse kohta on ta ütelnud ise paljugi (pean silmas ta lapsepõlve, mitte esiisasid, kellest võib lugeda köitvaid peatükke Ameerika-reisikirjas), kuid siinseteks otstarveteks usaldan tema enda poolt kirjutatust kasutada kolme märkust viidatud traktaadist. 413: „Mina olen daltoonik. See tähendab, et ma peaaegu ei erista punast ja rohelist. Aga ka seda, et minu kujutlus kõikidest värvidest on teistsugune kui teistel inimestel. Ka sinine ei ole mulle sinine ja kollane kollane." Usun, et nii on see olnud tal „algusest alates". 415: „[-] arvan aga, et seal, kus on ainult sinine, ei ole see inimesele sinine." 419: „Teine mu lapsepõlve küsimus oli selline: kui mul sündimisest saadik valutaks kõrv ja see valu siis järele jääks, kas tunneksin, et olen saanud terveks, või hoopis, et jäänud haigeks?"

Ka need on asjad, mida alljärgnev (kaudselt) puudutab. Küllap on need küsimused vaevanud teda tänapäevani ja ma imestan, miks ta ise ei tõlkinud Andre Gide’i „Pastoraalsümfooniat", kui juba tõlkis „Halvasti aheldatud Prometheuse". Mina isiklikult tean Jaan Kaplinski olemasolu juba (võib-olla) nende küsimuste esitamise eelsestki ajast, kuigi oma teadmise „sisust" sain aimu alles palju hiljem.

Olin siis veel (kesk)koolipoiss, kui mu ema mingis seoses hakkas rääkima ühest temaaegsest tüdrukust, kes olla tahtnud saada tõeliseks tantsijaks ja kes olnudki nii kange, et võtnud kätte ja sõitnud välismaale, jõudnud lõpuks Pariisi, õppinud seal ja saanudki tantsijaks. „Mõtle," nii umbes võis ema ütelda, „ta oli pärit säältsamast meie poolt Põlva kandist, Himmastest vist. Ja pärast, kui tagasi tuli, näpsas Tartu kohvikudaamide nina eest ära ülikooli juurde tulnud poola kirjaniku. Neil jõudis poeg kah sündida, aga poolaka enda viisid venelased 40-ndal või 41-sel minema -võib-olla tapsid ära." (Nüüd teame Jaan Kaplinski enda sõnade kaudu, et ta isa andis end ise NKVD kätte, et mitte sattuda sakslaste küüsi.) „Mulle on alati meeldmud niisugused energilised ja hakkajad naised," ütles ema veel.

Ma ei tea, miks mulle see juhuslik jutukatke meelde jäi. Ka seda ei mõista seletada, mispärast see lugu mulle uuesti meelde tuli, kui kuulsin viiekümnendate lõpul Lembe Hiedelit rääkivat ühest Kaplinski-nimelisest Tartu imelapsest. Elasin tollal veel Tallinnas ja liikusin vahetevahel „Moskva" kohvikus, istusin mõnikord „Kera" lauas (ma ei teadnud siis, et see laud oli „Kera" püsilaud; Lembe viipas mind ükskord sinna ja hiljem harjusingi seal käima. Ära nad mind ei ajanud, kuigi tagantjärele mõtlen, et küllap nad mind ikka nuhiks pidasid - igat kolmandat peeti tookord). Kuuekümnendate algul kolisin Tartusse (Tõraveresse täpsemalt, kuid peahoone polnud siis veel valmis ja tööasjus pidin istuma Tartus ülikooli raamatukogus) ja oleksin võinud imelast oma silmaga näha. Nägingi, aga alles mõne aja pärast, ja laps ta siis küll enam ei olnud. Ei saanud selgi ajal olla, kui mulle temast pajatati, sest ega ma palju enne Tartusse-tulekut Lembe Hiedelitki ei tundnud. Küllap ta rääkis oma imelapsejuttu sügavas minevikuvormis ja võib-olla olid talle mõned noore Kaplinski tekstid näppu sattunud, või rääkis ta oma hiljutisest kohtumisest temaga, mil talle mõnda lapsepõlvepala (luuletust?) näidati või ette loeti.

Millegipärast, nagu ütlesin, tuli mulle selle juures meelde ema jutt tollest hakkajast Põlva tüdrukust (kust ta selle Põlva ja Himmaste võttis, seda ma ei mõista arvata, sest tuttavaks saada võis ta Nora Raudsepaga alles Võrus), kes ei jäänud Eestimaale diletantide lollitada, vaid võttis kätte ja hankis oma oskused ja hariduse sealt, kus seda tõeliselt anda osati. Ometi ei söandanud ma tookord arvata, et Lembe Hiedel räägib just tema pojast, imestasin vaid, miks see ammuräägitud lugu mulle nüüd korraga pähe tuli.

Kunagi ammuiidsel ajal (nüüd tagasi mõteldes) oli seegi, kui teda esimest korda silmast silma nägin. Oli hämar ja nägemisega võis olla raskusi, see juhtus Tartus Vikerkaare tänaval ühes mahapõlenud majast järelejää- nud ja elamiskõlblikuks (?) kohendatud kuuris, kus me aeg-ajalt koos käisime. Seal ütles ta mulle (või mõnele teisele kohalviibijale, nii et mina pealt kuulsin): „Ma võiksin olla Eesti rahva president", või et ta oli poisikesena unistanud sellest. Või oli see kuningas, kes ta olla tahtnuks. Niisugune kuulutus oleks pidanud tunduma tookord küll igas mõttes veider ja arrogantne, kuid - ja selle üle imestasin - ei tundunud (vähemalt mulle) üldse. Enne seda oli ta lugenud oma värsse, milles ikka kordus väljend - „mu rahvas". Muid üksikasju ma luuletusest ei mäleta, pole ka osanud seda ta kogudest üles otsida. See oli kindlasti ühel sügisõhtul ja rahvast oli vist koos rohkem kui tavaliselt, ta istus kusagil tule lähedal ja ma näen praegugi valgeid, ühtlaselt ilusa käekirjaga kaunistatud lehti ta käes. Meie teised pidime siis istuma hämaras või sootumalt pimedas, sest valguspunkte ei saanud ses kuuris olla rohkem kui kaks - tuhmilt kumav pirn laes (ma ei mäleta, kas tal oli mingi vari ümber või kõlkus paljas neljakümnevatine pirn nööri otsas) ja võib-olla veel üks lamp kusagil laual või lauaks maskeeritud kastil. Visuaalne mulje võib ometi paljuski olla vale, sest kõik sügisõhtud seal tunduvad tagantjärele ühtemoodi valgus-varjulised nagu hollandi kuldaja lõuendil. Ka see võib olla vale, et ta neid värsse luges ja oma presidendiks-olemise soovi kuulutas just meie kokkusaamise esimesel korral. See võis juhtuda ka teisel või kolmandal (kui kolmandat kohtumist Vikerkaare kuuris üleüldse enam toimus). Sest nüüd tuleb mulle meelde, et päris esimesel korral ei tundnud ma teda ära. (Ma ei räägi Himmaste tüdruku lapsest, vaid tollal Tartu peal ja Tallinnaski tuntud luuletajast Kaplinskist - nende samastamisega peab olema ettevaatlik, sest kuigi märkidena nad o n samad - ei mingit Kripke-mängu siin! -, ei ole nad seda asjadena. 437: „Koik konkreetne, materiaalne on see, millel on saatus, mis on saatuseniidiga seotud ühte eri asjadest, mida me nimetame samaks. Nimetus on selle niidi „keeleline kajastus"." 438: „Konkreetne on see, mis ei ole iseendaga identne." 440: „Ainult märk saab olla iseendaga identne, ainult märk saab olla saatuseta."

„Ei tundnud teda ära" tähendab siin: ajasin nimed segamini. Segi ajasin nimed sellepärast, et aeg-ajalt tuli Alliksaare juures jutuks kaks väga tähelepanuväärset ja kuulu järgi pikakasvulist tegelast Jaak ja Jaan, keda ma kumbagi polnud näinud - Jaak Kangilaski ja Jaan Kaplinski. Kuuris oleks justkui oodatud, et millal nad ükskord kohale ilmuvad ja (jälle) midagi kuulamisväärset pajatavad; aga sagedased kuuriskäijad nad ei olnud kumbki, rohkem oli seal näha Andres Ehinit, Henn Hellatit ja kadunud Mati Vaga ning tervet punti Suumani Sassi (kunstikooli)tüdrukuid (Sass ise oli juba Arturiga tülli pööranud ja enam Vikerkaares ei käinud) ja teisi veel, kellest küll paljud aegamööda koos (võimude ja haiguse) surve tugevnemisega Arturile sealt eemale jäid. Nii neid kahte seal kuuris siis oodati, ja kui ühel päeval (õhtul) läbi astudes nägin pikka kasvu noorhärrat tüdrukutele luuletusi ette lugemas, siis arvasin kohe, et üks legendaarsetest kujudest on nüüd lõpuks kohal, ja nimelt Kangilaski (kas siis temagi kirjutas tookord luuletusi?). Eksitus tehti mulle samal õhtul kuningliku naeratuse saatel selgeks. Miks arvasin istuja just Kangilaski olevat, seda ei mõista ma tagantjärele seletada. Temagi ilmus ühel järgmisel õhtul platsi, kuid see oli vist ainuke kord, mil teda Vikerkaares nägin. Kaplinskit, nagu mõista andsin, kohtasin kuuris veel vähemalt ühel või kahel õhtul. Ikka justkui lugemas tüdrukutele luuletusi või midagi seletamas - ühel korral niisiis oma presidendiks-olemisest.

Võib-olla (jälle) ei olnud see kõik just päris täpselt nii ja tüdrukutele luges ta ainult kahel korral, aga ta luges ja tüdrukud on mu loos olulised. Sest kindlasti oli ühel lugemisel kohal üks traagilise saatusega Tallinna poetess (lugejaid oli peale Kaplinski ka teisi - vist oligi seltskond lugemisele kutsutud - ja too nimetatud traagilise saatusega poetess samuti), kelle nime olen paraku unustanud, ja kes hiljem sooritas enestapu ja kes tollel õhtul sattus Kaplinski luulest ekstaasi. Mäletan veel, et rahvast oli tol korral palju, noori literaate, isegi Mati Unt, keda muidu näha ei olnud, oleks nagu kohal olnud, aga selles ma võin eksida. Noored Tartu literaadid olid toonud poetessi Alliksaart, ta elamist ja ta jüngreid vaatama, aga Alliksaarele, ta luulele ning juttudele pööras poetess üpris vähe tähelepanu, Kaplinski sõna vägi oli ta hõivanud.

Edasi mäletan, et poetessil oli ööbimisega probleeme ja et ta sokutati lahkumisel minuga kaasa ja kogu tee ning ka hiljem minu juures kordas ta ikka ühtsama lõiku Kaplinski luuletusest, nagu oleks just see ta ära nõidunud. Ka mind oli lugemisel toosama luuletus ja lõik kummalise lummusega puudutanud, aga oma häbiks pean nüüd tunnistama, et ma ei mäleta seda enam ega ole ka (jälle) mõistnud Kaplinski avaldatud luuletuste hulgast üles otsida, mäletan vaid selle mõju, poolhämarat ja kitsast täiskiilutud ruumi, peaaegu üksteise süles istuvaid poeete, poetesse ja kunstitüdrukuid, Kaplinski nägu lehtede kohal, tema rõhutatult monotoonset häält ja ühe (kreeka? egiptuse?) naisenime kordust tolles lõigus, mis vähemalt meid kahte oli lummanud.

Poetessi pole ma pärast järgmist hommikut enam kohanud, tean, et ta avaldas vähemalt ühe luuletuskogu ja et värsid, mida ta kuuris luges, olid kogus sees. Õhtul seltskonnas ütles ta, et tal olevat kogu valmis, puuduvat ainult „traktor", mis selle kirjastuses (ja ma ei tea mis instantsides veel) tootmisse tõmbaks, et tal olevat selle komponeerimisega raskusi, ja küsis, kas keegi kohalolijatest ei aitaks teda „traktori" kokkupanemisel. Vist keegi ei aidanud. Aga Kaplinski kiitis ta luulet, ja kunagi hiljem, kui mujal kokku saime, tuletas ta poetessi luuletusi ikka veel meelde.

Ma räägin sellest nii pikalt sellepärast, et tol õhtul mõtlesin: ükski naine ei suuda Kaplinski luulevõlule vastu panna. Arvasin seda ka hiljem ja arvaksin praegugi, kui julgeksin, aga ma ei tunne praegusi naisi ega mõista aimata, mis sarmidele nad nüüdsel ajal on allergilised.

Arvasin seda Tallinna kirjanduslike daamide (liikusin neil aegadel nädalati Tallinna ja Tartu vahet) kiuste, kes üldse „kogu seda Alliksaare kampa" ei kannatanud, seda diletantlikeks veiderdajateks pidasid ja Kaplinskit sinna hulka lugesid - kuigi midagi vääramat on raske välja mõtelda. Sinna kampa ei ole Kaplinski kunagi kuulunud, nagu ta ka praegu ühessegi ei kuulu ega ole kunagi kuulunud. Ennustasin, et tuleb aeg, mil nad oma sõnu söövad. Kui ainult harjumine on oma töö teinud ja võõristusest on üle saadud ning uued konventsionaalsused ja üldheakskiidetud luulemallid kehtima hakanud.

