MärksõnaEuroopa ajalugu

Sissejuhatuseks (Dostojevskist)

Prindi

A. H. Tammsaare

1

Uus Gogol on ilmunud!» hüüdis luuletaja Nekrassov selleaegse mõjuvama arvustaja Belinski juure sisse tormates pärast seda, kus ta Dostojevski esiteose «Бедные люди (Vaesed inimesed)» läbi oli lugenud.

«Teil kasvavad Gogolid kui seened,» vastas Belinski umbusklikult.

Aga nimetatud teosega tutvunedes pidi ta Nekrassoviga vaimustust jagama ja kärsitult nõudma, et noor kirjanik võimalikult pea tema poole toodaks, kellele ta siis muu seas ütles: «Mõistate teie ise, mis te olete kirjutanud! Kui kunstnik võisite seda vahendita tundmuse ajel teha, aga kas olete ka mõistusega sellest hirmsast tõest aru saanud, mis te meile näidanud?»

Selles kahekõnes on kaks silmatorkavat punkti: esiteks, et Dostojevskit nimetatakse Gogoliks, ja teiseks, et Belinski räägib mingisugusest «hirmsast tõest».

Missugusel määral Dostojevski Gogol on, selles võivad arvamised lahku minna, aga et ta on mingisuguste hirmsate tõdede kuulutaja, sellega pidid hiljem kõik leppima. See tõdede hirmsus läks viimaks nii kaugele, et teda hakati «halastamata vaimuandeks» nimetama (Mihailovski).

Dostojevskit lähemalt tundma õppides kipub aimdus tekkima, nagu polekski tal hinges ja peaajus muud kui aga hirmsad tõed. Tema isiklik elu on kannatus ja tema tööd hõõguvad kannatusest. Isegi tema ülevamad tundmused ja ideed valmistavad inimestele ainult piina, nagu oleks valu ainuke tõsine maitsmine, ainuke sügavama mõistmise alus. Armastus ei tundugi armastusena, vaid avaldub sagedasti kui pime, teadmatu vihkamine, hävitusõhin, piinamiskirg, valujoovastus. Usk, mis peab tooma kõige sügavama ja rahuldavama lohutuse, on enamiste ikka ühendatud kõige närivama kahtlemisega. Inimeses leiduvad ikka vastupidised tungid ja kired, mis kisuvad, karistavad teda mitmele poole korraga. Dostojevskis saab tõeks lauliku sõna, mis räägib sellest, et rinnas kaks südant tuksuvad. Aga temas saab ka tõeks see ammuaegne, muistne õpetus kahest algjõust, mis ilma valitsevad ja mida nimetame pimeduseks ja valguseks, jumalaks ja saatanaks, Schiivaks ja Wischnuks, Ahrimaniks ja Ormusdiks. Igavene, kramplikult valus võitlus kestab kogu maailmas, kannatades heitleb ka inimene oma sisilmas, süda ja mõistus ei taha kuidagi rahuldavat ja rahustavat modus vivendi leida. Dostojevski ei leia inimeses pea kunagi seda naeratavat nukrust, seda «läbi pisarate naeratust», mis annavad Gogoli töödele nii erilise ja omapärase ilme. Ei, tema kangelased on ikka tujukad, püsimatud, kärsitud, mingisuguses saatanlikus õhinas, või olgu siis, et nad kõikide patusügavuste läbikatsumiste tagajärjel õndsalikult targaks saavad (vanake Sossiima romaanis «Vennad Karamasovid»). Alguses (näit. teostes Бедные люди ja Униженные и оскорбленные) leidub Dostojevskis haletsust ja kaastundmust nõndanimetatud «vähema venna» vastu, kuid peagi ei arva ta enam ühtegi inimest «vähemaks vennaks», vaid näeb ka kõige viletsamas, kõige rõhutumas ja langenumas omasarnast isikut, kellele nõuab ta haletsemise ja kaastundmuse asemel õigust. Kaastundmuse ja haletsemise aeg on möödas, mis sünnitasid Turgenjevi «Küti kirjad» ja Grigorovitschi «Anton Goremõka». Kaastundmus ja haletsus olid pärispõlve kaasnähtused, aga Dostojevski paremad teosed sünnivad pärast talupoegade vabastamist 1861. aastal, kus nihkus esimesele paigale inimene kui isik ühes oma tahtmise, usu, kahtlemiste, õiguste, nõuete ja võitlustega. Kuni surmani jääb Dostojevski ühes Tolstoiga oma õiguse nõudmisele ustavaks, kaitstes isikut seltskonna, rahva, inimkonna, jumala ja kogu maailma vastu.

Kui Belinski kauem oleks elanud, siis poleks tarvitsenud ta enam Dostojevskilt küsida, kas ta ka ise teab, mis ta teeb, missugust tõde ta kuulutab, vaid ennem, võib olla, oleks pidanud ta arvama, et see inimene liigagi teab, liigagi mõistab, liigagi valusalt tunneb, kui et ta ainult vahendita tundmuse ajel kunstnikuna võiks tõdesid kuulutada. Kärsituks, närviliseks, meeletuks ja püsimatuks muutub inimene, kui äkki avanevad uued päratumad võimalused arenemiseks, elamiseks, maitsmiseks, nagu see tundus kogu laial Venemaal pärast pärispõlve langemist.

Närviline ja rahutu ning oma tujudele, kirgedele ja isemeelikkusele anduv on ka Dostojevski, vaadeldagu teda eraelus või loomistöös. Vene suurte kirjanikkude - Gontscharovi, Turgenjevi ja Tolstoi - reas on tema ainuke, kes on juba lapsepõlvest peale kõige muu kaasa saanud linnalase hingeelu, linnalase püsimatuse. Ei tal ole aimu maalase-mõisniku rahulikust, vaatlevast vaimust, mis peatab ilusail looduspiltel, kaasakiskuvalt joovastavail armuandumustel. Ei tal ole maldavust oma teoste välimuse eest hoolitsemiseks, nende silumiseks, viilimiseks, poleerimiseks. Dostojevski ise paneb oma teoste kunstilise krobeduse peaasjalikult oma vaesuse arvele, sest ikka on tal tagakihutajaks nälg ja sundijaks kirjastaja, kellelt ta oodatava romaani peale honorari ette saanud. Alatihti õhkab ta oma kirjades, et kui ta ometi ühegi oma romaani nõnda võiks kirjutada, nagu seda teevad Gontscharov ja Turgenjev: kirjutada, ilma et majanduslise kitsikuse tagajärjel vaja oleks selle peale mõelda, millal tööga lõpule jõuab. Aga kõige selle peale vaatamata, et Dostojevski tõepoolest alati peaaegu näljapiitsa laksumisel oma romaanid valmis vorpis, peab ometi arvama, et tema teoste vormiline valmimatus mitte ainult majanduslisest kitsikusest ei olenenud, vaid et nähtuse põhjuseid suurel määral just tema iseloomust peab otsima. Just temas eneses peitus see tulepurskav mägi, mis paiskas segi kõik tema isikulise elu sündmused ja ka loomistöö korralikumad jooned. Nagu palav ja kõrvetav laava hoovas tema hingevool olemuse sügavamatest allikatest peaaegu vormita ainena, alles nagu pärastpoole, jahtudes ja hangudes mingisugust ebamäärast, nurgelist, nigerikku kuju omandades. See hingelaava oli nii lõõmav, et ta näis hävitama kõik, mis oli ilmas, ümbruses ja inimestes joovastavat, armsat ja õrna. Nagu oleks tema loov vaimulõõm mingisugust kihvtist gaasi andnud, mille puutumisel kahvatuvad kõik rohelised, sinised ja kirevad värvid. Jääb järele ainult tinaselt tume taevakumm, mis tõuseb mingisugusesse niiskesse uttu uppunud linna üle, mille kõveratel, kitsastel ja poristel tänavatel ruttavad endasse süvenenud arglikud, häbelikud või kuni meeletuseni kirglised, kuni arutuseni vaimutiirased inimesed, kes heitlevad iseendaga, seltskonnaga, jumalaga, peaasi - iseendaga, sest just neis enestes on need algained, millede käärimine ja kobrutamine kunagi seisma ei taha jääda. Elu ei ole Dostojevskile kui vaesele linnalasele - proletaarlasele kirjanduspõllul, nagu ta ise end nimetab - sugugi see armas ja lõbus ajaviide, see rõõmus pidupäev, mis ta võis olla näituseks Turgenjevile, keda hellitasid majanduslikud, ühiskondlikud ja kirjanduslikud olud. Ei! Dostojevskile oli «elu hirmus tõsine, hirmus raske, isegi halastamata asi. Elu on ülesanne, kohustus, sündmus, võitlus, milles saad verised jalad ja käed. Sellepärast ei leia Dostojevski töödest ei nõiduslikka looduskirjeldusi, kaasakiskuvaid armuilutsemisi, kokkusaamisi, suudlusi ega nõiduvaid naistüüpe. Seda kõike eitab Dostojevski põhjusmõttelikult (Jevg. Solovjov-Andrejevitsch).

Vene andekamatest kirjanikkest kalduvad ainult Lermontov ja Tolstoi selle igavese rahutuse poole; esimene neist raiskas oma noore lootusrikka elu kahevõitlusel, teine tahtis veel surma eel igaveseks rändajaks saada, kel pole kodu ega oma ulualust. Aga Tolstoil oli ükski lohutus: tema uskus jumalat, kuigi ta vast öelda ei teadnud, missugune ta on. Dostojevskil näis ka see trööst puuduvat, kuigi ta usus lootis rahu leidvat. Tema oli oma ühe romaanikangelase (Schatov - Бесы) sarnane, kes teistele usku jumalasse tahtis õpetada, kes aga siiski iseenda kohta ainult lootvalt ütles: «ma.. . hakkan uskuma». Millal? Ei tea. Schatov langes enne teise käe läbi, kui ta uskuma jõudis hakata, Dostojevski suri silmapilgul, kui ta oma suurema kahtleja - Suure Inkvisiitori - lõi romaanis - Vennad Karamasovid.

