MärksõnaKirjandus

Sünnipäev

Prindi

Mati Unt

1

Vaino Vahingule

Elasin sel suvel oma naiseema juures, päev möödus päeva järel nagu unes, veetsin kõik päevad üksi rannas, enamasti selili, ja kuulasin mere kohinat; tuul püsis juba nädal aega ühtviisi tugev ja soe. Aeg-ajalt keerasin kõhuli, vaatasin merele ja jälgisin möödakõndivaid naisi ning imetlesin ja ihaldasin neid ühekorraga. Mu naine oli ära sõitnud, pidin tema emaga kahekesi elama; õhtuti sõime tavaliselt koos, peamiselt tomateid ja värskeid kurke, vahel ka kohupiima. Paar korda valmistas mu naiseema lillkapsast, mida ma kunagi varem polnud söönud, aga mis mulle nüüd väga meeldima hakkas, öösiti vahtisin avasilmi lakke, vahel panin tule põlema ja kirjutasin kurbi luuletusi, ehkki riimid mulle alati suurt vaeva on teinud. Hommikul läksin juba kella kümneks randa. Tavaliselt oli mul üks raamat kaasas, ühe saksa loomaaiavalvuri mälestused, mille pealkiri oli vist «Tiere sind ganz anders», aga ma ei lugenud sealt vist lehekülgegi läbi. Tuul lehitses raamatut ja puistas lehekülgede vahele liiva. Kui päike mu väga ära kõrvetas, läksin koju pööningule ja sirvisin seal «National Geographic’u» kolmekümnendate aastate numbreid, imetlesin kauneid värvilisi pilte kaugetest eksootilistest maadest, kuhu ma kunagi ei pääse. Vahel vaatasin televiisorit. Ühtegi ajalehte ma ei ostnud, ainult paar korda ehk «Edasit», mis mulle mu kodulinna meenutas, aga sealgi toimetuses näis valitsevat hapukurgihooaeg ja leht oli täidetud juhusliku materjaliga. Me rääkisime naiseemaga väga vähe, meie valge maja asus ühes vaikses kõrvaltänavas, mille nimi oli Karusselli, ööd olid hääletud, linad siledad ja puhtad, aga mu kõrval ei olnud kedagi ja lahtisest aknast tuli sisse jasmiinide magusat lõhna.

Nii oli möödunud juba kuus päeva ja nüüd lamasin ma jälle mere ääres, saksakeelne raamat eemal liivas, kui äkki läks mu mõte millegipärast kuupäevale ja ma võpatasin, taibates, et just täna on mu naiseemal sünnipäev. Südametunnistus hakkas mind vaevama, kuid ma leidsin endale kohe ka vabanduse: lõppude lõpuks läks sünnipäevalaps juba siis tööle, kui ma alles magasin, ja mul polnud praktiliselt mingit võimalust teda õnnitleda. Kuid eelmisel õhtul olime üle kaheteistkümne televiisorit vaadanud ja magama läinud, ehkki sünnipäev oli siis juba alanud. Muidugi, ma oleksin ju võinud juba eile lilled osta ja täna hommikul varem üles tõusta, aga see kõik oli nüüd tagantjärele tarkus.

Lamasin veel natuke aega, panin end siis riidesse ja läksin üle kuuma liiva rannast ära, linna, ning ostsin seal turult viis roosi. Kui ma nendega koju jõudsin, oli perenaine juba kodus, ma ulatasin talle roosid ja ta naeratas ja tänas ning andestas mulle ilmselt hommikuse ebaviisakuse - kui ta seda üldse südamesse võtnud oli. Siis hakkasime koos ette valmistama väikest peolauda. Tema pidi pühkima põranda ja puhastama tolmuimejaga vaiba, mina aga läksin nurga peale poodi ja ostsin vorsti, juustu, kohupiima, koort, kohvi, suhkrut ja küpsiseid. Tulin tagasi; ilm oli kitsas tänavas lausa lämmatav, õhk seisis ja tolm lõhnas. Tuba oli juba puhas. Alles nüüd taipasin küsida, kas Tiia ei tulegi - olime ju kokku leppinud, et ta tuleb. Ema vastas, et Tiia helistas talle päeval tööle ja vabandas, et ei saa keeruliste praktikaülesannete tõttu tulla, ning palus mind tervitada. Tegime aknad lahti, lükkasime diivanilaua ja tugitoolid veidi kõrvale ja laotasime lina lauale. Aitasin Tiia emal taldrikud lauale tuua, lisaks veel salatikausi ja ühe õunaveinipudeli 1963. aastast.