Ütleksin isegi nüüd, et iginaiselik ei suuda Kaplinski sõnale vastu panna, kui ei teaks, et sellest väitest on kerge vääriti aru saada. Niisiis, (esialgu) ma seda ei ütle. Ütlen ainult, et iginaiselik ei tähenda siin igimeheliku vastandit ja igimehelikku (mis toda vastandit hurmama peaks) pole Kaplinskis minu arusaamise järgi ülearu palju. Pigem paneb temas end maksma iginaiselik, feministlik (tuleks vist ütelda) alge, mis solidaarsusele kutsub. Pole eriti õige, et vastandid tõmbuvad, pigem tõmbuvad lähedased, sest lõpuks loevad naised ikka rohkem Underit, Alverit ja Karevat kui Suitsu, Talvikut või Krulli. Kuid ma jätan selle teema praegu pooleli.

Veel mõnda noist igivanadest aegadest: kunagi pärast toda mälestusväärset ettelugemist, arvan, et tol korral, kui Kaplinski lausus tunnustava sõna poetessi luule kohta, ütles ta äkki (nagu ta ikka tavatseb ütelda äkki ja kuulajat ette valmistamata): „Minule Alliksaare luule tegelikult ei meeldi; tema arutlused ja jutud meeldivad mulle palju rohkem."

Muidugi ei olnud need sõnad täpselt niisugused, ja kas seal esines „tegelikult", selles võib kahelda. Kuid libistasin selle meelega lausesse, sest pidasin silmas artiklit 215: „Sõna „tegelikult" on imelik ja sobimatu kasutada seal, kus on juttu täiesti subjektiivsest, ja sobilik kasutada seal, kus on tegemist objektiivse ja sotsiaalsega, sellega, mis on meile ühine ja väljaspool meid." Ja 216: „Sõna „tegelikult" saab mõtte siis, kui on võimalik eksitus ja kahtlus."

Näib ju küll, et tolle lausega tahtis Kaplinski väljendada subjektiivset, kuid ütelnuks ta tõesti „tegelikult", tuleks seda subjektiivset võtta täiesti objektiivsena. Seda tulebki - sellepärast lasen tal nii lausuda.
Miks, seda seletan hiljem.

Ning veel ühte Kaplinski ütlust noist aegadest tahan meelde tuletada: „Ma tahan väga filosoofiast rääkida" (see motiiv kordub hiljem traktaadi 1. paragrahvis). Ja minu vastuse peale - „võiks ju kunagi, ja vaielda ka" (paraku ei mõista mina hästi teisiti mõtelda kui vaieldes -tegeliku jutukaaslasega või iseenda teisikuga) - kostis tema: „Mina ei armasta vaielda. Ma tahan ütelda, mis mul ütelda on. Vaidlus ei huvita mind."

Sellega jätan igivanad asjad, lisan vaid, et neli „teemat" noist aegadest on kaltsineeritult mu pähe kinni jäänud ja elustuvad ikka, kui kuulen Kaplinskit rääkivat või loen seda, mida ta lausub. Neid „esialgseid teemasid" ei saa ma oma pajatustes vältida. Märksõnastan ja nummerdan nad: 1) (varjatud?) „feminism"; 2) pöördumised ja deklaratsioonid „mu rahvas. .."; 3) keeldumine vaidlemast; 4) Alliksaare luule.

Kõik need neli igivana teemat tulevad kaasa uuemate, aga siiski küllalt vanade seltsi, et üheskoos tõmmata (nõia)ring jutumärkidesse paigutatud Mina maski taha varjunud Kellegi ümber.

Kardan aga, et esimesest punktist ei jõua ma sedapuhku pikemalt rääkida, soovitan sellepärast vaadata näiteks Sandra Hardingi raamatut „Is Science Multicultural?", et aimdust saada, mida ma siin feminismi all mõtlen. Võimaliku, ajutisegi vääritimõistmise vältimiseks pean kohe õiendama: Alliksaaresse endasse on Kaplinski minu nägemise järgi suhtunud - siis, ja usun, suhtub ka nüüd - sügava kaasa-tundmisega. Tõenduseks olgu toodud üks ilusamaid ja sisendavamaid Kaplinski (ja üldse eesti) luuletusi „See mis su saatuseks sattus / algosiks saab mulla all" („Käoraamat", lk. 58). Võiks peaaegu kadestada meest, kellele need read on pühendatud, nagu ka pühendajat ennast. Ja sellega olen õnnelikult (või õnnetult) sisse juhatanud kadeduse teema ja lähen edasi mööda seda okkalist rada.

Kui küsitakse, kes on meie rahvuslind, siis võib iga teadja ütelda, et see on suitsupääsuke, sest nii on kokku lepitud, ja pealegi, ta „ju ehk on ka"; viimasega on vihjatud sellele ebamäärasele, mis on seotud rahvuslinnuks olemisega, ühe linnu rahvuslinnuna võtmisega, ka rahvuseks olemise ja mõne inimrühma rahvusena võtmisega. Kui küsitakse rahvustoitu, võiks nimetada verikäkki ja mulgikapsaid, ja sedagi umbes sama „pealegiga". Rahvuspuu või mõne muu asja puhul on sama lugu, aga kui küsitakse rahvus-tunnet, siis ütleb iga tõsine eesti naine ja mees kõhklematult: kadedus muidugi, omavaheline urgitsemine - ega lisa mingit „pealegit", sest „nii see ju silmanähtavalt on". Kuid ometi arvan mina, et ka see on (ainult) kokkulepe, koos kõige selle ebamäärasega, mis võtab kokku olulise. Igivana konventsioon, sakste poolt aadlikonvendis või kes teab kus omavahel kokku lepitud. Eestlane on (peale kõige muu) kade, seisab kirjas suure teadlase autoriteetses raamatus. Kokku lepitud, et sellele igal ettetuleval võimalusel mängida - August on kade, et Kusta sai kupjaks. Ja tunnistagem üles, August on ju Kusta peale kade; ja ei ole keegi kuulnud, et mõni eestlane kadestanuks von Baeri. Mui oleks tahtmine see kokkulepe ja eriti ülestunnistus tühistada, sest miski pole vaimselt ja (täpsemas mõttes) eetiliselt õgivam kui pahe möönmine. Kui keegi, keda te oma mõttes (vahest) halvaks inimeseks peate, enda kohta väidab: ma pole sugugi (nii) halb -, siis ei häiri ega hirmuta see teid kaugeltki nii palju kui heaks peetud inimese mööndus: „Ma olen halb inimene." Pahe mööndus ei hirmuta mitte just sellepärast, et „vaata, mis välja tuli", vaid sellepärast, et möönja võtab ära igasuguse tõkke: „ma olen halb", palun väga, ja võin seda nüüdsest peale südamerahuga ollagi. Ka salgamine on eetiliselt väärtuslik, sest niikaua, kui oma kurjust salgan, suhtun ma temasse eitavalt, hoian tõket, kui tugevat või nõrka, ükskõik, ikkagi tõket, ma ei päästa oma kurjust valla.

Sellepärast mina ennast kadedaks ei tunnista, olgugi et just nüüdsama ütlesin, et olen Jaan Kaplinskit kunagi väga kadestanud. Kah mul ülestunnistus, võidakse vastata, kes siis ei ole! Tõesti, ja arvatavasti tunneb Jaan Kaplinski seda ka ise, ja ehk on seegi üheks põhjuseks, miks ta meid nüüd võõristama on hakanud. Kaplinski enda kohta ütlen - tema kade ei ole. Kuidas ka ei pingutaks, ikkagi ei suuda ma teda kujutleda mõnd inimest kadetsemas. Võidakse küsida, mismoodi puutub see sellesse, mida Kaplinski on lausunud. Kuid puutub, ja vabadus kadedusest kuulub ühe iduna sinna ümbrusse, mida me nõiaringiga märkida tahame. Kui aga kadedus on rahvustunnus, kas tahan siis ütelda, et Kaplinski pole (ehtne) eesti luuletaja, pealegi kui ta ise on väitnud, et Eestis eladagi ei taha? Aga see viimane ei loe, see on see uus, millest ma ei räägi, ja eesti poeet on ta sellest hoolimata - mingis väga sügavas tähenduses ja rohkemgi, kui ta seda ehk ise soovib. Seepärast, kuna vähemalt üks näide täiesti kadedusvabast eestlasest on olemas, siis miks peaksime oma sakste poolt insinueeritud kadeduskokkuleppest (ja -kompleksist) nii visalt ja truult kinni pidama? Kuid võib-olla on kadedusel omad hüvad pooled, millest ei ole mõtet nii kergesti loobuda. Kadedus on sarnane kättemaksuhimuga, mõlemad on üldiste arusaamade järgi ebameeldivad jooned (eriti ligimese juures), kuid tuletagem meelde kuulsat intriganti Talleyrand’i, kelle puhul olevat tähele pandud, et kui otsene vaenlane oli ta teelt kadunud, ei teinud ta vähimatki liigutust, et talle tagantjärele kätte maksta. Üks meeldiv joon ometi halvas inimeses, aga sedagi pandi talle pahaks, sest nii näitas ta välja oma kõrkust, täielikku hoolimatust kaasinimese vastu. Teine ei väärinud isegi kättemaksu, polnud miski, asi ainult, mis teel ees vedeles. Kas kadedustunde puudumine tähendab sedasama? Kadedusest vaba inimene on ülbe?

Ma ütleksin pigem, et vähemalt Kaplinski puhul pole see ülbus, vaid kuninglikkus (ja luban endale mõtelda selle sõna all rohkemat kui Kaplinski ise oma artiklis „Valitsejad ja alamad"). Seesama kuninglikkus, mis lubab ütelda „...mu rahvas". Meie, kel see kuninglikkus puudub, ei saa kadedusest ka siis päris vabad olla, kui loobuksimegi tollest varem nimetatud kokkuleppest. Mina olen Jaan Kaplinskit kadestanud tema (kirja)- keele täieliku vabaduse pärast. Sellepärast, et ta võis (võib ka nüüd) kirjutada kõike, mida tahtis, võtta ükskõik missuguse teema ja väite ja anda sellele vabalt ja tõelise süüdimatusega täiusliku kirjavormi. Vormi tingimatu valdamise pärast, oskuse (või parem on ütelda võime) pärast, mida paljud meist (mina eriti) ei ole kunagi vallanud. Ainult selle kohta, millest oleme väga hõivatud, suudame lauseid moodustada, niisuguseid, mis pärast lugedes kananahka ihule ei aja.

Kuid ma ei kadesta teda enam. Ma ei taha enam kirjutada ükskõik mida. Ei taha isegi mitte abstraktselt seda osata. Ma ei mõtle enam ükskõik-millele. Kui kirjutan veel, siis kergendan südant. Nagu praegu. Kuid see ei muuda asja, võime, millest räägin, annab ka teadmise võimest, rohkemgi, lubab võtta hoiakuid, mis, kuigi sellest võimest täielikult ebateadlikud, on ometi temast tingitud, ja see loeb. See võime ei ole siiski see, millest olen tihti rääkinud seoses Mati Undiga, teda Oskar Lutsu, teise absoluutse kirjanikuga samastades. Ma ei räägi praegu nende võimest kirjutava käe endaga vahetult kujutleda ja mõtelda, lausa tajuda ja tunda.

Kindlasti ei ole Jaan Kaplinski absoluutne kirjanik selles mõttes, tema lause üksikult võetuna ei ole „ilukirjandus", nagu on seda ilmtingimata Mati Undi oma (ma ei usu, et ta teistsuguseid kirjutada oskabki). Kaplinski lause jätab kõik võimalused vabaks - ta võib olla ilukirjanduse, traktaadi, essee, följetoni lause. Samal ajal näitab ta, et tema ees on need võimalused lahti. Võib-olla oleks siin paras koht rääkida Derrida grammatoloogia sõnadega, kuid prantsuse destruktureerijate talumatu kerg(l)us ei ole mulle käekohane.

Võime vabalt ja sundimatult lausestada mida tahes on kuninglik võime, mis kunagi ei alandu tahtmiseks olla lihtsalt kirjanik. See võime ei paista silma mitte üksnes kõrvaltvaatajale (-lugejale), vaid muidugi ka asjaosalisele endale. Millest muust kõneleb viide Lotmanile: proosa on keerulisem kui luule. Toonitan siin sõna „proosa" erilist aspekti: seda, millest tuleb proosaline - ükskõikne, igapäevane, möödaminev mis-tahes. Võime, mida saab kasutada igas kirjasituatsioonis. Ainult meister valdab seda kunsti. Ka see tähelepanek on pärit iidsetest Alliksaare-aegadest. Kuigi luule on lihtsam kui proosa (loodan, et Lotmani sententsi võib ilma väga suurte pahandusteta ümber pöörata), saime ometigi meie, kadetsejad, just luule kaudu ta võimest aimu - ekstaasis poetess kordamas öö läbi üht ja sama rida ta luulest. Ta luule on küllalt „proosapärane", et selles ka luulest nõudlikumaid struktuure märgata, ja küllap märkasime, kindlasti oli too ekstaasis korratud üksiklause ka täiesti korraliku proosalausena võetav.

Mõtet edasi liigutades jõuan uuesti vana tähelepaneku juurde („neljas teema"): tõrjuv hoiak Alliksaare luule suhtes.

Selle pinna all immitseb mitu hoovust.

Kõigepealt pean õiendama mõned isiklikud arved: esiteks ei ole mul võimalik olla Alliksaare suhtes erapooletu, ta luule tuleku-šokk on minusse setitanud kujutelmi, nägemusi, mida võin võrrelda ainult väga sügavate ja oma teadlikule poolele hämarate ürglapsepõlvereliktidega. Seepärast ei pruugi ma olla mõnes jutuks tulevas asjas õiglane.