Ühes usu tarvidusega piinas teda kõige purevam umbusk iseenda, teiste inimeste kõigi kiidetud vooruste ja jumala vastu, tekitades kartust ja hirmu nagu kogu elu ees. Tema närvikava liighellus, liigtundlikus paiskas ta igasugustele sügavatele vapustustele. Temas leidus palju seda, mida närviarstid ütlevad hüsteeriliste kohta: Hingeelus puudub püsiv tasakaal. Saadakse kergesti erutatud, langetakse vahetpidamata ühest meelevalingust teise. Rahulikku silmapilku on raske leida; ikka valitseb mingisugune õhin, affektihiil, ikka valdab kas armastus või vihkamine, sümpaatia või antipaatia, rõõm või kurbus, surmlik tõsidus või lapselik rõõm. Enesearmastus muutub piinavaks haigluseks, on tarvidus ikka teiste tähelepanu võita, kaastundmust leida, huvitust äratada oma isiku, haiguste, kas või pahedegi vastu.

Ei ta süda saa enne rahu, kui ta iseenda ja ka teiste kirgede, hirmude, tungide põhjani on jõudnud. Nagu katakombes talutab ta lugejat, mingisugune imeline nõiaküünal käes, mis heidab virvendavat, heitlevat valgust, mööda hingeradu, himude urkaid, pahede räpastel põiktänavail, kuid imelik: ka kõige võeramad hingerajad tunduvad tuttavatena, himude urkad nagu enne nähtutena, pahede räpased teed pühaduse algallikatena. Jõuad otsusele, et ei leidu õndsust ilma patuta, ei ole lunastust õiglase verevalamiseta, ei ole sugulist süütust ilma tiirasuseta, ainult oska vaadelda, oska tähele panna. Tahtmata tuleb meelde üks Anatole France püha mees, kes jumalat tänab selle eest, et ta teda on lasknud saada inimeste pahede solgianumiks. Mäletama ajab ka Flaubert’i Püha Antonius, kes peab läbi kannatama kõik maailma mõeldavad himud ja patud. Himud toovad maitsmise, maitsmine toob tülgastuse, tülgastusest tõuseb külm ükskõiksus, ükskõiksusest pime hävituskirg, hävitusest vormitu segu, kaos, mis toob vormijale vaimule kõige hirmsama kannatuse; kuid kes oleks vagaks ja õndsaks saanud ilma sügava kannatuseta. Sellepärast pöörab Dostojevski ikka ja jälle kannatuse ülistusele tagasi ja kõigis tema töödes imbub, valgub lõpmata kannatus, mis kipub ajuti muutuma haiglaseks joovastuseks.

Aga tema pole ainuke kannatuse apostel uuemas kirjanduses. Samale arvamisele kaldus ka Anatole France, kes muu seas lausub: «Kannatus ja armastus - need on kaks kuivamata iluallikat! Kannatus - missugune jumalik tundmatu! Meie võlgneme temale kõik, mis meis leidub head, mis annab elule väärtuse .. . Maakera on ilmakehade lõpmatuses liivaterake. Kui aga ainult maakeral kannatatakse, siis on ta suurem kui kogu maailm. Veel enam - tema on kõik, muu pole midagi, sest mujal pole ju ei voorust ega geeniust («Le jardin d’Epicure», Ihk. 55)». Ka Oscar Wilde, kes oma eluajal kuni tülgastuseni maitses, leidis tarviliku olevat pärast kaheaastast vangipõlve öelda: «Vaimulikud ja rahvas, kes sõnu ebateadlikult tarvitavad, räägivad mõnikord kannatusest kui müsteeriumist. Tõepoolest on ta aga ilmutus. Hakkab asju nägema, mida varem tähele ei pannud. Läheneb kogu ajaloole uuelt vaatepunktilt. Mida enne kunsti kohta tundsid tumedalt, loomusunnilikult, saab mõistuslikult ja tundmuslikult nähtava kujuna ning absoluutselt terava arusaamisena reaalseks. (De Profundis.)» Ja nõnda nõuab see inglane «lõbu ilusale kehale ja piina ilusale hingele». Jätame otsustamata, kui ilus oli Dostojevski hing, aga kui Wilde sõnades pisutki tõtt on, siis oleks pidanud tema hing ilusaks muutuma - suure kannatuse pärast. Kui aga Anatole France voorused ja vaimuanded kannatusega seob, siis võib julgeste öelda: Dostojevski kannatas ja sai targaks. Kas tema tarkus ühele või teisele meeldib, see on hoopis teine küsimus. Kogu ilmakirjanduses võib vaevalt ainustki suurtvaimu nimetada, kes end hingeelu sügavuste avamises Dostojevski kõrvale võiks seada. Nietzsche kinnitab, et Dostojevski ilmas ainuke inimene olevat, kellelt tema midagi võinud õppida. (Götzendämmerung) Ja temalt õppida oli tal iseäranis sellepärast kohane, et nende kahe vahel leidus vaimline ja hingeline sugulus, sest ka Nietzsche ülistab kannatust, öeldes: «Mis minu haigusesse puutub, siis võlgnen temale rohkem kui oma tervisele... Ma võlgnen temale kogu oma mõttetarkuse. Ainult suur valu on viimane vaimuvabastaja. Ainult suur valu - see vältav, pikaldane valu, milles põleme nagu tooretel puudel, kus tuli ei rutta...» Valutuli peab vaimu puhastama igasugusest tagist. Sellepärast lasebki Dostojevski ühte oma kangelast (Раскольников - Преступление и наказаше) öelda: «Kannatus ja valu on laiale mõistusele ja sügavale südamele paratamatud. Mulle näib, et tõesti suured inimesed ilmas suurt nukrust peavad tundma.» Keegi teine arvab: «Kannatus - see on ju ainuke teadvuse põhjus (Записки из подполья).» Dostojevski jõuab lõpuks nii kaugele, et ta arvab, vene rahva vaimline põhitarvidus olevat tarvidus kannatuse järele. Kui venelaste passiivsust ja nende esinemist ühiskondliku elu korraldamisel vaadelda, ehk tundub siis, et Dostojevskil hingeliselt rohkem õigus on, kui alguses arvata juletakse.

Ei ole ime, et Dostojevski kannatust ülistab ja sagedasti oma teostega lugejale otse kehalikku piina valmistab: elu oli temale enesele mingisuguseks halastamata piinapingiks. Vene omaaegsete suurte kirjanikkude seas on tema ainuke, kes kasvab linnas ja kitsastes oludes. Tema isa on Moskvas Maria haigemajas arstiks. Tervele perekonnale - isale, emale ja seitsmele lapsele on eluasemeks kahetoaline korter ühes köögi ja esikuga. Inimesed, kellega tulevane kirjanik Theodor lapsepõlves kokku saab, on peaasjalikult haiged, keda ta näeb haigemaja aias.

Ainult see asjaolu, et ema lastega suveti Moskvast versta 150 välja sõidab väiksesse mõisa, heidab pisutki heledamat valgust siia perekonna-ellu. Nendest suvitustest ongi Dostojevskil veel vanail päevil kõige paremad mälestused, milledele ta paaris väiksemas teoses püüab kuju anda. Aga need mälestused ja mõjud ei suutnud areneva poisi vaimu- ja hingeelusse nähtavasti kuigi sügavaid jälgi jätta, sest temast sai läbi ja läbi linnalane - liikuv, rahutu, närviline, tundlik, vastuvõtlik, otsiv, uuriv, juurdlev.

Lugema õpetas lapsi ema, Moskva kaupmehe tütar. Isa ise tutvustas tulevast kirjanikku ladina keelega. Pärast oli ta ühes vanema venna Mihailiga, kellega teda kogu eluaeg sidusid ühised kirjanduslikud huvid, Moskvas kinnises pansionis ja siit sõitis ta Peterburisse insenerikooli, kust ta alamleitnandina lahkus. Varasest lapsepõlvest saadik tutvuneb Dostojevski vene paremate kirjanikkega. Pansionis olles ulatab pilk juba üle raja väljamaale, kuna Peterburis insenerikoolis olles noormees juba ilma suuremate vaimudega ühendust sobib nende suremata vaimutööde kaudu. Nagu oma headest tuttavatest teab Dostojevski rääkida Goethest, Schillerist, Hoffmannist, Hugost, Balzacist, George-Sandist jne. jne. Poolhaiglaselt tundliku loomu ja suure vastuvõtlikkuse tõttu areneb ta väga ruttu ja sellepärast oskab ta juba poisikesepõlves kirjanduses lahutada head ja halba. Siit on ka seletatav, miks ta Puschkinit nii vara õieti hindama õpib ja vaimustusest kuni eluotsani ei vabane, temast tõendust andes veel surmaeelses sellekohases kuulsas kõnes, mis sünnitas kiitustormi, tõi silmi pisarad ja tormiliku auavalduse, mis lõppes kirjaniku kätelkandmisega rahva poolt.

Selle peale vaatamata, et Dostojevski kitsastes elutingimistes kasvab, püüab ta pärastpoole oma lapsepõlvest ainult head mäletada. Väga võimalik, et need head mälestused kaunis suurel määral on põhjendatud iseloomu joonega - mitte kunagi kaebada, mitte kunagi oma kannatuste pärast nuriseda, sest ka oma pärastisele elule, kus katsumised ja kiusatused halastamata ja hullumeelselt suured olid, ei armasta Dostojevski hukkamõistmisega läheneda. Ta võtab kõik oma piinad ja kannatused kui loomuliku tõeasja, mis talle saatuse või jumala poolt osaks antud. Ja nii sagedasti näib ta ühes Nietzschega arvavat, et ta oma kannatustele ja haigustele rohkem võlgneb kui tervisele ja headele päevadele: ta võlgneb neile oma psükoloogilise läbinägevuse, sügavuse, põhjatuse, oma väsitava uimastusega läbiimbunud teosed, millede kohta Leo Berg ütleb, et need olevat nagu lume- ja jäämäed, kuhu õhtueurooplased veel aastasajad peavad ronima.

Kui pärivusega Dostojevski iseloomu ja vaimu- ning hingeomadusi tahaks põhjendama ja seletama hakata, siis peatub pilk kõige pealt tema isal. Theodori vanem vend Mihail ütleb tema kohta, et nende isa olnud «väga nõudlik, kannatamata ja mis peaasi - äkiline». Mujalt kuuleme, et ta olnud närviline, tusane ja umbusklik inimene. Kirjanik ise ütleb 16-aastaselt oma isast: «Imelik iseloom! Ah, kui palju õnnetusi on ta kannatanud! Pisarateni valus, et millegagi ei saa teda trööstida.» Tähendatakse veel selle peäle, et põhjuseks Dostojevski langetõvele, mille all ta kogu eluaja hirmsasti kannatas (iseäranis pärast sunnitööd, kus haigus vähemalt uut hoogu sai), olnud mingisugune perekondlik traagiline sündmus nooruses, aga jäetakse targu lähemalt seletamata, milles see sündmus just nimelt on seisnud. Võiks ehk veel meele tuletada, et üks Dostojevski romaanikangelastest (Подросток) end «juhusliku perekonna liikmeks» nimetab, missugust ütlust kirjaniku enese isikliku eluga seotakse.