Samas helises uksekell ja külalised saabusid kõik ühekorraga, seitse inimest: kaks abielupaari, kaks üksikut vanemat daami ja üks vanem meesterahvas. Ma tundsin neid kõiki juba varasemast ajast ja me surusime vastastikku kätt. Väljas oli lõpuks tõusnud kerge tuuleõhk ja valged, suurte siniste sireliõitega kardinad hakkasid tasakesi lehvima. Siis istusime lauda, mina kui seltskonnas kõige noorem tegin õunaveinipudeli lahti ja valasin kõigile. Tegin seda hästi ettevaatlikult ja püüdsin veini linale mitte tilgutada, sest kõik vaatasid mind väga tähelepanelikult. Esimese toosti ütles majaperenaise õde, me lõime kokku ja tühjendasime klaasid. Siis valitses tükk aega vaikus, maitsti salateid ja võileibu. Aegamööda hakkas tekkima vestlus, jutt kandus teatrile, korraks tõusis küsimus, kumb on parem eesti lavastaja, kas Panso või Ird. Jõuti omavahel rahulikule kokkuleppele. Ma heitsin pilgu aknast välja ja nägin läbi traattara, kuidas naabri hundikoer sõi läkastades orasheina; võis arvata, et ilusad ilmad on läbi ja nüüd läheb vihmale. Minu käest küsiti, mis ma arvan uuest filmist, mina kiitsin ainult Robert Hosseini mängu, mis laudkonda veidi üllatas, ehkki üldiselt nõustuti. Õunaveini joodi mõõdukalt, kuid tuju tõusis järjest ja jutt elavnes. Üks vanematest naistest ütles, et ta tahaks suveks lõunasse sõita, kuid teised laitsid selle mõtte maha. «Ma lähen korraks kööki,» ütles lõunasse soovinud naise mees, tõusis ja läks toast välja. Pakuti torti ringi, mina jätsin vahele, mulle tehti etteheiteid, kuid ma seletasin, et eriti ei armasta magusat, mis oli ka tõsi. Siis tõusis ka teine mees üles ja läks välja. Räägiti mõned anekdoodid juutidest, üks neist tekitas päris elava naerupahvaku. Siis tuli teisena lahkunud mees tagasi. «Kas sa minu meest ei näinud, mis tema seal teeb?» küsis lõunasse sõita soovinud naine. Tulnu vastas, et ta ei näinud kedagi. Hakati jutustama veel ühte anekdooti, kuid naine, kelle mees juba pikemat aega kadunud oli, tõusis ja läks välja, öeldes, et ta vaatab, kuhu mees nii kauaks jäi. Tiia ema palus mul uue kohvivee tulele panna, ma tõusin püsti, kuid ei jõudnud veel sammugi lauast eemale, sest äsjaväljunud naine tormas karjudes sisse. «Mis sul on?» hüüdsid kõik. «Ta on tapetud, ta on tapetud,» kordas naine. - «Kes on tapetud?» küsis Tiia ema. «Minu mees,» vastas naine. Kõik puhkesid naerma, aga siis saabus aegamööda vaikus ja nüüd märkasin minagi seda, kuhu kõigi pilgud olid pööratud: naine hoidis kahe sõrme vahel meesterahva käelaba. Hauavaikuses astus naine laua juurde ja viskas käe valgele linale salatikausi kõrvale, ja me nägime, et käel on sõrmes kuldne abielusõrmus. Naine vaatas teisele mehele, kes just enne lühikest aega väljas oli käinud, teravalt otsa ja ütles sosinal läbi hammaste: «Sina tegid seda.» - «Mida?» - «Sina tapsid ta vannitoas.» - «Segaseks oled läinud või?» küsis süüdistatava naine vastu. - «Sa ise oled segane,» pareeris tapetu naine, «kus on keha?» - «Mis keha?» küsis mees kas segaduses või teeseldes. - «Keha! Ma leidsin vannitoast ainult käe. Kus on ta keha?» - «Ei mina tea,» pöördus oletatav mõrvar ära. Tapetu naine osutas valgel laudlinal lamavale käele. «Näete, see siin on minu mehe käsi.» Taas tekkis hauavaikus, kõigi tuju oli rikutud, tundus raske taluda seda kõike nii ilusal suveõhtul. Ei juletud üksteisele otsa vaadata, kohvi ei puutunud keegi. Siis kuuldusid koridorist sammud, uks läks lahti ja meie ebausklikust hirmust klaasistunud silmade ette ilmus tapetuks peetud mees. On võimatu kirjeldada seda kergendust ja lahendust, mis nüüd saabus. Puhkes meeletu naer, mõned suudlesid üksteist. Tiia ema küsis: «Kus sina siis olid?» - «Hingasin veidi värsket õhku,» vastas mees. Tiia ema pakkus kõigile veel torti. Ent vanem mees hüüdis vahele: «Pange oma käsi ära, ma ei taha teda näha.» Naine võttiski käe, liputas seda korraks õhus ja peitis ridiküli. «Kust sa ta said?» küsis keegi. Naine (ta töötab kesklinna raamatukaupluses müüjana ja ma olin tema kaudu vahel defitsiitseid raamatuid saanud) lõi käega. Tiia ema laskis kohvikannu ringi käia. Minult küsiti, kas ma eitan, et mu näidendis on ilmseid Anouilh’ mõjusid. Ma ütlesin, et ei eita, ja võtsin seekord pakutava tordilõigu vastu. Edasi möödus õhtu ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Lõpuks vaatasime televiisorist Sopoti laulufestivali ülekannet. Eriti meeldis kõigile üks Jamaika neegritüdruk oma taltsutamatu temperamendiga.

Kui me naiseemaga öösel nõusid pesime, püüdsime juhtunusse selgust saada, kuid ei leidnud ühtegi mõistlikku lahendust. Tiia ema arvas, et parem on sellest mitte rääkida ja parem on üldse niisugustest asjadest kõrvale hoida, sest on afääre, kuhu ei maksa ennast toppida. See võib lõppeda halvasti. Iialgi ei tea, milles sa võid kaasosaliseks osutuda. Enne magamaminekut suitsetasime vaikides veel kumbki ühe sigareti. Kõik oli nüüd vaikne, ainult vannitoas tilkus kraanist tasakesi vett.

Looming 1969

1

2016-09-18