Teiseks, väga paljude asjade suhtes on mu sümpaatiad, kalduvused, vaimuvajadused, ühesõnaga kõik see, mille kohta vanas kaardipanemise rituaalis üteldi - millega süda rahule jääb -, väga erinevad Kaplinski omadest. Mõned ta sümpaatiad on mulle ebasümpaatsed, mõned tema poolt tülgastavateks kuulutatud asjakäigud ja -olud jätavad mind ükskõikseks või kutsuvad mõnikord esile pigem poolehoiu. Juba see, et tema on daltoonik ja ei erista hästi punast ja rohelist, mina aga olen alati äganud maailma värvide intensiivsuse ja varjundite vohava laviini all, tõukab meid kujutlustes ja siis ka mõtlemises eri teedele. Meie nii ratsionaalsed kui ka irratsionaalsed aluspõhjad on kauged, kuid ma loodan, et suudan ta ratsionaalsete käikude pädevust seal, kus nad seda on, õigesti hinnata ja tunnustada, samuti nagu irratsionaalsete välgatuste säraja seisukohtade kuninglikku põikpäisust. Jääb aga üle veel palju sümpaatiamaastikke, millel saan temaga kaasas käia, muresid ja pahameelt, millega saan kaasa muretseda ja pahandada, jagan näiteks täiesti ta vastumeelsust estoranto ja poolehoidu eesti suurkeele suhtes. Imetlen endiselt ta enda (kirja)keelt, mida ma küll enam ei kadetse, ja ta luulet tolles filosoofia-loodud keeles, millest kohe hakkan rääkima.

Ma loodan, et olen suuteline sulgema võõristamapaneva õhukindlasse karpi ja sellest vaikimisega mööda minema.

Ja olulisem muust - mul ei ole midagi selle vastu, kui ta kunagi tõesti meie kuningaks saab. Vaatamata isegi sellele, et jääks õhku rippuma küsimus, kelle kuningas ta siis ikkagi on, kui ta on meie oma. Kes on see meie?

Toosama jutumärkidesse pandu traktaadist „619"?

Kuid ega küsimused ei ole kergemad ühegi teise kuninga puhul, meie praegusest või nendest neljast rääkimata.

Niipalju „isiklikke arveõiendusi", nüüd „üldisema" juurde tagasi. Räägin eitusest. Füüsika kõige selgemad ja sügavamalt põhjendatavad seadused on keeluseadused.

Nad on läbipaistvad, aga hoiavad laiali valgumast tervet laviini positiivseid (tihti vähe läbipaistvaid) otsustusi ja kinnitusi. Kuid füüsika füüsikaks, feminismilähedaste hoiakute puhul võib selle teaduse rahumeeli nihutada „ühiskonnateaduste" kilda, talle erilist autoriteetsust omistamata. (Ma ei arva, et Kaplinski seda teeks, kuid tema suhtumisest sellesse „harrastusse" ei ole ma päriselt aru saanud, kord langeb sellele osaks varjamatut tõrjumist, kord tuuakse sellest näiteid, millele antakse kaalu.) Olulisem on see, et ilma ei-jaa dihhotoomiata ei käivitu hästi ka niisugused kinnitused: „...ON ja EI OLE [-] on selle [muutumise] äärmuslikud avaldusvormid." (459) Dihhotoomilist „ei"-d, mida Kaplinski väidab kahtlustavat, on ta varmas kasutama. Ma võin siin küll puhastesse pinnapealsustesse ära eksida, sest märkide ja „asjade" puhul - ma ei ole küll kindel, kas ta sõnaga „asi" alati ühte ja sama asja märgib - ei ole tal vist dihhotoomia üle miskit pahandamist, ainult konkreetsuste puhul, kuid kes ütleb mulle, kuidas tuleb konkreetsust võtta (greifen und begreifen). Ta lausub: „Ma ei armasta A luulet." - „Ma ei käi kohvikus." - „Ma ei taha vaielda." - „Ma ei..." jne., jne. Usun isegi, et olen dihhotoomiateni tõusmises (või langemises, kuidas soovite) tagasihoidlikum kui tema, kuid suhtun dihhotoomilistesse hoiakutesse aupaklikkusega. (Millega ma ei taha ütelda, et ilma välistatud kolmanda seaduseta loogikad oleksid mõttetud.)

Kui ei, siis ei - midagi selget on üteldud ja on teada, kuidas edasi. Muuhulgas arvatavasti sellepärast on mulle kristlikest usutunnistustest (kasutan seda sõna väga lõdvas, mittedoktriinses tähenduses) kõige arusaadavam ja teoreetiliste hoiakute poolest sümpaatsem Kaplinski poolt tülgastavaks peetud kalvinism oma viimse piirini transtsendentse jumalaga.

Olen ikka imetlenud kalvinistlikult teatrit põlgavaid inimesi. Teater o n vale ja teeskluse koda - maskitempel. Olen alati tahtnud olla teatripõlgaja. Nagu Friedrich Nietzsche. Nagu Tõnu Luik, Hando Runnel ja mõned teised selge (filosoofilise) orientatsiooniga inimesed. Muidugi on arusaadavad ja (minule) sümpaatsed ka teatrist hõivatud (Besessene), nagu Mati Unt ja Vaino Vahing, et jälle nimetada ses suhtes kõige sirgjoonelisemaid, kuid ma ei ole kunagi tahtnud olla niisugune nagu nemad - võib-olla sellepärast, et kaldun pigem nagunii nende kilda.

Keelud muutuvad vastikuks siis, kui nad ei ole (looduslikud või) vabal tahtel valitud. Või, mis sagedamini juhtub, ei ole tegelikult (seda sõna kasutan Kaplinski „619" tähenduses) need keelud. Keelatakse A, sellepärast et keelatud oleks B. Ainult freudistid usuvad, et selliseid keelde paneb inimene endale peale vabatahtlikult (mõnikord teevad nad seda küll - sellele vaatamata, et ka freudistid nii arvavad).

Need Kaplinski enda keelud: „Ma ei vaidle." - „Mina kohvikus ei käi:" Austan kohvikupõlgurit peaaegu sama hardalt kui teatripõlgurit, ka sellepärast muide, et aeg-ajalt olen üsna tihedalt kohvikutesse sisse põiganud (aegadel, kui neid veel mingiski mõttes olemas oli). Ka selleks on mul kalduvusi, millest parema meelega lahti saaksin. Iga hea eeskuju on sümpaatne. Ometi kardan, et see keeld on „nõrgem" ja tema taga on vähem „metafüüsikat" („religiooni"?) kui teatrikeelus, nii sügavat aukartust ta sellepärast ei tekita (muud Kaplinski keelud on „metafüüsilisemad"). Pealegi on (minusugusele) hästi teada kohvikuskäimise tulemuslikud pooled. XX sajandi suurim pööre teaduses (kvantmehaanika) pöörati Saksamaa kohvikutes, ja sellepärast tunnen neis kohtades peale uimastavalt meeldiva kohvihõngu ka tolle „mehaanika" ikka veel peadpööritava saladuse aroomi. (Teine suur pööre, olgu muuseas üteldud, relatiivsusteooria, on pärit XIX sajandi rüpest, peidus juba Maxwelli võrrandites; toodi sealt sajandivahetusel päevavalgele Lorentzi, Poincare jt. poolt, esitati lõpuks „kaubanduslikus vormis" 1905. aastal Einsteini kuulsas artiklis.)

„Minule Alliksaare luule ei meeldi" - ei näi vormilt midagi keelavat, keelab aga ometi ja on teise kahe keeluga intiimselt seotud. Alliksaare luule on teise keele luule. Teise keele kirjaprodukt; ütleksin isegi, on teine kirjakeel, oma - täiesti teise filosoofiaga. Sest keeli - eriti kirjakeeli - saab jagada traditsioonilisteks keelteks, kas või näiteks sõnavara kaudu, mida räägib (kirjutab) teatud (rahvus?)rühm; millest ta aru saab, mille osutusi ta märgata mõistab. Need on keeled, mis paljude arvates „loovad" (või vähemalt „kujundavad") selles keeles arutleva filosoofia. Seda vaadet on kasulik meeles pidada ja mõndagi aitab ta mõista.

Kuid ei ole vale ka teine seisukoht, et filosoofia ise loob keele, milles ta arutleb ja mis jookseb kõõludena läbi erinevate (võib-olla mitte väga erinevate) (rahvus)keelte.

(Ma mõistan täiesti, et koorman liialt sõna „keel", sest ka Kaplinski kasutab teda minu äratundmist mööda mitmes väga erinevas tähenduses ja nii võib sündida täielik „keele"-pudru - Paabel. Kuid esialgu ei tohiks hädaoht olla ülearu suur.)

Nõnda on olemas Kaplinski filosoofiast (filosoofiast umbes selles mõttes, nagu ta sellest ise räägib paragrahvides 1-5; võib-olla siis võimaliku filosoofia sõnastamata pre-filosoofiast) sündinud keel, teine võrreldes tollega, mis sünnib Alliksaare filosoofiast. Kõõludena jooksevad need kaks keelt läbi mitme keele ja kindlasti on igaühes võimalik valida oma esindajanimed, kuid meid huvitavad esmajoones kõõlud meie omas eesti keeles ja esindajanimed on siin Alliksaar ja Kaplinski.

Kui neid kahte keelt, hõlpsuse mõttes nimetan ühte A-keeleks, teist K-keeleks (keeled vastupidi keeltele võivad olla ka indiviidikeeled, kuigi ei pruugi - ma ei või oma essees ülearu suurt täpsust taga ajada, jään viisakalt metafooride tasemele), võrdleme, siis näeme, et K-keel on läbitungivam, liigub hõlpsamini kõõludena läbi erinevate keelte, ühest kõõlust teise üleminek ei ole eriti raske, üleminekul ei lähe kaduma oluline. Kaplinski võib oma keeles vabalt luuletada mitmes kõõlus. Tema keel on multikõõlne. Ka A-keel on minu tunde järgi läbitungiv, kuid mitte sel määral kui K-keel.

On täiesti või peaaegu liikumatuid keeli, mis on intiimselt kinni mõnes ühes keeles ja esindavad selle „sisefilosoofiat" kõige täiuslikumalt, on seal ürgselt juurdunud. Tavakõnepruugis üteldakse, et nad on tõlkimatud. Tõlkimine (kõõlust kõõlu) on nende puhul hävitav vägivald. Neil polegi õieti rohkem kõõle kui üks. Iga kõõlusõna nende luules (keeles) on ümbritsetud keele virtuaalse sõnapilvega, mille ulatus hajub kusagil määramatus kauguses ja mille lahtirebimine muudab keele enda. Mui ei tule praegu pähe paremat näidet kui Hando Runnel Eestimaal ja Eino Leino Soomemaal.

Lugege kelle tahes Leino-tõlkeid ja te küsite: mis luule see niisugune on? Miks peetakse seda inimest üldse luuletajaks? Te imestate, kui te ei tunne päris-Leinot tema omas soome keeles. Kuid sellesse tumedasse ürgklassi (kõige kõrgemasse või kõige madalamasse, kuidas soovite) ei kuulu ei Alliksaar ega Kaplinski. Nende filosoofiast sündinud keel on kõõludevaheline, seega ka nende luule.

Kuid nende filosoofiad on erinevad, nad on teineteise suhtes see-üks ja see-teine.

Sest Kaplinski-filosoof ei käi kohvikus vaidlemas, ta ütleb, mis tal ütelda on, ta kuulutab, õpetab, osutab, toob (mõnikord prohvetliku) teate. Kuid ta ei argumenteeri, ta ei küsi, kas nii või teisiti, ta ei kutsu välja partnerit, ta ei vaja teda, ei oota vastuväitjat, et too tal väidet formuleerida aitaks, temal on kõik juba iseenesest valmis. Me ei näe toimumist, ainult tulemust, tuhka, kui lubada tal endal selle kohta sõna ütelda. Muidugi, ka Alliksaar-filosoof väidab, deklareerib ja kuulutab, kuid väide ja deklaratsioon on kujul, mis vajab veel dekodeerimist. Luule, mis sellest sünnib, on küll valmis, kuid valmissaanuna on tal täiuslikult veelvalmis-saamata kuju.

K-filosoofile tundub see narrusena. Niipalju esialgu -sissejuhatuseks. Praegu aga küsime, kuidas on lugu lause (siin kordamata jäänud) teise poolega - „see, kuidas ta räägib, on palju huvitavam"? Kas räägituna on Alliksaare filosoofia teine, loob teise keele?

Muidugi loob, see on kõnekeel.

Kuid vahe(tegemine) ei ole nii üheülbaliselt lihtne, sest nii üks kui ka teine filosoofia lubavad endale nii oma kirja- kui ka kõnekeelt ja nende vahe ei ole „filosoofia mõttes" eriti oluline. Kuid A kirjakeel näib K-keele valguses kõnekeelena, mis ometi ei lange ta oma kõnekeelega kokku, mis on justkui vale-kõnekeel, ebaadekvaatselt kirja pandud. Tunnen, et „kõõlud ja keeled" tahavad segi minna, pean seepärast veidi õiendama: filosoofia (selles minu poolt valitud tähenduses), mis loob oma keele (selles minu poolt valitud tähenduses), on juba ses keeles endas, on juba esitatud (kui üldse) tema enda poolt loodud esitamisvahendis, mis ei esita mitte ainult teda ennast, seda filosoofiat (spetsiifilises mõttes), tema sünnitatud luulet, vaid kõike, mida tal üldse on esitada, mida esile tuua tuleb, ja selles mõttes ta ongi „keel", ja võrreldav ja võrdluses kõrvutatav keelega, ning saab rääkida kõõlude läbimisest ja muust, millest rääkisin ja pean veelgi rääkima.