Juba eespool tähendasime majanduslise kitsikuse peäle, mida Dostojevski kogu eluaeg kannatas. Insenerikoolis olles kirjutab ta kord isale: «Teie puudust austades ei joo ma enam teed.» Vanemale vennale Mihailile kirjutab ta pärast nimetatud kooli lõpetamist: «Usu, laagrist välja minnes polnud mul kopikatki raha; teel jäin külmetuse ja nälja tagajärjel haigeks, kuid mul polnud ainustki krossi, et teega kurku niisutada.» Ka meheeas, kus Dostojevski on juba kui mitte just ilmakuulsus, siis ometi nimi, mille kõla heliseb läbi laia Venemaa, kostab endine puuduse kaebtus. Kord kurdab ta: «Töö puuduse, raha pärast sööb mu ära.» Teine kord: «Kas lõpeb kunagi mu viletsus? Ah, kui oleks raha ja majandusline kindlustus!» Siis jälle: «Vaesuse pärast pean ma ruttama ja raha pärast kirjutama, seega paratamata rikkuma.» Väljamaalt kirjutab parun Wrangelile, kes kord teda toetanud ja kaitsnud: «O, mu sõber, hea meelega läheksin uuesti sunnitööle sama palju aastaiks, et aga võlad tasuda ja end jälle vabana tunda. Nüüd hakkan jällegi kepi ajel, s. t. puuduse sunnil, ülepea-kaela romaani kirjutama.» (Kiri käib selle ajajärgu kohta, kus Dostojevski teine ajakiri «Эпоха» lugejate puudusel seisma oli jäänud ja 15 000 rbl. võlgu toonud. Esimene ajakiri «Время», mis küllalt lugejaid leidis, pandi valitsuse poolt mingisuguse tühise artikli pärast, mis Poola küsimuse kohta kirjutatud, jäädavalt kinni). A. N. Maikovile kirjutab Dostojevski väljamaalt: «Viimasel poolaastal olen ühes naisega nõnda puudust kannatanud, et kõik me pesu on peaaegu pandimajas (ärge rääkige seda kellegile). Olen sunnitud kohe kõige tarvilikumad asjad ära müüma ja asja eest, mis 100 taalrit väärt, 20 taalrit võtma, et aga kuidagi kolme olevuse elu päästa» (tema ise, naine ja rinnalaps). Nõnda vältab see peaaegu terve elu. Ainult kümmekond viimast aastat võib Dostojevski pisut hinge tagasi tõmmata majanduslisest kitsikusest ja seda mitte just sellepärast, et tema sissetulekud sel määral oleksid kasvanud, vaid tema teine naine võttis majandusliste asjade ajamise oma hoolde ja nõnda suutsid sissetulekud väljaminekuid katma hakata. Varemalt oli lugu teisiti; siis ei suutnud mingisugused sissetulekud kauemaks ette lüüa: raha jooksis Dostojevski taskust nagu vesi sõelast. Kui ei löönud ta ise teda läbi või ei jaganud vaestele, siis laskis ta end petta, endalt varastada, ainult otsas pidi ta alati olema, muidu ei olnud rahu. Vanem vend tunnistab Dostojevski kohta, et ta kunagi pole teadnud, kuipalju tal midagi on, olgu see raha, riideid või pesu.

Doktor Riesenkampf tõendab, Dostojevski «kuulunud nende inimeste sekka, kelle läheduses kõigil hea elada, kes aga ise alati puudust kannatavad. Halastamata varastati tema järelt, kuid oma headuse ja usalduse tagajärjel ei tahtnud tema asjasse tungida, et teenija ja armuleivasööjate süüd avalikuks teha, kes tema muretust oma kasuks tarvitasid.» Eelnimetatud doktor kui korralik sakslane pidi ka Dostojevskit õpetama majapidamises korda pidama, aga asi võttis peaaegu otse vastupidise pöörde: Dostojevski hakkas iga vaest, kes arsti juurde ilmus, kui paremat sõpra vastu võtma ja, nõnda tõusid korraliku sakslasega koos elades lahke venelase väljaminekud veel suuremaks. Majandusline kokkulangemine võis sagedasti otse mingisuguse paratamata kire tagajärjeks olla, nii näituseks ei saanud Dostojevski ühel väljamaareisul end kuidagi õnnemängust tagasi hoida ja mõne silmapilguga oli ta viimase kopika kaotanud.

Mereshkovski (Л. Толстой и Достоевский - Жизнь, творчество и религия) heidab võrdleva pilgu varanduse asjus Dostojevski ja Tolstoi peale. Üks on vaene, aga niipea kui ta raha saab, siis vaatab selle kui tühja puru peale, mida hooletult peab laiali paiskama. Teine on rikas, targutab kogu eluaja varandusest ja tema jaotamisest, aga kuni surmani ei suuda ta end temast lahti kiskuda. Kui Tolstoi raha vaestele läheb välja jagama, siis murrab ta põhjalikult pead, kuidas jagamist võimalikult otstarbekohaselt toimetada, valvates selle järele, et anded nendele läheksid, kel tõepoolest tarvis või kes seda ära teeninud. Dostojevskia ei tee raha väljaandmises nähtavasti kunagi küsimus peavalu, kas raha õigesse paika satub või mitte. Tolstoi silmis on varandus mingisugune kuritöö, aga lahti ta temast ei saa, varandus aina kasvab ja kasvab, nagu armastaks ta oma isandat üpris väga. Dostojevski aina kurdab ja kurdab, et tal varandust ei ole, aga niipea kui varandus talle üürikesekski läheneb, siis on sel ainult üks tung - võimalikult ruttu tuldud teed tagasi minna. Tolstoi on pühakirja hea sulane, kelle kätte usaldatud talent protsenti kannab, Dostojevski on algusest saadik oma isanda usalduse kaotanud. Nagu kõiges oma instinktes, niisama on ta ka majanduslises elus «kõige kõrgemal määral mitte meieaegne, mitte omaaegne inimene». Nüüd valitseb igalpool kainus, parajus, aga Dostojevski armastab ikka üle piiri minna või vähemalt viimasele piirile läheneda, nagu ta ise ütleb. Dostojevskis on vähe tänapäevasest inimesest, keda Nietzsche nimetab maakirbuks, kellel visa hing ja sitke elu, sest kõike maitseb ta mõeduga, suud matsutades, silmi pilgutades. Aga Dostojevskile on villand sellest suumatsutajast, sellest silmapilgutajast, ta unistab inimjumalast, nagu Nietzsche õpetab üliinimest.

Pärast insenerikooli lõpetamist ei püsi Dostojevski inseneridepartemangus kaua teenistuses, sest see huvitab teda niisama vähe kui varemalt koolis nõutud õppeained ning seal valitsev kasarmuõhk, mis tegi temast üksiklase ja «inimeseara veiduri». Teenistusest lahkudes andub kõige oma jõuga kirjandusele. Sellel põllul oli ta juba koolis katseid teinud, aga avalikkuse ette ei pääsenud need mitte. 1845. aastal saab tema esiteos Бедные люди valmis, millest juba eespool juttu oli. See teos avab temale Belinski ringkonna, kus koonduvad Venemaa ärksamad vaimud. Aga ka siin ei leia Dostojevski kauemat aega asu, sest oma tundlikkuse ja auahnuse pärast satub ta inimestega peagi pahuksesse. Dostojevski ise tunnistab vennale: «Mui on hirmus pahe, piiramata auahnus ja enesearmastus.» Näib nagu oleks ta ka siis iseennast silmas pidanud, kui ta ühte oma kangelast laseb öelda: «Ma olen auahne, nagu oleks mul nahk seljast ära võetud, nii et õhu puutuminegi valu sünnitab.» (Записки из подполья).

Belinskiga enesega jääb Dostojevski kauem läbikäimisesse, aga kui see tema järgmiste väiksemate teoste kohta teravalt eitava otsuse teeb, neid «närviliseks loriks» nimetades, siis loobub ta ka temast.

Peterburis elades lähenes Dostojevski neile ringidele, kus unistati ühiskondliku elu ümberloomisest utoopilise sotsialismuse näpunäidete järele. Selle tagajärjeks oli tema kinnivõtmine ühes hulga teistega (Petraschevski ning fourrieristid. Charles Fourrier, Prantsuse sotsialist, elas 1772-1837. Õpetas ühiskondlikku korda, mis rahuldaks inimeste vastupidiseid tahteid ja tunge. Selleks otstarbeks teatud ühiselu-ringide asutamine, umbes 2000 inimest igas ringis, kus valitseks võimalikult suur tööde vaheldus. Töösaadused jaotataks nõnda, et 5/12 saaks tööle, 4/12 vaimuandele ja 3/12 kapitalile. Valitseva seadusega normeeritud abielu asemele astuks vaba abielu; lapsed kasvatab seltskond. Niisuguse elu tagajärjena ilmuks inimeste arvu päratu kasvamine maakeral, kui ka kõiksuguste vaimuannete kuulmata lõkkele löömine. Veel enam! Maakera ise omandaks varsti teise kuju: ta muutuks üleni, ka praegused jää- ja lumeriigid, elukõlbuliseks, kalad hakkavad meid inimesi teenides laevu vedama, murdjad hakkavad kuival maal tema sõna kuulama. Ühesõnaga - tuleb Eeden, paradiis.). Kaheksa kuud istus ta vangis ja kohus mõistis ta surma mahalaskmise läbi. Süüdistuseks anti Dostojevskile, et ta keelatud ringist osa võtnud, seal sotsiaalpoliitilisi küsimusi arutanud (muu seas pärispõlve kaotamist soovitanud), karmi tsensuuri vastu rääkinud, Belinski kuulust Gogolile läkitatud kirja lugenud ja litograafia asutamise kaasteadlane olnud. Ühes teiste surmamõistetutega viidi Dostojevski tapapaigale, neid lasti siin särgiväele võtta, ehk küll 20-kraadiline külm raksus, mõned seoti juba postide külge, soldatid seati ritta, püssid tõsteti palgele, kõlasid esimesed komandosõnad ja alles siis tõusis enne varutud valge lipp ja sai avalikuks teade: keiser on armu andnud. Armuande tagajärjel läks Dostojevski neljaks aastaks sunnitööle ja niisama kauaks lihtsoldatina teenima. Teekonna Siberisse algas Dostojevski jalgraudes.