Kuid hüva, A-keele üle me ei arutle, tema on vajalik ainult võrdluseks, sest selleks on Kaplinski ta ise välja valinud. A-keel ei ole läbi K-keele (aga sellega ka -filosoofia) kuulduna üldse mitte luule keel, see on keel, milles luuletada ei saa, saab kõnelda, vaielda ja küllap siis ka kuulata. See, mis selles keeles luulena kirja pannakse, tundub läbi K-keele kõrva ja silma puuduliku ja ebaadekvaatse kõneprotokollina, millesse segunevad eikuhugi kuuluvad mürad ja mida võib ehk luulena võtta vaid suitsuses ja sumisevas kohvi- ja veiniauruses kohvikulauas. Formaalselt, sest miski, mida saab kohvikulauas pidada millekski, ei ole K-keele kohaselt luule. Vahe on selles, et A-keeles on üksainus mina ja lõpmata palju temasid, kellest enamik püüab saada sinaks. K-keeles on lõpmata hulk minasid ja ainult üks tema, kes võib-olla on ikkagi ka mina, ja peaaegu mitte ainsatki sina.

K-keelt võiks nimetada solipsismikeeleks, kui seda (keele) sõna parajaks justeeritult mõista (justeerimisega tegeleme hiljem).

Sellega oleme jõudnud hõljuvale ja hädaohtlikule pinnale, sest Kaplinski ise on solipsismi prügina kõrvale heitnud.

503: „Teooria, mis kõige kohta ütleb „subjektiivne", pole samuti suurt väärt, sest selline kõige kohta sobiv epiteet ei tähenda midagi."

504: „Solipsism on normaalse, selguse poole püüdva filosoofia ja teadusega vastuolus, seeasemel, et rääkida lihtsamalt ja selgemalt, räägitakse keeruliselt ja segaselt."

505: „Kui tahame muuta keelt, milles räägime maailmast, peame muutma keelt tervikuna. Kui muudame sellest ainult osa, tekib segadus."

506: „Solipsism on üks sellise segaduse ilminguid."

Need Ludwig Wittgensteini vaimus ja Kaplinski „lihas" laused juhivad sisse uue teema ja nõuavad, et vaataksime traktaadi „619" mõistatust lähemalt.

Esialgu pöördun Wittgensteini poole ja luban endale möödaminnes häbematuse nimetada teda Uku Masingu kõrval Kaplinski „esmaseks" vaimukoolitajaks. Ent „esmane vaimukoolitaja" nõuab seletust. Kõigil meil on oma esmased vaimukoolitajad, kellest hiljem võime vabalt ära pöörduda (lihtsalt, või minna teiste koolitajate poole). Wittgensteini esmaste koolitajate hulka võib teadupärast arvata Schopenhaueri ja Frege ning „Tractatus" ongi kirjutatud Frege vaimus; nii ütleb Wittgenstein ise, väites, et saab Fregest paremini aru kui Frege ise ja esitab sellepärast tema „vaimu" omas „lihas". Hiljem „Uuringutes" tegeleb ta Frege vaimu oma lihast väljaajamisega. (Kui edukalt või edutult, pole siinkohal meie asi.) Ometi on meie esmakoolitajad meisse settinuina isegi meie ärapöördunud-olemises ikka kohal. Täpselt samuti nagu ka meie selle-ja-teise vaimus väited saavad meie lihas (kui nad tõesti on astlana seal sees) täiesti uue ja (meie) oma vaimu.

Niisiis „vaimukoolitaja" Wittgenstein. „Tractatuses" on ta esitanud järgmise mõistatuslikuks mõistetud lause:

5.62: „Was der Solipsismus nämlich m e i n t, ist ganz richtig, nur lässt es sich nicht s a g e n, sondern es zeigt sich."

„619-s", mis üheski mõttes ei ole pelk Wittgensteini-parafraaside kogumik, selle lause otsest parafraasi ei leidu, kuid tema „hingus" on seal paragrahvide vahel lahustunult siiski olemas.

Wittgensteini tsiteeritud lauset on püütud mitmeti tõlgendada ja tema „pealispindset" mõtet tühistada, sest on ju (kõigi korraliku filosoofia poole püüdjate meelest tõesti) solipsism „üks segaduse ilminguid".

Aga ta on seda ka pärast tühistamist, koos tühistamise tulemusega.

Võib-olla küsib (ja vastab?) 5.62 mõistatus muuhulgas ka seda, miks Kaplinski oma solipsismikeeles solipsismi tunnistada (välja ütelda) ei saa. Kuid meil ei ole aega Wittgensteini tõlgenduste juures pikemalt peatuda. Niisiis, kuidas ka ei oleks, kohvikus, kus istuvad ja siblivad edasi-tagasi piiksuvad temad, kelle hulgas pealegi lähemalolijad on võtnud sina kuju, ei ole kuhugi mahutada neid lõpmatuid minasid. Siin on ainult üks mina, kes heidab tema-osutustest küllastatud lauseid suitsusesse tema-kosmosesse.

Kuid kuulake (vaadake) seda:

„Esimene / viimane kord / olen elus / olen siin / / tuul liigutab / lillelist eesriiet / loojuva päikese ees / koerte ja laste / hääled / oja poolt metsa tagant / tee ääres / lõhnavad nõgesed".

Või seda:

„Kõik ühes / üks kõiges / vaim kehas / keha vaimus / imelik tavalises / tavaline imelikus / mesilassülem / kirstus vana / hüljatud talu / pööningul".

Või seda, mille kohta ta kuningliku malbusega ütleb: „Luuletusel "Seesama meri meis kõigis", mis on saanud minu visiitkaardiks mitmel maal ja mitmes keeles, on naturalistlik sünnilugu. Tema algus on peaaegu laen mereuurija Hans Hassi raamatust "Me tuleme merest", kus ta seletab, et kõigi elusolendite veri on pärit muistse ookeani veest, on keemiliselt koostiselt praegugi sellele lähedane." („Kevad kahel rannikul", lk. 31.)

„Seesama / meri / meis / kõigis / punane / pime / soe".

Või lõpuks kas või sedagi:

„aga ega meie ka ei taha / elada Oliver Cromwelli / ja Heinrich Himmleri ja nende teistega / samas maailmas".

Ei saa ju lugeda neid sõnu möödasagivatele temadele; ainult igikohal- olevale minale saab, ainult kõigile minu-enestele. Sellepärast ei minda seda tegema kohvikusse, vaid...

Kuhu siis?

Sinna, kus kuulatakse tähelepanelikult, vaikuses, isegi harduses ja kaasa-tundmises.

Kus ütleja hääl kostab kaugusteni. Kus tõesti võetakse vastu kuulutatavat sõnumit - ilmutust võib-olla. Võib-olla sellesama väikese kuninga onni, kes „oma maast ja kroonist / sääl istudes unistas / all suure sinise taeva", või selle ette väljale.

Kuid ettevaatust sellegi tõdemusega. Sest üteldud on ka:

„Minule on igasugune, aga eriti fundamentalistlik, olgu kristlik või islamlik misjonitöö (minu sõrendus - M. K.) vastikuseni vastumeelne, eriti kui selle juurde käib rahva vana usu halvustamine [-]. Nagu Baltikumis tegid kristlased ja Araabias vahhabiidid. Juutluse ajaloos on küll olnud palju teiseusuliste ja nende jumalate vastast retoorikat [-], kuid samal ajal on juutlus midagi arhailist ja originaalset, ta on säilitanud palju ürgvanu tabusid ja on püsind ka hõimureligioonina, mis ei tunne huvi teiste pööramise vastu. Üks Leedu juut ütles mulle otse, et misjonitöö tegemine on juutidele keelatud." („Kevad kahel rannikul", lk. 168.)

Kas me äkki oma jutuhoos ei omista Kaplinskile midagi, mis on talle vastikuseni vastumeelt?

Ometi tuleb ka Kaplinski enda ütlusse suhtuda mõnesuguse ettevaatusega: hea küll, „fundamentalistlik misjonitöö", aga mis siis, kui ta ei ole „nagu..."? Kas ta peab alati olema „nii nagu"?

Sest veel üks eripära on K-keelel (formaalselt sarnane Vahingu-keelega): lause (lõigu, jutu, jutu-kogumi) esimene pool võib rääkida vastu tema teisele poolele. Või sisaldab väite üks pool tühimikku, millel kogutähendus püsib. Miski jääb rääkimata, mis rääkimata jäänuna räägib. Või on nii, et teine pool kommentaarina tühistab esimese poole „otsetähenduse" ja sunnib mõistma teda teisiti. Kuidas teisiti, peab jääma vihjete kanda. Vasturääkivuse ja tühimiku ülesanne on kummaski keeles saatanlikult erinev, kuid vasturääkivus (tühimik) kui loogiline „õng" on sama.

Kuid hüva, olgu „nii nagu", aga ka siis võib tühimik hakata mängima. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et toodud katkes ei räägi Kaplinski nüüd enam päriselt samas vaimus kui varem ja vasturääkivus on ehk vasturääkivus vana ja uuema К vahel. Võib-olla ei kuuluta ta nüüd enam päris „hingepõhjast": "seesama meri meis kõigis".

Tuleb silmas pidada judaistliku fundamentalismi ja kristliku (islami) fundamentalismi sisemist erinevust. Kaplinski poolt nimetatud väline erinevus ainult kaasneb sisemisega. Kaplinski ei räägi küll (siinkohal) judaistlikust fundamentalismist, võib-olla leiab, et sellist pole olemas, võib-olla pole tal selles tekstikohas selle nimetamiseks vajadust või tahtmist, võibolla märgib fundamentalism temale veidi muud kui minule, kuid see viimane ei ole eriti oluline, võib ju seda sõna üldse vältida ja ikkagi asjad ära rääkida. Kuigi, nagu vist varem märkisin, suhtun mina fundamentalistlikesse (vaimu? hinge?)hoiakutesse pigem kaasa-tundmise ja sümpaatiaga, küll aga neist hoiakutest ja ümbritsevas keskkonnas varjatult ja varjamatult pesitsevatest muudest mõjuritest (ja see viimane on ikka oluline ja tihtipeale määrav) tulenevatesse toimetustesse ettevaatuse ning tihtipeale hirmu ja mõnel juhul ka tülgastusega (võidakse ütelda, skisofreeniline hoiak, kuid mis parata, pole mahti süüdistust tõrjuda). Kaplinski suhtub fundamentalismi igas mõttes antipaatiaga, ja kui asi seisaks sümpaatiate kaalumises, oleks ehk fundamentalismi tähenduse täpsustus siiski tarvilik. Asi ei seisa aga selles. Täiesti sõltumatult sümpaatiatest ja antipaatiatest tuleb möönda kristliku (islamistliku) hoiaku egalitaristlikkust, judaistliku hoiaku elitaristlikkust. Sellest siis kristliku misjonitöö võimalikkus ja „vajalikkus" - kristlus on valmis võtma kõiki vendade ja õdedena oma rüppe, ta ei tee vere vahet; keegi ei ole iseendast halvem ega parem, kõik on head ja väärivad parimat, s. t. kristlikku armuõpetust.

Judaistlik hoiak on selgelt elitaristlik (aristokraatlik koguni), ainult vere poolt valituile (viisil, mida Kaplinski meile teises kohas seletab) on selles osalus lubatud ja võimalik, igasugune misjonitöö „teiste" hulgas on keelatud.

Muidugi on egalitarism ja demokraatia (ja ta pealekäimine) tüütu (ja hädaohtlik, kui pealekäimise viis muutub „ebademokraatlikuks" - milleks ta tihti muutubki, kuid rääkides fundamentalistlikust misjonitööst üldse, ei ole meil õigust seda eeldada) ja muidugi on aristokraatia õilis ja hingeülendav, sellega ma olen täiesti nõus, kui ainult Kaplinski ise mu nõusolekuga (ja niiviisi ka iseendaga) nõustuks. Ma ei tea, kas ta seda teeb, sest on ju seesama meri meis kõigis punane pime soe. Seda laadi aristokraatlikud ja demokraatlikud (olgu fundamentalistlikud või mitte) hoiakute erinevused tulevad muide ilmsiks ka muudes, meile lähedasemateski asjades. Sakslaste kui (vere)sakslaste suhtumine eestlasse oli üle-eelmise sajandi 40. aastateni aristokraatlik kuni keeleni välja (saksa keelest hoiti orjad eemal ja misjonitööd ei tehtud). Venelaste suhtumine oli keele asjus egalitaristlik, nemad tegid misjonitööd ja oleksid meid kõiki oma keelevendadeks võtnud, ja hilisem venestus samuti. Hüüatus - govori potšelovetšeski! ei ütle ju muud kui: davaite žitj как bratja!

Niisiis, kas ma ikka omistan (oma ettevaatamatu väitega) salaja Kaplinskile endale „fundamentalistist misjonäri" hoiaku ja kas just „fundamentalistist misjonäri" hoiak on ikka see, mida ta tegelikult põlgab? Võibolla põlgab ta tegelikult midagi muud, mis „augu" tõttu jääb ütlemata. Kõik need arutlused jooksevad kergesti rappa, kui meile ei ole taustad selged. Vaatame siis taustu.

Sissejuhatuseks (et seda hiljem õiendada) ütlen umbmääraselt - Kaplinski luule on osa tema kõnedest ja oma loomult filosoofiline. Ainult filosoofilisena võttes selguvad taustad, kohad ja asendid, milles ta oma sõna kuulutab.

Selles mõttes on tal sarnasusi Hölderliniga ja keegi eesti Heidegger võiks võtta ja teda meile sellisena esitada.

Kes peaks see olema?

Küllap see eesti filosoof, kes, Kaplinski enda sõnade kohaselt, sünnitab nagu Heidegger Saksas eesti keele rüpest eesti filosoofia. Kuid seda öelnud, ütleb Kaplinski (ma ei leia enam üles, kus see tal kirjas seisab), et niisugust pole. Ma ei tahaks nõustuda, sest Tõnu Luike julgen tõsiselt pidada selle mõõdu järgi mõõdetud eesti filosoofiks (selle sõna ranges mõttes). Kuid ma kahtlen (põhjustel, mida ei hakka siin arutama), kas tema oma mõtetes pöörduks Kaplinski luule poole. Ometi ei jää see luule filosoofilise läbivalgustuseta, sest Jaan Kaplinski ise on filosoof, kes selle luule on juba põhjalikult ja sügavalt (oma proosatekstides) läbi valgustanud.