Surma ootamine tapalaval, kus seisid kirstud valmis, avaldas Dostojevski peale vapustavat mõju. Kui ta paljude aastate pärast Lionis surmaotsuse täidesaatmist pealt vaadates hirmsasse hingeärevusesse satus, siis võiks ehk ka seda tema nooreea mälestustega lähemalt seletada, vähemalt teatud määral. Tundub, nagu räägiks kirjanik iseendast, kui ta vürst Mõschkini («Idioot») laseb arutada: «Aga võib olla kõige suurem, kõige tähtsam valu ei peitu haavades, vaid selles, et sa kindlasti tead, et just tunni aja pärast, siis juba kümne minuti pärast, siis just poole minuti pärast, siis just nüüd, just kohe - hing kehast välja lendab ja et sa enam inime ei ole ning et see tuleb päris kindlasti; peaasi, et see on kindel. Kui sa pea just noa alla paned ja kuuled, kuidas ta pea kohal edasi libiseb - see veerandsekundit on just kõige hirmsam. Kes ütleb, et inimese loomus seda ilma hullumeelsuseta suudab välja kannatada? Milleks see inetu, tarbetu, asjatu hirvitamine? Võib-olla, et leidub inimene, kellele surmaotsus ette loeti, keda lasti piinelda ja kellele siis öeldi: mine, sulle antakse armu.» Tõepoolest, niisugune inimene leidus sel korral ilmas ja ta polnud keegi muu kui Dostojevski ise.

Sunnitöö võttis Dostojevski ilma nurinata vastu, pärastpoole vaatas ta tema peale kui oleks ta jumalast määratud karistus. Aga kõigest sellest ei pea järeldama, nagu poleks ta sunnitööl kannatanud. Juba see, et ta vaimlikku tööd ei saanud teha - ainsaks raamatuks oli uus testament - avaldas rusuvat mõju. Kui aga veel arvesse võtta tema endine kehaliku tööta elu, tema seltskondlik seisukord ja see ringkond, kuhu ta nüüd satus, tema närvilikkus, tundlikkus, hingeline hellus, siis mõistab, miks ta kirjutab: «Ma olen peaaegu meeleheitel. Raske on öelda, kuipalju ma kannatanud. .. . Need neli aastat pean ma ajaks, kus olin elavalt maha maetud ja kirstu pandud. Kui hirmus see aeg oli, seda ei oska ma sulle, sõber, jutustada. See oli kirjeldamata, lõpmata kannatus, sest iga tund, iga minut lamas raske kivina hingel. Kogu nelja aasta jooksul polnud ainustki silmapilku, kus ma poleks tundnud, et olen sunnitööl. Aga mis jutustada! Isegi kui ma sulle 100 poognat täis kirjutaksin, ka siis ei oleks sul minu tolleaegsest elust aimu. Seda peaks vähemalt ise nägema, ma ei räägigi läbikatsumisest.»

Millal Dostojevskil langetõbi hakkas peal käima, ei ole päris kindel, Mõned märgid lasevad haiguse algust juba lapsepõlves oletada, teiste tunnistuste põhjal algab ta alles sunnitööl. Üks on igatahes kindel: haigus võttis sunnitööl hirmsat hoogu. Dostojevski ise teatab sellest keiser Aleksander teisele: «Minu haigus suureneb alatasa. Igakord kaotan ma nähtavasti mälestuse, kujutusvõimu, hingeja kehajõud. Minu haiguse tagajärg - nõrkus, surm või hullumeelsus.»

Ja tõepoolest
-  langetõbi ähvardas ajuti talt mõistuse röövida. Strahovi tõenduse järele tuli haigusehoog harilikult üks kord kuus peale, kuid ajuti ka kord või isegi kaks korda nädalas. Haigushoo eel käis mingisugune kirjeldamata vaimline ja hingeline selgus ja õndsuse ekstaas. Üks Dostojevski romaanikangelastest (Kirillov - Бесы) annab sellest vaimlisest seisukorrast väga kujuka pildi. Mis aga pärast seda sünnib, sellest jutustab teine romaanikangelane (Mõschkin - Идиот) järgmiselt: «Sel silmapilgul läheb nägu hirmus inetuks, iseäranis mis pilgusse puutub. Kokkukiskumised ja krambid võtab kogu keha ja näojoonte üle võimuse. Kole ettekujutamatu ja ei millegi sarnane hädakisa pääseb rinnast, selles hädakisas kaob korraga kõik mis inimlik ja mitte kuidagi pole võimalik, vähemalt on väga raske aimata ja ette kujutada, et seesama endine inimene nõnda karjub. Tundub isegi, nagu karjuks mõni teine selle inimese seest. Vähemalt seletasid paljud oma muljet nõnda. Paljudele toob langetõve nägemine paratamata ja väljakannatamata hirmu, milles peitub isegi midagi müstilist.»

Siin võiks ehk veel seda meele tuletada, et vanal ajal langetõvega ikka midagi püha või saatanlikku ühendati, millega kaasas pidi käima prohvetlik ettekuulutuse and, selgenägemise võime. Kui see ammuaegne tähelepanek pisutki reaalsel alusel seisab, siis peaks ehk ka Dostojevski ühes Nietzschega tunnistama, et ta oma haigusele rohkem võlgneb kui tervisele: ta võlgneb oma haigusele oma psühholoogilise teravuse, läbinägevuse, peensuse ja põhjatuse.

Aga siis poleks ehk sugugi huvituseta selle peale tähendada, et ka niisugused suurvaimud, nagu Flaubert ja Mohamed langetõve käes kannatasid. Ja võib olla polegi Mereschkovski nii väga meeletu küsides, kas selle hirmsa haiguse põhjuseks on jõu puudus või jõu küllus. Sest ka Dostojevski, kõige selle koleda piina peale vaatamata, mis langetõbi talle valmistab, leiab kaebtuste ja kurtmiste vahel, et ta olevat «kadunud inimene», ometi põhjust tõendamiseks: «Aga selle peale vaatamata näib mulle, et ma alles asutan elama. Naeruväärt, eks ole? Kassi visadus!» Ja ühes nooreea kirjas arvab ta: «Elujõudu on minus niipalju tagavaraks, et teda välja ammutada ei jaksagi.» Ka Strahov teab tõendada, et Dostojevskil päratu hulk plaane, kujusid ja ideesid vaimus elanud, mille väljendamist surm takistanud. Selle peale tähendab ka käesoleva romaani eesotsas leiduv «memento mori».

15. veebruaril 1854. a. sai Dostojevski Omskis sunnitööst vabaks. Sealt saadeti ta Kesk-Aasiasse Semipalatinskisse soldatina teenistusesse. Ka siin oleks tema seisukord väga raske olnud kui mitte parun Wrangel tema eest poleks hoolitsema hakanud. See on ka üks neist ajajärkest, mille kohta Dostojevski sisemisest elust üsna vähe teateid leidub. Ainult niipalju on kindel, et ta väga palju loeb. 1857. aastal saab ta oma õigused tagasi ja võtab naise, missuguse sündmusega ühenduses ta sügavad hingevapustused läbi elab, sest naine, keda ta armastab, on alguses teise mehega abielus. Paari aasta pärast vabastatakse Dostojevski teenistusest ja antakse talle luba Tveri elama asuda, kust ta 1869. aastal Peterburisse ülekolimiseks luba saab. Järgmisel aastal ilmuvad tal romaan: «Унижен­ные и оскорбленные - Alandatud ja teotatud» ning sunnitöö mälestused: «Записки из мертвого дома - Kirjad surnud majast». Vaevalt leidub ilmakirjanduses teist raamatut, kus niisuguse avalikkuse, otsekohesuse, arusaamise, ja siiski veel kaastundega kurjategijate loomu vaadeldakse kui siin. Ka kurjategijate hingeelu tundmises aitab nähtavasti kaasa tema hirmus haigus, sest ühes kirjas tunnistab ta: «Meeleolu langemine, mis haigusehoole järgneb seisab alati ühenduses järgmise iseäraldusega: ma tunnen enese suure kurjategijana ja mulle näib, nagu oleksin ma mõnesuguse teadmata kuritöö korda saatnud, kuriteo teadvus vaevab mu hinge.»

Dostojevskit huvitab kõige enam küsimus, kuidas vaatavad kurjategijad ise oma kuritöö peale. Neile on väsimata õpetatud kurjategijate südametunnistusepiinast. Vanad greeklased lõivad selle piina kehastajatena oma kättemaksu ja tagakiusamise jumalannad, kes kurjategijale ei öösel ega päeval rahu ei anna.

Dostojevski tuleb aga mingisugusele otse vastupidisele otsusele, kui ta muu seas kirjutab: «Neis inimestes pole vähematki kahetsuse märki, vähematki vaevavat mõtet oma kuritöö pärast, - suurem hulk nendest peab end täiesti õiglaseks». Kaheldes, et ta ehk nende kahetsust ei ole suutnud tähele panna, ehk on osanud nad seda nii hästi sügavasse südamepõhja varjata, et sureliku silm teda ei taba, kirjutab ta edasi: «Kuid nii mitme aasta jooksul oleks võinud ometi midagi tähele panna, tabada, püüda neis südametes kas või kõige vähematki joonekest, mis oleks tunnistanud sisemisest tusast, kannatusest. Kuid seda ei olnud, milgil kombel ei olnud. Jah, võimata on nähtavasti kuritööd seletada olevate valmis vaatepunktide seisukohalt ja tema filosoofia on pisut raskem kui arvatakse.»

Kui Dostojevski hiljem otse selle vastu kirjutab: «O, uskuge, ükski nendest ei pidanud end oma hinges õigeks», siis peab seda vististe mingisuguse meelemuutusega seletama, mille põhjuseks mitte tähelpanek ja kogemus ei olnud, vaid usulik ja kõlblik teoreetiline targutus. Kõige selle peale vaatamata, et Dostojevski sunnitöölistes otsitavat «jumalikku sädet» harilikus mõttes ei leia, ei saa ta ometi muidu, kui peab hüüdma: «Kuipalju nende seinte vahele asjata on maha maetud noorust, kuipalju suuri jõude on siin asjata hukka saanud! Peab kõik ütlema: see rahvas siin on haruldane rahvas. Ta ongi, võib olla, see kõige andekam, kõige tugevam osa kogu meie rahvast».

Dostojevski oleks nagu kindlas usus, et teatud kuritöö maksva korra ja seaduste vastu inimese väärtuse kohta mingisuguseks mõõdupuuks pole. Sagedasti otse selle vastu! Seadustest üleastumine, seltskonnaga võitlemine võib just inimese tugevusest tunnistust anda, pealegi kui tõearvamisele tulla, et inimene saab kurjategijaks mitte sellepärast, et vabal valikul mingisuguse tuju alla heidab, vaid kuritegu sünnib sisemise, sõnul seletamata kire ajel.

Inimene saab mõrtsukaks, sest et loodus oleks nagu ette määranud, et inimene ei pea mitte ainult sigitama, elu tekitama, elu andma, vaid ka elu võtma - paratamata võtma sisemise, orgaanilise sunni ajel. Sagedasti avaldub see kirg otse nende vastu, kes sulle kõige lähemal seisavad, nii et Oscar Wilde sügava sisemise paratamatuse tõttu oma vangimajaballaadis võis tunnistada: meie tapvat ikka neid, keda armastame, me tapvat kas sõna, pilgu või mõõgaga. Dostojevski näib oletada võivat, et mõrtsukatel isegi välimiselt pitser otsaette on vajutatud suure näojoonte korralikkuse, isesuguse ilu või inetuse kujul, nagu seda «Surnud maja kirjades» näeme. Siit selgub ka, miks Lombroso niisuguse hoolega hakkab kurjategija tüüpe otsima.

Kuritöö, karistuse ja õigusemõistmise juurde pöörab Dostojevski pärastpoole nii mõnigi kord tagasi. Iseäranis põhjalikult teeb ta seda oma kunstiküpsemas romaanis «Преступление и наказате - Kuritöö ja karistus» ja oma viimases suures romaanis «Братья Карамазовы - Vennad Karamasovid».

Esimeses nimetatud romaanis murrab üliõpilane Raskolnikov oma pead kuritöö üle. Muu seas vaatleb ta Napoleoni ja tuleb otsusele, et kuigi ta oma eluajal miljonid surma saadab, ei valmista südametunnistus talle vähematki piina. Kuidas on see võimalik?

Seletusena arvab ta: See hulk, mida nimetatakse inimesteks, langeb kahte osasse, ühed on tõsised, ehtsad inimesed, need on nõndanimetatud geeniused, suurvaimud. Teised ei olegi tõepoolest inimesed, vaid mingisugused satikad, täid. Satikate, täide tapmine aga on tõsistele inimestele alati lubatud, kui seda nõuavad üleüldised inimsoo kasud. Ei ole tähtjas, et sajadtuhandedki satikad ohvriks tuuakse, kui aga inimsoo arenemisele sellega kaasa aidatakse. Raskolnikov leiab, et ka tema suurvaimude, s. t. tõsiste, ehtsate inimeste sekka kuulub ja nõnda oleks temal loomulik õigus neid tappa, kes mitte tema sarnased pole.

Temast saaks kuulus teadlane, kes õnnestaks inimsugu mingisuguste uute tõdede ja leidustega, kuid selleks kuluks talle teatud summa raha ära, mida ta kusagilt mujalt nii kergesti ei saa, kui vanalt, kurjalt liiakasuvõtjalt eidelt, kellest peale halbtuse kogu inimsool midagi loota pole. Raha kitsipungalt eidelt võiks aga ainult verevalamisega kätte saada. Raskolnikov astub selle sammu ja võtab eide varandusest tarviliku summa raha, kuna ta suurema hulga, mida talle hädasti tarvis ei lähe, puutumata jätab. Kuritöö õnnestub hoolsa ettevalmistuse tõttu eeskujulikult ja ükski ei teaks mõrtsukat kahtlustama hakata, kui see ise rahu leiaks. Aga just see ongi imelik, et Raskolnikov, kes nii kindlasti arvas, et südametunnistuspiinast ei võiks temal juttugi olla, hakkab põhjatut vaeva tundma, hakkab selle tõttu kahtlema, kas on ta tõepoolest geenius, päris inimene või suurema hulga sarnane satikas. Kahtlemise ja hingepiina ajel tunnistab ta ise oma süü üles ja teda mõistetakse sunnitööle, kuid ka seal kulub enne veel tükk aega, tükk rasket hingevõitlust, enne kui tal aimdus tõuseb, et ta liiakasuvõtja eide tapmisega üleüldse mingisuguse kuritöö on teinud. Hämarliselt ja samm-sammult hakkab ta inimese kui isiku absoluutset väärtust taipama, olgu see inimene ei tea kui vilets, kuri, paheline. Mitte ainult, et teised, ühiskond ei tohi selle autonoomse isiku õigusid rikkuda, ei, ka inimene ise peab endaga kui ehtsa inimesega ümber käima, ta ei tohi end alandada jesuiitide põhjusmõtte põhjal: otstarve pühendab abinõud. Sellepärast on avalik naine Sonja, kes omaksete eluülespidamise muretsemisel end müüma hakkab, niisamuti inimese väärtuse vastu patustanud kui Raskolnikov liiakasuvõtja eide tapmiselgi.

Kui Sonja Raskolnikovi kahetsemisele ajab, käskides tegu üles tunnistada kogu rahvale ja maale suud anda andekspalumise härduses, siis on Raskolnikovil õigus temalt eneselt sedasama nõuda.

Kuni surmani juurdles Dostojevski isiku, tema õiguste, tema usu ja tema vahekorra üle järele ümbruse vastu. Nooreseas saadeti ta sunnitööle süüdistusega, tema võtnud põrandaalusest tegevusest osa, kus plaanitseti ühiskondliku korra ümberehitamist enamuse aadete kohaselt. Ühiskondlik demokraatlik parandusprohvet peab paratamata mitte ainult isikut ja tema huvisid silmas pidama, vaid ka suurema hulga tulusid. Sotsialismuses nägi aga Dostojevski kui kõige halvemat just seda, et siin isiku huvid ohvriks tahetakse tuua ühiskonna või nõndanimetatud enamuse huvidele. Tema põrandaalune inimene (Записки из подполья), kes kogu oma elu ühiskonnale ohvriks toonud, jõuab lõpuks ometi otsusele, et teda terve seltskond külmaks jätab. «Terve ilm mingu hukka, kui aga minul teed oleks,» ütleb ta küüniliselt. Vene suure revolutsiooni heitlemist tähele pannes tuleb tahtmata meele Dostojevski põrandaalune inimene. Õhk nagu heliseks sõnadest: «Kogu ilm mingu hukka, kui aga minul teed oleks,» kui aga minu koht täis, liikmed kaetud oleks. Ideele või himudele tuuakse ohvriks tuhanded ja miljonid süütud elud. Inimese elu on vähem väärt kui mõte, kui himu, kui õhku karjutud sõna. Aga Dostojevski kinnitab ärdalt, tungivalt, otse hullumeelselt: «Inimene on eesmärk.» Kõik ühiskonna tulud on tühised inimese isiku väärtuse kõrval, mis on puutumata ja püha. Ivan Karamasov nõuab ühiskonnalt ja jumalalt aru iga üksiku inimese kohta, olgu see täiskasvanu või laps, ja ta on valmis unistatud tulevikuriigile maapeal kui ka taevasele paradiisile selga pöörama, kui selle kättesaamiseks ohverdatakse isegi süütu lapsukese elu. Ei ole õndsust tarvis, kui ta ostetakse patustamisega inimese vastu.

Sellekohaseid arutusi lugedes tuleb tahtmata meele kristlik õpetus lunastamisest ja tõuseb küsimus, kas Dostojevski ehk ka Kristuse kui inimese süüta surma kohta oma mõõdupuud mõtleb tarvitada? Kuidas tohib inimsoo õndsakstegemiseks, päästmiseks ohvriks tuua selle kõige süütuma elu? On jumalal õigus kedagi ohvriks tuua, kuigi see oleks tema oma poeg?

Inimene kui isik areneb Dostojevski käes viimaste piirideni, ta võrsub pimedatest, looduslikest, loomalikest juurtest ja tõuseb vaimulikkuse säravate tippudeni; igalpool herooilise tahtevõimu võitlus: Raskolnikovis kõlblik kohusetunde ja südametunnistusega; Svidrigailovis (Kuritöö ja karistus) ja Verssilovis (Подросток - Alaealine) peenendatud ja teadliku, Rogoshinis (Идiот) ebateadliku ja alglise tiirasusega; Peeter Verhovenskis, Stavroginis ja Schatovis (Бесы) rahva, riigi ja politikaga; Ivan Karamasovis (Vennad Karamasovid), vürst Mõschkinis (Идioт) ja Kirillovis (Бесы) usuliste saladuste ja metafüüsikaga (Mereschkovski).

Inimene võitleb mingisugust suure murrangu võitlust, võitleb mingisugust lõpulikku võitlust, nagu see tundub Dostojevski viimase ja suurema teose «Vennad Karamasovite» lugemisel. Surevad mõtted, ideed, surevad inimesed, inimeste põlved ja rahvad, ühede kui ka teiste asemele tulevad uued. Inimese praegune seisukord ei või kauemat aega enam kesta, sest tema hinges on kõige suurem segadus, torm, vastuolud. Vanade vooruste, vanade väärtuste varemetel ägab ta põliste küsimuste raskuse all, kuna ta elumõtte õigustuse täiesti kaotanud. Kuid ideede ja inimeste surm ei tähenda jäädavat surma: iganenud väärtuste hävinemisel tõusevad uute uskude, uute pettekujude ja uue inimese sünnitusvalud. Uus inimene peab eneses ühendama alguses iseendas, pärast tegevuses kõik need ideed, voorused ja väärtused, millega kadunud põlved elanud ja edenenud.