Küsida tuleb, kas ta on ikka see filosoof, kelles tema enda nõuete järgi tuleb näha eesti Heideggeri. Ja sellega oleme jõudnud tagasi keele juurde. Vaieldamatuks jääb tema luule filosoofiline põhi. Vaieldamatuks jääb tema enda filosoof-olemine - filosoof-olemise selles elastses ja ometi plastilises mõttes, mis teda ennast ei pane niisuguse määratluse vastu vaidlema ja mis selgub alles filosoofia tegemises ja avastamises filosoofi poolt.

1: „Tahan tegelda filosoofiaga, teha filosoofiat, filosofeerida. Teadmata küll, mida see õieti tähendab. Suutmata defineerida „filosoofiat". Aga kuidas defineerida seda, mida veel ei ole, mida alles tahad teha. Või avastada."

Objektiivsemalt, selles postmodernistlikus mõttes (vastik sõna, aga siinkohal paratamatu), nagu seda mõistab näiteks postmodernist Rorty (on olemas ka modernistist Rorty ja täpselt sama geneetilise kokkuseadega, sellepärast see ebameeldiv sõnakasutus, et vahet teha).

Ja kõik küsimused Kaplinski fundamentalismist, pluralismist, aristokratismist ja sajast muust tüütute ja igavate ja äramälutud sõnadega märgitud -ismist hakkavad küsimist väärima ainult nendel vaieldamatutel eeldustel.

Kas võib seda filosoofiat kõrvaltvaatajana kaardistada?

Püüan seda ettevaatlikult teha.
Mäletan, et kunagi meie kohtumiste „kesk-ajal" rääkisime Mauthnerist, taoismist ja Heideggerist. Meie jutu lõpus tõi Kaplinski kuuldavale oma tavalise, kuningliku naeratusega helendatud ohke: „Kas ma siis tõesti pean kõigele lisaks ka Heideggeri läbi lugema!"

Ma ei tea, kas ta seda tegi. Vaevalt, sest Heideggeri läbi lugeda on puhtpraktiliselt võimatu (ma ei tea, kui kaugele on jõudnud tema järelejäänud paberite avaldamine). Ja kui olekski võimalik, võtaks see umbes sama palju aega kui selle kõige kirjutamine - kellel veidi rohkem, kellel veidi vähem.

Ma usun, et naljaga heidetud ohke tõsine noot on praeguseks kustunud ja Heideggeri lugemist ta ette võtnud ei ole, mõtlemist tema üle küll, sellest on aeg-ajalt viiteid Kaplinski kirjutistes: eesti filosoofi visand Heideggeri mudelil; tõdemus Heideggeri lahutamatust seotusest saksa keelega. Miskipärast on see filosoof teda painanud, miskipärast on Heideggeri vari tema enda filosoofia kohal. Niivõrd isegi, et olen end tabanud mõtisklemas sellise kontrafaktuaalse situatsiooni üle: oletagem, et Heidegger oleks 1945. aastal jäänud venelaste kätte, näiteks sattunud Wehrmacht’i mundris täiesti juhuslikult Kuramaa kotti, viidud sealt koos teiste kapitulantidega „Venemaa sisemaale", ütleme Tartusse, ja kuna kapitulandid polnud sõjavangid, siis pandud elama Hurda tänava sellesse majja ja korterisse, kus tegelikus maailmas elas Uku Masing. Tolles teises, võimalikus maailmas (vaatame lihtsuse mõttes võimalikke maailmu David Lewisi vaimus, siis võib rääkida teisikutest) oleks Heidegger-teisik, kes oli kuni 1944. aasta talveni igas mõttes sarnane tegeliku Heideggeriga, mingil põhjusel jäänudki Tartusse, nautinud teatavat kitsendatud vabadust (veidi rohkem kitsendatut, ütleme, kui tegelik Masing tegelikus maailmas) ja võinud vastu võtta külalisi, kellest enamik olnuks noored luuletajad ja filosoofid. Uku Masingu teisik, ütleme, oleks emigreerunud või vägisi emigreeritud Saksamaale ja olekski sinna jäänud, kuhugi metsa Heideggeri onni lähedusse - kirjutanud seal oma luulet ja traktaate, avaldanud neid eesti ja saksa (võib-olla heebrea) keeles.

Jaan Kaplinski teisik selles maailmas on täpselt samasugune nagu tegelik Kaplinski kuni kohtumiseni Heideggeriga tema korteris Hurda tänav nr. 9.

Milline oleks selles maailmas tema filosoofia, oletades, et kõik muu jäänuks endiseks ja et kontakt Heideggeriga oleks katkenud, nagu katkes kontakt Masinguga (jutuajamistest Masinguga on mul jäänud mulje, et see katkes) - näiteks oleks Heideggeri teisik viidud 60-ndate algul tagasi Saksamaale oma avaldamata pabereid trükivalmis seadma.

Kas oleks Kaplinskist saanud samavõrd „heideggeriaan", kuivõrd ta tegelikus maailmas on „masingiaan"? Mismoodi oleks see muutnud tema muid suhtumisi? Tema suhtumist Masingusse? Kas ta oleks tahtnud kirjutada traktaati „619", kas ta oleks kirjutanud luuletuse Vercingetorixist, väiksest kuningast, samast merest meis kõigis, näitemängu neljast eesti kuningast? Mida oleks ta meile oma filosoofipositsioonilt kuulutanud? Olen mõtelnud, et küllap ta (teisik) oleks seal maailmas peaaegu samavõrd „heideggeriaan" kuivõrd ta praeguses on „masingiaan". Sest ega ta seda siin eriti ju ei ole, ainult tema esialgsed (lähte)vaateväljad avanesid sealt. Teisiku alg-kool olnuks Hurda-tänava oma ja sellest tulenevad pilgusuunad nüüd enam orienteeritud saksa ja kreeka filosoofiale. Kuid tema keel - K-keel, millest rääkisin -, tema suhtumine keele ja filosoofia vahekorda? Tema orienteeritus kesk-Wittgensteinile, tema „feminism", tema sinofiilia? Vastamise asemel küsin esialgu, miks ma Kaplinskile mõteldes ei aseta teda kunagi maailma, kus Hurda tänaval oleks elutsenud Bertrand Russell (kuigi Russelli kohta - see võib olla ka Uku Masingu mõju - on ta ütelnud palju sooje sõnu, tema pärast isegi Linnart Mälliga „kaklema" läinud) või Husserl või isegi Wittgenstein, Sartre’ist või Carnapist rääkimata. Mulle pole see kunagi tundunud „katsetamisväärne", sellepärast vist, et see Masingult saadud algne joon, mis on vaenulik, kuid siiski lähedane Heideggerile (ükskõik missugust lähedust Heideggerile eitaks Masing ise kategooriliselt, kuid me räägime siin kõrvaltvaataja suuga ja Masingule ei anta sõna), on tegeliku maailma praegusele Kaplinskile oluline (just vaenuliku läheduse tõttu?). See ilmutab ennast K-keeleks nimetatud keele-pruugis. Võiks isegi dekonstrueerida „619" Kõigefilosoofia, ehkki suurte kadudega, üsna lähedaseks Heideggeri Olemisfilosoofiale.

Aga ikkagi: kas oleks võimaliku maailma teisik pigem hellenofiil kui sinofiil, vastupidiselt tegelikule K-le?

Ma vaatan ja näen: teisik-K on endiselt sinofiil, hellenofoobia on aga mahenenud.

Millega rikastatult tuli tegelik К mugavast ja puhtast, toalillede ja raamatutega sisustatud, kergelt ja meeldivalt ahjukütmise järele lõhnavast Hurda tänava kodust Vikerkaare külma ja kitsasse, koristamata, riiulitäie poolpõlenud raamatutega, kastide ja kokkulaenatud toolide ning asemetega eluruumi? Kõige silmanähtavamalt Hurda tänava kodu atmosfääriga, Uku Masingu maagiliselt mõjuva luule ja keelega. Muljetega pikkadest käikudest kõikvõimalikesse ida ja lääne keeltesse, millega alati lõppes iga arutlus filosoofiast, kirjandusest ja maailma päevapoliitikast. Kõik jõudis lõpuks mitmesuguste rahvaste keelte, tavade ja traditsioonide juurde. Rahvaste juurde, kust mõtted, vaated ja hoiakud pärinesid, nende loo ja ikka jälle keele juurde. Langetatud oli kategoorilisi otsustusi, tõsiseid oma vaieldamatuses. Ei mingit arvamuste kombineeritud labürinte, mis ootasid ees Vikerkaare kuuris, kus iga argument tuli päevavalgele mitmepäise, iseendaga vaidleva, irooniliselt muigava või demonstratiivselt naerva peletisena, oma sisemuses siiski varjatult nukrameelne ja mõtlik. Muidugi pidi ta ütlema - tegelikult mulle Alliksaare luule ei meeldi. Kuid sama ütleb võimaliku maailma teisik. Kuigi mõtleb selle all midagi muud.

Ka Heideggeri toas on arvatavasti lilled, ja kui see on lubatud, siis ka raamatud, ja elamine on korras ja mugav, ning rännakuid tehakse sügavale ajalukku, kuigi käigud ei ulatu pooltki nii kaugele, kõik taandub jälle keelele, kuid keelte valik on rangelt piiratud. Tarasid ja traditsioone on nähtud kitsamalt, aga taravahesid süvenenumalt. Paljutki, mis sellest maailmast kaasa tuuakse, varjab raskelt-arusaadavuse lummav kate. Keelt on õpetatud teisiti mõistma. Hiinast ja Idast pole räägitud üldse, kõnelusi neist on välditud konfutsiaanliku enesedistsipliiniga. Kõik, mis puudutab eestlast ja eesti keelt, tuleb külalisel endal (omapead) juurde mõtelda ja kujutleda. Mida ta mõtleb? Kui ta nüüdses olukorras üldse sellele mõtleb?

Ma näen, et ta mõtleb, „heideggeriaanlus", mille ta omaks võtab, on siiski oluliselt teistsuguse mahu ja asetusega ta kujutlustes kui „masingiaanlus" tegelikus elus; - nii selles kui ka tegelikus maailmas lausub ta tegelikus maailmas 6-ga märgitud lause: „Ma ei ole kunagi hästi aru saanud [-], mis vahe on „kujutlemisel ja mõtlemisel"." Sest ta ei ole ja ükski alg-õpetus ei suuda poeedi arusaamist sellest arusaamatusest muuta.

Võimalikus maailmas tehakse alg-koolitusest tulenevalt teistsuguseid valikuid. Ja tehtud valikute tõttu on näiteks otsus Alliksaare luule kohta, kuigi väliselt sama, siiski teine.

Tuleb aga meeles pidada, et võimaliku maailma alg-koolitust on üldse raskem asetada loomulikku vaimsesse ümbrusse, ümbritsevasse traditsiooni, seepärast on pingutavam ta omaksvõttki, omaksvõetava jao leidmine. Tegeliku maailma Uku Masing on kogu oma erilisuse ja kummalisusega ning samas oma loomulike iseendastmõistetavustega siiski vanas eestiaegses vaimu- ja tundeümbruses. Just nendes seostes. Koduse sümpaatiaga jõuavad tema kaudu koolitatavani Ristikivi, Kangro ja teised „vanad tuttavad", seavad end sisse koolitatava vaimus, sest maastikud on kodused, sest sündmused neil maastikel ja igipäritud lood neist sündmustest on üsna otsesel viisil läbi elatud. Võimalikus maailmas on kõik teisiti - maastikud, mis üle kantakse, on aistiliselt võõrad, sündmused nendes teised ja koos sellega pärimused sündmustest.

Kuid ikkagi, koolitus toimib ka võimalikus maailmas ja „heideggeriaanlus" võetakse omaks. Sest lõpuks ollakse ju rändur - see on mõlemas maailmas sama. Nii vaimses kui ka füüsilises mõttes, sest kerge rändama oli ju Nora Raudseppki, rääkimata esialgu varjatud tagamaadega „poolakast".

Ja rändur on ka koolitaja Uku Masing, teistsugune ometi kui Heidegger. Kaugema horisontaalse, ruumilis-ajalis-keelelise haardega. Võimaliku maailma koolitustundides on rännud pigem vertikaalsed, ruum tähendab vähe, liigutakse filosoofiat pidi, kuuldakse palju nimesid, kuid need ei ole rahvaste ega kohtade, vaid inimeste nimed, kelle sõnas olemine end filosoofiana avaldab või varjab, varjamise kaudu siiski näitab. Ainult, jah, see kodune, mis õpetajast vahetult ja iga üteldud sõna ja ütlemisviisiga talle (õpetajale) endale teadmata emaneerub ja õpilasele samal viisil iseendast sisse imbub, peaks imbuma, on ühe puhul oma ja kõigi pooridega vastuvõetav, teisel võõras ja esmalt ainult pinnale sadestuv.

Keeleline hoiak võetakse omaks, heideggeriaanlik seekord, kuid keeleline ikkagi. Keele filosoofiline tähendusvõime on teine, ei küsita enam, kas ja kuidas keel valib filosoofia. Küsimus on juba otsustatud, valikuid pole, pole filosoofiaid, ei, on ainult filosoofia, ja mitte kõikvõimalike maailmaseletamise katsete konglomeraat, millest võib tükikaupa mõne välja võtta ja küsida, mille poolest see nüüd parem on kui mõni teine, vaid filosoofia on keeles endas elav ja ajas kanduv olemist väljendav-varjav organism - omaenda ülesanne. Võiksime selle kohta ütelda Heideggeri koolitaja Husserli sõnadega: „Wir gewinnen sie [die Aufgabe] nicht durch die Kritik irgendeines gegenwärtigen oder altüberlieferten Systems, einer wissenschaftlichen oder vorwissenschaftlichen „Weltanschauung" (am Ende gar einer chinesischen), sondern nur aus einem kritischen Verständnis der Gesamteinheit der Geschichte - unserer Geschichte." Ja ülesande hoidjate kohta: „Wir sind eben, was wir sind, ais Funktionäre der neuzeitlichen philosophischen Menschheit, ais Erben und Mitträger der durch sie hindurchgehenden Willensrichtung, und sind das aus einer Urstiftung, die aber zugleich Nachstiftung und Abwandelung der griechischen Urstiftung ist." („Die Krisis der europäischen Wissenschaften und die transzendentale Phänomenologie", § 15.) [2] Ka uskumustest, religioossetest käitumistest, tavadest ja traditsioonidest ei räägita, ainult olemisest ja ta saabumisest algtõe avatuse juurest - ka jumalast ja usust, kuid täiesti spekulatiivselt.

Veidi „konkreetsemad" kaasaskäijad on ehk ainult (kreeka) jumalad. Aeg ei ole partikulaarselt Mina või isegi rahva järgi küsitav. Aeg ei ole üldse küsitav, ta on ise küsija ja vastaja. Olemisevastaja - Kõik. Seda kuuldakse alg-õpetuse spekulatsioonides ja ma ei näe põhjust, miks siit nii mõndagi vastu võetama ei peaks. Võimalikus maailmas võetakse ja vastuvõetut on kajana kuulda vastuvõtja hilisemates kõnedes, kaua pärast lahkulöömist. Sest lahkulöömine sünnib ja on (vaimselt) radikaalsem kui tegelikus maailmas.

Miks?

Mitmel põhjusel.

Aga teeme hüppe ja küsime tagasihoidlikumalt - kuidas jääb siis ikkagi Hiinaga? Ja „feminismiga"? Mõlemad tulevad kõne alla põhjustena, sest mõlemad võrsuvad ka siin.

Pean valima, üks neist lugudest jääb ruumipuudusel nagunii üksnes vihjeks. Valin Hiina. Hiina-küsimus on raske, aga otsustav, see on peaaegu eesti-küsimus, ja seda viimast tuleb samuti küsida, sest estofiiliks jääb Kaplinski ka võimalikus maailmas, ehk rohkemgi kui tegelikus, sest aristokraatlike esiisade avastamine ei kooluta seal avastajat hiljem nii kergesti estofiiliast estofoobia poole.

Võidakse aga küsida, milleks üldse see totter arutlus maailmast Heideggeriga. Kas ei oleks mõistlikum asetada Hurda tänava lillede ja raamatutega korterisse näiteks Husserl, siis oleks võimalik maailm tegeliku maailma ajalootõikadega siledamalt kokkuõmmeldav, niisamuti Kaplinski tulek sellesse korterisse. Õige, Husserl oleks hea näide, mitmes mõttes parem kui Heidegger, kuid ma ei ole üheski К kirjutises tähele pannud viidet Husserlile, ka meie jutuajamistes ei ole ta kõne alla tulnud. (Kui just paragrahvides 611 ja 612 jutuks tulev transtsendentaalne „mina" ei ole Husserlilt laenuks võetud transtsendentaalne ego, mida ta aga tõenäoliselt ei ole, vähemasti otseselt mitte; kaudselt ehk, sest lõppude lõpuks on laias laastus kogu filosoofia laen, vastasel korral poleks ta üleüldse mõistetav ega vääriks rääkimist.) Võib-olla ei huvita ega ärrita see filosoof Kaplinskit.

Parem oleks siis näiteks paigutada sõjajärgsesse Tartusse Viktor Sklovski, sest Lotmaniga, kelle õpilane ta olla tahtnuks, tuleb õmblemisraskusi.

Olgu siis Lotmani asemel Sklovski, väga suurt vahet jagatavas alg-õpetuses ju ei oleks; Moskvast kõrvaletõmbununa võiks ta kohe pärast sõda Hurda tänavale („maapakku") maanduda, ja kuna vahetult sõjajärgsetel aastatel puudunuks siin piisav ja piisavalt haritud venekeelne ümbrus, võiks noor K olla talle õpilasena küllaldane lohutus; keelega, ma arvan, kahe nii keeletundliku inimese kontakti puhul raskusi ei tuleks.

Estofiilia ja estofoobia küsimus muutuks selles võimalikus maailmas teravamaks ja probleem sellega huvitavamaks, kuid (esialgne) estofiilia jääks ikkagi, sest kes veel võinuks olla see „minu rahvas" ta kuningliku kaitse all. (Pigem kaitsta oli tal kuningana tarvis „oma rahvast" kui teda „valitseda". Ja ma usun, et ka ajend „neljakümne kirja" all tuntud pöördumise kirjutamiseks oli ikka seesama vajadus osutada „oma rahva lastele" kuninglikku kaitset, ja mitte soov luua vastuhakkavat „vandeseltsi".)

Poleks ehk jäänud olemata ka luuletused Vercingetorixist ja „EI JÕUA SAKALA". Kuid siiski, Heideggeri vaimu on Kaplinski ise välja kutsunud - tulgu ta siis! Ja kohe küsitakse, kuidas siis sel puhul „Sakalaga" või „Neljakuningapäevaga"?

Hüva, kui vaja, las „Neljakuningapäeva" asemel olla midagi muud, kuid „Sakala" jääb, see ei kao kuhugi ja midagi lausvõimatut ma sellega oma võimalikus maailmas ei korralda. Sest - nagu üteldud - lahkulöömine tuleb, ja radikaalsem kui tegelikus maailmas. Ja „Sakala" võib olla selle lahkulöömise tulemus - või põhjuski (ka „Neljakuningapäev" võiks, kuid millegipärast on mul tunne, et niisugusena, nagu ta tegelikult on, ta „seal" olla päriselt ei saaks - mul pole aega oma tunde ajendeid esitada).

Sinofiilia on lahkulöömisest sõltumatu, sest ehkki ta (tegelik K) kuulutab end sinofiiliks suhteliselt hilja, istub see tal juba sees. Pealegi on mitmed Heideggerist kirjutajad teda kahtlustanud sala-taoismis ja teisik-Kaplinski võib oma õpetajas selle (varjatud) joone üles leida. Tegelikus maailmas muidugi kõige otsesemalt Masingu kaudu, kuid Masing on ses asjas ainult üks vahemõjur paljudest. See istub meis ammu sees, Jaan Sarve ja Tammsaare aegadest vähemalt, ja ei tule nähtavale alles „Hiinas ja hiinlases", vaid tõega „Tões ja õiguses". Arvan (ja olen seda paaril korral ütelnud), et III osa hr. Bõstrov on Laozi eestimaine ümberkehastus ja tema unenägu „Daodejingi" 76. peatüki ümberjutustus.

See lõi meis uuesti välja kusagil kuuekümnendate keskel või seitsmekümnendate algul. Oleks löönud varemgi, kui kogu Hiinat, tema vaimu, ei oleks varjutanud Mao Zedong oma „Renmin Ribaoga", mis ülikooli juures hiina keele õppijatele oli vist enam-vähem kohustuslik lektüür.

Üksikasju eesti hiina-renessansist ei saa (ega mõista) ma paraku rääkida, võin jutustada ainult seda, mida lähedalt nägin, kuulsin ja tundsin. Sest mina ise olin üks neid, kes hiina-juurde-tagasipöördumise läbi tegi. Üldiselt oli mingil, võib-olla olulisel moel selle taga orientalistika-kabinet (Pent Nurmekund) ja -ring. Kuid esmalt, niipalju kui mäletan, puhusid seal India-orientatsiooniga budismi-tuuled. Kes seisis eesti budismi „juurtel" seda ei oska otsustada. Uku Masing kindlasti. Esmane taoismi tagasitooja võis olla ka Arthur Hone, kuid mul on raske hinnata, milline oli tema mõju sündivatele sinofiilidele. Kes viis Linnart Mälli budismi ja sanskritikeelse kirjanduse, sanskriti keele juurde üldse, ka seda võin ainult aimata, aga kui ta seda kõike Moskvasse õppima läks ja sealt koolitatuna tagasi tuli, oli ta juba ise otsustav mõjutaja. See lugu on teada ja ei vaja üleseletamist. Kunas ja kuidas toimus orientalistika-ringkondades „pööre" (muidugi ainult osaline) india juurtega budismilt taoismile (Mälli Laozi ja Kong Fuzi tõlked) või siis taoismiga segatud hiina budismile, lõpuks (?) Tiibeti budismile, ka konfutsianismile, selle kohta mõistan ma isegi üldjoontes vähe ütelda. Kuid taoism ja hiina vaim immitses sisse (tagasi, ütleme) jumal teab mitmel täiesti erineval ja ülikooli orientalistikaringidest ehk ainult kaudselt sõltuval moel. Minu enda tee oli justkui täiesti juhuslik, kunagi viiekümnendate lõpul või kuuekümnendate algul ostsin Tallinna Pika tänava antikvariaadist kollaste kaante ja kolletanud paksude lehtedega juugendis kujundatud ja kommentaaridega varustatud Richard Willhelmi „Dschuang Dsi. Das wahre Buch vom südlichen Blütenland".

Miks ma selle raamatu ostsin, seda ei mõista ma enam ütelda. Mingit hiinalembust ma ostmise ajal kindlasti ei tundnud, Dshuang Dsist ei olnud kuulnud, Willhelmist veel vähem. Võib-olla mõjus raamatu juugendlik välimus, jäin teda sirvima ja leidsin - kummaline raamat, peab vaatama.

Kindel aga on, et ma seda kohe lugema ei kukkunud. Võib-olla tegin seda siis, kui olin sealtsamast antikvariaadist leidnud (ja ostnud) hiljuti kusagil välismaal heal paberil ja kõrgel trükitehnilisel tasemel väljaantud raamatu vanast hiina kunstist, rohkete piltidega Tangi ja eriti Songi riigi aegsetest maastikumaalidest. Raamat, mäletan, maksis hingehinda, aga ma ostsin selle ja lasin ennast temast täielikult ära pöörata. 1973. aastal ostsin äsja väljaantud Vassiljevi „Kultused, religioonid, traditsioonid Hiinas". Seda lugesin kohe. Kas Willhelmi „Dhsuang Dsid" lugesin juba varem, ei julge ütelda, kuid usun, et lugesin. Sellega olin läbinisti „hiinlane", tellisin Moskvast Joseph Needhami „Science and Civilisation in China", selle esimene köide oli Vassiljevi viidete hulgas kirjas, ja näen nüüd, et olen viitele kaks joont kõrvale tõmmanud. Pärast tellisin ühekaupa kohale kõik kaheksa, viisin neid ka Masingule lugeda. Hiljem võtsin ette Fung Yu-lani, siis õpetas Masing mu hiina sõnaraamatut kasutama. (Nüüd hakkavad mul kõrvus kostma Masingu sõnad: „Mina arvan, et lõpuks on taoism ainus filosoofia, mida tasub tõsiselt võtta", arvan, et umbes samad sõnad kumisevad teistegi eesti „Hiinas-käinute" kõrvus.) Ja pärast seda murdsin juba Laozi hieroglüüfe ja oleksin asja kes teab kui pööraseks ajanud, kui poleks äkki tundnud: veel kaugemale, ja see, mis esmanägemustes mulle avati, sulgub täiesti, ja ma mõistsin - nii sügavale, niisugusse põhjatusse ja avarusse sisenemine on minusugusel võõral võimatu. Oleksin pidanud kõik muu jätma, Hiinasse minema, aga ka siis olnuks mul vähe lootust pärale jõuda. Oleksin jäänud hõljuma, sest mu oma põhi ei olnud kindel. Möönan, et tugevama tahte ja elastsema mõistusega inimest oleksid nähtavale tulnud avarused pigem meelitanud kui hirmutanud. Mina aga tulin oma võimaliku põhja juurde ja alustasin kreeka keelest ja eelsokraatikutest.

Kõik, mis endast räägin, on huvitav ainult niivõrd, kuivõrd osutab ühele võimalikule teele, kuidas meie Hiina juurde tagasi võisime pääseda. Kas Arvo Valton, Jaak Rähesoo, Jaan Tooming, Ann Must (Mällist ma ei räägi, tema tee on teada) jt. tegid umbes samu käike, seda ma ei tea, kuid umbes samasuguseid võisid nemad ja teisedki teha.

Mis aga pani mind neid käike tegema - seda ma ei saa seletada, see lihtsalt pidi nii olema, aeg oli käes. (Masingu sõna võis küll minugi puhul hiljem kaasa mängida.) Võib-olla ei mõista ka teised seda seletada. Kui nii, on pool seletust juba antud.

Milline oli Kaplinski tee, seda võib ainult umbmääraselt kombata, aga algus on muidugi Masingu juures; võib-olla mängivad siin kaasa teised (hilisemad) isiklikud kokkusaamised ja kõnelused Venemaalt pärit asjatundjate sinofiilidega (sinoloogia tase oli ju Venemaal väga kõrge), kuid ma arvan, et kõige muu kõrval tegutses siin seesama seletamatu, mis meie teistegi puhul; ometi maksid ka sünnipärased kaugele-ränduri kalduvused, olid eeldusteks sedalaadi filosoofilistele eelistustele ja tõenägemistele, mõjutajate ja mõjude valikule, mis kõik Hiina poole tõukasid (võib-olla ka vihjatud „feminism"). Võib-olla rajas seda teed juba varakult kujunema hakanud K-keel ise. Kuid ma toonitan, mõjud said mõjutada selles suunas just nimelt meie ühises eesti vaimuorientatsioonis. Meie kõigi hiina-lembuse varjatud aluse kontekstis.