Uus inime, kellele Dostojevski nimeks pani inimjumal, kuna Nietzsche teda hiljem üliinimeseks nimetama hakkas, missugune nimi ruttu üle ilma tuttavaks sai, sünnib seal, kus astutakse kogu inimsoo ja tema kannatuste eest välja, nagu seda teeb Ivan Karamasov; või ta algust peab otsima seal, kus tuntakse inimsoo kannatusi minevikus, olevikus ja tulevikus kui oma isiklikka kannatusi, nagu sellest räägib Verssilov (Подросток); ta tundub vanakeses Sossiimas (Vennad Karamasovid), kes on kirgede ja pahede kuristiku leekes ja lõõmas põletanud keha ja hinge tagi ning muutunud jumalikult arusaajaks ja andeksandvaks; usutavalt näib ta ilmuvat ka neis isikuis, kes mõnesugustel põhjustel küllalt ei saa toetada kaine ja arvustava loogika peale, vaid kes lasevad end juhtida mingisugusest loomulikust seletamata tundest, harilikkude inimeste silmis saades idioodiks (vürst Mõschkin); lõpuks muutub ta kaasakiskuvaks unistuseks Aljoscha Karamasovi taolises nooresmehes, kel pärivuse kaudu saadud saatanlikud kired, mille tõttu ta eksijate patte võib mõista, kuid kellele nende tasakaaluks loodusest ometi antud mingisugune sõnul seletamatu jõud, mis loob kirgedega tasakaalu ja sünnitab harmoonilise terve. Niisugune isik võiks juba uuest unistatud isikust aimu anda mitte ainult mõttes ja tundmuses, vaid ka teos. Temast võiks midagi selletaolist areneda, nagu Dostojevski seda tundis kui ta lõi oma Kristuse kuju «Suures Inkvisiitoris» (Vennad Karamasovid). Suur Inkvisiitor pole keegi muu kui usulistes tagakiusamistes kurikuulus Torquemado. Tema juure ilmub õnnistegija ise. Kuid Torquemado usulise retsepti järele on ka õnnistegija ainult ketser, kelle ta vangitorni heidab, et tema peale kohut mõista ja tuleriidale saada, nagu ta seda varemalt sajandete ja tuhandete teistega enne talitanud. Oma tegu põhjendab ta väga kenasti, nimelt inimeste nõrkusega. Inimene on omataoline laps, kes ei suuda ei tõele ega vabadusele rahulikult ja julgelt silma vaadata, see kõik hirmutab ja piinab teda. Inimene suudab tõde vastu võtta, kui ta on segatud teatud osa valega; inimene hakkab omale kohe uut vangimaja ehitama kõiksuguste tühiste vooruste ja pühaduste näol, niipea kui teda vanadest pisutki vabastatakse. Inimene armastab vangimaja ja nende trellisid, nagu seda kujutab Leonid Andrejev ühes oma novellis. Tõde ja vabadust, hea ja kurja tundmise suudavad ära kannatada ainult üksikud ja need üksikud peavad inimeste vastu kaastundlikud olema, nad peavad kõige raskema koorma, tõe ja vabaduse koorma, hea ja kurja tundmise koorma hulga eest oma peale võtma. «Sest ainult meie,» ütleb suur inkvisiitor, «kes me saladust varjame, ainult meie saame õnnetuks. Saab olema tuhanded miljonid õnnelikke lapsi ja sadatuhat kannatajat, kes eneste peale võtnud hea ja kurja tundmise needmise.» Üks neist kaastundlikkudest ja inimeste eest kannatajatest on ka Torquemado ühes oma abilistega.

Kui nüüd Kristus uuesti ilma on tulnud, et inimestele tõde, valgust ja vabadust tuua, siis on ta suure eksisammu astunud: tema suured annid võiksid inimsoo tema suures enamuses ainult õnnetuks teha. Torquemado aga, kes inimesi parem tunneb, kui õnnistegija, ei või oma kaastundmuses lubada, et Kristus inimesed õnnetuks teeks. Sellepärast otsustab ta kõige raskema sammu astuda: ta tahab Kristuse tuleriidal põletada. Õnnistegija kuulab vaikides suure inkvisiitori seletusi ja kui talle tema surmaotsus teada antud, siis astub ta Torquemado juurde ja suudleb teda. Suudlus mõjub Torquemadosse, ta muudab surmaotsuse, käsib õnnistegijal minna ja ütleb, et ta enam kunagi maailma tagasi ei tuleks.

Aga te teate, usklikud just ootavad Kristuse teist tulemist, nagu Dostojevski ise unistab uuest inimesest, inimjumalast või nagu Nietzsche kuulutab üliinimest. Dostojevski unistab, ei, usub, et see uus inimene sünnib just Venemaal, mis peab arenemisel käima oma erirada, nagu seda õpetavad kõik narodnikud (rahvalased).

Tema arvates ütleb «Venemaa kogu ilmale kõige suurema sõna, mida see kunagi kuulnud,» sest Vene rahva peaomadus olevat kõikinimsus. Ja ilmale on seda uut sõna vaja, sest kogu Euroopa seisvat «üleüldise ja hirmsa langemise eel». Ka Venemaa viibivat mingisugusel lõpupunktil, «hõljudes kuristiku kohal», kuid tema pääseb selle läbi, et venelasel on kaks isamaad - Venemaa ja peale selle veel Euroopa, missugused kaks ollust ta üheks sulatavat. Seda oma armsamat mõtet kordab Dostojevski mitmel pool tervel oma eluajal; ilmasõja algul kostis ta kajana Mereshkovski, Berdjaevi, Rosanovi jt. suust. Kui Dostojevski vene «rahvast» räägib, siis mõistab ta selle all ainult talupoega ja soovitab, et haritlased tema juure tarkust õppima läheksid. Selles on tal üks ühenduspunktest Tolstoiga, kes Vene talupoja ja tema loomusunnilise tarkuse, headuse ning vooruslikkuse ideaalsesse valgusse tõstis. Omasuguse valgustuse omandas see romantika Maksim Gorki paljasjalgsete kujudes. Kõige selle aluseks on aga kogu ilma mõistuslise hariduse kriisis. Mõistus õpetas inimese armastama ja kahtlema, kuni inimene hakkas kahtlema mõistuses ja tema töös eneses. Mõistuse valgus pidi inimese paremaks, targemaks, rahulikumaks tegema, kuid mõistus tõi rahutuse, närvilikkuse ja paigutas iga otsustatud mõistatuse asemele kümme uut. Mõistus viis inimest edasi praktilises elus, aga ilma ja elumõistatuste seletustes ei täitnud ta tema peale pimesi pandud lootusid. Siit sünnib uuskantianismus, intuitivismus, sünnib toonitus, et sügavam mõistmine kui ka loomine seisavad viimases tipus mingisuguse loomusunniliku seletamatu tunde alal. Poincare tõendab, et isegi matemaatikas loovaks jõuks on mitte kuiv ja kaine intellekt, vaid mingisugune joovastav tundmus; intellekt annab loodud mõistetele ainult vormiliku väljenduse. Aga mis peab siis teiste teaduseharude ja kunstide kohta arvama, kui matemaatikaski lugu nõnda on? Ja mis peab siis inimese tarkusest üleüldse arvama, kui intellekti tähtsust vaimlikus töös nõnda hindama hakatakse?

Peab ühes Dostojevski ja Tolstoiga harimata talupoja juurde peatama jääma või on ehk põhjust inimeste seast loomade sekka nihkuda, sest kuigi neil puuduks mõistus, siis võib neis ometi kindlasti instinktiivilist tunnet oletada? Selle sammu astuski Maeterlinck. Elavate olevuste sügavama tarkuse allika otsimisel nihkus ta inimeste juurest loomade sekka ja kirjutas oma «Mesilaste elu», aga sinnagi ei jäänud ta peatama, vaid avaldas peagi raamatu, millel pealkirjaks «Lillede mõistus». Siin pole paik ega jätku ruumi arutamiseks, mil määral kahtlemised mõistuse teenustes põhjendatud on, aga niipalju peab ometi tähendama, et Dostojevskil sügav selgenägev pilk oli, kui ta aimas, et Euroopa mingisuguse katastroofi ees seisab. Kui mõistuses pettumuste kõrval veel meelde tuletada, kuidas enne ilmasõda kunstivoolud tekkisid, mis eitasid kõik senini loodud kunstiväärtused, siis on arusaadav, missugusesse umbuulitsasse inimeste närvikava oli sattunud, millest päästa võib ainult hiiglavapustus.

Hiiglavapustusega lahendab ka Dostojevski oma erutatud, sagedasti kuni haigluseni tundlikkude närvidega kangelaste elu keerdsõlmed. Seda näeme kõigis tema paremais töis ja seda leiab lugeja ka käesolevas romaanis. Raske on niihästi siin kui ka mujal romaani sündmustikku jutustada või kuigi see võimalik on, siis annab see teose sisust, tema sügavusest ja sügavamast mõttest, millele nii raske jutustavaid sõnu leida, väga vähe aimu. Tegevus areneb harilikult hullumeelse kiirusega, omandab dramaatilise tõusu, kuid siiski on raske näitelavaliselt seda muljet edasi anda, mis saab romaani lugedes. Sellepärast on Dostojevski romaanide näitelavale asetamise katsed ikka kaunis õnnetult ja kahvatult lõppenud. Veel imelikumana tundub, et seda hingesügavustes sukeldajat on püütud kino filmi jaoks ekspluateerida (Idioot). Oma mõte on neil katsetel siiski: nad näitavad, millisel määral peab enne seda vaimukangelast kärpima, pügama, labastama, kui ta hulgale seeditavaks saab. Sünnib seesama, mis Shakespearega Inglismaal ja ka mujal ammugi igapäevaseks nähtuseks saanud: neid peab populariseerima või neid ei maitseta üleüldse mitte.

Käesolevas romaanis võiks kahte eriosa tähele panna: ühelt poolt tundub terav arvustus, mis käib Venemaa ühiskondlikkude liikumiste ja tema rahustunud ning muhedalt rahuldunud humanistliste juhtide (Karmasinov ja vana Verhovenski) kohta minevase aastasaja 70-aastatel. See osa huvitab meid ehk siin paigal õige vähe, sest meil pole ülesandeks Dostojevski vaateid sel alal eriliselt tähele panna. Tähendame ainult, et raske oleks tema vaateid näituseks sotsialismuse kohta jagada. Tema kardab sotsialismuselt isiku rõhumist, labastamist, väikestamist, labastamist, aga ehk võidaks sellekohaseid vastuväiteid palju usutavamaks pidada, kui ei riputa mingisuguse ülema kümnetuhande saatusest ja jumalatest määratud ainu- ja eelõiguste küljes, nagu seda teeb käesolevas romaanis Schigalev, «Vennad Karamasovites» Suur Inkvisiitor või «Kuritöö ja karistuses» Raskolnikov.

Palju huvitavamad ja kaasakiskuvamad on need romaaniosad, kus kirjanik oma loomulikkus kunstnikutungis unustab, et ta ette võtnud sihilikku ühiskondlikku teost kirjutada, ja ilma mingisuguse eelarvamiseta ja väljaspool loomispiire seisvate eesmärkide ning sihtideta süveneb oma kangelaste hingeellu. Siin avab ta lugeja silmele paiguti hinge, ideede ja kirgede kuristikud, kuhu pilku heites süda valusalt kokku kisub, silmad virvendama löövad ja peas segi kipub minema.

Inimesed kannatavad ja piinlevad, aga mitte sellepärast, et välimised olud seda tingiks, vaid igaühel on siseilmas see algjõud, mis elupõrgu väljakannatamata kuumaks kütab: igalühel on mingisugune meeletu, arutu ideederuun, kelle seljas ratsutades kuidagi hukatusest ei pease. Vaadelgem näituseks Kirillovit, kes jumala otsimise umbuulitsasse sattunud, kust ei ole muud pääseteed, kui et: kui jumalat ei ole, siis on inimene ise jumal ja kui ta jumal on, siis peab ta oma jumalust kõige suurema omavoliga tõendama, s. t. ta peab oma elu võtma. Näete: kui oled jumal, siis võta oma elu, nagu tõenduseks, et jumalad on surelikud ja et iga jumal, kel veel hing sees, oma olemasolu ainult surmaga võib tõestada. Kirillov tõendabki, et ta jumal on, s. o. ta laseb omale kuuli pähe. Aga raske on jumalate surm, hirmsat piina kannatab ka Kirillov, suuremat kui et lugeja siin ainult kunstilist lõbu võiks maitsta. Väljaspool poliitikat ühes Kirilloviga seisab ka Schatov, kuigi ta nähtavasti poliitika pärast oma elu kaotab. Tema on üks neist Dostojevski kangelastest, kes sisemise uuenemise teele asuvad, kes püüavad rahu ja selguse saavutada usu ja jumala leidmise kaudu. Aga ta ei jõua veel eesmärgile, ta arvab ainult, et ta... hakkab uskuma, ta tahaks uskuda, ta igatseb midagi suurt, kindlat, sügavat, orgaaniliselt armsat, mille pärast veel maksaks elada ja töötada. Ta tuleb otsusele Stavrogini mõtteid korrates, et «iga rahvaliikumise eesmärgiks igal tema olemise ajajärgul on jumala otsimine, oma jumala otsimine, tingimata oma jumala ja temasse kui ainukesesse õigesse usu otsimine. Jumal on kogu rahva sünteetiline kehastus algusest kuni lõpuni. Veel kunagi pole kõigil ega ka paljudel rahvustel ühine jumal olnud, vaid igal rahval oli oma erijumal. Rahvuste hävinemise märgiks on nähtus, kui jumalad hakkavad ühiseks saama. Mida tugevam rahvas, seda erilisem tema jumal...»

Stavroginis esineb muudetud kujul Vene kirjanduses nii tuttav iseloom, mida Lermontov nimetab Petschoriniks, Puschkin Eugen Oneginiks, Gogol Tentetnikoviks, Turgenjev Rudiniks. Temasse on lõpmata võimalused koondatud, aga tal puudub tahtejõud ja nõnda ei saa temast midagi. Temas heitlevad vastolulised jõud, mis üksteist vastastikku hävitavad ja tegevuse halvavad. Stavrogin tunneb teatud määral niisama nagu Verssilovgi, kui ta tunnistab: «Ühel ja samal silmapilgul võin väga hästi kahte täiesti vastuolulist tundmust maitsta,» kuid «üks kui ka teine tundmus on liig väike, soovid liig nõrgad, kuid et nad milleski võiksid juhtida,» nagu Stavrogin ise tunnistab. Sellepärast on Liisa sõnad sügavalt põhjendatud, mis ta pärast armuööd ütleb: «Mina ei suuda midagi ja teie ei suuda midagi.» Kõige selle põhjust otsides arvab Stavrogin ise Schatovi õele kirjutades: «Teie vend rääkis mulle, et see, kes ühenduse oma maaga kaotab, see kaotab ka oma jumalad, s. t. kõik oma eesmärgid.» Siin juhib Stavrogin Vene elu, eriti Vene haritlaste elu suurema ja kurvema seisukorra peale tähelpanu, nad jäid kodumaale ja rahvale võõraks, nad kaotasid temast arusaamise, kaotasid temaga ühenduse, mille tagajärjeks tekis romantiline rahva idealiseerimine, mis nii terava kuju omandas Dostojevski enese kui ka Tolstoi õpetuses rahvast ja tema õndsastavatest voorustest. Siit on suurel määral seletatavad ka Vene vabaduseliikumise iseäraldused, mis iseäranis teravalt silma torkasid suure ilmasõja revolutsiooni päivil. Ühiskondlikud küsimused juhivad meie tähelpaneku juba Peeter Verhovenski ja tema järelkäijate peale. Alles vast nüüd, kus me ilmasõja ja revolutsiooni üle elanud, hakkame tõsiselt aimama, kui õieti on Dostojevski seda revolutsioonitegijat, mitte sünnitajat kujutanud. Varem suutsid vähesed uskuda, et revolutsioonitegemine inimeses kõik vooruslikud pidemed sel määral võiks hävitada, nagu Dostojevski seda Verhovenskis näitab. Nagu oleks Karmasinovil teatud määral ometi tõsi taga, kui ta ütleb: «Niipalju kui mina näen ja mõistan, seisab Vene revolutsioonilise idee mõte au eitamises... Ei, Euroopas ei saada sellest veel aru, aga meil jookstakse just selle peale tormi. Venelasele on au ainult liigseks koormaks. Nõnda on see kogu ajaloo jooksul olnud. Avaliku «autuse õigusega» võib teda ikka kõige ennem kaasa kiskuda.»

Üleüldse toob revolutsioonitegelaste hingeelu nii paratamata suure revolutsiooni sündmused ja tegelased meele. Pangem tähele näituseks Lebjadkini sõnu Stavroginile lendlehtedest: ... «sulgege võimalikult ruttu kirikud, hävitage jumal, rikkuge abielu, hävitage päranduseõigus, võtke noad...» Juurde tuleb lisada, et seesama tohter Virginski juures «sotsiaalse naise vabaduse» välja kuulutab.

Iseäranis iseloomulik on poliitiliste ideede segus Schigalevi õpetus, mille kohta ta ise väga tabava, tahaks öelda - rabava otsuse annab: «Ma läksin iseoma andmetes segi ja minu lõpuotsus seisab isealgse ideega, millest välja läksin täielises vastuolus. Piiramata vabadusega algades lõpetan ma piiramata despotismusega (võimuvalitsusega). Kuid ma lisan juurde, et muud mingisugust ühiskondliku elu küsimuse lahendust olla ei või.» Ah, kui reaalsena, kui loomulikuna kõlavad need sõnad tänapäev meie kõrvus, Dostojevski enese eluajal võisid nad alles kurja pilkena tunduda!

Aga see pole veel kõik. Lugege, näiteks, kuidas luukuv kooliõpetaja schigalevlust seletab, küllap siis mõistate, missuguseid ilmutusesõnu oskas Dostojevski rääkida: «Soovitatakse ühiskondliku küsimuse lõpulikuks lahendamiseks inimsugu kaheks osaks jaotada: üks kümnendik saab isiklise vabaduse ja piiramata voli üheksa kümnendiku üle. Need viimased kaotavad isiklise õiguse ja muutuvad karjaks ja piiramatus sõnakuulmises arenevad nad esialgsesse süütusse tagasi, jõuavad nagu esialgsesse paradiisi, kuigi nad siiski peavad töötama... Et aga seda Eedenit saavutada, siis soovitatakse ringid asutada üleüldiseks hävitamiseks sel ettekäändel, et kuidas sa ka ilma ei arsti, terveks sa teda ikkagi ei tee, kuna aga siis, kui sa põhjalikult sajal miljonil pead maha võtad, asja kergemaks teed ja kindlamini üle kraavi kargad.»

Kõige iseloomulikumalt seletab aga schigalevlust Verhovenski, kui ta Stavroginile jutustab: «Tal (Schigalevil) on spioneerimine. Iga seltsiliige valvab teise järele ja on kohustatud salakaebtusi tooma. Igaüks on kõigi, kõik ühe päralt. Äärmisel korral laimamine ja tapmine, aga peaasi - ühesugusus. Kõige pealt langeb hariduse, teaduste ja vaimuannete pind. Teaduste ja vaimuannete kõrgem pind on ainult anderikkamatele kättesaadavad, kuid anderikkamaid pole vaja! Anderikkamad on valitsuse ikka eneste kätte kiskunud ja nendest said despoodid. Anderikkamad ei saa muidu kui peavad despoodid olema ja nemad on ikka rohkem rahvast rikkunud kui kasu toonud, sellepärast aetakse nad maalt välja ja nuheldakse neid surmaga. Cicerol lõigatakse keel, Kopernikul torgatakse silmad peast, Shakespeare visatakse kividega surnuks - see on schigalevlus! Orjad peavad ühesugused olema: ilma despotismita pole veel kunagi olnud ei vabadust ega ühesugusust, kuid karjas peab olema ühesugusus... Haridust pole vaja, küllalt sellest teadusest! Teadusejanu on juba aristokraatlik janu. Ainult tsipakene perekonna ja armastuse algust ja juba ilmubki eraomanduse himu. Meie suretame himu: me toome joomise, keelekandmise, salakaebtuse; me toome kuulmata liiderlikkuse; iga geeniuse kustutame juba lapsepõlves. Kõik ühe mütsi alla, täielik ühesugusus... Orjadel peavad valitsejad olema. Täielik sõnakuulmine, isik kaob täiesti, kuid iga kolmekümne aasta tagant lubab Schigalev kramplikud tõmbused ja siis hakkavad kõik üksteist sööma... ainult selleks, et igav ei oleks. Igavus on aristokraatlik tundmus. Schigalevluses ei ole himusid, soovisid. Himud ja kannatus on meie tarvis, mitte Schigalevi orjadele...»