Hiina-küsimuse „lahendanud", tulen lähemale esialgsele: kes on traktaadis „619" jutumärkidesse pandud Mina? Kui püüame „puhta Kaplinski hinge", seda, mis on ühine aktuaalsele ja kontrafaktuaalsele, siis ei tähenda see, et peaksime ta puhastama kõigist mõjudest ja vaatama seda-misjärele-jääb. Selline eraldamine on võimatu - sest kehtib tuntud kõnekäänu ümberpööratud parafraas: ütle mulle, mis on su filosoofia, ja ma ütlen, kelle poole sa mõjude saamiseks pöördud. Suurem osa mõjutajaid on mõjutatu enda tehtud, ainult „alg-koolitusest" tingitud sõltuvuse taha on tahtmine piiluda. Küsida, kuivõrd Hurda tänava alg-koolitus on määranud hilisemate (esma)mõjutajate valiku.

Kas keskmine (mingil määral ka varajane, hilise mõju kohta ei mõista ma midagi arvata) Wittgenstein on ka kontrafaktuaalse Kaplinski valikmõjutaja? Ma arvan, et on, et Hurda tänava teisik ei välista seda (nagu sinofiiliatki). Kuid mõjutajate järele küsides võib tekkida paar täiesti üldist arusaamatust. Kõrvaltvaataja näeb varasema tegija A teksti ja hilisema tegija В teksti vahel sarnasusi (üldisi, laadilisi, ideoloogilisi) ja teeb järelduse - В on võtnud vastu A mõjutusi. Lugu võib aga olla hoopis vastupidine, mitte selles mõttes, et A oleks võtnud vastu В mõjutusi - kui see on ajaliselt võimatu, siis on see võimatu -, vaid selles mõttes, et kõrvaltvaataja ise on võtnud vastu A mõjutusi ja ei ole võimeline В teksti teisiti lugema kui A tekstide taustal, mistõttu sarnasused tema poolt vastuvõetud В teksti ja A teksti vahel on paratamatud. Kuid ka teine arusaamatus on võimalik. В teksti tekstieelne mõte on A tekstist täiesti sõltumatu, kuid alles A tekstiga tutvudes mõistab B, et A teksti kui pretsedendi valguses on ka tema tekst üldse tekst, ja laseb ta sellena käiku.

Mõlemad eksitused on praeguse vaatluse puhul võimalikud, sellepärast tuleb pärida esmalt, kas on ikka (ja kuivõrd) Wittgenstein isegi tegeliku К (valik)mõjutaja? Alustan ettevaatuse mõttes tagantpoolt: küsin, mille poolest erinevad К tekstid ilmselgelt W tekstidest? Paljuski, kuid missugused erinevused hakkavad juba esitamislaadis silma? Minule järgmised (lihtsuse mõttes võrdlen traktaati „619" „Untersuchungitega"): näib, nagu räägiks Kaplinski enamasti esimeses isikus. Minaga algavaid lauseid tundub olevat palju (rohkem, kui neid tegelikult on). Kuidagiviisi mõistab ta selle tunde lugejale sisendada. Tõsi küll, traktaadi 35-s esimeses lauses on 18 mina või esimeses pöördes verbi. Minad ei esine kiiludes, nagu „C on E+B, nagu mulle tundub", vaid enamasti „mina arvan, et С on E+B". Ta alustabki: „Ma tahan tegelda filosoofiaga." Kuid jah, minasid lähemalt kokku lugedes ei ole neid eriti palju. Rohkem on meie-vormis lauseid. Meie ei asenda mina klassikalise artiklistiili kombel. Kui on juttu meiest, siis ikka meist kõigist, kelle kohta on midagi teada ja kelle kohta teadaolevat väidetakse, mina on üldjuhul väitja. (Traktaadi lõpu „mina" ja „meie" on juba teema ja ei esinda vahetut väitjat - nendest hiljem pikemalt.) Mina on kõnepidaja, sest tegemist ei ole fiktsioonide või mälestuste või pihtimustega (kuigi, tõsi küll, teatav pihtimuslik joon on tema esseedes alati olemas ja ikka sisaldavad need varjatult ka loo minakangelast).

Ka W-l on mina-vormis lauseid ja ich-gi esineb, kuid rohkem kiiludes või näidetes, „oletagem, et ma teen x...", kus minal ei ole selget positsiooni-tähendust.

Kas peame sellest midagi olulist järeldama? Seda, mis ma varem K-keele solipsistlikkusest rääkisin? Võimalik, kuid kannatagem sellega. Teeme ainult neid järeldusi, mis puudutavad W ja К võrdlust. Näiteks sellise: К esituse positsioon on erinev W omast. К toob kuuldavale oma arvamuse (mõtte, kujutluse) rõhutatult kui tema arvamuse, kuid siiski pole see mõeldud subjektiivse seisukohana - objektiivne väide lihtsalt ei ole eraldatav väitjast. Väide, olles objektiivne, saab seda olla vaid „subjektiivsena". Võidakse küsida: kas pole aga nii, et К esitab oma mõtteid varjatud dialoogina, К jääb dialoogis osalejana (varjatult või varjamatult) oma väite kõrvale? Väidet tuleb võtta kui pöördumist dialoogikaaslase poole (mõeldava) vastuse ootuses. Vastus jääb küll esitamata, kuid see, mis on esitatud, esindab kujutatava dialoogi ühte poolt. Just niisugune on W esituspositsioon „Untersuchungites". Tekst koosneb suurest hulgast ettepanekutest; verbid lausetes on tihti ainsuse imperatiivis: vaata xxx!; võta yyy! jne. Esimene isik kui ettepaneku tegija (koguni seal, kus esimest isikut ei esinegi) on samuti mängus К tekstides. Mängitakse ometi teist mängu, sest jääb kehtima see, mida Kaplinski juba ammu on öelnud - ma ei armasta vaielda: „Ma ütlen, mis mul on ütelda." Just seda ta teeb. Tema ütleb, mida on vaja ütelda. See, mida ta ütleb, on vaieldamatu, on „subjektiivsena" objektiivne.

Kaplinski laused on korraga väited (propositsioonid) ja lausungid: kirjutatud kujul peavad nad mõjuma lausututena, lausuja jääb lausesse sisse, kuid väide (propositsioon) ise on objektiivne. Dialoog ei tule isegi seal mängu (seal ehk kõige vähem), kus väidetakse, et filosoofiat tuleb võtta dialoogina, et parim kirjutatud filosoofia on esitatud dialoogi vormis (17). Võiks arvata, et K on oraator; ka siis, kui ta ei räägi, vaid kirjutab. Kuid see on ainult poolenisti õige, ta on oraator küll, sest ta räägib, ja räägib „(oma) rahva ees" kõigile, kuid samal ajal on ta kuningas, kes „(oma) rahva ees" rääkides esitab (ja esindab) puhtalt objektiivset. Ta on objektiivsuse sõnaks saanud liha. Mis on räägitud, on kohustuslik, kuid kohustab samas, et seda kohustusena ei võetaks, vaid kohustusena võtmata sellele kuuletutaks. Sõna autoriteet on täielik, sest on täiuslik, kuna rääkija on täiuslik, s. t. kuningas. („Riik", s. t. Objektiivne, olen mina.) Kuna ta ei vaidle, ei ole mõtet rääkida sellistest poolikustest nagu „argumendi (või argumentatsiooni) jõud", sest enamasti ei laskutagi argumentatsioonidesse, sõna autoriteet on argumendieelne. See on tema sõna.

Wittgenstein ei ole (isegi) tegeliku Kaplinski esituspositsiooni mõjutaja. Veel vähem saab ta olla seda teisik-Kaplinski puhul. Wittgenstein (ega vist ka keegi teine) pole selleks valitud. Nii siin- kui ka seal-maailmas võib ta olla ainult „materiaalseks" mõjutajaks. Kui vaatame traktaati „619" sisu järgi, siis selguvad siin-maailma vahekorrad, aga sellega ka seal-maailma omad. Me näeme, et Wittgenstein on mõjutajaks valitud. Me näeme ka, milleks : selleks, et leida loogiline (lõdvas sõnakasutuses) tee, kuidas jõuda läbi Nagardžuna õpetuse ja taoismi poolt osutatud väravate MINA, MEIE ja KÕIGINI. Aga kuna Kaplinski taoismilembus ja sinofiilia üldse on võimalike (meie poolt valitud tegelikule küllalt lähedaste) maailmade iseärasustest sõltumatu, siis arvan, et ka Wittgenstein kui valikmõjutaja on kohal neis kõigis. Asjasse endasse süvenedes selgub, et tekst „619" on väga läbimõeldult (läbikujutletult?) komponeeritud, teemad järgnevad üksteisele oma sisemises haakuvuses ja järgnevuses ning kulmineeruvad lõpuapoteoosis. Traktaat näitab aluspinda, milles juurduvad muud Kaplinski „teod" - luuletused, jutud, esseed, följetonid. See on, mis jääb, kui kõik juhuslik ja ajutine, poliitiline, päevakajaline, kultuurijärgne ära puhuda. See on see, mis Kaplinski iseendas on ja millele kõik muu on asjaolude mõjul juurde kasvanud ja liitunud. Oleks kiusatus ütelda, et see on igapäevaelu konkreetsusest vabastatud alusstruktuur, mis on tema ise ja ainult tema ise - kuigi avalikkusse tulnud tema-ise kindlasti eitab alusstruktuuri. Siiski võiks ütelda, et antakse ab-stractum kõigest, mida ta on ütelnud. Igapäevaelu asjaolud, mis juurde tulevad, hakkavad kasvama sellel ab-stractumilja moodustavad ta loomingu kireva pildi. Aga seal on ta kõigest kirevusest vaba.

Võiks justkui ütelda, et siin on kirjas ta filosoofiline kreedo. Kuid ka seda ei või ütelda, sest kes teab, mida üldse tähendab „filosoofiline kreedo". Niisiis jään selle juurde, mida justkui võiks ütelda, mida ometi ütelda ei saa, ja viitan sellega ütlematule.

Kui asja teiselt poolt vaadata, siis on kiusatus küsida - kas siin on nüüd kirjas see, mis on puhastatud kõigist mõjudest? Kuid jälle - ka nii ei saa ütelda. Sest mis on mõju ja kas saab üldse kedagi mõjudest puhastada? Kuid kordan, siin seisab kirjas see ühine, mis kuulub kõigile teisikutele kõigis võimalikes (Lewisi tüüpi) maailmades. Nende ühisomandus? Jah, see, mis kuulub kõigile, on olemas, kuid tervenisti võetuna ei ole ta ühisosa. On lihtsalt see, mille juurde ta tuleb jälle tagasi nii suvel, talvel, sügisel kui ka kevadel -ja igal kaldal.

Ma ei hakka seda teost analüüsima, otsima dissonantse ja konsonantse, mõtisklema poolt või vastu, sedagi ma ei küsi, kuivõrd on ta mulle üldse arusaadav. Ei püüa teda endale arusaadavaks teha, võib-olla ei tahagi temast aru saada ja mul pole arusaamiseni jõudmiseks aegagi, kõik 619 paragrahvi tuleks sel juhul ühekaupa ja koos läbi mõtelda (just mõtelda!), ja kuna „aine" on ammendamatu, siis läbimõeldugi kirjapanek paberile nõuaks rohkem lehti, kui mul on raha paberit osta. Kas või niisuguse lihtsa lause puhul, nagu on „Kujutleme, et mõtleme" (344), sest pean siinkohal mõtlema mõtlemise ja kujutlemise üle ja kujutlema mõtlemist ja kujutlemist. Ja lõpuks, see polegi vist mõeldud arusaamiseks (selle sõna tavatähenduses). Niisiis võtan traktaati kui luulet, ürg- või algluuletust (ja nii ju peabki, sest 589: „Meile saab ühine olla vaid teadmatus", ja 594: „Inimeste ühendamine teadmise, mõtlemise pinnal sünnitab terrorit, inkvisitsiooni, totalitarismi" - hoidku jumalad meid nende eest!), täis omavahel hästi seotud tõdemusi, aforisme, hoiatusi, kuulutusi, sekka lihtsalt truisme, vahetevahel kalambuurseid paradokse. Ma lasen sel kogumil endale mõjuda, kujutlusi sünnitada ja hakkan ära tundma, kuidas ürgluuletus ajab oma harusid igasse Kaplinski avalikkuse ette toodud sõnasse (niivõrd, kuivõrd ma neid sõnu tean või teada olen püüdnud), ja lasen nad kujutluste ja äratundmise valguses endale ligi.

Ajuti tekib kiusatus võrrelda seda „luuletust" mõne Alliksaare omaga, kuid selle kiusatuse surun eos maha. Sest Alliksaar ei „meeldi talle", ei saagi meeldida, sest siin on kõik luuletatud teisiti, Alliksaare kaose asemel valitseb kord ja distsipliin - Alliksaare pidurdamatu ülevoolamine üle kõikide piiride contra Kaplinski esitus selgetes, nummerdatud piirides, midagi ei jää lahtiseks ja kaheldavaks (arusaamatuks küll). Mõistus organiseerib kujutlused ja tunded, struktureerib nad siin, nagu Alliksaarel seal on kõik vastupidi - nägemused ja tunded organiseerivad mõistuse, lasevad tal ootamatute välgatustena nähtavale tulla. Ja lõpuks, nalja ei ole siin muidugi vähimatki, nalja Kaplinski suurt ei harrasta ega vist eriti ei armasta ka (ehk osaliselt sellepärast ka mitte A luulet). Kuid ta naerab siiski, olen seda sagedasti kuulnud, mitte naljade peale, rumaluste peale enamasti. Just need hakkavad talle kõige maailmas öeldu puhul varmalt silma. 117: „Filosoofid ja psühholoogid on seni, vähemalt Euroopas, keskendunud tarkuse, mõistuse, loogika arendamisele ja uurimisele. Võibolla oleks oluline uurida ka rumalust." Kindlasti, Kaplinski oma kirjutistega on teed näidanud, ta on rumaluse uurimise ette võtnud. Me loeme ja meile näidatakse, et suurem jagu Euroopa filosoofiast on seda.

Niisiis, võrdlus Alliksaarega on üdivale ja võib-olla sellepärast siiski õige - kaks vastandit panevad end võrdluses üksteise suhtes maksma.

Esmane üldmulje traktaadi „läkitusest": see on teos, mis on otsustanud end eitada, mis tahab ütelda, et siin üteldu on üteldamatu ja oleks selleks jääma pidanudki. Kuid jääma-pidanuna tuli ta siiski välja ütelda, võibolla ongi see üteldud sõna olulisim „sõnum". Sest tähtis pole siiski niivõrd see, et seda poleks pidanud ütlema, kuivõrd see, kuidas üteldakse „seda", „millest" oleks pidanud vaikima. Traktaat, nagu ütlesin, on igas punktis hästi läbi mõteldud. Sententsid järgnevad üksteisele nagu helmed nööril, järjekorras, mis ei võiks olla teistugune ja mis ainuüksi annab õige terviku, endasse suletud kee. Lõpmatu, sest kinnise.

Sõlmkohast lahtivõetult algab ta kuulutusega: „Ma tahan teha filosoofiat", ja lõpeb pärast seda, kui on astutud üle võimaluste ja võimete piiride ning öeldud öeldamatu, Wittgensteini vaimus (kuid mitte lihas) tõdemusega: „Tarkus algab sealt, kus mõistame, et teadmatu on midagi hoopis muud kui teatu, kui teadmine. Siis on meil vähem kalduvust astuda üle oma võimaluste ja võimete piiride, rääkida sellest, millest rääkida ei saa." (619) Siin võib lahtivõetud otsad uuesti ühendada ja kee sulgub. Enne seda viib aga kee oma võrratus haakuvuses Kõige ja Mina seletuseni (seletus on absoluut ja ei kuulu seletamisele) ja (uuesti) sulgunud kee räägib: nad suubuvad üksteisesse ja on (pühas) teadmatuses üks ja sama.

Mina, asjassepühendamatu - goi -, valisin välja helmeid niidil: Filosoofia - Mõtlemine, kujutlemine (mis vahe on nende vahel?) - Teadmine - Keel - Tekst - Nimi - Ontoloogia (erinevates keeltes rääkimise tulemus) - Tervik - Filosoofia: terviku otsimine; korrastatud hulk küsimusi - Definitsioonid - Seletamine (kui seletamatu, absoluut) - Tähendus - Piirid - Maailm; ta koostis, kivid või pilved? - Tarkus ja Rumalus = piiride kaugus ja lähedus - (Näeme nägemispiire) - Hing; seletamatu - Psüühika; keha puuduliku tundmise vili - Sõnad, (me ei mõtle sõnades, sõnad väljendavad mõtteid) - Kaplinski-eelse Euroopa filosoofia armetus (tuleb radikaalselt ümber hinnata keel, arusaamine tõest ja näivusest) - Semantiline maailm kui ideaalne keel - Keel on omaette maailm - Maailmade lõpmatus - Lääne inimese kõige suurem usk, usk keelde - tegelikult tähendus - Tegelikkuse astmed - Usk tegelikkusse, usk privilegeeritud süsteemi (tegelikkus ei ole tegelikult tegelik) - Keele ja tegelikkuse üksteisele lähedaleviimise ülepingutus - Metafoor „Vibu" - Filosoofia kui vibu pingest vabastamine ja noole lendulaskmine, Zhuangzi - Kasulik teadmine - Äratundmine - Leksikon - Nimeline maailm - Kontakt konkreetse tõelusega minimaalne - Prototüübid (prototüübi piiratusest üleastumisel sünnivad filosoofia lollused) - Me ei mõtle (kujutleme, et mõtleme) - Tavaline keel ei ole kujutlemise põhikeel, me ei kujutle mõistetes - Tõlkimine (teadvuses toimub tõlkimine keelest keelde) - Tõlkimise mitmesus - Fakt (puudulik tõlge kogu tõest tõelisuse kohta) - Tõde - Tõemaailm (tõemaailma kohta ei saa ütelda midagi, tema tõttu kõik muu) - Teadvuse kadumatu vool - Meie, minateadvus /ilma jutumärkideta/ (sünnivad nimetust eimiskist, saavad millekski) - Nimeline maailm, maailma lõpp - Eimiski - Tõemaailmas ainult tõde - Mõtlemine ei saa viia tõemaailma, saab näidata kõigi teiste maailmade ebatõelust - Mõtted, trajektoorid nimelises maailmas - Mõtted ja keel meil kõigil ühised - Ühe inimese keel absurdne - Sotsiaalse väärtustamine = „mõtlemise" väärtustamine - Lääne traditsiooni rumalus, Platon - Nimeliseski maailmas on miski tõelisem kui miski teine - Hegel - Muutumine - Jumalaõigustus - Ida ja kristlus - Asi /ilma jutumärkideta/ (sisaldab eitust, äärmus budism) - Kõik - Mitte saared, vaid poolsaared - „Isoleeritut" ei ole - Meie ja me kujutlus maailmast vastuolus Kõigega - Me pole Kõik /hiljem üteldakse, et me oleme kõik/ - Kõik saab olla ainult Kõik - Seos - Helmed niidis, (lahtipudenenult „sõltumatud") - Loogiline sõltuvus, sõnaline, sellega seoses ka materiaalne - Värvid ei ole sõltumatud - Kaks Kaplinski küsimust varasest lapsepõlvest - Kaplinski ei erista punast ja rohelist - Valu - Asjade samasus(?), nael puus, nael luus (ühendame eri asju saatusega ja samastame) - Abstraktsete samasus (pole saatust) - Konkreetne (me ei küüni temani) - Märk - Muutumise kaudu on Kõik Kõik - Muutumine on substants (tema kaudu on Kõik Kõik, Kõik ongi muutumine) - Mis ei ole Kõik, on märgid - Ses mõttes on kõik keel - Palju kõiki - Kõik = muutumine; taoistid - Paradoksid paratamatud, keel hävitab enda ja püüab muutuda vaikimiseks-Asi, erinevate tähenduste lõikepunkt - Materiaalne maailm, üks loogiline tähendussüsteem teiste kõrval - Mis pole Kõik, ei ole reaalne - Millestki rääkida on võimalik ainult teisiti kui Kõigena - Ometi kujutlusi lähemaid ja kaugemaid Kõigest - Tõdedel palju erinevusi ja sarnasusi - Sarnasuse taustal võimalik üksteisemõistmine - „Objektiivne reaalsus" (on kogemuste sarnasuse nimi, ta on osa mängust) - „Subjektiivne" mäng -Solipsism (üks keele osalise muutmise tulemus, keelt saab muuta ainult tervenisti) - Subjektiivne, võimalik ainult vastanduses objektiivsega - Mina /ilma jutumärkideta/ vastanduses mitteminaga - Keel, üks kõik paljudest kõikidest - Filosoofiate viletsus: paigad vanal kuuel - Tark - Tark ei muuda keelt ega maailma (oskab maailmas paremini elada ja paremini keelt kasutada) - Tarkus on teadmine, et Kõik on Kõik - „Asi" - Asi on maailma nägemine ühest punktist - Tõde (vaatame kõiki punkte kõigist punktidest) - Elame tões - Vaatame, kuid ei näe (võime on piiratud) - Piiratus on „meie", „mina". Olles „minad", meid pole - Uuesti solipsism -(Filosoofide) rahulolematus pooliku minaga - „Mina" seotud maailma piiridega, pole piiri, pole „mind" - Olemine pole omadus, Kõik on vaid kõik - Dünaamiline mina (piiride ületamine, see, mis ma teada saan) - „Mina" ei saa kesta, kui pole muud kui mina - „Mina" on minastumine - „Mina" on muutumiskiiruse aeglustumine, mälu - Mina on osa suuremast protsessist, Kõigest - Pöördumatus - Tuhk - „Mina" on tuli, mille puudest saab tuhk - Tuhk on unustus, kuid ka juba valmis teod - Elamine ja suremine on üks ja sama - Surm on elamise ja suremise lõpp - Elamine on „Mina" teadasaamine - Me ei saa teada teadasaamisest, seepärast on igaüks üksi - Ühine vaid teadmatus - Universaalse filosoofia võimatus - Kaugenemine teadmatust, kaugenemine üksteisest - Teadmine sünnitab terrori - „Mina" ei saa näidata, võrrelda, ses mõttes on „mina" üksi - Vahetus kogemuses „mina" pole, on kõik, üks paljudest kõikidest - „Mina" jääb transtsendentsena väljapoole maailma piire - Kaks mudelit: kehad ja asjad üks, „minasid" palju; kehasid palju, „mina" üks (Jumal ja minadevaheline mäng - Mateeria ja asjadevaheline mäng) - Aga võimalik mudel, kus pole transtsendentset maailma ega transtsendetset „mina", on dünaamiline „mina" minakssaamine /Ülimina/ - Ometi on kõige targem mitte kujutleda kujutletamatut.

Ma ei ole teinud oma valikut mitte selleks, et esitada Kaplinski filosoofiat kui sellist või püüda sellega ise või aidata püüda teistel arusaamises temani jõuda, otsustada, kuivõrd on ta minule või kellelegi teisele omaksvõetav või -võetamatu. See poleks (minu valiku alusel) võimalik ja pealegi ei taha ma siin mõistatada, mida on õieti öeldud sellega, mis on öeldud. Ma lihtsalt loen ja saan osa ja toon oma arust esile ainult niipalju, kui arvan vaja minevat, et aimata (ja aimu anda), millest silmanähtavalt haruneb kogu ta sõnapuu: "see, mida on lausunud Jaan Kaplinski".

Kuidas paigutub tema sallimatu sallivus, ta sõnakas vaikusearmastus (keel tapab iseenda ja tahab muutuda vaikuseks), ta fundamentaalne ja teoreetiliselt põhjendatud vastumeelsus fundamentalismi, teooriate ja doktriinide vastu, ta kreeka-eitus, ta ida-lembus. Kuid peamiselt - tema piirideta para-dox-aalne Mina-Armastus. Usun, et siinkohal ei ole kohatu (ja pahakspandav) Spinoza üldtuntud lause parafraas (sest lõpuks, ehkki ma ei ole kuulnud ega näinud, et ta seda ütleks või kirjutaks, pole Spinoza oma vaimus temast sugugi nii väga kauge, kuigi sõnakasutus on teine). Deus se ipsum amore intellectuali infinito amat: JAAN KAPLINSKI, DÜNAAMILINE MINA, KÕIGENI LIIKUV, ARMASTAB LÕPMATA PARADOKSAALSE ARMASTUSEGA ENNAST KUI KÕIKE. Miski ei jää ta üksiolevast minast väljapoole. Isegi see mitte, mis väljaspoolsena teeb mina võimalikuks.

Dünaamiline solipsism või pan-Ego-ism. Kõik on Kõik ja (dünaamiline) mina suubub temasse. Ta luulet lugedes (või kuulates) suubume temaga koos, sellest tema luule vastupandamatus - ja hakkame aimama end temana, Kõigena, s. t. Üliminana.

Suur ühis-solipsism.

Aga ta ei ütle - „mina, Jaan Kaplinski, olen Ülimina", või - „pärast mind tuleb see, kes on Ülimina". Võib-olla ta ei tea seda. Ei teagi, sest kui see on tõde, on ta teadmatuses. Või ta teab, et nii-ei-saa-ütelda. Saab ju küll, kuid ainult mööndusega: „nii ei saa seda ütelda". Ta ei ütle ühte ega teist. Ta on tark - see, kes oskab maailmas paremini elada ja paremini keelt kasutada ega taha neis midagi muuta, ta formuleerib oma mõtted traktaadis „619", mis ometi seda tahab. Aluspinnalt kasvavad ta võimsad (olgu meeldivad või ebameeldivad) sõnapuud - „619" ise nende hulgas.

„Tint veel / kuivamata / leiva- / kannikas veel / järel //j a kevad / käes / ja möödas / / värvid / kasvamas / ikka jälle / põlenud / õnnelikkudele / tiibadele / / mis ei / tea kas nad / on / filosoofi / või liblika / omad."

Nõnda lausub Jaan Kaplinski, sest ta peab seda tegema, ja kas ta on sellega fundamendalistist misjonär, on küsimus, mis ei küsi midagi. Mina aga, MK, koos kunagi vabasurma läinud poetessiga, soojendan end iidammuse Vikerkaare-tänava ekstaasi tuleasemel.

1

[1] Kõnealune traktaat, pealkirjaga "621", on ilmunud "Loomingus" (1992, nr. 11, lk. 1499-1544). Võrgus loetav: http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/8574

[2] Me saavutame selle (ülesande) mitte mõne praeguse või vanast ajast pärits süsteemi, teadusliku või eelteadusliku (viimati koguni hiinaliku) "maailmavaate" kriitika kaudu, vaid ainult ajaloo - meie ajaloo - koguühtsuse kriitilise mõistmise kaudu." "Me oleme just need, kes me oleme, uusaegse filosoofilise inimkonna funktsionääridena, seda inimkonda läbiva tahtesuundumuse pärijate ja kandjatena, ja oleme sda ühe algrajatise kaudu, mis on ühtaegu nii kreeka algrajatise järelrajatis kui ka selle ümberehitus." (Edmund Husserl)

2016-10-06

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaHeidegger

MärksõnaHiina

MärksõnaMasing

MärksõnaSoorollide elukool

MärksõnaWittgenstein