Huvitav on ka seda märkida, mida P. Verhovenski revolutsioonitegemiseks korraldatud salaseltsides mõjuvaks jõuks peab. Esiteks - munder, s. t. välimine märk, aunimed; teiseks - sentimentaalsus; kolmandaks - lihtsad kelmid, ja lõpuks peajõud, kõiki siduv tsement - «häbi oma arvamise oma vaadete pärast. See on vast jõud! Kes seda küll on teinud, missugune «kallikene» küll selleks vaeva on näinud, et kellegil enam ainustki oma mõtet pähe pole jäänud! Häbiks peetakse!» Sest «nüüd pole enam kellelgil oma mõistust. Nüüd on väga vähe erilisi päid.» Siin peitub juba näpunäide palju rohkema peale, kui et ainult revolutsioonilist liikumist võiks meelde tuletada. Siin peitub kogu meie moodsa kultuuri müsamine kõigi tema ajalehtede, üleüldise hariduse, koolide, populariseeriva teadusekirjanduse, kõnede, teatrite, kinode, telefoni, telegrahwi ja trükikunstiga, mis võimaldab kõigile kõik teada ja mitte millegisse süveneda.

Kõik muutub mingisuguseks vabrikutööstuseks, vabrikusaaduseks, olgu see riie, mööbel, tööriist, teadus, kunst, inimene ise või tema teadmised, arvamised ja usk, kõlblus, voorused, pühadused. Tõed loob kirjaladumise masin ja vabadused toob rotatsioon, vaimustuse ja isamaa-armastuse - kino. Selles vaatesihis nagu üliinimese otsimiseski on Dostojevski Nietzschele eelasteks, kuigi nad igaüks täiesti iseseisvalt juurdlevad.

Dostojevski ise kirjutab käesoleva romaani kohta järgmist: «Selles romaanis katsusin neid mitmekesiseid põhjuseid kujutada, mis avatlevad isegi kõige lihtsameelsemaid ja puhtasüdamlisemaid inimesi niisugusele kuulmata kuritööle (siin mõistab Dostojevski Ivanovi tapmist Netschajevi poolt. Netschajev (1848-82) oli revolutsionäär, kes õpetas, et «rahuliku propaganda ajajärk on mööda jõudnud, läheneb hirmus revolutsioon.» Ta asutas põrandaaluse seltsi nimega «Общество народной расправы», kus valitses umbes niisugune kord, nagu seda schigalevluses nägime. 1869. aastal tappis ta ühes abilistega üliõpilase Ivanovi ära ja see sündmus viiski Dostojevski käesoleva romaani mõttele, kus Schatovi tapmine Ivanovi oma asemele astub. Netschajev ise põgenes (nagu Peeter Verhovenskigi) väljamaale, kuid Schweitsi valitsus andis ta välja ja ta mõisteti 20 aastaks sunnitööle. Ta oli ebakõlbline, kuid väga energiline ja tahtevõimuline isik). Võimaluses, ennast mitte lontruseks pidada ja tõepoolest seda ka mitte olla, kuid siiski lausa ja vaidlemata enatust teha - selles ongi meie aja häda!»

Nagu nendest sõnadest paistab, võiks oletada, et meil käesolevas romaanis mingisuguse «tõesti sündinud» looga tegemist, millele ehk lisaks antud odav kõlblusõpetus. Kuid Dostojevski geenius on selle eest muretsenud, et kogu see «sündinud lugu» romaani hingelise ja mõttelise sügavuse kõrval igasuguse mõjuvama tähenduse ja huvituse kaotab. Ei ole ka sugugi nii väga tähtjas see, et meile põrandaaluste politikategelaste askeldamist kujutatakse, vaid pearaskus langeb, nagu kõigis Dostojevski peateostes, selle revolutsiooni, selle mässulise võitluse peale, mis sünnib inimeste hingedes. Kõige raskemad heitlemised on inimesel ikka iseendaga, muu on labane sündmustik, millele alles sisemiselt mõtte ja tähenduse peab andma. «Just revolutsiooni, tumma ärevust ja segadust, hingelist kaost peab Dostojevski meie loomuse algomaduseks,» ütleb Aichenwald. (Силуеты русск. пис). «Ta ei kujuta inimest endale rahuliku ja korralikuna, kes alatiseks enda korda on seadnud: ei, tema silmad näevad saatuslikku valmimatust, alalist rahutust ja voogamist piinlevas hinges. Inimene on tema vaadates igavesti teoksil, saamas ja määramata... Segadus, mäss näib talle hinge harilik seisukord olevat, haigus tundub loomulikuna... tema romaanide kangelased pole mitte ebaharilikud ja patoloogilised loomused, vaid.. . harulduses näeb tema reeglit, üleelamiste haiglases teravuses ja erutuses seisab iga normaalse südame elu.» Dostojevski ei kannata väikekodanlist rahulikkust, kus tundmused kui ka mõtted tagavaraks kogutakse nagu puud talveks. Iga mõtte tahavad tema kangelased südameverega kastes suureks ja eluliselt omaseks kasvatada. Iga tema kangelane peab oma kirgede ja mõtetega nagu viimast võitlust ja sellepärast puutuvadki nad nii sagedasti surmaga kokku, sest see tundub kergemana kui elu. Hirmsad on need kuristikud, mis inimese hinges lahti käristatakse, nii hirmsad, et ajuti soovima kipud, kirjanik peaks oma kangelase kui ka lugeja vastu halastavam olema, muidu võiks teda vihkama, isegi kartma hakata kui viirastust. Ta tuletab Goethe Mephistot meelde, kes Fausti salajamadki ihad aimab ja avalikuks teeb; ta on nagu viimane hirmus kohtunik, kes halastamata õigust mõistab. Paljudel tema suurtel kangelastel oleks nagu tema oma kahvatanud ja kurnatud nägu, kus liiguvad haiglased kired, kirgavad pisut kõõrdi silmad, hõõgades valusat piina. Ja kui ta nõnda oma Suure Inkvisiitori loob, kes lunastajaga kokku saab, siis tundub, et Dostojevski enese hinges see kokkusaamine teostus (Aichenwald). Aga kui iga tundmus, iga mõte otse südameverega suureks kasvatatakse, siis jätkub vaevalt aega nende mõtete ja tundmuste ilusaks kunstipäraseks väljendamiseks; isegi ei tihkaks nagu tema kannatuspoeemidele ainult esteetilise mõõdupuuga läheneda, sest kuigi seal leidub niipalju imelist ilu, ometi leidub seal ka niipalju seda, mis on rohkem kui ainult ilu, nimetagem seda lihtsalt eluks või looduseks. Dostojevskis on ühesuguselt geniaalse esitaja leidnud niihästi loomusunnilik, ebateadlik looja-kunstnik kui ka loogiline mõtleja. Siit seletubki, miks tema teostes leidub niipalju ideelisi kangelasi ja ka ebateadlikke, loomusunnilikke tarku. Mõlemad rühmad on nii hästi esitatud, et terves ilmakirjanduses vaevalt midagi nende sarnast sügavuse poolest leida võib. Dostojevski kangelasi Tolstoi omadega võrreldes torkab silma see iseäraldus, et Dostojevski jääb pea alati objektiivseks, kuna aga Tolstoi kangelastes looja isiklik või lähemate tuttavate elu võidule pääseb. Dostojevski muutub objektiivseks isegi seal, kus ta isiklikku elu kujutada püüab, või ta saab kuivaks, elutuks, igavaks.

Kui Dostojevski mõtlejana ja hingesaladuste preestrina lõpmata palju kiitust ja imestust on lõiganud, siis on pidanud ta kui kunstnik oma romaanide arhitektoonika ja keele ning stiili alal palju etteheiteid kuulama. Mitmekümnete lehekülgede kaupa jutustab mõnikord puisel, konarusel ja villimata keelel asjust, millega romaanil pea vähematki tegu ei ole, kuid ka siin sünnib sagedasti mingisugune arusaamata ime: kõige tähtsusetum sõna või näpunäide kallab ootamatult kõigi nende lehekülgede peale valgustava helgi, mida tänini asjatuks pidasime, ja mõtteta ning kuivad arutused omandavad korraga suure tähenduse (Meyer-Graefe). Kui jutustaja ei saa Dostojevski endaga kui dialektikeriga kuidagi võistelda: tema teoste kaasakiskuvamad ja tähendusrikkamad osad on ikka kahekõned. Siin omandab tema keel iseloomu, teravuse, painduvuse, tabavuse ja otse teadusliku täpipealsuse. Huvitav on sellepoolest käesolevas romaanis Kirillovi keel: poolik, saamatu, konarlik, grammatiliselt ebaõige, kuid ometi nii loogiline, terav, nagu oleks ta teravate kivikildude mosaiik. Kahju, et seda iseäraldust tõlkes nii raske on jäljendada.

Kirjutusviisis jääb ta ikka realistiks, kuid tema realismus ulatab alatihti fantastikasse. Dostojevski ise ütleb selle kohta: «Kunstis armastan ma hirmsasti realismust, realismust, mis läheb nii öelda fantastikani... Mis võib mulle fantastilisem ja ootamatum olla kui tõelikkus? Mis võib mõnikord ebausutavam olla kui just tõelikkus? .. . See, mida suurem hulk praegu fantastiliseks ja erandliseks nimetab, esitab minule mõnikord tõelikkuse sisu.» Tema pilk tungib sedavõrd sügavalt ja läbinägevalt ümbritsevasse ellu ning inimestesse, et nad nagu viirastuseks muutuvad. Tema pilgul on Röntgeni kiirte võim, millede ees liha saab uduselt läbipaistvaks. Tõelikkusest saab «harilik viirastus», mis ajab õuduse rinda; tahaks nagu ühes Raskolnikoviga küsida Svidrigailovi nähes: «On see veel unes või on see juba ilmsi?»

«Dostojevski on tänini suurte uue aja kirjanikkude seas esimene,» ütleb Mereshkovski, «kel jõudu oli meieaegsesse tõelikkusse jäädes teda ära võita ja ümber luua millekski saladuslikumaks, kui kõik kadunud aastasadade muinaslood; esimesena mõistis ta, et see, mis näib kõige alatumana, labasemana ja lihalikumana, piirdub sellega, mis kõige hingelisem, või nagu tema ise ütles - kõige fantastilisem, s. o. religiooslisem; esimesena mõistis ta üliloomulikkuse allikad leida mitte reaalsest kaugenedes, vaid just temasse süvenedes, süvenedes «tõelikkuse algolusse».»

Kirjutatud 1924 eessõnana Dostojevski romaani “Sortsid” tõlkele

1

2016-09-18

MärksõnaKirjandus

MärksõnaNietzsche

MärksõnaTammsaare

MärksõnaUsk ja uskmatus

MärksõnaValu

MärksõnaVenemaa